rmkaustraalia

[rmkaustraalia]

[rmkaustraalia]

Nii ta siis läks 😂

[rmkaustraalia]

Leonora ja 40 kraadi kuumust

Oleme omadega jõudnud Leonorasse, 1500 elanikuga kohta, kus töötame resto-baariteenindajatena, sellest aga hiljem.

Niisiis sai meil villand deleafimisest Capeli viinamarjaistanduses ja otsustasime päevapealt quitti panna, eks natuke viisakam oleks olnud ette teatada paar nädalat, aga kuna meie seal veedetud aeg oli ise sama pikk, siis pikka juttu polnud. Teatasime, et lahkume nii nagu peremeestele sobib, lõpetasime oma read ära ja olime paar päeva veel Capelis, et uut tööd otsida. Õnneks saime päris palju Capeli ümbruses ka ringi sõita selle aja jooksul, käisime läbi mitu randa ning sõitsime Margaret Riverisse, mida väga kiidetakse.

Tundub, et õnn oli meie poolel, saime endale tõesti AINULT 1 päeva otsingute tulemusel uue töö, kuhu oli küll vaja 1000 km reisida, aga selle teekonna me ette võtsime. Plaan oli sõita Perthi, ööbida Billabongi hostelis, kus meil paar ööd veel eelnevast korrast makstud oli, ja hommikul reisi Leonorasse alustada. Ja kaugele me jõudsime? PERTHI.

Ütleme nii, et Perthi jõudes viskas meie falcon sussid püsti. 😊 Olin samal ajal pangas oma ikka veel mitte ilmunud (3 nädalat oodatud) kaardi kohta infot küsimas, kui loen, et tüdrukud on gruppi kirjutanud, et auto läks katki. Edasi oli korralik paanika-jaanika, sest meil oli vaja kuidagi Leonorasse saada, Perthist on Leonorasse 827 km.

Kui mina auto juurde jõudsin, oli tow truck juba kohale kutsutud ja nii me siis seal ootasime radiaator katki, jahutusvedelik välja voolanud ja inimesed ümberringi uudistamas, et mis juhtunud on. Hea on tõdeda, et inimesi, kes tõesti aidata soovisid oli palju, aga mis selle risuga ikka enam teha oli.

Jõudsid ka tow trucki vennad, kes meie auto peale laadisid, Reti hüppas ühte trucki, meie Kaisaga teise ja 2,5km eest maksime 100 dollarit. Naersime terve tee pisarad silmas, kuidas suure hurraaga sai kolm nädalat varem Billabongist Capelisse starditud ja nüüd me siis olime tagasi, koos kahe suure tow truckiga ja autoga, millega keegi sõita ei julgenud. Kui keegi oleks sellel hommikul meile öelnud, et meid ootab ees päev täis Ameerika mägesid, siis selliseid mägesid me oodanud poleks, aga kogemus seegi. :D

Ühesõnaga, nalja sai palju ja pisarad olid ainult naerust, sest eks sellise eluga siin Austraalias tihti arvestada tulebki, vähemalt ei jäänud me keset kõrbe seisma, asi seegi.

Algas kiire auto müümine-uue otsimine, saime endale ostja järgmiseks päevaks, hoidsime hinge kinni, et see käula 600ga ainult maha müüa. Tundub, et ostjad olid natuke rohkem spetsid kui meie :D aga saime diili, tegelikult ega sel autol vist väga hullu midagi polnudki, aga parem oli sellest lihtsalt lahti saada.

Hostelis rääkisime eestlasega, kes meid uut autot vaatama viis ning sellele pilgu peale viskas, hind oli päris mõttetult lakke visatud ning leppisime kokku, et saame hoopis temaga Leonorasse. Pühapäeval kl 5 hommikul startisimegi väikse 4 istmelise getziga (1 esiiste oli tal eelnevalt välja visatud ruumi tegemiseks) Leonora poole ja algas seiklus läbi kõrbe.

Aircon ei töötanud ning meie õnnetuseks oli sel päeval kuumalaine ja 43 kraadi. Istusime kolmekesi taga, kaanisime vett, sest olukord oli VÄGA palav, kergelt nagu saunas ja seiklesime 10 tundi, mõne vahepeatusega, kuni kohale jõudsime, aga oleme väga tänulikud, sest sellist reisi ette võtta pole kerge.

Jah, Leonora on väga-VÄGA väike, jõudes oma hotelli (meie mõistes pigem nagu motelli) mõtlesime küll, et mis supi me nüüd endale kokku keetnud oleme, aga praeguseks oleme pea paar nädalat juba tööd teinud ning raha kogumiseks oleme me endale kindlasti väga soodsa paiga leidnud.

Tööst nii palju, et meie ülesandeks on olla baaris või köögis abiks, 1500 elaniku kohta on kliente tegelikult päris palju, aga kuna hotell sai eelnevatelt omanikelt tagasi ostetud (praegused peremehed pidasid seda hotelli kuskil 10 aastat tagasi veel ise) pidime ikka ropult tööd tegema, et see puhtaks kraapida ja eks selle käima lükkamine võtab ka oma aja. Majutus ning toit on meil tööandjate poolt tasuta, nii et elu on suhteliselt lust ja lillepidu.

Natuke muidugi igatseme endale autot, et saaks kuhugi trippida, aga kuna siin lähedal just eriti tegevust või vaatamisväärsusi pole ja vabu päevi meil ka otseselt pole, ainult poolikud päevad, siis pole meil autot vist mõtet siin ostagi. Päris varsti on ka jõulud tulekul, nii et meie bossid korraldavad jõulupeo ja meie baari manager, kes ka ise kunagi backpackerina siia sattus lubas meid millalgi natuke sõidutada ja enda autot laenata. Muidu fun factiks, et lähim ‘’linn’’ on 2,5h kaugusel Leonorast.

Ühel päeval käisime tähti vaatamas ja see, milline tähistaevas Austraalias on, on tõeliselt maagiline!

Täna saime peremehega linnast natuke välja sõita, et tuttavate ’’loomaaeda’’ komposti viia, nägime ära kohalikud kitsed, põrsad ja kängurud. 😊 Inimesed on Leonoras peamiselt väga sõbralikud, eriti meie tööandjate tuttavad, näiteks käisime pühapäeval tuttavate juures grillipeol ning nägime nii palju linde ja loomi, kelle nad kunagi päästnud. :)

Tegelikult on naljakas küll, elu on siin Austraalias tõesti nagu seiklus ja iga päev sellest on omamoodi ning õpetab meile midagi uut, aga vahva on!

30.november 2019

[rmkaustraalia]

[rmkaustraalia]

Elu keset tühermaad

Kust nüüd siis alustada.. Seadsime oma värskelt ostetud saanile hääled sisse ja põrutasime Perthist Capeli poole. Elame Ellendale’is ja sõidame iga hommik 20 minutit tööle, et peadpidi viinamarjapõõsastes 8 tundi mööda saata, aga muidu on kõik kenake. Saime oma fordi eelmisel pühapäeval taiwani naiselt kätte ja olime fingers crossed situatsioonis, et midagi autoga valesti poleks. Tädi ise ostis auto mehhaanikult, kes oli sellele neljase mootori alla putitanud, nii et meie madal valge ford teeb iga pedaalitallamise peale hullemat häält kui traktor, but that’s okay, vähemalt nii kaua kuni teepeale ei jää. Lasime siis sel nädalavahetusel peremehel auto üle vaadata ja selgus, et summutis oli kaks suurt auku, õnneks oli onu nii lahke, et vaatas meie auto üle ja tegi parandusi.

Kuna paar päeva on vahepeal vihma tõttu vabaks antud, siis käisime ka laupäeval tööl ja kui varem panime hullu ja sõitsime 100ga siis eile hüppas meiega samas tempos auto kõrvalt känguru mööda, nii et võtame vähe vaiksemalt. :D

Muidu on tööpäevad päris intensiivsed ja päevad üpris üksluised, 6 hommikul ärkamine-söök-töö 8h-poodi-söök-vaba aeg ja kell 21 max magama, sest uni tuleb juba kl 20 peale. :D

Vanem paar, kes meile ulualust pakub, on äärmiselt pedantsed, meie minimaja (me kutsume seda konteiner-elamuks) oli viimse detailini puhtaks tehtud, ainuke asi mis meid hirmutas olid putukad, mille peale Kaisa ja Reti tolmuimeja välja võtsid ja kell 22 õhtul neid lae alt püüdma hakkasid. Muidugi on selle pisikese majaga muid olmemuresid, näiteks on meil gaasipliit ja no sellega on ka igast pulli olnud, aga muidu oleme Kaisalt korraliku õppetunni saanud, et sellega peab VÄGA ETTEVAATLIK! olema ja me olemegi!

Muidu elame keset lehmi ja lennuvälja, meie tore peremees lendab igapäevaselt oma koduse trike lenduriga  ringi, mille peale ma algselt kreepsu sain, aga muidu on meil elu nagu keset tühermaad ikka: leviaugud ja 100 ämblikuvõrku on tavakas.

Mis see trike on?

Just sellega meie peremees lendabki. :)

Eelmisel nädalal käis meie recruitment tädi Anissa üht uut elanikku Ellendale’i toomas. Ma ei tea, mis värk nende aussidega on, aga me olime totaalses hämmingus kui ta selle saksa backpackeri trussasid ja muud pesu nöörile riputas silmagi pilgutamata nagu oleks see täiesti normaalne. No meie muidugi naersime taustal, sest Eestis ei tule elusees töötukassa teenindaja sinu aluspesu lappima - siin on see täiesti fine. Samuti rääkis tädi Anissa, et meie kui eestlaste kõnepruuk olla ikka räigelt ropp, no ja siis tõi näiteid ja me saime ise paraja kõhutäie naerda, sest kes oleks arvanud, et näiteks PORGAND kõlab nende jaoks nagu poor c*nt, PULMAKOOK pull mah c*ck ja no 12 kuud seda me juba kõik teame eks. Isegi meie pedandist majatädi naeris. :’D

Üldse Capeli jõudes juhtusime esimesel päeval teda poes nägema, uurisime siis Aussi erilise Vegemite kohta, mille peale ta meid endale külla kutsus. Mida tal kodus polnud oli vegemite, küll aga oli tal kaks toredat koera, ent üks neist hästi nuumatud. Muidu oli ka majatäis kilakola, millest üle hüppamiseks oleks kargud vajalikud olnud. 

Vahepeal oleme ära käinud ka Bunburys ja uudistanud, mis meie lähedal ägedat olla võiks. Tahaks väga Margaret Riverisse minna, aga ilmad on üsna halvad olnud, nt 16 kraadi. :)))))

Levi on meil üsna olematu ning päevad üsna väsitavad, seega neid blogiposte on nüüd natuke vähem tulemas, aga annan endast parima, et ikka kursis hoida, mis eluolu meil siin on.

Ah jaa, mingi päev käisime Capelis poes ja tahtsime ka natuke raha välja võtta, sest pererahvale tuleb 150AUDi nägu iga nädal raha anda ja kuna me kõik pole veel oma aussi pangakaarti saanud, siis suutis Reti oma pangakaardiga kohaliku automaadi täesti segadusse ajada, nii et see paar päeva out of service oli. :’D

Pühapäeval võtsime siiski vaba päeva ja tegime oma iganädalast grocerie-šopingut ja uudistasime Busseltonis ringi, nägime ka lõpuks ookeani üle ja oh kuidas tahaks juba teisele rannikule.

Aga muidu on väga okei, tööelu nagu ikka ja esimene palk on ukse taga!

Jaa kuna millegipärast ma ei saa siin üle ühe pildi postitusse lisada, siis lisan vahepeal mõne postituse vahele lihtsalt juurde. :) 6. november 2019

[rmkaustraalia]

Girls, you’ve got the job

Jep, me saime tööle! I mean…. ME SAIMEGI TÖÖLE ja kui ma oleks panustanud, et kaks nädalat pigem hängime, naudime piirkonda ning kohaneme ajavahega ja seejärel alles otsime-vaatame töö poole, siis tundub, et leidsime endale tegelikult vähem kui nädalaga päris okei töökoha. Agentuuri tädi, kelle kaudu me tööpakkumise saime, oli megachill, aga veidi mures meie kasvu pärast. Eriti pakkus tädile Kaisa pikkus muret, sest töökohale otsiti kolme pikka tüdrukut :’D. No mis seal ikka, saavad kolm väikest, aga see-eest kiiret töölist.

Mis me teinud oleme? Maganud, söönud, iga päev paar tunnikest gumtrees ja muudel saitidel surfanud ning Perthi peal kolanud.

Ladies and Gentleman.. me kolisime välja oma geto-urkast ja nüüd pesitseme Perthi südalinnale kiviviske kaugusel Billabongi hostelis. Fun fact, me pole ainsad eestlased ja kui hommikusöögilauas kogemata eestlaste otsa koperdasime, oli selline naljakas muhelemine nagu eestlastele ikka kombeks, et hahaa, näe ka eestlased, aga no tere ju ei lähe ütlema.. või? No õnneks olid nad ise päris jutukad ja sai paar sõna vahetatud, et kes ja kui kaua Aussis backpackerdanud on.

Vahepeal tekib tunne, et no igat päeva peaks blogima, aga see läheks liialt läilaks lugemiseks, aga no tundub, et juhtunud on ju niiiiii palju. 😀

Aussi saabudes käisime kohe pangas ära, ajasime TFN’i, White cardi, Telstra jnejne asju, et kõik eluks vajalik sisse seada. Tänu getokas elamisele istusime õhtuti pigem kodus, kui hulkusime tänava peal ja ajasime jäätist näost sisse, mis sest et üks maksab 2,50 eurot, welcome to Australia.

Eile kolisime oma Billabongi sisse ja tegime tiiru linnas.. amazing, see vaade, see killuke loodust, mis linnas säilinud on (sest autot ju pole, et päris loodusesse minna ja natuke kardame nagu neid elukaid ka seal) igaljuhul see loodus on tõesti breathtaking!

PERTH!!!!!11111

Igast nalja on ka saanud, ühesõnaga igav pole, iga päev veendume aina rohkem, et meie inglise keel vajab praktikat, näiteks hellas Reti täna solar panel farme läbi ja need viskasid otse voicemaili, Reti otsustas siis ühe voicemaili jätta, hakkas oma numbrit jätma ja unustas numbri ära ning viskas toru hargile *KAJAKAS*. NOO pole hullu, Reti helistas uuesti!.. meie Kaisaga tagataustal naerust krampides, veeris uuesti läbi naeru ja roppude sõnade numbri välja ja okay, b-bye! Mis seal ikka, nüüd on meil töö olemas. :))

Huvitav, kui ma veel Austraalia mõtteid mõlgutasin tundus mulle viinamarjaistanduses tööd teha üks must-do’dest Aussi puhul ja esmaspäeval alustamegi tööd!

Praegu tegeleme auto otsimisega ja pühapäeval sõidame Capel’i viinamarjaistandusse, fyea!

Telefonitoru otsas agentuuri tädiga ”You’ve got the job, girls!” OCTOBER 23, 2019

[rmkaustraalia]

38 tundi ja elagu geto piirkond

Oleme kohal, lõpuks.

Pakkisime oma asjad ja tegime tulekut teisipäevaõhtuse laevaga. Palusime Helsingis peavarju tuttavalt ning kolmapäeva hommikul hüppasime lennujaama ja meie 38 h Perthini algas.

Oleme RMK nagu Eestis ikka, eip nali (not a good one) tegelt oleme Reti, Mirell ja Kaisa ja see on nüüd official blogi meie toorest Austraalia elust, elust enesest ja üdini ausalt teile ette söödetuna.

Mõnele juhuslikule lehele sattujale kiirelt ülevaadet andes ütleks, et tegu on kolme eestlasega, kes tulid laia maailma (Aussi) avastama.

Helsingi lennujaamas seistes ei saanud küll aru, mis toimuma hakkab. Nägime välja nagu kubujussid, Kaisal 2 pusa ja kilekas seljas, mul üldse mantel, millest ma lahti kavatsesin saada.

Esimene lend oli 5h pikk ja me olime SPOILED.. meie kaks esimest lendu olid Qatar Airwaysiga, söök ja teenindus oli super, isegi goodiebagid olid kaasas, not that it matters, aga turvaline tunne oli lennates ja see on kõik mis loeb. Reti, kes meist ilmselt kõige sotsiaalsem on, sai kohe uue sõbra endale lennukis, kelle kaudu saime Aussis oleva eestlase kontakti, mis äkki töö otsimisel kasulikuks osutub.

Dohas oli meil 4,5h aega, ütleks kohe ära, kui keegi sinna sattuda kavatseb, siis veepudel alla 4 euro ei maksa ja aussi backpackeri jaoks on see päris suur raha.. jah! 😀 Ajasime aja kulutamiseks kummikomme taga, et järgmisel lennul millegi heaga maiustada, aga mida polnud olid kummikommid. 😦 No see selleks, Doha on selline huvitav koht, nagu nende kultuurile kohane, on neil kontroll KÕIGE ja KÕIGI üle, nii sai siis hästi nuputatud, et kuhu oma suur mantel maha jätta nii, et töötajatel ei tekiks potentsiaalset rünnaku alerti, sest PLEASE DO NOT LEAVE YOUR PERSONAL BELONGINGS ANYWHERE. Reti siis pakkus ette, et anname selle infotöötajale ja ütleme, et leidsime kuskilt alast, mille peale übermotiveeritud töötaja kohe mantli ”kaotajat” otsima hakkas, natuke oli paha tunne, et selline tillikas tehtud sai, aga ausalt nende prügikastidesse, mis lennujaamas olid, ei oleks isegi tavaline veepudel mahtunud. Hüppasime uue lennu peale ja suundusime Singapuri, kus meil oli vaja ümber tõsta pagas ning sõita teise terminali, põdesime üle, jõudsime päris hästi.

Singapur on MEGA, meid tervitas mõnus eksootiline õhk ja kaunis loodus, mida enamus ajast kahjuks ainult läbi lennujaama klaaside nautida saime. Kuala Lumpuri tädid tahtsid kangesti meiega pilti :’D.

Edasi suundusime AirAsia lennu peale, mis meid Kuala Lumpurisse lennutas.

Kualas oli meil 11,5h aega. Nii pika vahemaa võlu on alati kas megapikad ooteajad lennujaamas või lennukitest maha jäämine, õnneks viimasega meil probleeme polnud.

Kuala Lumpuri lennujaama saabudes ootas meid eriti ”meeldiv” üllatus, ootasime kohvri saamiseks tund aega järjekorras.

11,5 h lihtsalt istumist polnud just eriti tore, aga vähemalt sai enda unevarusid täiendada, istusime massaažitoolidele ja magasime pool tundi, kuni tuli kohalik uurima, et kas me ikka raha eest istume seal. Noo mis seal ikka, liikusime siis edasi, lõpuks sai ka see aeg oodatud ja läksime viimasele lennule AirAsiaga, et lennata Perthi.

Sellest lennufirmast nii palju, et isegi vesi polnud tasuta ja enne teenindati ettetellinud kliente, eriti oodatud tunnet ka ei jäänud, sest kui muidu on stjuardessid üliarmsad ja hoolitsevad kõige eest, siis näiteks meie lennul Perthi kukkus ühe pisikese tüdruku jänes vahekäiku ja stjuard vaatas seda ning astus sellest kaks korda isegi tuimalt mööda??

Lendasime Perthi poole normaalse tormiga, välgutas ja üldse oli veits rappumist, aga õnneks õnnelikult kohale me jõudsime ja peale 5,5h lendu ootas meid ees kaunis Austraalia.

Eilne päev, kohale jõudes, oli selline harjumine, magasime oma kuu aega tagasi broneeritud Airbnb’s mõned tunnid ja suundusime linna. Olgugi, et Perthis on hetkel kevad, on siin ulmepalav, täna on näiteks kuni 32 kraadi.

Vaatasime netist, mis kohad ja asjad meil siin lähedal on ja Kaisa avastas, et elame getopiirkonnale päris lähedal, mis selgitab, miks tänaval eriti inimesi ei liigu ja muidu ka veits kõle on.

Muidu üldiselt infoks, siis Aussis on söök kallim kui Eestis, aga tarbekaubad on kindlasti odavamad. Käisime linnas poes, olime suht veganid, ostsime juurikaid ja riisi, möksisime kastet juurde ja nii see päev õhtusse jõudiski. Jätsime oma panni likku ja hommikul kuulsime, kuidas üks närvihaige onu karjus meie panni kraanikausist leides *read in Australian accent* ”Oh, f*ck me”.

Oleme juba aktiivselt töö leidmisega ka tegelenud ja pakkumisi on palju huvitavaid ja veelgi huvitavamaid. Neile, kes inglise keelt mõistavad siis üks näide sellest.

Veel, blogi pole täielik ja kõik kujundus jne on veel muutmisel, aga no nii tahtsime miskit teiega juba jagada, nii et pardon.

Ühesõnaga elu on põnev, ajasime oma hommikupudru sisse ja suundume linna.

Päikest 🙂 OCTOBER 19, 2019