#sotsioloog
Explore tagged Tumblr posts
Visit Tumblr Blog
Explore Tumblr blogs with no restrictions, modern design and the best experience.
Last Seen Tumblr Blogs
Fun Fact
Tumblr is used by 21% of adults online aged 18-29 years.
Text
Kellele kuulub Eesti ajakirjandus?
Ajakirjanikud pole sugugi nii erapooletud kui väljaannete reklaamid väidavad. Küll aga ei tulene nende kallutatus tingimata sellest, et nad otseselt ühe või teise erakonna käpa all on, vaid pigem ajakirjanike sisemisest tõediskursusest.
Eesti meediasüsteem järgib vaieldamatult kommertsiaalset mudelit ja selle tõestuseks on meie ajakirjanduses avaldatud rohkem kui küllalt valitsust ja poliitikuid kritiseerivaid ja ründavaid artikleid.
Mind hakkas aga huvitama mõte, kas võimul olevaid parteisid ja poliitikuid kritiseerivad artiklid ja meedia on toodetud kodanike huvides, et mingeid probleeme valgustada või on need toodetud opositsioonis olevate erakondade ja poliitiliste jõudude toetuseks. Lisan, et ma ei arva, nagu tegemist oleks tellimustöödega, et ajakirjanikelt ostetakse artikleid. Ma usun nad kirjutavad sellest, mida nad tõeseks peavad, nad on valinud poole ja läbi selle toodavad meie ühiskonda mingit poliitilist tõediskursust. Tõediskursuste tekkimisest ja selle taastootmisest on kirjutanud tuntud prantsuse sotsioloog Michel Foucault.
Ajakirjanikud ei ole erapooletud, nad võtavad omaks mingi tõe ja nende artiklid lähtuvad sellest seisukohast. Artiklite teemasid valitakse oma tõekspidamiste järgi, loo allikad on nende arusaamade pooldajad ja lugude kontekst on alati nende seisukohti toetav, nad raamistavad erinevad artiklid oma arusaamade järgi. Lisaks tundub, et ühe ajakirjaniku selge eelistus või tõekspidamine kandub üle ka tema kolleegidele ja mingid poliitilised seisukohad ja arusaamad mõjutavad koguni terveid toimetusi.
Eestis on paar väljaannet, kelle seisukohti me ei pea analüüsima ja selle tagamaasid arutama, need on Tallinna TV ja Kesknädal. Teised väljaanded peaksid aga üldiselt olema erapooletud, ajakirjanikud peaksid vahendama sündmusi ja fakte. Oma arvamust peaksid nad väljendama ja arutama arvamusartiklites või artikli kommentaarides, kust lugeja saab selgelt vahet teha ajakirjaniku isiklikul hoiakul ja uudisel. Kahjuks on täna raske aru saada mis on uudis ja mis ajakirjaniku isiklik arvamus.
Ajakirjanike kindlateks kriitika objektideks Eesti poliitikas on Edgar Savisaar ja Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), ka kõik teised kooseluseaduse vastased ja venemeelsed poliitikud ja arvamusliidrid.
Lugejate silmis on erinevad väljaanded selgelt mingi poliitilise jõu ja nende kampaaniate toetajad. Oma poolehoidu näidatakse nii avaldatud kui ka avaldamata jäetud lugudega. Delfit ja EPL-i peetakse sotside ideede toetajateks (vt nt lugu „Pea 40% Keskerakonna Tallinna kandidaate saab oma palga linnalt“ või juhtkirja „Sotsid, nüüd tõeline võimuerakond“), Postimeest ja ERR-i seostatakse Reformierakonnaga (vt nt Keskerakonda kritiseerivat artiklit „Keskerakond hirmutab reklaamides venekeelset valijat“ või Reformierakonda kiitvat artiklit „Reformierakonnale koidab Tartus supertulemus“, Õhtuleht levitab kõike, millel skandaali ja kõmu maik (vt nt siit ja siit).
Kokkuvõtteks ütleksin, et inimesed leiavad alati sellist poliitilist kommunikatsiooni, mida nad otsivad. Kas siis erapooletut, pooldavat või millegi vastast. Kõige suurem kaotaja kallutatud informatsiooni levitamise juures on meedia ise, kes seab ohu oma usaldusväärsuse.
2 notes
·
View notes
Text
Kellele kuulub Eesti ajakirjandus?
Ajakirjanikud pole sugugi nii erapooletud kui väljaannete reklaamid väidavad. Küll aga ei tulene nende kallutatus tingimata sellest, et nad otseselt ühe või teise erakonna käpa all on, vaid pigem ajakirjanike sisemisest tõediskursusest.
Eesti meediasüsteem järgib vaieldamatult kommertsiaalset mudelit ja selle tõestuseks on meie ajakirjanduses avaldatud rohkem kui küllalt valitsust ja poliitikuid kritiseerivaid ja ründavaid artikleid.
Mind hakkas aga huvitama mõte, kas võimul olevaid parteisid ja poliitikuid kritiseerivad artiklid ja meedia on toodetud kodanike huvides, et mingeid probleeme valgustada või on need toodetud opositsioonis olevate erakondade ja poliitiliste jõudude toetuseks. Lisan, et ma ei arva, nagu tegemist oleks tellimustöödega, et ajakirjanikelt ostetakse artikleid. Ma usun nad kirjutavad sellest, mida nad tõeseks peavad, nad on valinud poole ja läbi selle toodavad meie ühiskonda mingit poliitilist tõediskursust. Tõediskursuste tekkimisest ja selle taastootmisest on kirjutanud tuntud prantsuse sotsioloog Michel Foucault.
Ajakirjanikud ei ole erapooletud, nad võtavad omaks mingi tõe ja nende artiklid lähtuvad sellest seisukohast. Artiklite teemasid valitakse oma tõekspidamiste järgi, loo allikad on nende arusaamade pooldajad ja lugude kontekst on alati nende seisukohti toetav, nad raamistavad erinevad artiklid oma arusaamade järgi. Lisaks tundub, et ühe ajakirjaniku selge eelistus või tõekspidamine kandub üle ka tema kolleegidele ja mingid poliitilised seisukohad ja arusaamad mõjutavad koguni terveid toimetusi.
Eestis on paar väljaannet, kelle seisukohti me ei pea analüüsima ja selle tagamaasid arutama, need on Tallinna TV ja Kesknädal. Teised väljaanded peaksid aga üldiselt olema erapooletud, ajakirjanikud peaksid vahendama sündmusi ja fakte. Oma arvamust peaksid nad väljendama ja arutama arvamusartiklites või artikli kommentaarides, kust lugeja saab selgelt vahet teha ajakirjaniku isiklikul hoiakul ja uudisel. Kahjuks on täna raske aru saada mis on uudis ja mis ajakirjaniku isiklik arvamus.
Ajakirjanike kindlateks kriitika objektideks Eesti poliitikas on Edgar Savisaar ja Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), ka kõik teised kooseluseaduse vastased ja venemeelsed poliitikud ja arvamusliidrid.
Lugejate silmis on erinevad väljaanded selgelt mingi poliitilise jõu ja nende kampaaniate toetajad. Oma poolehoidu näidatakse nii avaldatud kui ka avaldamata jäetud lugudega. Delfit ja EPL-i peetakse sotside ideede toetajateks (vt nt lugu „Pea 40% Keskerakonna Tallinna kandidaate saab oma palga linnalt“ või juhtkirja „Sotsid, nüüd tõeline võimuerakond“), Postimeest ja ERR-i seostatakse Reformierakonnaga (vt nt Keskerakonda kritiseerivat artiklit „Keskerakond hirmutab reklaamides venekeelset valijat“ või Reformierakonda kiitvat artiklit „Reformierakonnale koidab Tartus supertulemus“, Õhtuleht levitab kõike, millel skandaali ja kõmu maik (vt nt siit ja siit).
Kokkuvõtteks ütleksin, et inimesed leiavad alati sellist poliitilist kommunikatsiooni, mida nad otsivad. Kas siis erapooletut, pooldavat või millegi vastast. Kõige suurem kaotaja kallutatud informatsiooni levitamise juures on meedia ise, kes seab ohu oma usaldusväärsuse.
0 notes
Link
Students often ask us sociology instructors, "what can I do with a degree in sociology?" In the competitive job market of today, not only does a major in sociology provide marketable skills, it is...
Kliki pealkirjale ja leiadki vastuse.
0 notes
Link
Applied sociologists face some hurdles in their work because not many people understand our methods and theories. Working together with academics would help us transcend these issues. For maximum impact sociology courses should integrate applied knowledge and experience into the way in which we teach sociology in the classroom.
0 notes
Link
Sotsioloog ja dokumentalist Peeter Vihma kirjutab, et Eestis valitseb veider vastuolu: inimeste huvi poliitika vastu suureneb, aga «politiseerumine» ja «politiseerimine» on vaata et sõimusõnad.
...
Tahan nõustuda Mihkel Kunnusega, kes arvab, et praegu pole meil tegemist mitte demokraatia kriisi, vaid aristokraatia kriisiga. See aga tähendab, et küsimus on, kuidas saada uusi, moraalfüsioloogiliselt terveid inimesi meie demokraatlikku aristokraatiasse, ilma et sellega kaasneks jaburad revolutsioonilised loosungid (nagu «Plats puhtaks» või «Murrame läbi»).
(Postimees 05.03.13)
Loe kogu arvamuslugu pealkirjale klikkides.
0 notes
Link
Praegu Tallinnas ja Tartus toimuv näitab selgelt nii vajadust ja võimalust linnaseltsidega rohkem arvestada, kirjutab sotsioloog ja dokumentalist Peeter Vihma.
(Postimees 10.05.13)
Loe kogu arvamuslugu pealkirjale klikkides.
0 notes
Link
Kui meedia avaldas hiljuti endiste linnaametnike Ivo Parbuse ja Elmar Sepa vestlusi, kurtis avalikkus Tallinna valitsemisstiili üle. Aga põhjusi Tallinna valitsemise üle imestada on teisigi, kirjutavad Linnaidee algatuse eestvedaja Teele Pehk ja sotsioloog Peeter Vihma.
Ehkki paljud on kuulnud "Tallinna positiivse programmi" koostamisest, siis vähesed teavad, et samal ajal on väljatöötamisel linna arengukava, millega pannakse paika pealinna arengusuunad aastateks 2014-2020. Markantseks teeb sellise kahekihilise planeerimise asjaolu, et suure reklaamkampaania abil läbi viidav positiivne programm ei kohusta linnavõimu mitte millekski, aga arengukava on nii linnaeelarve kui ka eurorahade taotlemise alus ehk seaduse kohaselt kõige olulisem linna arengut suunav dokument. Esmapilgul jääb mulje, et linnal on kaasamisega kõik korras. Positiivse programmi nime all viiakse läbi suurejoonelist kampaaniat, mida reklaamitakse igal võimalikul viisil. Programmi käigus pandi suurimatesse kaubanduskeskustesse ja linnaosavalitsustesse elanike ideede ja ettepanekute kogumiseks kastid, samuti oli võimalik oma soovid veebi teel edastada. Linnavõim ei ole aga nõustunud ettepanekute ja nende tegijate avaldamisega ega ole mitteavaldamist ka põhjendanud. Laekunud ideid on analüüsinud eksperdid, kelle nimesid ei avaldata.
(ERR 13.06.13)
Loe tervet artiklit pealkirjale klikkides.
0 notes
Link
Puudulikud tarbijad, õigluse nimel tegutsevad meeleavaldajad või rüüstajatest mässajad
Märatsemine toidab täiendavalt frustratsiooni, arvab sotsioloog Steven Miles, keda intervjueeris Katrin Tiidenberg, TLÜ RASI doktorant.
Steven Miles, maailmas tsiteeritakse palju teie lauset, et tarbimine on 20. sajandi religioon. Mida täpsemalt selle all silmas peate ja kas see kehtib ka 21. sajandil?
20. sajandil hakkas tarbimine defineerima seda, kuidas me iseend indiviididena näeme. See, kuidas me maailma tajume, tuleneb sellest, kuidas me iseend näeme, meie enesekuvandist. Ja me kasutame tarbimist selle enesekuvandi loomiseks.
(EPL 30.05.13)
0 notes
Text
Käitumis –, sotsiaal - ja terviseteaduste doktorikooli aastakonverents
"Enam kui 70 teadlast peavad Noarootsis Tartu ülikooli käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli 12. aastakonverentsi ning tutvustavad viimaste aastate jooksul tehtud uuringuid ja tulemusi.
Üritusel võetakse muu hulgas luubi alla inimeste internetikasutus ja kehaline võimekus, samuti meedia mõju lastele ja noortele, vahendasid ERR-i teleuudised. Tööalase uurimusena tutvustatakse seda, miks kipuvad inimesed lükkama kohustusi edasi. Ürituse külalisesineja on professor David Ost USA-st, kes räägib üldisest tööjõuliikumisest. Peale uurimisprojektide tutvustamise tunnustatakse konverentsil parimate doktorantide teadusartikleid ning kavandatakse edasist valdkondadevahelist koostööd."
(ERR 23.05.13)
Täpsem info doktorikooli kodulehelt: http://www.doktorikool.ut.ee/kstt//1179867
0 notes
Link
Indiast pärit Sudhir Venkatesh õppis esialgu USAs matemaatikat, kuid hakkas huvi tundma sotsioloogia Chicago koolkonna vastu. Tänaseks päevaks on ta omas valdkonnas saavutanud kuulsuse staatuse. Uurides gängielu ja prostitutsiooni on ta suutnud muuta sotsioloogia popiks.
0 notes
Photo
Sotsioloogid - millega nad õigupoolest tegelevad?
0 notes
Link
TLÜ RASI vanemteadur Marge Unt tutvustab raportit, kust selgub, et majandussurutis ei pane tegelikult noori õppima ja kutseharidus ei kaitse töötuse eest. (Postimees 28.01.13)
0 notes
Link
Sotsioloog Airi-Alina Allaste kirjutab teemadest, mis noorte tööturu väljavaadete diskussioonis said vähem tähelepanu.
(EPL 12.02.13)
0 notes
Link
TLÜ RASI vanemteadur Marge Unt kirjutab noorte hoiakust 'lihtsate tööde' vastu.
(Delfi 10.01.2013)
0 notes
Link
TLÜ RASI vanemteadur Marge Unt selgitab, kuidas tõlgendada Gini koefitsenti. (Äripäev 08.02.13)
0 notes