#limonaadi | Explore Tumblr posts and blogs

mellireisid · 2 years ago

Text

29.09-04.10.2022

Neljapäeval sõitsime bussiga Phuketi saare lõunaossa, et käia Phrom Thepi neemil. Juba hommikul ärgates oli taevas pilvine ja bussisõidu ajal käis ka mitu vihmasahmakat üle. Teel neemini sõitsime mitmest suuremast turistirannast läbi (tuntud rannad, kuhu enamik rannaturiste lähevad) ja tundsime kergendust, et meie tervet oma Tai puhkust Phuketis ei otsustanud veeta, vaid saime ikka päris taimaad ka näha. Kuigi praegu ei ole veel see päris turismihooaeg, olid nood tänavad paksult välismaalasi täis, kõik sildid olid inglise, vene, jaapani või hiina keeles, tänavaputkad pakkusid ainult mangokleepriisi või phad thaid (kõige tavalisemad Tai toidud, mida turistid teavad). Meie peatus oli viimane, sealt kõndisime paar kilomeetrit neemini. Õnneks polnud palav ja too hetk ei sadanud veel vihma ka. Rannik oli väga ilus ja tuuline, sama tuuline kui too linnuvaatluspunkt Noarootsis. Käisime ikka neemi tipus ära ja vaade oli väga mõnus. Kuigi tegemist on Phuketi ühe tuntuima vaatepunktiga, olime meie tänu vihmasele ilmale ainukesed inimesed seal. Lained olid suured mürakad, aga õnneks on neem piisavalt kõrge, et märjaks saamise ohtu polnud. Tagasiteel randa, kus bussipeatus on, peatusime ühes kohvikus, mis on ühtlasi ka keraamikastuudio. Väga nunnud Tai müüjad tegid meile head kohvi ja saime ilusat keraamikat vaadata. Siis jalutasime bussipeatuse suunas mööda randa ja hakkas sadama. Panime aga keebid selga ja käisime tühjal rannal edasi, vahepeal märgadel kiikudel istudes.

Reedel ootasime põhimõtteliselt terve päev lennukit. Hommikul pidime hotellitoa vabastama, õnneks saime kotid administraatori juurde jätta, ja läksime randa jalutama. Siis tuli aga õudsalt suur sahmakas vihma kõva tuulega ja läksime hoopis kohvikusse ootama. Lend lükati tund aega edasi ka, aga õhtuks saime ikka tagasi Bangkokki. Laupäeval läksin mina üksinda Hiinalinna, et Omiga kokku saada. Om oli minuga samal ajal Akitas vahetusõpilane, ta oli ka Kanto klubis ja me saime hästi läbi. Teel hiinalinna võtsin kurikuulsa bussi nr 8, mis pidi õudsalt kihutama. Minu buss oli õnneks või õnnetuseks nii vana ja logu, et kihutamisjõudu tal enam ei olnud. Logises ja kägises küll kõvasti ja põrandas oli auk. Hiinalinnas sain Omiga kokku, tal oli üks ameerika sõber Tim ka kaasas ja kolmekesi käisime mööda tänavalette ja kohvikus. Om töötab praegu oma perefirmas (tegelevad kaevandusega) Bangkoki lähedal, aga detsembris läheb ta Kanadasse äri õppima. Talle nimelt meeldib väga külm, lumi ja lumelauaga sõitmine. Pärastlõunal võtsin üksi bussi jälle Nami poole tagasi, tookord oli piletimüüjaks umbes 12-aastane poiss. Hästi tubli oli ta küll, suunas inimesi vabade istmete suunas, kui peale tuli vana naine u. 3-aastase lapsega, siis ta aitas last bussitrepist üles ja pärast maha minnes tõstis ta maha ka. Tal oli vist väike vend ka kaasas, üks pisike sarnase näoga poiss istus terve aeg ees juhi juures ja vaatas rõõmsalt ringi. Silja ja Nam käisid too päev turu peal. Õhtul sõime tänava peal nuudleid ja riisi ja nägime rotti ja konna.

Pühapäeval võtsime ette noorte tailaste lemmik vabaaja veetmisviisi - kohvikute hüppamine. See tähendab, et käid päev otsa ühest kohvikust teise. See linnaosa, kus Nam elab, on tuntud trendikate kohvikute poolest, nii et õnneks me ei pidanud kaugele minema. Kõigepealt läksime Porcupine kohvikusse, kus mina tellisin nende erijoogi - kohv piimaga koos karamelli jääkuubikutega. Mida rohkem jää sulab, seda karamellisemaks kohvi läheb. Oli päris hea. Siis ostsime poest saia ja läksime parki kalu toitma. Tiigi ääres päevitas üks varaan ja vees ujusid sägad, karpkalad ja kilpkonnad. Veel oli palju tuvisi ja oravaid. Teiseks kohvikuks oli kohvik-pagariäri-keraamikapood-prügivabapood. Sealt võtsime limonaadi ja kooki. Kolmandaks läksime kohvikusse, kus kõik toidud ja joogid sisaldasid avokaadot, seal oli kõige mõnusam: mõnus sisustus, atmosfäär, söök ja jook.

Esmaspäeval oli Nam kodukontoris, nii et me siljaga läksime kohvikusse Jaapani keelt õppima. Kõigepealt olime kohvikus, mis asus vanas laboratooriumis ja kohvikuteema oli ka labor. Sisustus oli nagu laboris ja joogid serveeriti katseklaasides. Lõunat sõime vegan restoranis ja õhtu otsa sadas vihma, nii et tollest päevast pole palju muud öelda. Täna pakime uuesti kohvrid, et öösel Jaapanisse lennata.

0 notes

kirkeerbi · 5 years ago

Text

Me pole tegelikult kadunud

Lõpuks peale kaht nädalalt leian aja kirjutada üles me suured elumuutused. Pidin alustuseks kontrollima, millest eelmises postituses üldse rääkisin, sest nii palju on vahepeal juhtunud. Alustan siis kõige tähtsamast. Lõpetasime oma “vinge” karjääri Nuno juures ja leidsime uue töö.

Jah, lõpuks me tegime selle ära, ütlesime Nunole, et nüüd on kõik. Tegelikult olime seda mõtet mõlgutanud juba mitu nädalat, aga nagu eelnevalt mainisin, kuna uut tööd ees ootamas ei olnud, ei olnud mõtet ka vana tööga lõpparvet teha. Nüüd oli Ander saanud aga kindla vastuse, et saab uue töö. Mainisin eelmises postituses, et uues kohas elame koos kahe eestlasega, kes nüüdseks on juba teisele poole Austraaliat kolinud, ja ühe paariga, kes meile tuba rendivad. Tänu tutvusele Eesti paariga, õnnestus Anderil saada endale tolle Eesti poisi töö autorendifirmas.

Nõndaks võtsime julguse kokku või noh asjaajamist Nunoga ajas Ander, seega Ander võttis oma julgusekokku ja ütles Nunole, et lõpetame selle nädalaga (ehk siis eelmise nädalaga). Asjad langesid aga väga pahasti omavahel kokku. Nuno, kes muidu vist kunagi kuskil perega puhkamas ei käi, usaldas meid ja nägi, et oleme töökad jne. Ühesõnaga ta ladus ette, mis tööd meil on teha, mainis mitu korda üle, et olete töökad, tean, et teete kõik nii nagu vaja, kuid tol hetkel polnud Ander talle veel midagi meie äraminekust lausunud. Kui saabus kätte eelmine neljapäev, mil Nuno perega nädalaks Perthi poole hakkas sõitma kirjutas Ander talle õhtul sõnumi, et me lõpetame. (Tegelikult väga inetu käitumine meie poolt oodata ära, millal boss on puhkama läinud ja siis talle helistamise asemel sõnum saata...) Me lihtsalt teadsime, kuidas Nuno käituda võib, tegime isegi arvamismängu, kummal õigus on. Ander arvas, et peale sõnumi saatmist tuleb talle kohe kõne, kus ta saab korraliku peapesu, ma panustasin sellele, et äkki ei vasta Nuno üldse midagi. Minul oli õigus. Ander saatis sõnumi ja sealt ei tulnud mitte mingit vastust, alles hilja õhtul ta vastas, viisakalt, rahulikult, isegi veidi alandlikult. Asi oli nimelt selles, et ta ise sõitis ära Perthi ja tal oli meile nädalaks olemas paar suurt koristustööd, mida ta ei saanud enam tagasi lükata, seega need oli vaja raudkindalt ära teha. Ja kuna tal päeva pealt uusi töölisi võtta kuskilt ei olnud, ise oli ka ära sõitnud ega saanud vajadusel kasvõi ise neid maju koristada, pidigi ta meiega viisakas ja sõbralik olema, et me need tööd ära teeksime.

(Just nii rahulikuks Nuno jäigi.)

Ja me tegimegi. Kaks hiiglaslikku maja, nii umbes Seltsimaja alumise korruse suurused. Räpased, haisvad, kuid õnneks mitte nii hullud nagu aborigeenide külas. Kuigi ka need majad kuulusid ennemalt veidike tsiviliseerunumatele aborigeenidele. Valged seinad räpaseid käejälgi täis ehk pruunid, ribikardinad paksult täis kärbsemusta, aknavahed triiki täis kärbselaipasid, mis kusjuures haises päris koledasti, põrandatel kinnitallatud nätsud, ahi..., kubu..., ja need vannitoad...Meie ülesandeks oli teha nendes kahes majas vacet clean ehk terve maja koristus ehk kõik seinad, laed, liistud, kapid, kõik toad, konditsioneerid, aknad, aknavahed, uksed, peeglid, WCd, keraamilised plaadid vannitubades jne jne jne. Vacet koristuse järgi peab maja nägema välja selline, nagu poleks seal kunagi keegi elanud. Ning me andsime ainult hagu. Suured majad, mis tõesti saaks perfektselt puhtaks u nädala ajaga, kuid mille peale me tavaliselt võime kulutada max 4 päeva, pidime nüüd valimis saama samuti nelja päevaga. Konks oli aga selles, et meil oli kaks maja, mitte üks. Pluss reedel helistas Nuno ja ütles, et unustas ühed vaibad ära, et ka need on kindlasti vaja ära teha, et palun kas me saame need ka ära teha. Muidugi saame...

(Aga Nuno äraolekul hakkasid need käru kaks ratast kokku hõõruma, hea, et Anderil on nutti selliseid asju parandada.)

Seega kui me keskmiselt olime tööl nendel neljal päeval u 12 tundi, siis tol laupäeval tuli vinge 14,5 tundi kokku. Alustasime kella kuuest hommikul ja lõpetasime kottpimeduses kell pool üheksa õhtul. Siin on see põhjus, miks blogi kirjutamine eelmine nädalavahetus unarusse jäi, lihtsalt ei jaksanud. Ja ega me loomulikult pühapäevaga lõpetanud ka esmaspäevaks jagus meil veel tööd. Kokkuvõttes tegime nende nelja päevaga sama palju tunde, kui muidu kahe nädalaga.

Anderi esimene päev uues kohas algas selle nädala teisipäevast ja mina olin ripakil kuni eelmise reedeni. Kuna mulle meiega koos elanud Eesti tüdruku töökohast köögis tagasi ei helistatud, kuhu end pakkusin, uurisin ühe teise Austraalias elava eestlase käest ühe kullerfirma kohta. See eestlane tundis kedagi, kes tundis kedagi, kes andis mulle kontakti, kellele saata oma CV ja kellega edasi suhelda. Olin selle kullerfirmaga suhelnud juba umbes nädal aega, kuni reedel sain kõne, et kell kolm läheksin intervjuule. Samal ajal oli meil hullult kiire nende majade koristamisega, aga ma ei saanud midagi teha, uus töö oli tähtsam, kui Nuno mõttetud räpased majad. Ma ei mäleta, millal mul viimati nii hirmus närv oleks sees olnud, isegi riigieksameid ei kartnud ma vist nii hirmsasti. Tööle ei suutnud ma enam üldse keskenduda. Aga kell liikus ja lõpuks olin mina rõõmsalt kullerfirmas intervjuul. Nagu ikka polnud asi seda jubedat muretsemist väärt, aga vot ma kohe ei oska teisiti. Ühesõnaga mind võeti tööle, samuti teisipäevast nagu Anderitki. Milline rõõm! Ja minu puhul ka kohe mure, esimene päev uues kohas...kui hirmus.

Meie töödest veidi.

Anderi töö autorendifirmas Hertz. Anderi ülesanneteks on autode puhastamine seest ja väljast, tankimine, remonti/hooldusesse viimine jms. Töökaaslased on noored, boss on u 24aastane, töö pole raske, õhkkond on vaba, sõbralik, palk on tunduvalt parem kui Nuno juures, ületunnid, pühad ja töö nädalavahetusel on suurema palga eest.

(Uhke oma uue töösärgiga.)

Minu töö kullerfirmas Centurion. Arvan, et enam-vähem sama süsteem, mis DPDs Eestis, pakkide sorteerimine ja laiali viimine. Töökaaslasi on palju, lihtne töö, süsteemiga harjumine võtab veidi aega, vaba õhkkond, palk on tunduvalt parem kui Nuno juures, pühad, nädalavahetused on suurema palga eest.

(Mul pole enda tööriietuses pilti ega üldse ühtegi pilti, seega siin on udune pilt sellest, millise masinaga hakkan sõitma. See esimene :))

Eks me tööd ole tunduvalt erinevad. Mina ise leian, et Anderi töö ei vaja nii palju väljaõpet kui minu töö, mis teeb Anderil elu palju mõnusamaks. Ta juba teab, kuidas mida teha, kust midagi võtta. Mul on veel palju küsimärke, sest pakkide sorteerimiseks kasutatakse scannereid ehk miniarvuteid, mida tuleb veidi õppida, tänavanimesid on hulga. Mul tuleb veel palju asju selgeks saada, kuid selle nädalaga olen juba põhisüsteemile pihta saanud. Edeneb.

Huvitav vahejuhtum! Peale esimest tööpäeva tahtis tööandja kõiki mu dokumente (viisa, karistusregistri väljavõte, passikoopia, narkootikumide ja alkoholi testi tulemused, pangaandmed jne) ja nii muuseas küsis, et mul ju ikka on Austraalia autojuhiluba. Loomulikult mul pole. Nüüd on siis asi igatahes nii, et ma lähen siin lube tegema, sest vastasel juhul pakaatsau, nad ei saa mind tööle võtta. Olen hetkel kaks nädalat nagu väljaõppeprogrammi peal ja nad loodavad, et selle aja jooksul saan load tehtud. Eks siis näis, sest nagu aru olen saanud, siis siin käib lubade tegemine hulga kiiremini ja see on vist hea, et ma ei pea autokooli kui sellisesse minema, piisab lihtsalt nn ARKI eksamitest. Tegelikult, kui ma oleks 25aastane või vanem saaksin lihtsalt kohalikku ARKI minna ja mu load vahetatakse ümber, kuid ma ei ole, seega pean tegema nii teooria kui ka sõidueksami. Nii tore, aga see kõik on seda väärt, sest ma tahan seda tööd teha, hulgahulgahulgahulgahulga parem kui Nuno juures rügada.

Naljakas lugu! Mainisin, et selleks, et Centurionisse tööle saaksin minna, pidin tegema alkoholi ja narkootikumide testi. Ma teadsin, et see test tuleb ja sisimas lootsin, et jumala eest, et see poleks mingi nõme pissiproov, vaid verevõtmine. Muidugi oli see pissiproov. Olin juba seal kliinikus, kus neid protseduure tehti, pisike tuba, kus on WC pott, lauake, mingid arstiasjad, paberid jne jne. Ma mõtlesin, et ongi pekkis, tädi seisab nüüd veel kõrval ka, kui pean seda proovi andma. Õnneks läks tädi siiski ukse taha, kus olid veel järjekorras inimesed. Niiet see oli nagu aja peale topsi pissimine. Ja nüüd tuleb nali. Loomulikult mida ma teha ei suutnud, topsi pissida. Nii veider, aga ma lihtsalt ei suutnud end piisavalt lõdvaks lasta, et ma saaksin selle proovi ära anda ja ära minna. Lõpuks tuli tädi juba sinna ruumi, et kaua mul läheb. Ühesõnaga ta ütles, et tule hiljem tagasi, mine joo kohvi või limonaadi, mis rohkem häda tekitaks. Asi polnud tegelikult isegi selles, et mul poleks pissihäda olnud, ma lihtsalt ei suutnud selles vinges võistluses, kes kiiremini topsi pissib, piisavalt rahuneda. Lisaks oli see too hull laupäev, kus meil 14,5 tunnine tööpäev tuli, seega ma pidin korraks lihtsalt ära käima, proovi andma ja tagasi koristama minema. Väga lahke tädist, et lubas mul hiljem tagasi tulla, aga ega mul pole aega terve päev mingi pissiproovi anda. Nõnda ma läksin poodi ja ostsin ühe karastusjoogi, loomulikult selle kõige rohkem gaase täis, niiet ma sain vaid kaks lonksu võtta, nii jube gaasiline... No ja siis ma hakkasin nutma ja helistasin Anderile, et ongi kõik ma ei saa kullerfirmasse tööle minna, ma ei saa seda lollakat pissiproovi ära antud. Väga naljakas lugu, aga tol hetkel oli asi tõsine. U 15 minuti pärast, kui olin maha rahunenud, läksin sinna kliinikusse tagasi, ühtegi inimest ei olnud, jumal tänatud. Tegin tädiga kokkuleppe, et ma lihtsalt lähen ja istun seal potil nii kaua kui keegi peaks tulema, ehk saan selle ajaga hakkama. No seekord läks õnneks, pissiproovi taha mu töölesaamine ei jäänud.

Ma olen nii kade Anderi peale, ta juba teab, kuidas ja mis moodi tal seal tööl asjad käivad, ühtegi proovi ega tõendit ta esitama ei pidanud, juhilube vahetama ei pea. Ma saan kõik selle asjaajamise endale... oeh.

Aaa ja veel üks asi! Kuna me käime nüüd erinevates kohtades tööl, sõidame tegelikult küll samasse kanti, aga minu teekond on kodust umbes 10km, Anderil aga 15km ja me alustame küll üldjuhul mõlemad kuuest, kuid ma lõpetan mõned tunnid hiljem, siis meil tekkis vajadus uue auto järgi. No ja Anderil on kogu aeg nii Austraalia kui ka Eesti autoturul silm peal, seega meil on nüüd kaks autot. See teine on mingi Ford, sumbutaja on veits katki nagu me Mitsubishilgi ja ta teeb sellist sportauto häält koos vähese lärinaga. Mulle sobib, et Ander Fordiga rohkem sõita tahab, see on väljast päikesekahjustusi ja muid kahjustusi nii täis, mulle meeldibki me Mitsu rohkem. Ja kui keegi mõtleb, et miks just Ford, siis ega siin Karrathas pole väga midagi valida. Hinnad hakkavad 4000$ ja sellise raha eest me teist autot osta ei raatsinud, seega too mürisev Ford oli suhteliselt okei hinnaga 1500$, või tähendab, Ander ikka kauples selle nii odavaks.

(See Ford)

(Siit on näha, kuidas päike on pealmise kihi ära söönud.)

Sellised hullud kaks nädalat on meil hetkel olnud. Mina pean enne, kui tohin nädalavahetustel töötada load ära tegema, Ander on täna aga näiteks tööl. Aga nädalavahetusel ollakse siin lühemalt, kuuest ühe/kaheni.

Videolootust see nädal pole, filmida oleks olnud paljut, kuid seekord võtsime videole ainult klipid, kuidas me Nuno äraolekul aknaid pesime, seinu küürisime jne. Igaks juhuks, kui peaks midagi olema veidi lohakalt tehtud ning tal tekib küsimus, kas me ikka üldse proovisime puhastada.

Nii on lood, vot.

See ka veel, et suvi hakkab tulema, eile oli juba nt 40 kraadi sooja.

0 notes

brrrrrism · 5 years ago

Text

"Cranberry Point 44" - Debbie Macomber

“Cranberry Point 44” – Debbie Macomber

Kirjastus: Ersen

Lehekülgi: 384

Ilmumisaasta: 2011

Jätkates sidrunite teemaga, võtsin kätte oma järgmise isikliku teose, mille kaanel samuti sidrunid ilutsevad. Siiski pole raamat sidrunitest, neid küll mainitakse jutu sees (nendest tehti värsket limonaadi), aga sellega asi ka piirdub. Tegemist on teosega, milles ühtegi konkreetset peategelast ei leidu. Autor tutvustab lugejale mitmeid Cedar…

View On WordPress

#ameerika #armastus #minevikuarmid #pereelu #sõbrad #surm

0 notes

triptolalaland · 6 years ago

Photo

Pärast sõõrikupausi päris toidu paus: koht nimega Lemonade, kus saab värsket hooajalist kraami. Ja limonaadi. Maitses hästi.

0 notes

meiesiinkaugemal · 7 years ago

Text

Tervitused tuulisest Hollandis vol.3

Uus meie uus praktikanädal Hollandis algas kommipakkide pildistamisega ehk meie unistuste tööga, sest me mõlemad jumaldame magusat. Fotograafide abistamiseks aitasime valgustusskeeme paika seada, sättisime tooteid õigesse kompositsiooni, ning proovisime kuidas kõige paremini sättida tooteid nii, et paki sisu oleks n��htav, ning toode võimalikult sarnane sellele mida me poest ostes näeme . Saime teadmisi alkoholi, limonaadi, pizza jms toodete pildistamise kohta. Esimest korda saime tehtud fotode töötlemisel kasutada klassikalise arvutihiire asemel graafikalauda, mis algul oli väga võõras harjumatu, kuid mida rohkem sellega töötasime ja piltide töötlemiseks kasutasime, seda enam see meile meeldima hakkas. Kolmapäeval oli meil teistmoodi päev, ning olime assistendid väljaspool Giesbersi, ehk meid võeti kaasa välipildistamisele. Lisaks fotograafi jooskvate ülesannete abistamistega saime mõnuleda päikese käes, ning pista varbad sooja järvevette. Üks meist sai olla ka jalamodell ja särada spetsiaalsetes ujumisjalanõudes. Oli väga tore päev, ning see oleks võinud kesta terve päeva.

Neljapäeval, 10. mail Hollandlastel religioosne püha, ning kõikidel oli vaba päev. Me kuidagi olemegi sattunud praktikale Hollandisse ajal, mil saame pühadest osa võtta, ning selle kaudu mõista kuidas siinne kultuur on. Tegemist oli ülestõusmise pühaga, mis on alati 40 päeva pärast lihavõtteid ja alati neljapäevasel päeval. See püha tähistab aega, mil Jeesus viimast korda taevasse tõusis pärast tema ristilöömist ja ülestõusmist. Hollandlased tähistavad püha erinevalt – usklikud võtavad osa kirikuteenistusest, kuid teistele on see vaba päev tööst, kus nauditakse jalutuskäiku linnas, rattasõitu looduslikus keskkonnas või tehakse koduseid toimetusi. Meie tähistasime seda püha toreda jalutuskäiguga linnas.

Reedel käisime avastamas Hollandi pealinna Amsterdami. Linn oli suur ja imeilus. Silma jäid kanalitel olevad paadikesed millega inimesi ringi sõidutati, lugematu arv suveniiripoekesi, turiste kõikjalt maailmast ning Hollandile omaselt jalgratturid. Kesklinnas oli leida mitmeid Hollandlastele omaseid tänavatoidu kohakesi, kus pakuti võõramaalastele tundmatut, kuid meile omast heeringat, miniatuurseid pannkooke ning ohtrate lisanditega stroopwafleid. Lisaks oli terve linna peal leida ka lugematul hulgal juustupoekesi, kuhu turiste meelalt sisse kutsuti. Juust nimelt on üks Hollandi peamisi ekspordiartikleid, ning juustud nagu Gouda ja Edam on oma nime saanud Hollandi linnade järgi. Arhitektuur oli Eestist küllaltki erinev – majad olid pikad, kitsad ja tihedalt koos, kaunistades kanalite ääri. Kui siin Arnhemis tunneme, et sulandume kohaliku rahvaga kokku, siis Amsterdamis tuli esimest korda tunne, et oleme turistid. Pärast 15 km jalutuskäiku Amsterdami tänavatel ootas meid jälle kodutee.

Varsiti jälle!

#arnhem #amsterdam #holland #madalmaad #praktika

0 notes

gravitatsioon · 8 years ago

Quote

mulle meeldib sind jälgida vaadata sind üle ruumi kuidas sa jood estragonilimonaadi vestled elavalt sõpradega heidad aegajalt pilgu mulle käid väljas suitsetamas ja istud tagasi raamaturiiuli alla ma ei tea su nime aga ma tean et sul on ilus nägu sõbralik naer ja uuriv pilk ilmselt ei tutvu me kunagi kuid see hetk oli meeldiv järgmisel päeval ostsin seda limonaadi su huuled oleksid maitsenud sama moodi see poleks mu roosilimonaadiga sobinud hea et me ei suudelnud

0 notes

nutilugemik32 · 8 years ago

Text

Etteütlused 2. poolaasta

1. Kõikides tubades valitses pärast pühi segadus. Elutoa põrandal vedelesid kuivanud okkad ja katkised kingikotid.Kraanikausis olid pesemata potid ja kulbid. Magamistoas katsid voodit määrdunud rätid ja auklikud sokid. Mitmed tunnid möödusid koristades ja toad sai taas puhtaks.

2. Marta ja Karli pere otsustas Otepääle suusatama minna. Isa kordas pidevalt, et Nuti peab Nuustakul ära käima. Kui seal käidud, siis võib ka Tallinnasse ja Narva reisida. Nuti sai aru, et Nuustaku on Otepää. Heal lapsel ikka mitu nime. Nutile osteti Tartust uued suusad. Ööbima mindi Võrru vanaema Milla juurde.

3. Kairi veeretab päevi laiseldes õhtusse. Tüdruku vanemad käsivad tal endale hobi leida. Kas sina tahad Kairi moodi olla? Mina olen küll aktiivne ja tegelen mitmete harrastustega. Milliste hobidega teie tegelete? Sõbranna soovitas mul tennist mängima hakata.

4. Kusti küsis, miks mul mütsi pole. Ütlesin, et mul on kaks mütsi. Üks on paksust mustast lõngast raske ja sünge lätu. Teine on kõrge kui onu Matsi lambaaed. Kõik itsitavad, kui need pähe tõmban. Lust on palja peaga ringi tormata. Juuksed lehvivad uhkelt ja tõstavad tuju. Pakse lokke mütsi juba ei pista.

5. Nutil ei tulnud öösel und. Ta kolas ringi ja rääkis loomade ning lindudega juttu. Nii sõbrunes robot väikese nahkhiirega. Loomake oli ootamatult vara talveunest ärganud. Tiivulise ülejäänud pere põõnas jahedas keldris. Uus lemmik sai nimeks Draakula. Nuti aitas hiirekesel toitu otsida.

6. Mäest alla teen ma sõidu tuulega võidu. Kui te julgete, siis tulge ja me võime koos mäest alla lennata. Sa vaata vahvat meest, ta sõidab alla selg ees. Mu julgust nähes vajub su suu lahti ja kõht läheb lahti. Nuti ja ta sõber Kusti vaatavad, kuidas me lumme lendame. Te ärge hõisake enne õhtut!

7. President võitles külmetusega. Vabariigi sünnipäeva ei saa riigipeata tähistada. Paraadil kohtub ta kaitseväelastega. Inimesed tutvuvad sõjatehnikaga. President koos kaasaga peab õhtuks kontserdimajja jõudma. Kutsutuid tervitavad nad kõne ja kätlemisega.

8. Nuti teadis, et külmas vees ei tohi sulistada. Ta hoiatas kaksikuid, kuid nemad ei kuulanud robotit. Martal läks vesi saapa sisse ja ta jalad said märjaks. Karliga juhtus sama lugu, sest ta läks liiga sügavasse vette. Õhtul Marta köhis, aga Karlil oli nohu. Ema pahandas lastega ning isa oli halvas tujus.

9. Kaido on lahe sell! Sel poisil on meresinised silmad. Mis kell me kohtume? Kel on ilusamad prillid, kas Maril või Kallel? Kas te olete kohtunud? Palun vala tee tassi ja paku küpsiseid. Milline armas lambatall! Tal on pisikesed kõrvad ja nina. Seda pilti võiksid värvida mõne muu vildikaga. Mu harilik pliiats on koju ununenud.

10. Kuidas hoida tervist? Ma arvan, et liikumine on tervis. Liigu iga päev vähemalt pool tundi! Kas magamine toob tervise? Kui palju peame magama? Arvatakse, et laps peab magama vähemalt kaheksa tundi. Milline jook on tervislik? Joo vett! Ära joo limonaadi! Ole terve!

11. Kaksikud panid äratuskella helisema, et varakult ärgata. Tavaliselt magavad lapsed kauem, aga täna ootas neid midagi põnevat ees. Marta ja Karl olid unised, ent põnevil. Nad panid selga pidulikud riided, sest teatris peab viisakas välja nägema. Kõik lapsed olid juba bussis, kuid õpetaja polnud veel saabunud. Kui temagi saabus, siis käivitas bussijuht masina ja sõit võis alata.

12. Meie memme Milla elab külas. Talle meeldib lambatall Trille. Talleke elab onu Vello tallis. Vello kammib lammast ja silitab tema villast keha. Kuhu läheb onu, sinna kõnnib ka Trille. Vello naine Anne kallab tallele kannust piima. Milla imetleb kallist looma ja teeb talle pai. Tallekesel on mõnus olla. Võid talle külla tulla.

13. Köögis toimetasid Nuti, kaksikud ja vanemad. Nad valmistasid pühadeks salatit, kotlette, võileibu ja pirukaid. Äkki kostus elutoas vali kolin ja kõik jooksid sinna. Klaasid, kruusid, taldrikud ja kausid olid põrandal kildudeks. Marta, Karl ja Nuti haarasid luua ja kühvli ja koristasid selle segaduse. Pärast seda võtsid nad kapist värvid, lakid, sibulakoored ja lõnga välja. Oli aeg mune värvima hakata.

14. Pere istus tule ääres. Nuti viskas väikesi oksi tulle. Isa küpsetas kala ja ema kallas sooja teed. Karl sammus otsustavalt sara poole. Ta jäi sarra pikaks ajaks. Tulles tassis poiss süles vana vanni ja metallist panni. Karl valas vanni sisse vee, võttis panni ja jäi tuld passima. Miks küll?

15. Marta ja Karl sõitsid emaga Tartusse, et ostlema minna. Lapsed vajasid uusi kooliriideid ja jalanõusid. Martale osteti kampsun, botased, dressid ja teksad. Karl sai endale uued kingad, triiksärgi ja džempri. Kodus ootasid väsinud poodlejaid ees isa ja Nuti. Nad olid õhtusöögiks valmistanud borši ja saiakesi. Kokad said kingituseks läikivad helkurid.

16. Jänesed Juta ja Juss jalutasid maja taga aias. Juta isa raius puid. Eile oli raju ilm, mis murdis puid. Juta isa vajas abi. Jänkud aitasid puid majja viia. Majas oli soe. Ema Maia küpsetas ahjus saia. Maiad jänkud sõid sooja saia ja jõid kuuma piima. Maiused viisid väsimuse ja tõstsid tuju.

17. Varsti saabub emadepäev. Mina teen oma emmele toreda kingituse. Selleks on puidust ehtekarp. Karbikese meisterdamist alustasin juba mitu kuud tagasi. Pakin selle südamekestega kaunistatud paberisse ja peidan hoolsalt. Poest ostan lisaks ka ema lemmiklilled tulbid ja midagi magusat.

18. Hall hunt hüppas üle aia. Hiireke urgitses seina sisse auku. Vees oli halb õhk. Haug haigutas ja hüppas õhku hingama. Hall hani ehmus ja lehvitas hoogsalt tiibu. Hobune hirnatas ja jooksis allikast vett jooma. Põõsa alt kostus hele hääl. Hille oli hirmul. Pole ime, sest hirmul on ikka suured silmad.

19. Eestis on palju kauneid kohti ja puhas loodus. Suuremad linnad on Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva. Ka veekogude poolest on meie kodumaa rikas. Peipsi järv asub Eesti ja Venemaa piiril. Sinna voolab palju jõgesid ja ojasid, aga neist suurim on Emajõgi. Mägedest on kõrgeim Suur Munamägi. Tule puhka Eestis!

20. Ees on tore ja tegus suvi. Kui sul on huvi teadmiste vastu, siis loe palju raamatuid. Vahel tuleb kasuks käia veekogus end jahutamas. Päike teeb nii head kui kurja. Vahel punaseks ja valusaks teeb su turja. Metsast saada võid sa varju ning korjata maitsvaid marju. Olgu suvi ikka ilus päikese käes ja puude vilus!

0 notes