#aireses | Explore Tumblr posts and blogs

kuhugionkadunudkuu · 7 years ago

Text

Vaesusest multimiljonäriks, kõõrdsilmsed pingviinid ja hallitavad dollarid ehk kuidas Argentinas poliitikat tehakse.

Kujutage ette riiki, mida valitsev presidendipaar on, oma sõnade kohaselt, äärmiselt edukad advokaadid ning hiljem isegi veel vingemad hotelliärihaid.

Üleval vasakult: Florencia Kirchner, Maximo Kirchner, Nestor Kirchner ja Cristina Kirchner.

Kus wannabe rokkstraarist asepresident elab oma ID-kaardi andmetel sõna otseses mõttes kahe liivadüüni vahel rannas ning on salamisi trükikoja omanik, mille ainsaks ülesandeks on tema enda juhitud riigi valuutat välja anda.

Boudou, siis kui ta veel võimul oli.

Amado Boudou isikut tõendav dokument, kus on selgelt näha ta aadress, mis tegelikult ei vii mitte kuhugi. Seda võiks võrrelda kellegagi, kes näiteks Eestis kirjutaks end sisse aadressile Pirita rand 123...

Samas riigis tegeleb ka presidendi pressiülem, kes ei vasta kunagi ajakirjanike küsimustele oma bossi töö kohta, vaid rebib kõikide silme all katki riigi juhtivaid meediaväljaandeid, sest seal kirjutatakse kriitilisi artikleid valitsuse kohta. Loomulikult kuulub selle kõige hulka ka ajakirjanike avalik mustamine, mitte ainult tema, vaid ka presidendi poolt.

Jorge Capitanich elab oma viha välja valitsusekriitilise ajalehe peal.

Teine pressiülem aga teatab avalikult, et iga päevaga aina lokkavam kuritegevus pole muud kui inimeste endi “sensatsioon” (reaalselt kasutaski seda sõna, siinkohal pole vist palju mainida, et juhuslikult pärast selliseid väljaütlemisi murti ta isiklikku autosse mõni nädal hiljem sisse. Mulle küll ei meeldi kellelegi halba soovida, kuid see on veel üks näide sellest, et karma jõuab kõigini mingil hetkel). Samuti levivad selle pressiülema kohta jutud ja mõned tõendidki, et too on kurguni narkoäris sees (mis tema sõnul Argentinas ei eksisteeri). Teda on ka seotud kolme palgamõrvaga, kuid siiani pole ta oma näpujälgi kuhugi jätnud.

Anibal Fernandez pidi pärast oma õnnetuid väljaütlemisi kuritegevuse kohta jagama selgitusi, et millise rahaga ostis ta auto, mis hiljem ärandati.

Mitmed narkokuritegudes kahtlustatavad inimesed on kohtus tunnistusi andnud, et töötasid kellegi heaks, keda nad isiklikult kunagi ei kohanud, kuid teadsid hüüdnimi järgi - “La Morsa” ehk eesti keeles “Morsk”. Lisasid ka, et see keegi on väga võimas poliitik. Ei tea küll, kes see võiks olla...

Loomulikult pole need inimesed ainsad andekad, keda seal riigis leida võib. Samuti on seal üks minister, kelle ainsaks ametiks oma elu jooksul on olnud poliitika ja riigi heaks töötamine. Tuleb välja, et ta on oma pika karjääri jooksul väga töökas ja usin olnud. Tagasihoidlikust elust on ta vahepeal saanud multimiljonäriks, lausa röögatult rikkaks. Ta elab nüüd eksklusiivses ja kinnises elurajoonis ning on suur tuvide huviline. Oma linnukestele on ta kahekorruselise villa ehitanud...

Vasakul on Jose Lopez, härra aseminister ja paremal Julio De Vido, härra minister.

Sellel samal ministril oli ka üks väga osav aseminister, kellega koos töötasid nad aastakümneid. Sellest ajast on isegi üks video, kus too minister nimetab seda teist lausa oma paremaks käeks, rõhutades ta tähtsust. Aseministri jaoks see sõprus ei lõppenud siiski väga hästi. Tundub, et too kaotas oma mõistuse ühel ööl. Too aseminister sõi õhtust enda eksklusiivse elurajooni villas, kui ühel hetkel juhtus midagi, ta jättis kõik pooleli, otsis magamistoa riidekapist kaks kohvrit, uusima tehnoloogiaga snaipripüssi ning istus oma autosse. Kihutas öösel kella 2 paiku mööda Buenos Airese linna nagu oleks teda mingi deemon taga ajanud kuni lõpuks otsustas siseneda ühte väga tagasihoidlikku linnaossa. Mõned lausa ütleksid, et sinna ei ole soovitatav sellisel kellaajal minna, aga temal oli kindel siht silme ees. Ta läks ühe nunnakloostrini, mida oli ka varem mitmel korral külastanud. Nii üksi, oma sõbra ministriga, kui ka ekspresidendi õega. Tol hetkel elasid selles kloostris vaid kolm nunna - kaks 70ndates aastates ning üks üle 90ne aastane, kes oli põhimõtteliselt pime ja kurt, kuid täitis turvaülema ülesandeid - kontrollis turvakaameraid ja helistas mobiiliga (jah, sellest kloostris oli mitmeid turvakaameraid!). Tol öösel nunnad aga juba magasid sel ajal, kui aseminister otsustas neile külla minna. Kõigepealt helistas uksekella, kuid keegi ei vastanud. Ootusärevalt hakkas juba oma villast kaasavõetud asju autost maha laadima, et mitte väärtuslikku aega kaotada. Kõigepealt jäi ukseette snaipripüss, siis üks seljakott ja teine suurem reisikott. Kõige suuremat kohvrit, 9 miljoni dollariga, ta ei jõudnudki pakiruumist välja sikutada. Enne seda oli ta oma suure sehkeldamisega ühele naabrile silma jäänud, kes igaks juhuks politseisse helistas. Kes teab, mis see hull neile nunnakestele veel teha plaanib. Kui politsei kohale jõudis, siis alles selgus, kes see poolearuline päriselt on ja mis ta tõeliseks laadungiks on. Tol hetkel ta väitis, et läks sinna kloostrisse annetusi viima ja küpsiseid sööma. Kell 3 öösel... Mõned kuud hiljem aga selgus, et too koht oli hoopis võltsklooster ja sealsed nunnad põhimõtteliselt harjutasid halloweeniks ning selle naabri nimeks, kes tol saatuslikul ööl kõike pealt nägi, oli Jeesus.

Üks nunn lohistab dollaritega seljakotti “kloostrisse”.

Teie arvates, mis saaks riigist, mille majandusminister väidab, et inflatsiooni ei eksisteeri, kus ei mõõdeta vaeste inimeste arvu ühiskonnas ning seda tegelikult ei saagi teha, sest see oleks nende vaeste diskrimineerimine. Kus juba aastaid pole avaldatud mitte mingisuguseid ametlikke majanduse ja muid indikaatoreid.

Endine superminister Axel Kicillof.

Kujutage ette riiki, kus enamus poliitikuid, kohtunikke ja teisi õigussüsteemi töötajaid on nii andekad, et pärast mõneaastast teenistust suplevad rahas, mis siis, et palgad ametlikult (ega ka töötingimused) pole just kõige paremad.

Selles samas riigis elab ka eelpoolmainitud presidendipaari vägagi täiskasvanud poeg, kes pole oma 40 eluaasta jooksul mitte ühtegi sekundit tööl käinud, kuid siiski omab miljoneid peesosid. Too poiss pole presidendipaari tütre kõrval aga midagi. Ta on mitmeid aastaid New Yorgis filmikunsti õppinud, kuid nagu tuhanded temasugused noored, ei tööta oma erialal. Siiski leiti ta pangakontolt 5 miljonit dollarit. Imelik küll, sest terve pere deklareeritud varandus ei jõua sellest summast pooltki katta. Naljakas on ka asjaolu, et terve ta poliitikutest perekond on suure karjääri teinud kohaliku hariduse kaitsmisest ning USA vastu. Aga alati on ju neid, kes ütlevad üht, aga teevad teist...

Kuidas elada riigis, mida valitsevad erinevad maffiad ning kõiki, kes seda kuritegelikku jõuku ehk poliitikuid uurivad, ähvardatakse, jälitatakse, pealt kuulatakse või lihtsalt maha lüüakse? Loogiline on ju, et selles samas riigis on valitsusel ametliku luureagentuuri kõrval ka paralleelne asutus, mille ülesandeks on kõik eelnevalt nimetatu. Selles samas riigis nimetab ka president, kes on enda sõnade järgi kirglik inimõiguste kaitsja, sõjaväe pealikuks eelmise diktaduuri ajal inimröövis, piinamises ja tapmises kahtlustatud sõjaväelase.

Cesar Milani.

Tundub täiesti normaalne, et eelpool kirjeldatud riigi ainsateks sõpradeks maailmas on Venetsueela, Iraan ja Venemaa.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis too kirjeldatud riik ei ole minu elava kujutlusvõime vili. Pole ka House of Cardsi staarstsenaristide poolt välja mõeldud. See riik on täiesti olemas. Tere tulemast XXI sajandi Argentinasse!!!

Tegelikult algas kõik juba eelmise sajandi teisel poolel Patagoonia kauges lõunaosas Kirchnerite perega - Nestoril oli kontrollimatu sõltuvus raha ja võimu vastu (reaalselt on videosid, kus ta kallistab pangašeife) ning Cristina, ta naine, kellel on ränk bipolaarne häire. Nestor, vaene, oli ka kergelt kõõrdsilme ning kuna nad tulid pingviinide koduprovintsist, siis karakteriseeriti teda tihti kõõrdsilmse pingviinina.

Nestor kallistamas pangašeifi. Sellest väiksest episoodist on läinud igavikku ta reaktsioon. Astus tuppa sisse ning ütles: “Kui neid (šeife) näen, siis tunnen end ekstaasis!” Ja paar sekundit hiljem: “Sa ei filminud seda, eksole?”.

Nestor ja Cristina alustasid advokaatidena, kuid mitte kohtuuksi kulutades, et maailma päästa. Nad hoopis töötasid Argentina kõige verisema diktaduuri ajal pankade heaks jättes kodudest ilma laenuvõlglasi. Sealt edasi läksid nad kohalikku poliitikasse tema linna- ja maavanemana ning temake maakonna valitsuses. Pärast seda kolisid Buenos Airesesse tervet riiki juhtima. Kuigi juba enne oli kahtlusi nende aususes ja meetodite õigsuses, siis kogu selle loo olulisem osa algas aastal 2003, kui Nestor sai presidendiks ning lõppes, suuremas osas, aastal 2015 detsembrikuus Cristina viimase päevaga presidendina.

Need paar nädalat enne Nestori presidendiks saamist olid ilmselt väga tegusad Kirchnerite peres. Aga mitte ainult. Nimelt oli neil üks sõber. Tegelikult oli neil sadu sõpru, kuid see üks oli eriline (Nestori jaoks, Cristina teda väga ei sallinud). Selle sõbra nimi oli Lazaro Baez - pereisa ja kohaliku väikelinna pangakontori ülem. Keegi ei tea täpselt miks, kuid üleöö otsustas Lazaro oma töö pangas üles öelda ning hoopis ehitusärimeheks hakata. Tal ei olnud absoluutselt mitte mingisugust kogemust ehituse valdkonnas, aga siiski suutis ta lühikese ajaga endale äriimpeeriumi üles ehitada ning sadade miljonite dollarite suuruse varandust kokku sõtkuda. Silmnähtavalt polnud talle küllalt ehitusfirmadest, vaid ostis Patagoonia lõunaosas endale mitmed bensujaamad, ajalehed ja telekanalid, kogus luksusautosid ja vintage mudeleid. Lendas igale poole oma isikliku lennukiga ning tal oli isegi “õhutaksode” ettevõtmine! Mõni aeg tagasi tuli välja, et plaanis endale lausa ühe panga osta. Ei tea küll, miks.

Lazaro Baez (tagaplaanis, rohekas jakis) väljumas Cristina ja Maximoga Nestor Kirchneri mausoleumist. Ka selle ehitus on korruptsioonikahtlustest pungil.

Nagu juba varem öeldud, siis läks Lazarol selle äkilise elumuudatusega väga õnneks - nimelt oli ta oma provintsis peamine riigi poolt palgatud ehitusfirma. Niimoodi ei kulunudki tal kaua aega, enne kui kõik oma konkurendid turult välja oli ostnud (mõned ostis, teiste firmade omandamise kohta on tumedamad lood). Juhtus ka nii, et erinevatel riigihangetel võitsles ainult tema, enda kolme erineva firmaga. Vahest läks lausa nii täppi hinnapakkumisega, et tema hind läks sent sendi pealt kokku riigi poolt seatud eelarvega, mis siinmail ei ole avalik teave hanke käigus. Cristinale meeldis oma ametiajal alati öelda, et “see ei ole maagia”, viidates sellele nagu ta ise ja ta ministrid tööd oleksid rabanud teha. Kui selliseid juhuslikke kokkusattumusi vaadata, siis kisub lausa vägisi ime peale mõtlema, sest järgmine idee, mille peale ma tulen, on raskelt ebaseaduslik kokkumäng.

Pärast hanke võitmist oli järgmiseks sammuks alati riigi käest eelmaksu küsimine, et töödega pihta hakata. Baez’i firmadele maksti kõikidel juhtudel rekordajaga. Pärast seda sammuks 3, 4 ja 5 oli eelarve laiendamine ja raha juurde küsimine. Paberite järgi oli kõik ajaliselt õigel teel ning tööd lõpetatud, kuid nende väidete õigsust ei kontrollinud keegi. Näiteks on kohtuasjades kindlaks tehtud, et 52st Baezile antud riigihankest lõpetas ta vaid 3, kuid ta firmadele maksti rekordajaga kõikide lepingute eest (tema firmad said oma tšekid kätte paari kuu jooksul, ükskõik, milline teine firma samal alal pidi aga 8 kuud või rohkemgi makseid ootama).

Väidetavalt pole Kirchnerite pere ja Baez’ide vahel mitte mingisugust seost. Ei ärilist, ega nüüd ka mitte sõprust. Siiski on enamus neist oma rasvased näpujäljed igale poole jätnud.

Samal ajal kui Lazaro Baez simuleeris teede, koolide või haiglate ehitamist, otsustasid Nestor ja Cristina hotellimagnaatideks hakata. Aastal 2008 ostis Nestor Kirchner oma esimese hotelli, paludes selleks pangast üle 9 miljoni peeso laenu (kõige imelikum oli aga see, et tal oli sel ajal erinevatel kontodel samas pangas üle 11 miljoni peeso. Samuti andis see pank Kirchneritele hiiglaslikke intresse kontode pealt ning laenas pea olematu intressiga. Pole vaja öeldagi, et ükskõik millisele teisele sama panga kliendile sellist pakkumist ei tehtud kunagi).

Üsnagi lühikese aja jooksul ostsid Kirchnerid veel kaks hotelli. Samal ajal ostis Lazaro Baez endale veel ühe firma ja selle kaudu juhtis oma sõbra hotelle. Cristinal tuli vahepeal aga palju parem idee - mis oleks, kui tema presidendina teeks Argentina ametliku lennufirma ja oma hotellide vahel lepingu. Nimelt kõik Aerolineas Argentinas’e lennud, mis maandusid Santa Cruzi maakonnas, nende lendude kogu meeskond magas Cristina 5 tärni hotellides. Samasugune kokkulepe tehti ka Lazaro ehitusfirmadega. Küll on head bossid, eksole? Kus mujal maailmas veel töömehed magavad egiptuse linade vahel ja joovad Eviani pudelivett? Mõnel korral juhtus lausa, et need ehitusmehed, kes väidetavalt Cristina hotellides magasid, töötasid tol päeval lausa 400-700km kaugusel... Kõige parem on aga fakt, et pea kõik, kes töötasid Cristina hotellides olid mustalt tööl, mis tähendab, et Nestor ja Cristina ei maksnud oma enda riigile mitte mingisuguseid makse. Rääkimata nendest inimestest, kellel polnud ei tervisekindlustust, tasustatud puhkust ega pensionimakseid.

Polnud nendel firmadel ka ametlikku aadressi. Näiteks on paljud ajakirjanikud käinud dokumentides esitatud aadressil, kuid sealt vastatakse, et pole kunagi kuulnud sellest või tollest firmast... Samas töötab aga ühes Kirchnerite firmas ainult üks inimene - Cristina aednik. Jah, täpselt nagu kirjutasin. Pole maailma ajaloos veel andekamat aednikku kohanud - niidab muru, pügab hekki ja samal ajal juhib sealt peenarde vahelt kümneid miljoneid peesosid käivet ja sama suurt kasumit tekitavat hotelliimpeeriumit.

Kirchnerid ei piirdunud ainult hotellindusega - ühel hetkel hankisid endale ka kinnisvarafirma. Loomulikult kaasati ka sinna ärisse Lazaro Baez. Nimelt oli tal nii palju raha, et ühel hetkel hakkas kinnisvara kokku ostma - umbes 250 rantšot, 15 korda Buenos Airese linna pindaalaga võrdse pinnaga maad, jne jne. Mis siis, et tal oli nii palju erinevaid rantšosid (mõndades oli mööbel alles kiles, kuigi maja oli aastaid tagasi valminud, teistesse polnud ta kunagi jalgagi tõstnud), siiski otsustas, et peab Kirchnerite kinnisvarafirmast kortereid ja maju juurde üürima. Ei tahaks küll halba uskuda, kuid tundub, et isegi rahapesu õpikutes poleks seda operatsiooni selgemalt seletada saanud. Öeldakse, et neile, kes panka tööle asuvad antakse esimesel päeval mingisuguse hotelli pildiga voldik, kus seletatakse kõige labasemaid rahapesu maneere. Tulevikus asendatakse ilmselt suvalise hotelli pilt Kirchnerite hotelliimpeeriumi fotoga...

Kogu see lugu sai tegelikult üle Argentina tuntuks tänu erinevate ajakirjanike ennastsalgavale tööle ja peategelaste ülbusele. Lihtsalt öeldes oli nende võim ja kontroll ühel hetkel nii suured, et pidasid end võitmatuteks. Mitmed jäid sellise suhtumise pärast valedele inimestele silma. Nimelt Federico Elaskar - ühe kahtlase finantskoopa direktor, kes söödi oma enda ärist Baez’i ja ta alluvate poolt välja. Ta sai kokku ühe siinmail väga tuntud ja provokatiivse ajakirjanikuga - Jorge Lanataga - kes teda salaja filmis. Sellel lindistusel võib näha kuidas Elaskar tunnistab, et teda sunniti oma äri Baezile maha müüma ning et ta koobast kasutati rahapesuks. Hiljem muidugi eitas kõike.

Jorge Lanata ja ta alati valitsusekriitiline programm “Periodismo Para Todos” ehk “Ajakirjandus Kõigi Jaoks”.

Teine, kes varjatud kaamera ohvriks langes oli Leonardo Fariña, noor ja liigagi hea majandustaibuga tüüp, kes töötas Baez'i alluvuses paar aastat, organiseerides viise, kuidas musta ebaseaduslikku raha välismaale maksuparadiisidesse saata. Lanataga oli Leonardo vägagi jutukas, seletas kõike pikalt ja korralikult. Kui aga see lindistus välja tuli ning poiss probleemidesse sattus, eitas ta loomulikult kõike, mis paar päeva varem oli öelnud. Tollest ajast sai kurikuulsaks ta fraas “Querían ficción, les di ficción” (tõlkes umbes, et “tahtsite fiktsiooni, ma andsin teile fiktsiooni”). Sellist kuulekuse puudumist pidi aga karistama. Fariña topiti kiiresti vangi ja jäetigi sinna. Nagu rotid põgenesid uppuvalt laevalt...

Leonardo Fariña, siis kui end veel kõikvõimsamana tundis.

Nagu juba eelnevalt mainisin, siis on Kirchnerid pärit ja enamuse oma elust tegutsenud Santa Cruzi provintsis. Ühest argentina rikkamast ja inimvaesemast maakonnast on tehtud tänaseks väiksemates mõõtudes Venetsueela. Oma asukoha tõttu on Santa Cruzis enamuse aastast jahe ning külmakraadid, suvi on seal väga lühike. Seal on ka Argentina üks suurimaid nafta ja naturaalse gaasi varusid. Samuti Perito Moreno jääliustik (see tähendab suuri sissetulekuid turismindusest), samuti ligipääs Atlandi ookeanile ja kalavarudele. Nagu juba varem mainitud on seal vaid 300 000 elanikku. Kõlaks nagu argentina oma väikse Šveitsina, eksole? Aga ei, paberite järgi (ja maavanema, Alicia Kirchneri sõnade järgi - Nestori õde, Cristina mehenaine) on nende provints juba ammu täiesti pankrotis. Sajad miljonid dollarid on kuhugi musta auku kadunud. Eelmisel aastal oli Santa Cruzis üle kahe kuu õpetajate proteste, sest neile ei makstud palka. Sel aastal pole seal veel ühtegi päeva lastel tunde olnud (oleks pidanud märtsi alguses kooliaasta algama), sest palgaga on nadimalt kui eelmisel aastal. Pensionärid peavad lausa tänaval ühispada tegema, et neil midagi süüa oleks, sest ka nende pangakontole ei kanta ühtegi senti. Samal ajal on aga tänavad pidevalt rahvast täis, protesteerivad ja kannavad erinevadi bännereid ja plakateid Kirchnerite vastaste sõnumitega. Mitmel korral on lausa juhtunud, et Alicia on maavalitsuses, mis asub politseijaoskonna kõrval ning tema ametlikust residentsist üle tee (räägi veel pisikesest kohast), aga manifesteerijad on kõik väljapääsud blokeerinud ning ta peab sinna jääma varaste hommikutundideni.

Alicia Kirchner, Santa Cruzi maavanem. Öeldakse, et õde-vend on nii sarnased, et Alicia on Nestor, aga parukaga.

Ühel õhtul aga levis jutt üle linna, et Aliciale on külla tulnud Cristina. Ta muidu kunagi ei käi Rio Gallegoses (Santa Cruzi pealinn). Ta elab hoopis Calafate turismilinnas, 4 maja Lazaro Baezi kodust eemal. Aga kui inimesed kuulsid, et ta on oma meheõe juures, läksid kohe sinna meelt avaldama, sest kõik teavad, et Alicia ainult soojendab maavanema tooli, kes reaalselt otsuseid vastu võtab ja keelab ning käsib on Cristina koos oma poja Maximoga. Koos inimestega jõudsid ka erinevad ajakirjanikud ning telekaamerad kohale. Keset tänavat tehti lõke üles ning mingil hetkel pöördus enam-vähem rahulik protest vägivaldseks. Maja hakati kivide ning isegi väljaheidetega loopima, keegi kuskil tahtis lausa värava maha murda. Paar inimest isegi suutsid üle kõrge rauast aia ronida. Kõik see loomulikult kanti otsepildis üle, kähku ja soojalt igasse argentina kodusse.

Järgmisel päeval ilmus aga pooletunnine video Youtube’is. Cristina poolt tehtud ja protegoniseeritud. Ta on nüüd youtuber ja poliitiline tagakiusatu (see ei ole minu iroonia, ta ise reaalselt väidab seda igal võimalikul juhul). Näitas kuidas nad, neli vaest naist, kes tolle rünnaku ajal seal majas olid, pidid oma uhked tugitoolid peasissepääsu vastu lükkama, et raevunud kohalikud neid lintšima ei pääseks. Oleks nagu keskaega sattunud.. Talle õudsalt meeldib end igas olukorras ohvrina näidata. Aga tal on ka enamjaolt halb mälu, sest muidu oleks maininud, et nii tal endal kui ka Alicial on ju ihukaitsjate armee. Ilmselt olid siiski need turvamehed, kes diivanid vastu uksi lükkasid. Ma nagu väga ei suuda teda oma Louis Vouittoni ja Chaneli kostüümis värsket maniküüri rikkumas ette kujutada... Tema näitas näpuga loomulikult valitsuse poole, kuid pole üldse utoopia mõelda, et vägagi võimalik on, et organiseerisid nad ise need vägivaldsed meeleavaldajad, et end ikka ja jälle ohvrina näidata.

Tänaseks on Nestor Kirchner ammu surnud ja Cristina veedab enamuse oma ajast kohtumajades. Tema kohta on mitmeid erinevaid uurimisi käimas. Näiteks halvast administreerimisest kuni riigireetmiseni. Tal on enamus pangakontosid külmutatud ning ei tohi riigist ilma kohtuniku loata lahkuda. Nagu puhtavereline bandiit. Vaba aega täidab ka Twitteris siutsudes-säutsudes ning Facebookis eriti pikki ja mõttelagedaid valitsusevastseid kirju vorpides. Aga kuna talle meeldib väga ajaga kaasas käia, siis on tal ka Youtube’is oma kanal, kuhu postitab videosid sellest, kui kohtusse minema peab või siis kui ta maja väljaheidetega loobiti. Vaesekesel on ilmselt range tähelepanu puudus - varem võis riiklikes telekanalites ükskõik mis hetkel programmi katkestada ja tundide viisi ükskõik millest jahvatada (ükskord kuulsin teda Argentina oma satelliidi pidulikul taevasse saatmisel ütlemas, et Nestori vaim on nagu kosmiline tuulelohe...).

Fariña otsustas pärast valitsuse vahetust n.ö ventilaatori tööle panna, ehk oma suu puhtaks rääkida. Ta on praegu tunnistajakaitseprogrammis ja Lazaro Baez, ta raamatupidaja ning endine advokaat on juba üle aasta vangis istunud, Baez’i neli last on sama moodi ühe jalaga juba pokris. Ta ei ole tahtnud veel rääkida, ootab ja vaatab. Ta perele on üle 900 miljoni peeso suurune embargo peale pandud. Aastate jooksul on Santa Cruzis erinevaid linnalegende selle kohta, kuhu Baez oma raha peitis. Tal olevat seda lausa nii palju olnud, et ei teadnud enam, mida sellega teha ja kuhu panna. Nii siis ongi igal tema 250st rantšost ka salauksega veinikelder, kus väidetavalt seda raha hoiti. Vahest juhtus isegi nii, et need dollarid said märjaks ja läksid hallitama. Oli ka lugusid, mille kohaselt mattis Lazaro oma raha maha. Buenos Airesest käis isegi üks prokurör kohal kopaga erinevates kohtades kaevamas, aga kahjuks ei leidnud midagi. Ilmselt olid pätid seekord kiiremad.

Prokurör Guillermo Marijuan (keskel sinise jopega) Patagoonia lõunaosas Lazaro kinnisvaral dollareid otsimas.

Lazaro Baez’i vahistamine.

Kõike eelnevat inspireeris too turvakaamerate video Lazaro pojast Martinist (paremal) ning ta alluvatest ühes finantskoopas miljoneid ja miljoneid dollareid lugemas. Pole vist liiast mainida, et tol ajal oli Argentinas täies hoos riigi poolt seatud keeld osta pangast dollareid. Näiteks, kui mingi tavainimene tahtis minna välismaale reisile, siis pidi maksuametile saja erineva paberiga näitama, kus, kuidas, miks ja mis rahaga ta dollareid osta tahab. Ka sel juhul müüdi ainult 25 dollarit inimese kohta reisipäevaks. Võimalik oli ka osta dollareid n.ö mustalt turult. Cristina hoidis ametliku dollari hinna meelega madalal, et Argentinas kohalik valuuta ei kaotaks oma väärtust. Kogu see pilt on täiesti pornograafiline näide korruptsioonist, sest samal ajal kui maksuamet kõiki tavakodanike luubiga eksamineeris, lugesid need inimesed dollareid, suitsetasid ülikalleid kuuba sigareid ja tegid Black Label viskiga tooste. Fariña ütles mitmes oma tunnistuses prokurör Marijuani ees, et ühel hetkel oli dollarite hulk niivõrd suur, et ei jõudnud neid kõiki üle lugeda, vaid pidid kaaluma. Miljon dollarit kaalub 10 kilo. Mõndadel videotel on ka näha, kuidas raha täis spordikotid on nii rasked, et peavad neid mööda kontori koridori lohistama.

Amado Boudou, endine asepresident istus selle aasta maikuus esimest korda elus (ja asepresidentide ajaloos) süüdistatute pinki ning ootab kohtuotsust ametlikes dokumentides andmete võltsimise pärast, rahavorpimise kohtuprotsess on ka lähitulevikus plaanis.

Natuke pärast võimult lahkumist, oli täiesti äratundmatu (ilmselt ka selleks, et inimesed teda tänavapeal solvama ei tuleks).

Mõned nädalad tagasi kohtus süüdistatute pingil.

Peast soojaks läinud aseminister on ka vangis. Võeti juba sellel samal kottide loopimise päeval kinni. Ta üritas kõigepealt hullu mängida. Tegi nagu ei teaks oma nime, palus kiljudes kokaiini ja tegi muud tsirkust. Nüüdseks tundub, et on juba maha rahunenud. Ilmselt hakkab talle kohale jõudma, et enam mõnda aega ei kõnni tänaval teisteseas ringi. Samuti pannakse kinni see võlts nunnaklooster, kuhu ta oma raha tahtis peita. Sealt leiti altari alt mitmeid n.ö kriptide moodi kohti, kuhu väidetavalt maetakse usklikud, kuid vägagi võimalik on, et seal hoopis peideti raha.

Ka Cesar Milani, endine inimröövlist sõjaväepealik on sellest aastast alates trellide taga.

Vabaduses on kõik vägevad mehed, kuid mil käerauad randmeid pigistavad ja kogu riik nende samme jälgib, neid solvab ning kaamerad ja välklambid pilku pimestavad, siis on kohe väetid, peaaegu suremas oma suurtesse terviseprobleemidesse või peast hullud...

See kohalik korruptsiooniskandaal on siin juba pikalt kestnud, kuid reaalselt hakkas liikuma alles siis, kui valitsus muutus 10ndal detsembril aastal 2015. Hinnatakse, et Kirchnerite valitsusajal, mis kestis kokku 12 aastat (ja ilmselt oleks kauemgi veel olnud, kui Nestoril poleks neid saatuslikke südameprobleeme olnud), rööviti üle miljardi dollari riigiraha. Ladina-Ameerika suurim korruptsiooniskandaal. Kuskilt lugesin, et kolmas maailma mõistes.

Meile, tavainimestele, kes ei koosta igapäevaselt riigieelarveid, on see summa hoomamatu. Ma ei suuda ettegi kujutada kui palju koole, haiglaid, maanteid selle summa eest oleks saanud teha. Kui paljutel inimestel oleks täna kordades parem ja turvalisem elu. Nii uskumatu kui see ka on, täna, XXI sajandil on Argentinas lapsi, kes surevad nälga. Inimesi, kellel pole elektrit, jooksvat kraanivett ega kanalisatsioone. Riigis, mis kunagi kuulutas end maailma viljaaiaks. Nüüd pühendume ainult hiina feedloti sigadele soja kasvatamisele ja raiume maha põlismetsasid, et Ladina-Ameerika suurimat golfiväljakut ehitada...

Kahjuks ollakse siin korruptsiooniga juba harjunud. Kõikidele tundub see igapäevane nähtus. Sellest annab tunnistust siinmail laialt levinud ütlus: “Roban, pero hacen” (”Röövivad, aga teevad”). Sel korral ainult varastasid...

EIle hakkasin Netflixi tuntud poliitikaseriaali House of Cards’i uut hooaega vaatama. Kuigi tänapäeval on selle seriaali stenaristidel ükskõik kust võimalik inspiratsiooni ammutada, siis vahepeal küll tundus, et kas räägib USAst või Argentinast. Ma olen kindel, et 5 või 10 aasta pärast on meie kohalikest skandaalidest ka filme valminud. Raamatuid juba kirjutatakse, neil ilmub nagu seeni pärast vihma.

See Argentina, mida ma blogi alguses kirjeldasin, oli 2015. aasta Argentina. Tänaseks on asjad hakanud aeglaselt muutuma. Siin on valitsus, kes midagi natukene tahab õigesti teha. Loodame, et see ei ole ainult järjekordne miraaž kõrbes, vaid et reaalselt siinne ühiskond ka muutub. Sel juhul oleks Argentina peatamatu, üks võimsamaid riike maailmas. Kohalikud naeravad tihti, et meie terroriste ei karda, selleks on meil poliitikud...

#poliitika #korruptsioon #argentina #minueluargentinaseebiseriaalis

0 notes