ifpoetiswhoiam

[ifpoetiswhoiam]

I held on to your good memory;

Gripping every part of you I

Could get, afraid that once

I'd let go you'd vanish

Before my eyes as if

You never existed.

[ifpoetiswhoiam]

Oktoobrikuu lummuses

Ma sõnu ritta sean

Kuldsete toonide

Rohkus mu

Hingele teeb

Head.

[ifpoetiswhoiam]

Olgugi, et toas oli hämar ja karge sügistuul

Mis paokil aknast sisse valgus, oli üsna vali

Kumisedes mu kõrvas, nägin, kuidas sa

Oma pisarais silmi hõõrusid, kirudes salamisi

Selle elu heitlikkust, murede ülekoormat.

Kord liuglesid sa põldudel, süda rõõmust

Rõkkamas, silmis ere säde eesseisva pärast

Lootes kõige paremale peale, kuniks reaalsus

End vahele surus, kinkites sulle mitmeid

Traumasid, millest sa paraku jagu ei saagi.

Nii me seisimegi vastamisi kurva tõega –

Südamed küll murdusid, aga elud jätkusid

Võtsid nõuks edasi rühkida, täheldamata

Kuivõrd raske oli su samm, hingevalu oli

Ju üüratu suur, halvates kõik su meeled.

Mäletan neid õndsaid aegu, mil su elurõõm

Valgustas kogu ruumi, hirmul ei olnudki oma

Kohta, ööpimeduse varjud ei heidutanud sind

Su vaprus oli mulle eeskujuks ka siis, kui

Asjad kipusid ainult allamäge minema.

[ifpoetiswhoiam]

When we met I wasn't free from

The chains of cruelty that I grew

Up with; still, you chose to stay

Beside me as I tried to heal my

Wounds, bleeding and shaky.

[ifpoetiswhoiam]

Ma rüüpasin su kruusist paar sõõmu proovides aru saada, mis selles nii erilist oli ja mida sa sealt kahmasid ning mil moel see sind praegu mõjutab, teades et iga väiksemgi detail mängib siinkohal suuremat rolli, kui me sellele tegelikult aimu anname, peites pead liiva all.

Su sammud käisid risti, meeled sassis ja südame kohal oli tume vari, teisel momendil oli sus kergust tunda, tants millel ei olnudki lõppu, rõõm mis vallandus nõnda eredalt su sees, lüües lõkkele kõik mis ennist unustuses oli, leides omale uue hingamise, millegi mida soojas hoida.

Me otsustasime käsikäes edasi minna ehitades sildu jõgedele, mida polnud võimelised ilma ületama, raputades soola teineteise haavadele, kutsudes üles vanu mahamaetud traumasid, olla nii valguseks kui tumeduseks, kasvatada paks nahk, ka unistaja võib mekkida realisti kibemagusaid hetki, avastada uut.

Oli ju selge, et sa ei saanud päris täpselt aru mida tähendas vabalangeda oma tunnetes lein oli nagu kivitükk, mida sa taskus kandsid su naeruhood olid valjud kuid tühjad, mitte miski ega keegi ei peatunud kauaks, uksed sulgusid ja aknad olid sa kinni muukinud, valides lihtsam tee – enesehaletsuse ja üksilduse.

[ifpoetiswhoiam]

My fingers entangled in your hair

A few seconds before the end of

Our kiss, I didn't want to say

Goodbye to all of my favorite

Parts of you; your moonlit smile

That stubborn lock of yours landing

On your nose, tickling my upper lip

Causing an ache which would

Never fade even if I moved on.

[ifpoetiswhoiam]

Autumn Sonnets: II

by May Sarton

If I can let you go as trees let go Their leaves, so casually, one by one; If I can come to know what they do know, That fall is the release, the consummation, Then fear of time and the uncertain fruit Would not distemper the great lucid skies This strangest autumn, mellow and acute. If I can take the dark with open eyes And call it seasonal, not harsh or strange (for love itself may need a time of sleep) And, treelike, stand unmoved before the change, Lose what I lose to keep what I can keep, The strong root still alive under the snow, Love will endure -- if I can let you go.

[ifpoetiswhoiam]

September on kuu mil

Suvi vallutab omale

Viimaseid müüre

Samas kui Sügis

Ise istub tal kukil

Puhkudeks tuult

Langenud lehtedesse.

[ifpoetiswhoiam]

I can't seem to find love here;

Darkness is ruling over my heart

Making everything ten times harder

Than it ever has to be, knowing that

We build the barriers around us, creating

A very hurtful situations. I just can't seem

To find love here; the sun is setting so early

Clouds are hiding the stars, I keep running

In circles, no real end to this constant

Heartbreak, to life's hard trials, to this

Ongoing storm, chasing us down.

[ifpoetiswhoiam]

Sa ei murdnud mu südant;

Sa võtsid selle endaga

Kaasa kui sa lahkusid.

[ifpoetiswhoiam]

You broke my heart when you

Decided to let me go, saying

There's too much history, that

We can't step out of the old to

Embrace the new, sinking deep

Into the raging river. Giving up

On everything that we were like

It was nothing, a piece of paper;

Its edges burned, the smoke was

Filling our lungs, no time nor

Room to save us. And it took me

A whole year to see the ways

You chose to end it, running

Off to still waters, their soothing

Flows, not my dark angry corners.

[ifpoetiswhoiam]

Kuldne, sakiliste

Äärtega puuleht

Maandus

Porilombis —

Sügis haigutas

Mul süles.

[ifpoetiswhoiam]

Suvi kutsus sügise külla

— keetis teed, pakkus

Kooki, uurides millal tal

On plaanis pikemalt

Peatuda, tuuletorm

Sõrmede vahel.

[ifpoetiswhoiam]

Tundus ju väär olla

Tume vari su kõrval

Nähes millises ilus

Ja jõukuses sa olid

— lämbudes ise oma

Võikas reaalsuses.

[ifpoetiswhoiam]

Ma vaatan ikka veel

Õhtuti aknast välja

Lootes, et sa oled

Meelt muutnud

Seistes mu

Lävepakul.

[ifpoetiswhoiam]

Kui vaid su nutt poleks nii

Suur, ma kummarduks üle

Laua, sätiks juuksesalgu su

Kõrva taha, laulaks mõne

Laulu, tantsiks mõne tantsu

Üritaks sul tuju tõsta, aga —

Mispärast on su hala nii

Kole vali, see kumiseb

Mul kõrvus, tekitab

Meelehärmi, muudab

Mindki üheks tüütuks

Enesehaletsuse plekiks.

[ifpoetiswhoiam]

Mesimagus jutt

Ta rääkis mulle mesimagusat juttu.

Ta rääkis taevas säravatest tähtedest

ja pehmetest sulgedega patjadest.

Ta rääkis varahommikul laulvatest lindudest

ja ookeanis laksuvatest lainetest.

Ta rääkis värvilistest suhkruvattidest

ja vanaema soojadest pannkookidest

Ta rääkis igavesest armastusest

ja enda suurtest tuleviku plaanidest.

Aga ta ei rääkinud mulle ühte asja.

Ta ei rääkinud sellest noast mu seljal,

mille ta sinna nii vaikselt, nii vaikselt surus.

Ei aitanud valuvaigistid, ei plaaster ega side.

Nuga oli sügaval ja veritses mu süda.