#janu mida kord kustutasin

[ifpoetiswhoiam]

Ma rüüpasin su kruusist paar sõõmu proovides aru saada, mis selles nii erilist oli ja mida sa sealt kahmasid ning mil moel see sind praegu mõjutab, teades et iga väiksemgi detail mängib siinkohal suuremat rolli, kui me sellele tegelikult aimu anname, peites pead liiva all.

Su sammud käisid risti, meeled sassis ja südame kohal oli tume vari, teisel momendil oli sus kergust tunda, tants millel ei olnudki lõppu, rõõm mis vallandus nõnda eredalt su sees, lüües lõkkele kõik mis ennist unustuses oli, leides omale uue hingamise, millegi mida soojas hoida.

Me otsustasime käsikäes edasi minna ehitades sildu jõgedele, mida polnud võimelised ilma ületama, raputades soola teineteise haavadele, kutsudes üles vanu mahamaetud traumasid, olla nii valguseks kui tumeduseks, kasvatada paks nahk, ka unistaja võib mekkida realisti kibemagusaid hetki, avastada uut.

Oli ju selge, et sa ei saanud päris täpselt aru mida tähendas vabalangeda oma tunnetes lein oli nagu kivitükk, mida sa taskus kandsid su naeruhood olid valjud kuid tühjad, mitte miski ega keegi ei peatunud kauaks, uksed sulgusid ja aknad olid sa kinni muukinud, valides lihtsam tee – enesehaletsuse ja üksilduse.