#söögiisu

[kadunudtarkus]

Koirohi

Artemisia absinthium L., Compositae Koihein, pälim, pälimhain, pälün, pänül, pujurohi, vihand Wormwood

Koirohi kasvab kuivadel rannaniitudel, liivikutel, karjamaadel, sagedamini aga õuedes, tarade ääres ja kõnnustutel kas metsikult või metsistunult.

Seda kogutakse õitsemise eel, juunis-juulis; kuivatatakse varjulises kohas.

Koirohtu kasutatakse tinktuurina esmajoones söögiisu tõstmiseks, maomahla ülihappesuse ning mao- ja soolegaaside vähendamiseks, halva suuleha kaotamiseks, kõhulahtisuse ja kroonilise kõhukinnisuse, maksahaiguste ja ainevahetushäirete ravimisel.

Selle tarvitamisega ei tohi liialdada, sest ta võib esile kutsuda lihasekrampe, peapööritust, närvihäireid jne.

Kirjeldus

Koirohi kasvab kuivadel rannaniitudel, liivikutel, karjamaadel, sagedamini aga õuedes, tarade ääres ja kõnnustutel kas metsikult või metsistunult.

Ta on mitmeaastane rohttaim, puitunud juurikatega.

Vars on 40-60cm kõrge, püstine, oksine, hästi lehistunud.

Lehed on kaheli- või kolmeli-sulglõhised, süstjate tömpunud tippudega, siidbiltjad, lõhnavad, mõru maiguga, alumised rootsulised, ülemised rootsutud.

Õied kollased; putkõied mõlemasugulised, servas vaid emasõied väljaulatuvate emakasuudmetega. Korvõisikud peaaegu kerajad, lühiraolised, enamasti longus, paljude hulgaõieliseks pööriseks koondunud nuttidega.

Õitseb juulist septembrini. Eesti NSV-s esineb metsikult harva (vahel mereranniku liivikutel), sagedamini aga kultiveeritavana aedades.

Ravim

Ravimina kasutatakse taime ladvaosa koos lehtedega - herba Absinthii, aga ka lehti- folia Absinthii. Koirohtu kogutakse õitsemise eel, juunis-juulis; kuivatatakse varjulises kohas.

Droogi moodustavad ladvaosad pikkusega kuni 25cm, kusjuures korvõisikute läbimõõt kuni 4mm. Lõhn aromaatne, eriti hõõrumisel, maitse väga mõru.

Niiskust võib droog sisaldada kuni 13%, pruune ja kollaseid leheosi mitte üle 3%, varreosi läbimõõduga üle 3mm kuni 3%, mineraalaineid kuni 1,5%; soolhappes lahustamatu tuhajääk peab olema alla 3%.

Droog sisaldab mõruaine glükosiide absintiini ja anabsintiini umbes 0,5%, eeterlikku õli 0,5-2%, artemisetiini (flavonoid), vähesel hulgal parkainet, vaiku, õun- ja merivaikhapet, fütontsiide, C-vitamiini (0,12-0,54%, arvestatuna kuiva taime kohta), karotiini.

Eeterlik õli sisaldab asuleene ja on seetõttu rohekas-sinine. Asuleenid tekivad destilleerimisel mõrudest glükosiididest. Vaheproduktina on avastatud artabsiin, mis destillatsioonil hamasuleeniks muutub. Eeterlik õli on tujüülalkoholi ja tujooni sisalduse tõttu mürgine.

Toimed

Koirohi kuulub teaduslikult tunnustatud ravimtaimede nomenklatuuri, on aga tuntud ka rahvameditsiinis kui mitmekülgse toimega vahend.

Teda kasutatakse tinktuurina esmajoones söögiisu tõstmiseks, maomahla ülihappesuse ning mao- ja soolegaaside vähendamiseks, halva suuleha kaotamiseks, kõhulahtisuse ja kroonilise kõhukinnisuse, maksahaiguste ja ainevahetushäirete ravimisel.

Ei ole soovitatud tarvitada pikaajaliselt suurtes annustes nn. koirohuviinana, sest see võib esile kutsuda närvihäireid.

Koirohtu kasutatakse ka teena (i teelusikatäis kuivatatud koirohulehti 2 klaasitäie keeva vee kohta).

Koirohu tarvitamisega ei tohi liialdada, sest ta võib esile kutsuda lihasekrampe, peapööritust jne.

Koirohi kuulub ka söögiisutee koostisse (koirohuürti 8 osa, raudrohuürti 2 osa); valmistamiseks võetakse 1 teelusikatäis ürdisegu 2 klaasi keeva vee kohta. Lastakse jahtuda, kurnatakse ja võetakse 2 või 3 korda päevas 1 spl veerand või pool tundi enne söömist.

Apteekides on müügil mitmeid preparaate, mille koostisse kuulub koirohi: koirohutilgad - tinctura Absinthii, koirohu ekstrakt - extractum Absinthii spissum, mõrutinktuur - tinctura amara, mõru tee - species amara.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Eesti taimede levikuatlas 2020

[viplala-things]

Ma vist olen hull

Mis teema mul on ära jooksmistega

Koolitajale kuid sai liiga palju, jooksin ära,

Priimula lingid asjad lõid kokku, ei tahtnud ha ei suutnud teha ega rääkida, jooksin ära

Nüüd kreekas jooksin ära vahest raha jagamisest. Mis kindlasti oleks okei tegelt kui kainelt peale vaadata, täiesti savi, kuid sel hetkel ma tegin parimat mis ma suutsin. Ma oleks võinud hingata. Jääda paigale. Paluda teha seda aeglasemalt. Rääkida taaviga sõna sõnajaaval. Ma mõtlesin et kui ma ei suuda siis saab kõik korda. Et see kn parem lahendus kui see et ma hakkan õigust taga nõudma.

Ma ei tea mis mul viga on. Millest see tuleb, kas ma olen hull või miks .a reageerin niimoodi. Jooksen ära, põgenenud. Nii lapsik. Nagu see lahendaks asjad ära. Need asjad jäävad maha ning bag, mina ei pea tegelema kuid teised peavad ja see ei pruugi üldse parem olla. Ja siis see mainekahju millest ma praegu poolenisti üldse ei hooli ja poolenisti sees keerab kõik asjad täiega. Ma olin nagu mullis. Nagu ujuks. Söögiisu polnud, joogiisu polnud. Täiesti fruit, täiesti ükskõik

Allasurutud arvamisega sest ükski arvamus mida ma suudab väljendada ei ole õige. Siis ma ei teagi mida enam teha või öelda, käin ringi nagu unes ha ei saa aru mis toimub. Vaatan aga ei näe. Vahin tühjusesse, silmad ei suuda teravustada. Täiesti tardumine.

[taimemaailm]

Puju (Artemisia)

Saksa ja inglise keeles samuti Artemisia.

Kahe- ja mitmeaastaliste taimede perekond korvõieliste sugukonnas, mis on osa astrilaadsete seltsis. Harilik puju (Artemisia vulgaris, Beifuß või common mugwort*, pildil) on mitmeaastane.

Enamus liike pärineb põhjapoolkerast, Euroopast, Aasiast ja Põhja-Ameerikast, kuid esineb ka liike Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas.

Pikkused on väga erinevad, 3-190 cm, harilikul pujul 30-190 cm.

Harilikku puju saab kasutada parfüümitaimena, maitsetaimena (maitse on sarnane punega ja aedmajoraaniga) ja ravimtaimena, enamasti söögiisu ja seedimist soodustavaks ning rahustavaks toimeks, kuid ka palju teiste eesmärkidega, näiteks valuvaigistiks ja haavade parandamiseks.

Taime saab äratunda kobar-liitõisikute kaudu, mis koosnevad tihedasti kõrvuti asetatud õietest ja õisikutest varrete otsas ja lõhiste lehtede kaudu, mis on alt valged ja mille hõlmad on elliptilised või lineaalsed.

*Taimel on palju teisi ingliskeelseid nime: riverside wormwood, felon herb, chrysanthemum weed, wild wormwood, old Uncle Henry, sailor's tobacco, naughty man, old man, ja St. John's plant.

Pilt: Christian Fischer, CC BY SA 3.0, Wikimedia Commons

[reameestanel]

Mis asi on vaba aeg?

Jõhvis väga vaba aega ei eksisteeri, õhtune rivistus siin 25 minutit, Tapal 10. Peale lõunat on 40 minutit vaba aega, mis tundub rohkem 10 minutit. Õhtul on mingi tund vist ja see põhimõtteliselt kõik, nii kopp ees juba. Täna ja eile on olnud koguaeg Carl-Gustavi tunnid, õpime relva, laskemoona ja käsitsemist. Nüüd lähme õue jälle selle relvaga ja teeme mingit jama.

Söögiisu on paranenud kuna kõht on koguaeg suht tühi, enam seda probleemi pole, et poole söömise pealt kaob järsku isu ära. Ptüi, ptüi, ptüi.

Homme on Carl-gustavi relva ja moona peale kaks testi. Saab vist hakkama, vaatan õhtul veel üle ja äkki timmis.

Kell on 22:15, öörahu pikendati 30 minuti võrra. Täna on vaba aega olnud tund ja kaheksa minutit koos lõunase pausiga. Tunnid lõppesid, läksin relvi hooldama, koheselt tuli varustuse kontroll, ning seejärel hooldasin veits varustust ja käisin pesus, siis tuli otsa kohe õhtune rivistus ja nüüd jäi natukene vaba aega. Siin on wifi seega vaatasin veits seriaali. Mingid 11 kuu jorsid on saanud oma nooremseersandi auastme kätte ja nüüd arvavad, et on tegijad, jah, olite tublid aga tõmmake veits tagasi.. Rivi ees räägiti, et rakmeid tuleb hooldada jms, küsiti kas keegi tahab veel sõna, mingi nooremseeru ütleb, et tahab ja hakkab sama juttu veel rohkem ropendades kordama, käi vittu, tra, kes sa oled selline. Olen neli päeva olnud siin ja mul on nii kopp ees sellest kõigest, õnneks tundide läbiviijad on siiani normid olnud, eriti Uusen, no tõesti lahe kuju, müts maha. Pühap tuleb uuesti varustuse kontroll, seitsme päeva jooksul neljas siis, aitäh Jõhvi. Kell kohe pool seega head ööd!

[heeliasillamaa-blog]

Eksperiment: mis tunne on nädal aega USAs influencer'it mängida?

«Kas sa saaksid GPSi kinni panna? See rikub pildi ära.» Ei ole just kõige julgustavam lause, mida mööda California võõraid teid sõites kuulda. Küll aga ei ole see ei esimene ega viimane lause, mis mind nädal aega kuulsate blogijatega reisides pead vangutama paneb.

Oma pealiskaudsuse täies hiilguses valdab mind lennujaamas Soome reisiblogijat Veerat ja Saksamaa elustiiliblogijat Bellat nähes siiras rõõm. Oma reisikaaslastele kiiret pilgu heites mõistan, kuidas vähemalt söögiisu on neil sama hea kui minul. Seega on minu šansid detox-teede juttudest pääseda suuremad, kui olin julgenud loota.

Ma pole kunagi saladust teinud sellest, kuidas sotsiaalmeedia kuulsustest ma just suurt lugu ei pea. Mulle on lihtsalt jäänud mulje, et nende mõttemaailm erineb minu omast kardinaalselt ja smuutitrendidest kuulmine ajab mind kergelt öeldes öökima. Olen otsustanud aga kõik oma eelarvamused nädalaks maha suruda ning koos blogijatega mööda California rannikut seigeldes omal nahal järele proovida, kuidas siis ikkagi see peenes keeles influencer'ite elu käib.

Kui soomlanna Veera osutub juba esimeste lausetega just nii jutukaks kaaslaseks, kui olin oodanud, siis sakslanna Bella suudab mind oma tagasihoidlikkusega üllatada. Inimeselt, kes iga päev oma elu pisemaidki detaile üle 50 000 fänniga Instagrami story'de vahendusel jagab, ootaks ma seninägematut julgust ka päris elus võõrastega tutvudes.

Nii lend, kui meie esimene õhtu San Franciscos kulgeb vaikselt üksteist tundma õppides. Või õigemini mina neid tundma õppides, sest mõnevõrra ootamatult olen esimest korda elus sattunud seltskonda, kus minu kaaslased minu tegevuse vastu mitte vähimatki huvi ei tunne. Endast meeldib neile aga rääkida küll.

Kui sel õhtul annavad blogijate kohalolust märku vaid innukad jäädvustused meie hirmuhkest Fairmonti hotelli fuajeest, siis järgmisel päeval hakkavad blogijad juba oma tõelisemat palet näitama. Hommikusöögilauas uurib Veera, kas me võiks äkki kolme peale jäätisekokteili osta, sest ta tegelikult seda juua ei jaksa, kuid pildil võiks see hea välja näha küll. Nii otsustamegi vennalikult seda minu silmis mitte just kõige erilisemat jooki jagada.

Kuna Veera üks kaameratest on otsustanud ootamatult otsad anda, suundub ta pärast hommikusööki fotopoodi. Meie Bellaga aega raiskama ei hakka ning tiirutame mööda suurlinna tänavaid, lootuses leida piltide jaoks sobiv koht. Õnnetult ilmneb aga peagi, kuidas Bella poolt valituks osutunud kohas paistab õige valgus vaid keset tänavat. Pildid muidugi tähtsuse poolest liiklusele alla ei jää ning kui keegi üldse millegi alla jääb, siis olen see mina, kellel on värske influencer'ite fotograafina oht autolt löök saada.

Õnneks saab Bella loodetud fotod kiirelt kätte ning nii suundume autojuhtide pahameele saatel ekskursioonile kohalikku China Towni. Ilusaid värvilisi seinu nähes proovin ise natuke initsiatiivi üles näidata ja pakun Bellale välja, et võin teda seal pildistada. Vastusena saan aga teada, kuidas tema Instagrami-feed'iga lähevad kokku vaid pruunid-mustad-valged toonid ning seetõttu ta punases China Townis pilte teha ei saa. Jälle targem.

Enne päikeseloojangut on meil kavas veel kiire Golden Gate Bridge’i külastus. Kuna piltide jaoks on parem minna eemal asuva mäe otsa, saan ma San Francisco suurimat vaatamisväärsust vaid kaugelt imetleda. «Mul on kaasas instagrammable rätik,» rõõmustab Veera. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on tavalise salliga, mis piltide jaoks selga panna või maha asetada. Nii tundub kogu see keset suvalist maastikku maha istumine palju loomulikum ja hubasem.

Hotelli jõudes tunnen suurt kergendust. Päev on olnud pikk ja piltiderohke. Loodetud puhkus jääb aga ära. Nimelt tuleb meil Bellaga meelde, kuidas juba järgmisel päeval sõidame väikse linna Morro Bay poole ning Fairmont jääb selle reisi kõige uhkemaks hotelliks. See tähendab vaid üht – ka seal tuleb veel üks pildistamine korraldada.

Väsinud Bella mõtiskleb, kas meil õnnestuks äkki hoopis järgmisel hommikul need pildid ära teha. Kuna hommikul une arvelt pildistamine ei tundu mulle kohe üldse mitte parema ideena, võtan viimase jõu kokku ja motiveerin Bellat kohustusi ehk ilusaid pilte mitte järgmisesse päeva lükkama. Nii vaarume pooleldi juba unes kõndides tubadesse kolmandat korda riideid vahetama ja meiki värskendama.

Järgnevatel päevadel jõuan blogijate elustiiliga juba üpris ilusti sammu pidada. Kuna enamiku ajast veedame autos, on mul ka natuke rohkem aega hinge tõmmata. «Kas sa saaksid GPSi kinni panna, see rikub pildi ära?» Selgub, et Veerale meeldib väga just läbi autoklaasi pilte teha, kuid ilma igasuguste lisavidinateta. Bella entusiastlikku püüdesse GPS-seadeldist aknalt maha tõmmata sekkub meie autojuht, kes selgitab, et tegemist ei ole lihtsalt iluasjaga, vaid meil on seda päriselt vaja. Jumal tänatud.

Selle kõige juures ei saa ma aga öelda, et mul ei oleks lõbus. Saame tüdrukutega juba päris hästi läbi ja tekkima hakkavad esimesed ühised naljadki. Tõsi, meie jututeemad pole just need, millega ma harjunud olen, kuid omamoodi on see nagu tõeline puhkus. Samuti õpin iga päev midagi uut. Näiteks seda, kuidas reisides tasub alati kaasas kanda mütsi ja salli. Nii on sul ühe päeva jooksul mitut vaatamisväärsust külastades võimalik vältida olukorda, kus kannaksid kahel pildil sama riietust. PS! Alloleval pildil ei ole minu topsis kohvi, ma ei joo kohvi, aga ilma topsita oleks pilt liiga tühi tundunud.

Los Angelesse jõudes saabub lõpuks aga minu kauaoodatud murdepunkt. «Me võiks alustada sellest roosast seinast,» näitab Bella mulle Instagramist leitud pilti suvalisest seinast. Iga teine kell poleks mul seina vahtimise vastu midagi, kuid kuna meie reis käib ette antud graafiku järgi, on meie aeg kesklinna avastamiseks piiratud.

Pärast minu paari sapisemat kommentaari, kuidas ta saaks ka Saksamaal fotostuudios roosa taustaga pilte teha, jääb ikkagi tema sõna peale. Selleks, et hiljem siis Instagramist avastada, kuidas need roosa seina ääres tehtud pildid tema standarditele ikkagi ei vastanud ja üles riputamisele ei kuulu.

Liikluse eiramine saab aga uue tähenduse Marc Jacobsi poe ette jõudes. Bella vahetab keset tänavat kiiresti riideid ning asub jälle üle tee kõndides piltidel poseerima. Iga kord Instagramis neid loomulikke «kõnnin üle tee» pilte vaadates, olen ma seda kadestanud, kuidas mõned inimesed suudavad loomulikult nii ilusad olla. Nüüd saan ma aga lõpuks aru, kui kaugel on see muretu tee ületamine loomulikkusest. Kui odav näeb tegelikult välja keset autoteed või suvalise kohviku vetsus piltide jaoks riiete vahetamine. Ei midagi glamuurset ja kadestamisväärset.

Oma viimased pool tundi loodan kulutada Hollywoodi kuulsuste alleele, kus minu kiire sotsiaalmeedia statistika kohaselt iga endast lugupidav Los Angelest külastav turist ära peab käima. Bella jaoks on see aga kole koht. Esimest korda proovib ka Veera selgitada, et tegelikult tahaks ta sinna väga minna.

Nüüd jõuab murdepunkti Bella. «Ma ei taha kõlada ülbena, aga mulle tundub, et te ei mõista, et see on minu töö.» Esimest korda hakkab mul temast kahju. Mina ei pea siin endast ilusaid pilte tegema. Bella on aga elukutseline blogija. See siin ongi tema töö. See ei peagi olema loomulik ja tore ning tal on oma töö tegemiseks meie abi vaja. Nii otsustame kuulsuste allee asemel hoopis ilusate kallite poodide ette suunduda.

Viimasel hommikul 5.45 pildistamise jaoks ärkamine ei tundugi mulle enam üleliia veider. Asun äratuskella peale automaatselt perfektset nägu vormima, kui ootamatult saabub mulle Veeralt sõnum: «Väljas on pilves…» Tunnen pettumust. Ma olen raisanud nii palju väärtuslikku aega ja nüüd saan ma siis 15 minutit enne kohtumist teada, et ilusad pildid jäävad ära?

Mõistes, kuidas minust on vaid nädalaga saanud inimene, kes sellise asja peale solvub, on mul hea meel, et olen teel lennukile ja tagasi koju enda normaalse elu juurde. Kuna Finnair on meile lahkelt välja teinud lennupiletid ja tegemist on nii minu kui Bella esimese korraga äriklassis, ei saa me aga jätta kasutamata veel viimast võimalust jätta endast sotsiaalmeedias rikas mulje.

Kui tänavatel ja kohvikutes teiste ees poseerimise hirmust olen ma täielikult vabanenud, siis lennukis pildistamine tundub imelik ja piinlik. Muutun kärsituks, kui Bella palub mul teise salongi otsa minna, et pilt jälle parema nurga alt tehtud saaks. See on aga ka minu viimane ülesanne. Tagasi koju jõudes kavatsen ma vähemalt kuu aega igasugusest pildistamisest hoiduda.

Kogu selle reisi kokkuvõtteks võin ma häbitult üldistades öelda, et influencer'id on küll igati toredad, kuid nende töö on ikkagi justkui vaeseks modelliks olemine. Stilist, jumestuskunstnik, fotograaf ja modell oled sina ise. Seetõttu on minu austus nende vastu pärast reisi ka seninägematutesse kõrgustesse kasvanud. 

Mis puutub aga Veerasse ja Bellasse, siis neid tüdrukuid õppisin ma armastama, jään neid igatsema ja uuesti reisile läheksin nendega iga kell!

Minu reisi toetasid Finnair ja Visit California, Aitäh!

[siiks]

Märtsi märtsikellukesed tulevad ju alati, kas pole?

Kas märkasite, et täna on väljas kevadisem? Kraadiklaas näitab -9, aga peale -17C on see -9 juba täitsa soe. Uskumatu, kuidas me harjume justkui kõigega, kas pole?

Minu jaoks on kevad alati olnud kuidagi.. hea aeg. Ma pole kunagi hästi mõistnud seda, et inimestel on kevadväsimus; kevadine kellakeeramine mõjutab nende ärksust ja väsimust ning märtsi-aprilli on kuidagi raske taluda. Minu jaoks on kevad ülim lootuse aeg; ma imetlen seda helesinist merd ja esimesed lumest tärkavad lilled pakuvad nii palju rõõmu. Ma ootan, kuni saan oma kollase rõduriiuli jälle taimi täis laduda ning rõdul hommikukohvi juua. 

Täna on juba seis päris hea - olgugi, et lõdisedes autoni kõnnin, siis on hommikul äratuskella helisedes väljas ju valge. Karmid külmakraadid on tinginud - õnneks - ka helesinise taeva ja päikesepaiste ja seega on kontoriaknast välja vaadata täitsa tore.

Olen aga palju-palju käinud kirjutamas siin oma rõõmudest ja muredest ning olgugi, et pean seda sügist ja talve emotsionaalselt pigem raskeks kui kergeks, olen alati mõelnud, et kevadel saab korda. Siis lihtsalt loksub paika! Olen keelanud endal mõelda, et kõik ei saagi korda; kuigi paaril korral on kahtlus olnud... Kuidagi tuleb jõud endas jälle üles leida ja hirmudest lahti saada. Tean, et olen - ja ilmselt me kõik mingil hetkel või mingis olukorras oleme - kohati ülemõtleja ja meenutasin seda endale ka. Oli päevi, mil lubasin olla otseses mõttes kurb ja kui vaja, siis nutsin kõik välja; aga oli ka neid hetki, kus oli päriselt ka vaja head nägu teha. Oli hetki, kus söögiisu polnud ja oli hetki, kus olin enda üle uhke, et jälle sõin. Selline korralik üles-alla teekond, aga siin ma olen ja ootan esimesi märtsikellukesi.

Täna tööle sõites jäin mõtlema umbes sarnaseid mõtteid, nagu siin praegu kirjas on. Meenutasin toredaid päevi või koosviibimisi sellest sügisest ja mõtlesin, et naljakas, kuidas ma sel päeval üldse aru ei saanud, et see on nii hea päev, et umbes viis kuud hiljem meenutan seda suunurgad ülalpool. Äkki on täna ka selline päev?

Trust the process ütles üks mu sõber, kui rääkisin talle, kuidas läinud on. Tegelikult ei midagi erilist ei olnudki toimumas, aga see väljend on mulle meelde jäänud. Palju on päevi, kus mõtled, et täna ei ole midagi erilist toimumas või muretsed hoopiski selle üle, kuidas ühe või teise asjaga ühele poole saada. Aga aeg kuidag ise viib; need protsessid viivad; su enda tegevus viib... Olen püüdnud seda päriselt ka enda jaoks lahti mõtestada ja anda justkui võimaluse asjadel ise juhtuda. Kui võtan oma mälus lahti 2017a peamised sündmused, siis oh - suurt osa neist ei osanud ma ettegi näha! Olgu nad siis head või halvad - trust the process, see viib alati kuhugi sinna, mida ette näha ei oska.

Aga on asju, mida näeme ette. Näiteks märtsikuud ja märtsikellukesi. Ning alati saabub ju kevad. Metafooriline, eksole, aga ma tõepoolest usun sellese. Ma täna tunnen veel mingil määral kurbust, ebakindlust ja ka pettumust enda sees, aga vähemasti sama palju rõõmu ja tänutunnet. Päriselt ka. Üks suurimaid tõdemusi mu sees, viimasel ajal saadud, on see, et on kaks skaalat - mureskaala ja õnneskaala ning need ei mõjuta teineteist. Isegi kui su mure ja kurbus ja viha on hetkel hästi suur, siis see ei tähenda, et ära kaoksid teised olulised ja õnnetoovad aspektid sinust. Sest märts ja märtsikellukesed, mäletad?

Ilusat kevadkuud!

[helioskirjastus-blog]

Teate seda ütlust, mis ei tapa...

Arktiliselt külmad tervitused saabunud 2018. aasta puhul! Meil on hea meel alustada seda aastat tõeliselt kõvade meeste seltsis. Jäämeheks kutsutud hollandlase Wim Hofi imepärastest võimetest jagab oma lugemismuljeid ultratriatleet Rait Ratasepp.

“Ebainimlikuna tunduvaid katsumusi ei saadeta korda mitte üleloomulike füüsiliste võimete, vaid tugevaks treenitud vaimujõu abil. Aju dikteerib keha võimete piirid, mitte vastupidi. Seega tuleb treenida aju saatma kehale soovitud signaale. Lihtsam öelda, kui teha. Nõus. Ühte ja universaalset lahendust pole. See oskus tuleb meil endil avastada. Ratast tühja koha pealt leiutada ei ole üldse lihtne ja puudub ka vajadus. Alustuseks vaatasin, mida teised on juba teinud ja kas see võiks ka minu puhul toimida. Just teiste kogemuste jälgimine, katsetamine ja endale sobivaks kohendamine on taganud mulle edu. Veel 6 aastat tagasi unistasin ühe täispika triatloni läbimisest, pidades seda enda füüsise ja vaimu suurimaks võimalikuks väljakutseks. Nüüd pakub mulle mu tollane piiratud mõtlemine nalja. Täna ma ei mõtle enam sellest, kus mu keha füüsilised piirid asuvad, vaid kuhu ma soovin järgmisena piirid nihutada. 

Mind inspireerivad inimesed, kes saadavad korda uskumatuid asju. Üheks selliseks on kindlasti Jäämehe hüüdnime kandev Wim Hof. Ma olin ühest tema vägiteost (seisis ca kaks tundi kaelani jää sees) küll kuulnud, kuid siis pidasin teda üleloomulike võimetega loodusimeks. 

Hiljuti aga sattusin lugema raamatut “Mis ei tapa”, mis räägib Wim Hofi võimest äärmuslikus külmas oma kehatemperatuuri kontrollida. Raamatu autor katsetab enda peal, kas seda võimet ikka on igaühel meist võimalik omandada, nagu väidab Wim Hof. Just külmatreeningud olid need, mis selles raamatus koheselt mu huvi pälvisid. Külm on teema, mis kindlasti mu suur sõber veel ei ole, kuid millega ma olen ultratriatlonite raames pidanud korduvalt toime tulema. Viimati kogesin harjumatu külma laastavat mõju augustis 10-kordsel ultratriatlonil. Mu ettevalmistus 38 km ujumiseks ei kulgenud ootuspäraselt, mistõttu sain võistlusel kogeda tõsist alajahtumist. Pärast 20 kilomeetrit ja seitset tundi vees ei suutnud ma liigutamisega enam piisavalt sooja toota ning jahe vesi hakkas tasapisi võimust võtma. Sisuliselt loetud tundidega põletas keha temperatuuri säilitamiseks enam kui 15 000 kilokalorit. Selline kogus energiat kulub mul tavaliselt 24-tunnise katkematu sportimisega. 

Suur energiakulu oli üks mitmest alajahtumisest tingitud reaktsioonist. Veest väljudes oli mu närvisüsteem häiritud ja mul kulus tunde söögiisu taastamiseks. 5-ööpäevase rattasõidu ajal andis keha korduvalt ajule valet “külm on” signaali. Keha termoregulatsioon oli pea peale pööratud. Rattasõidul avastasin mingil hetkel end sõitmas mitme alussärgi, talvise suusavesti, mütsi ja kahe puffiga, kuigi taevas siras päike ja sooja oli 30 kraadi. Olin hoopis ülekuumenemas. Kui vees kaotasin mitu kilo, siis pärast ujumist hakkas kaal kasvama. Sisuliselt asus keha nüüd kõike endasse varuma. Rattasõidu lõpuks kaalusin 8 kilo rohkem kui veest väljudes. See kõik oli mulle uus kogemus. Sain tunda, mida harjumatu külm võib kehaga teha. Nüüd tuleb leida lahendus ja see võib peituda külmaga harjutamises.

Kuigi mul ei ole kavas raamatus kirjeldatud meetodeid üks ühele järgima hakata. Näiteks kindlasti ei plaani ma lühikestes pükstes ja palja ülakehaga Kilimanjarot vallutama minna või hinge minestamiseni kinni hoida. Küll aga hakkasin raamatu ajel igapäevaselt külma dušši võtma. Tänaseks olen seda juba päris mõnda aega teinud ning jätkan. Külma dušši võtmine osutus raskeks ennekõike peas. Külma tunnetan ma paarikümnel sekundil. Pärast ühte minutit tundub külm vesi juba meeldiv ning siis naudin seda veel mitu minutit.”

Ultratriatleet Rait Ratasepp

[kadunudtarkus]

Kikkaputk

Archangelica officinalis (Moench) Hoffm. (Angelica archaelica L.), Umbelliferae Kikkapütsk, suur pütsik Angelica, garden angelica, wild celery, Norwegian angelica

Kikkaputk kasvab jõekallastel, mererannikul, niisketes võsastikes. Ta on kaheaastane taim jämeda tömbi ja harunenud pruuni juurikaga.

Ravimina kasutatakse juuri, mida korjatakse taime esimese aasta sügisel või teise aasta kevadel. Kuivatatakse tuuletõmbuse käes.

Kasutatakse higistina, põletikuvastase vahendina, isuvahendina ja röga lahtistava vahendina.

Kirjeldus

Kikkaputk kasvab jõekallastel, mererannikul, niisketes võsastikes. Ta on kaheaastane taim jämeda tömbi ja harunenud pruuni juurikaga.

Vars on jäme, ümmargune, veidi sooniline, seest õõnes, oksine, ülemises osas paljas või vaid õisiku alt karvane, 70-200cm kõrge.

Lehed enamasti kaheli- või kolmelisulgjad, helerohelised; leherootsud ümmargused, õõnsad, lehetuped kotjad või põisjad; sulglehekeste otsmised tipmed sügavalt kolmelõhesed, teritunud, ebaühtlaselt ogateravad või saagjad, alt sinakasrohelised.

Õied rohekasvalged, sarikana varre või okste ladvas, sarikad suured, poolkerajad; katis puudub või on üheleheline, osakatis mitmeleheline.

Vili tiivuliste roietega, paljas.

Kogu taim on aromaatselt lõhnav, maitselt algul magus, pärast terav, mõrkjas.

Õitseb juunis ja juulis. Kasvatatakse ka vürtstaimena. Eesti NSV-s haruldane.

Vt ka heinputk.

Ravim

Ravimina kasutatakse juurikaid koos juurtega - radix Angelicae. Praegu Eesti NSV-s apteekides seda droogi müügil ei ole. Kasutatakse üldiselt ka vähe.

Kikkaputke juurikaid kogutakse kevadel, taime teisel kasvuaastal, või esimese kasvuaasta sügisel. Väljakaevatud juurikat pestakse hoolikalt külma veega ja taime maapealsed osad lõigatakse maha otse varre aluselt. Kuivatatakse hea tuuletõmbusega ruumis, katusealuses või isegi väljas.

Kikkaputke lihakad, rõngasjad, välispinnalt pruunid, harva hallid juurikad on põimunud pikkade (kuni 20cm) juurtega. Juurika murdepind on valge; juurikas on aromaatse lõhna ja mõrkja maitsega.

Juurikas ja juured sisaldavad kuni 1% eeterlikku õli, mis koosneb dα-fellandreenist, α-pineenist, alkogolidest, seskviterpeenidest, hapetest; peale selle leidub neis vaiku, mõruaineid, parkaineid, kumariine (ostool jt), furokumariini derivaate (angelitsiin, bergapteen, imperatoriin jt), tärklist, suhkruid ja fütosteriini.

Toimed

Droog on higistamist soodustava, põletikuvastase toimega; soodustab seedenäärmete tegevust ning kõrvaldab mao ja soole spasme.

Keedist kasutatakse spasmide vastu ja isuvahendina, ka külmetushaiguste puhul higistina ja röga lahtistava vahendina. Keedise ühekordse annuse valmistamiseks võetakse 2-4 grammi groogi poole klaasi vee kohta.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Eesti taimede levikuatlas 2020

[reameestanel]

Teisipäeval on uus metsalaager

Rahulik nädalavahetus siiani olnud, laupäeval oli veeohutus loeng, jäin jälle alguses magama aga lõpuks suutsin üleval püsida. Mees auditooriumi ees rääkis ka nii vaikse häälega. Igastahes istusime seal neli tundi ja siis tuli kaua oodatud vaba aeg.

Pühapäeval olen nüüd maganud ja pikutanud päris palju, nüüd õhtul vist jõusaali. Hommikul magasin kümneni, no tõesti on hea üks päev nädalas magada niipalju kui tahad. Palju parem söögiisu oli ka kohe, sõin friikaid, salatit, hommikuhelbeid ja beekonit, kõhu sai korralikult täis.

Käisin sõdurikodus, ostain kiirnuudleid, twixi ja snickerseid, et tulev metsalaager üle elada, sest olen avastanud, et sealt NATO pakist ei kõlba ikka miski väga süüa. Küsisin üle toa:"Keegi tahab midagi NATO pakist?" Narikaaslane:"Ja täiega tahan, anna ma viskan aknst välja", see näitab siis seda kui head need asjad seal on.

Nädalavahetusel tegid poisid toas juuksurit, seega new haircut who dis. Algul oli pealt pikem aga sii tuli Leet ja ütles, et pealt võiks seitsmega maha tõmmata ja selline ta siis jäigi. Näonahk on ka päris vastik, peale camotamist läks hullemaks ja kuna unustasin linnaloalt puhastusasjad kaasa võtta siis pole midagi teha.

Mänd on haige ja põhimõtteliselt kaks päeva voodis lebanud, palavikku pole aga vana hea "pea valutab", köhib ja nohu ka aga eks see ole meil kõigil.

Harjutan vaikselt toas igapäev kätel seismist, täitsa hästi tulb juba välja, toakaaslasel on handstandid ka, nendega päris hea seista. Nii ta siin vaikselt kulgeb. Homme on veel mingid tunni ja siis ongi juba laager käega katsutav. Vaadates hetkel õue siis väga küll minna ei taha, padukat sajab. Narikaaslane otsutas minna õue jooksma, edu talle.

[siiks]

Siiras õnnetu tunne

Olete te millalgi mõelnud, kuidas emotsioonid mõjutavad füüsilisi tundeid? Et kuidas pinge ja kurbus sinu sees paneb valutama kõhu ja tahab voodis looteasendisse keha justkui ise väänata? Või kuidas seesama näriv mure su sees kaotab ära söögiisu ja võtab ära füüsilise jaksu püsti tõusta? Ning lõpuks see, et kui sa ei ole lasknud sellel murel või pingel enda seest ära minna, siis sa lihtsalt värised - täpselt samamoodi nagu siis, kui on hästi-hästi külm.

Keha on ikka kum-ma-li-ne tervik. 

Samas on kurbus nii puhas tunne. Su seest on ära kadunud igasugune ärevus ja teadmatus ja asendunud lihtsalt kurbusega. Mitte midagi muud ei olegi. Lihtsalt see. Ja tegelikult ka mõned soovid. Olgu selleks siis soe tee või soe tekk või hoopis hea sõbra kallistus või nutma ajav film. Puudub jõud ja soov mõelda probleeme suuremaks, mida vähemasti mina tegin enne, vaid sa lihtsalt tiksud. Imelik, aga mingil määral ma aktsepteerin seda tunnet ja isegi vist ei püüa seda ära ajada. Kurbuse hea pool on lisaks veel see, et üldjuhul läheb ta ühel hetkel ära. Vahel võib ta hoopis suureneda, aga ühel ilusal päeval on ta ära läinud. Õigemini tegelikult ilmselt juba enne, aga me lihtsalt märkame hiljem, et hei - tegelikult on ju hästi. 

Nii et ilmselt see on see, mis praegu jätkub. Ning ei - keegi ei surnud ära, tegelikult on lihtsalt vist elu see, mis neid tundeid tekitab. Ma nüüd natuke kuulan jälle Coldplayd ja söön jäätist ja siis lähen trenni, et jäätisekalorid ära treenida. Ühel päeval kirjutan siia ka, et kõik on hästi. Senikaua - las lihtsalt olla.