#kraad

[viplala-things]

See on nii huvitav, et ma olen hetkel selle koha peal, et ma saan aru, et see "ma ei oska", "ma olen väga halvas kohas", "väga mustas augus", "sügis tõmbas läbi ja lükkas maa alla" on kõik minu valitud toit, millega ma end toidan. Mul on valik muuta seda sisekõne, uskuda midagi muud. Jah, sügise emotsioonid võisid olla suured ja rabavad, aga see ei anna sulle õigust sellist paska süüa. Või end sellega toita.

Sa oled äge, sa suudad ja oskad. Mina usun sinusse.

Braindump: EBS koolitused või kraad, punaste numbritega kell magamistoa seina, märts või aprill Anna sünnareis, äkki minna varem ja koos Taaviga, psühholoogia aitab Solution Arhitekti, kuidas SA-ga konsulti teha YT, content diary enda instale, DroneWizile võiks koduka kujunduse lasta teh AIl ja selle WPs valmis panna ka. Kaisa trennidesse end kirja panna.

Inspireerivaid inimesi on ümberringi vaja. Uusi tutvusi tekitada ja vastu võtta julgelt ja enesekindlalt, rõõmuga. Sa võid inimestele kirjtuada, see on oke. Mida sul vaja on?

Arhidekti, kellega arutada asju. Mentorit selles.

Mu elevus on praegu väga selgelt ettevõtluses. Selles ajalises vabaduses, mis see annab. Ma soovin võtta ette, saavutatda ägedad sissetulekud. Ma voosin teha õhtujuhtimisi, mängude läbiviimist. Näitlemist, standuppe, komöödiat, muusikat. Sa võid oma kava tekitada ja kokku panna, päriselt selle nimel töötada. Ja jah , sa võid samal ajal ka arhitekti tööd veel teha. See on ikka see ägedad asjad tahavad olla ja tulla kambakesi, niiet ajast jääb puudu. No mis seal ikka. Majandame selle aja siis ära.

Ja kui mul on see evening job, need kultuurivaldkonna tegevused, esinemised, organiseerimised, siis ma võin päevasel ajal veits kodukaid ja konsulti ka teha. Eriti kui ma saan jalutada tööd tehes :D

Igatahes. Sul on mingi siht nüüd. Ettevõtlus. Ja showbisnes ka. Rahvusvaheline töö ja reisimine niisama ja tööga. Sinna juurde paneme uhhuu ja enesearengu ja jooga ning päris mõnusalt kõlab.

[dasha-aibo]

Kraade is drunk

Really drunk

She was supposed to perform today, but, oh Gods, she pissed herself, ew

Let's just leave her alone and ignore the encroaching tentacles

Santa clapping his little helpers' cheeks when Mrs Claus is away, call that elf practice

[kraadnc-blog]

Reorganization - Monsterification

I guess you could classify me as officially ‘insane’ nowadays.

A deluge of thoughts have invaded my mind which rendered me, I guess, partially paralyzed. Barely able to function, work has come to a standstill, if you can call that work. Actually, I don’t even have anything I’m working on for almost a year now -- like a child flailing around, trying to look like he’s fighting but nevertheless a fucking idiot.

Main reason is that I’m feeling lazy almost all the time. Not because I am naturally lazy. Back during my alone days, I hustled like a MONSTER. I was never without work, even when everyone else is unemployed.

I feel lazy because there’s no focus. My heart is somewhere else but necessity dictates I should do something else.

My love of being alone, a perverted desire to be secluded, enshrouded by the darkness of a room. This is taking a toll on my relationships, my family.

My heart is set on machines. I love working on a machine, breaking it down, putting it back, seeing it work, wonder why it doesn’t work, the warm feeling of successfully fixing it, improving it. Most of all, I love motorcycles -- rebuilding, customizing, fixing, and everything in between.

But being born in a country where imagination is valued like filth, there’s not much money in it. At least not at this point where I am still grasping it all and could not be considered a ‘master’ until probably decades of doing it.

Which I am not afraid of doing. One of the reasons that made me realize I am fully in-love with machines is because I can do it for the entire day, for weeks, over and over and over again, and I still giggle with excitement like a child.

Sadly, this isn’t my profession and what makes me a little bit of money right now is far from this.

As additional topping, of course since I’m not working as much as I should be, problems with my business have risen and I’m on the verge of closing up.

In the end, I try to do a little motorcycle work, then I feel guilty. I try to do a little work, and I feel empty. So I end up inside our room, phone in hand, watching comedies on Netflix, laughing. Partially at what I’m watching, but most of all, laughing at how pathetic I’ve become.

Today, I was driving, about to get coffee. I suddenly entered a state of reminiscing. The old days when I had to walk several kilometers a day, every day, to get to work and to go back home. I was always first to arrive and last to come out.

So I asked myself, what happened? I came up with nothing. But for just a brief second, I sweat cold sweats and I got the feeling of how I always felt before.

I was grinding my teeth, impatient, can’t wait to get home and get started with work. Whatever work I have waiting, I’m excited to do it. I was clenching my fists so hard that my knuckles have turned white, the world turned black and white.

There was just me and my work and everything else is silent.

There’s no bridging moment. There’s no guilt involved. Just straight to being a MONSTER again. Will it last? I’m confident it will. If I ever catch myself falling out again, I’ll just close my eyes, go back to the ‘me’ before, and get the same feeling.

---------------------------------

First order of business, REORGANIZATION.

Times are tough, money’s tight. These past few years, I’ve accumulated quite a little bit of resources in the form of things, subscriptions, files, apps, etc. I want to document everything and work while making full use of them.

Before spending money on anything new, I’ll check if there’s something I can use, repurpose, or invent using my current resources. I’ll do this checking 100x before finally deciding to purchase.

This way, I won’t be spending much, if any at all, of my operational money on useless things.

Categories: 1.) Notes - I’ve created lots of notes that I’ve just put off. Research documents, project plans, etc. I’ll compile all of them into one Evernote account (my main one). I probably have about 7 to 10 Evernote accounts by now using various emails.

2.) Apps - I am subscribed to a few apps with my main account. Mainly, Evernote. I’d probably unsubscribe to a few that I know I don’t really need. I just bought premium because, well, I had some extra money at the time and I wasn’t thinking. So the new rule is, if there’s a free version, or another app that’s free and performs the same function, use it. If the use of a certain app has come to a point where it’s being used daily and would make me and my people’s lives easier, then I’ll probably go premium (A BIG PROBABLY).

3.) Books - I have downloaded a lot of books. Most of these are taken from a site which compiles pdf files of good (others, questionable) books on a variety of subject. The site is http://gen.lib.rus.ec/. I’ve uploaded a lot of them on several Google Drive accounts so I’ll download them all, categorize them, and begin reading one by one. So no more Netflix, right now, it’s just all books. I’ll probably keep my book notes here and Evernote.

4.) Accounts - I’ve signed up to hundreds of websites about now. Most of which are quite useful ones for marketing, SEO, etc. I’ll check which accounts I’ve got and document them all in one spreadsheet, noting down what site they are and where they can be used.

5.) Tangibles - Clothes categorized, gadgets, office stuff, and everything else. Compile all the details on a spreadsheet so whenever I need something, I’ll just search the spreadsheet if I have it or not. God knows how many times I bought something only to find out I got dozens of them to begin with. I just didn’t look for them.

6.) Tools and equipment - I’m not giving up on working on machines. I still haven’t worked out the details but I’m 100% confident I got enough time in a day to be with my family, work like a madman on my business (and future businesses), as well as follow my passion. If there comes a time when I don’t have enough time, I’ll go polyphasic and become an even bigger monster, one who barely sleeps yet can still function normally, or even better than normal.

I’m going to document every tool I have in my disposal. Same with tangibles. So if I need a certain tool, I search for it and find out if I have it or not.

7.) Daily tools - This include my main emails, social media accounts, calendar, notes, note taking mechanisms, etc. A complete revamp. Creation of new and improved systems.

-----------------------------

After reorganization: - Daily, Weekly, and Monthly Routines - Calendaring important events - Goal Setting for 2019 (for main business and other businesses I’ve put on hold) - Project Planning for July

Of course, while the whole revamping phase is ongoing, I would still be working on something daily.

[msb-lair]

Clutch #2282 - Mossflower/Goldcap

Mated On: 2020-10-08 # of eggs: 3 Hatched On: 2020-10-13

Progeny:

Hatchling 6031 (Moria) - Gaoler XXY Female, Camo Giraffe/Camo Streak/Antique Opal, Uncommon - 15,000 on 2020-10-20

Hatchling 6032 (Kraad) - Gaoler Female, Forest Giraffe/Algae Streak/Sable Blossom, Common - 15,000 on 2020-11-14

Hatchling 6033 (Wildebeest) - Gaoler XXY Male, Camo Shaggy/Camo Streak/Sanddollar Blossom, Uncommon - 15 gems on 2020-10-28

Comments: 

[kirkeerbi]

Puhata ja mängida! Üks nädal jõuludele lähemal

Kiire on, väga kiire. Ei jõua ära oodata, millal jõulud läbi saavad ja jaanuar kätte jõuab. Tegelikult töö mõttes ei tohiks nii väga kurta, sest ega kuskil mujal jõulupühade eel ja ajal töötades nii tihedat tempot ja pikki päevi kirja ei saaks. Seega me rahakogumise eesmärgil on kullerfirma jõulude ajal ideaalne koht. Aga... lihtsalt magada tahaks. Puhata ja mängida.

Tegime mõlemad see nädal üle 60 tunni tööd ja pühapäev on õnneks mõlemal vaba. Nüüdsest kuni detsembri lõpuni oleme rõõmsalt kõik laupäevad tööl, mis niimoodi mõeldes on tegelikult vaid kolm laupäeva. Kolm hullu nädalat, kolm hullu laupäeva. Mis meil seal nii kiiret siis on ka? Inimesed tellivad jõulukingitusi ja muud nodi, lisaks oli Black Friday (Eestis oli vist ka Must Reede vms) ning pakiautomaate Austraalias ei eksisteeri. Pakiautomaadid teevad tellimise ja kulleritöö nii palju lihtsamaks!!! Aga see selleks, kuna pakke on nii palju ja ilmselgelt ei jõua me kõike välja viidud, siis kõik kuhjub ja kuhjub ja kuhjub ja otseses mõttes meil ongi Centurionis pakimäed. Seega iga hommik me laome bussid täis ja hakkame jooksma. Nii mõnigi päev on olnud õhtusöök me päeva ainuke söögikord, sest hommikul kell pool viis/viis ei ole eilist isu ja lõunal lihtsalt ei jõua. Ega me bossile see väga ei meeldi, kui ta me igapäevasest aruandelehest näeb, et me pole lõunat teinud, aga kui oleme juba liiga palju pakke sisse skänninud ja peale laadinud, siis pakk on tähtsam kui lõunapaus. Sisse skännimisega on kõige suurem jama see, et nii kui ma mingi paki olen skännerisse arvele võtnud, tuleb inimesele sõnum, et ta saab täna paki, seega kõik pakid, mis on skänneris, tuleb kohale toimetada. Mul on väga hea meel, et me boss tegelikult nii mõistlik on. Korrutab kogu aeg, et midagi pole teha, kui ei saa piisavalt ühes päevas pakke välja viidud: “Me ei saa üle oma varju hüpata ja lõunapaus tuleb teha. Ei taha, et keegi töö pärast stressis oleks.” On põhimõtteliselt tema igapäevased sõnad meile. Aga pakke on vaja palju välja saada sellegipoolest, seega me lihtsalt rabame, higistame ja ootame jaanuarit.  

(Kesklinnapandi jõulukaunistused üles ja me käisime eile pildistamas. Siin on meist mõlemast pilt, kus on näha, kuidas töönädal on meid raputanud ja kogu energi välja pigistanud. Ainult magada tahaks.)

(Lisasin postituse lõppu pildid, mis une kiuste tulid ka ilusad välja. Need pidid siin on kaadritagused pildid, lõpus on aga pildid, mida võib ka facebooki või instagrami üles panna :D)

Higistamisega on ka huvitavad lood. Mõni hommik toast välja minnes astud kohe sauna, aga eile näiteks oli väga mõnus ilm ehk mõnus on siis, kui ei ole nagu leiliruumis ehk kleepuv, sest palav on nagunii kogu aeg. Ja tööl ka, ma tegelikult tunnen, et pole eriline higistaja tüüp, või vähemalt mitte selline, kellel laup märg oleks kogu aeg ja reaalne vesi tilguks igal pool. Aga...siin jookseb vesi lakkamatult. Tilgubki nina otsast, jooskeb mööda selga, mööda kaela. Eriti nüüd selle tormamisega. Õhtul kontorisse tagasi jõudes kõik leemendavad higist, riided on seljas ligumärjad, juuksed läigivad higist nagu oleks pesemas käinud. Ainuke võrdlus, kuidas Eestis saab täpselt sama tunde on riietega sauma minnes ja seal tööd tegema hakates, aga ega te nagu nii ei usu mind praegu, sest kui netist kraade vaadata, siis näitab ainult 39 või 41 kraadi, aga tegelikkus on hoopis teine, niiskuse tase on nii rõve, et süda läheb pahaks. 😀 Aga ega vahet ei ole usute või mitte, rõve palav ja kleepuv on kogu aeg. Õnneks hakkab sellega vaikselt ära harjuma ja õhtuti on suhteliselt mõnus, soe tuul ning päikest pole.  

(Tol päeval tegi Ander tegelikult mu naljakast soengust pilti, aga ma tahtsin näidata, mis moodi me käime töö ajal riides, kui väljas on 45 kraadi. Pikad sokid, paksud saapad, pikavarrukatega pluus, pikad püksid, müts ja aeg-ajalt ka kindad. Ime pole, et nii võib ära küpseda...)

Kuid kuumas kliimas higistamine pole veel kõik. Hõõrub raisk. Kui Austraaliasse tulime ostsin igaks juhuks pisikese topsi beebipepupuudrit, sest no kuangi ei tea, millal vaja võib minna. Ikkagi soe kliima ja teatud piirkonnad ei ole harjunud sedasi haudepotis olema. Ja ei läinudki kaua, kui kuumus meid ohvriteks valis. Kubemepiirkond ja pepuvahe, no johhaidii, tee mis tahad, kõndida ei saa. See tegelikult on nii naljaks teema 😀 aga ega see ongi täpselt nii kaua naljaks, kuni ma näiteks üks õhtu pea pisar silmis voodis lebasin ja kubemepiirkond verele oli hõõrutud. Paar päeva hiljem oli hädas Ander. Käis nagu kaka püksis, sest pepsi vahe on higistamisest lõhki. Ja ega sellisel juhul pole sellest beebipepupuudrist midagi tolku, korrask aitab, teed kaks sammu ja ongi puuder sisse tõmmanud ning hõõrub jälle. Õnneks me rääkisime oma naljakast probleemist (mis tol hetkel ei olnud enam üldse naljakas, eriti sellepärast, et järgmisel päeval oli vaja uuesti tööle minna ja kõndima ja higistama hakata) oma majakaaslastele. Tiia ja Brad teatasid, et see on nii tavaline siin kliimas ja neil oli üht imekreemi, mis tegi ööga meid mõlemaid nii korda, et kohe uskumatu. Loomulikult paranesid need haavakesed veel paar päeva, aga nüüd nagu polekski midagi olnud. Ostsime endale ka selle kreemi, pepuvahekreemi, mis päästis me töönädala ja hargivahed 😀  

Mis siis veel. Auto aku suri ära. Nii lahedalt veel, et kui tööpäeva lõpetasime neljapäeval kell 6, siis kell seitse saime alles tulema, sest olime viimased, kes töölt läksid ja polnud kedagi, kes me akule voolu annaks ja kontori uksed olid juba lukus ja väravad samamoodi. Tegelikult oli see aku juba eelmise nädalal alguses kahtlane, kolmapäeva õhtul pani Ander selle igaks juhuks laadima ka ja toimis kuni selle nädala lõpuni. Reede hommikul läks Ander üksi enne tööd trenni (ma olin liiga väsinud) ja kui mina poolteist tundi hiljem kell viis ärkasin polnud ta ikka veel tagasi. Telefon ka ei vastanud, autot ei olnud, jube kahtlane tundus see asi. Siis umbes viis minutit hiljem helistas mulle ja ütles väga väsinud häälega: “Kuule tee mulle toa uks lahti ma ei saa autot seisma jätta (toa võti on autovõtmete küljes). Ta oli oma trenni lõpetanud ja poole viie aeg tahtnud tagasi koju tulla, kuid aku ei teinud enam piuksugi. Ta proovis ka varuakut, mis samuti ei töötanud ja lõpuks leidis kellegi teise hommikutrennitegija, kes talle voolu andis. Reede õhtu oli samamoodi pikk nagu neljapäeva õhtugi, sest ööläbi laetud aku pidas vastu töölesõiduks, kuid õhtul koju tagasi tulles oli jälle surnud. Laupäeval käis Ander töö ajast tiiru akupoes ja ostis uue, nüüd me masin vunkab jälle. Juhuu!

Ma vist polegi siia lisanud pilti me juhilubadest. Anderi load jõudsid ka kohale, tegelikult juba mitu nädalat tagasi 😀 Huvitav tähelepanek! Ander arvas, et tema veel ei ületa seda, aga mina kui veel ei ole, siis varsti on mul igatahes sõidukogemust Austraalias rohkem kui Eestis. Iga päev 10-12 tunnised tööpäevad ja 4/5 päevast oleme roolis, seega on huvitav tagasi Eestisse tulla ja liiklusega taas ümber harjuda.

(Sellised need siis on)

Uue nädala kolmapäeval on meil jõululõuna ja kingituste jagamine. Pidi grill-liha saama. Loosiga tõmbas igaüks endale ka nime, kellele 20$kingi teeb. Päris keeruline on sedasi kingitus teha, kui inimest üldse ei tunne. Mäletan, et koolis tegime ka samamoodi, aga see oli ikka vähe lihtsam, ikkagi klassikaaslane, veidike tundsid inimest. Siin tööl nüüd me mõlemad saime inimesed, keda me ei tea nagu üldse 😀 Seega me kingipakid sisaldavad sööki, mis on minu meelest alati kindla peale minek. Küpsised, kihisev limonaad, mis saab ikka valesti minna. Aa ja meil on eraldi jõulupidu ka, mis toimub 21. detsembril ühes baaris. Ei teagi, mida sinna selga panna, ehk on see põhjus midagi uut osta.

Huvitav! Eile nägime Marili teisikut! Täpselt üks ühele koopia. See oli kusjuures veel poes, see tüdruk oli koos sõbrannadega ja no me ikka kohe jõllitasime teda, nii saranane. Et Talud, kui nüüd kellegi sünnipäev või jõulud tulevad, siis võite Marilile öleda, et teda on maailmas rohkem kui üks.  

Ja lisaks me boss on Hälyga niiiiiiiiiiiiiiii sarnane! Häly silmad, suu, näoilmed, kõnemaneer, viis, kuidas naerab no mine hulluks. Iga kord, kui bossiga lähen midagi rääkima, ja ma teen seda väga tihti, tundub nagu räägiksin Hälyga. See on väga huvitav ja Ander arvab täpselt sama. Ainuke vahe on sellest, et ta on veidi needitatud ja tätoveeritud, aga just nägu, see on täpselt sama 😀 Võite Hälyle edasi öelda, seda on lahe teada ma arvan 😊  

Saigi vist kõik. Lõpuks oli aega veidike asisem postitus ka kirjutada, kuigi ta selline veidi hädaldav välja kukkus 😀

(Lõppu mõned õnnestunud ja ilusad pildid :))

(Oleme nädalavahetusteti Tiia ja Bradiga lauamänge mänginud, veidike vaheldust me õhtutesse.)

[chaoticperim]

Page Eight! Almost done the creatures, then into this tribes mugic.

[explorethyself]

Azerbaijan, päev 8

Veetsime terve päeva Bakuus. Väga palju isegi ei teinud, käisime kõik kohad läbi, mida eelmine päev ei jõudnud ja kuhu soov oli minna. Nagu öeldud, linn ise on huvitav kombinatsioon erinevatest kultuuridest justkui. Põnev.

Käisime veel mere ääres ja mööda pariisilike uhkeid tänavaid. Lisaks läksime vanalinna, kus olid paar väga vana hoonet, aga peamiselt sellised väikesed tänavad ja alleed, mis olid lahedad looklevad kitsad käigud vanade linnamüüridega ümbritsetud.

Käisime ka kohalikus mini-Veneetsias, ehk siis suure basseini juures koos gondolatega. Lisaks läksime funikolaariga veidi kõrgemale, kust oli ilusat vaadet Bakuule näha. Mitte päris teletorni vaade, aga siiski päris mõnus.

Seejärel suundusime tagasi rongijaama poole, varusime vett ja süüa ja nüüd oleme öises rongis Tbilisi poole jälle. Seal veedame homse päeva ja asume Yerevani poole järjekordses öörongis.

Peab mainima, et Bakuus oli väga palav. Kohe peaaegu piin oli ringi käia ja ainult varje pidi otsima. Kraade isegi polnud nii palju, aga noh, palav oli. Õnneks saime ilusti hakkama. Lisaks, Azerbaijani toit. Me isegi ei leidnud palju sellist kohalikku. Seal mägikülas Lahichis sai, aga Bakuus sõime peamiselt kebabe ja dönereid, kuna see tundus peamine kohalik toit. Suur türgi kultuuri mõjutus seal ikkagi. Aga hea oli.

Azerbaijanis olime vaid kolm päeva, aga tore ja huvitav oli, kindlasti teistsugune kogemus.

[kriimuline-blog]

Söötis

Aafrikas nälgivad lapsed, ent see ei tee pannkooki maitsvamaks. Tegelikult ma vist nälgin samuti. Miski ei maitse, see pole see pole see, võtan muudkui alla. Kümme aastat tagasi oleksin rõõmustanud nüüd on üsna suva. 

Loota ei tohi. Lootuse luhtudes on hirmus valus. Ilma lootuseta samas on kogu aeg väga valus.  Kraad vähem, kui lootuse vett vedama minemise järel, aga see-eest pidevalt. 

Aafrikas nälgivad lapsed. Mulle ei maitse pannkook. Kui saaksin, annaksin oma elu kellelegi, kes muidu elamist naudiks, aga sureb ära, sest keha on katki. Kahjuks ei saa. Aafrikas nälgivad lapsed, mina elan ja et minu keha on teistmoodi katkine, ei suuda eriti õnne tunda, on vaid pisike lohutus.

[kyberled]

Send 👤 and I will write more about an NPC in my muse’s life || ACCEPTING

Anonymous asked:

👤x3

👤 The Bothan Jedi Master Lo-Han Kyun has taught more younglings than he’d care to count (and yes, that includes Braig). That’s his job within the Temple. It’s been his job for at least a generation or two of knights. Probably more. It’s hard to figure out where one generation ends and the next begins, sometimes. It doesn’t really matter to him, anyway. He’s proud of all of his little ones, even when they stop being his. 

He takes great pride in shaping the future knights of the Order. Those that have trained under him would often describe him as strict and demanding, but attentive, wise, and humorous, as well. He expected nothing less than the best, and drove his students to believe they could do better than even that. Nobody ever left his classes without being covered in sweat and anticipating aching muscles, but nobody left without feeling accomplished and having learned something, either. The children would often say there wasn’t a fighting style invented that he didn’t know. This wasn’t true, of course, but he appreciated the sentiment. 

When he was younger, he had been a field agent, himself. Going out into the world, saving the galaxy, all that. It was an enriching life, at the time. He learned a lot, and was able to hone his skills. Over time, however, he felt as though the Force called him elsewhere. It called him back home. 

Before the war, like many Jedi, he had had the time to travel and research and work on self-improvement. He put the techniques and fighting styles he learned into his lessons, which allowed him to ensure that his lessons were unique from those of his colleagues. Quips he’d heard in his youth and in his travels were often playfully hurled at his own students in turn. That is, until they were thrown onto the front lines. Then it was harder. “The more you sweat here, the less you bleed in battle” stopped being a joke. His classes thinned out less because he could send his students off to their graduation and because the war sent them off to their graves. As a Jedi, he did what he could to accept the loss and carry on, though none could deny that it changed him. He grew more strict in his lessons, though he tried to remain fair - he just didn’t want to go to any more funerals that came far too often for those far too young. He remained critical of the Senate until his eventual death, during Order 66. He’d been engaging in some private training to try and re-center himself in the Force. 

It wasn’t the clones who finally took him down. 

👤 Raal Tessk has a grudge. A big one. See, he lost his father. Lost him in the war. Like a lot of other people, sure. A lot of them. It’s a war. But that’s the thing. His father fought in the war, but he did more than that. His father commanded in the war. His father was a general. General Grau Tessk of the Separatist Army. That was his father. 

Raal was one of many Grau fathered, one of few he claimed. Grau said he had something special. Something brutal. Raal took that to heart. He was going to be the ebay of however many siblings he had. He would be their father’s heir. 

And then his father was killed. 

Killed before he could name an appropriate heir. 

And then it was chaos. 

The other children - claimed and not - fought for the right to come out on top. It was bloody, it was cruel, it was exactly what Raal thrived in. What his father had seen in him. Raal came out on top, and would boast about the scars it left behind for as long as anyone would listen, and often longer still. This one on his face was from his brother, Kraad, who he killed, and this bite scar on his arm was from his sister, Ssil, who he killed, and this one-- And so on and so forth. He’s pretty proud of it. But it wasn’t just a pride thing, nor was it just an inheritance thing. It was a revenge thing. He didn’t know the specifics, of course, but he knew a Jedi had killed his father. He also knew that the Empire was paying people to go after whatever Jedi remained, and offering the resources to do so. It seemed like a win-win. Every time he faced off against a potential Jedi, he would announce his name. Most of the time, there was no recognition. That really annoyed him. Even aside from looking for his father’s killer, come on, didn’t his reputation precede him? Apparently not. Whatever. Most of them weren’t real Jedi, anyway. And then he found someone who did react. Not a lot, but enough. Enough for him to know. 

They fought, of course. 

The Jedi got away.

More than that, the Jedi cut off his kriffing ARM. The one with the Ssil scar! ... But he’s still alive. 

And he’s angrier than he’s ever been. 

And the hunt is still on.

👤 Mkhkhur, son of Mchiitkh, had never seen a Jedi before. Most of the galaxy hadn’t, though, so he didn’t think it was a big deal. They were all off fighting the Separatists, anyway. He’d heard stories, sure, just like everyone else, but that’s more or less all they were. Just stories. That is, until they weren’t. 

The Empire came to his planet. They came for his father, his mother, his brother, and himself. They were traitors, apparently. His father, the Prime Minister of their planet, resisted a military occupation. Resisted the Empire. Apparently, that was punishable by death. It’s a night Mkhkhur would never forget. The Imperial soldiers closing in. His older brother, Iitschii, clinging to his arm. Their parents trying to shield them even as they all accepted the end. Closing his eyes and waiting for a pain that didn’t come. 

And then a voice. 

Out of nowhere, a voice to draw the soldiers’ attention. A figure standing above them all. And two brilliant purple blades. 

He couldn’t see any more than that, since it was dark, and as soon as they had a chance, his parents had scooped him and his brother up and bolted. He’d felt entranced, staring with all of his eyes wide over his mother’s shoulder at the blur of light and colour until he could see no more. He kept staring long after. That image would be burned in his young mind, and remained there for the rest of his life. It was the moment that made him not only a supporter of the Jedi, but a fan. He began to idolize these mystical warriors he knew almost nothing about. 

His family lived in hiding while his Imperial-supporting uncle took over the government. At least they were allowed to live. Mkhkhur passed the time stealing his father’s bath robes and picking up sets of sticks to play at being a Jedi (which his parents tried to put a stop to to prevent drawing attention). He’d tell his parents made-up stories about what he thought Jedi were, and wrote them down later. As far as he was concerned, all Jedi were very tall (something people who knew Braig would find funny, but perspective and age distort the mind quite a bit), they could teleport (how else would you explain the sudden appearance?), they all had two lightsabers, and lightsabers were always purple. He made up stories about their adventures, about what it must be like to be a Jedi… Given that the Empire wiped out any trace of the Jedi they could find, there wasn’t anyone around to correct him. His brother joined the Rebellion first, as a political supporter (following in their father’s footsteps). Mkhkhur followed close behind. He was a decent shot with a blaster, but thought he was a pretty good swordsman, too. No, he’d never had a formal teacher. He’d never been to lessons. But he’d been fascinated with swordplay ever since that day, and had won a couple fights, taken down a few storm troopers in his time, and that was enough. Besides, as much as he loved Jedi (or, his version of the Jedi) and his family, he hated the Empire. He’d take any chance to be a thorn in their side. 

He was accompanied by his translator droid, CU-1770. Not having humanoid vocal chords would have been a problem, otherwise. Mkhkhur was in awe of everything he came across.

Especially when he found the Jedi. Not that tall, can’t teleport - and yes, he was disappointed - but two sabers. Two PURPLE sabers. He, with CU-1770 trotting dutifully behind him, had ran up and grabbed onto one of Braig’s hands. (He’s lucky the Force let Braig know he wasn’t aggressive, or it could have gone badly.) 

After about ten seconds of silence - confused and slightly concerned on Braig’s part, completely star struck on Mkhkhur’s - Braig asked if he could help him. Mkhkhur replied that he already had. It would be a while before Mkhkhur was able to find the right words, but given a week or two, he was able to explain himself a bit better, and Braig was able to talk to him about the truth of the Jedi. 

While it wasn’t anything like the stories he’d made up, Mkhkhur decided Jedi were still pretty cool.

[brittneyishhere]

Bring Me Back Lyrics - Yo Yo Honey Singh - MTV Spoken Word (2013)

Bring Me Back Lyrics – Yo Yo Honey Singh – MTV Spoken Word (2013)

 Description: Song: Bring Me Back TV Show: MTV Spoken Word Singer: Yo Yo Honey SinghLyrics: Yo Yo Honey Singh Music: Yo Yo Honey SinghMusic Label: MTV Bring Me Back To LifeBring Me Back To LifeMeri Jind Mod Ke La DoMujhe Heer Se Mila DoKoi Deed To Karwa DoBring Me BackBring Me Back Main Teri Deed Da PyaasaAkhiyaan Ch Meriyaan AaasaaKadon Hone Ne Deedar, RabbaMel Kraade Yaar Ohdi Bholi Bhaali…

[potip6llumajandus]

Hotbed. Hetkel siis valmis, peal kile, korralikult kastetud😃

Hetkel kraade 12. Loodan, et varsti juba làheb kuumaks.

[itaalia2019]

Kuna kraade 41, siis tuleb vahepeal ennast taas jahutada. Ühel pildil kaks luike. :) 

Viimasel pildil on tegelikult pildistatud kanuusid, mis sellise kolonnina mööda uhasid.

[alialorae]

Kraade, the Dimension of Cruelty, is peopled with slinkers and strikers. Slinkers are subverviant, asymmetrical beings, while strikers are cruel, and beautifully symmetrical. This one is a striker. #illustration #illustrator #art #artist #artistsoninstagram #illustratorsoninstagram #blackandwhite #inkdrawing #demon #alien #monster #spookyart #creepyart #horror #horrorart #darkart #darkartists #alialorae https://www.instagram.com/p/BwaIrEdB-lu/?utm_source=ig_tumblr_share&igshid=1qhkam5byd4re

[kirkeerbi]

Kõik sai alguse naljast

Vähem kui aasta tagasi hakkasime Anderiga naljatama, et aa lähme ka Austraaliasse, paljud tuttavad on käinud ja neil on seal hästi läinud. Hea nali oli. Ja kuigi veebruaris taotlesime viisad, märtsis ostsime piletid, aprillis tegime kindlustuse, mais, juunis ja juulis kogusime raha, tundus ikkagi kogu see ettevalmistus ebareaalne olevat. Justkui keegi teine läheks aastaks või kauemaks teisele poole maakera edu otsima, justkui keegi teine hakkaks võõras riigis võõraste inimestega koos elama, tööd tegema, olemeprobleeme lahendama jne. Igatahes lennupiletid olime ära ostnud ja kuna meil ostmise hektkel üleliigset 100€ arvel ei olnud otsustasime, et ärme siis seda pakketti võtta, mis võimaldab vajadusel lendu edasi lükata või tühistada. Seega olime kohustatud 29. juulil Riiast lennukile minema. HUVITAV FAKT! Lennupiletite hind oli ca 1100€ (saime soodsalt) ja ma polnud vaat et jõudnudki veel “osta piletid” vajutada, kui juba tuli Swedpanga äppi teade, et olen 1100€ võrra vaesem... Rahal on kiired jalad.

(Ander oli väsinud juba teel Riiga)

Nõnda me siis sättisime end 29. juulil Riias AirBalticu lennule, mis viis meid esialgu Rootsi. Poolteist tundi kestnud lend oli mu elu üks halvemaid, mitte et ma oleks väga palju lennanud, aga siiski. Propeller lennuk, pisike, põrisev, hirmus, kõikus juba maapeal tuule käes. Mina närveerisin, et ei tea, kuidas ja kas üldse jõuamegi Stockholmi, Ander seevastu, vaadanud pikalt ja pingsalt aknast välja, oli rahulik ja juurdles AirBalticu logo üle lennuki tiival: “Ei tea, kas see on värvitud või kleebitud? Vist ikka värvitud, siin on mingid lahtikäivad luugid, hingede peale oleks liiga keeruline kleebiseid panna.” Jah, mille üle keegi aru peab... Lõpuks hakkas lend peale ja täpselt nii halb ta oligi nagu ma arvasin, kuid seevastu järgmised kaks lendu Qatar Airwaysiga heastasid selle kehva lennu mitmekordselt.

(Kahekorruseline Qatar Airways lennuk (väikelennuk nagu piletil kirjas oli))

2.5 tundi oli Stockholmis aega ümberistumiseks, kõik sujus. Kuuetunnine lend Dohasse (Saudi-Araabia kõrval) oli vägagi talutav, söögid, joogid, filmid, mis on hiljuti jooksnud kinodes, muusika jne. Ja kuus tundi oligi möödas ning algas meie jaoks kõige pingelisem ümberistumine. 

Jõudnud Dohasse tegime plaani valmis, et otsime esmalt lennunumbri järgi terminali ja värava üles, proovime turvakontrollis trügida nii ette kui võimalik ja siis jookseme elu eest, sest tund aega lennujaamas ümberistumiseks on ilmselgelt liiga vähe. HUVITAV FAKT! Lennupaketti ostes olime väga õnnelikud, et lend kestab kokku 22 tundi ehk ümberistumisteks on väga vähe aega ehk me ei mõelnud sellele esialgu. Me ei osanud arvestada, et lend võib hilineda, otsitav terminal võib asuda kilomeetri kaugusel, pagasikontrollis võib esineda probleeme või on hädasti vaja enne uut lendu WCs käia. Meil läks siiski õnneks, kuid jõudsime väga täpselt. Ees ootas 11 tundi lendu, ajataju kadus juba Stockholmis, ööl ja päeval ei teinud enam vahet. Magamise, kolme söögikorra, filmide vaatamise, ristsõnade lahendamise vahel piidelsime aga lennupikkust. Veel 9 tundi lennata. Veel 5 tundi lennata. Veel 3 tundi lennata. veel pool tundi lennata. Ja maandumine. Austraalia. Tere!

(Esimene udune vaade lennuki aknast Perthile)

Ja siis suundusime takistusrajale. Lennukis täidetud deklaratsiooni leht koos passi, telefonide ja telefoni paroolidega tuli anda vastupuiklemata tolli/politsei/karmide turvatöötajate vms kätte. Jäime ootama. Ander kutsuti vestlusele, tehti pilt, võeti sõrmejäljed. Mind kutsuti vestlusele, tehti pilt, võeti sõrmejäljed. Küsiti elu kohta Eestis, küsiti elukoha kohta Austraalias. Saime kätte oma pagasi. Kõik võeti lahti, kõik vaadati läbi. HUVITAV FAKT! Olime kaasa võtnud aasta või rohkema jagu erinevaid raviemid (igaks juhuks, kunagi ei tea) ja midagi ei võetudki ära. Isegi meie laadung komme ja soojaks läinud juustupulgad jäeti alles. Vedamine! 

(Deklaratsioon, mis tuli lennukis täita)

Kokku olime turvakontrollis 2 tundi kuni meid lõpuks edasi lasti ehk kuni meile EXITit näidati ja olimegi vabad. Vabad Austraalias, kohaliku aja järgi u kell 21 (Eestis kell 16) istusime oma nelja kotiga Perthi lennujaamas, ees ootav elukoht 20 km kaugusel. Muide pool kuus õhtul on siin juba kott pime, kraade u 12, valgeks läheb u kl 7 hommikul. Seega me võtsime selles ööpimeduses ja külmas takso.

Kella kümne aeg pani takso meid väidetava Austraalia elukoha juures maha ja auto tuled kadusid kaugusesse. Me koputasime ja kolistasime, kolistasime ja koputasime ja tekkis tunne, et ongi nii, saimegi petta. Naer kippus vaid suule. HUVITAV FAKT! Lennujaamas küsiti meilt vähemalt seitse kui mitte rohkem korda üle, et kuna me pole inimest, kes meile majutust pakub kunagi näinud, siis kuidas saame kindlad olla, et meid päriselt elukoht ees ootab. Ega me ei saanudki kindlad olla, ega me ei mõelnudki, et meid võidaks petta enne, kui lennujaamas räägiti, et selliseid juhuseid on väga palju, kus seljakotirändurid jäävad ööpimeduses lageda taeva alla.

Nii me siis olime u 5 minutit ukse taga kolistanud, kui maja juurde tagurdas auto. Eestlane, naerusuine. “Ma käisin korraks ära, koristasin parajasti, tõin sõbra juurest harja,” teatas ta rõõmsal häälel, õuehari pihus. Hästi, petta ei saanud, toad on puhtad, korras, ainult kole külmad. Nõnda me siis vestlesime, tutuvsime oma toa ja maja ja reeglitega. Ning nagu jutukas majakaaslane Rainer ütles: ”Praegu on Austraalias talv, need majad ei pea ei sooja ega külma,” ja me magasime tol esimesel ööl kängurumaal nelja tekiga.

[meiesiinkaugemal]

Piret Aveiros III nädal

Valdavalt jätkus töönädal omaette nokitsemisega, aga seekord oli ka erandeid. Võtsime nõuks aidata meie truul lõunakaaslasel Patril triipkoodiga inventuurikleepse teha. Tema pooleaastase praktikaga on mingi põnev kala, sest tegelikult on ta seotud majanduse ja turundusega , aga pisteti hoopis raamatupidamisse, millest ta midagi ei tea. Teine asi millest ta midagi ei tea, on kleepsude tegemine. Ka pole tal ühtegi kujundusprogrammi ega ettekujutust sellest, mis erinevus on triipkoodidel või kuidas automaatselt 14 000 ükskõikmida teha saab. Oli üsna jahmatav üldsegi kuulda, et seesugune ülesanne raamatupidamise SEES tehakse ja on tehtud, kuna 1-6000 oli teinud eelmine praktikant Lätist käsitsi ükshaaval. Wordis. 

Huumori poolest arvutas ta välja, et kui teeks iga päev 8h copy-paste, läheks ülesandega kaks kuud. Ta ütles seda ka oma juhendajale, kes vastas, et ära muretse, aega on. Patri teadis väga hästi, et on rumalus sellist asja teha esiteks Wordis ja teiseks käsitsi ja kolmandaks polnud tal ka mitte ühtegi programmi kus kasvõi seda naljanumbrit läbi oleks võinud viia. 

Meile jällegi on see ju huvitav väljakutse ja ka kõik programmid olemas. Lõime Excelis andmebaasi, logodest koosneva põhja, klappisime kokku ja voilà! Pisut viivitasin InDesignis poognalaotuse loomise võimalusi uurides, sest trükki läksid need kontori värviprinterisse pindstantsitud kleepsupaberile. Aega läks, aga asja sai - mõistsin, et kui panen põhja poognasuurusele dokumendile, saab PDF-i eksportides automaatselt lasta kõik oma sätete ja vahedega poognasse panna. Palusime testida triipkoodide toimimist - selgus, et skänner neid ei loe. Nüüd lendas Tuuli googlisse ja käskis triipkoodi algusesse ja lõppu tärnid panna, mis on code39 triipkoodiga kohustuslik - double voilà! Lõppkokkuvõttes avaldas uus sõber meile armastust. 

Vist nädala esimesel päeval tegi Tuuli juhendajale ühe noorteprojekti bänneri ümber, mis minu jaoks jäi skandaalse ebaõiglusena meelde, sest see ülesanne anti ainult talle ja ma jäin niisama suurte silmadega istuma. Esiti ma tegelikult arvasin, et ma ka olen asjaga seotud, aga kui materjalid ja ka silmside ainult Tuuli kontole laekusid, hakkasin vihjest aru saama. Sesmõttes läks hästi, et tal tuli kohe hea mõte ja kiire teostus, kuniks ma jälle fotodega kohmitsesin, aga noh,  veits kurb on ikka kui ei saa võimalustki, et kas nüüd esimene ülesanne tuli nii halb, et ei anna proovidagi või mis. Võib-olla arvas juhendaja, et mul on suurema projektiga tegemist (mis seisab hetkel temapoolse materjali puudumise tõttu) või pöördus mugavusest inimese poole, kelle tulemust varasemast teab. Mõtlesin, et las seekord olla, aga kui seesugune värk jätkub, siis pean ilmselt lisama praktikakogemusse enda eest seismise :(.  Neljapäeval saabus juhendaja direktoriga, kellele oli ka tarvis kujundustöid teha. Portugalikeelne žestikuleeritud arutelu toimus meie ühise laua kõrval ja ootasime põnevusega, mis saama hakkab, kuid siiski pöörduti jälle Tuuli poole, mispeale mina äärimiselt professionaalsena mitte ei seisnud, vaid punnitasin aga silmi, viskasin käsi õhku, puhisesin ja vilisesin ja ei öelnud mitte midagi, sest nii ju alati asjad lähevad paremuse poole eksole.*  Siiski teadis mu muret pinginaaber, kes taktitundeliselt uuris, kas ka Piretile ehk oleks võimalik mõni ülesanne pühendada..? Siis tegi juhendaja seda mis mina enne, sest tal on käedjaladsõrmedvarbad paksult kommunikatsioonitööd täis, aga direktor teatas rahustavalt, et tal on kamaluga töid anda. Sain karnevaliflaieri, mis oligi peale mõõtude ja vajaliku logo ka kogu info. Tegin 11 kavandit ja õnneks kaks tükki said valituks. Tuuli pidi ümber kujundama ürituste menüü ja mõlemad nentisime hiljem, et töö oleks pidanud olema vahetuses, sest mulle meeldinuks too tekstiga konkreetsem ülesanne ja talle vabade kätega värvikirevusega katsetamine, mis mu jaoks oli ikka täie rauaga väljaspool mugavust. Tüüpiline põhjakas, kes tahaks teha ainult musta ja 1 lisavärviga minimalismi, aga ma ju teaaadsin, et see jamps ei kõlba karnevaliflaiku puhul siinkandis näidatagi..(välja valiti kõige minimalistlikumad) Vaba aja poolest nii palju, et kuna lõunapausid kipuvad kogemata tunnipikkusteks venima, siis soendame igaks juhuks läpakatega ka töölauda tunnikese kauem, mis tähendab, et majast saame umbes päikeseloojangu ajaks välja, hulgume kuni see kolksti ära kustub ja longime siis kurvalt koju. See juhtub kuskil 18 ajal, sest noh, talv on ikkagi, mis sest, et kraade on nüüd sama palju kui tunde valguse kustumise hetkel. See on minu jaoks päris imelik fenomen, sest elu käib nii palju kui ta ühes Tartu mastaabiga linnas käia saab (poed on lahti ja autod sõidavad), aga samas on pime, mis oleks ok kui lumi oleks maas, aga no juunikuine soe on ju! Müstika! 

*kasutatud on sarkasmi

Aveiro muuseumis kujutatud tüüpilised rannamajad

Tuuli tehtud bänner, kojumineku ajaks juba ekraanidel!

Siin on triipkoodide poognalaotus valesti läinud.

Näidis kohalikust koolidisainist ja ka järeltöötlusest.

Aveiro imeilus park Tchau, Piret

[silverleetma-blog]

#10 / Sidemen - ida-Bali vaikuse meka, silmipimestav loodus ja tõeline žen!

Jah, hommikune 35km pikkune rolleriretk ehk ekspressliin Ubud - Sidemen oli uskumatult äge. Vurasime oma pampudega (loe: kahe seljakotiga) ida-Bali suunas ning sõelusime liikluses nagu vanad kalad. Kui tunnike trippimist oli selja taga hakkas silme ees terendama finišh. Ja mida lähemale Sidemenile jõudsime, seda vapustavam see kõik ka tundus.

Napilt enne lõppu sõitsime esimese hooga kuhugi tupiktänavasse põldude ja džungli vahele ning kuigi Here maps näitas, et siit saab, vaatas vastu meile hoopis jõgi.. me olime eksinud! Telefonid ei töötanud, aga õnneks roller oli olemas ning paak täis. Sel hetkel tundsin seda tunnet - olen ajamasinas, sest kogu liigne digi-ajastu horror oli hetkeks pausil..

Kuhu me sattusime? Me olime jõudnud maailmalõppu, sõna otseses mõttes! Uskumatud vaated, uskumatud teed, uksumatu loodus. Tõsiselt, Taukari vastupandamatu tunne oli hinges! Sidemenis oleme esimest korda ja nooo.. nagu kohalikud ütlevad - Ubud, aga oma 15 aastat tagasi ilma eat, pray, love raamatuta. Turiste on kümneid kordi vähem, aga kõik muu on täielik žen. Õigemini päeva jooksul nägime ühtekokku ca. 15-20 turisti kogu küla peale.

Lõunasöögi warungis oli klienditeenindaja ülimalt sõbralik ning üritas meiega oma inglise keelt praktiseerida ja seda mingil hetkel juba eestlastliku tagasihoidlikuse piire kompides. Komplimentide tegemine ja über-hoolitsemine oli ületanud pinda käimise piiri, aga siis ma mõistsin. Me olime tema esimesed ja tõenäoliselt viimased kliendid. Sõime head ja paremat ning jätsime ka korralikult tippi. Tegelikult oli tegemist ütlemata muheda selliga ja minu ennatlik tõrkumine oli pigem tingitud pikast rolleri seljas tiksumisest. All good, 5+, tip-top!

Meie majutus on järgnevaks paariks ööks Sidemen Villa Cepik, mis on mäeaheliku viimane majutuskoht. Siia saades pead sõitma kitsaid teid üles-alla nii et vahepeal tundub, et kohe on vaja rollerilt maha ronida ja käe kõrval edasi vinnata. Ja languse korral on vastupidi. % (loe: kraade) on rohkem kui porter-õlles.

Dendroloogil oleks siin elu lill ja melu rohkem kui raha eest. Taimestik ning loodus on võimas ja kui soovid leida ennast ilma kõrvalise melu ja eluta, siis see on see koht - Sidemen, eneseotsingute paradiis. Aga jah, tänane päev kulges puhkuse-rütmis. Päike lõõmas tuliselt ning iga paari tunni tagant tuli ca. 5-10minutit sapsakas vihma, mis kuumust hetkeks peletas. Täpselt mulle kliima!

Napilt enne päikeseloojangut hakkas jälle sadama. Hüppasin villa basseini ja põrnitsesin kauguses olevaid mägesid ja džunglit. Kui saaks valida 2019. aasta kõige ženimat hetke, siis JAH! See oli just see.. Bali avas minus järjekordse tahu ja seda tahku pole ma varem kogenud. Kuigi olen siin saarel kolmandat korda on veel nii palju avastamist alles ees. Kui tunned sisimas, et oled Balil kõike näinud-kuulnud-tundnud, siis kaugel sellest.. Selliseid päevi nagu täna võtaks veel ja veel! :)