ifpoetiswhoiam

[ifpoetiswhoiam]

I don't know how it is possible to feel so close to you at times but so far away in others, like there's a switch, a moment in time to lock us in. Each day, I can't quite grasp the essence of your bright light before it burns to ashes around my fingertips, like our love is doomed, made for sweet ends; dirty the papers, walk the roads, smell the aromas, taste the rotten parts of one's hurting soul. Then again, I don't know how I could go on without you and your darkest corners, we'd feel the sun on our skin a mere minute or two until the moon takes over, making us scream in both agony and bliss, as if we're broken in two. Half of us is expecting to live, great or build a wonderful life ahead and half of us is dreading the utter madness of having lungs to breath, a heart to beat(falling in love), hands to touch or legs to run, wishing it'd be much easier that it ever is. Staying in a illusion of better outcomes, mistakes being mended, greeted by simply our existence, not that we need to prove it.

[ifpoetiswhoiam]

Kas kuuled kuidas põhjatuul

Sosistab sul kõrvus, lõunatuul

On ammuilma lahkunud, asendanud

Kõik sooja külmaga, andes küllaga

Hingamisruumi, aga võttes viimsegi

Elujäämisisu, ogad südames ja pinnud

Sõrmes, vaat sedasorti lugu on meil kanda.

[ifpoetiswhoiam]

Eile hilisõhtul ma leidsin

Oma tee taaskord koju —

Mõnusasse lugemisnurka.

[ifpoetiswhoiam]

On aeg tunda rahu, on aeg

Helguseks, armastuseks, mis

Ei tee haiget, ei sikuta sind

Patsist, ei võta sult rohkem

Kui ise annab; ma soovin, et

See poleks vaid soovunelm

Vaid puhas reaalsus, oleks ju

Palju toredam, aga ei – külma-

Kraad ei näpistagi sind põsest

Hoopistükis su südame alt.

[ifpoetiswhoiam]

I held on to your good memory;

Gripping every part of you I

Could get, afraid that once

I'd let go you'd vanish

Before my eyes as if

You never existed.

[ifpoetiswhoiam]

Oktoobrikuu lummuses

Ma sõnu ritta sean

Kuldsete toonide

Rohkus mu

Hingele teeb

Head.

[ifpoetiswhoiam]

Olgugi, et toas oli hämar ja karge sügistuul

Mis paokil aknast sisse valgus, oli üsna vali

Kumisedes mu kõrvas, nägin, kuidas sa

Oma pisarais silmi hõõrusid, kirudes salamisi

Selle elu heitlikkust, murede ülekoormat.

Kord liuglesid sa põldudel, süda rõõmust

Rõkkamas, silmis ere säde eesseisva pärast

Lootes kõige paremale peale, kuniks reaalsus

End vahele surus, kinkites sulle mitmeid

Traumasid, millest sa paraku jagu ei saagi.

Nii me seisimegi vastamisi kurva tõega –

Südamed küll murdusid, aga elud jätkusid

Võtsid nõuks edasi rühkida, täheldamata

Kuivõrd raske oli su samm, hingevalu oli

Ju üüratu suur, halvates kõik su meeled.

Mäletan neid õndsaid aegu, mil su elurõõm

Valgustas kogu ruumi, hirmul ei olnudki oma

Kohta, ööpimeduse varjud ei heidutanud sind

Su vaprus oli mulle eeskujuks ka siis, kui

Asjad kipusid ainult allamäge minema.

[ifpoetiswhoiam]

When we met I wasn't free from

The chains of cruelty that I grew

Up with; still, you chose to stay

Beside me as I tried to heal my

Wounds, bleeding and shaky.

[ifpoetiswhoiam]

Ma rüüpasin su kruusist paar sõõmu proovides aru saada, mis selles nii erilist oli ja mida sa sealt kahmasid ning mil moel see sind praegu mõjutab, teades et iga väiksemgi detail mängib siinkohal suuremat rolli, kui me sellele tegelikult aimu anname, peites pead liiva all.

Su sammud käisid risti, meeled sassis ja südame kohal oli tume vari, teisel momendil oli sus kergust tunda, tants millel ei olnudki lõppu, rõõm mis vallandus nõnda eredalt su sees, lüües lõkkele kõik mis ennist unustuses oli, leides omale uue hingamise, millegi mida soojas hoida.

Me otsustasime käsikäes edasi minna ehitades sildu jõgedele, mida polnud võimelised ilma ületama, raputades soola teineteise haavadele, kutsudes üles vanu mahamaetud traumasid, olla nii valguseks kui tumeduseks, kasvatada paks nahk, ka unistaja võib mekkida realisti kibemagusaid hetki, avastada uut.

Oli ju selge, et sa ei saanud päris täpselt aru mida tähendas vabalangeda oma tunnetes lein oli nagu kivitükk, mida sa taskus kandsid su naeruhood olid valjud kuid tühjad, mitte miski ega keegi ei peatunud kauaks, uksed sulgusid ja aknad olid sa kinni muukinud, valides lihtsam tee – enesehaletsuse ja üksilduse.

[ifpoetiswhoiam]

My fingers entangled in your hair

A few seconds before the end of

Our kiss, I didn't want to say

Goodbye to all of my favorite

Parts of you; your moonlit smile

That stubborn lock of yours landing

On your nose, tickling my upper lip

Causing an ache which would

Never fade even if I moved on.

[ifpoetiswhoiam]

Autumn Sonnets: II

by May Sarton

If I can let you go as trees let go Their leaves, so casually, one by one; If I can come to know what they do know, That fall is the release, the consummation, Then fear of time and the uncertain fruit Would not distemper the great lucid skies This strangest autumn, mellow and acute. If I can take the dark with open eyes And call it seasonal, not harsh or strange (for love itself may need a time of sleep) And, treelike, stand unmoved before the change, Lose what I lose to keep what I can keep, The strong root still alive under the snow, Love will endure -- if I can let you go.

[ifpoetiswhoiam]

September on kuu mil

Suvi vallutab omale

Viimaseid müüre

Samas kui Sügis

Ise istub tal kukil

Puhkudeks tuult

Langenud lehtedesse.

[ifpoetiswhoiam]

I can't seem to find love here;

Darkness is ruling over my heart

Making everything ten times harder

Than it ever has to be, knowing that

We build the barriers around us, creating

A very hurtful situations. I just can't seem

To find love here; the sun is setting so early

Clouds are hiding the stars, I keep running

In circles, no real end to this constant

Heartbreak, to life's hard trials, to this

Ongoing storm, chasing us down.

[ifpoetiswhoiam]

Sa ei murdnud mu südant;

Sa võtsid selle endaga

Kaasa kui sa lahkusid.

[ifpoetiswhoiam]

You broke my heart when you

Decided to let me go, saying

There's too much history, that

We can't step out of the old to

Embrace the new, sinking deep

Into the raging river. Giving up

On everything that we were like

It was nothing, a piece of paper;

Its edges burned, the smoke was

Filling our lungs, no time nor

Room to save us. And it took me

A whole year to see the ways

You chose to end it, running

Off to still waters, their soothing

Flows, not my dark angry corners.

[ifpoetiswhoiam]

Kuldne, sakiliste

Äärtega puuleht

Maandus

Porilombis —

Sügis haigutas

Mul süles.

[ifpoetiswhoiam]

Suvi kutsus sügise külla

— keetis teed, pakkus

Kooki, uurides millal tal

On plaanis pikemalt

Peatuda, tuuletorm

Sõrmede vahel.