mellireisid

[mellireisid]

teine pilt on, kus inimesed läbi pehme põranda roomavad

[mellireisid]

1. Nozomi ja Namiga

sealt edasi kusatsu pildid

[mellireisid]

20.12.2022

Vahepeal on palju tegemist olnud, aga midagi märkimisväärset pole teinud. 

3.12 käisin Tokyos, sain Nozomi ja Namiga kokku. Käisime söömas ja Shibuyas ringi. Nozomi oli mu toakaaslane Akitas, algselt on ta pärit Okayamast, aga nüüd elab Kagoshimas. Töötab elektroonikafirmas, teeb pisikesi osakesi, mis telefoni sisse käivad. Nami oli ka minuga samal ajal Akitas, aga siis ma ei teadnud teda, aga siis läks ta Aberdeeni oma vahetusaastat tegema ja kuna ta on Nozomi sõber, siis Nozomi ütles talle, et mina olen Aberdeenis ja oskan jaapani keelt, nii et Aberdeenis otsis ta mind üles. Aberdeenis saime siis sõpradeks. Mõlemad on Eestis meil külas ka käinud. Väga tore oli, leidsin ilusaid jõulukaarte, ei tea, kas need on juba teile kohale jõudnud. Tagasi minnes oli Shibuya jaam nii kohutavalt rahvast täis, hea meel oli tagasi vaiksesse Minakamisse jõuda. 

8.12 käisime Siljaga sõidus Shima-onsenis ja Kusatsu linnakeses, mõlemad on tuntud onsenide poolest. Shima-onsen on pisike onseni külake, kus oli paar ilusat vanaaegset maja punase sillaga (nagu Vaimudest Viidud filmis) ja mitu koledad 80ndate stiilis suurt hotelli, mis nüüd tundusid pooltühjad. Kole on muidugi minu arvamus ainult, Siljale tundus meeldivat. Üldiselt jättis natuke mahajäetud mulje, enamik kohti oli kinni, paar inimest kõndisid tänava peal. Aga me olime seal üsna hommikul ka ja ainult õues, enamik inimesi ilmselt mõnulesid onsenis. Edasi läksime Kusatsusse, kus kõigepealt tegime peatuse ühes mõnusas kohvikus. Kohvikuomanikud - rõõmsameelne abielupaar - olid ka ainukesed töötajad, umbes nagu Craig ja Rika siin oma kohvikut peavad. Kohvi tehti siphoniga (pole kindel, mis selle nimi eesti keeles on, google ka ei aidanud, selline kaheosaline kann, kus vesi keetes tõuseb ülesse ja siis vajub tagasi alla läbi kohvipuru). Lisan pildi, siis on parem aru saada. Igatahes - väga hea kohv, väga-väga hea soejuustusai ja mõnus atmosfäär ka. Arvet makstes andis naine meile tasuta kommi ka. Kusatsu on muidu tuntud oma onsenide ja linnaväljaku poolest, kus kuumaveeallikad tulevad maa peale ja sinna on ehitatud nagu väikeste kanalite süsteem. Natuke raske seletada, panen pildi juurde. Ma pole kindel, miks see nii on tehtud ka. Näeb igatahes huvitav välja. Väljaku ääres on ilusad majad. Kusatsus on ka palju suveniiripoode, ühes töötas mitu vanainimest, kes püüdsid tänavalt turiste onsenmanju näidistega. Nad olid nii naljakad, et me ostsime ka siis. 

15.12 läksin jälle Tokyosse, seekord Minamiga kokku saama. Läksime teamLab kunstinäitusele. teamLab on rahvusvaheline interdistsipilaarne kunstirühmitus Tokyos, kellel on paar püsinäitust Tokyos üleval. Ühe juures on vegan rameni restoran ka, nii et läksime sinna. Ramen oli väga hea ja näitus oli midagi täiesti uut minu jaoks. Enne sisenemist pidi jalanõud ära võtma ja terve aeg paljujalu olema, sest põrandamaterjal muutus erinevates ruumides. Ekspositsioonide vahel olid pimedad koridorid, kus seinad ja põrandad olid erinevatest materjalidest ja lõhn muutus ka, tegi kohe meeled erksaks. Iga ruum oli isesugune, ühes oli põrand tehtud kott-toolide moodi materjalist, et kõndides vajusid põlvest saati sisse ja kõik enam-vähem roomasid sealt toast läbi. Siis oli tuba peeglite ja valguspostidega, mis peegeldusid igalt poolt tagasi. Tuba, mis oli põlvekõrguseni vett täis ja vee peal ujusid värvilisest valgusest koi-kalad, kes muutusid lilledeks, kui vastu inimese jalga ujusid. Alguses oli neid vähem ja ujusid rahulikult, aga mida rohkem nad lilledeks muutusid, seda rohkem neid ilmus ja seda kiiremini nad ujuma hakkasid (taustamuusika läks ka hoogsemaks samal ajal), nii et lõpus oli kõik kaetud värvide virr-varriga. Seal olime kohe pikalt, nii lõbus hakkas. Teine väga lahe ruum oli, kus pidi peegelpõrandale pikali heitma, lagi oli kuplikujuline, kus tumedal taustal lendasid ringi hiiglaslikud lilled ja lehed, nii et tekkis tunne nagu oleksid pisike putukas lillede vahel ja samas heljud kosmoses. Seal olime vähemalt pool tundi kui mitte rohkem. Siis oli üks tuba täis laest rippuvaid lilli, mis liikusid aeglaselt üles-alla, nii et külastajad pidid nende vahelt läbi roomama. Ka seal oli peegelseinad ja -laed, sai palju huvitavaid pilte tehtud. Õhtul läksime Minami poole, tegime pitsat ja kuulasime muusikat. 

Järgmisel päeval sain Ginzas bukatsu õpetaja ja Yuriga kokku. Õpetaja viis meid mõnusasse itaalia restorani, kus saime viie-käigulise lõunasöögi, mulle oli veel eraldi taimetoidu oma tellitud. Õpetaja rääkis oma lastest ja lapselapsest, kes oli suvel sündinud. Üks ta tütardest on ülikooli õppejõud, varem töötas Ameerikas ja Keenias, aga nüüd on Hollandis. Ütles, et Keeniaga võrreldes on Holland väga ebamugav ja kitsas riik, toit oli ka Keenias palju parem. Muidu tundub, et õpetajal läheb hästi, sai eelmisel aastal lõpuks pensionile, aga ikka käib peaegu iga nädal koolis uut õpetajat aitamas või muidu bukatsus midagi õpetamas. Ütles, et naljakas hakkab juba, nagu polekski pensionile saanud. Pärast söömist käisime peenes ginza kaubamajas huvitavas raamatupoes, kus oli palju jaapani käsitööd. Tagasi Minakamisse jõudes olid prantslased siin, poiss ja tüdruk, kes jäävad kolmeks nädalaks. Minust kolm aastat vanemad, nii et väga mõistlikud ja mõnusalt vaiksed. Sõbralikud ka. Pärit Alsacest, aga viimased viis-kuus aastat on Lyonis elanud. Poiss on tarkvarainsener ja tüdruk töötab toidu kvaliteedikontrollis. Mõlemad tulid töölt ära, et aasta otsa Jaapanis reisida. On juba 7 kuud siin olnud, mitmes kohas käinud ja erinevate inimestega töötanud, võtavad maksimumi oma aastast.  

[mellireisid]

viimane päev Kyotos

[mellireisid]

Akariga

1-6 Kobe

7-10 Kyoto

[mellireisid]

Osakas: Taiwani hommikusöök, Osaka loss, öised tänavad, kasside nõiaring, karri mees

[mellireisid]

1-2 Haruna tehtud pildid meie kodus

3-4 Harunaga Takasakis

5-7 Nikkos

[mellireisid]

1.12.2022

Jälle on blogipostitus hilja peale jäänud. Aeg liigub siin veidralt, kui olen paar päeva Minakami kodus olnud, siis tundub, et aeg läheb nii aeglaselt, terve igaviku olen siin vanas majas istunud. Kui on kuhugi minek, siis tundub, et koguaeg käin ringi ja nii palju tegevust on, ei jõua midagi plaanitust ära tehtud. Ühelt poolt tundub nagu oleksin juba kohutavalt pikalt siin olnud, aga siis tuleb meelde, et kaks kuudki pole veel täis. Proovin igatahes viimase kolme nädala tähtsamad tegemised kokku võtta. 

13.11 läksime Siljaga kõige lähemal asuvasse linna, Takasaki, et Harunaga kokku saada. Sinna on rongiga tund aega sõitu. Harunaga sain tuttavaks Akitas, olime samas Kanto klubis. Viis aastat tagasi, enne Eestisse tagasi lendamist, olin kaks päeva temaga ta vanemate kodus Kamakuras (Yokohama lähedal). Hästi tore pere on tal, nüüd kokku saades ta kutsus mind uuesti külla, ütles, et ta vanemad tahavad mind uuesti näha. Haruna on see sõber, kes tegi oma vahetusaasta Aberdeenis ja enne oma vahetusaasta lõppu käis Eestis meil külas. Ta on väga hea fotograaf, meil olles olime üks õhtu tükk aega külma käes väljas, et ta saaks tähtedest pilti teha. Lisan selle pildi siia postitusse ka pärast. Seekord saime siis Takasakis kokku, sest nüüd ta elab ja töötab Gunmas. Täpsemalt küll Maebashis, mis on ametlikult teine linn, aga Maebashi ja Takasaki on nii lähestikku, et päriselt kohapeal olles ei saa arugi, millal lähed ühest linnast teise. Linn ise on üsna mittemidagiütlev, tüüpiline Jaapani maakoha linn. Välja arvatud linnad nagu Tokyo, Osaka, Hiroshima ja muud turistide hulgas populaarsed sihtkohad, on Jaapani linnad kõik ühesugused. Samad majad, samad poed, samad söögikohad, samad uhked ja tühjad kaubanduskeskused jaama kõrval. Ma läksingi ainult sellepärast, et Harunaga kokku saada. Koos käisime kasutatud riiete poes, Okonomiyakit söömas ja lõpuks Starbucksis kohvi joomas. Haruna töötas pärast ülikooli lõpetamist Tokyos üsna prestiiže fotograafi assistendina, aga kuigi fotograaf ise oli tore, siis teised töötajad olid nii õelad olnud, et pärast ühte aastat ta tuli ära. Nüüd ta töötab Maebashis reklaamiagentuuris ja kuigi fotograafiaga ta otseselt enam töötada ei saa, siis vähemalt inimesed on toredad ja töö on huvitav. Tihtipeale saadetakse ta paariks nädalaks kuni kuuks mõnda teise prefektuuri, kus ta peab klientidega kohtuma ja hotellis elama. Seepärast saime ka natuke hilja kokku, kuigi elame nii lähestikku, nimelt oli ta terve oktoobrikuu Chibas. Nüüd pidi ta vähemalt aasta lõpuni Gunmas olema, nii et loodevasti saame varsti jälle kokku. 

21.11 käisime Silja ja taanlastega neljakesi Nikkos uuesti. Neile oli esimene kord, meie tahtsime lihtsalt majast natukeseks välja saada, nii et läksime nendega koos. Kuni nad templeid vaatasid, jalutasime meie mööda jõeäärt. Siis käisime koos söömas ja koski vaatamas. Minu jaoks oli kõige toredam osa autoga sõit. Selles osas olen ma sarnane Craigi ja Rika hüperaktiivse poja Johaniga - autos võin ma tundide viisi rahulikult istuda ja aknast välja vaadata. Kui taustal käib veel hea muusika, olen õnne tipul. Tolle reisiga hakkasid nood taani tüdrukud mulle natuke rohkem meeldima ka. Muidu saime ka hästi läbi, aga nad on oma mõtlemise ja käitumisega ikka väga lääne-euroopalikud. Olen tähele pannud, et lääne-eurooplased, ameeriklased ja muud “läänlased” kasvatatakse lapsepõlve liiga enesekindlateks. Võib-olla enesekindel pole õige sõna, aga umbes sellise suhtumisega, et neile on kõik lubatud ja tagatud, ainult võta. Paar näidet illustreerimiseks: paar päeva pärast taanlaste siia tulekut muutsid nad boileritemperatuuri 40lt 60le. Kellegi meie toas ei tööta radikas, siimaani oleme õhtuti all köögis soojas istunud ja lihtsalt hunniku tekkide all maganud, öösiti magades pole veel kordagi külm olnud. Taanlased viisid kelleltki küsimata kohe ühe radika enda tuppa. Siia tulles ostsin ma paar pudelit erinevaid jaapani maitseaineid, ütlesin neile, et nad võivad ka neid kasutada, kui tahavad. Ja kasutasid nii, et ainult tilk jäi põhja. Kõik need on tegelikult sellised väiksed asjad, aga tundsin, et minu kasvatusega kuidagi vastuolus. Kuidas see ütlemine on, anna näpp ja võtab terve käe? Milaga rääkides, ütles ta, et tal on läänlastega samad kogemused. Ja köögis tegid nad ka igakord õudsa segaduse. Aga kuna muidu olid nad toredad ja sõbralikud, siis oli imelik neile midagi öelda ka. Harjutasin siis oma lahtilaskmisoskust. Nüüd on nad õnneks läinud, reisivad Jaapanis edasi. On ainult see vaikne ja üsna puhas saksa poiss (puhas sellepärast, et ta ei kasuta kööki peaaegu üldse, kui kasutab, siis jätab saiapuru igale poole).

23.11-29.11 käisime Siljaga Kansai reisil. Kansai on see piirkond Jaapanis, kus on Osaka, Kobe ja Kyoto. Läksime pärast kohvikupäeva ööbussiga Osakasse, buss väljus mugavalt Takasaki jaamast, ei pidanud eraldi Tokyosse minema. Esimesed kaks päeva olime Osakas, laupäeval läks Silja Kyotosse, mina Kobesse, et Akariga kokku saada, pühapäeval saime Akari ja tema poisi Shogoga Kyotos Siljaga kokku ja esmaspäeval olime Siljaga kahekesi Kyotos. Esmaspäeva öösel läksime ööbussiga tagasi Takasakisse. Neljapäeval (23.11) jõudsime kell 6 hommikul Osakasse. Kansai piirkond üldiselt ja Osaka eriti, on Jaapanis tuntud sõbraliku ja jutukate inimeste poolest. Erinevalt tüüpilisest jaapanlasest, on kansailased rohkem avatud võõrastega suhtlema, valjud ja teevad palju nalja. Kansai on tuntud ka koomikute rohkuse poolest. Pole kindel, kas tulenevalt sellest teadmisest või oli päriselt ka nii, aga Osaka linnaatmosefäär tundus kohe hommikul juba kuidagi vabam ja pöörasem kui mujal Jaapanis. Bussi pealt tulles, panime kotid jaama ja kõndisime tund aega ühte Taiwani hommikusöögi kohta. Linnast läbi kõndides oli näha eelmise öö jäänukeid: prügikotid õllepudeleid täis, flaierid ja muu sodi-pudi tänavatel maas, üksikud seltskonnad veel baarides istumas. Üsna vastupidine pilt tüüpilisele korralikule ja viksile jaapani stereotüüpile. Aga omamoodi mõnus ka. Too Taiwani koht oli ka väga-väga mõnus. Toit oli huvitav ja maitsev, täiesti selline, mida varem pole saanud. Mina tellisin Taiwani onigirilaadse asja: ovaalne suur riisipall, mille sees oli firtüüritud Taiwani sai, mingid marineeritud aedviljad ja magus puru, nii et pool onigirit oli soolane ja pool magus. Kõrvale saime kohapeal värskelt tehtud sojapiima. Pärast hommikusööki käisime Osaka lossi vaatamas, seal olime tubli mitu tundi. Turiste oli üsna palju, eriti korealasi. Läänlasi pigem vähe. Lossimuuseum oli huvitav, aga nii infot ja rahvast täis, et viimase korruse vaateplatvormil värskesse õhku astudes ohkasime kõva häälega kergendatult. Naljakas oli see, et vaadet imetledes, kuulsime mitu korda sarnast kergendatud ohet ka teistelt. Siis kõndisime hostelisse ja õhtul käisime jälle linna peal. Seekord hosteli lähedal Shinsekais, kus oli palju karaokebaare. Väga palju. Alguses tundus huvitav ja natuke naljakas, aga kui olin juba paarkümmet enam-vähem täpselt samasugust kohta näinud, hakkas natuke hale ka. Pisikesed baarid, leti taga noored ilusad naised, leti ääres paar üksikut vanemat meest, kes oma karukõrvaga laulsid vanu jaapani laule. Nagu aeg oleks nende jaoks peatunud 80ndatel. 

Järgmisel päeval läksime kõigepealt kuulsat Glico meest vaatama, siis Ameerika külla head kohvi jooma. Seal asub tuntud röstikoda-kohvik Lilo, kus võtsin Ida-Timori ubadest tehtud filtrikohvi. Kohviga anti kaasa kohvi visiitkaart, kus oli kirjas röstitase ja mis maitseid ma peaks tundma (küpsetatud õunu ma küll ei tundnud, maitses nagu rohkem nagu kohv ikka) ja barista visiitkaart, kes selle kohvi mulle teinud oli. Enne äraminekut ostsime Craigile suveniiriks kohviube ka, siis jutustasin ka natuke tolle baristaga. Nüüd ise röstikojas töötades on ka teistes kohvikohtades palju huvitavam käia. Ühest küljest tean natuke paremini telgitaguseid ja kui lihtsalt ubade maitse võib muutuda, teisest küljest näen, kuidas iga koht oma kliendile lähened ja kohvi sorte tutvustada proovib. Pärast kohvi joomist, läksime vegan kassikohvikusse, kus saime väga head lõunasööki ja tund aega toredate kassidega mängida. Kohvik oli väikses vanaaegses hoones mõnusa puust sistusega. Kassid olid kõik tänavalt leitud, paljudel oli kas kõrvast väike tükk puudu või nina kriimune, üks oli isegi kõõrdsilmne. Enamik kasse oli sooja vaiba peal toas, kus neid sai silitada, aga kõrval oli ka kassiuksega teine tuba, kuhu tagasihoidlikumad said vajadusel peitu minna. Hästi veedetud tund. Too päev sõime ühtust hosteli lähedal asuvas karrikohas, kus pakuti vegan karrit. Koht oli väga väike, ainult viis kohta leti ääres, ja omanik oli väga jutukas. Kuna ta oli palju välismaal elanud, rääkis ta väga head inglise keelt. Ta on sealt samast Osaka piirkonnast pärit ja rääkis meile, et 80ndatel ja enne seda oli too piirkond Osaka kõige kahtlasem piirkond. Näiteks, kui ta väike oli, tulid tema kodu kõrval asuvale poe uksele maffioosod koputama. Väikse poisina läks ta kohe vaatama, mis värk on ja oli poisikese rõõmuna näinud püsse nende vöödel. Tooaeg oli seal ka palju mässe olnud, kui google otsingusse panna Kamagasaki, siis saate vikipeediast lähemalt lugeda. Seal piirkonnas nägin ka Jaapanis üsna haruldasi kodutuid ja enne ära minekut jaama kõndides, nägin ühes pargis suurt supiköögi saba. 

Laupäeval läksin üksinda Kobesse, et Akariga kokku saada. Akariga sain tuttavaks ka Akita Kanto klubis, aga tema ei ole veel Eestis käinud. Akari on jaapnlase kohta väga avatud ja hea suhtleja. Sellest kevadest töötab ta Kawasaki firmas ja juba on ta ametiühingu liige ja korraldab koosolemisi uutele firmaliikmetele. Kuigi ta on algselt pärit Akitast, siis Kansai piirkond sobib ta iseloomuga hoopis paremini. Ja tema enda sõnul sobib talle Kansai ilm ka rohkem, lumest on tal villand. Kobes jalutasin kõigepealt üksinda mööda linna, sest Akari oli ametiühingu koosolekul. Kobe oli 19. sajandi lõpust üks suurimaid Jaapani sadamalinnu, mille tõttu on seal ka palju läänelikku arhitektuuri, mis on nüüd riigisisese turismi tõmbepunkt. Nende läänemajade vahel kõndides, küsis üks keskealine jaapani naine, kas ta võib koos minuga pilti teha. Olin vist ta jaoks väike osa Kobe läänelikkusest. Akariga koos käisime kõigepealt pesapalli väljaku juures, sest ta tahtis kellegagi internetist pesapalli kaarti vahetada. Pesapall on vaieldamatult kõige populaarsem sport Jaapanis (ilmselt järjekordne jäänuk Ameerika okupatsioonist pärast teist maailmasõda). Iga suvi on hiiglaslik keskkooli pesapalli tiimide turniir, igal piirkonnal ja linnal on oma pesapalli tiim ning tuntumad mängijad on saavutanud legendide staatuse. Akari fännab väga Kobe kohalikku pesapalli meeskonda ja tolle meeskonna lemmikmängija kaarti ta tahtiski seal staadiumi juures vahetada. Staadiumil oli just lõppenud tolle sama meeskonnas tänuüritus fännidele, kohale jõudes oli seal paksult inimesi, kõik tolle tiimi värvides. Käisime ka staadiumi poes tiiminänni vaatamas ja nii sain natuke piiluda Jaapani pesapalli maailma. Õhtust sõime Kobe pisikeses Hinnalinnas, kus sain ülihead vegan gyozat. Minu mäletamist mööda polnud isegi lihaga gyoza nii hea. Tolle päeva õhtul kirjutasime Akari pool Soyogule kirja. Soyogu on meie sõber Akita päevilt, me käisime koos temaga Sapporos isegi, aga paar aastat tagasi kadus ta sotsiaalmeediast täielikult ära ning telefoninumber ka ei tööta enam. Ta oli ka algselt pikem internetivõõras inimene ja introvert, nii et loodetavasti ei tähenda see midagi halba, et ta niimoodi ära kadus. Aga muretsema paneb ikka, nii siis otsisime google mapsist tema vanemate kodu Sapporos üles (koos Sapporos käies olime seal ööbinud). Kuna me aadressi ei teadnud, käisime streetviewga lihtsalt mööda tuttavaid tänavaid, kuni leidsimegi õige maja - nägi tuttav välja ja postkasti peal oli Soyogu perekonnanimi (sellistel puhkutel on interneti ikka väga tänuväärt asi). Saime sealt siis aadressi ja kirjutasime talle kirja. Eks näis, kas ja milline vastus tuleb.

Pühapäeval saime Akari poisi Shogoga kokku ja koos läksime Kyotosse, kus saime Siljaga kokku. Sõime lõunat, käisime Nijo lossi aias jalutamas ja kohvikus matcha jäätist söömas. Shogo jäi mulle väga hea mulje, Akariga sobis ta ka suurepäraselt. Praegu töötab ta Akariga samas firmas finantsosakonnas, aga vahetult enne koroonat oli ta ette võtnud seljakotiga maailmareisi. Läks Jaapanist kõigepealt läbi Aasia (India ja too piirkond), ülesse Kõrgõstani, Gruusiasse, Armeeniasse välja, siis Iraan ja Lähis-ida ja mööda Aafrika ida-kallast Lõuna-Aafrikasse välja. Nii vinget ja julget jaapanlast ma polegi vist kohanud. Tal oli veel plaanis Lõuna- ja Põhja-Ameerikasse minna, aga koroona tõttu pidi Lõuna-Aafrikas reisi pooleli jätma. Kõige rohkem oli talle meeldinud Iraan just selletõttu, et enne minekut oli tal tollest riigist kõige negatiivsem pilt, ey seal on ikka ohtlik ja õudne, ainult vaesus ja vägivald, aga tegelikult olid kõik nii toredad ja lahked olnud, toit oli väga maitsev ja hostelid puhtad ja korralikud. 

Pühapäeva õhtul jätsime Akari ja Shogoga hüvasti ja esmaspäeval tegime tüüpilise turstide päeva. Käisime Inari ja Kiyomizu templis. Väga ilus oli, aga eriti Kiyomizus oli kohutavalt palju turiste. Muidu ilm püsis kena ja üldse oli tore vaheldusrohke reis. 

[mellireisid]

Tokyo

[mellireisid]

Yuri ja Ushiga Minakamis ja Fukiware kosel

[mellireisid]

Nikko

[mellireisid]

10.11.2022

27.10 käisime Silja ja Eliasega Nikkos. Nikko on linn Tochigi prefektuuris Nikko rahvuspargi ääres, mis on tuntud oma lähedalasuvate templi komplekside ja kauni looduse poolest. Nikko templite hulka kuulub Toshogu tempel, mis on üks kõige uhkemini kaunistatud templeid Jaapanis ja kuhu on maetud Tokugawa Ieyasu - Tokugawa bakufu asustaja (bakufu - Jaapani sõjaline- ja feodaalkord keskajal). Nikko linn sai alguse, kui munk Shodo asustas Rinnoji templi 8. sajandil. Nikko lähedal on suur järv Chuzenji ja palju koski, k.a. Kegon kosk, mis oma 97 meetriga on Jaapani üks kõige kõrgemaid koski. Sõit Nikkosse võttis 2,5 tundi, natuke kauem, kui Google maps pakub, sest läksime Craigi soovituse kohaselt natuke kaugemat, aga ilusamat teed pidi. Craig laenas meile lahkelt autot ja hommikul natuke pärast seitset asusime teele. Teekond Nikkosse oli juba väga-väga ilus: mööda kurvilisi mägiteid, ümberringi sügislehtede meri, pisikesed külad ja riisipõllud orgudes. Ilm oli ka suurepärane. Kohale jõudesläksime kõigepealt templeid vaatama. Nikko templid ausvad mugavalt kõik ühes kohas, mitte nagu Kyotos, kus nad on suure ala peal laiali. Templi komplekse on kokku neli, meie käisime kolmes, sest lõpus väsisime ära. Aga need kolm olid väga ilusad, igaüks natuke ise moodi. Esimeses templis tegime väikse tiiru ümber peahoone, aga kuna sisse sai piletiga, otsustasime piletiraha säästa kõige kuulsama Toshogu templi jaoks. Kuna oktoobris-novembris on kooliekskursioonide aeg, oli Nikkos väga palju koolilapsi. Enamasti põhikooli omad, sest suuremad, kelle koolireisi aeg on pikem (5 päeva), lähevad kas Kyotosse (nagu mina käisin 10 aastat tagasi) või Okinawale. Mõned rikkamad erakoolid käivad ka välismaal. Õnneks jaapani õpilased on hästi treenitud, nii et kuigi neid oli õudsalt palju, ei tekkinud erilist ülerahvastatuse tunnet. Teine tempel, mida vaatma läksime, oli Toshogu. Seal ostsime ka pileti, et kompleksi sisse minna. Toshogu hoonete seintel on tuntud ahvide ja magava kassi puust reljeef. Ahvide oma on kolm tarka ahvi, kellest üks varjab kätega silmi (ta ei näe kurja), teine kõrvu (ta ei kuule kurja) ja kolmas suud (ta ei räägi kurja). Magava kassi reljeef sümboliseerib rahu. Selles templis on ka Tokugawa mausoleum. Ühes kõrvalhoones oli laes draakoni maaling ja töötaja demonstreeris kahte puidust klotsi kokku lüües draakoni möiret. Kui ta lõi klotse kokku kusagil mujal toas, siis oli klotside hääl tagasihoidlik, aga kui ta tegi seda täpselt draakoni pea all, kostis löögist vägev kaja nagu draakon möirgaks. Viimane tempel, mida külastasime, oli natuke kõrval ja rahulikum. Seal oli õnneaed - väike teerada metsas, mille ääres olid pisikesed Buddha kujud, igaühe juures kirjas, mis õnne too kuju toob. Näiteks raha, armastust, tervist, kuulsust. Igaüks sai siis ise valida, millisele kujule münti visata, et just seda õnne soovida. 

Pärast templite külastust läksime Kegon koske vaatama. Päris kena kosk oli, aga tolleaja peale oli ilm pilve läinud, nii et head pilti ei saanud. Islandi koskedega võrreldes oli ta ka üsna tagasihoidlik. Siis tegime väikse peatuse järve ääres ja viimase peatuse tegime Yudaki kose juures. Seal oli ka lühike matkarada, mille läbi tegime. Auto juurde tagasi jõudes, oli juba pime ja peale meie oli seal ainult kolm välismaa poissi, kes telefoniekraani valgusega orienteerusid läbi parkla. Kui asju autosse sättisime, tulid nad küsima, kas Ryuzu kose juurde on bussi. Meie teada ei olnud nii hilja enam midagi liikumas ja kuna Ryuzu koseni oli 13km, pakkusime, et viime nad autoga sinna. Poisid olid väga tänulikud, nii et pressisime kuuekesti end 4,5 kohasesse autosse. Nad olid pärit Iisraelist ja olid Japanis osana oma mitmekuusest Aasia reisist. Nii pikk nimekiri riike oli, kuhu neil oli plaanis minna, et mul pole meeleski. Pärast nende ära viimist läksime koju tagasi. 

Nikkost järgmine olulisem sündmus on 3. novembril, kui Yuri ja Ushi tulid mulle Minakamisse külla. Nad pole üldse muutunud, sama toredad kui enne. Koos jalutasime mööda jõe äärt, käisime söömas ja suveniire ostmas ja siis tõin nad meie kohvikusse kohvi jooma. Ushi on vahepeal abiellunud, aasta tagasi, ja töötab lasteaiakasvatajana. Hobi korras jookseb maratonidel ja teeb pilte. Tundus väga rahul ja rõõmus oma eluga. Yuri töötab samas IT firmas, kus ennegi, elab ikka Funabashis, aga hiljuti kolis uude korterisse. Töötab 11 tundi päevas, nii et väike reis Minakamisse tundus talle hea vaheldusena. Ushi läks õhtul koju tagasi, Yuri jäi kaheks ööks siia. Neljapäeva õhtul läksime köisraudteega Tanigawa mäe jalamile tähti vaatama, olime kohalikult turismitüübilt tasuta piletid saanud. Kuigi taevas oli enam-vähem pilvitu, oli kuu nii ere, et tähti oli natuke halb näha. Aga see-eest olid seal välja pandud korralikud teleskoobid, läbi mille nägime Saturni kõige oma rõngastega, Jupiteri ja ta kuid, Vegat ja Kuu kraatreid. Õhtul sõime korea juustumaisi ja jõime korea riisiveini. Reedel käisime Fukiware kose juures, mida kutsutake Jaapani Niagra koseks (kuigi Niagraga on tal väga vähe ühist, rohkem nagu reklaamitrikk). Kosk ise oli küll ilus, aga mis tegi selle väga eriliseks olid mäed kose ümber ja täiuslik sügislehtede virr-varr. Tundub, et eelmine nädal oli sügislehtede tippaeg, nii kaunid pole nad veel olnud. Nüüd hakkavad järjest enam maha langema. 

Laupäeval oli kohvikupäev ja õhtul läksin Yuriga Tokyosse. Yuri läks edasi koju ja mina läksin Shiori poole. Shioriga kohtusin Akitas Kanto klubis, ta mängis flööti ja mina tagusin trummi. Ta on väga avatud ja sõbralik, Akitas tuli ta kohe ise juurde jutustama ja nüüd ka, kui ta sai teada, et tulen Jaapanisse, kutsus ta kohe enda poole ööbima. Kuna ta elab Tokyo jaama lähedal, on ta korter väga mugav baas, kust linnas käia. Shiori lõpetas eelmisel aastal ülikooli ja nüüd töötab P&Gs, hiiglaslik Jaapani korporatsioon. Kui Jaapanis nii suures firmas töötad, siis see tähendab, et sa oled eriliselt tubli. Shiori pere elab Nagoya lähedal ja algselt töötas ta firma kontoris Nagoyas, aga kuu aega tagasi saadeti ta Tokyosse. Nüüd on ta väiksemas meeskonnas ja enda vanuseid on vähe, aga ta ei kurtnud ka. Töö on veel huvitav ja ei pea palju ületunde tegema. Pühapäeva hommikul käisime Shioriga kohvikus hommikust söömas, siis kasutatud riiete poes ja töllerdasime natuke niisama linna peal. Lõunaks läksin mina Uenosse, et Sakura keskkooli sõpradega kokku saada ja Shiori läks oma sõpradega kokku saama. Sakura omadest olid kohal Ruri, A-chan, Chanchi, Rie ja Hi-chan. Hi-chan, kes kolis paar aastat tagasi Hiroshimasse, oli tolleks nädalavahetuseks eraldi Tokyosse tulnud, et kokku saada. Kõik olid ikka sama toredad, aga sain aru, et me käime ikka väga erinevaid radu pidi. Peamine jututeema olid pulmad ja abielud, kes on abiellunud, kes ootab juba mitmendat aastat, et poiss ettepaneku teeks, kes on lahku läinud ja kes alles unistab ideaalsest mehest. Noogutasin ja naeratasin eamasti. Minu kohta küsisid nad ka väga palju, imestasid, kui julge ma olen, et ei käi tööl ja vahetan koguaeg elupaiku ja erialasid (julgusega on see küll vähe seotud) ja lubasid Minakamisse kohvikusse külla tulla. Õhtul ühines meiega ka Minami, kes tuli otse töölt (töötab stjurdessina, too päev oli tulnud fukuokast). Minami tundub väga rahul oma valikuga olevat, kuigi tööd on nüüd väga palju, nii et kodus käib ainult magamas (kui ei maga just sihtkohas, Havail või Sapporos või kus iganes). Igatahes kohver alati kaenla all. 

Õhtul Shiori poole tagasi minnes ootas ees selline uudis, et Shiori tädi oli ära surnud ja ta pidi sama päeva õhtul Nagoyasse koju minema. Tädi oli juba mitu aastat haige olnud ja Shiori polnud teda aastaid näinud, nii et väga õnnetu ta ei olnud, aga eks ta üllatus ole ikka. Andis mulle varuvõtme, mille hommikul panin postkasti ja too õhtu olin siis tema pool üksi. Esmaspäeval jalutasin Kagurazakasse, Tokyo prantsuse linnaossa, enne kui pärastlõunal rongiga tagasi koju läksin. Esmaspäeval tulid siia kaks Taani tüdrukut, Anna ja Clara, 19 ja 20-aastased, jäävad 6-8 nädalaks. Väga tublid ja jutukad, küsivad meie kohta ja räägivad enda kohta, värskelt gümnaasiumi lõpetunud ja nüüd teevad 9-kuuse Aasia reisi. Eilsel kohvikupäeval tulid ise alati küsima, mida teha on ja kuidas aidata saaks, nii et väga mõistlikud tüdrukud. 

Vahepeal muud uudist: mul on vasakus silmas põletik, silmavalge on täiesti roosa, hommikuti paistes, sügeleb ja valutab ja valguspeldlik ka. Aga Silja ütleb, et arstil pole ka midagi teha, kui just ei hakka mingit jura silmast tulema. Panen siis tilku ja teen külma kompressi. Craig ja Rika pakkusid meile Siljaga, et jääksime pikemaks ajaks siia, siis nad saavad rohkem tööd meile korraldada (hakkavad näiteks turul kohvi müüma) ja saavad palka ka maksta. Mina olen väga nõus. Plaanime novembri lõpus Osakasse ja Kyotosse minna. Muud vist rohkem pole. 

[mellireisid]

Tanigawa tippu ronimine, 5. pildil on silmapiiril Fuji mägi

[mellireisid]

1-7 Takumi no Sato

8-10 matkarada Minakamis, kus käisime esmaspäeval (17.10)

[mellireisid]

23.10.2022

Kirjutan täna, mida vahepeal teinud oleme peale kookide küpsetamise ja kohvikus töötamise.

16.10 käisime Takumi no Satos, mis on väike küla umbes poole tunnise sõidu kaugusel. Alguses oli plaan, et Craig viib meid bussipeatusesse Jomokogenis (natuke suurem jaam siin lähedal), aga tee peal otsustas ta, et viib meid hoopis Takumi no Satosse välja. Seda sellepärast, et Johan (ta väike üliaktiivne poeg), keda ta too päev valvama pidi, oli autos nii rahulik, nii et ta ei pidanud teda kuhugi mänguväljakule jooksutama viima. Craig viis meid kõrvalisi teid pidi üle mägede, mis oli huvitavam kui mööda suurt teed minna. Tee peal rääkis ta Jaapani maakohtadest, kuidas need järjest välja surevad, mida valitsus plaanib, et jaapanlased rohkem maale koliksid ja kuidas see üldse ei tööta. Igatahes huvitav oli. 

Takumi no Satosse kohale jõudes näitas ta meile kõigepealt kätte ühe hea toidukoha, kus pakutakse ka taimetoitu ja jättis meid siis sinna. Kuna ilm oli väga mõnus ja meil polnud veel kõhud tühjad, otsustasime kõigepealt külale ringi peale teha. Küla asub mägede vahel lagedal alal, lagedal ümberringi põllud ja taamal mägedes metsad. Peamine osa Takumi no Satost, mille pärast seal käiakse, on omavahel seotud 4-5 tänavat, mille ääres on ilusad vanad majad. Osad majad on tavalised elumajad, osades on restoranid ja poed. Nii restoranid kui ka poed on jaapanile kohaselt spetsialiseerunud ühele kindlale alale, kas siis soba restoran, koogikohvik, käsitsi nikerdatud pähklikoore ripatsite pood, jaapani paberi pood ja töötuba jne. Meie kõndisime otse sealt ilusast osast välja küla servale, kus olid natuke tavalisemad majad, aga ikka ilusad. Palju oli talusi, nägime isegi lehmi, keda on Honshus väga harva näha, ja mõned pisemad templid. Tee ääres riisipõllud ja hurmaapuud. Tagasi küla peamisesse ossa jõudes läksime otsejoones Craigi soovitatud restorani ainult selleks, et avastada, et seal oli tolleks päevaks kõik välja müüdud. Kõndisime siis järgmise restorani juurde, aga ka seal oli kõik läbi müüdud. Ja nii oli iga restoraniga terves külas, kuigi kell oli alles pool kolm. Aga tegelikult on see Jaapanis üsna tavaline, eriti linnast väljas olevates kohtades. Kvantiteedi asemel rõhutakse kvaliteedile. Lõpuks leidisime pannkoogi leti, kust veel sai midagi hamba alla. Müüja oli ka väga tore. Enne lahkumist ostsime veel taiyakit ja siis läksime bussile. Bussis juhtus üks naljakas juhtum ka: Jaapani bussides minnakse peale tagumisest uksest, kus tuleb võtta pilet. Pileti peal on number ja ees bussijuhi juures on ekraan, mis näitab, mis peatus on järgmine ja numbrid iga peatuse kohta. Iga numbri all on hind, mida pead maksma, kui väljud tolles järgnevas peatuses. Näiteks: lähed bussi, võtad pileti nr. 8. Ekraani peal on järgmine peatus Take no mae ja numbrid, 1 all on 600, 2 all 550 jne ja 8 all on 100. See tähendab, et kui lähed Take no maes maha, siis maksad 100 jeeni. Kui ei lähe maha ja ekraanile ilmub järgmine peatus, muutuvad ka numbrid suuremaks, siis pead maksma juba näiteks 150 jeeni. Oma peatuse saabudes vajutad stopp nuppu ning mahaminnes paned pileti ja õige summa bussijuhi juures olevasse masinasse. Igatahes, kui me Takumi no Satos bussi peale läksime, näitas Silja pilet nr 6. Kui olime maha istunud, ütles bussijuht, et midagi läks valesti, tegelikult peaks Siljal olema pilet nr 8, aga pole hullu, kui maha lähete, siis klaarime ära. Maha läksime Jomokogeni jaamas, kust väljub ka shinkansen Tokyosse (meie Tokyosse ei plaaninud minna, lihtsalt Craigil on mugav meid sealt jaamast peale võtta). Kui läksime ette, et maksta, siis bussijuht kiirustas kuidagi eriliselt ja kuna ma teda hästi ei kuulnud, siis sain aru, et ta on graafikust maas ja tahab, et me kiiresti maksaks. Hakkasin talle masinasse münte lugema ja panin kogemata valed rahad, sattusin segadusse, aga ta ütles mulle, et pole hullu jätta 500 jeeni endale, nii et kokkuvõttes maksime 490 jeeni kuigi pidime 700 maksma. Raha makstud, ütles ta, et minge nüüd ruttu, hüppsime siis bussist maha ja jäime kõnniteele seisma, bussijuht näitas jaama suunas ja ütles, “ruttu, ruttu, Tokyosse läheb rong sealt poolt!” Tuli välja, et ta kiirustas hoopis sellepärast, et arvas, et me tahame Tokyo shinkanseni peale minna ja ei tahtnud, et me maha jääks. Jaapanlased on ikka väga nunnud. 

Järgmine huvitavam päev oli üleeile, kui ronisime Tanigawa mäe otsa. Tanigawa mägi on selles mäestikus kõige kõrgem. Kuna tegemist on ka suusamäega, viib poole mäe peale suusalift (kõigepealt suusagondel (väike putkalaadne asi, kus saab sees istuda) ja siis suusalift istmetega), mille omanik peab mäe jalamil väikest kohvikut, kus müüb muuhulgas ka Craigi ja Rika kohvi. Sellepärast said Craig ja Rika suusaliftile tasuta piletid (muidu maksaks üle 2000 jeeni) ja meile kolmele ka (mina, Silja, Elias). Lifti lõpp-punktist saab matkata 3km Tanigawa mäe tippu. Seda me siis tegimegi. Millegipärast jäi mul Craigi jutust mulje, et tegemist on rahuliku jalutuskäiguga, nii et ma polnud sugugi valmis selleks tõeliseks ronimiseks, mis seal vaja oli. Ronimine on vist liiga karm sõna, rohkem nagu järsk mäest üles kõnd, kus vahepeal peab kätega kaasa aitama. Ilm oli õnneks ideaalne (selge ja soe) ja mäed olid tõeliselt kaunis sügisrüüs. Huvitaval kombel oli seal väga palju vanainimesi. Jaapani vanainimesed on ikka väga vaprad ja visad, ise nii pisikesed ja lühikeste jalgadega, aga ronivad jalutuskepid käes kribinal-krabinal kividest üle. Isegi mina noor inimene oma pikkade jalgadega pidin mitu korda pausi tegema, et hinge tõmmata. Ja korralikult higistama võttis ka. Mõtlesin isegi, et ei lähegi tippu, suva see, aga pärast kahte tundi jõudsin ikka tippu välja. Sõnad, mida too päev kõige rohkem kasutasime olid konnichiwa (tere) ja sumimasen (palun vabandust). Inimesed olid väga sõbralikud, paeaegu kõik, kes vastu tulid (ja neid oli palju-palju), ütlesid konnichiwa, ja kui keegi seisma jäi, et meid mööda lasta, vahetasime vastastikku sumimasenisid. Õhtuks olime parajalt väsinud, aga kuna järgmisel päeval oli kohvikupäev, siis pidime oma koogid ka valmis tegema. Sain alles keskööl magama, aga mõnus kordaminemise tunne oli ka.