#enesearmastus

[eneseareng-2]

Oskused mida enesearengu käigus õppisin/arendasin: - Kujundustarkvara - 3D Modelleerimine - Plakatite tegemine - Infootsing - Enesearmastus - Tunda rõõmu igapäevastest tegevustest - Enesejuhtimine - Aja planeerimine - Abi küsimine - Enda motiveerimine - Puhkamine (päriselt puhkamine, mitte 12 tundi telefonis brainrottimine)

[erliblogi]

KAALUTÕUS JA KAALULANGUS

See on kindlasti teema, millest paljudel ei ole nii lihtne kirjutada ega rääkida. Nii ka minul. Kuid nüüd tunnen, et olen valmis oma lugu jagama. Ma usun, et kõikidel inimestel on mingil perioodil olnud teemaks kaal, iseenesega rahul olemine. Minul on olnud see suur teema pikka aega. Enne Viljandisse kolimist, ma olin täiesti normaalkaalus, kuid pidasin end siis väga paksuks ja polnud kunagi rahul. Äärmustesse midagi ei läinud, lihtsalt ma polnud üldse rahul, kohe üldse mitte! Pool aastat pärast Viljandisse kolimist, tõusis mu kaal välk kiirusel 64 pealt 81 peale. See viis mind päris tumedasse kohta, kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ma nii ei tundnud. Ma olin segaduses, ma ei saanud aru, miks see nii on. Aga kuna ma pean käima igal aastal kolposkoopia uuringul, siis saadeti mind sealt edasi endokrionoloogi juurde, kuna mul oli liigne meessuguhormoonide tase. Endokrinoloog siis diagnoosis mulle kilpnäärme haiguse ja lisaks polütsüstiliste munasarjade sündroomi. Ma olin väga kurb sel hetkel, ma mäletan.. Ma ei saanud aru, mida need diagnoosid tähendavad, ma ei saanud aru, mida ja kas ma pean enda elus muutma.. ma olin segaduses ja kahjuks pean ütlema, et mingit tuge ja selgitust arst ei andnud. Aga need kaks asja olid mu kaalutõusu põhjustanud, asi ei olnud ainult mu kehvas toitumisharjumuses. Nende haiguste tõttu ladestuvad kõik magusad asjad, mida ma sõin ja ma ei kulutanud seda liikumisega lihtsalt ära. Ma mäletan, et nii naistearst kui ka endokrinoloog ütlesid mulle, et ma pean alla võtma, siis saan terveks. Ma proovisin ja ei saanud, ma proovisin ja sain, ei saanud, sain ja ei saanud hakkama sellega. See oli mega suur võitlus enesega. Raske oli endale selgeks teha, et tervislik toitumine on mu ainuke võimalus, nu muidugi sain ka ravimid peale, kuid peamine oli ikkagi toitumise muutmine. Ma jändasin üksi päris pikalt, enne kui professionaalset abi sain. Tänaseks ma olen 5 kuuga 8 kg alla võtnud. Kuidas ma siis seda tegin?

Nagu üleval pool juba mainisin, siis üksi ma sellega hakkama ei saanud. Iga kord kui endokrinoloogi vastuvõtul käisin, küsis ta palju olen alla võtnud, aga ma ei olnud! Ma olin nii kurb ja lootusetus olukorras.. siis ühel vastuvõtul ma küsisin ise toitumisnõustaja juurde suunamist (ma ise ka ei tea, kus see mu pähe oli järsku tulnud), ja see suunamine käis imekähku, ma ei pidanud isegi põhjendama.. Hiljem mõtlesin, et aga miks ma pidin seda ise küsima, miks mulle seda kohe ei pakutud arsti poolt!? Miks, miks, miks oli mu peas. Aga see selleks. Pärast seda, kui ma esimest korda toitumisnõustaja juures käisin, ma nutsin, ma nutsin ikka pikalt. Ma ei nutnud sellepärast, et ma enam suhkrut näost sisse ei saa ajada ja pean valgete toodete asemel juurvilju sööma. Ma nutsin sellepärast, et ma olin mitmeid kordi arsti juures käinud ja keegi ei selgitanud mulle, mis minuga päriselt toimub. Mitte keegi ei teinud mulle mu olukorda paremini selgemaks, kui seda tegi toitumisnõustaja! Ma sain häid juhiseid ja ta jälgis mind paar kuud ja tänu sellele ma saavutasin selle, kus ma praegu olen. Aitäh talle selle eest, ta teeb head tööd.

Toitumine

Kui alguses ma jälgisin väga konkreetselt nõustaja juhised ja kaalusin oma toitu ja panin nutridatasse kõik kirja, siis nüüd ma enam nii ei tee. Kuigi võiks süsivesikuid, rasvu ja valke lugeda küll. See nõuab aga jällegi harjumist ja distipliini. Ma ei söönud 2 kuud järjest magusat, varem ma sõin igapäevaselt vähemalt ühe šokolaadi. Pärast kahte kuud oli mu enesetunne nii hea! Ma ei olnud enam nii väsinud kogaeg ja mingi hetk lõpetasin antidepressantide tarvitamise. Ma jõudsin palju rohkem kõndida – ma ei hingeldanud enam tava tempoga kõndides, mul oli rohkem tuju kõndimas käia. Ma ei olnud enam nii palju nukker. Ma leidsin endas jõudu.

Mis ma siis sõin? Hommikusöök – alates sellest ajast on olnud igal hommikul mu laual puder. Võib olla mõni üksik hommik on vahele jäänud, aga julgen väita, et neid kordi saab ühe käe sõrmedel lugeda.

Varem olin ma puhtalt emotsiooni sööja. Ma sõin vähe aga ebatervislikult ja palju magusat. Tavaliselt kui šokolaadi ostsin, siis ma ei võtnud sealt vaid paar tükki, vaid sõin terve tahvli korraga ära. Ja nii võis olla iga päev.

Nüüd aga ma söön rohkem ja tervislikku kraami.

Minust on saanud hommikukohvi jooja

Jah, ma olen 28aastane ja ma saan öelda, et hakkasin nüüd kohvi jooma. Siiani olen joonud lihtsalt neid 3in1 lahustuvaid kohvisid, seda on ka haruharva ette tulnud. Eile just otsin ise oma elu teise 500 grammise paulig kohvi. Nüüd saab vist öelda, et olen täiskasvanuks saanud – nüüd kui ma ostan ise endale kohvi ja joon seda. Kõik sai alguse sellest, kui täitsin tööülesandeid asenduskodus, tähistasime lapse lasteaia lõpetamist ja perekodu kasvataja pakkus kohvi ja ma viisakusest võtsin tassi kohvi ja mulle hakkas see nii hirmsasti meedima, et järgmine päev ostsin endale koju ka paki kohvi. Ma ei joo palju kohvi, tavaliselt üks tass hommikul, suur osa on piim. Igal hommikul ei joogi, vahel pole seda isu.

Lõuna ja õhtusöök on sarnased, kuid ma ei söö iga päev lõunal ja õhtul sama toitu. Aga enamasti tatar, kartul, juurviljad, kana, vahel on täiesti taimne toit, kala hakkliha, peet, värske salat. Rohkem võiks süüa juurvilju ja kiudaineid, ka vahepaladega on veidi nukker, neid palju mu toidulaual pole. Kuid armastan näksida pähkleid ja puuvilju vahepalaks.

Mida aeg edasi, seda kergemalt ma võtan seda toitumise asja, olen lubanud endale ka väikese šokolaadi ja nende kuumade ajal oli jäätis hädavajalik. Tegelikult oleks hea, kui ma ka seda ei teeks, kuid õnneks pole mu kaal tagasi läinud, vaid seisab paigal, ka see on saavutus.

Lisaks kaaust alla võtmisele ja tervislikule eluviisile olen ma tänu sellele teekonnale ise endale rohkem meelidma hakanud. Ma ei ole enam enda vastu nii karm.

Liikumine

Lisaks toitumise muutmisele olen ka rohkem liikuma hakanud. 10 km jalutuskäigud ei ole minu jaoks enam rasked. Varem ma tavatempoga kõndimise ajal hingeldasin nagu oleks maratoni jooksnud. Jah ma käin ainult kõndimas, sest joosta mulle ei meeldi. Ma olen proovinud mitmeid kordi.. aga ei, ei meeldi. Vahepeal tegin ka koduseid trenne, enne koroonakriisi käisin MyFitnessis rühmatreeningutes. Trennis käimise harjumust peab veel harjutama

Mu teekond ei ole kindlasti veel läbi. Nagu varem mainisin siis vahepeal tuli tagasilangus selles osas, et ma sõin jälle magusat, mida tegelikult ma ei saa teha, mul ei ole vaja seda. Hiljuti kirjutasin iseendale kirja just sellise sisuga, et mul pole magusat vaja süüa, see teeb mu kehale halba, mulle teevad head puu-ja juurviljad jms. Ma ei oska öelda, kas see aitab. Sellest on üsna vähe aega möödas, kuid vajadusel kirjutan endale sadu selliseid kirju. Ma tahan terveks saada ja ma saan seda ainult läbi tervisliku eluviisi.

Mida ma veel olen õppinud oma teekonnal, on see, et ainult mina saan enda elu paremaks muuta!!!

[suine-tuul]

egomaniakk

ennast armastama õppimine võtab liialt kaua aega kõik need aastad ennast vihates ma oleksin võinud jõuda palju kaugemale ju ent näe siin ma olen ikka veel diivanil ja ei julge ennast peeglist vaadata äkki homme

või siiski ülehomme

[iskalkin]

Mis vahe on enesearmastusel ja egoismil? #enesearmastus #selflove #earthmassage #earthchild (at Massage by Earthchild) https://www.instagram.com/p/B7TYJ3Mp7-E/?igshid=1qef4sat71i2p

[h4ldjatolm]

valus

nii valus

ma armastan teda rohkem kui ta ennast ise..

ning enesearmastus tal suur

oige inimene

vale aeg

õiget aega ei tulegi

me pole kokkuloodud

me pole!

me pole!

aga ma armastan teda

tunded ei ole ära lainud

tunded on olemas

ma ei julge öelda

ma ei julge raakida

ma ei julge

öelda

sest kõik

muidu

kaob

koi need

hetked

kõik

kaovad

lihtsalt lainud

sekundiga

vihakn teda

aga armastan meeletult

[iirisv]

Andmisest. Armideta

See on tõsi, mida vanemad ja targemad on kirjutanud: armastuses peaksid inimesed õppima eelkõige lahti laskmist. Jah, lahti laskmist kui enese ja teise vabaks andmist. Mulle meeldib see sõna „vabaksand“. See on nagu sõõm värsket õhku ja rahu korraga. See on samm sisemise vabaduse suunas.

Armastada ja hoida, kinnigi hoida, oskame me inimestena kõik. Aga selles, kui öelda teisele ja seeläbi ka enesele „ma annan su vabaks,“  - sest miski ega keegi ei saagi päriselt kellelegi kuuluda ja sa mõistad, et miski peale su enese ei ole sinu oma olnudki - vot selles ausas tunnistuses ja taipamises on sedalaadi avarust, mida vajab hing, et kasvada.

Ja üldse..end teisele või mingisse olukorda tõeliselt anda saabki ainult vaba tahte alusel. Armastus saab olla ainult vaba tahe. Kiindumine on ühtlasi kinni jäämine, ka armumine on mõnes mõttes omamissoov ja seal armastust napib.

Paljud tunded jätavad armid. Hirm, viha, pettumus, ilmajäetus, tõrjutus, vastamata armumine, armukadedus, keeruline suhe – need kõik jätavad armid. Armastus aga olgu vaba, vaba tahte andam ja armideta. Kelleltki, kelle karikas on täis.

Andmise puhul on väljakutseks, kuidas anda nii, et annaksid, aga ei annaks ära. Anda võib end muidugi ka täiesti tilgatumaks, aga siis jäävad ainult tühjad pihud ja pole midagi anda ka enesele. Kui pole midagi anda enesele, hajub ka enesearmastus.

Üheks inimese küsimuseks elus võiks niisiis olla: kuidas anda nõnda, et iga andmise järel oleks anum vähemalt poolenisti täis? Kuidas teha nii, et minu andmine poleks armiline? Kas selleks tuleb anda harvem? Või tunda end, oma piire ja ressursse paremini?

Vahest kõige olulisem andmise juures on oskus vastu võtta, lubada teistel endale anda ja oskus tähele panna ja märgata seda, mis vormis ja kuidas meile antakse. Sest maailm, see lõpmatult paisuv ja ajas arenev tundmatus, annab meile väiksemaid ja suuremaid kingitusi iga päev. Kui taipad vastu võtta.

Kui and saabub, paku talle istet. Võta see vastu, süli avali. Ole täiesti lahti. Vaid nii saad tunda end seisvat otse maailma peopesas. Saad tunda, et elu hoiab sind.

[gertublogi]

Ma sain nüüd aru!/20.12.2018

Täna on 20.detsember, kell on 1:34 öösel ning mul ei ole absoluutselt und. Ma olen juba 2 tundi proovinud magama jääda, täpselt nagu eile, aga ei midagi. Erinevalt eilsest, kui ma tuimalt seina vaatasin, mõtlesin ma täna millegi üle. Miks ma ei tee seda, mis mulle enim meeldib? Miks ma sisendan endale, et ma ei saa teatud asjadega hakkama? Miks ma tõmbun kõigest heast eemale? Miks..? Miks ma ei armasta iseennast?

Kõik, mis me elus teeme, teeme ju tegelikult iseendale. Jah, insert Inese laul Iseendale. Okeiokei. Päriselt ka. Mida pekki, vahet ei ole ju mis teised arvavad asjast? Miks teiste arvamus üldse tähtis on, kui sa teed asja, mis sulle meeldib ja mida sa naudid? See on ju midagi, mis sa teed absoluutselt enda jaoks mitte teiste jaoks. Sina oled ju see, kes naudib antud tegevuse, toote või muu asjaga tegelemist. Miks sa seda teed? Sellepärast, et sulle meeldib see. Jah, teised võivad kommenteerida ning öelda asju, mis ei lähe sinu vaatega absoluutselt kokku, aga mis sellest? Ega kõik ei olegi 100% samal nõul alati. Kõik ei salli kõiki. See on inimlik. Mõtle, kui kõik siin ilmas oleks perfektsed ning kõik nõustuksid omavahel - see oleks ju MEGA igav!? Mitte midagi ei toimuks.

Kui ma kunagi gümnaasiumi lõpetasin ning ülikoole valisin, läksin ma eriala peale, mida mu perekond mulle enim soovitas (äriturism, jah tol ajal mulle pakkus endale ka see huvi, aga minimaalselt). Mis on äriturism - see on laias laastus ürituskorraldus. Messid, konverentsid, ärikohtumised jms. Ma juba peaaegu lõpetasin bakalaureuse ära, aga kõige lõpus (lõputööd tehes) ma mõistsin, et mulle ei meeldi see eriala. See ei sobi mulle. Jah, ma olen üli tänulik ja õnnelik kõige õpitu üle ning saan kõike oma elus ka kasutada. Minu esimene valik erialaliselt oli kehakultuur, Tallinna Ülikoolis. Käisin seal kohapeal ka katsetel, kuid kuna mul antud hetkel oli vigastus, ei saanud ma sinna. Siis hakkasin ma taaskord üle pika aja jõusaalis käima ning taasavastasin oma kunagise kire - sport! Niisiis. 1.september võtsin ma EEK Mainor ülikoolist paberid välja, et alustada õpinguid vallas, mis mulle reaalselt meeldib. Esiteks olid Tallinna Ülikoolis iga teisipäev mingisugused kursused, mis on minu tuleviku jaoks vajalikud, sportlastele. Novembrikuus alustasin personaaltreeneri õpinguid. Justnimelt. Ma võtsin end kokku ning hakkasin end harima teemal, mida ma ARMASTAN kogu hingest! Nüüd on vaja mul vaid veel eksam ära teha ning uuest aastast võtan endale vaikselt kliente! Sügisest loodan sisse saada Tallinna Ülikooli kehakultuuri erialale. Kui sinna ei õnnestu, lähen samasse kooli rekreatsiooni õppima.

Siit tuleb ka järgmine küsimus - miks sisendada endale, et ei saa asjaga hakkama? Ma ei hakka siin nüüd mingit kõik, mis me mõtleme on universumiga seotud stiilis jama ajama, AGA sellel on tõepõhi all. Kõik negatiivne, mida sa mõtled, väljendub milleski. Kas siis mingis haiguses, õnnetuses või ma ei teagi milles. Kui sul tuleb tuju negatiivselt mõelda - tee seda 10 minutit. Nuta, karju, lõhu, tee kõike mida sa vajad, AGA vaid 10 minutit. Pärast seda pühi pisarad, korista kahju ning ütle endale: Tänaseks kõik! Teiseks võid ju hommikuti peegli ees harjutada endale positiivsete sõnumite ütlemist. Või siis mõtle, et sul käib kaasas kogu aeg 10-aastane Sina. Ta kuuleb kõiki su mõtteid - nii häid kui halbu. Ta kasvab heaks, kui mõtled häid mõtteid. Ta kasvab halvaks, kui mõtleid halbu. Ideaalseks kasvab ta siis, kui ülekaalus on head mõtted halbadest (a’la 80-20 olukord). Mõtle positiivselt palun! Ma ei taha, et sa sinna auku taaskord kukuksid! Leia kõiges positiivset. Ka kõige negatiivsemas olukorras olles on seal ALATI miskit positiivset - palun leia see!

Kõige keerulisem teema vast on enesearmastus. Kõik inimesed on enesekriitilised. Jah, kõik. Need, kes väidavad, et nad ei leia endas miskit, millega nad rahul ei ole, on mingid imelikud ufod hahaha.  Ma võiksin siin järjest nimetada asju, millega ma rahul ei ole nii füüsilise kui ka iseloomu poolest. Ma ei hakka seda tegema, sest ma avastasin enesearmastuse. Jah, see ei ole tulnud päevapealt nipsust, kuid ma olen selleni vaikselt jõudnud. Jah, mul on omadusi, mida ma siiani ei salli, kuid ma pean nendega leppima. Kui mind need nii väga häirivad, siis nendega tegeleda. Mul on üks soovitus. Hommikuti, kui enda negatiivsest meelestatusest positiivsesse üle lähed peegli ees. Kirjuta iga hommik ka post-itile üks asi, mis sulle sel hetkel enda juures kõige enam meeldib. Olgu see su sassis juuksed, laialiläinud meik (üli meeldejäävast ööst äkki?) või mingi muu. See võib olla vabalt ka iseloomuomadus, ei pea olema füüsiline. 

Miks ma soovitan hakata end armastama? Ma avastasin.. või tähendab õigemini. Mulle jõudis lõpuks kohale, et kuidas ma peaksin leidma inimese, kes mind armastab, kui ma ise seda ei tee? See pani mind vägagi mõtlema. Sa pead armastama oma elus kõige kõvemini ja emotsionaalsemalt üht inimest ja see oled sina ise. See teekond sinna jõudmiseks on käänuline ja keeruline (nagu ikka punktist A punkti B), aga see on seda väärt.

See aasta on mulle nii paljut õpetanud. Ma olen võrreldes aasta algusega täiesti teine inimene. Ma olen kasvanud, arenenud, vahepeal olnud täiesti purunenud ja katki läinud, leidnud üles oma killud ning proovin nüüd end tagasi kokku saada. Palun tee seda ka SINA! Ma usun Sinusse! Ma tean, et Sa saad sellega hakkama! Lähme koos uude aastasse uue ning positiivsema minana! 

- Love, G.

[eyesareblinded]

Mõtle iseendale

“Ole hea inimene. Ole inimene, keda sa kunagi kohata tahad. Ole sõber, kelle sõber sa isegi olla tahaks. Vabanda, kuid asja pärast. Ära suru end alla, ole lihtsalt suuremeelne. Arenda oma empaatiavõimet ja näita et oled inimene. Ära tee asja, asja pärast. Ära loobi sõnu, rääkimise pärast. Kuula. Kuid mitte liiga palju. Ära lase endale öelda asju, mis sind kehvasti tundma panevad. Lahku. Avalda arvamust. Näita, mis on sulle oluline. Tegutse.

Ära kaota ennast ära, mitte keegi ei ole seda väärt. Tegelikult ei ole paljud sindki väärt. Mõtle natuke. Mõtle iseendale. Kas sa näed nüüd, kui kuradi vahva sa oled? Suhtle inimestega, kes toovad su ellu midagi uut ja positiivset. Ära tee alati head nägu. Mitte-meeldimine ON lubatud. Räägi, mis sulle inimeste juures ei meeldi. Kuid ole viisakas. Ära alaväärista teisi. Ole mõistlik. Tee, mida sa tahad. Mõtle iseendale. Mine trenni või söö üks šokolaadikook. Võta omale lemmikloom või külasta varjupaika. Tee head. Osta omale need püksid või mine kinno. Saa üksi hakkama ja sa saad ka. Naerata endale hommikul või tee 10 kükki. Söö hommikusöögiks kõike mida hing ihkab või tõsta tuba ümber. Tee endale pai. Kiida ennast. Mõtle iseendale. Sa oled tubli. Sa oled seda väärt. Tee kõike. Tee kõike korraga. Sa jõuad küll.”

Source: http://nihilist.fm/motle-iseendale/

[erliblogi]

Enesekriitika

Ma loen juba mitu kuud sellist raamatut nagu “Võit madala enesehinnangu üle. Kognitiiv-käitumuslikke tehnikaid kasutav eneseabijuhis” Melanie Fennel. Mitu kuud sellepärast, et mõni raamat ei ole nii, et loen ühe jutiga läbi ja elan elu edasi ja raamat jääb riiulisse. Nagu pealkirjast näha on see eneseabi raamat ja seda ma ikka aegajalt sirvin, vahel ühte peatükki mitu korda. Ma olen enesearmastuse teekonnal. Ma pole liitunud otseselt mingi grupiga, vaid arenen ja olen iseendaga sõbraks saamise teekonnal omas rütmis, sest ma teen seda ikkagi ju ainult iseenda pärast, mitte sellepärast, et kuskile nüüd linnuke kirja panna. 

Mõtlen, et tore oleks oma teekonda ka siia kirja panna. Selle kirja panemine on ka mulle kasulik, see aitab rohkem end analüüsida ja nendest raamatu peatükkidest ka paremini aru saada. Muidugi ei hakka ma siin ainult raamatut ümber sõnastama vms. Lisaks toon ka näiteid enda elust. Ma väga soovin end sellel aastal paremini tundma õppida, endaga sõbraks saada ja end tingimusteta armastama hakata. Siis saavad ka teised mind armastada.

Madala enesehinnanguga inimene on enda vastu karm. Kui miski ebaõnnestub on nii lihtne end sõnadega maatasa teha - olen hale - poleks pidanud niimoodi tegema - ma ei saa hakkama jms. Jah eks igaüks vahel tunneb sellist tunnet, et kõik on pekkis. Aga madala ensehinnanguga inimese elu- ja mõtteviis ongi selline - olen luuser. Raske on sealt nõiaringist välja saada. Kui sa ikka terve elu või pool oma elu oled endast kehvasti arvanud, siis miks peaksid homme teise mõttega ärkama? 

Paljude arvates on enesekriitika pigem positiivne - justkui paneks meid rohkem tööle. Selles raamatus väidetakse aga vastupidist.  Enesekriitika halvab ja rikub tuju. Ensekriitika on ebaõiglane. Enesekriitika blokeerib õppimis- ja arenemisvõimet. Enesekriitika ignoreerib tegelikkust. Enesekriitika lööb ka maaslamajat. 

Enesekriitilisi mõtteid on võimalik ka vaidlustada:

1. enesekriitiliste mõtete märkamine;

2. mõtlemise muutmine;

3. katsetamine - enese leebema kohtlemise harjutamine.

Mulle meeldib see raamat just selle pärast, et ta seletab lahti teatud olukorrad, sümptomid ja avab nende olemust, samas pakub ka lahendusi ja reaalseid samme, mis aitavad nendest üle saada. 

jezz lez go

bai

[suine-tuul]

armastada kedagi kogu südamest on õnn armastada iseennast on õnnelike privileeg

seda koolis ei õpetatud