#meetaim

[taimemaailm]

Kukehari (Sedum)

Saksa keeles Mauerpfeffer või Fetthennen, inglise keeles stonecrops. Teised eestikeelsed nimetused on kukemari, maoajaja, kiigemääre, lambamarjad ja müüripipar.

Ühe- ja mitmeaastaliste taimede perekond paksuleheliste sugukonnas, mis on osa kivirikulaadsete seltsis. Perekond on levinud igal mandril, välja arvatud Austraalia.

Harilik kukehari (Sedum acre, Scharfer Mauerpfeffer või goldmoss stonecrop või wallpepper, pildil) on mitmeaastane. Taim on pisike sukkulent, mis kasvab 3-15 cm kõrguseks ja pärineb Euroopast.

Taim sisaldab C-vitamiiini ja teisi kasulikke aineid ja on selle tõttu ravimtaimena kasutatud. Ka meetaimena sobib hästi.

Harilik kukehari näeb välja nagu pisike tulnuktaim kaugest kosmosest oma tillukeste, tihti punakas-kollakate paksude lehtedega mis näevad pigem välja nagu soomused. Pealt vaadates õis näeb välja nagu viienurkne täht, külje pealt aga üldse ei ole lille moodi, pigem putuka nägu.

Ülemine pilt: Ivar Leidus, CC BY-SA 4.0, Wikimedia Commons

Alumine pilt: Amadvr, CC BY-SA 4.0, Wikimedia Commons (kärbitud)

[kadunudtarkus]

Astelpaju

Hippophae rhamnoides L., Elaeagnaceae

Harilik astelpaju, harilik okaspaju, siberi ananass

Buckthorn, sea-buckthorn

Astelpaju kasvab parkides ja aedades kuni 2m kõrguse ilupõõsana. See on polüvitamiinne ravimtaim.

Ravimina kasutatakse viljadest saadud õli. Marju korjatakse septembris ja oktoobris.

Astelpaju on valuvaigistava toimega, seda kasutatakse kiirituskahjustuse vältimiseks ja raviks, ka haavandtõve puhul. Välispidiselt tarvitatakse haavade tervenemiseks, armide tekke võimaluse vähendamiseks ja günekoloogilisteks haigusteks.

Korjatakse septembris ja oktoobris.

Kirjeldus

Harilik astelpaju kasvab parkides ja aedades kuni 2m kõrguse ilupõõsana. Põõsad on kahekojalised, asteldega, õitsevad lehistumise ajal. Lehed vahelduvad (harva mõned vastakud), lineaalsed või lineaalsüstjad, tömbid, alusel kiiljalt ahenenud, tagasipöördunud servaga, 2-6cm pikad, 3-8mm laiad, pealmiselt pinnalt peaaegu paljad või hõredalt asuvate tähtkarvadega, tumerohelised, alumiselt pinnalt rohkete karvade tõttu hõbejad, kuni 3mm pikkustel rootsudel.

Isasõied lühikestes peajates õisikutes, 2-lehelise õiekattega ja nelja õiekattest lühema tolmukaga; õiekattelehed ümardunult munajad, nõgusad, kuni 3mm pikad, välimisel küljel pruunikate soomustega.

Emasõied 2-5-kaupa lehtede kaenlas, kuni 1,75mm pikad, väga lühikestel raagudel, 2-lõhese õiekattega, õiekatte hõlmad kolmnurkjad, tömbi tipuga, putkeosast lühemad.

Emakakael sigimiku pikkune, sigimikust pikema suudmega. Vili lihakas, oranžpunane, 8-10mm pikk, ovaalne või peaaegu ümmargune.

Õitseb mais-juunis. Hea meetaim. Sobib istutada tuiskliivade kinnistamiseks ja hekiks.

Ravim

Droogiks kasutatakse vilju. Viljad kogutakse hilissügisel või raputatakse põõsaste alla laotatud riidele. Külmunult säilivad marjad pikemat aega värskena, ilma et nende kvaliteet langeks. Külmutamata viljad on pehmed ja purunevad kergesti. Pealegi asuvad nad tihedalt ja tugevasti okste küljes astelde vahel, mis korjamise raskeks teeb. Külmunud viljad ei talu korduvat ülessulamist ning uuesti külmumist. Seetõttu soovitatakse viljad koguda valmimisperioodi algul, kui nad on omandanud valmisviljadele omase oranži värvuse ega pole veel pehmeks muutunud.

Luuviljataolise vilja ühe seemnega kiviosa moodustav 16% viljast. Viljalihas on kuni 9%, seemnetes kuni 12% rasvõli. Rasvõli koosneb steariin-, palmitiin-, õli- ja linoolhappe glütseriididest. Viljaliha on rikas vitamiinidest (karotiini kuni 60mg%, C-vitamiini kuni 450mg%, B1-vitamiini kuni 0,035mg%, B2-vitamiini kuni 0,056mg%, E-vitamiini kuni 145mg%, foolhapet kuni 0,79%), suhkrust (kuni 3,56%) ja orgaanilistest hapetest (peamiselt õun- ja viinhape).

Toimed

Astelpaju viljadest saadud õli - oleum Hippophaes - on valuvaigistava toimega, kiirendab kudede granuleerumist ja epiteliseerumist. Kasutatakse röntgenteraapias naha ja limaskesta kiirituskahjustuste vältimiseks ja raviks, ka haavandtõve puhul. Välispidiselt tarvitatakse visalt paranevate haavade ja günekoloogiliste haiguste raviks.

Viljad kuuluvad kõrgeväärtuslike toiduainete hulka. Neist võib valmistada meeldiva maitse ja aroomiga ning kõrge vitamiinisisaldusega hoidiseid.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Tressum, M., Eesti Loodusmuuseum (1992). Ravimtaimed.

Eesti taimede levikuatlas 2020

[taimemaailm]

Kurereha (Geranium)

Saksa keeles Storchschnäbel või Geranien, inglise keeles cranesbills või geraniums. Teised eestikeelsed nimed on pistirohi, soo-konnareha, hellerhein ja suhkru-lilled.

Mitmeaastaliste taimede perekond kurerehaliste sugukonnas, mis on kurerehalaadsete seltsi osa.

Kurerehad on vähenõudlikud mulla suhtes ja kasvavad igal pool maailmas, nii troopikas kui ka Arktikas, kuid vajavad külmemat ilma ja selle tõttu kasvavad soojematel maadel pigem mägistel aladel.

Euroopas kasvavad sageli jääkmaadel, raiesmiku ja juurviljapõldudel. Taimed kasvavad tavaliselt 30-60 cm kõrguseks, kuid on ka väiksemaid ja suuremaid liike.

Palju liike kasutakse ka ravimtaimena, tihti teena, söödataimena või meetaimena.

Saab kiiresti äratunda õite kaudu, mis on valge kuni lilla värvusega, moodustatud viiest silmapaistvast kroonlehedest ühtlase suuruse ja vormiga, kuid täpne vorm võib olla päris erinev. Õisi võib ühel varrel olla 1-3 ühes kohas.

[taimemaailm]

Rukkilill (Centaurea cyanus)

Saksa keeles Kornblume, inglise keeles cornflower. Eesti keeles tuntud ka sinilillena.

Ühe- või kaheaastane õistaim, mis on jumika perekonna liige, korvõieliste sugukonnas, mis on astrilaadsete osa.

Ta pärineb parasvöötme Euroopast, aga on üle terve mandri ja ka Põhja-Euroopa levinud, kuigi on näiteks Briti saartel ohu all.

Kasutatakse enamasti. ilutaimena ja ravimtaimena. Aga meelitab ka erinevaid putukaid, mis teevad temast nii hea meetaime, kui ka naturaalse insektitsiidi, sest teatud herilased peatavad kapsaöölase levi, mis suurendab kapsasaagi. Ka õlitaimena (seemned), värvi-, söögi- ja teetaimena (õied) saab teda kasutada..

Kohale külvatav kevadel või hilissügisel viljakal kasvumullal päikeselisel kasvukohal. Fosforiväetis on soovitatav, ja hea drenaaž on vajalik. Lill kannatab põuda.

Kõrgus 60-100 cm. Õitseb juunist septembrini, sinise, lilla või valge värviga, ja iseloomulise kroonlehtedega.

[kadunudtarkus]

Angervaks

Filipendula ulmaria L., Max., Roseceae. Harilik angervaks, angerpüdse, angerpüks, hobusehurmarohi, lepavorm, naba-arnikas, püst, risthammas, tuulerohi, vorm. Meadowsweet, mead wort

Angervaks kasvab niisketel soo- ja aruniitudel põõsastikes, kraavide, järvede ja jõgede kallastel, parkides ja võsades.

Ravimina kasutatakse kuivatatult peaaegu kõiki taime osasid - ürt, õisikud ja juurikad. Tarvitatakse teena, välispidiseid haavasid puhastatakse keedisena.

Kasutatakse sisemiste verejooksude ja kõhulahtisuse puhul, nohu korral, higistina ja uriini soodustava vahendina. Sobib ka nahahaiguste raviks. Kasutatakse ka välispidiselt haavade puhastamiseks.

Ürti korjatakse juunis, juulis ja augustis, juuri septembris ja oktoobris.

Kirjeldus

Angervaks kasvab niisketel soo- ja aruniitudel põõsastikes, kraavide, järvede ja jõgede kallastel, parkides ja võsades.

Ta on mitmeaastane taim. Vars on püstine, vahel harunev, 1-1,5m kõrge, ülalt oksine, tihedasti lehistunud. Lehed on pealt tumerohelised, at valjkamad, enamasti tigedalt valgeviltjad, katkestunult sulgjad, sulglehekesed suured, kuni 3cm pikad, jagumatud, ainult suurim otsmine lehele on 3-5 lõhene, servad ebakorrapäraselt saagjad.

Õiged valged või kollakad, hästi lõhnavad, 5 kroon- ja 5 tupplehega, enamasti oksistes ebasarikates. Tolmukaid ja emakaid palju. Vilju 5-9 paljad, spiraalselt keerdunud.

Õitseb juunist augustini. Eesti NSV-s esineb kõikjal.

Ravim

Ravimina angervaksa apteekides praegu ei kasutata, kuid varem olid tarvitusel taime ladvaosa ehk ürt - herba Ulmariae, herba Spireae, herba Filipendulae, õisikud - flores Spireae - ja rahvaravimina ka juurikad - radix Filipendulae.

Kogutakse varre ülemised puitumata osad (30-40cm) ja kuivatatakse tuuletõmbuses pööningul, lakas jne. Juurikaid korjatakse sügisel.

Taim sisaldab rohkesti (8-12%) parkainet, eeterlikku õli (kuni 0,2%, peamiselt õites). C-vitamiini värsketes lehtedes 300-400mg%, glükosiidi spireiini, kollast värvainet. Eeterlik õli sisaldab rohkesti salitsüülaldehüüdi ja salitsüülhappe estreid.

Loomad karjamaal angervaksa ei söö. On hea meetaim.

Toimed

Angervaksa ürdi keedist ja leotist on kasutatud nõrgalt kootava vahendina sisemiste verejooksude ja kõhulahtisuse puhul. On kasutatud ka nohu ja valgevooluse korral, samuti higistina ja uriini eritumist soodustava vahendina. Salitsüülhappe sisalduse tõttu sobivad angervaksa vesiväljatõmmatised ka nahahaiguste raviks.

Angervaksa teeks võetakse 1 teelusikatäis ürti 1 klaasi keeva vee kohta; juuakse 1 klaas päeva jooksul. Keediseks võetakse 20 grammi liitri vee kohta; keedist kasutatakse välispidiselt haavade pesemiseks.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Eesti taimede levikuatlas 2020