heeliasillamaa-blog

[heeliasillamaa-blog]

Eksperiment: mis tunne on nädal aega USAs influencer'it mängida?

«Kas sa saaksid GPSi kinni panna? See rikub pildi ära.» Ei ole just kõige julgustavam lause, mida mööda California võõraid teid sõites kuulda. Küll aga ei ole see ei esimene ega viimane lause, mis mind nädal aega kuulsate blogijatega reisides pead vangutama paneb.

Oma pealiskaudsuse täies hiilguses valdab mind lennujaamas Soome reisiblogijat Veerat ja Saksamaa elustiiliblogijat Bellat nähes siiras rõõm. Oma reisikaaslastele kiiret pilgu heites mõistan, kuidas vähemalt söögiisu on neil sama hea kui minul. Seega on minu šansid detox-teede juttudest pääseda suuremad, kui olin julgenud loota.

Ma pole kunagi saladust teinud sellest, kuidas sotsiaalmeedia kuulsustest ma just suurt lugu ei pea. Mulle on lihtsalt jäänud mulje, et nende mõttemaailm erineb minu omast kardinaalselt ja smuutitrendidest kuulmine ajab mind kergelt öeldes öökima. Olen otsustanud aga kõik oma eelarvamused nädalaks maha suruda ning koos blogijatega mööda California rannikut seigeldes omal nahal järele proovida, kuidas siis ikkagi see peenes keeles influencer'ite elu käib.

Kui soomlanna Veera osutub juba esimeste lausetega just nii jutukaks kaaslaseks, kui olin oodanud, siis sakslanna Bella suudab mind oma tagasihoidlikkusega üllatada. Inimeselt, kes iga päev oma elu pisemaidki detaile üle 50 000 fänniga Instagrami story'de vahendusel jagab, ootaks ma seninägematut julgust ka päris elus võõrastega tutvudes.

Nii lend, kui meie esimene õhtu San Franciscos kulgeb vaikselt üksteist tundma õppides. Või õigemini mina neid tundma õppides, sest mõnevõrra ootamatult olen esimest korda elus sattunud seltskonda, kus minu kaaslased minu tegevuse vastu mitte vähimatki huvi ei tunne. Endast meeldib neile aga rääkida küll.

Kui sel õhtul annavad blogijate kohalolust märku vaid innukad jäädvustused meie hirmuhkest Fairmonti hotelli fuajeest, siis järgmisel päeval hakkavad blogijad juba oma tõelisemat palet näitama. Hommikusöögilauas uurib Veera, kas me võiks äkki kolme peale jäätisekokteili osta, sest ta tegelikult seda juua ei jaksa, kuid pildil võiks see hea välja näha küll. Nii otsustamegi vennalikult seda minu silmis mitte just kõige erilisemat jooki jagada.

Kuna Veera üks kaameratest on otsustanud ootamatult otsad anda, suundub ta pärast hommikusööki fotopoodi. Meie Bellaga aega raiskama ei hakka ning tiirutame mööda suurlinna tänavaid, lootuses leida piltide jaoks sobiv koht. Õnnetult ilmneb aga peagi, kuidas Bella poolt valituks osutunud kohas paistab õige valgus vaid keset tänavat. Pildid muidugi tähtsuse poolest liiklusele alla ei jää ning kui keegi üldse millegi alla jääb, siis olen see mina, kellel on värske influencer'ite fotograafina oht autolt löök saada.

Õnneks saab Bella loodetud fotod kiirelt kätte ning nii suundume autojuhtide pahameele saatel ekskursioonile kohalikku China Towni. Ilusaid värvilisi seinu nähes proovin ise natuke initsiatiivi üles näidata ja pakun Bellale välja, et võin teda seal pildistada. Vastusena saan aga teada, kuidas tema Instagrami-feed'iga lähevad kokku vaid pruunid-mustad-valged toonid ning seetõttu ta punases China Townis pilte teha ei saa. Jälle targem.

Enne päikeseloojangut on meil kavas veel kiire Golden Gate Bridge’i külastus. Kuna piltide jaoks on parem minna eemal asuva mäe otsa, saan ma San Francisco suurimat vaatamisväärsust vaid kaugelt imetleda. «Mul on kaasas instagrammable rätik,» rõõmustab Veera. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on tavalise salliga, mis piltide jaoks selga panna või maha asetada. Nii tundub kogu see keset suvalist maastikku maha istumine palju loomulikum ja hubasem.

Hotelli jõudes tunnen suurt kergendust. Päev on olnud pikk ja piltiderohke. Loodetud puhkus jääb aga ära. Nimelt tuleb meil Bellaga meelde, kuidas juba järgmisel päeval sõidame väikse linna Morro Bay poole ning Fairmont jääb selle reisi kõige uhkemaks hotelliks. See tähendab vaid üht – ka seal tuleb veel üks pildistamine korraldada.

Väsinud Bella mõtiskleb, kas meil õnnestuks äkki hoopis järgmisel hommikul need pildid ära teha. Kuna hommikul une arvelt pildistamine ei tundu mulle kohe üldse mitte parema ideena, võtan viimase jõu kokku ja motiveerin Bellat kohustusi ehk ilusaid pilte mitte järgmisesse päeva lükkama. Nii vaarume pooleldi juba unes kõndides tubadesse kolmandat korda riideid vahetama ja meiki värskendama.

Järgnevatel päevadel jõuan blogijate elustiiliga juba üpris ilusti sammu pidada. Kuna enamiku ajast veedame autos, on mul ka natuke rohkem aega hinge tõmmata. «Kas sa saaksid GPSi kinni panna, see rikub pildi ära?» Selgub, et Veerale meeldib väga just läbi autoklaasi pilte teha, kuid ilma igasuguste lisavidinateta. Bella entusiastlikku püüdesse GPS-seadeldist aknalt maha tõmmata sekkub meie autojuht, kes selgitab, et tegemist ei ole lihtsalt iluasjaga, vaid meil on seda päriselt vaja. Jumal tänatud.

Selle kõige juures ei saa ma aga öelda, et mul ei oleks lõbus. Saame tüdrukutega juba päris hästi läbi ja tekkima hakkavad esimesed ühised naljadki. Tõsi, meie jututeemad pole just need, millega ma harjunud olen, kuid omamoodi on see nagu tõeline puhkus. Samuti õpin iga päev midagi uut. Näiteks seda, kuidas reisides tasub alati kaasas kanda mütsi ja salli. Nii on sul ühe päeva jooksul mitut vaatamisväärsust külastades võimalik vältida olukorda, kus kannaksid kahel pildil sama riietust. PS! Alloleval pildil ei ole minu topsis kohvi, ma ei joo kohvi, aga ilma topsita oleks pilt liiga tühi tundunud.

Los Angelesse jõudes saabub lõpuks aga minu kauaoodatud murdepunkt. «Me võiks alustada sellest roosast seinast,» näitab Bella mulle Instagramist leitud pilti suvalisest seinast. Iga teine kell poleks mul seina vahtimise vastu midagi, kuid kuna meie reis käib ette antud graafiku järgi, on meie aeg kesklinna avastamiseks piiratud.

Pärast minu paari sapisemat kommentaari, kuidas ta saaks ka Saksamaal fotostuudios roosa taustaga pilte teha, jääb ikkagi tema sõna peale. Selleks, et hiljem siis Instagramist avastada, kuidas need roosa seina ääres tehtud pildid tema standarditele ikkagi ei vastanud ja üles riputamisele ei kuulu.

Liikluse eiramine saab aga uue tähenduse Marc Jacobsi poe ette jõudes. Bella vahetab keset tänavat kiiresti riideid ning asub jälle üle tee kõndides piltidel poseerima. Iga kord Instagramis neid loomulikke «kõnnin üle tee» pilte vaadates, olen ma seda kadestanud, kuidas mõned inimesed suudavad loomulikult nii ilusad olla. Nüüd saan ma aga lõpuks aru, kui kaugel on see muretu tee ületamine loomulikkusest. Kui odav näeb tegelikult välja keset autoteed või suvalise kohviku vetsus piltide jaoks riiete vahetamine. Ei midagi glamuurset ja kadestamisväärset.

Oma viimased pool tundi loodan kulutada Hollywoodi kuulsuste alleele, kus minu kiire sotsiaalmeedia statistika kohaselt iga endast lugupidav Los Angelest külastav turist ära peab käima. Bella jaoks on see aga kole koht. Esimest korda proovib ka Veera selgitada, et tegelikult tahaks ta sinna väga minna.

Nüüd jõuab murdepunkti Bella. «Ma ei taha kõlada ülbena, aga mulle tundub, et te ei mõista, et see on minu töö.» Esimest korda hakkab mul temast kahju. Mina ei pea siin endast ilusaid pilte tegema. Bella on aga elukutseline blogija. See siin ongi tema töö. See ei peagi olema loomulik ja tore ning tal on oma töö tegemiseks meie abi vaja. Nii otsustame kuulsuste allee asemel hoopis ilusate kallite poodide ette suunduda.

Viimasel hommikul 5.45 pildistamise jaoks ärkamine ei tundugi mulle enam üleliia veider. Asun äratuskella peale automaatselt perfektset nägu vormima, kui ootamatult saabub mulle Veeralt sõnum: «Väljas on pilves…» Tunnen pettumust. Ma olen raisanud nii palju väärtuslikku aega ja nüüd saan ma siis 15 minutit enne kohtumist teada, et ilusad pildid jäävad ära?

Mõistes, kuidas minust on vaid nädalaga saanud inimene, kes sellise asja peale solvub, on mul hea meel, et olen teel lennukile ja tagasi koju enda normaalse elu juurde. Kuna Finnair on meile lahkelt välja teinud lennupiletid ja tegemist on nii minu kui Bella esimese korraga äriklassis, ei saa me aga jätta kasutamata veel viimast võimalust jätta endast sotsiaalmeedias rikas mulje.

Kui tänavatel ja kohvikutes teiste ees poseerimise hirmust olen ma täielikult vabanenud, siis lennukis pildistamine tundub imelik ja piinlik. Muutun kärsituks, kui Bella palub mul teise salongi otsa minna, et pilt jälle parema nurga alt tehtud saaks. See on aga ka minu viimane ülesanne. Tagasi koju jõudes kavatsen ma vähemalt kuu aega igasugusest pildistamisest hoiduda.

Kogu selle reisi kokkuvõtteks võin ma häbitult üldistades öelda, et influencer'id on küll igati toredad, kuid nende töö on ikkagi justkui vaeseks modelliks olemine. Stilist, jumestuskunstnik, fotograaf ja modell oled sina ise. Seetõttu on minu austus nende vastu pärast reisi ka seninägematutesse kõrgustesse kasvanud. 

Mis puutub aga Veerasse ja Bellasse, siis neid tüdrukuid õppisin ma armastama, jään neid igatsema ja uuesti reisile läheksin nendega iga kell!

Minu reisi toetasid Finnair ja Visit California, Aitäh!

[heeliasillamaa-blog]

Ma ei jõudnud vanaisa surivoodile

Eelmine nädal suri minu vanaisa. Ma teadsin, et ta on suremas, aga ei jõudnud teda Hiiumaale vaatama. Ma olin tööl. Anatoli ei olnud minu päris vanaisa, aga ta oli ainus vanaisa, kes mul olnud on. Tunnistan, et ma tihtipeale ei mõistnud tema Ukraina temperamenti. Ühtlasi ei mõistnud ma, miks ta alati pikka patsi, Ray-Bani koopiaid ja kanepi lehtedega pearätte kandis. Minu vanaisa oli Hiiumaal omamoodi legend. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas viisteist aastat tagasi otsustasid kaks noormeest mu vanaisa vaarikapõõsastega omavoliliselt tutvuma tulla. Vaarikavargaid märganud vanaisa jooksis tuppa, võttis suure kööginoa ja hakkas sellega poisse taga ajama. Nad ei teadnud, et seal hoovis raksus ei käida. Kui noormehed põgenema said, ajas vanaisa autole hääled sisse ja sõitis neile järgi. Mõne aja pärast tuli vanaisa võidurõõmsalt koju. Muidugi ei jõudnud ta surnuks hirmunud poistele järele. Küll aga jõudis ta teene teha tervele Kärdla linnale. Need noormehed ei läinud enam kunagi kellegi hoovi peale uitama. Kui selline asi juhtuks täna, oleks ta kohtusse antud. Minu lapsepõlve Hiiumaal oli see aga okei. Mu vanaisal oli tegelikult hea süda, talle lihtsalt ei meeldinud oma vaarikaid jagada. Laste hirmutamine tuli vanaisal üldse hästi välja. Näiteks õpetas Anatoli mind ujuma. Võite juba ette aimata kuidas. Minu oodatud armsa «lähme katsetame» viisi asemel viskas ta mu lihtsalt sügavasse vette. Uju või upu at its finest. Ja ma ujusin. Endiselt ujun. Vanaisa õpetustest ei pääsenud ka loomad. Tema kass Alf on nii treenitud, et käis nagu ustav koer ilma ketita iga hommik vanaisa kõrval linna peal jalutamas. Päeva lõpus ei kartnud ma aga vanaisa. Ma teadsin, et vanaisa kaitseb mind. Või siis õigemini see kööginuga või jahipüss. Vanaisa juures vaatasime me ainult pjervõi kanalit. Temaga oli alati huvitav uudiseid vaadata, sest ta ei suutnud kunagi ära otsustada, mis ta Putinist arvab. Nii võis ta hommikul olla tema suurim fänn ja juba samal õhtul uudiseid vaadates sõimata teda sõnadega, mis võiksid kuuluda vene roppuste kullafondi. Seda kõike meenutades kahetsesin ma südamest, et ma ei jõudnud temaga hüvasti jätta. Mul ei olnud aega. Ma olin just saanud võimaluse teha elus esimest korda lugusid telesse ja päevad mil ma ei olnud Postimehes, kulutasin ma Reporterile. Ma lihtsalt nii väga tahtsin seda võimalust kasutada ja jätsin korraks muu tahaplaanile. Päev enne matuseid leidsin ma end jälle mõttelt, kuidas mul on lähedaste jaoks liiga vähe aega. End haletsedes tuli mulle aga korrapealt meelde üks oluline mälestus vanaisast, mille ma täiesti tähelepanuta olin jätnud.

Pjervõi kanal ei olnud ainus kanal, mida mu vanaisa jälgis. Mu vanaisa oli ka suur Reporteri fänn. Reporter oli suvevaheajale saadetud väikse Heelia ainus eestikeelne meelelahutus lisaks vanaema poolt peale surutud Kodus ja Võõrsile. Ühtlasi oli see ka esimene uudistesaade, mida ma enam-vähem regulaarselt vaatasin.

Mul on kuradi kahju, et vanaisa ei näinud minu esimest lugu Reporteris. Ma tean, et ta oleks olnud minu üle uhke. Sellele mõeldes hakkas mul natuke kergem. Kes teab, võib-olla jõuan ma ühel päeval ka kogemata pjervõi kanali uudistesse, et vanaisa saaks põrgu teleritel heli põhja keerata ja paremini mõista, miks ma teda vaatama ei jõudnud.

[heeliasillamaa-blog]

Kõik lapsed kohustuslikus korras Youtuberiks

Hetkel, mil mulle saabus Facebooki esimene «noored on hukas» sõnum, mõistsin ma, kuidas MyHits Awardsi näol ei olnudki tegemist ainult laste pidupäevaga, vaid meeliülendava sündmusega ka minu eakaaslastele.

Ega just iga päev pole võimalik nii lähedalt uue põlvkonna tegemisi jälgida ja elutargalt filosofeerida, kuidas ühiskond liigub ainult allamäge.  

Olin selle kõige peale juba isegi hoogu sisse saamas ja valmis oma kõige paremad influencerite naljad letti laduma, kui korrapealt meenus mulle vana hea Rate. Ma võin kihla vedada, et iga kolmas kahekümnendates täiskasvanu pööritas eilse MyHits Awardsi meet-up’i peale natuke silmi.

Samas võin ma ka kihla vedada, et igaüks neist oskab endiselt une pealt mõnda populaarset Rate kasutajat nimetada, kes tõsi küll tänaseks «16 and pregnant» eesti versiooni puudumise tõttu juba unustuste hõlma vajunud. Samuti võime heldinult meenutada Reporteri algusaegu, mil uudistesaates toodi muuhulgas regulaarselt välja ka Rate nädala populaarsemaid kasutajaid. 

Seega ei ole meil mõtet heietada nagu oleksime ise juba 12-aastasest saati hommikusöögi kõrvale Mozartit kuulanud ja lõuna lauas Fausti lugenud. Küsitava väärtusega iidolid on lapsepõlve lahutamatu osa.

Selle kõige juures tundub mulle aga üllataval kombel, et olukord on tegelikult isegi paremaks muutunud.

Kui Rate kuulsuste saavutused piirdusid vaid perfektse pardinäo leiutamisega, siis Youtubes ja Instagramis ringi vaadates tuleb tõdeda, kuidas tänapäeva noorte tase on meie omast ikka pea jagu üle - nii kvaliteedi, kui sisu poolest.  

Mis pani mind aga esimest korda tõsisemalt oma sõnu sööma ja kogu sellesse Youtube’i maailma uskuma, oli hoopis üks väike märkus kolleegilt. Nimelt pidi ta MyHits Awardsi tõttu korduvalt meie armsaid youtubereid filmimas käima ja sealjuures tunnistama, kuidas need noored on kaamera ees tegelikult paremad, kui suurem osa Postimehe reportereid kokku.

Tuleb välja, et sotsiaalmeedia lapsstaaridel pole vahet, kas nad räägivad oma mõtetest kodus veebikaamera ees või annavad intervjuud telekanali otsestuudios. Nad lihtsalt ei karda kaameraid ja tähelepanu.

Kui ma mõtlen nüüd sellele, kuidas ülikoolis ei suutnud suurem osa minu kursusest pooleldi ära minestamata klassi ees oma powerpoindi slaide ette veerida, on mul nutiajastu laste üle hea meel.

Jah, ma pole enamike youtuberite suust just midagi üleliia intelligentset kuulnud ja puudust pole ka teadustöödest, mis tõestavad, kui halvasti mõjub sotsiaalmeedia meile kõigile. Oma siiras naiivsuses on mul aga päeva lõpuks ikkagi hea meel, et lapsed juba noores eas end väljendama õpivad.

Mida nooremalt end loominguliselt proovile panna, oma nišši otsida ja ideid genereerida, seda kergem on ka tulevikus läbi lüüa. Seetõttu leian, et Youtubes ja Instagramis katsetamises pole iseenesest midagi halba.   

Niiet muretseme nüüd kõik koos vähem laste ja ühiskonna pärast ning tunneme rohkem kaasa mulle, et pean elama teadmisega, kuidas iga viies 13-aastane suudaks kaamera ees palju paremini esineda, kui mina.

[heeliasillamaa-blog]

Kulutaks üksteise kritiseerimisele rohkem aega

“Minu arvates oli su lugu sitt.” Võiks eeldada, et tegemist on lausega, mille ma oma viisakalt öeldes “värvikate” arvamuslugude eest saanud olen, kuid tegelikult tulin sellise sisutühja väljendusviisiga paar nädalat tagasi lagedale hoopis mina ise.

Veel aasta tagasi poleks ma julgenud kellegile otsa vaadata ja öelda, et tema lugu on sitt. Seetõttu ehmatasin ka ise, kui alternatiivses veebiväljaandes ajakirjanikuna kätt proovivale tuttavale selle täiesti süüdimatult näkku ütlesin.

Oleks loogiline, et olukorras, kus sinu enda lugudele antakse tihtipeale seda sama mõttetut tagasisidet, oleksid sa ise teiste lugusid kommenteerides mõistlikum. Minu reaalsus näitab aga seda, et kui lause “see oli sitt” on üks sõbralikumaid kommentaare, mida sul saada õnnestub, hakkab see ka su enda peas lõpuks kõlama kui üks armas “minu meelest oleksid sa suutnud paremini”. See on normaalne kuniks sa selle valjult välja ütled ja mõistad, et tegelikult ei ole.

On huvitav mõelda, kuidas vanaema kootud kampsunit nähes ei vaataks me kunagi talle silma ja ütleks “see peedipunane kampsun on ikka nii kole, et ka naabritädi koer poleks nõus selle peal magama”. Millegipärast suhtub enamik inimesi aga teiste loomingusse - olgu selleks siis laulud, kirjutised või miks mitte ka toit, nagu inimene poleks sellega sekunditki vaeva näinud.

Nii nagu kõigile ülejäänud maailma inimestele, meeldib ka mulle mõelda, et kergelt ma ei solvu. Oma viimase arvamusloo tõttu solvusin ma aga paari oma kolleegi peale südame põhjani. Mitte selle pärast, et neile mu lugu ei meeldinud, vaid selle pärast, et nad ei selgitanud miks.  

Meil kõigil on kiire. Instagramis keegi pikki pealkirju lugeda ei jõua, Twitteris piiratakse mõtteid tähemärkide arvuga ning meie ainsaks tagasisideks jääbki tihti lause “see oli kehv”. Kui me aga juba kellegi töid hindama kukume, võiks sealt tulla midagi rohkemat. See oleks aus. Me kõik alustame kuskilt ja paneme loomingusse osakese oma südamest.

Mul ei ole tagasiside vastu mitte vähimatki ja ma tänan alati siiralt kõiki, kes võtavad aega, et natukesegi selgitada, mis nende kriitika taga peitub. Ma olen tänulik kolleegile, kes on viitsinud mu arvamusartiklid õpetaja kombel välja printida ja siis ilusti pastakaga lauseid alla joonides märkida: miks? selgita! too näide! Sellest on abi, see arendab.

Kuulda aga inimestelt, kelle arvamusest sa hoolid, kuidas neile ei meeldi karjuvad ja klikke kerjavad artiklid, läheb hinge.  

Seetõttu proovisin ma ka ise anda endast parima, et selgitada tuttavale, kelle lugu solvasin, miks ma tema lugu kehvaks pidasin. Proovisin anda nõu ja samuti vabandasin ta ees oma algse sõnakasutuse eest.

Ta oli pahane ja vastas mulle omakorda mind maha tehes. See on okei, ära teenitud. Mina sain aga vaatamata esmasele piinlikustundele eluliselt olulise õppetunni - kui sul on midagi teiste loomingu kohta öelda, siis näe sellega vaeva, kui ei ole, hoia see endale.

Taukari uut laulu sõprade ees sitaks nimetada on okei. Arvatavasti on Taukar samal ajal õnnelikult Kroonika rikkaimate meelelahutajate topi jaoks intervjuud andmas ning ei tea sinu eksistentsist midagi. Kui aga keegi sinu lähedastest mängib ette loo, mis ka Kärdla jaanitulel hommikul kell viis ette kandmisele ei kvalifitseeruks, siis proovi talle ikkagi inimlikult ära selgitada, miks see nii on.

Samuti oleks tore, kui nüüd Taukar natuke rohkem pingutama hakkaks, sest mu loo lõpu näide oleks palju võimsam olnud, kui ta Kroonika asemel Äripäeva topi oleks jõudnud.