#vastuvõtt

[nivaranastro]

Jyotishachary: Amit Singh "simarjeet" call 8178210121 . . @prilaga #vastuniverse #vastuformoney #vastuforhouse #vastushastraforhome #vastusolution #vastuupay #vastuarchitecture #vastustuskykyä #vastuadvice #vastuproducts #vasturemedy #vastutipsforpositivity #vastuskuminauha #prilaga #vastuforbusiness #vastuprakara #vastu_vselennaya #vastusastra #vastuvõtt #vastu_design #vastudosh #vastuullinenkesäduuni #vastutipsformoney #vastushastratips #vastuhindi #vastu_study #vastuullisuusteko #vastuplanning (at Nivaran astro) https://www.instagram.com/p/CDN1CMDjmNc/?igshid=vg9flsc77yw0

[unofficial-estonia]

Presidendi vastuvõtt on nagu "Ja see oli astrofüüsik ja kolmekordne Olümpiavõitja, järgmisena Aasta Margikogu Omanik..."

ay lmao

[ifitee]

TULE iFiti TÖÖLE! Toidulisandite pood iFit otsib enda kollektiivi klienditeenindajat poole- või täiskohaga. Ootame Sind oma meeskonda, kui Sa tegeled aktiivselt spordiga, hindad kõrget klienditeenindustaset ja tead, kuidas omal alal kliente professionaalselt nõustada. - Omad häid teadmisi toidulisandite kohta. - Sul on väga hea suhtlemisoskus ja oled hea stressitaluvusega. - Oskad ka väga nõudlike klientidega toime tulla ja neile sobiva lahenduse leida. - Sul on väga hea eesti keele oskus ja oled omandanud ka inglise ja vene keele suhtlustasandil. Sinu peamisteks tööülesanneteks saavad olema: * Aktiivne klientide teenindamine ja konsulteerimine. * Kauba vastuvõtt. * Korrashoiu tagamine kaupluses CV saata - ‪info@ifit.ee #cv #tööpakkumine #otsintööd #eesti #töö #tallinn #sport #ifitshop #estonia #fitness #bodybuilding #supplements #toidulisandid (at iFit.ee) https://www.instagram.com/ifiteesti/p/BxKd0EInN2o/?utm_source=ig_tumblr_share&igshid=1mbh1dlyutuer

[iskalkin]

Igor ja Bella esinesid seminaril Täitsa Pekkis. Imeline kogemus, sõbralik ja soe vastuvõtt ning palju unustamatuid hetki saime sellelt sündmuselt. Suured tänud! #online #festival #earthchild https://www.instagram.com/p/CbCaInNOA84/?utm_medium=tumblr

[mugavuspagulased]

Tsau!

Tegelt on mul silm peas ja kõik on juba hästi! 🤙🏻

Aga ühe loo räägin küll. Nimelt asi algas umbes nädal tagasi, kui surfamast tulles midagi silmas kraapis, arvatavasti liiv. Läks mööda päev, kaks, asi paremaks ei läinud.. kratsis ja valutas ja silma väga pikalt lahti ei tahtnud hoida, õnneks infektsiooni jms jama ei olnud.. lihtsalt pidevalt valus, punane ja kraabib. Kannatasin mõned päevad niisama, käisin veel surfamas.. lootes, et äkki ookean võtab oma liiva tagasi – sittagi! Karolin ikka manitses, et mine arsti juurde.. las vaatab üle #mehedeikäiarstilraisk. Mina läksin hoopis apteeki, uurisin sealt, et vot selline jama, andke midagi – sain ühe tilgad, mis pidavat silma maha rahustama ja siis tuleb 2-3 päevaga liiv ise välja.. Noh ma siis panin neid tilkasid (st Karolin pani, mina olin selili voodis) – asi läks nagu paremaks ja siis jälle hullemaks.. käisin vahelduseks veel surfamas, kohe päris suurtes lainetes.. ikka ei läinud paremaks, suht nadi oli üks silm kinni ringi sumada.. õnneks adre mõju all lainest alla sõites olid mõlemad silmad lahti 🤠

Mööda sai nädal, kuni lõpuks eile otsustasin #mehedeikäiarstilraisk seljatada ja ikkagi arsti juurde minna, käisin Aljezuri kohalikus riiklikus kliinikus, kus mind viisakalt vastu võeti ja siis ikkagi päris silma arsti juurde soovitati minna, kuhu – seda täpselt ei öeldud.

Kodus helistasin kõikvõimalikud kliinikud Lagoses jms läheduses läbi, kuni lõpuks sain toru otsa Portimao EMO tädi, kes ütles et vot kui sa nüüd ja kohe tuled, siis täna õhtul kella 8ni on meil silma arst täitsa olemas, homse ja tuleviku kohta ei oska me midagi öelda. Kuna ma ise sõita väga ei tahtnud ja täpselt ei tea ka, mis seal haiglas tehakse, läksin rääkisin naabrimehe Sandri ära, et too mind sõidutaks (kodus Marta oli virin, hambad tegid valu ja ei tahtnud kogu peret selle pärast sõidutada). Nii me siis Portimao’sse läksime, suht kiirelt olime kohal ja EMO’s järtsus ka passima ei pidanud. PS! Kõik kes reisite, tehke omale EU tervisekaardid ära, neid küsitakse igal pool (https://www.eesti.ee/est/teenused/kodanik/reisimine_1/euroopa_ravikindlustuskaardi_tellimine) EMO täid tundis kohe ära, et jajah, sinuga ma telefonis rääkisin.. oota nüüd siin, kohe varsti kutsutakse. Läks äkki 10min, kui juba uksest sisse lasti, küsiti mõned küsimused, siis saadeti mingi õe juurde, kes küsis veel mõned küsimused ja mõõtis vererõhku (ma ei teagi miks) ja siis juba suunati silmaarsti juurde – kes oli igati viisakas Portugali naisterahvas (üldiselt oli kogu vastuvõtt väga viisakas ja kõik rääkisid 4+ inglise keelt)

Arstitädi siis pani mu tooli, tilgutas mingit kraami silma ja siis hakkas uurima.. nii tema kui minu üllatuseks tuli välja see, et mul oli silma kolinud üks tillukene merekarbikene, kes siis end oma iminapa abil minu silmalao siseküljel sisse oli seadnud. Arstitädi võttis nõela, ütles et ole nüüd paigal ja võttis karbikese sealt küljest ära.. määris peale veidi üht salvi ja pani lapi silmale, et silm veidi rahulikumalt saaks olla (ühe õhtu/öö). Pärast googeldas mulle oma arvutis kohalike nime järgi, mis asi see mul siis täpsemalt silmas oli (suuremas versioonis) ja ütles, et lastel kes rannas vees mängivad kipub seda samuti juhtuma.

Nüüd aga on silm nagu uus ja kõik väga mõnna.. kirjutati veel paar retseptitilka/kreemi, mida siis omale silma pean veel mõned päevad toppima. Aga tunnet küll enam pole, et miski häiriks! ALOHA, oleme osa ökosüsteemist! 🤙🏻

[punajuova]

[🇪🇪 TRANSCRIPT] Ma elan siin. Jaapanlanna Akiko Masaki (5/6)

Ma elan siin is a series by Vikerraadio featuring the stories of people who have moved to Estonia. In this episode, Haldi Normet-Saarna (HNS) interviews Akiko Masaki (AM) from Japan. Listen to the entire episode here.

You are reading part 5 of 6 of this transcript. For more, please see the relevant tags at the end of this post on my page.

Disclaimer: Estonian is not my native language, nor am I a professional transcriptionist. This transcript may be inaccurate or incomplete in places. Corrections are welcome.

AM: Jah. Ma arvan ka, aga kirja tähed on õpetamata ja õppimata, et…

HNS: Vanaema, vanaisa seal kaugel Jaapanis on nende lapselapsi näinud?

AM: Jaa. Muidugi.

HNS: Et olete perega käinud ikka.

AM: Jaa, poolteist aastat tagant me käime, jah, tavaliselt.

HNS: Te seal… Jaapanis saavad lapsed ilusti hakkama ja räägivat kõigega jaapani keeles?

AM: Jah, jah, seal minu lapsed hakavad rääkima, siis on noh, mm-hmm, huvitav sõnavara nad räägivad, ja siis nad järsku avastavad, et võib-olla natukene teistmoodi, jaa- jaapani laste moodi küll ei räägi. Aktsente ei ole, aga ikka sõnad on natuke… liiga väike sõnavara võib-olla. Siin Eestis, kuna nemad räägivad ainult minuga jaapani keeles.

HNS: Ja vanem laps käib eesti koolis?

AM: Jaa.

HNS: Noh teie enda temperament, Akiko, on ilmselt ka mõnevõrra erinev sellisest keskmise eestlase temperamendist.

AM: Jaa. Mina arvan, võib-olla ise natuke rõõmsam. Jah, võib-olla.

HNS: Kas teile on tundunud, et inimesed on siin võib-olla liiga tõsised voi…?

AM: Tõsised küll, jah. Aga…

HNS: Elu on raske.

AM: Jah. Elu on raske, noh, see ütlemisviis ka, see näitab (???). Elu on raske, jah. Aga samas elu on tore ka.

HNS: Kahtlemata. Teie vanemad siin on käinud?

AM: Jaa, nemad ütlesid, talvel ei küll ei rohkem ei tule. Jah. Kolm korda, neli korda juba niimoodi on käinud, aga üks kord oli täitsa keset talv. Jah, siis oligi, kuidas võib, et nii pime on? See temperatuur on normaalne ikka meie jaoks ka. Tihti läheb miinusesse ja mõnikord nullikraadis on tavaline, kas nii pime on, isegi kell kümme hommikul on ka pime, et nemad natuke ehmunud see.

HNS: Eriti november ja detsembri algus ja, ja kui ka lund ka ei ole, siis…

AM: Hall, jah.

HNS: Aga muidu mis neile siin meeldis või ei meeldinud veel peale ilma?

AM: Jaa, suvel käisid kaks korda, siis ikka nendele meeldis küll, jah. Ja (h)oopis teistmoodi Jaapanis ei ole seda päevapikkase vahe talvel ja suvel, aga siin on suvi just õhtul kell kümme, kell üksteist on nii valge, et nemad läksid täitsa niimoodi, et imelikuks, jah. Et, noh, ei saa aru, mis kell on, ja siis on jaapanlaste jaoks on väga imelik, kuna Jaapanis on õhtul, ütleme nii, kell kaheksa siis tavaliselt suvel on ka pime ja talvel on ka pime.

HNS: Aga sellega on võimalik harjuda.

AM: Jah. Kindlasti.

HNS: Palju Tallinna linnas on jaapanlasi, ei tea, ei ole kokku lugenud, aga neid ikka on.

AM: Mm-hmm. On, jah. Aga täpselt mina ka ei tea. Aga ikka on.

HNS: Ja on mujalgi Eestis (???) põhiliselt ikkagi vist Tallinnas.

AM: Vist Tallinnas, jah.

HNS: Kas te suhtlete ikka omavahel, saate vahel kokku?

AM: Jah, suhtleme, suhtleme, aga kuna viimasel aastal minul on nii kiire, et ma helistan küll, küsin, kuidas nendel läheb, aga väga harva kokku saada.

HNS: Ma olen aru saanud, et need jaapanlased siiski siin ühtteist korraldavad ka, et kasvõi idamaade uue aasta vastuvõtt ja mingeid pidustusi ja nendes olete osa võtnud.

AM: Jah, see on juba kaks aastat olnud, et esimene aasta oli, Solarise keskuses peeti Jaapani päev. Ja see aasta vist rahvusraamat(u)kogus oli.

HNS: Sellistele üritustele te ikka jõuate?

AM: See aasta ei jõudnud, kuna väike laps jäi haigeks. Aga jah, esimest korda me käisime, siis müüsime mingi mochi[d]-nimeline toit eesti lastele.

HNS: Ise tegite, jah, müüsite.

AM: Jah, jah. Mina ise ei teinud, aga meesrahvas tegi niimoodi jõuga kuidagi riisist tehtud mingi sihukene nagu hmm toit. Pigem magustoit, ütleme nii. Ja, jah. Siis on jah, mina (???) käitasin niimoodi et müüja koha (???), jah.

HNS: Sel vahel tuleb selline igatsus, et tahaks jaapani keeles rääkida, noh lastega te muidugi räägite, aga, aga mõned täiskasvanuga… Mitte teie mees vist ei räägi eriti?

AM: Jah. Ei räägi, jah. Võib-olla tema saab aru, millest räägitakse, aga ta ei… Ise ei räägi. Ja siis ongi ma võtan telefoni ja emale helistan, jah.

HNS: Ja siis räägite ja küsite, kuidas käsi käib. Kuidas teile tundub nüüd teie, teised kaasmaalased siin Tallinnas ja Eestis, et nad on ikka kõik tulnud ju mõiste(???)tel väga konkreetsetel põhjustel, kas tööle või õppima ja, ja läheb neil üldiselt kenasti, (???) kohane…

AM: Ma arvan küll, jah. Et põhimõtteliselt kenasti küll. Jah, kõik on, on niimoodi, et õpivad eesti keelt, jah. Raske ikka, aga proovite (???) ikka. Või, või…

[kk-ngk]

05.04.2017 Ghana

05.04.17 *Tegemist on hästi vahetu ja kiire reportaažiga! Vabandan aegade vaheldumise ja hüplikkuse pärast juba ette. Kvaliteetset pildimaterjali lisandub siis, kui ma juba kodus olen.* Startisime jälle vara, seekord ilma hommikusöögita. Selga panin oma imeilusa ise õmmeldud sinise kleidi, mille riide üldsegi Valgevenest ostsin, sest ees ootasid meid tähtsad kohtumised Kongo küla hariduskontori ja kohalikega. Lopsakast rohelisest loodusest tee äärtes sai sujuvalt kuiv savann, hütid ja kõrb. Teeäärsetelt müüjatelt ostsime friteeritud jamsi (don’t ask! maitseb nagu kartul), plataani ja oakastet. Esimesed suutäied olid võõrad, rasvased ja vastikud, aga harjusin kiiresti. Mai hõiskas esiistmelt, et nüüd ongi meil kogu menüü peaaegu proovitud! Peagi hankisime teeäärsest putkast ka hunniku mangosid, banaane ja avokaadosid. Maastik muutus aina lagedamaks ja kuivemaks- welcome to Upper-East! Ühtäkki olimegi Kongo külas!! Asustus on siin palju hõredam ja laialivalguvam, kui piltidelt ja videotelt tundunud oli. Kongo külas elab kohalike sõnul 4000-8000 inimest, kas pole mitte imetabane. Saabusime kiriku guesthouse'i, mis on ümbritsetud suure pargiga, kus on mangopuud ja kitsepojad. Koht on eraldi ja hästi vaikne, mu toa seinal on isegi kirjas, et tegemist on Spiritual Renewal Centre'ga. Meid tervitas rõõmsalt Victor, kes on kohalik asjapulk. Temaga naiste õiguste teemal vestlusesse laskuda ei tasu, kuid ometigi on ta ka Mondoga seotud naisi palju aidanud ja on meile kohapeal asendamatuks abimeheks. Ta tegi meile selgeks meie põhja-Ghana nimed (siin olen ma Lahär) ja rõõmustas mu mõne hoolikalt ära õpitud nabti-keelse väljendi üle. Kohalikus pidulikus triibulises pluusis näeb ta eriti muhe välja. Vastuvõtt oli nii soe, et tundsin end kohe nagu kodus- ja Victor ütles, et tema on mu Ghana vanaisa. Tuba guesthouse’s on suur, kahe laia voodiga, eklektiline ja askeetlik korraga. Mul on roosa plastmassraamiga printsesspeegel, seinal ja laudlinal Jeesus ja vannituba, kus sibavad gekod ja sisalikud. Suundusime külla, et kohtuda kohaliku hariduskeskuse härradega (ja mõne üksiku prouaga ka). Toimus ametlik vastuvõtt, kus täname üksteist koostöö eest, andsime ülevaate oma plaanidest ja tutvusime. Kui ennast tutvustades ütlesin, et sattusin Ghanasse just esseekonkursi võidu puhul, järgnes tunnustav aplaus. Asjatoimetus on üldse võõras ja kummastav! Palavasse kontorisse tulid erinevad mehikesed, tutvustasid end viisakalt ja siis lösutasid toolidel, kui tähtsamad mehed meiega viisakusi vahetasid. Aga nii uhke tunne oli Härmat esindada, Mondo kleeps rinnal, rääkida Eesti sõpruskoolidest ja meie koostööst ja vaadata ja kuulata neid inimesi päriselt!! Natuke tegi silma märjaks küll. Edasi läksime kohalikule turule, kus tervitasime inimesi. Tervitused nabti keeles tulevad veel hirmus vaevaliselt, mis kohalikele nalja teeb. Külastasime madam Georgina õmblustöökoda. Tema on kohalik fashionista ja õmbleja! Tema mehe Francisega, kes on haridusametis desk officer, olime juba hommikul kohtunud. Ostsime ilusat kangast, et Georgina juures oma tellimused kiiresti esitada- lahkume juba reedel ja kleidid tuleb valmis saada! Saime “disaini” väljavalimiseks hunniku värvilisi kohalikke moekatalooge- lõpuks kirjeldasime ikkagi kuidagi ise, milliseid kleite soovime. Ootan põnevusega lõpptulemust! Tagasiteel guesthouse'i sattusime korvipunujate juurde- need samad naised, keda Mondo piltidelt ja videotelt imetlenud olen! Nad punuvad usinalt korve, mille disaini on Mondo disainerid välja töötanud. Tänu Mondole on neil kogukond, kellega koos töötada ja ruumid, kus korve hoida. Aafrika naistes on tõesti midagi lõpuni seletamatut ja nii võluvat! Kuidas nad suhtlevad, kõnnivad, isegi paksenevad!! Selle asemel, et rasv koguneks külgedele, kosub neil just tagumik ja rind- ja nad näevad eranditult alati nii väärikad ja ilusad välja. Nad olid meie tuleku üle ääretult õnnelikud. Jälle olin nende siirast rõõmust pisarateni liigutatud! Meiega liitus Rose, kes on austusväärne kohalik proua, nii ilus ja väljapeetud, kes mulle juba Kongo küla dokumentaalfilmist kustumatu mulje jättis. Küla vahel on palju lapsi, mõned hästi julged ja jutukad, mõned ujedamad. Kutsume neid väikesteks tüüfusteks, sest see oht on ka täiesti reaalne. Mai tundis ära tüdruku, kellelt tema tüüfuse sai- aga see ei takista meid tugevalt high five'mast ja tervitamast. Ühed vanemad tüdrukud pärisid siira imestusega mu breketite kohta: “what do you have there?”. Seletasin rõõmuga, sest olen päris mitmed tunnid oma elust veetnud ortodondikabinetis- mille peale kostis tüdruk, et temal on ka hammas haige. Kohaliku hambaarsti juures käimine lõpeb kusjuures täitsa tõenäoliselt surmaga! Väikesed poisid turul sattusid elevusse, kui ma neid pildistasin, ja üsna pea kukkusid nad mulle poseerima ja siis ka meie ETV poiste kaamerat uudistama. Ja natuke hiljem tulid nad mulle tasakesi oma nimesid ütlema!! Lõpuks saatsid nad meid sheavõi maja juurde ja laulsime koos “Waka wakat”. Ma olen sellest siiani täpselt sama sulanud kui mu sheavõi ja Kalevi kommid selles kõrbekuumuses! Ma olin pealegi juba väiksena otsustanud, et saan endale mustanahalise lapse. Sheavõi maja naised liigutasid mind veel eriti. Nad võtsid meid rõõmustades vastu ja olid nii elavad ja sõbralikud! Toimus jällegi kõigepealt ametlik osa koos viisakuste ja tänuavaldustega, Viktor tõlkis inglise keelt nabti keelde. Andsime üle ka mondokate saadetised. Sheavõi läheb mulle juba sellepärast kõige rohkem korda, et ühel heal päeval, kui ma otsustasin ise deodoranti teha ja selleks sheavõid otsisin, just Mondo koduleheküljele sattusin. Sellest ajast peale on sheavõi asendanud pea kõik mu kreemid ja õlid- pealegi tean ma, kust, kuidas ja kellelt see tuleb. Ja kui siis Mai veel sheavõinaistele ütles, et Susil oli juba siis koolis sheavõitops laua peal, kui ta meie klassile veel Mondost ja Ghanast rääkima tulnud polnud- naised plaksutasid mulle ühes hästi lahedas rütmis ja mina nutsin jälle!! Sheamaja juhataja nimi on kusjuures Suzy ja temale pakub see täpselt sama palju elevust kui mulle. Victor tegi meile sheamajas tuuri, saime Suzylt kingituseks igaüks paki sheavõid (oeh!! ma ei jõua piisavalt tänulik olla) ja ma ostsin koju juurde ka, sest minu sheavõipurk mu valgel kapikesel kodus sai just tühjaks. Ütlesin Victorile, et tahaksin külla mõne aasta pärast väga vabatahtlikuks tulla- selle peale ta kallistas mind (üks väheseid külaelanikest, kes kallistada oskab, sest eestlased on õpetanud) ja oli lihtsalt rõõmust sõge! Käes oli golden hour- küla kuldas nii kaunilt üle päikeseloojang- ja saatsime sheanaised magama. Ise sügasime veel kohalikke kutsikaid (mine sa tea, millal neist šašlõkk saab) ja läksime guesthouse'i õhtusöögile, mille cook James oli meile teinud. Toiduks oli tomatikaste, riis, kala, salat ja lausa kõrvetavalt magus mango! Africa, I’m in love with you already! Oli nii emotsionaalne ja ilus päev. Aa, essa abieluettepaneku skoorisin ka! Ma tänan kaasa elamast. Nüüd on aeg magama minna, sest homme ootavad meid ees koolikülastused. Kirjutan homme koolidest pikemalt ka!

[kinnisvarakool]

KredEx: Korterelamute rekonstrueerimistoetus tuleb sel aastal uute tingimustega

KredEx: Korterelamute rekonstrueerimistoetus tuleb sel aastal uute tingimustega

Tänavu läheb EL tulemusreservist korterelamute rekonstrueerimistoetuse tarbeks käiku 28,5 miljonit eurot. Võrreldes eelmise aastaga on kasvanud toetuse maht ning muutunud on taotlemisprotsess. Taotluste vastuvõtt algab 11. juunil.

“Sel aastal kasvas korterelamute rekonstrueerimistoetuse maht võrreldes eelmise aastaga 11 miljoni euro võrra ning sellest saab hinnanguliselt abi umbes 80…

[nivaranastro]

Jyotishachary : Amit Singh "simarjeet" call: 8178210121 . . @prilaga #vastuniverse #vastuformoney #vastuforhouse #vastushastraforhome #vastusolution #vastuupay #vastuarchitecture #vastustuskykyä #vastuadvice #vastuproducts #vasturemedy #vastutipsforpositivity #vastuskuminauha #prilaga #vastuforbusiness #vastuprakara #vastu_vselennaya #vastusastra #vastuvõtt #vastu_design #vastudosh #vastuullinenkesäduuni #vastutipsformoney #vastushastratips #vastuhindi #vastu_study #vastuullisuusteko #vastuplanning (at Nivaran astro) https://www.instagram.com/p/CDNz5O1DVTv/?igshid=15v110them8w2

[unofficial-estonia]

Meeldetuletus, et TÜ avalduste vastuvõtt on avatud kuni 29.06! TTÜ avalduste vastuvõtt hakkab homme, 26.06!

[ifitee]

TULE iFiti TÖÖLE! Toidulisandite ja eritoitude pood iFit (Tartu mnt 52, Tallinn) otsib enda kollektiivi klienditeenindajat poole- või täiskohaga. Ootame Sind oma meeskonda, kui Sa tegeled aktiivselt spordiga, hindad kõrget klienditeenindustaset ja tead, kuidas omal alal kliente professionaalselt nõustada. - Omad häid teadmisi toidulisandite kohta. - Sul on väga hea suhtlemisoskus ja oled hea stressitaluvusega. - Oskad ka väga nõudlike klientidega toime tulla ja neile sobiva lahenduse leida. - Sul on väga hea eesti keele oskus ja oled omandanud ka inglise ja vene keele suhtlustasandil. Sinu peamisteks tööülesanneteks saavad olema: * Aktiivne klientide teenindamine ja konsulteerimine. * Kauba vastuvõtt. * Korrashoiu tagamine kaupluses CV saata - ‪info@ifit.ee #cv #tööpakkumine #otsintööd #eesti #töö#tallinn #sport#jõusaal#toidulisandid (at Tallinn, Estonia) https://www.instagram.com/p/Bq-kJe8FVTF/?utm_source=ig_tumblr_share&igshid=13u8lr21lnw20

[krista-wufi]

28.05.2018 TÜ ööraamatukogu

Käisime Wufiga esimest korda TÜ tudengitele rõõmu pakkumas. Kui EMÜ raamatukogus oli vähe neid, kes tulid juurde koeraga suhtlema, siis TÜ tudengid ennast tagasi ei hoidnud. Rahvast oli palju ja enamus tundis koera vastu huvi. Mõni isegi istus vähemalt 20 min koera juures maas ja sügas teda :)  Wufile kohaselt oli vaja kõigepealt kogu ruum ja kõik nurgad üle kontrollida ja alles siis võis suhtlema hakata :P esimest korda olime päris nii paljude inimestega ja oli näha, et lõpuks koer siiski väsis sellest pisut, aga seda ei saa talle pahaks panna.  Kui meid ka järgmine kord sinna kutsutakse, siis loodame olla väheke paremas karvakonditsioonis- seekord oli terve raamatukogu ja riided karvu täis, kuigi enne sinna minekut puhusin ta fööniga üle ja kammisin. Sel aastal aga ei taha see meeletu karvaajamine kuidagi lõppeda.  Üldiselt oli meil äärmiselt tore kohtumine ja meid ootas väga soe vastuvõtt :)

[obozrenie]

Скончалась Май Вяльяс, супруга политика Вайно Вяльяса

Скончалась Май Вяльяс, супруга политика Вайно Вяльяса

Eesti Vabariigi 87. aastapäeva vastuvõtt rahvusooperis EstoniasFoto: Karin Kaljuläte

Скончалась Май Вяльяс, супруга Вайно Вяльяса. Вайно Вяльяс — бывший эстонский политик и советский дипломат, один из борцов за независимость Эстонии. Его жена Май родилась в 1935 году. У пары есть двое детей.

Vaino ja Mai Väljas 2009. aastal Kadriorus Foto: Andres Putting

[sysadminnid]

Igasuguste oluliste tööde sooviavalduste vastuvõtt lõppes ... just nüüd!

[maryjaportugal]

It always seems impossible until it’s done.

Tänaseks oleme Portugalis olnud pea kuu aega. Elu on endiselt ilus ja oleme lõpuks saanud ka veidi ringi vaadata. Töönädal läks väga kiirelt ja palju asju on toimunud selle nädalaga. 

Laupäeval oli meil jalgpalluri pulm. Juba reedel saabusid pulmakülalised ja mina olin põhimõtteliselt esimene inimene kes neid teenindas. Kuna reedel olin hommikuses vahetuses Oasises ja see oli mu esimene hommikune vahetus seal, siis olin natuke erevil. Juhendaja lükkas mind kohe tanki ja pidin kõiki laudu ise teenindama. Niisiis suutsin pulmakülalistele eilse päeva koogi maha müüa ja kõigile oma stiilis kohvisid valmistada. 

Lisaks pidin naistele hiljem viima spaasse šampanjat ja sööke- mis elul nii viga. Juhendaja lubas mulle ka ühe jalgpalluri sebida, et ei peaks enam siin tööd rügama vaid saaks ka pediküüri ajal Dom Perignoni juua. :) 

Oasis on koht kuhu vastuvõtt saadab inimesed siis, kui tuba pole valmis ja neile pakutakse sealt tervitusjook. Tuli siis üks seltskond üheksa inimesega- kaks pere lastega. Loomulikult nad tellisid palju kokteile ja otsustasid sinna ka sööma jääda. Plaks- ülejäänud tööpäev sisustatud. Selle seltskonnaga puutusin kokku ka esmaspäeval, kui nad olid basseinide juures ja rentisid kahte cabanat. 

Laupäeval toimus siis pulm- see oli segu seelikutega meestest, austerlastest ja brittidest. Mina tegelesin nendega peamiselt klubis ning seal oli vaja korralikult ettevalmistusi teha. Pruutpaar soovis klubis kulutada kümme tuhat eurot ja seetõttu pidime kokku ajama kallimad joogid. Pulm läks üldiselt väga toredalt ja mulle seekord väga meeldis seal töötada. Naljakas oli see, et pruut ja pruutneitsid eelistasid minult tellimuse võtmist. Ükskord kui töökaaslane läks küsima keeras naine selja ja hakkas tantsima, niiet kui keegi neist leti juurde tuli öeldi mulle näe mine küsi mis su sõber soovib :D. 

Peale pulma läksime kollektiivselt välja. Boss pidi meile välja tegema, sest müüsime kõik eliitviinad maha ning ta ei uskunud, et see juhtub. Küsiti kui kauaks ma siia jään ja pakuti isegi tööd edasiseks. Ma ütlesin et kui mulle juhi kohta pakute- miks mitte :D. 

Pühapäev oli House baaris väga rahulik ja tegelesime koristamisega. Sain isegi veidike varem töölt tulema, mis oleks nagu maailma ime. Esmaspäev olin jällegi Pool’is ja seal oli mul esimest korda hea päev- tööd jagus ja sain end pidevalt tegevuses hoida. 

Esmaspäeval peale tööd läksime välja sööma. Tüdrukud olid näinud mingit reklaami toidukohast, kus saab 20 euro eest neli pizzat, friikad ja coca cola. Allright- lähme vaatame kas on hea. Otsisime kohta tükk aega enne kui selle kuskilt nurgataguselt leidsime. Läksime sisse ning meid ootas kaks india meest, avatud köögiga söökla moodi restoranis. Lisaks pandi meile meelelahutuseks ka ühte väga huvitavat india kanalit. Mõnusas söögi aroomis pitsasi valides oli ilmselt kõikide neidude peas mõte- kuhu olen ma sattunud? Positiivseks üllatuseks oli aga see, et pitsad olid ülimaitsvad ja saime kõhud rohkem kui täis söödud. 

Hiljem sõitsime Albufeirasse, kus külastasime algul ühte marrakesh stiilis vesipiibu baari. Üldiselt siin on marrakesh stiil väga levinud, kuna suure osa ajaloost on Algarve kuulunud mauride võimu alla ning sellest ka need valged majad ja ehitusstiil. Baaris jõime mõned koksid ja liikusime edasi linna peatänavale. Seal oli üks klubi teise otsas- mõlemal pool tänavat lihtsalt ainult klubid. Kõik kohad olid politseinike täis kes liikusid nii autodega, hobustega, koertega kui ka jalgsi. 

Eile käisime hommikul boattripil, kus külastasime mereäärseid koopaid. Kogemus oli tore, kuid see koosneski praktiliselt sellest, et sõitsime minutiks ajaks koopasse, kõik tegid oma pildid ära ja liikusime edasi :D. Pilti oli samuti üsna keeruline teha kuna paat oli pisike ja iga pildi peal poosetab oma seljaga mingi tätokaga naine. 

Pärastlõunal sõitsime Portimaosse, kus läksime randa. Siin on iga rand omamoodi ilus ja peamiseks tõmbeteguriks ongi kaljud ja koopad. Vesi oli mõnus ja saime palju ujuda, kuid tuul oli vastik ning veest väljas olles lendas liiva igaltpoolt. Pärast käisime veel šoppamas ning siirdusime koju Tsitsi sünnipäeva tähistama. 

Täna kavatsen olla max lebos ja nautida oma viimast täispikka vaba päeva. Homme on meil järjekordne pulm tulemas ning seekord peaks see olema selle suve viimane.. :D  

[kk-ngk]

06.04.2017 Ghana

Ärkasime jälle 6 paiku, et morning assembly'ks Zopeliga Primary School'i jõuda. Mondo kleeps mu kleidil oli juba äärtest natuke kortsunud. Hommikuks röstsai, avokaado, papaia, kohalik mesi! Pakkisime hoolikalt ka toidukarbid lõunaks, sest päev tõotas tulla busy-busy, mitu kooli juba ootasid meid. Kongo külas on umbes 50 kooli ja need kõik on pealtnäha sarnased- pruunid, natuke koorunud seintega majad keset kuiva liivast maastikku. Mõne kooli õuel seisab hiiiglaslik mangopuu ja mõne hoovil jalutavad lehmad. Kõledad, hämarad klassid on kõik ühes reas ja neid ühendab lahtine sammastega koridor (terrass?), samas asuvad ka direktori office ja õpetajate tuba. Lapsed kannavad koolivorme (nö riigikoolidel on kollase-pruuniga vormid ja teistel on näiteks rohelised ja lillad kleidid või särgid) ja kõigil õpilastel on pead pöetud (nii et esmapilgul on raske tüdrukutel ja poistelgi vahet teha). Algul tundub koolidel vahet tegemine täiesti lootusetu ettevõtmine- Mai hõiskab küll küla vahel sõites, et "oo, näe, see on Kong-Daborin Junior High! Ja see seal Kongo Primary School!", aga kõik koolid on n i i s a m a s u g u s ed!! Kui aga kahe päeva möödudes neist viies käinud oleme, on pilt juba palju selgem. Iga kooli õhustik, õpetajad, head teacher (direktor) ja õpilased on täiesti erinevad ja isemoodi absoluutselt igas koolis. Zopeliga kool, mille hommikusele kogunemisele esimesena kiirustasime, on Tartu Erakooli sõpruskool. Kooli direktor on Martin, tore ja asjalik noor mees, kellega hiljem veel rohkem kokku puutume. Koolihoov on tolmune ja sinna on kivikestest hoolikalt laotud sirged read. Küsisin Martinilt, et milleks need on (hiljem saan aru, et veits loll küss:DD) selgub, et laste rivistamiseks. Morning assembly just sellega algabki! Zopeligas oli mul võimalus see lausa ise kaasa teha! Lapsed rivistusid klasside kaupa nendesse samadesse kivikestest joontega kastikestesse ja mina võtsin end kõige vanemate poiste järele sappa. See põhjustas üleüldist elevust, koht minu ees on peaaegu sama ebapopulaarne kui viimase jooksja koht Tamme jooksul - saan küll ka palju ujedaid naeratusi ja tervitusi, aga leidub samas neid, kes näevad valget inimest esimest korda. Kõigepealt tuli käed panna eesoleva õpilase õlgadele ja vastata õpetaja hüüetele: "Good morning! How are you" stiilis "Goooood moorning, teacher! We are fine, thaaank you! How are you?" (täpselt need piiikad sõnad on eriti venitatud). Seejärel määrati eeslaulja, kes jagas käsklusi (nt "Attention!" nagu meil "Valvel!"; "At ease" nagu "Vabalt" jne), lisaks oli ta ka Ghana hümni eeslauljaks, mida järgmiseks lauldi. Laulmise käigus hakkasid klassid ühekaupa klassidesse marssima. Kogu üritus mõjub oma korrapärase koreograafia, kindlate jooniste ja ülesehitusega nagu mõni mantra või riitus. Pärast morning assembly't suundusime ühte vanemasse klassi, kus pidin andma inglise keele tundi. Varastele hommikutundidele vaatamata oli õues juba väljakannatamatult palav, rääkimata klassiruumidest, mille uksed ja aknad ongi kogu aeg õue avatud. Õnneks olen ma Lottet mänginuna piisavalt treenitud, et sellises olukorras väga pingesse minna, aga enneolematult kõhe oli seal klassi ees seista küll. Mul polnud õrna aimugi, kui kaua mu tund kestab!! Ja mu ettevalmistus ei olnud sel puhul just kõige eeskujulikum. Aga kõik sujus ilusti! Välja arvatud see, et ma rääkisin natuke liiga kiiresti ja natuke liiga keerulises keeles, aga õpetajad niikuinii tõlkisid. Alustasin enda tutvustamisega ja näitasin neile pilte oma perest, Baltast, sõpradest, tantsimisest, muudest hobidest ja Eesti loodusest- Ghanas on lihtsam kohalikega ühist keelt leida, kui tutvustad oma peret, sõpru ja maad. Hitiks kujunes muidugi pilt Baltast koos minu lumest ehitatud koeraga. Dialoog oli umbes selline: -"Here you can see my dog Balta. She is a nice and smart dog. Do you eat dogs here in Ghana?" -"Yes!" -"Well, we in Estonia don't! I will never eat my dog." Lapsed olid muidu tublid ja nutikad! Neile meeldis näiteks "head-and-shoulders.." laul väga. Pealegi teadsin, et järgmine tund Ghanas läheb juba kordades paremini. Pärast mind tutvustas Hedvy, Tartu Erakooli õpetaja, põgusalt oma kooli. Kogu asjale eelnesid ja järgnesid muidugi ülevoolavad viisakused ja tänuavaldused direktori kabinetis, mis on kohalikele tõesti oluline. Järgmisena ootas meid Yakoti Junior High, armas kool, mida ümbritsevad õpilaste istutatud põõsad ja puud. Kooli direktoriks on James, kõva prantsuse keele fänn, kelle vastuvõtt oli rõõmus ja soe. Yakoti jaoks oli meil aega rohkem ja siin kavatsesin teha oma eesti keele tunni, Hedvy oma prantsuse keele oma. Kahjuks oli asjaajamiste ja läbirääkimiste käigus keegi kuskil kellestki valesti aru saanud ja meid oodati tegelikult päev hiljem - kui kohale jõudsime, kirjutasid mitu klassi juba eksameid. Need katkestati meie tuleku puhul, sest meie soovi tunde vaadata võeti väga tõsiselt ja meile korraldati väike 15-minutiline inglise keele näidistund (mis siiski paistis meile Ghana koolide tavatundidest palju pidulikum ja ...teistsugusem. Natuke nagu siis, kui keegi tuleb meie koolis tundi vaatama ja õpetaja viib järsku tundi läbi hoopis teistmoodi, kui tavaliselt, teate küll :D). Teemaks oli verbi ja aluse ühildamine lauses. Kogu tund ja õpilase-õpetaja vaheline suhtlus oli kummastav. Õpetaja küsis näiteks klassilt: "What is a sentence?", järgnes vaikus. Õpetaja vastas ise: "Sentence is a collection of words that have a meaning." Järgnes õpetaja ja klassi vaheline dialoog: -"Sentence is a collection of what?" -"Words." -"Words have what?" -"Meaning." Tund kulmineerus sellega, et õpetaja õpetas lastele, et lause "Bread and butter is my best in the morning." on õige ja seda põhjendusega, et keegi ei söö neid kahte asja, saia ja võid, ometigi eraldi. Minul oli küll lõpuks juhe täiega koos ja õpilastel vist ka. Järgmisena vaatlesime prantsuse keele tundi, mida andis monsieur James isiklikult. Õpiti nädalapäevi, James palus lastel ükshaaval püsti tõusta ja erinevaid päevi hääldada. Kui keegi valesti hääldas, järgnes vali naer, James küsis uuesti, hääldus ei paranenud ja nii veel mitu korda, kuni James ütles: "You still have to practise. But I like your confidence". Laulsime üht nädalapäevade laulu ja siis oli Jamesil varrukast võtta veel õige mitu teemaga haakuvat laulu. Igat laulu lauldi vähemalt 5 korda, James ise hullult kaifis ja laulis mõnuga kaasa, kokkulepitud 15 minutist sai kiirelt 45. Ja siis oli jälle meie kord! Alustasin lastele eestikeelse konnalaulu õpetamist ja sain üsna kohe aru, et mu mõte pool küla seda laulma panna on rohkem kui utoopiline. Aga laulu liigutused tõesti müüsid (eriti keele näitamine, mis terve klassi itsitama pani) ja "laa-li-laa-li-laa"-koht, mida kõik kohe kaasa laulda oskasid. Kõrvalasuva algkooli ja lasteaia lastel oli päev juba läbi ja järsku seisis uksel 20 imepisikest tegelast, kes ka hoolega kaasa laulda püüdsid- ma sulasin jälle!!! Oli Hedvy kord ja mina läksin kiirelt õue, et puuvilju süüa, sest pilt oli pärast seda trianglit juba peaaegu taskus. Süüa ma peaaegu ei saanudki, sest need samad pisikesed lasteaialapsed tulid minuga chillima!! Laulsime koos "laa-li-laa-li-laa'd" ja ma näitasin neile pilte, mida tunni alguseski lastele näidanud olin. Neile meeldis eriti pilt vanaemaga! Nad uurisid hoolega ja istusid mulle sülle ja tahtsid kõike uudistada ja poseerisid kaamerale ja tegid mu liigutusi järele ja andsid patsu ja ma lihtsalt ei mõelnudki muud, kui et kuidas nad kõik endaga Eestisse toimetada..!!!!! Lõpuks hakkasid nad mulle oma laulude ja tantsudega esinema, kuni nende õpetaja tuli ja nad suure tokiga õrnalt eemale suunas nagu vasikakarja. Hiljem andsime Jamesile üle kingitused kooli jaoks- minul oli neile kaasas peotäis värvilisi pliiatseid ja Hedvyl värvilised kriidid. Tegime pilte, tänasime ja jätsime hüvasti, et veel Kongo Junior High' kooli jõuda, kus õpilased meid juba pikisilmi ootasid. Nende tegelik koolipäev oli juba läbi, aga et meie nende science-tundide seebiteost osa saaksime, ootasid nad meid pärast tunde kauem. Nende kooli direktor on särasilmne Emmanuel, hästi pikk mees, kes näeb välja täpselt nagu mõni Pinocchio tegelane või pikakoivaline ritsikas- Ghana mõistes on ta ikka väga pikk! Muidu on siin kõik mehed lühikesed ja natuke väljaveninud õllekõhuga (nagu maimikud, kellel pole veel kõhulihased tugevaks arenenud:DD). Emmanueli aga on raske tervenisti kaadrissegi saada! Pärast tervitustuuri juhatati meid mangopuu varju koolimaja taga, kuhu oli kogunenud terve kool. Mangopuu on külas justkui võimas kindluse, turvalise varju sümbol- selle alla mahub terve kool, selle all võetakse vastu külalisi, see kannab vilja ja see pakub varju halastamatu lõunamaapäikese eest! Meid pandi pinkidele istuma ja lapsed seisid (nagu alati ja peaaegu igas koolis külas!! üks asi, mis mind terve reisi vältel kogu aeg häiris). Mai tutvustas meid ja meie tegemisi külas. Kuigi Junior High koolis on meie koolisüsteemi mõistes 7-9. klass, siis leidus seal palju minuvanuseid, kes, saades teada, et ma ainult 17-aastane olen, valjult naersid ja huilgasid. Valgeid endavanuseid ei näe nad just tihti! Kooli culture club esines meile võimsa laulu ja tantsuga. Esinejad kandsid kohalikke kangaid ja tervitasid meid laulusõnadega: "Welcome, welcome you, strangers!". Veel laulsid nad: "Help your children to avoid abortion, help your children to avoid drug abuse." Need fraasid kummitasid mind veel mitu päeva! Ja seda tantsu ja laulu ma kirjeldada isegi ei proovi, see on midagi uskumatut! Ehk saan siia mingil hetkel rohkem videosid ja pilte postitada ikkagi. Järgnes seebitegu- seda oli meie ETV tiimil vaja filmida- ja meie saime seda pealt vaadata. See on selline hands-on projekt, mille kaudu saavad lapsed loodusaineid elulisemalt õppida. Miks meie koolis seepi ei tee!!!!? Aga Kongo JHS õpilased olid nii elavad ja vahetud! Mulle jäi juba mangopuu all silma üks valget rätikut kandev tüdruk, kes parasjagu heegeldas. Ma küsisin, et mida ta heegeldab, ja ta palus mul ka proovida! Meie ümber kogunes palju tüdrukuid ja poisse ja kõigile tegi hirmsasti nalja, kui lootusetult halb ma heegeldamises olen. Ja kõik nii hoolega seletasid ja õpetasid mulle! Me istusime maha ja jutustasime pikalt oma lemmikvärvidest, koolist, elust, rääkisime prantsuse keeles, vahetasime telefoninumbreid ja vaatasime koos mu kaasavõetud pilte. Valge rätiga tüdruk palus mul midagi eesti keeles laulda. Ja ma laulsin neile muidugi oma lemmiklaulu, "Pipi unelaulu", ja ütlesin, et see on ahvipoegade ja haikalade unelaul, mis räägib, kui pisikesed meie selles suures maailmas oleme ja tundsin end ühekorraga nii pisikese ja suurena oma väikeses maailmas, mis on just ühe väikese Ghana võrra suuremaks saanud, keset neid imeilusaid inimlapsi ja kõige armsamat Kongo küla. Mul on nii kahju, et ma valge rätiga tüdruku nime ei mäleta. Ma olin sinna kooli jõudes seinal olevast matusekuulutusest pilti teinud (pigem oma tüpograafia ja kujundusgraafika õpetajast emmele stiilinäiteks) ja olin veel korraks mõelnud, et ehk on see ebaviisakas. Hiljem, kui oma uutele sõpradele telefonist nende tungival soovil Allani ja Mette pilte näitasin, märkas see sama rätikuga tüdruk seda matusekuulutuse pilti. Ta ütles, et see oli ta vanaisa, kes oli paar kuud tagasi surnud. Ta näitas oma täiesti kiilaks aetud pead ja ütles, et sellepärast ta rätikut kannabki, ja teised narrivad teda natuke. Aga ta oli piisavalt südi ja valjuhäälne, et mul oleks põhjust liialt muretseda. Kuid mulle jäi ikkagi arusaamatuks juuste mahaajamise ja vanaisa surma seos. Matusetalitused, sh rongkäigud ise on küll pigem elavad ja rõõmsad üritused, kuid perekonna lein on mõistagi suur ja sügav. Paraku sureb Kongo külas palju just noori inimesi täiesti teadmatutel põhjustel. Nii mõnedki noored kooliõpetajad, keda kohtasime, olid just oma vennast või sõbrast ilma jäänud. Küsisin tüdrukult (ja hiljem ka Victorilt) veel armide kohta, mis umbes pooltel inimestel, sh lastel, Kongo külas on. Need on nimelt hõimumärgid (tribal marks), mis näitavad inimese päritolu- põhja-Ghanas võivad need olla diagonaalsed jooned mõlemal või ainult ühel põsel olenevalt perekonnale omasest märgist. Nende tegemine on küll 90ndadest alates keelatud, aga maapiirkondades tehakse seda ikkagi palju. Need lõigatakse ebamäärases vanuses (1-18?) ja kunagi näitas sisselõigete rohkus kõrget staatust, eriti naiste puhul- korvipunuja Victorial näiteks on terve nägu armidega kaetud. Need lapsed läksid mulle tõeliselt korda! Me leidsime nii kiiresti ühise keele ja lahkumine oli raske. Ma lihtsalt loodan, et kohtun nendega veel! Meie päev ei olnud veel läbi- kiirustasime Kocda, Mondo kohaliku partnerorganisatsiooni kontorisse, et Mondo toetuslastele kirjad ja pakid üle anda. Kohale jõudes selgus muidugi, et Victor oli unustanud nad kutsuda ("But I can call them over now!") ja ootasime natuke. Juba kerges õhtujaheduses saime lõpuks imearsatele Mercyle, Rolandile ja Rolandale nende pakid üle anda. Järgnes ametlik kohtumine Mondo ja Kocda esindajate vahel, kohal olid Victor, sheavõi- ja korvipunumisnaised. Victor paistis oma sissejuhatavat kõnet sama palju nautivat kui meie. Igale ingliskeelsele sõnavõtule järgnes nabtikeelne tõlge, sest paljud naised ei oska inglise keelt, rääkimata lugemisest või kirjutamisest. Kuna Mai toimetas tol hetkel kuskil mujal, pidime Mondo eest kostma meie. Õnneks olime koolides tänuavaldusi ja kõnesid juba piisavalt kuulanud ja ka ise praktiseerinud, nii et saime omapoolsete soovide edastamisega laitmatult hakkama, naised lausa plaksutasid ja hakkasid rõõmust tantsimagi. Keset miitingut tuli sisse kamp (väga väikeseid!!) lapsi, kes jalgupidi üht suuremat kitse kaasa vedasid- selgus, et tegemist on ühe Eesti kooli kingitusega küla leskedele. Kits on päris kallis- see maksab umbes 185 cedit ehk ligi 50 eurot. Päev oli tohutult tempokalt ilma ühegi korraliku pausita õhtusse kulgenud, aga see polnud veel läbi! Pärast õhtusööki ootas meid kohalik iirlasest preester Leo oma vägagi autentsesse iiri pubisse (koos temaatiliste seinakaunistuste, muusika ja muu nodiga), mis mõjus kogu küla keskel nagu täielik oaas- isegi repeat'i peal olev Ed Sheerani album mõjus koduselt ja turvaliselt! Ja valge inimese nägemine oli korraks ikka täiesti harjumatult kummaline! Seltskonnas oli veel hästi toredaid kohalikke ja mitte-nii-kohalikke ja kõõige väiksem kass, keda üldse näinud olen- tema nimi oli Dana ja ta oli hästi tige, aga käis ikka sülest sülle ja nurrus kõvasti. Maitsesime kohalikke jooke ja nautisime seltskonda ja puhkust ja värskendavalt mõjus ka ilus inglise keel. Leo ütles mulle ka, et hey, Susy, not many seventeen-year-old girls celebrate their 18th birthday in Africa. Uskumatu, mida see kummaline Ghana endas peita võib!