#huvitav miks see nii on

[etruski]

Kle mis ekre sisu auku sa oled kukkunud oled? Kõige pealt helme ingliluulud nüüd see arbuusikiivri sonksiga tüüp

(Pilguta kaks korda, kui abi vajad)

Millegi pärast on selle aasta valimiste kohta palju rohkem meeme? Või vähemalt inimesed saadavad mulle neid rohkem, peaksin nende käest küsima, et mis toimub xd

[2ngjaentusiasm]

Natukene mõnedest dokumentalistika vormidest

Olen kasvanud üles Pärnu Filmifestivali filme vaadates ning nullindate vasakpoolsetes meeleoludes, kus üheks põhiliseks autoriks oli Michael Moore. Kõige südamelähedasem on mulle olnudki osalev dokumentalistika, mis seob isikliku ja poliitilise. Teisalt on mulle huvi pakkunud antropoloogiline film ja viimasel ajal ka ajalugu käsitlevad dokumentaalfilmid. Järgnevalt tahangi tuua välja minu jaoks olulised lähenemised ning teemad lootusega leida mõttekaaslaseid edasisteks aruteludeks.

Etnograafiline jäädvustus

Olin enne filmikooli televisiooni kaudu vaadanud omajagu Pärnu Filmifestivali filme ja mind huvitasid juba tol ajal erinevad kultuurilised nähtused (religioonidest subkultuurideni). Seetõttu on mul algusest peale olnud soov erinevaid kultuurilisi väljendusi uurida ja jäädvustada. Kohe pärast filmikooli lõpetamist tegin Muhu Muuseumile klippe kohalikest leiutajatest. See oli huvitav kogemus ja tahaksin midagi sarnast veel teha. (Hetkel on mul mõttes mõned disaini, muusika ja tantsuga seotud muuseumiprojektid.)

Miks on etnograafiline jäädvustamine üldse oluline? Etnograafiline jäädvustamine aitab hoida ajaloolist järjepidavust, aga isiklikult tahaksin ma jäädvustamisest edasi liikuda. Vaatlevate dokkide puhul jääb minu jaoks enamasti puudu selgitustest, mis aitaksid nähtut paremini mõista. Samuti on sellised filmid tihti liiga laisad vaataja mõtlemisele ärgitamisel. Mind huvitab nähtava materjali konteksti asetamine ja interpreteerimine. Erinevate eluviiside, praktikate ja maailmatunnetuste jäädvustamine peaks viima mõtisklusteni sellest, kuidas elu korraldada ja millist kultuuri luua.

Teemad: Mind paelub väga inimkogemuse spekter (kehalisest spirituaalseni) ja selle kultuuriline väljendus. Endiselt huvitavad mind erinevad subkultuurid ja kogukonnad ning nende praktikad. Kogukondade puhul huvitavad mind nii toetavatel suhetel põhinevad kooslused kui ka kogukondade sisesed konfliktid.

Ajaloo mõtestamine

Kuna ajaloodokid kuuluvad enamasti oma lähenemiselt teledokumentalistika valdkonda ning filmitegijate seas on televisiooni peetud madalaks meediumiks, ei ole Eestis eriti tehtud ka häid arhiivimaterjalidel põhinevaid ajaloodokke. Üks põhilisi teledokkide tegijaid on Vahur Kersna. Kindlasti võib tema stilistilist lähenemist kritiseerida, sest need filmid on mõeldud laiadele massidele ja üpris tabloidsed. Samas on Kersna väga hea lugude jutustaja ning tema portreelood toovad vaatajateni möödunud aegade essentsi – need lood loovad jällegi võimaluse olnu üle reflekteerida.

Õnneks viimasel ajal on Eestis tehtud ka mõned kõrgel tasemel ajaloodokid. Pean just silmas filme „Rodeo“ ja „Ahto“. Selleks aga, et Eestis rohkem häid ajaloodokke sünniks, peaksid kohalikud filmitegijad rohkem õppida välismaistelt meistritelt, kes oskavad hästi lugu jutustada (näiteks Ken Burns) või tegeleda kriitilise diskursuseanalüüsiga ja nö vaimuarheoloogiaga (näiteks Adam Curtis). Filmid võiksid uurida milline oli elutunnetus mingis ajas ja kuidas midagi käsitleti ning kuidas me oleme arenenud tänasesse päeva. (Heaks näiteks, kuidas asetada ühe inimese lugu suuremate ajalooliste protsesside ja sündmuste taustale, on doki-Oscari võitnud seriaal „O.J.: Made in America“.)

Eesti ühiskonnas on liiga vähe kriitilist reflektsiooni meie ajaloo üle. Puuduvad ka kooskäimise kohad, kus filmitegijad saaksid mõnusas atmosfääris vestelda erinevate mõtlejatega (filosoofide ja kultuuriteoreetikutega, humanitaar- ja sotsiaalteadlastega).

Teemad: Twitterist on kujunenud allikas, kust saab väga palju huvitavat ajaloo kohta teada. Mind paeluvad seal lõimed või viited artiklitele Ida-Euroopa ja soome-ugri rahvaste ajaloost. Sõda Ukrainas on endise idabloki akadeemikuid motiveerinud post-kolonialistlike maade rahvaste hääli rohkem kuuldavaks tooma. Minul on peas mitmeid ideid rahvusvahelisteks koostööprojektideks, mis käsitleksid näiteks eesti põllumajanduse ajalugu, vennastekoguduse liikumist, Ida-Euroopa humanistlikku vasakpoolsust jne.

Poliitilised teemad

Ühiskonnakriitilist, veel vähem otseselt poliitilist, dokumentalistikat ei ole Eestis peaaegu üldse. Tehes kunagi filmi „Prohvet“ tahtsin pöörata tähelepanu ilmajäetusele, aga olin omast ajast 5 aastat ees. Alles pärast EKRE valitsusse jõudmist hakati sel teemal tõsisemalt rääkima.

Eestis ei ole huvitavat kriitilist mõtlemist ja Lääne trendide vastuvõtt on pinnapealne ning matkiv. Alusvastuolude läbimõtlemine ongi väga raske, sest see nõuab palju aega, tööd ning tekitab sisemisi pingeid. Samas just nendega tegelemine loob tugevamad eeldused heade filmide loomiseks.

Poliitilisemate filmide jaoks on loomulikult raskem saada rahastust. Poliitilised filmid aga ei pea olema labane propaganda ning filmide finantseerimiseks on tänapäeval mitmeid lahendusi. Näiteks rumeenlased teevad väga julgeid koostööprojekte. Ma arvan, et esmalt on vaja end rohkem harida ning vaja oleks ka teravamat filmikriitikat, mis osutuks eesti dokumentalistikas leiduvale naiivsusele.

Teemad: Võõrandumise ja ilmajäetuse teemad jäävad edasi aktuaalseks, sest digitaalse majandussektori kasvuga kaasneb ühiskonna edasine atomiseerumine. Kuigi suur osa ühiskonnast muutub liberaalsemaks ja multikultuursemaks on palju inimesi, kes jäävad majanduslikust eduloost kõrvale ega saa ennast teostada. Materiaalse kitsikuse ja ebastabiilsuse kõrval on tähtsad teemad üksildus ja tähendusrikaste suhete puudumine. Samuti jätkub liberaalide ja konservatiivide vastasseis, sest puudub vasakpoolsus, mis suudaks pakkuda suurt narratiivi ning organiseerida inimesi tööks ühiste hüvede nimel erinevatel tasandil.

Seetõttu peaksidki dokumentalistid uurima, nii oma filmides kui ka isiklikes eludes kuidas teistmoodi koos elada. Arutelu all ei peaks olema ainult see, mida ja kuidas kujutada vaid ka see, kuidas elada ja filme toota. Kas oleks võimalik luua toetavatel suhetel põhinevaid kollektiive? Kas filmide tootmine võiks toimuda loomeühistutes? Kus on inimesed, kes tahaksid elada ja luua teisiti, kui hetkel eeldatakse?

Personaalne lähenemine

Poliitiliste filmide kõrval olen tahtnud teha ka filme nii öelda intiimsematel teemadel, et inimesed hakkaksid neist omavahel rohkem rääkima ja meie kultuuris toimuksid muutused. Tehes filmi „Appi, ma vajan armastust“, mis keskendus minu armastuse-otsingutele, olin ma liiga kogenematu filmitegija. See ei olnud ka päris minu film, sest ma ei saanud seda enda vaatepunktist kokku panna. Siiani ei ole ma saanud veel teha selliseid autobiograafilisi filme, mille pärast ma filmikooli üldse läksin.

Esimese isiku perspektiivi ja inimestevahelisi suhteid saab lähedalt käsitleda ka nii, et filmi autor ise ei ole peategelane. Sel puhul on vaja palju kannatust ja osavust, et jõuda tegelastele väga lähedale. Oluline on filmitegija ja tegelaste vaheline suhtlus, mitte ainult jälgimine. Seda on aga enamus kohalikke filmitegijaid peljanud (ekraanil näidata) ning nõnda lastakse tihti käest võimalus saada vaatajal tegelastega lähedasemaks.

Eesti dokumentalistika põhiline probleem on pikalt olnud see, et filmitegijatel puudub julgus – julgus mõelda, eksperimenteerida ja teravaid teemasid ette võtta.

Isegi vormiliselt ollakse tihti kinni mingites dogmades ja huvitavaid lahendusi tuleb kohati hoopis väljastpoolt „professionaalsete“ dokumentalistide ringkonda. Näiteks Levila keskkonnas ilmunud „Kuidas ma vihkama hakkasin“ on huvitav näide, kuidas läbi lavastamise rääkida personaalne lugu ja liikuda traditsioonilisest dokumentalistikast kaugemale. Dokumentalistid võiksid rohkem piiluda teistsuguste vormide poole ja katsetada rohkem eksperimentaalfilmi, animatsiooni, performance’i ja muu taolisega.

Õnneks filmikooli dokumentalistika magistrantuuris on üks semester pühendatud osaleva dokumentaalfilmi loomisele ja sealt on tulnud mõningaid huvitavaid töid. Täispikkadest dokumentaalfilmidest on Carlos Lesmese „Üht kaotust igavesti kandsin“ suur samm personaalse dokumentalistika vallas ning Anna Hints oma filmiga „Savvusauna sõsarad“ on viinud eesti dokumentalistika maailmatasemele. Seega seisab eesti dokumentalistikal ees sama väljakutse, mis kogu maailma dokumentalistikas: küsimus ei ole enam selles, kas dokumentalistid julgevad intiimseid teemasid käsitleda, vaid selles, kas filmitegijal on võimekust olla ka mõtleja, kes suudab kogetu ja nähtu üle reflekteerida ning tegelastega tõsisesse dialoogi astuda.

Teemad: Olulised teemad on nii üksildus kui toetavate suhete loomise keerukus. Indiviidi konflikt teda ümbritsevaga ja sellest tulenevad traumad ning vaimse tervise probleemid on kindlasti ajatu teema. Kuigi seksist, suhetest ja vaimsest tervisest räägitakse meedias väga palju, võiks nii inimese ihulist kui ka vaimset olemist käsitleda palju sügavamalt (intellektuaalsemalt) ning sotsiaalses kontekstis. Tahaksin näha kriitilisemaid seisukohti nii riikliku vaimse tervise hoiu süsteemi kui kogu psühholoogia- ja esoteerikaäri suhtes. Ka religiooni võiks käsitleda kriitilisemalt ja tuua välja religioonides sisalduvaid vastuolusid.

Nagu kogu eelnevast tekstist aimata võib on minu jaoks hetkel äärmiselt oluline, et dokumentalist oleks mõtleja. Nii sellest kui maailmavaatelistest konfliktidest ja ideoloogiakriitikast kirjutan oma j��rgmises postituses. Lugemiseni!

[viplala-things]

See on huvitav kuidas vabadus, mis on käes, ei ole enam ahvatlev ega poolt nii magus kui vabadus mis on kättesaamatu.

Nagu ka kõige muuga. Miks ma arvasin et vabadusega on kuidagi teisiti?

Need töö kõrval varastatud päikese nautlemise hetked on nii imeliselt maitsvad, pikitud süütunde torgetega et ma peaks praegu midagi muud tegema. Lootsin et vabadus annab mulle süütundevaba nautimise võimaluse. Aga see andis terve südamevalu enda turvatunde, kuulumise ja tuleviku pärast, kujutades ette viite musta stsenaariumit iga päikeselise kohta.

Oh. Ma vahel ikka oskan kirjutada.

[brrrrrism]

"Valge nagu lumi" - Samuel Bjørk

Kirjastus: Eesti Raamat Lehekülgi: 408 Ilmumisaasta: 2022 Vahete vahel on huvitav alustada raamatu lugemist, ilma sisututvustusse süvenemata. Antud juhul ma küll midagi aimasin, ent ei pannud nagu tähele, et tegemist on eellooga ja seetõttu olin ühel hetkel tohutult segaduses, miks tegelased üksteise suhtes nii toored on… kuniks mõistsin oma apsakat. Aga noh, ega see lugemist ei seganud – oh,…

[mellireisid]

20.12.2022

Vahepeal on palju tegemist olnud, aga midagi märkimisväärset pole teinud. 

3.12 käisin Tokyos, sain Nozomi ja Namiga kokku. Käisime söömas ja Shibuyas ringi. Nozomi oli mu toakaaslane Akitas, algselt on ta pärit Okayamast, aga nüüd elab Kagoshimas. Töötab elektroonikafirmas, teeb pisikesi osakesi, mis telefoni sisse käivad. Nami oli ka minuga samal ajal Akitas, aga siis ma ei teadnud teda, aga siis läks ta Aberdeeni oma vahetusaastat tegema ja kuna ta on Nozomi sõber, siis Nozomi ütles talle, et mina olen Aberdeenis ja oskan jaapani keelt, nii et Aberdeenis otsis ta mind üles. Aberdeenis saime siis sõpradeks. Mõlemad on Eestis meil külas ka käinud. Väga tore oli, leidsin ilusaid jõulukaarte, ei tea, kas need on juba teile kohale jõudnud. Tagasi minnes oli Shibuya jaam nii kohutavalt rahvast täis, hea meel oli tagasi vaiksesse Minakamisse jõuda. 

8.12 käisime Siljaga sõidus Shima-onsenis ja Kusatsu linnakeses, mõlemad on tuntud onsenide poolest. Shima-onsen on pisike onseni külake, kus oli paar ilusat vanaaegset maja punase sillaga (nagu Vaimudest Viidud filmis) ja mitu koledad 80ndate stiilis suurt hotelli, mis nüüd tundusid pooltühjad. Kole on muidugi minu arvamus ainult, Siljale tundus meeldivat. Üldiselt jättis natuke mahajäetud mulje, enamik kohti oli kinni, paar inimest kõndisid tänava peal. Aga me olime seal üsna hommikul ka ja ainult õues, enamik inimesi ilmselt mõnulesid onsenis. Edasi läksime Kusatsusse, kus kõigepealt tegime peatuse ühes mõnusas kohvikus. Kohvikuomanikud - rõõmsameelne abielupaar - olid ka ainukesed töötajad, umbes nagu Craig ja Rika siin oma kohvikut peavad. Kohvi tehti siphoniga (pole kindel, mis selle nimi eesti keeles on, google ka ei aidanud, selline kaheosaline kann, kus vesi keetes tõuseb ülesse ja siis vajub tagasi alla läbi kohvipuru). Lisan pildi, siis on parem aru saada. Igatahes - väga hea kohv, väga-väga hea soejuustusai ja mõnus atmosfäär ka. Arvet makstes andis naine meile tasuta kommi ka. Kusatsu on muidu tuntud oma onsenide ja linnaväljaku poolest, kus kuumaveeallikad tulevad maa peale ja sinna on ehitatud nagu väikeste kanalite süsteem. Natuke raske seletada, panen pildi juurde. Ma pole kindel, miks see nii on tehtud ka. Näeb igatahes huvitav välja. Väljaku ääres on ilusad majad. Kusatsus on ka palju suveniiripoode, ühes töötas mitu vanainimest, kes püüdsid tänavalt turiste onsenmanju näidistega. Nad olid nii naljakad, et me ostsime ka siis. 

15.12 läksin jälle Tokyosse, seekord Minamiga kokku saama. Läksime teamLab kunstinäitusele. teamLab on rahvusvaheline interdistsipilaarne kunstirühmitus Tokyos, kellel on paar püsinäitust Tokyos üleval. Ühe juures on vegan rameni restoran ka, nii et läksime sinna. Ramen oli väga hea ja näitus oli midagi täiesti uut minu jaoks. Enne sisenemist pidi jalanõud ära võtma ja terve aeg paljujalu olema, sest põrandamaterjal muutus erinevates ruumides. Ekspositsioonide vahel olid pimedad koridorid, kus seinad ja põrandad olid erinevatest materjalidest ja lõhn muutus ka, tegi kohe meeled erksaks. Iga ruum oli isesugune, ühes oli põrand tehtud kott-toolide moodi materjalist, et kõndides vajusid põlvest saati sisse ja kõik enam-vähem roomasid sealt toast läbi. Siis oli tuba peeglite ja valguspostidega, mis peegeldusid igalt poolt tagasi. Tuba, mis oli põlvekõrguseni vett täis ja vee peal ujusid värvilisest valgusest koi-kalad, kes muutusid lilledeks, kui vastu inimese jalga ujusid. Alguses oli neid vähem ja ujusid rahulikult, aga mida rohkem nad lilledeks muutusid, seda rohkem neid ilmus ja seda kiiremini nad ujuma hakkasid (taustamuusika läks ka hoogsemaks samal ajal), nii et lõpus oli kõik kaetud värvide virr-varriga. Seal olime kohe pikalt, nii lõbus hakkas. Teine väga lahe ruum oli, kus pidi peegelpõrandale pikali heitma, lagi oli kuplikujuline, kus tumedal taustal lendasid ringi hiiglaslikud lilled ja lehed, nii et tekkis tunne nagu oleksid pisike putukas lillede vahel ja samas heljud kosmoses. Seal olime vähemalt pool tundi kui mitte rohkem. Siis oli üks tuba täis laest rippuvaid lilli, mis liikusid aeglaselt üles-alla, nii et külastajad pidid nende vahelt läbi roomama. Ka seal oli peegelseinad ja -laed, sai palju huvitavaid pilte tehtud. Õhtul läksime Minami poole, tegime pitsat ja kuulasime muusikat. 

Järgmisel päeval sain Ginzas bukatsu õpetaja ja Yuriga kokku. Õpetaja viis meid mõnusasse itaalia restorani, kus saime viie-käigulise lõunasöögi, mulle oli veel eraldi taimetoidu oma tellitud. Õpetaja rääkis oma lastest ja lapselapsest, kes oli suvel sündinud. Üks ta tütardest on ülikooli õppejõud, varem töötas Ameerikas ja Keenias, aga nüüd on Hollandis. Ütles, et Keeniaga võrreldes on Holland väga ebamugav ja kitsas riik, toit oli ka Keenias palju parem. Muidu tundub, et õpetajal läheb hästi, sai eelmisel aastal lõpuks pensionile, aga ikka käib peaegu iga nädal koolis uut õpetajat aitamas või muidu bukatsus midagi õpetamas. Ütles, et naljakas hakkab juba, nagu polekski pensionile saanud. Pärast söömist käisime peenes ginza kaubamajas huvitavas raamatupoes, kus oli palju jaapani käsitööd. Tagasi Minakamisse jõudes olid prantslased siin, poiss ja tüdruk, kes jäävad kolmeks nädalaks. Minust kolm aastat vanemad, nii et väga mõistlikud ja mõnusalt vaiksed. Sõbralikud ka. Pärit Alsacest, aga viimased viis-kuus aastat on Lyonis elanud. Poiss on tarkvarainsener ja tüdruk töötab toidu kvaliteedikontrollis. Mõlemad tulid töölt ära, et aasta otsa Jaapanis reisida. On juba 7 kuud siin olnud, mitmes kohas käinud ja erinevate inimestega töötanud, võtavad maksimumi oma aastast.  

[eurotrip2k20]

Ciao!

Ei soovi küll kedagi kadedaks ajada, kuid seda postitust kirjutame rannatoolidelt, sest 30-kraadise kuumusega oleks muu tegevus peale lebotamise küll üle mõistuse. :)

Enne Saapamaale siirdumist külastasime Sloveenia pealinna Ljubljanat. Äärmiselt äge ja sõbralik linnake. Itaalia hõngu oli õhus juba tugevalt tunda. Ljubljanat läbiv jõgi ja seda ületavad sillad ning seal sõitvad paadid-Veneetsiani polegi ju palju maad. 😀 Ilm oli võrratu ja Sloveenia külastamist soovitame küll igaühele!

Aga edasi... Veneetsia! Oma armsa auto jätsime Veneetsia maismaaosa piirile, sest parkimine on südalinnas pea võimatu või väga ülehinnatud. Saarestikule liikusime edasi bussiga. Pool tundi sõitu ja sattusime otsekui filmi! Veneetsias otsustasime esimest korda reisi jooksul päriselt puhata ja võtsime lausa kolmeks ööks hosteli. Sest noh, Veneetsia ikkagi! Kitsad tänavad, looklevad kanalid ja neid ületavad sillad ning kõrged puitakendega kivimajad - see kõik sobib nii hästi kokku! Selline linnapilt on meie jaoks nii uus ja huvitav, et iga nurga taga on, mida uudistada.

Tekib küsimus, kas saab üldse teisiti, kui mitte armastada itaalia kööki? Pildid räägivad enda eest! 😉 Kuna linn on nii pisike, piisas kolmest päevast täiesti, et ta risti-põiki läbi käia. Oleme arusaamal, et kahjuks tekst ja pildid ei suuda edasi anda seda emotsiooni, mida meie kogesime, seetõttu peab igaüks seal ikka ise ära käima. Äkki tekitasime teis huvi! 🙂

Nüüd on meil plaanis veel mõned päevad “puhata ja mängida” ning nädala teises poolest saavad meist taas "tööinimesed". Mis, kus, millal, kuidas ja miks? Sellest juba järgnevates postitustes! Päikest teile Eestisse!

Kirjutamiseni! ❤️

[wienerielu]

Teine nädal (28.09-4.10)

Postituse jagan kaheks: ülevaade sellest, mida teinud olen ja teiseks suvalised tähelepanekud Viini elu kohta.

Teine nädal möödus sotsialiseerumise tähe all. Käisin kahte sorti üritustel: need, mida korraldas Erasmus Student Network (ESN) ja juurakate oma üritustel. Viinis on mul vedanud, et juuratudengid tegid ühise Whatsappi grupi ja leppisime kohe kokku kohtumise, mida eelmises postituses mainisin. Juba esimesel kohtumisel jäi mulje, et tegemist on huvitavate ja mõistlike inimestega ja edasised kohtumised on seda ainult kinnitanud. Nüüdseks on meist kujunenud umbes 15-20 inimesega sõprusgrupp, kellega on huvitav rääkida nii juurast kui ka muidu mõnusalt aega veeta. Natuke huvitavat statistikat ka: tuleb välja, et enamus meist on 23 ja enamik meist on juuraõpingute viimasel aastal. See on mulle suureks kergenduseks, kuna Erasmuse programmil üldiselt on tugev noorte pidutsejate maine, mille jaoks ma tunnen, et hakkan juba veidi vanaks jääma. :D 

28.09

Aga alustan sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Päev peale esimest üritust ja toidufestivalil käimist osalesin järgmisel päeval ESN-i Photo Challenges üritusel, mis hõlmas väikeste gruppidega (vana)linna peal erinevate kohtade otsimist ja seal piinlik-naljakate ülesannete täitmist ja nende pildistamist. Sellest suurt rohkem rääkida pole, põnevam on ülejäänud päev, kui kõigepealt käisin juurakatega esimest korda ehtsas Viini kohvikus: Kaffee Alt Wien. Autentne ajalooline kohvik, kus viisakalt riietatud (mees)kelner kliente teenindab. Esimest korda proovisin ka viinipärast kohvi melange, mis ausalt öelda maitseb nagu tavaline cappuccino. Väga meeldib, et Viinis tuuakse kohvi kõrvale alati tasuta klaas vett!

Sealt edasi liikusime paari teise juurakaga hoopis Itaalia restorani, nimeks Via Toledo. Kogemuse tegi meeldejäävaks see, et seltskonnas olid enamik inimesi pärit Itaaliast või vähemalt selle lähedalt. Eriti naljakas oli, kui jutt läks rahvusliku toidukultuuri juurde ja mult küsiti, mis on eestipärane söök ja ega ma muud huvitavat ei osanudki öelda, kui et suht sama, mis Saksamaal - ikka liha ja kartulid. Moka otsast vist poetasin, et kala sööme ka. Samal ajal kõrval šveitslane selgitas, milline on ikka õige fondüü ja kust Viinis korralikku gruyère juustu saab. Via Toledos aga saab tõesti head pitsat ja seda kinnitasid isegi itaallased. Väidetavalt on tegu lausa Austria parima ja Euroopa teise koha auhinna saanud pitsarestoraniga. 

29.09

Kuna eelmisel päeval veetsime kohvikus vaid põgusalt aega, võtsin suuna taas ühe Viini kohviku poole, seekordseks valikuks osutus Cafe Jelinek - taaskord üks kena traditsiooniline Viini kohvik. 

Õhtul läksin ESN-i korraldatud keelekohviku üritusele, mille sisuna ma lihtsalt oma tuttavate ja vähem tuttavate juurakatega paar tundi saksa keeles juttu puhusin. Nüüdseks olen keeleoskusega jõudnud sinnapaika, kus grammatika ja õigesti rääkimine teeb vähem muret ja kõige suuremaks probleemiks on väike sõnavara, eelkõige igapäevased sõnad. Üritus toimus kohas nimega Cafe Votiv.

Sealt edasi liikusin juba tuttavate juurakatega ühte tudengite seas populaarsesse iiri pubisse Dick Mack’s. Nüüdseks on mulle selgeks saanud, et see koht mulle üldse ei meeldi ja ausalt öeldes ma ei mõista, miks inimesed niivõrd imelises linnas nagu Viin, kus on sadu huvitavaid kohti, ikka geneerilisse iiri pubisse tikuvad. Ega hinnadki nii palju kohtade lõikes ei erine.... 0.5l ��lut maksab igal pool keskmiselt 4€. Aga vähemalt üks meeleolukas pilt:

30.09

Vot see oli üks taoline päev, mille nimel ma Viini tulingi. Nimelt on Viini lähedal arvukalt veiiniistandusi, kus asuvad heuriged. Vikipeedia võtab asja kontseptsiooni hästi kokku:  

 In eastern Austria, a heuriger is a tavern where local winemakers serve their new wine under a special licence in alternate months during the growing season. The Heurige are renowned for their atmosphere of Gemütlichkeit shared among a throng enjoying young wine, simple food, and - in some places - Schrammelmusik.

Ehk võtsime juurakatega suuna linnapiiri suunas, et metroopeatusest veidi edasi künka otsa kõndida ja mõnes heuriges kohalikku veini mekkida. Veetsime seal paar meeleolukat tundi. Künka otsast oli kena vaade, seltskond suurepärane ja vein... ka okei - mida veel elult tahta?

Peale veinitrippi läksime tagasi linna ja kuna olime juba pärastlõunal veinijoomisega algust teinud, tundus paslikum samaga jätkata. Peale väikest kebabipausi läksime tagasi Dick Mack’s pubisse ja olime seal õhtu lõpuni. Õhtust mäletan kõige eredamalt seda, kuidas üks šveitslane mulle väga kirglikult seletas, kuidas Euroopa Liit on ebademokraatlik ja küllaltki autoritaarne institutsioon (kuivõrd Šveitsis ju otsedemokraatia suure au sees on). Peale mõningast diskussiooni oli ta siiski nõus möönma, et Balti riikide jaoks toob EL rohkem kasu kui kahju.

01.10

Neljapäeval ma ühelgi ESN-i üritusel ei käinud, aga kuna eelmisel päeval värskes õhus veedetud aeg mulle nii sügava mulje jättis, otsustasin ise ka väikest viisi matka ette võtta ja mõne kohaliku künka otsa ronida. Viini on olemas linnasisesed matkarajad, koondnimetusega Stadtwanderweg. Igal matkarajal on oma number ja kokku on neid kümne kanti. Mina võtsin eesmärgiks läbida Stadtwanderweg 4a. Kuna ma polnud väga hästi kursis, kuidas selle raja jälgimine käib (vahel märkasin vaid puudel ähmaseid teed juhatavaud värvitriipe), siis tegin omajagu kõrvalekaldeid, aga lõpuks jõudsin taas ühe väikse mäetipu otsa. Kuna matk tuli ühtekokku üle 10km ja esimeses pooles üsna järsu tõusuga, siis olin ma lõpuks koju jõudes küllalt väsinud ega rohkem suurt midagi ette ei võtnudki.

02.10

Kasutasin ära enda kunstimuuseumi aastakaarti ja käisin pärastlõunal taas ühte näitust vaatamas. Seekord oli tegemist Beethovenile (Beethoven bewegt) pühendatud näitusega - heliloojal on sel aastal 250. juubel. Näha sai nii Beethoveni käsikirjas noote, tema kuuldetoru ja tema testamenti, mida oli ausalt öeldes üsna kurb lugeda. Aga samas oli seal ka teoseid nt Turnerilt, Friedrichilt, Goyalt ja Berninilt, seega igati mitmekesine värk.

Õhtupoole võtsin suuna Praterile. Kasutan taas Vikipeedia abi:

Prater on avalik park Viinis Leopoldstadtis. Pargis asub lõbustuspark Wurstelprater, mida tihti ka lihtsalt Prateriks kutsutakse. Park on kõigile külastajatele avatud alates 1766. aastast. 1873. aastal toimus seal maailmanäitus.

Sain juurakatega kokku lõbustuspargi külje all asuvas traditsioonilises Biergartenis Schweizerhaus. Tegemist oli ilmatu suure asutusega, millel oli aga lahe kohalik atmosfäär. Enamik külastajatest tundusid kohalikud (kuigi nagu varem öeldud, turiste paistab siin praegu üldse vähe olevat).

Spontaanselt liikusime Schweizerhausist edasi Prateri lõbustusparki, kus isegi sellise karuselliga tiiru tegin:

Kuna see tõusis üsna kõrgele, pelgasin sõitu alguses korralikult. Aga kui paar spritzerit on juba keres, tunduvad paljud asjad mõistlikumad, kui nad muidu tunduksid.

Õhtut jätkasime traditsioonilise Viini meelelahutusega ja läksima Doonau kanali äärde istuma. 

Kui liiga külmaks läks, liikusime edasi ühte lähedalolevasse pubisse Pickwick’s, mis õnneks oli siiski veidi mõnusama atmosfääriga kui Dick Mack’s.

03.10

Päeva esimeseks märkimisväärseks sündmuseks oli ESN-i korraldatud jalutuskäik Viini Zentralfriedhofis ehk surnuaias. Tundub ehk veider, aga tegemist on ühe Viini olulise vaatamisväärsusega. Ja surnuaed on tõesti suur: 2.5 ruutkilomeetrit ja vähemalt 3 miljonit kadunukest. Täpselt selline koht, kus võiks mõnda õudukat filmida:

Pärast surnuaia külastust liikusin edasi siiani viimasele ESN-i üritusele, mis toimus Stadparkis. Veetsime seal paar tundi, aga tegelikult ootasin juba ülejäänud õhtut. Olin teistele juurakatele ette pannud, et lähme minu kodukanti ehk Neubaud ehk 7. Bezirki avastama, sest siin on palju omapäraseid baare/pubisid/kohvikuid. Pargist lahkudes aga järgnes meie seltskonnale veel 15 suvalist Erasmuse tudengit, mis tekitas minule kui “grupijuhile” aga paraja peavalu, sest 1. laupäeva õhtul on keeruline leida üheski kohas istekohta 20+ inimesele ja 2. koroona tõttu tohib Viinis praegu ühes lauas istuda max 10 inimest. Igatahes ajasime Neubausse jõudes kontvõõrad viisakalt minema ja istusime oma tuttavatega maha kohas nimega Ulrich. 

Kui nälg hakkas näpistama, kõndisime minu kodu lähedal kuulsasse kebabikohta Berliner Döner, kus ma tegin ohtliku avastuse, et igati maitsev falafel sandwich maksab ainult 3€. Kahtlustan, et hakkan seal rohkem käima...

Sealt liikusime edasi (mitte minu valikul!) järjekordsesse iiri pubisse nimega The Lizzard, mis muidu polnudki nii kohutav, aga sai koleda lõpu, kui meie olime viimased baari jäänud inimesed ja selgus, et muud Erasmuse matsid (kelle me esialgu olime enda seltskonnast minema ajanud) jätsid maksmata 25€ arve, mille jaoks meie pidime rahad kokku panema. Igatahes on The Lizzard minu blacklistis ja meelsamini korraldan üritusi vaid juurakatega vm inimestega, keda ma päriselt tean.

04.10

Suure plaanina pidime sõpradega minema taaskord matkama ja mõnda heuriget külastama, aga plaanile tõmbas kohe hommikul vee peale see, kui üks noormes meie seltskonnast teatas, et tal on külmetuse sümptomid ja et ta sõbral on koroona. Jätsime muidugi ürituse ära. Ootame siiani ta testi tulemusi, aga igatahes võib öelda, et ülejäänud päev möödus mustemas meeleolus. Kahju, sest ilm oli superilus - päikseline ja 20+ kraadi. Jalutasin omaette linnas ringi ja istusin lõpuks Prateris maha ja lugesin pargis raamatut.

05.10

T��na midagi märkimisväärset toimunud pole, olen vähese eduga üritanud oma magistritöö kallal nokitseda ja õhtupoole käisin Schönbrunnis jalutamas. 

Suvalised märkused kohaliku elu kohta:

1. Toidupoed jms kaubandus - esimese negatiivse asjana võin märkida, et enamikus toidupoodides (eelkõige siiski odavamates) on ikka üsna kehv valik. Põhilised asjad on olemas, aga heal juhul 1-2 sorti, Eestiga võrrelda ei anna. Teise asjana, mis mind isiklikult närvi ajab, on poodide lahtiolekuajad: nädalapäevadel pannakse kõik (toidu)poed kl 20 kinni, laupäeval kl 18 ja pühapäeval ei tee nad üldse uksi lahti. See küll ei tähenda, et keegi pühapäeval nälga jääks - restoranid, kohvikud jne on lahti -, kuid üleüldine šoppamine võimalik ei ole ja seaduse järgi tohib linnas lahti olla vaid paar üksikut poodi.

2. Kohalikud valimised - pühapäeval toimuvad Viinis kohalikud valimised ja seetõttu on terve linn valimisplakateid täis. Teoreetiliselt saaksin mina ka siin valida, aga selleks oleksin pidanud oma peamise elukoha juba juulis Viini registreerima. Ühe eredama näitena tooksin välja Bierpartei ehk õllepartei valimisplakatid:

3. Tipi andmise kultuur - siin peaks teoorias suht igal poolt tippi jätma sh nt baarist jooki ostes. Küll aga ei ole siin viisakas jätta tippi laua peale nagu Eestis, vaid öelda teenindajale kohe, kui palju maksta tahad. Nt kui arve on 8.50€, siis ütled, et palun 9€. Järjekordne asi, mis omajagu harjumist vajab.

4. Sularaha, igal pool - paljudes kohvikutes ja baarides sh kesklinnas (sic!) saab maksta ainult ja ainult sularahas, mis on jällegi omajagu tüütu. Poodides saab õnneks pangakaarti viibata, aga kuuldavasti oli olukord paar aastat tagasi veel hullemgi.

5. Spordikursused - ülikooli spordiinstituut pakub odava hinnaga spordikursusi, mina valisin endale ühe trenni - HIIT-Tabata, mis minu Eesti kogemuse järgi kujutab endast intervallide kaupa intensiivset liigutamist.

6. Ülikooli bürokraatia - eelkõige ainetele registreerimine. Siin on küll olemas ÕIS-i taoline süsteem, kus ennast ainetele registreerida saab, aga kuidagi pole võimalik enne ainele registreerimise lõppu teada saada, kas oled üldse kursusel koha saanud. Ja selleks ajaks, kui teada saad, et võibolla pole ainesse kohta saanud, on jällegi teistele ainetele registreerimine kinni. See toidab süsteemi, kus tudengid kõikvõimalikele ainetele lihtsalt igaks juhuks registreerivad ja ainete registreerimisnimekirjad täituvad kiirelt ja sageli inimestega, kes ei pruugi tahtagi ainel tegelikult osaleda. Semester käib juba 1. oktoobrist alates, aga mina olen siiani ametlikult registreeritud vaid kolmele ainele. Absurd, ma ütlen!

Sel nädalal algavad mul ka esimesed ained, loodame, et mu sõbral ja omakorda mul koroonat ei ole ja saan õppetööd karantiinita alustada!

[kirkeerbi]

2020

Siin me nüüd oleme, õnnelikult uues aastas ja meil on ülimalt hea meel.

Uus aasta tuli Austraalias väga... teistmoodi. Väga vaikselt ja sõna otseses mõttes. Kuna vana aasta õhtul läks pererahvas sõpradele külla ja teine eestlane kella kaheksast magama, jäime me Anderiga kahekesi. Meie ja hullud koerad, kes ei suuda kuidagi hakkama saada, kui Tiiat ja Bradi kodus ei ole. Igatahes polnud meil erilisi hõrgutisi suupisteks ega üldse mitte midagi, seega me praadisime lihtsalt ära oma peatselt halvaks mineva kana ja ostsime paar pakki krõpsu, et end teleka ees tegevuses hoida ja uue aastani vastu pidada. Lõppude lõpuks saime oma praekanast kõhud nii täis, et krõpsud jäid alles ja seisavad praeguseni riiulis. Vahest kui blogi kirjutamise lõpetan lähengi ja teen ühe paki lahti, sest miks mitte hommikusöögiks krõpsu süüa? Kõhud täis söödud istusime kahekesi teleka ees ja uue aastani oli ikka neli tundi minna. Nõnda me vaatasime 2019. aasta viimase asjana ära tõsielul põhineva filmi Aafrika kuivast kliimast, näljast, koolihariduse omandamisest ja tuuleenergia avastamisest. Päris huvitav oli, üle pika aja ka mõni normaalne film, mida vaadata. Õue läksime 15 minutit enne kella kahteist. Kui Eestis hakatakse ilutulestikku laksma juba kell kümme, siis siin oli ka 15 ja 10 ja ka 5 minutit enne uue aasta tulekut haudvaikus. Mitte ühtki pauku. Mõtlesime Anderiga, et oh päris lahe, et kõik ootavadki ära täpselt selle 00.00 ja siis hakatkase laskma. Aga. Kell sai 00.00 ja taevasse lendas eemalt üks punane tuluke... ja see oligi kõik. Kümme minutit hiljem tuli veel kaks samasugust ja ei midagi rohkemat. Imelik oli ka see, et isegi kaugemalt ei kostnud sähvatusi ega kõminat ega üldse mitte kui midagi. Vaikus, meie jaoks nii naljakas. Ja oligi uus aasta käes, juhuu! 😀  

(Ma uut aastat ootamas)

(Ander veidi kõrgemal, lootuses näha rohkemaid rakette hahah :D)

(Päris hästi sain selle põhimõtteliselt ainukese paugu pildile :D)

Ega tegelikult pole imestada midagi, miks siin piirkonnas ilutulestiku omamine illegaalne on. Nii palju põlenguid on ümberringi ja tundub, et asi läheb aina hullemaks. Ka siin Karrathas mõned nädalad tagasi läksid lagendiku peal põõsad leekidesse ja üks Centurioni kuller helistas hädaabisse, tundub, et sellest saadi jagu, kuid see ei pruugi nii jääda. Vaatasin just ennist üht Austraalias tulekaarti, mida uuendati kolm päeva tagasi ja päris kole näeb asi välja. Ma ei kujuta ette, kuidas sellist meeletut tuld kustutatakse või õigemini tundub, et ei olegi võimalik kustutada, tundub nagu kõik põlebki maatasa ja siis saadakse alles kontrolli alla. Väga hirmus selline olukord. See on minu arvates ka üks miljonist põhjusest, miks on Eestis kõige parem elada – niiske kliima.

(Leidsin sellise tulekaardi, me oleme kuskil seal ringi juures.)

Kuigi Karrathas hetkel põlenguid ei ole (ptüi, ptüi, ptüi), kisub siin tormiks. Siin on kolm ohuvärvi - sinine ehk risk tormiks on 0,01 protsenti, tohib tööle minna, aga võib juba tuuline olla, kollane ehk me Centurionis siis enam tööle minna ei tohi, autoga on keeruline tee peal püsida ja punane ehk kõik poed, ettevõtted on kinni, õue minna on keelatud. Eelmine aasta oli sinise häire ajal puid maha langenud ja paar inimest vist isegi ka elu kaotanud, seega ma ei oska arvata, milline ilm võib kollase ja punase häire ajal olla. Uueks nädalaks lubatakse igatahes tsükloni tulekut ja võimalik, et kisub väga tormiseks. Ka eile ja täna on mitu korda sadanud ja kuigi päike poolenisti paistab pilve tagant, siis iga natukese aja tagant müristab ja lööb välku. Tuul on väga-väga tugev. Inimesed on valmis tsükloni tulekuk, seega wc paber ja vesi on esimesed, mis poest kaovad. Aga eks me näe, mis siin saama hakkab, praegu lihtsalt tuul, vihm, päike möllavad kõvasti.

Tööst nii palju, et ma õpetan jälle uut inimest välja. Seekord üht Tšiili poissi. Kuigi alguses plaanis boss panna mind üht uut eestlast õpetama, siis nüüd läks too eestlane hoopis ühe austraallasega ja Tšiili poiss tuli minuga. Mul on isegi väga hea meel, et boss sellise lükke tegi, sest ega eesti keeles pole mul tollele uuele midagi õpetada, tema emakeel on üldsegi hispaania keel, aga ta räägib väga head inglise keelt. Minu keelepraktikale on see suurepärane ja ta saab kõigest aru, mida ma räägin, ma ei pea mõtlema, kuidas midagi öelda, vaid ma lihtsalt ütlen. Väga huvitav mõelda, kuidas keelekeskkonnas viibimine nii palju arendab. Igapäevaselt telefoni teel mingite probleemide lahendamine, klientidele helistamine, bossi ja teiste töölistega suhtlemine, pererahvaga rääkimine jne jne jne teeb oma töö. Väga tihti juhtub nüüd isegi sedasi, et kui keegi kuskilt kaugelt hõikab midagi või räägib ülikiirelt või pudistab või räägib naerdes, siis ma saan aru (kuigi loomulikult on ka neid olukordi, kus tuleb asju üle küsida, teinekord ka mitu korda). Kuidagi aju on hakanud kõike inglisekeelset paremini haarama. Ja mitte ainult minul, Anderil ka, lihtsalt temal tuli siia sisse sulandumine lihtsamalt, sest tal oli tänu korvpallimängimisele veidike keelepraktikat olemas (treenerid välismaalased, välismaal reisinud palju jne). Ma ütleks, et mul oli null, sest need korrad, kui välismaal kohvikus või restoranis süüa tellid ei ole võrreldavadki pärsielt inglisekeeles suhtlemisega. Ma ise olen ikka enda üle uhke ja mul on hea meel, et boss näeb, et ma saan nii hästi hakkama, et teist inimest välja õpetama hakata. Mulle väga meeldib seda mugavustsoonist välja asutmist võrrelda helistamisega. Sest olgem ausad, ka eesti keeles võõrastele inimestele helistada (nt tööandjale, töökuulutusele asjus, panka, kuhu iganes, kui on vaja midagi küsida või mingit probleemi lahendada) on ikka päris sündant kloppsima panev tegevus. Nüüd kujutage aga ette, kui seda kõike tuleb teha inglise keeles ja teine kord nii, et keegi istub sul kõrval ja kuulab, kuidas sa räägid. 😀 See on mõnus väljakutse, aga ega meile ei anta siin valikuid. :) 

Eile olime mõlemad tööl ja tänasel tuulisel pühapäeval lebotame niisama, õhtupoole peame veel süüa tegema, toa võiks juba varsti ära koristada, pesu tuleb pesema panna,  pidime veel poodi minema, Ander tahtis peavõru ja võib-olla ostame poest veel mingit jampsi. Tuleb selline tüüpiline pühapäev. 😊 Aga kõigepealt pean ma Anderi üles ajama.

(Ei teagi täpselt miks, aga üks hommik oli Anderil pool alumist näopoolt paistes. Kui ei teaks arvaks, et tal on suu täis ja sööb parasjagu midagi. Veider igatahes.)

Sellised lood on sellest nädalast. Mul eriti palju pilte seekord lisada pole, aga veidike midagi ehk leian.

[kummikvillu]

pask päev

Ma olen nii mures. Kas ma ikka saan kõigega hakkama? Ma ei räägi isegi sünnitusest. Sünnitust ma isegi ootan ja loodan parimat ja saadan universumile ainult positiivseid sõnumeid. 

Muuseas, EluArmastus peab täna ja homme tööl olema ja kohe üldse ei tahaks, et ma sünnitama hakkaks. Aga imelik on see, et kogu mu keha ja vaim on ülikummaline. Ja ma täiega tunnen, kuidas emakas räigelt teeb tööd...valmistub siin ette. Huvitav, et ma varasemalt ei ole niimoodi seda tähele pannud. Ja mul on tunne, et eilsest saadik mu limakork siin tuleb ära. Hästi rahulikult... või on see miski mu...? don’t know. Anywho..eks see tekitab ka ärevust. ja ka see, et kuidas nende lastega saab. Mis tuletab meelde, et ma pean nende riided kokku panema. Igaks juhuks..

...ja siis veel on mul seoses tantsuasjadega igasugu asju vaja teha. Aga need on väga suured plaanid. Ahh... kas ma saan ikka kõige sellega hakkama? Siis lubasin ma siin S’ile, et ma õmblen. WTF?! Miks ma arvasin 9 kuud tagasi, et ma oskan õmmelda?!?!?!?! mida helli! Niiet see tekitab ka ärevust. 

Ja siis ma olen nii kuri oma lastega. Ohh.. Ma olen väsinud ja kuri. Lasteaeda ka neid ei saa saata, sest neil on mingi nohu vms, mis on juba faking  3 nädalat. Mida perset. Mul on sellest auru tegemisest nii kopp ees. Ma nüüd hakkasin rohkem aknaid kinni panema... vb on asi selles... (lahe, aasta ema)

Panin täna seda turvatooli katet ja midagi on seal pekkis.. ja ma ei oska seda kuidagi korda teha. Ma küll youtube’isin, aga ikkagi. Ja siis ma muutusin nii nukraks. See turvatool on nii vana, kas üldse tohib last sinna enam panna? Ja samas, milleks uut osta, kui see on olemas ja ma olen hakkama sellega saanud ideaalselt. (ta on seal ju maxülivähe) Ja mu auto... mida külmemaks läheb, seda rohkem ma muretsen, sest käivitamisel tuleb mingit imelikku haisu sisse.. Ja jälle ma mõtlen, et kui sa ei suuda endale uut autot osta, siis miks sa saad neid lapsi?! Kuigi ma tean, et me juba kohe-kohe (ka minu raha eest!) ostame uue auto, et see on ajutine nähtus, aga see kõik tekitab mus ärevust ja kurbust ja tunnet, et ma ei saa hakkama. 

Ma tean, et ma kaugelt tundun täpselt selline supermom-woman, who has it all ja tundub, et muresid ei ole. Aga ei.. Ju ma olen way too emotional täna. Võib-olla ilm ka selline vihmane. Ja olgem ausad, ma polegi liialt emotsionaalne see rasedus olnud, niiet ... ju natuke peabki olema. 

On üks ütlus: “..ka see möödub”. Niiet ehk see aitab mind. 

Ja mind hirmutab ka see, mis kõik pärast tuleb. Magamata ööd? Kohustused. Kohustused. Oma keha tagasisaamine. Iseenda motiveerimine. See saab raske olema. See saab väga raske olema. oeh...

38+2 nädalat rase

[naiivitaarium]

AITÄH TEILE, MU 9 LUGEJAT

Kuulge! Vaatasin Eesti Blogiauhindade tulemusi ja ennäe imet - Naiivitaarium sai 9 häält. Ning ükski neist polnud minu ega mu lähedaste oma, sest, noh, nad ju ei tea, et see mina olen. Suur aitäh teile! Nii vahva, et ma saan vaatamata oma anonüümsusele siiski kuidagi kellelegi silma jääda. Nii huvitav oleks teada, kes te olete ja miks te siin olete, kuid ebaaus oleks teilt nõuda enda tutvustamist, kui ma ise siin enda nimegi ei avalda. Eh, las ta olla! Kes tahab aga minuga kontakti saada KES TEAB, mis põhjusel, võib mulle kirjutada meiliaadressile naiivitaarium@gmail.com. Kuna mulle kirjutada meeldib, siis vastan kindlasti. Räägime kasvõi ilmast! Okei, ilmast mitte, aga MAAilmast ja universumist võime tundide viisi mõtteid vahetada. Iga blogi algab kuskilt. Igal tänapäevasel avalikult blogijal on oma konarlik esimene postitus, mis näib, olgem ausad, blogija jaoks nii kohutavalt suur samm. “Mida nad minust mõtlevad? Kuidas ma nüüd siis niimoodi oma mõtted teistele lugemiseks ette laon? Mis siis, kui nad minuga vaidlema hakkavad? Mulle ei meeldi ju draamat tekitada...” Ma tahaksin teada, milline oli minu esimene blogilaadne kirjatükk, kuid suure kirjutamisfanatina oli see ilmselt juba nii palju aastaid tagasi, et tegemist oli paberile blogimisega ning seda paberit mul enam küll alles pole. Ja internetiblogisid on mul ilmselt olnud päris mitu, sest ühel hetkel mõtled, et blogimine on ikka jube mage tegevus ning mõne aja pärast arvad, et sul on ikka jube palju Eesti rahvale öelda ja õpetada ning peaks ikka selle uue blogi püsti panema. Teema on minu jaoks just täna aktuaalne seetõttu, et üks mu lähedane tuttav julges esmakordselt minuga jagada oma esimest blogipostitust ja sellega kaasnevat enda tehtud mõneminutilist videoprojekti. Kui ma temaga aus oleks, siis ma ütleks talle, et kogu see kirjutis ning ERITI see video oleks justkui 10aastase looming. Ometi on tegemist ülikooliharidusega täisealisega. Kuigi mulle hirmsasti meeldib teisi õpetada, olles ise samasugune tola, ütles kaine mõistus mulle, et see ei ole minu koht lahmima hakata. Sel hetkel kordasingi endale, et igaüks alustab isemoodi. Jah, mõni hakkab suvalise koha pealt pihta ja on kohe jube hea, kuid mõne esimene üritus kukub ikka oi, kui halvasti välja. Kui see on aga see, mida ta teha tahab, siis palun, jätkaku, kuid ainult aeg näitab, kas ka kellelegi peale tema enda ja ta lähedaste ta panus blogimaastikule korda läheb. Ma ei ütle, et vaid endale ja oma lähedastele kirjutamises midagi imelikku oleks, kuid mainin siinkohal ära, et antud “rohelise” eesmärgiks on saada lausa väga edukaks ja kuulsaks ning vaid sisu loomisega ära elada. Tean, et olen perfektsionist ja minu standardid on igasugust loomet kritiseerides nii kohutavalt kõrged, kuid ma ei suuda millestki rohkemat mõelda, kui tegemist tõesti on, vabandust, käkiga. Karm, aga tõsi. Samas olen ma ka ise alati selline olnud, et ma pigem ei taha üldse mingit kriitikat ja jooksen omal vastutusel vastu seina. “Ise tahan, ise teen, ärge kommenteerige!” Näib ehk lapsik, kuid minu õrna hinge on kindlasti säästnud see, et mind teiste arvamus ei huvita. Seepärast ei küsi ma ka kellegi arvamust. Ausalt. Ma arvan, et kui miski mind iseloomustab, siis see, et ma ei küsi mitte kunagi kellegi arvamust (erandiks on tiimitööd, kus juhina strateegiliselt teiste arvamust küsin, kuid see on teine teema). Enese säästmine mõttetust kriitikaga kaasnevast stressist on minu jaoks oluline. Võiks siis ju muidugi mõelda, et äkki olen ise ka pool elu kõigi meelest õudset jama tootnud, kuid see, mis teiste meelest on või olnud on, mind ei huvita. Olen ehk isegi pigem liiga pessimistlik oma loome suhtes ning olen alati jalgadega maa peal realist olnud, mis tähendab, et ma ISE tean, mis on mu halvad küljed ning kus olen teinud prohmakaid. Loomulikult olen olnud mingil perioodil “harju keskmine”, mida ma vanasti nii väga vihkasin, kuid ma olen leppinud, et see on minu teekond ja vaatamata kõigele olen siiski võrdlemisi edukas. Need mõned hetked, mil mul tuleb miski jube hästi välja, tunnen ma, et olen õiges kohas. Inimesed usaldavad mind ning tulevad ikka ja jälle minu loome juurde tagasi, mis annab mulle kindlustunde, et olen oma asjas piisavalt hea. Kunagi tahtsin olla parim, kuid elus on olulisematki. Kui sul on armastus elu vastu, loksub kõik paika. Elu eesmärk olla “edukas ja kuulus” (karjääri ja rahalise seisu osas siinkohal) on miski, mis pigem mind eemale tõukab. Tahan lihtsalt olla armastav inimene - armastada elu, sõpru, pere, iga heli, lõhna ja puudutust. Jah, ikka ma pidin “mannaroosat” ajama. Aga ma tõesti siiralt mõtlen seda!

[siiks]

Isolatsioonidilemmadest

Huvitav millal saabub päev, kus ma kirjutan postituse ükskõik millest, ilma et covid seal tegelane oleks?

Olen sel sügistalvisel perioodil (loe: teise laine ajal) palju naeruvääristanud seda, kuidas kevadel 50-70-90 nakatunuga päevas istusime kodus; kedagi näha ei julgenud ja arvasime, et ilmselt sureme kõik ära. Samal ajal andis lootust mõte, et kohe varsti on ju kevad ja kõik saab mööda. 

See teine laine on minu jaoks möödunud teisel moel: nakatunuid on sadades, kui mitte tuhandetes ning mina olen oma aega mööda saatnud paljuski kodus, aga aeg-ajalt ka 2-4kesi sõpradega kohtudes, perega isegi kohati suuremas ringis. Ma olen end korduvalt tabanud mõtlemast, et kas see on ikka okei ja jõudnud enamasti vastuseni, et kui mul on kontrollitud kontaktid, siis mu vaimne tervis on olulisem.

Kontrollitud kontaktide all pean ma silmas seda, et ma näen vaid lähedasi inimesi, kelle puhul ma saaksin igatahes teada, kui nad end kehvasti tundma peaksid või veel hullem - positiivse testi andma peaksid.

Nii läks ka sel korral.

Sel korral, kui ma sain töölt teada, et kahjuks on meil “positiivseid uudiseid”. Novot siis.

Ma ei hakka siinkohal kõiki detaile lahti kirjutama, aga sain endale tänaseks kingituseks dilemma: kuna ma ei ole ametlikult lähikontaktne, aga tegelikult ikkagi kokku puutunud olen, siis kuidas käituda?

See on teema, millel on igaühel oma arvamus ja ma austan seda. Pea aasta tagasi ma peaaegu, et laamendasin arvuti taga, kui mu sõber 20inimesega sünnipäevale keset eriolukorda kutsus. See ei olnud okei ega ole ka praegu okei. Seetõttu olen ma ka täna arvamusel, et isolatsioon on isolatsioon ja karantiin on karantiin... aga mida paganat ma praegu siis peale hakkan.

Üks sai selgeks - numbrid on nii paganama kõrged ja kuna töökohas oli koldeid rohkem kui üks, aeti kõik meie kontorihoonest minema. Mind raputas see sedavõrd, et mõtlesin, et vist ei ole enam hea mõte kedagi peale oma pere lähedase ringi näha; erandiks vaktsineeritud sõbrad. 

Kuna kirjutamise hetkel on mul kontaktist kuus päeva möödas, siis hingan sellevõrra kergendatult. Mõtlesin, et hoian ikkagi paar päeva omaette. Siis on mul ka süda rahulikum. Pärastlõunal aga helistas paps, et kas lähen vabariigi aastapäevaks nende juurde. Vastasin, et ma ei tea, ma olen ju pool-lähikontaktne. Isa: seda oleme me kõik.

Reality check nr 28.

Oleme jah.

Ma olen korduvalt mõelnud ka sellele, kuidas ma ei ole muidu iga oma köha või kurguvalu täheldanud ja on olnud aegu, kus ma läksin vabalt tööle 37,2 palavikuga. Et miks nüüd ikkagi on üks viirus nii kardetud, mis on jah - väga nakkav, ent mida niivõrd suur osa põeb kergelt... Ole hea ja ära saa valesti aru, lihtsalt ka minul on jonnimishetki, kus enam ei jaksa ja tahaks mõelda, et ma tõstan kaks kätt üles ja mul on...ükskõik. Isegi kui tegelt üldse ei ole. Nendel hetkedel meenub mulle pilt, kuidas mu isa või vend või vanaema oleks haiglas hingamisaparaadi all ja sisemus tahab sellest mõttest krampi tõmmata.

Eriti paradoksaalne on see, et seesama riskirühm, kelle pärast me kodus oleme ja väriseme ja kardame, ei lase end vaktsineerida. Hetk, ma pean lausa hingama selle peale, sest mu pulss tõuseb. Tahaks lausa karjuda. Pidasin isegi oma peres vestlust, et miks siis ei lasta. “Sest äkki nad kardavad, et see süst teeb nende olemise veel hullemaks?”

Miks peaks tegema?

Teadlased, oma ala tipud, on selle kallal ju töötanud. 

Kuidas praegusel ajal kõik on järsku nii targaks saanud, et me lubame endal arvata midagi ükskõik mis teemast?

Miks kardetakse seda, mis võib aidata olukorda parandada, aga mitte seda, mida sulle sisse süstitakse kui sa hingamisaparaadi all oled?

Oiiijaaah no ma ei tea.

Minu otsus, peale kaalutlemist ja arutamist on, et ma käitun edasi nagu mittelähikontaktne, aga end ise isoleeriv inimene. Hoian end mõnda aega madalamal profiilil - ma olen sellest nii väsinud, et on aeg astuda radikaalsemaid samme. Kui kellelgi jääb süst üle, siis ma võtaks, aitäh.

Mittekoroona-postitusteni!

[fromno1tonoone]

VELIKIJE LUKI 35

(lugu on kirjutatud aastal 2017)

möödunud kaks nädalat on olnud väga intensiived mul just kontserditel käimise poolest. ma tean ma tean, raha läheb sitax etc etc aga see mind väga ei heiduta. ikkagi on lahe ju bände näha ja kuulmist rikkuda. anyway yks suuremaid neist yritustest oli velikije luki 35. synnipäev. naljakal kombel polnudki ma varem kuulnud sellest ansamblist. ja ma ei teadnudki et punkar villu rohkem kui yhes bändis on. kutse saatis mulle lauri, aga lauril endal on ysna kibe mälestus velikije lukiga. nimelt rääkis ta et ta ei lähe enam mitte kunagi, never ever ever ever velikije lukit vaatama sest eelmine kord maksis ta 30 euri et sisse saada ja neid visati peaaegu kohe sealt välja sest kristjan oli andnud neo-natsist turvamehele "natsivaba tallinna" kleepsu ja too ei olnud nalja tujus. jah, ysna natsine oli see yritus. mitte just täiega aga kyllalt et ärevust tekitada. palju oli neid naistepeksja maikades suuri mehi kelle kaela paksus võistles nende bitsepsidega. igatahes, yritus oli suur. suurem muidugi kui mingi gig ülasel või rockstarsis. pileti pidi sebima lausa piletilevist. viimati tegin ma seda siis kui ma napalm deathi vaatama läksin. except napalm deathi pileti ostsin ma mitu kuud enne, niipea kui nad myyki läksid sest ma olin fucking excited. seepärast tundus veits veider maksta 13 euki eelmyygi pileti eest lihtsalt et visata pilk peale sellele yritusele. lihtsalt selle experience'i pärast. yks lohutav asjaolu oli muidugi see et huiabella oli ka line-up'is niiet oli vähemalt yks bänd mis mind tegelikult kottis. läksin sisse, sain käepaela, müüja kysis dokumenti ka. näitasin muidugi. mulle tundus et ta oli veits yllatunud. enne sisenemist otsisid kaks turva venda mind läbi ka. nad tahtsid ka dokki näha. veider.... anyway kui sees olin tegin seda mis ma alati teen kui ma lähen yksi mingisse võõrasse kohta yritusele kus ma kedagi ei tea: seisin niisama käed taskus ja ootasin et midagi juhtuks. no tegelt seal oli kyll inimesi keda ma ära tundsin sest see oli ju eesti punki suur-yritus. huiabella omad olid seal, aga ma ei leidnud sobivat momenti et tsau öelda. nad vist tegelt väga ei tahagi minuga rääkida. ja siis oli stirru, kes oli ainuke kellega ma seal rääkisin. ta ei tundnud mind ära sest alati kui me kohtunud oleme on ta purjus olnud. aga see ei osutunud takistuseks õnneks. ma ostsin yhe õlle mis maksis neli eurot ja see oli kogu alkohol mis ma see õhtu tarbisin. huiabella oli esimene bänd kes mängis. huiabella mulle meeldib. ma ostsin petsilt ykskord kasseti mida ma siiani autos kuulan. nad teevad siukest lihtsat vihast punki mis veits meenutab discharge'i ja neil on head laulu nimed. mu isiklik lemmik on "türa kus mu püss on?" peale seda läksin suitsuruumi mis oli väike roheliselt valgustatud box kus oma ninast kaugemale ei näinud sest vent ei teinud oma tööd nähtavasti ja uks oli kinni. õhku igastahes seal ei olnud. ainult tobi, higi ja CO2. rõve. rääkisin veel stirruga, kes oli siis juba veits purjus sest alati kui ta purjus on hakkab ta virisema helimehe kallal. siis mängis nyork city. tundus nagu huvitav bänd. peale seda läksin vetsu. kraanikausside juures olid mehed, yks rääkis kuidas need seebi dispensserid pole juba kaks aastat töödanud, mille peale teine mees, suur kapp vend valges kurjami maikas, ytles: "türa sa räägid juba nagu mingist neegrist - pole kaks aastat töödanud!" jjjjjamh....... kolmas bänd oli psychoterror, kes olid vist see ausoojendajad, sest nad mängisid märgatavalt pikemalt kui eelmised bändid. seisin just selle ääre ala ees kus piirdusid moshijad ja need kes niisama seisid. ehk siis kõige nõmedam koht kus seista sest selle asemel et muusikat kuulata pead sa lendavaid punkareid tagasi moshpiti poole tõukama. lõpuks sai kopp ette ja ma mõtlesin et mõtekam oleks ise ka liituda. polnudki ammu moshinud. niiet niipea kui nende kahe põki venna vahelt läbi pääsesin olin ma selle kaose keskel. kusjuures, inimesed kysivad mu käest "kas sa ei karda oma prillidest ilma jääda?" kui ma lava ees tantsin. mul ei ole kunagi prillid eest lennanud, isegi mitte pea-aegu, kui ma tantsind olen. ma ei tea miks aga ma ei kurda ka. ainuke juhtum kus mul on prillid eest lennanud oli siis kui mind jaanipäeval juustest tiriti ja põlvega näkku peksti. niiet see moshpit peab olema eriti karm et mind prillide pärast muretsema panna. igatahes see mosh võttis mul kogu auru seest ära sest mul oli jope all pusa ja käes kindad. ja kuigi saal oli suur polnud seal yldse enam õhku. ma hingeldasin nagu oleks just maratoni jooksnud. mingi vend võttis mult käest ja karjus mulle näkku: "KÕIK ON ÕIGE!!!!! ÄRA PUHKA!!!!!!!! AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!! !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!" ma yritasin nii palju entusiasmi vastu näidata kui suutsin aga mu peamine prioriteet sel hetkel oli mitte lämbuda. väga palju oli ilusaid tydrukuid. punk tydrukud, metal tydrukud, niisama nunnud tydrukud. kõik koos oma lihastes natsi-boyfriendidega. põrand kleepus. keegi viskas pudeleid puruks ning põrand oli klaasikilde täis. peaesineja lõpuks astus lavale. ma olin juba väsinud ja kaine. energia otsas. enne mõtlesin lausa et lähen enne velikije lukit juba minema aga ei ma maksin liiga palju selle eest. mõistagi nad mängisid sitaks kaua. nad tegid kõik oma mitu endist koosseisu läbi ja lõpus laulsid ka koori. villul suur habe ees, hääl väga kare. pritsis viina publikusse ja naljatas "pärast saate kodus isa käest peksa." ma tahtsin nautida seda show'd vaatamata kõigele aga ma olin liiga väsinud. jalad väsinud, mõte väsinud. klaasi killud kleepusid mul talla alla. ymber ringi olid kahtlased inimesed. suured hirmsad mehed kiilakate peade ja paksude kaeltega. suured mehised käbarad hoidsid ja kõigutasid oma haardes poole nooremaid, poole väiksemaid girlfriende. mingi naine yritas pool-salajaselt sieg-heil'i visata: pea-laelt õhku. ma ootasin seda viimast lugu pingsalt, see lihtsalt ei tulnud... ma mõtlesin et ma vist suren ära sinna. jäängi sinna lämbesse natsi põrgusse. pärast pidi veel mängima kurjam, aga mind ei kottinud enam. nii kui velikije luki pillid kokku pani, panin ma ajama. õues oli värske õhk. nii hea. oi kui hea! mu kõrvad kumisesid. bussid enam ei liikunud ja ma pidin takso kutsuma. aga vähemalt ma käisin ära. vaatamata kõigele ei ole mul kahetsusi.

[lilleneiu]

Ma arvan, et oluline osa Lotte võimete juures on sellel, et *Lotte on osa Leiutajateküla eliidist*. Mõelgem selle peale: tema ema on kooliõpetaja, kes vorbib uusi Leiutajateküla mõistuseid loogika alal (muide, häirivaks osutub ka stseen, kus küla lastele õpetatakse keemiatunnis lõhkeainete tegemist); tema isa on üks juhtivaid leiutajaid ning tema onu on president. Põhjus, miks küla inimesed on Lotte vastu nii sõbralikud on see, et nad kardavad tema ning tema perekonna võimu! Huvitaval kombel on Kärbes Jaak ainuke, kes Lotte vastu on vahel ka tõre - see ilmselgelt põhjuse pärast, et nad on umbes samal pulgal oma võimuga, seega pole vaja Lotte ees lömitada. Lisaks sooviksin ka mainida, et kuna mutid (pank) elavad Lotte ema porgandipeenra all ning porgandite (laekaunistuste) välja tõmbamine neid häirib, siis on väga suur šanss, et Lotte emal on ka kontroll panga üle või vähemalt viis neid vägivallaga mõjutada. Aga nüüd - ma tooks välja kõige olulisema. Koos dalmaatslastega on võimul *ainult koerad*. Seega on Leiutajateküla demokraatia asemel tegemist KOERTE DÜNASTIAGA. Aitäh.

Lotte ühiskond on düstoopia kus üks kärbes kontrollib kõikide uneaega, sellest kõrvalekaldumist ei sallita ja lisaks pääseb kärbes jaak kõikide majadesse vabalt sisse

Kuna kärbes jaak leiab kõik leiutajateküla elanikud alati üles siis on kindele et tal on meetod kõikide leiutajatrküla elanike asukohtade teadmiseks. Seega leiutajateküla on jälgimisühiksond kus inimesed(loomad) pole täielikukt vabad

[pisikepilukas-blog]

6.november. Chiang Mai. Kolasin vanalinna kõige kuulsamates templites. Neid on siin iga nurga peal ja visuaalidest juba puudust ei tule. Wat Chedi Luang templikompleksis istusin puu all väikese kivist lauakese taga ja lobisesin ühe budda mungaga tund aega. Neil on seal “monk chat” programm suisa, et mungad saaks inglise keelt praktiseerida ja külastajad mungaelu kohta uurida. Kuna templis on ka keskkool ja ülikool ning praegu on talvine vaheaeg, siis paljud õpilased ja mungad on oma kodutemplotes mööda Taid laiali. Aga väga tore noor munk Noi ilmus siiski mingi hetk välja ja oli sama huvitatud minu elust kui mina tema elust. Noi on 23.aastane ja olnud templis juba 9 aastat. Alles alates 20.eluaastast kutsutakse neid mungaks ja nad tohivad kanda oranži mungarüüd. Noil on veel üks aasta templis ülikoolis käia, pärast mida ta võib otsustada, kas jääb mungaks või naaseb tavaellu. Tavaline päev algab neil templis kell 6, kui minnakse mediteerima ja palvetama, pärast mida võetakse kausid ja minnakse linna peale, kus inimesed neile süüa pakuvad. Kuna osades templites on väga palju elanikke (300-400), siis kogukond ei jõua neid ülal pidada ja Tai kuninglik perekond eraldas templitele raha toidu soetamiseks. Vanasti ei tohtinud mungad raha puudutada, aga tänapäeval on mõningaid mööndusi siiski tehtud - enamus munki peab kaugelt maakohtadest kohale jõudma, nii et neile antakse ka raha transpordi jaoks. Igasugustest asjadest lobisesime ja väga huvitav oli. Kuna siin on üliülihea kohvik, siis ma olen söögi asendanud erinevate cappuccinodega, aga ühes Korea restoranis siiski käisin. Kimchi ja krõbe (ja see ikka oli meeletult krõbe!) kana olid kõige maitsvamad! Väga sürreaalne sööming oli see - istusin 36-kraadises soojas väliterrassil, ettekandjad kandsid päkapikumütse, kõlaritest tulid vanad klassikalised jõululaulud (vaheldumisi iiri rahvalauludega - ma ei tea, miks!) ja nurgas oli pisike plastikkuusk, millel vilkusid tuled ja särasid kaunistused.. Õhtul käisin massaažis salongis, kus töötavad ainult endised naisvangid. Kõik olid väga toredad ja massaaž oli ülihea! Täiesti samal tasemel kui Orientali spas Bangkokis.

[rmkaustraalia]

38 tundi ja elagu geto piirkond

Oleme kohal, lõpuks.

Pakkisime oma asjad ja tegime tulekut teisipäevaõhtuse laevaga. Palusime Helsingis peavarju tuttavalt ning kolmapäeva hommikul hüppasime lennujaama ja meie 38 h Perthini algas.

Oleme RMK nagu Eestis ikka, eip nali (not a good one) tegelt oleme Reti, Mirell ja Kaisa ja see on nüüd official blogi meie toorest Austraalia elust, elust enesest ja üdini ausalt teile ette söödetuna.

Mõnele juhuslikule lehele sattujale kiirelt ülevaadet andes ütleks, et tegu on kolme eestlasega, kes tulid laia maailma (Aussi) avastama.

Helsingi lennujaamas seistes ei saanud küll aru, mis toimuma hakkab. Nägime välja nagu kubujussid, Kaisal 2 pusa ja kilekas seljas, mul üldse mantel, millest ma lahti kavatsesin saada.

Esimene lend oli 5h pikk ja me olime SPOILED.. meie kaks esimest lendu olid Qatar Airwaysiga, söök ja teenindus oli super, isegi goodiebagid olid kaasas, not that it matters, aga turvaline tunne oli lennates ja see on kõik mis loeb. Reti, kes meist ilmselt kõige sotsiaalsem on, sai kohe uue sõbra endale lennukis, kelle kaudu saime Aussis oleva eestlase kontakti, mis äkki töö otsimisel kasulikuks osutub.

Dohas oli meil 4,5h aega, ütleks kohe ära, kui keegi sinna sattuda kavatseb, siis veepudel alla 4 euro ei maksa ja aussi backpackeri jaoks on see päris suur raha.. jah! 😀 Ajasime aja kulutamiseks kummikomme taga, et järgmisel lennul millegi heaga maiustada, aga mida polnud olid kummikommid. 😦 No see selleks, Doha on selline huvitav koht, nagu nende kultuurile kohane, on neil kontroll KÕIGE ja KÕIGI üle, nii sai siis hästi nuputatud, et kuhu oma suur mantel maha jätta nii, et töötajatel ei tekiks potentsiaalset rünnaku alerti, sest PLEASE DO NOT LEAVE YOUR PERSONAL BELONGINGS ANYWHERE. Reti siis pakkus ette, et anname selle infotöötajale ja ütleme, et leidsime kuskilt alast, mille peale übermotiveeritud töötaja kohe mantli ”kaotajat” otsima hakkas, natuke oli paha tunne, et selline tillikas tehtud sai, aga ausalt nende prügikastidesse, mis lennujaamas olid, ei oleks isegi tavaline veepudel mahtunud. Hüppasime uue lennu peale ja suundusime Singapuri, kus meil oli vaja ümber tõsta pagas ning sõita teise terminali, põdesime üle, jõudsime päris hästi.

Singapur on MEGA, meid tervitas mõnus eksootiline õhk ja kaunis loodus, mida enamus ajast kahjuks ainult läbi lennujaama klaaside nautida saime. Kuala Lumpuri tädid tahtsid kangesti meiega pilti :’D.

Edasi suundusime AirAsia lennu peale, mis meid Kuala Lumpurisse lennutas.

Kualas oli meil 11,5h aega. Nii pika vahemaa võlu on alati kas megapikad ooteajad lennujaamas või lennukitest maha jäämine, õnneks viimasega meil probleeme polnud.

Kuala Lumpuri lennujaama saabudes ootas meid eriti ”meeldiv” üllatus, ootasime kohvri saamiseks tund aega järjekorras.

11,5 h lihtsalt istumist polnud just eriti tore, aga vähemalt sai enda unevarusid täiendada, istusime massaažitoolidele ja magasime pool tundi, kuni tuli kohalik uurima, et kas me ikka raha eest istume seal. Noo mis seal ikka, liikusime siis edasi, lõpuks sai ka see aeg oodatud ja läksime viimasele lennule AirAsiaga, et lennata Perthi.

Sellest lennufirmast nii palju, et isegi vesi polnud tasuta ja enne teenindati ettetellinud kliente, eriti oodatud tunnet ka ei jäänud, sest kui muidu on stjuardessid üliarmsad ja hoolitsevad kõige eest, siis näiteks meie lennul Perthi kukkus ühe pisikese tüdruku jänes vahekäiku ja stjuard vaatas seda ning astus sellest kaks korda isegi tuimalt mööda??

Lendasime Perthi poole normaalse tormiga, välgutas ja üldse oli veits rappumist, aga õnneks õnnelikult kohale me jõudsime ja peale 5,5h lendu ootas meid ees kaunis Austraalia.

Eilne päev, kohale jõudes, oli selline harjumine, magasime oma kuu aega tagasi broneeritud Airbnb’s mõned tunnid ja suundusime linna. Olgugi, et Perthis on hetkel kevad, on siin ulmepalav, täna on näiteks kuni 32 kraadi.

Vaatasime netist, mis kohad ja asjad meil siin lähedal on ja Kaisa avastas, et elame getopiirkonnale päris lähedal, mis selgitab, miks tänaval eriti inimesi ei liigu ja muidu ka veits kõle on.

Muidu üldiselt infoks, siis Aussis on söök kallim kui Eestis, aga tarbekaubad on kindlasti odavamad. Käisime linnas poes, olime suht veganid, ostsime juurikaid ja riisi, möksisime kastet juurde ja nii see päev õhtusse jõudiski. Jätsime oma panni likku ja hommikul kuulsime, kuidas üks närvihaige onu karjus meie panni kraanikausist leides *read in Australian accent* ”Oh, f*ck me”.

Oleme juba aktiivselt töö leidmisega ka tegelenud ja pakkumisi on palju huvitavaid ja veelgi huvitavamaid. Neile, kes inglise keelt mõistavad siis üks näide sellest.

Veel, blogi pole täielik ja kõik kujundus jne on veel muutmisel, aga no nii tahtsime miskit teiega juba jagada, nii et pardon.

Ühesõnaga elu on põnev, ajasime oma hommikupudru sisse ja suundume linna.

Päikest 🙂 OCTOBER 19, 2019

[kirkeerbi]

Üks neljandik aastast Austraalias

Paar paeva tagasi sai kolm kuud Austraalias täis. Ma ei oskagi öelda, kas see aeg on kiirelt või aeglaselt läinud. Kord tundub, et just me nagu tulime siia, teine kord, kui mõtlen, et oleme kolmes erinevas kohas elanud, mitut erinevat tööd teinud, nii paljude inimestega tutvunud ja nad töö vahetuse või kolimise pärast maha jätnud, siis oleks juba nagu päris pikalt  Austraalias olnud. Ei oskagi öelda, on see kolm kuud olnud pikk või lühike aeg, üks neljandik aastast on igatahes lahe öelda.

Möödunud nädal tõi endaga kaasa vaid kaks uudist: mina sain load tehtud ja Ander vahetab töökohta. Lubadega läks sedasi, et teisipäeval oli mul sõidu aeg ja nagu eelmises postituses mainisin ega ma midagi sellest oodata ei osanud. Veider oli ka see, et närveerima hakkasin alles hommikul, paar tundi enne sõitu. Ka unes nägin vaid pakkide laiali vedamist, sorteerimist jms, mitte sõidueksamit. Sõit ei olnud keeruline, sest ma juhutmisi oskan sõita ja lisaks tegin ma automaadi load, mis tegi asja veel eriti lihtsaks. Siin tegelikult on liikluses teatud erinevused võrreldes Eestiga ja loomulikult ülesanded, mida peab tegema ka teistsugused, nt kolme manöövriga ümberpöörde korral tuleb kellegi suvalise inimese sissesõitu sõita ja siis tagurdada oma sõidusuunda. Kuigi ma eriti ei valmistunud selleks sõiduks, lappasin siiski ühe vihiku, mis mulle ARKist anti, läbi. Veidike oli sellest abi. Ja miks ma tegin automaadi load? Sellepärst, et ma tegelikult üldse ei plaaninud siin lube tegema hakata, sellepärast et Centurionis on ainult automaat bussid, millega ma sõidan, sellepäerast, et meil endal on automaat auto, sellepärast, et siin lähevad käigud samapidi, mis Eestis ehk ise istun paremal pool ja esimene käik on vasakul üleval nurgas, sellepärast, et ma viimati sõitsin manuaalautoga Nuno juures ühe korra, sellepärast, et mul oli neid lube vaja lihtsalt selleks, et tööga jätkata ja Centurionis nad ütlesid, et nende poolest võin automaadi load ka teha. Vot nii 😀 Ander aga otsustas, et teeb ikka manuaali load. HUVITAV FAKT! Mina üldse ei mõelnudki selle peale, aga kui Ander endale sõidu aega käis broneerimas, siis ta igaks juhuks küsis, et kas see on väga hull lugu, kui me autol on esiklaasis juhi vaateväljas väike mõrake. Talle öeldi, et sellise autoga sõidule ei saa... Ja me teine auto teeb liiga koledat häält, seega selle kohta ei hakanud ta üldse küsimagi. Ega meil erilisi variante polnud. Ander küsis oma bossilt, et kas võime ühte autot laenata, ikkagi rendiautofirma ju. Lubati, läks hästi, uhke, sinine, Toyota Rav-4, 2018 aasta, läikis, ilma ühegi mõra ja mõlgita. Minu ülesandeks oli sõit edukalt ära teha ja ka auto terve ja sama läikivana tagasi viia. Kõik sujus suurepäraselt! 😊  

(Emotsioonid peale sõidueksamit.)

Nüüd kui Ander lube tegema läheb, siis ta ei saa enam autorendi firmast, kus töötas, autot laenata, kuna teisipäeval on tal viimane tööpäev. Õnneks rääkis ta läbi me majakaaslastega ja peremees Brad oli lahkelt nõus talle oma autot laenama. Eks Ander peab veidi sellega harjutama, sest see on selline nagu Maiu auto, suur, kõrge, kastikas ja manuaal.  

Anderi töövahetusest aga nii palju, et kuna ma olin oma tööandjaga Centurionis juba kolm korda rääkinud, et kas mu kaaslasel oleks ka võimalus  mingi aeg kulleriks tulla, kutsus ta mind neljapäeval eraldi rääkima. Kuna ta teadis, et Anderi endine boss valetas talle palga kohta, sest proovisin juba siis Anderit ka Centurionisse tööle saada, küsis ta minult üleeile esimese asjana: “Kas su poisssõber on uue töö leinud? Meil oleks teda vaja nii pea kui võimalik.” Algse kokkuleppe järgi pidi Ander saama kulleriks tulla jaanuaris, kui üks eesti tüdruk ära läheb, aga nagu mu boss mulle juba eelmine kord ütles, et asjad muutuvad nii kiirelt. Seekord meie kasuks.

(Ma ei tea, miks mul nii naljakas nägu siin pildil jäi, aga see on see koht, kus me pakke sorteerime, skännime, autosse laeme.)

(Vanemad töötajad rääkisid, et jõulude ajal on nende kastihunnikute asemel kastimäed... saab palju tööd olema, mis on hea)

Helistasin Anderile ja ega seal pikalt polnud midagi mõelda. Centurion on mõistlik valik. Igatahes. Nüüd on hea, et Ander oma lubadega juba tegeleb, teooria tehtud, vaid sõit jäänud, sest tal on sama probleem, mis minul, lubasid ei saa lihtsalt ümber vahetada, kui oled noorem kui 25. Lisaks ajas ta eile korda paberimajanduse, mis Centurionisse saamiseks on eriti tüütu ja tegi ära ka alkoholi ja narkootikumide testi. Tolle hirmsa ja jubeda pissiproovi, mida ta rääkis nii muuseas, et läks ja pissis topsi ja oligi korras. Eriti lihtne kui nii lihtsalt läheb... Esmaspäeval on tal Centurionis intervjuu ja kolmapöevast peaks ta alustama. Mu boss oli õnnelik, et me tiimi mõni meesterahvas tuleb, sest praegu on naistekarjas vaid kaks meest, nüüd Anderiga koos oleks kolm. Järgimse nädala lõpuks on tunduvalt rohkem muljeid, on mida oodata.

KUIDAS MA SELLEST VEEL RÄÄKINUD EI OLE! Sain üks päev bossilt sõnumi, kui olin pakke laiali vedamas, et kui tagasi kontoris olen, siis pean narkoproovi andma. Hiljema sain teada, et iga päev valitakse suvaliselt Centurioni peakontoris Perthis üks töötaja, kes peab andma lollaka pissiproovi, et kontrollida ega töötaja ei ole tarbinud mingeid aineid. Tol päeval olin see õnnetu väljavalitu mina. Ma õnneks sain sel korral lihtsama vaevaga hakkama ja mind ei filmitud WCs. Aga nõme oli lihtsalt see, et erinevalt sellele esimesele proovile, mille andsin, et üldse tööle saada, on neil kontoris kohapeal veidi teistsugused topsid, mis peale pissiproovi andmist näitavad kohe tulemust ka. Ja siis me istusime koos ühe mu ülemusega, Peteriga(juhutmisi meesterahvas), vaatasime mu pissi. Ja neid tulemusi, mis topsile viie minuti jooksul ilmusid. Mul pole midagi karta, nagunii ei joo ega tarbi midagi, lihtsalt nõme, fuhh, iuu. Hiljem rääkisin teiste töölistega ja nad ütlesid, et kuna see nimi, kes täna proovi peab andma tuleb pisteliselt ja Perthi peakontorist, võib juhtuda, et ühel inimesel tuleb neli korda nädalas proovi anda, teine kord aga vaid korra kuus. Johhaidii. Ma võin väga naljakana tunduda ja see pissimise teema tundub jabur, aga ma ei saa sinna midagi teha. Minu jaoks nii raske ülesanne, appikene.

(Lõpetuseks, kuna meil pole peale tööpäevi energiat süüa teha, siis me teeme alati nädalavahtusel valmis terve nädala õhtusöögid ja lõunasöögid. Eile tegime näiteks 6 pitsat ja täna teeme arvatavasti u10 tortillat.)