#vaimne tervis

[svenmantsik]

Depression decay

Siiditrükk, monotüüpia 42×29,7 cm, 18 tk Juhendajad: Kristina Paabus, Britta Benno 2022

Mul on terve elu depressioon olnud. Mõnikord on see hullem kui tavaliselt. Lõpuks läheb tagasi „jõukohasele” tasemele.

[iskalkin]

KVALITEETMEES

7 aastat tagasi alustasime teekonda, mis sai alguse ühe julge unistusega: korraldada seminar, kus saaksid kokku 500 meest – ilma ühegi naiseta – et rääkida ausalt ja avameelselt olulistest teemadest nagu eneseareng, vaimne tervis, enesekindlus ja hingerahu. Meie eesmärk sai täidetud ja tol õhtul kõlasid saalis nii naer kui pisarad. Continue reading KVALITEETMEES

[ventilatsioonistik]

mu vaimne tervis on jalle perse minemas ja ma kardan seda

[brrrrrism]

"Vaimne tervis töökohal" - James Routledge

Kirjastus: Äripäev Lehekülgi: 158 Ilmumisaasta: 2022 Väga palju erinevaid emotsioone tekitav teos, mis üheti kriibib silma, ent teisalt julgeksin soovitada paljudele juhtidele, HR-i töötajatele ning kõikidele, kes soovivad nii enda kui ka teiste kaastöötajate vaimset tervist töökohal toetada. Tegemist on pigem inspireeriva kui õpetliku teosega ning kahjuks tuleb tõdeda, et oma kergelt…

[erliblogi]

"Psühhopaadid on indiviidid, kes suudavad põhjustada teiste kannatusi ise seda tähelegi panemata"

16.06.2023 copy paste telefoni märkmestest

istun raekoja platsil, siia on tekkinud liikuv minipark nagu Siiri sellele nime andis. Rahvast on siin palju, köik naudivad ilusa ilmaga reede öhtupoolikut. Loomulikult on siin väga erinevaid inimesi. Raekoja all on suur grupp välismaalastest mehi, kes on väga lärmakad. Kostub saksa keelt, mida räägivad noored omavahel, eeldan, et üliõpilased? On paare ja lastega peresid. Üks noormees, kaustik käes ja kirjutab midagi - tema innustaski mind oma mõtteid telefoni notesi kirja panema, seni kuni ma ootan oma söbrannat, kes lõpetab tööpäeva kell 18.00. Minu vastas istuvad 2 keskealist naist. Järsku märkan et nad vaatavad siia poole ja räägivad midagi. Kas minust? Ma ei tea. Arvasin, et kuna Tallinn on suur linn, siis siin on lihtne nähtamatuks jääda, aga tundub, et keegi ikka alati märkab sind. Üksköik kui suures rahvamassis sa oled. Minust vasakule tulid jaapani päritolu inimesed ja mida nad teevad? Loomulikult selfisid. Aga see polnud üldse negatiivne märkus. Just vastupidi nad on väga vahvad. Inimesed on rõõmsad, rohkem kuuldub võõrkeeli kui eesti keelt, inimesed teevad üksteisest ja iseendast pilte. Ma pelgan masse, aga siin ühe osana neist omaette istudes, tunnen end päris hästi. Viljandis on selline melu ainult hansapäevade ja folgi ajal, siin iga päev. On tore tulla oma rutiinist välja ja näha inimesi mujal kui oma töölaua taga, kellega rohkem saab probleeme lahendada kui rõõmu jagada. Inimestega töötamise puhul on ülitähtis enesehoid. Viimasel ajal erinevate olukordade foonis tunnen, et olen end kaotanud. Vöib öelda, et tulin end Tallinnasse taas leidma, akusid laadima ja toredat aega oma sõpradega veetma.

21. juunil jäin haiguslehele Kui vaimne tervis on habras, siis ta on habras. pole mõtet jõuga edasi pressida ja end panna arvama, et küll läheb üle. Edasi samamoodi rassides läheb asi ainult hullemaks, mitte üle. Täna kui ma jälle siia üle pika aja kirjutan (jälle olen mõelnud juba pikalt mõtted kirja panna), siis tunnen, et kahe nädala pärast lähen tööle, aga ma vist pole ikka päris valmis veel.

Olen palju lugenud - ka see tänane pealkiri on ühest targast raamatust - "Aitamise hind". Olen palju teinud tegevusi, mis mulle meeldib, nagu arst soovitas. Aga tervenemiseks peaksin rohkem oma harjumusi muutma.

Viimastel päevadel olen aina tubasemaks muutunud. Tahaksin õue minna, kuid see nõuab minult ülearu suurt pingutust. Muidugi, kui juba ära on käidud, on enesetunne hea. Samas pole ka end suutnud sinna suruda, kui tunnen end mugavamalt toas.

13.07.2023 väljavõte telefoni märkmetest

Kell 12 õhk 19 kraadi. Olen mitu päeva olnud toas, lugenud, heegeldanud ja telekat vaadanud. Täna aga otsustasin randa tulla. Pean tõdema, et enne tulemist tegelesin pikalt enda mõtetega. Vägisi pressis pähe, et ei lähe ikka. Suutsin aga end kokku võtta. Mul on kaasas raamat ja heegeldamistöö. Olenemata sellest, et väljas 19 kraadi, on päike päris intensiivne ja soe on. Küll aga näen mitmeid inimesi üleni pikkades musta värvi riietes. Seda on vähahuvitav vaadata. Paaril on ka vihmavari päikese kaitseks. Mõtlen, kas sellest on üldse mingit abi ka!? Ma kasutan vihmavarju vihmaga, mitte päikesega, seega kogemus puudub.

Mulle meeldib aegajalt oma mõtteid kirja panna ja siis ise seda ka lugeda. Tahaksin seda ausalt öeldes rohkem teha, aga nagu varem harjumusest korraks jutt oli, siis peaksin heade harjumuste juurutamist tõsisemalt võtma, nii ka mõtete kirja panemist.

Pole ammu pilte pannud, teeks järgmise postitusena pildi seeria!?

säu (:

[noorsootoo2020]

Minu lugu

Tere, kallis lugeja!

Täna tahan vastata mõnedele küsimustele. Kuidas jälgite, hindate ja väärtustate oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist? Kuidas käitute, kui teil tekivad füüsilised, vaimsed või emotsionaalsed probleemid?

Kui rääkida oma füüsilisest tervisest, tahan öelda, et proovin hoida oma füüsiline tervis. Mina hindan oma tervis umbes 90 protsenti.

Minu füüsiline tervis sõltub oma aktiivsust, puhkusest ja toitumisest.

Praegu mitte lõpuni kõik järgin.

Mul on vaja rohkem puhata ja tehases unerežiim, et 100%-ni täidata ja samuti tahan paremini süüa valida õiged tooded. Kui tegelesin tansuga ja mul on aktiivne töö, sellepärast arvan, et aktiivsusega mul on kõik hästi

Kui rääkida vaimsest tervisest, võin öelda, et see on väga tähtis mu elus. Ja minu vaimne tervis sõltub oma tööst ja inimestest ning kuidas nad käituvad ja suhtlevad minuga.

Minu arvates, mu vaimne tervis enam vähem hea. Minu juhul ma oskan ühe keele leida inimestega ja teen oma töö, mis annab mulle hingerahu.

Järgmiseks ma tegin testi siin https://www.headington-institute.org/wp-content/uploads/2020/08/R16-self-care-lifestyle-inventory-for-emergency-responders_24051.pdf

Ja mul oli 73 punkti, mis tähendab, et mul on head enesealalhoiuoskused ja elustiili tasakaalustamise strateegia, kuid võib olla kasulik valmistuda suurenenud stressi perioodideks.

Aga kõikides raskedes perioodides ma ei hakka paanitsema, ma kohe analüüsin kõik ja lahendan probleemid. Tööl kogu aeg lahendan keerulised asjad.

Emotsionaalne tervis. See on minu tuju, see on kõige tähtsam minu jaoks.

Muidugi kogu aeg ma proovin positiivselt mõelda. Sest positiivsest mõtlemisest paremini probleemidega hakkama saada ning tervisega kõik paremini.

Ei oska öelda, et minu emotsionaalne tervis sõltub, ainult minust, sest samuti sõltub inimestest minu ümbruses. Kui inimesed väga negatiivsed minuga käituvad, siis minu emotsioonid väga kiiresti muutuvad. Aga kogu aeg analüüsin kõik olukorrad ja proovin mõelda positiivsem. Tavaliselt ma tegelen tansuga, et pareneda oma emotsioonid paremaks.

Kuidas analüüsite ennast ja oma tööd? Kuidas annate ja võtate vastu tagasisidet? Kas ja milliseid eesmärke seate enesearendamisele? Kas ja kuidas end eri- või kutsealaselt arendate?

Ennast ja oma tööd analüüs.

Iga päev analüüsin oma plaanid, kirjutan päevikusse, kus kirjutatud oma plaanid, või mõnikord kodutööd millised on vaja teha.

Tagasiside

Ma võin hästi analüüsida ja anda oma tagasiside teistele inimestele, aga ma ei tee seda, kui inimene ei küsi minu käest tagasiside. Tagasisidel ma räägin head osapooltelt ja millised veod olid ja mida on vaja parandada.

Eesmärgid:

Kirjutada lõpuni oma lõputöö

Sooritada C1-le eksam

Lõpetada ülikool

Ma töötan kodus väga palju, et saavutada oma esmäärgid, samuti suhtlen eestlastega ja eraõpetajaga. Kogu aeg arendan ja teen ning õpin midagi uut!

Tahan soovi anda, kogu aeg on vaja teha kõik ja lõpuni minna, et saavutada oma eesmärgid.

Kõike head 👋👋👋

[unejumal]

asju juhtub, arvamused juhtuvad

täna siis pidin ma andma väga eksklusiivset intervjuud kiirabi töötajale. põhimõtteliselt mingid tavalised asjad mida nad peavad sinu käest küsima, et aru saada kas sa oled ikka terve ja mis sind võib m��jutada jne boring stuff. ühesõnaga küsiti minu käest erinevaid andmeid ja värke ja siis  küsiti, et millega ma tegelen ja ma vastasin, et ma maalin. jaaaa siis hakkas pihta, see mees pani oma peas minust kokku ühe kindla stereotüübi, vähemalt mulle nii tundus, minust sai tema peas see next level boheemlasest kunstnik, kes suitsetab räigelt kanepit. ta hakkas mu käest küsima, et kas ma suitsetan, kas ma suitsetan kanepit ja kui ma vastasin, et EI siis ta tegi väga kohkunud näo ja oli nagu, et oled ikka kindel, et sa ei popsuta, et käsi paremini voolax või miskit. vastasin kindlalt, et ei mul pole seda vaja. edasi küsis ta kas ma siis joon teed jaa well ofc ma joon teen, mille peale tema arvas muidugi, et ma teen hästi kanget teed, millest ma uimaseks jään, jällegi WRONG. siis hakkas ta eeldama, et kunstnikel on väga sassis vaimne pool ja küsis minult 3x kas mul on midagi viimasel ajal juhtunud, mis mind võis mõjutada, lõpux ma lihtsalt ütlesin, et jah muidu poleks ta mind rahule jätnud. õnnex varsti nad jätsid mind ja lasid mul koju minna aga siiski olen terve päev sellele mõelnud, et kohe kui sa oled kunstnik siis arvatakse, et sa pead kuuluma mingisse kindlasse rühma, mis kohati on õige aga uskuge või mitte kõik kunstnikud ei kanna pikki musti mantleid, suitseta ja joo ainult punast veini.  paar õppetundi ka, mis ma tänasest “seiklusest” sain: KUULA ENDA KEHA faking hell no, kui sa tunned, et tervis ei luba siis ära mine, eriti kui pead autot juhtima. söö. ja päriselt ka ära tunne häbi abi saamise pärast, see on INIMLIK.

[ylomust]

mälu

[leeenuu]

hmm ma otsustasin, et minu aeg ei ole väärt mingi suvalise isikuga vaidlemiseks,,, eriti kui antud juhul on teemaks mingi lääneriigi valitsus, mul on targematki teha

niiet sorri boo, sa küll sellest aru ei saa, aga tsiteerides kreisiraadiot “ma ei sUhTLe teiega”

tahaks nagu magama minna, aga eiii, ma pean otsima guugeldama saksa valitsust, kuna mingi tüüp mu postkastis ei saa lslt rahu,,,, traaaaaa nooo püha jeesus maria saatke abi

[lilleke-r0hus]

Kas see on ok?

Nägin ükskord unes, kuidas ma rääkisin mõne oma klassikaaslasega juttu. Mu tuju oli unenäos sitt ja ma sain aru, et ma olin nutnud. Mu juures oli ka mu klassijuhataja (armastan teda). Mäletan sellest unenäost ühte lauset, mida ma ütlesin: “Kui kool on see põhjus, miks mu vaimne tervis on sitt, siis miks kool selle eest vastutama ei pea.” Ma ärkasin üles ja mõtlesin, et mul täitsa tõsi taga. Miks on meil nii, et koolisüsteem keerab vaimse tervise pekki (ja seda ka teadvustatakse), aga kool ja haridusministeerium ei tee ühtegi muutust, et seda muuta. Kas see on ok, et ma nutan pidevalt, sest ma lihtsalt ei jaksa kõiki koduseid töid ära teha, aga kui ma jätan need tegemata, hakatakse minuga õiendama? Kas see on ok, et kool tekitab mulle nii palju stressi, et ma olen lihtsalt ahastuses ja ei tea mida sellega peale hakata? Tean, et mul on elus ees palju stressirohkemaid, hullemaid, keerulisemaid olukordi, kui see, mida eespool kirjeldan, kuid siiski. Miks peab see nii olema? Kas see on ok?

[sasssuu]

Ütleme nii, et it has been a fucking wild ride. Viimase aastakese jooksul olen hakanud alles mõistma, kui tähtis aspekt elust on vaimne tervis - töötan igapäevaselt, positiivsema ja õnnelikuma elu nimel. On samuti häid- ja väga negatiivseid päevi olnud. Olen enda puhul jõudnud arusaamale, et minu jaoks kõige paremaks ravimiks on endale lähedasete inimestega koosviibimine.

Jah!! 💯 Ma olen kõigega nõus! Tegelen vaimse tervisega iga päev ja see tahe vaimselt areneda on juba vältimatu haha :D Parim ravi võibki olla kallitega koosviibimine, aga mu parimad sõbrannad on kaugel ookeani taga ja ma olen viimasel ajal palju aega üksi veetnud ning leidsin hiljuti võlu “iseendaga aja veetmises”, mitte ei kutsu seda “üksi olemiseks”. Viimased aastad on mu elu esikohal olnud just mu pere, sõbrad ja üldse inimsuhted ja nende analüüsimine ja inimeste mõistmine ja käitumismustrite avastamine jnejne, aga see energia on väga väga kurnav ja nüüd ma olen seda energiat shiftinud ja iseennast enda elus prioriteediks teinud. Täielik fomo on kadunud, ma ei muretse enam absoluutselt teiste arvamustest ega lase nendel enda elu mõjutada, ma hindan tõeliselt heade sõpradega veedetud aega ja olen palju enesekindlam enda tunnete ja sisetunnete ja üldse kõige suhtes. Kui need halvad päevad tulevadki, on neid kergem üle elada, kui oskad välja selgitada mis miks kuidas mis trauma nüüd unleashis kuidas ma seda healima hakkan jne... mitte ei põgene selle eest ära vaid võtad väljakutsed vastu! Ja see on ka väike sneak peek sellesse mis on shadow work ja miks sul seda vaja on! Sorry kui see mingi mega ramble siin tuli ma just ärkasin ja hakkasin essa asjana su kirjadele vastama �� väike pic ka mu ilusatest kaartidest kui sa kunagi tahad taro sessioonile tulla siis ma väga ootan!

[meieuhiskond]

Väikeste ja suurte vaimne tervis

Pilt on võetud peaasi.ee koduleheküljelt: https://peaasi.ee/#

Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks.

Kaks peamist lähenemist vaimsele tervisele on positiivne vaimne tervis ja negatiivne vaimne tervis. Oma postituses keskendun peamiselt viimasele ehk negatiivsele vaimsele tervisele.

Kui vaadata korraks otsa Tervise Arengu Instituudi teostatud uuringutele, siis on positiivne tõdeda, et enamik Eesti kooliõpilasi on oma eluga rahul ja hindab oma terviseseisundit heaks. Probleem algab aga asjaolust, et heaks hinnatud terviseseisundi varjus on suurenenud vaimse tervise probleemide levik noorte seas. Üha sagedamini on noored kogenud depressiivseid episoode, uinumisraskusi ja üleväsimust. Teisalt tuleb mängu ka see nii öelda kurikuulus nutiajastu. Ligikaudu pooled 11-15 aastased noored veedavad koolipäevadel ekraani taga 5 või enam tundi. Omast kogemusest võin öelda, et olen tähele pannud enda puhul teatud käitumismustreid, mis esinevad mul kui olen liiga pikalt ekraani taha jäänud. Olgu selleks siis halb tuju, enesehinnangu langus või üldine negatiivne meelestatus. Muidugi ei saa neid tembeldada vaimse tervise haiguseks, kuid oma roll neil pikas perspektiivis võib siiski olla.

Teisalt oli ja on ka oma mõju Covid-19 pandeemial. Niinimetatud uus normaalsus on meid kõiki proovile pannud, olgu see siis distantsõppe, kodukontori, puuduliku meelelahutuse või mõne muu faktori näol. Kindlasti on inimesi kes naudivad, et saavad teha kõike distantsilt ning on ka neid, kellele on see tekitanud suuremat stressi ja elukvaliteedi halvenemist. Tervise Arengu Instituudi andmebaasist selgub, et 2019. aastal registreeriti Eestis 23 640 uut psüühika-või käitumishäirete haigusjuhtu. Seega ei ole siin oma roll ainult Covid-19 pandeemial. Tulles tagasi selle numbri juurde, siis minu arvates on see üsna murettekitav. Teisalt tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et statistika kajastab ainult neid inimesi, kes reaalselt arsti juurde jõuavad. Aga mõelge vaid,  kui palju tegelikult võib neid abivajajaid olla, kes mingitel põhjustel ei ole arstiabi saanud.

Positiivne on aga see, et paljud vaimse tervise häired on ennetavad, enamik on ka ravitavad. Sel puhul kutsuksin oma lugejaid osalema peaasi.ee korraldatud vitamiinikampaanias. Igal nädalal võetakse fookusesse üks vaimse tervise vitamiini komponentidest.  Samuti jagatakse keskkonnas kasulikke  soovitusi, kuidas oma vaimse tervise tasakaalu parandada. Viis vaimse tervise vitamiini on: head suhted, tasakaalustatud toitumine, puhkus ja hea uni, positiivsete emotsioonide kogemine ning liikumine. Ma ise olen juba seal uudistanud ning kogu kampaania eesmärk on minu arvates väga tabav ja igati vajalik. Seda eelkõige seetõttu, et igapäevases kiires elutempos näiteks minul ei ole kuigi tihti aega rahulikult pöörata tähelepanu oma vaimsele tervisele ja heaolule.

Kampaania kohta leiab lisainfot siit: https://peaasi.ee/vaimse-tervise-vitamiinid/

Kellel tekkis suurem huvi Tervise Arengu Instituudi uuringute kokkuvõtete osas siis panen ka selle lingi siia: https://www.tai.ee/et/tegevused/tervise-edendamine/laste-ja-noorte-tervise-edendamine

Postituse autor: Elis Maria 

[erliblogi]

Enesekriitika

Ma loen juba mitu kuud sellist raamatut nagu “Võit madala enesehinnangu üle. Kognitiiv-käitumuslikke tehnikaid kasutav eneseabijuhis” Melanie Fennel. Mitu kuud sellepärast, et mõni raamat ei ole nii, et loen ühe jutiga läbi ja elan elu edasi ja raamat jääb riiulisse. Nagu pealkirjast näha on see eneseabi raamat ja seda ma ikka aegajalt sirvin, vahel ühte peatükki mitu korda. Ma olen enesearmastuse teekonnal. Ma pole liitunud otseselt mingi grupiga, vaid arenen ja olen iseendaga sõbraks saamise teekonnal omas rütmis, sest ma teen seda ikkagi ju ainult iseenda pärast, mitte sellepärast, et kuskile nüüd linnuke kirja panna. 

Mõtlen, et tore oleks oma teekonda ka siia kirja panna. Selle kirja panemine on ka mulle kasulik, see aitab rohkem end analüüsida ja nendest raamatu peatükkidest ka paremini aru saada. Muidugi ei hakka ma siin ainult raamatut ümber sõnastama vms. Lisaks toon ka näiteid enda elust. Ma väga soovin end sellel aastal paremini tundma õppida, endaga sõbraks saada ja end tingimusteta armastama hakata. Siis saavad ka teised mind armastada.

Madala enesehinnanguga inimene on enda vastu karm. Kui miski ebaõnnestub on nii lihtne end sõnadega maatasa teha - olen hale - poleks pidanud niimoodi tegema - ma ei saa hakkama jms. Jah eks igaüks vahel tunneb sellist tunnet, et kõik on pekkis. Aga madala ensehinnanguga inimese elu- ja mõtteviis ongi selline - olen luuser. Raske on sealt nõiaringist välja saada. Kui sa ikka terve elu või pool oma elu oled endast kehvasti arvanud, siis miks peaksid homme teise mõttega ärkama? 

Paljude arvates on enesekriitika pigem positiivne - justkui paneks meid rohkem tööle. Selles raamatus väidetakse aga vastupidist.  Enesekriitika halvab ja rikub tuju. Ensekriitika on ebaõiglane. Enesekriitika blokeerib õppimis- ja arenemisvõimet. Enesekriitika ignoreerib tegelikkust. Enesekriitika lööb ka maaslamajat. 

Enesekriitilisi mõtteid on võimalik ka vaidlustada:

1. enesekriitiliste mõtete märkamine;

2. mõtlemise muutmine;

3. katsetamine - enese leebema kohtlemise harjutamine.

Mulle meeldib see raamat just selle pärast, et ta seletab lahti teatud olukorrad, sümptomid ja avab nende olemust, samas pakub ka lahendusi ja reaalseid samme, mis aitavad nendest üle saada. 

jezz lez go

bai

[siiks]

Isolatsioonidilemmadest

Huvitav millal saabub päev, kus ma kirjutan postituse ükskõik millest, ilma et covid seal tegelane oleks?

Olen sel sügistalvisel perioodil (loe: teise laine ajal) palju naeruvääristanud seda, kuidas kevadel 50-70-90 nakatunuga päevas istusime kodus; kedagi näha ei julgenud ja arvasime, et ilmselt sureme kõik ära. Samal ajal andis lootust mõte, et kohe varsti on ju kevad ja kõik saab mööda. 

See teine laine on minu jaoks möödunud teisel moel: nakatunuid on sadades, kui mitte tuhandetes ning mina olen oma aega mööda saatnud paljuski kodus, aga aeg-ajalt ka 2-4kesi sõpradega kohtudes, perega isegi kohati suuremas ringis. Ma olen end korduvalt tabanud mõtlemast, et kas see on ikka okei ja jõudnud enamasti vastuseni, et kui mul on kontrollitud kontaktid, siis mu vaimne tervis on olulisem.

Kontrollitud kontaktide all pean ma silmas seda, et ma näen vaid lähedasi inimesi, kelle puhul ma saaksin igatahes teada, kui nad end kehvasti tundma peaksid või veel hullem - positiivse testi andma peaksid.

Nii läks ka sel korral.

Sel korral, kui ma sain töölt teada, et kahjuks on meil “positiivseid uudiseid”. Novot siis.

Ma ei hakka siinkohal kõiki detaile lahti kirjutama, aga sain endale tänaseks kingituseks dilemma: kuna ma ei ole ametlikult lähikontaktne, aga tegelikult ikkagi kokku puutunud olen, siis kuidas käituda?

See on teema, millel on igaühel oma arvamus ja ma austan seda. Pea aasta tagasi ma peaaegu, et laamendasin arvuti taga, kui mu sõber 20inimesega sünnipäevale keset eriolukorda kutsus. See ei olnud okei ega ole ka praegu okei. Seetõttu olen ma ka täna arvamusel, et isolatsioon on isolatsioon ja karantiin on karantiin... aga mida paganat ma praegu siis peale hakkan.

Üks sai selgeks - numbrid on nii paganama kõrged ja kuna töökohas oli koldeid rohkem kui üks, aeti kõik meie kontorihoonest minema. Mind raputas see sedavõrd, et mõtlesin, et vist ei ole enam hea mõte kedagi peale oma pere lähedase ringi näha; erandiks vaktsineeritud sõbrad. 

Kuna kirjutamise hetkel on mul kontaktist kuus päeva möödas, siis hingan sellevõrra kergendatult. Mõtlesin, et hoian ikkagi paar päeva omaette. Siis on mul ka süda rahulikum. Pärastlõunal aga helistas paps, et kas lähen vabariigi aastapäevaks nende juurde. Vastasin, et ma ei tea, ma olen ju pool-lähikontaktne. Isa: seda oleme me kõik.

Reality check nr 28.

Oleme jah.

Ma olen korduvalt mõelnud ka sellele, kuidas ma ei ole muidu iga oma köha või kurguvalu täheldanud ja on olnud aegu, kus ma läksin vabalt tööle 37,2 palavikuga. Et miks nüüd ikkagi on üks viirus nii kardetud, mis on jah - väga nakkav, ent mida niivõrd suur osa põeb kergelt... Ole hea ja ära saa valesti aru, lihtsalt ka minul on jonnimishetki, kus enam ei jaksa ja tahaks mõelda, et ma tõstan kaks kätt üles ja mul on...ükskõik. Isegi kui tegelt üldse ei ole. Nendel hetkedel meenub mulle pilt, kuidas mu isa või vend või vanaema oleks haiglas hingamisaparaadi all ja sisemus tahab sellest mõttest krampi tõmmata.

Eriti paradoksaalne on see, et seesama riskirühm, kelle pärast me kodus oleme ja väriseme ja kardame, ei lase end vaktsineerida. Hetk, ma pean lausa hingama selle peale, sest mu pulss tõuseb. Tahaks lausa karjuda. Pidasin isegi oma peres vestlust, et miks siis ei lasta. “Sest äkki nad kardavad, et see süst teeb nende olemise veel hullemaks?”

Miks peaks tegema?

Teadlased, oma ala tipud, on selle kallal ju töötanud. 

Kuidas praegusel ajal kõik on järsku nii targaks saanud, et me lubame endal arvata midagi ükskõik mis teemast?

Miks kardetakse seda, mis võib aidata olukorda parandada, aga mitte seda, mida sulle sisse süstitakse kui sa hingamisaparaadi all oled?

Oiiijaaah no ma ei tea.

Minu otsus, peale kaalutlemist ja arutamist on, et ma käitun edasi nagu mittelähikontaktne, aga end ise isoleeriv inimene. Hoian end mõnda aega madalamal profiilil - ma olen sellest nii väsinud, et on aeg astuda radikaalsemaid samme. Kui kellelgi jääb süst üle, siis ma võtaks, aitäh.

Mittekoroona-postitusteni!

[flow-green]

2021. aasta ülestunnistusega

Head uut aastat. Loodan südamest, et Sinu järgmised 12 kuud jätavad möödunud aasta oma haleda varju taha peitu ning kõik, mis oli saast, saab uue ja värske kuma. Võime vist kõik nõustuda, et selline uus algus on kõigile vajalik, olgu see siis seotud me tervise, suhete, karjääri, enesearenguga... klišeelik new year new me ei ole tegelikult üldse nii mage, kui jääd iseendale truuks ja muudad end just siis ja nii palju, kui ise tahad. Me ei ela kellelegi teisele, vaid ikka iseendale. Mina võin näiteks julge südamega väita, et jaanuaris püstitatud eesmärkidest ja sihtidest vähemalt pooled said täidetud. Raske oli, väga raske, ent kogu see jubedusi täis aasta meenutab, kui kallis ja oluline elu tegelikult on.

Alustasin uut kümnendit äärmiselt ameerikamäeliku aastaga. 2020. tõi mu ellu nii leinavalu kui ka rõõmu uute väga kallite tutvuste näol. Taastus paar ammu unustushõlma vajunud sõprussuhet ning leidsin enda kõrvalt mõne uue ja huvitava inimese. Viimane aasta õpetas mulle, et üksi olla on raske ning praegusel ajal loodud sõprussidemed on olulisemad kui ei kunagi varem.

Võtsin möödunud aastal vastu rohkem spontaanseid otsuseid ja ootamatuid väljakutseid kui vist kogu mu möödunud elu jooksul kokku. Kevad ja suvi oli täis päiksepaistet, liivarandu, laineid, ootamatuid reise, lohesurfareist tulvil merepinda; kogu selle iluga käis kaasas antud aasta kõige suurem võitlus: võtsin rindu julguse ja tunnistasin esimest korda elus ausalt ja häälekalt, et mul on abi vaja, sest maadlen toitumishäirega. Kevadel vanaema surma tagajärjel seisin oma 10aastase söömishäiresõja ajal silmitsi kõige rängema musta auguga ning kogu mu vaimne ja füüsiline tervis rippus juuksekarva otsas, liialdamata. Ma nutsin, kartsin.

Ja mind võeti kuulda. Mu suurim hirm, et mind ei mõisteta ja ma tekitan sääsest elevandi, kadus ning ma sain abi terapeudilt ja paarilt väga kallilt inimeselt. Ma õppisin lõpuks ometi rääkima, mis mind vaevab, miks ma käitun nii nagu käitun. Ja see on olnud kohutavalt vabastav tunne. Tõsi, ma olen alles lapsekingades, sest alles nüüd, pool aastat hiljem, näen ma, et asi hakkab tasapisi paremaks minema. Väga pikk tee on veel ees. See siin on nüüd järgmine samm. Esimest korda elus julgen ma avalikult tunnistada, et viimased 10 aastat olen pidanud lõpmatut võitlust söömishäirega, ja mitte ühe kindla tüübiga, oh ei. Minu söömishäirel on kõik erinevad näod peas.

Kuna tegu on mu päris esimese avaliku postitusega, loodetavasti mitmete tulevaste postituste ees, siis ei silluta ma kogu oma elulugu siia samma ühe korraga välja. Selle asemel haaran kohe härjal sarvist, et võtta ette üks mu selle aasta eesmärkidest (neid on hetkel kirjas juba üle 100) kirjutada miskit nädalas korra või kaks. Ja niimoodi tükk-tüki haaval enda lugu kirja panema hakata. Kindlasti ei saa postitused olema ainult söömishäirest. See oleks üsna depressiivne ning vaevalt keegi üle kahe neid lugeda viitsiks. Oh ei, kuna mu selle aasta eesmärgid on üpris põnevad ja mitmenäolised, saab sellest kirjapinnast siin ilmselt üks suur kaootiline puder ja kapsad: nii mulle just meeldibki. Natuke kõike.

Stardijoon on igatahes ületatud ja esimesed alustalad uuele aastale on rajatud. Illustreerivalt lisan siia mõned pildid 2020. aastast, sest kuigi mööduv oli täis valu, kaotust, hirmu ja nuttu, oli selles siiski niivõrd palju ilusat ja ma usun, et sillutis oma tulevaseks seiklusi täis eluks on rajatud.

[teadvusteraapia]

Mental Health Therapy - Symptoms And Treatment Of Disorders

Some people avoid getting help for depression or other subconscious health disorders due to embarrassment or an outdated anxiety about being stigmatized. Economic Status or Legal Status are usually essential aspects determining the standing of a human being. Being a community animal, a man's standing in the society is determined by multiple issues, including his mentally stability. This is where Mental Health 's very important to a person and much the same way how he would spend time on earning money, time also needs to be spent to tend to every rough edges in his vaimne tervis. Seeking assistance when necessary is increasingly understood in our society as a wise and even mature decision. Let's look at an example. An individual is so high that he owns large areas of real estate in Florida. To include on his luxury he has his own charter fleet of helicopters. In the face of having an embarrassment of riches, he still continues to get alienated from the society. The only possible reason I can look at is that the individual suffers from a mental health disorder. This could certainly include depression, anxiety, personality disorders, etc . In fact , Howard Hughes cut himself off from everyone later in his everyday life most likely due to untreated phobias and depression. What are the produce Mental Health Disorders? Mental Health Disorders are generated due to a variety of reasons. An individual can experience a mental health disorder for the first time due to a tragic event, long term neglect and also abuse, a genetic pre-disposition to depression, or even a mental disorder that is medical in nature. The results vary largely and may need a professional to help diagnose and treat, however most common mental health issue is depression and is experienced by almost everyone at least once in their lifetime. Those with a genetic pre-disposition towards depression or another affective disorder like bipolar disorder, will have a variety of incidents and usually require some form of treatment. What are the consequences connected with Mental Health Disorders? The consequences of untreated mental wellness disorders can be extremely damaging for an individual. At every stage with depression, the individual continues to behave less like themselves. They will become more sedentary, less social, thinking it difficult to think undoubtedly and in extreme cases may develop paranoid ideas. Overall these scenarios, society tends to keep away from these individuals when potentially they need others most. Who are affected by the Mental Overall health Disorder? Almost everyone will experience some form of mental health issue during their lifetime. It may be common depression, alcohol or substance abuse, bond problems, post-traumatic stress or perhaps a more serious chemical or mental faculties disorder. Apart from the individual, the next set of people who are impacted by the are the care-givers and the family members of the individual. How can a good Mental Health Disorder be treated? One of the most effective processes to treat a mental health disorder is to seek the very consultation of a mental health professional or family doctor. Mental health and fitness therapists, psychologists, psychiatrists and one's family and social network carry out a big role in treating an individual suffering from a mental well being disorder.