#südamed küll murdusid aga elud jätkusid

[ifpoetiswhoiam]

Olgugi, et toas oli hämar ja karge sügistuul

Mis paokil aknast sisse valgus, oli üsna vali

Kumisedes mu kõrvas, nägin, kuidas sa

Oma pisarais silmi hõõrusid, kirudes salamisi

Selle elu heitlikkust, murede ülekoormat.

Kord liuglesid sa põldudel, süda rõõmust

Rõkkamas, silmis ere säde eesseisva pärast

Lootes kõige paremale peale, kuniks reaalsus

End vahele surus, kinkites sulle mitmeid

Traumasid, millest sa paraku jagu ei saagi.

Nii me seisimegi vastamisi kurva tõega –

Südamed küll murdusid, aga elud jätkusid

Võtsid nõuks edasi rühkida, täheldamata

Kuivõrd raske oli su samm, hingevalu oli

Ju üüratu suur, halvates kõik su meeled.

Mäletan neid õndsaid aegu, mil su elurõõm

Valgustas kogu ruumi, hirmul ei olnudki oma

Kohta, ööpimeduse varjud ei heidutanud sind

Su vaprus oli mulle eeskujuks ka siis, kui

Asjad kipusid ainult allamäge minema.