#päikesepaiste

[hildegardladyofbones]

Ma kaotasin end ära augustis

Ma peaks sinna vist tagasi minema

Aga mu toas põleb üks ainus valgusti

Ja ma vist pean siia ära surema

Ma alles leidsin end üles

Juulikuu lävel seistes

Suvi kandis mind süles

Ma elasin, elasin päikesepaistes

Kuu koputab aknale kohutavalt kaua

Päike on külm nagu suve haud

Ma peaks katma peielauda

Siiski varitsen veel kadunut nagu haug

Ma libisesin endil käest ammueile

Ja kohutavalt kibestusin seepärast

Ei taha, ei suuda andestada neile

Kes peegli tagant viisid mu mõistuse ära

[mariomesiphotography]

Hiirekõrvad

[siiks]

Sügispäeva jutt

Vahtides tühja kasti siin, tekib tunne, et mida uut öelda on. Pühapäevahommikul on akende taga nii hall ja tuim olemine, et seesama emotsioon pressib läbi pakettakende ka diivanile välja. Jõin kohvi ära, närisin üht piparkooki, mõtlesin, et homme algab dieet ja tundsin, et ei viitsi mitte midagi teha. Ometigi olin ma iroonilisel kombel mõelnud terve nädala pühapäevale, mil mul ei ole plaane ja saan lugeda raamatuid, mis mu öökapile juba kogunenud on.

Me räägime pea iga sügis kurikuulsast sügismasendusest. Ma mõtlen tihtipeale, kas see on päris asi ja mul on tunne, et vist on küll. Formaat, kus sa ärkad pimedas ja lähed koju pimedas, ei ole väga inimlik :) Sellest tulenevalt ootan ka mina isegi kargeid jaanuari- ja veebruarikuu ilmasid, kus päike paistab kõrgelt ja väljas võib ometigi olla -10C. Tahaks võtta B ja minna kuhugi metsa hulkuma, seltskond samuti kaasas.

Seltskonnast... jah ma jõudsin siia. Kui sa vähegi siia sattunud oled viimastel nädalatel, siis eks see ole üks kesksemaid teemasid üldse. Ma ei räägi siinkohal nüüd ainult oma kadunud sõbrast, vaid tegelikult laialdaksin seda. Mu vennad läksid eile tülli mittemillegi pärast. Tundsin eile esimest korda, et pean väikse õena vahele astuma ja ütlema, et see on täiesti asjatu probleem, millega me tegeleme. Tööl - meil on ülitore tiim ja ma kardan, et üks päev istun ma seal ettevõttes ainult seepärast, et tiim on äge, aga kõik muu on end ammendanud. Aga hetkel - tegelikult juba mitu kuud - on üks tõrvatilk meepotis kogu seda sümbioosi rikkumas olnud ja kohe üldse ei õnnestu lusikaga sealt potist seda tõrvatilka kätte saada. Tõrvatilk on end meepotti üsna kindlalt sisse istutanud ning ei kavatse lahkuda võimalik et enne, kui ülejäänud mesi juba ära lahustatud on.

Pannes nüüd kokku sügise ja seltskonnamured, siis jätabki üsna sellise armetu tunde. Väljas on pime ja inimsuhted on pimedad. Sellistel hetkedel - kui tuju natuke mõrudavõitu - meeldib mulle mõelda, et ju on midagi toredat jälle ees seismas.

Näiteks - reisid! Põen üsna tugevalt haigust, et kui uus reis pole planeeritud, on kehv olla. Hetkel on kolm tükki ja loodan südames, et need on olnud head otsused ja toovad endaga vaid toredaid emotsioone kaasa. Tjah, ega ma Rootsi & Prantsusmaa reisi osas kahtlegi, üks kaugem sihtkoht tundub põnev, aga hirmutav samaaegselt. Samal ajal tean, et olen juba mitu aastat enda peale pahane olnud, et jupitan oma puhkuseid nädalate kaupa kuskil Euroopa riigis puhates, mis on ka väga-väga tore, aga hing ihkab juba ammmmmu kaugemale! Ma arvan, et Malaisia on piisavalt kauge ja põnev ja hirmus, et minna seda avastama.

Seega ongi mul tunne, et kui on mingi raskem aeg, siis tuleb unistada ja tulevikku vaadata. See ei ole ju lihtsalt võimalik, et elu läheb nii, et ei tule toredaid sündmusi. Kahe kuu pärast on 2020 juba käes, potentsiaalselt -10C ning päikesepaiste. Julgelt edasi, suurte unistustega. 

Võimalikult värvilist halli sügispäeva,

S.

[runningwithdreamythoughts]

mida ma head endale soovin

minu 2021 oli värske ja magus, nagu apelsin või mango.

ma sain palju uut enda kohta teada, sain palju teistest tundma. uued inimesed inimesed mu elus ja uued energiad koos nendega. lõbu ja rõõm, aga ka mõistmine, et töö on oluline. töö enese heaks, enese areguks. tee seda enda heaks. 

jaanuar-

rise and shine, avasta nagu väike laps, julgen küsida ja katsetada. olen oma vabal ajal inimestega kellega tahan nii nagu tahan. olla hoitud ja armastatud, ise hoida ja armastada. äratus ja hingamine päikesega. USALDADA

minu ideaalne päev-

ärkan aeglaselt, tehes oma tegevusi hommiku rütmis. lähen praktikale rõõmsalt ja põnevusega. söön njämmat toitu, mida ma iseendale valmistasin. olla hingeliselt ja füüsiliselt täidetud. tulla koju ja veeta aega tehes tegevusi, mis toetavad minu väge ja terviklikkust. teen trenni, loen, koristan oma keskkonda, kirjutan, kuulan muusikat ja tantsin, olen oma sõprade, pere või armsamaga. uinun ootusrikkalt.

teha rohkem-

kuulata ennast ja vaadata endale rohkem silma, näha armastusega. juua vett, tantsida, laulda, armatseda

teha vähem-

tunda end hirmus. öelda vähem kui tunnen. teha end väiksemaks

2022 esteetika-

hinge küllus, päikesepaiste, enda hääl, beež ja roheline. kaamera asemel oma silmad. sügav hingetõmme. ma tulin, et joosta, sest ma olen naine

kuu ja päike

ring ja kolmnurk

aga meie

sest mina ja sina

olemegi nemad

[peakuknr1org]

Week 5 - halftime

Viies nädal seljatatud. Pool suvest on tehtud, pool on ees. Esmaspäeva meeting oli seekord Leedsis Roundhay pargis. Mõnus päikesepaiste ja soe suvetunne on lõpuks ka meieni Inglismaale jõudnud. Kauaks seda jätkub, ei oska isegi vana jumal öelda niiet võtame sellest viimast, naudime ja oleme fookuses. Tegime orgiga seni parima nädala ka niiet duubeldasime oma kuponge Apple toodete loosis. Uuel nädalal valime kõik ühe inimese, kellele selle nädala pühendame ja paneme ALL IN'i! Tipus näeme!

Storyd:

Maris: Mulle jäi nädalast meelde üks lahe Ukraina ema kes viimases sitdownis muga viina tahtis jooma hakata sest 'Vodka connects us eastern europeans'. Viina küll jooma ei hakanud aga selle eest sain korralikult kõhu täis süüa ja endale uue sõbranna ka. Naljakas oli veel olukord laupäeval kui Taavit fallomas käisin. Istusime siis maha ja singlemomsil oli kaks last (poisil oli downi sündroom). Talle näitaks meeldis vaadata Youtoubest beebisid nutmas ja üks hetk kui rahulikult maas istusime läks poiss Taavi juurde ja tegi talle põlve peale musi. Me muidugi Taaviga hakkasime naerma kõhud krampis, sest see tuli väga ootamatult. Meie naerust sai ta aga muidugi indu juurde ja mõni hetk hiljem tahtis ta ka mulle mahlase suudluse kinkida. 😂

Lahedaim koputus: 75 aastane Jackie tuli uksele ja mulle vaatas vastu legendaarseim uksematt mida näinud olen. Jackie & John on kenasti 50 aastat abielus olnud ja kui ma küsisin et 'What's the secret?' siis sain vastuseks, et kompromissid ja lots of gin. 😂

Elis: Nädalad lähevad jälle aina kiiremini ja nii ka eelmine nädal. Samuti hakkab asi suve moodi välja nägema ja saime see nädal mitu korda lühikeste pükstega isegi käia 😮

Isiklikult töötan ikka enamasti Pakistanlastega ja täitsa meeldima hakanud need isegi. Eriti äge oli eelmine nädal selline olukord, kui viimane uks kuhu läksin tuli üks selline äge moslemipaps uksele ja suht poole approachi pealt küsis, et kas tahan et ta naine teeks teed mulle ja sisse tulla, olin veidi segaduses ja läksin sisse. Ema oli selline hästi ilus ja äge ja kohe hakkas tegelema minuga ja oli hästi tore ja lõpuks maha istudes ütles et: “tead ma tegelt kohe sain aru kes sa oled kui sisse tulid sest mu sõbranna kelle juurde hetkel lähen rääkis sinust ja ostis sult raamatuid. Ma tegelt kohe lähengi tema juurde”. Samuti tuli välja, et ta on social media influencer ja MUA ja tal 30000 followeri instagramis ja samas on ta juba vanaema 😂

Pärast viis ta mees mind veel koju, võttis meile HQsse tee pealt suure pitsa ja ütles ka, et ta kutsus mind tegelt sisse, kuna nägi mind juba 17 aeg nende tänaval ja mõtles, et issand ma olen ju terve aeg väljas olnud ja kes teab äkki keegi pole mulle juuagi pakkunud :D

See on üks väike näide nendest ägedatest inimestest ja storydest, keda siin bookfieldil kohtab! ☺️

Samuti tuli üks naljakas hetk meelde sellest, kui Jaanikat varjutasin. Üks isa tuli siis uksele ja ütles, et nad ei vaja haridust. Jaanika küsib siis et “Mida sa sellega mõtled?” ja isa vastab, et ta ise nagunii lugeda ei oska ja lapsed koolis ka ei käi, poeg töötab nüüd temaga (ta nagi umbes 15 välja :)) ei teagi kas mõtles tõsiselt seda aga inimesed on erinevad 😅

Marek: Pühapäeva õhtupoolik. Tea time. Kõik busyd. Koputan uksele, tuleb nii 10-12 a tüdruk uksele ja küsin siis: hey, can you call your mum? Läheb ja küsib ja tagant kõlab ema käre hääl: IS THIS POLICE?? Ja tuleb ukse peale ja ütleb: “Im not interested in whatever you are doing!” Slam! Pohhui, jätsin business cardi ja järgmine uks. Üle tee oli tore ema, kellel oli äge draakonilaadne sisalik ja küsisin pilti ja pai teha temaga. Sain. Ja siis tuli see esimene ema sinna aeda ja ütles: “hey Marek, you sell education. Show me the books. The kids have been out of school for so long they are dumb now” vms ja noh kuna 2. ema huvitatud ei olnud siis läksin kohe sinna tagasi ja tegin cycle ära temaga. Väga pull ema oli, ütles, et müüksin oma ratta ka talle kui ära lähen. Moraal: always leave your business card!

Juhan: Esimesel korral sai Ugandast pärit perega rääkida ja vestelda kuid kahjuks polnud isa kodus. Teisel korral oli tervel perel zoom meeting. Kolmandal korral kaheldes kas üldse enam minna sai ikka mega head grillitud kana ja steaki proovida - cool stuff ikka. Läbi facetime emadele approachi teinud, 10se 10-13aastaste bodyguardidega tänavaitel tuuritanud ja igast muffineid ja suhkruid koju vedanud. Ainult paremaks läheb pool juba läbi💪🏼

[saskiahollandis-blog]

Viimane päev Eestis

11. august,  minu viimane päev Eestimaa pinnal, möödus meeletult toredalt. Kohe hommikul tuli meie juurde minu täditütar Brianna ja teise tädi poeg Palle. Koos veetsime mõnusa päeva Nõmmel, käies mööda mänguväljakuid ja süües päikesepaistes jäätist.

Palle oli saanud oma isa vana telefoni, ega ta seda käest panna ei raatsinudki, kõigest oli vaja ikka pilt teha.

Brianna tuli meie juurde kindla eesmärgi ja tahtega, et ma talle meiki teeks. Väikepreili soov sai muidugi täidetud. Antud piltidel on kärtspunane Marilyn Monroe huulepulk juba maha võetud, sest vahepeal tuli ju ikka paar pannkooki ka süüa.

Käisime neljakesi (mina, Brianna, Palle ja Karmen) käsi-käes poes Väikse Tomi jäätist ostmas.

 Kuskil kella viie paiku tulid minu vanavanemad hüvasti jätma. See oli minu ja ka kõigi teiste jaoks meeletult emotsionaalne, sest kes mind vähegi tunneb, teab et minu vanavanemad on mulle kullastki kallimad.

Kolm generatsiooni:

 Jah, ma nutsin.

 Brianna lohutas mind.

 Ülejäänud õhtu veetsime sulkat mängides ja seda ka Briannale õpetades.

((muidugi hakkasin ma endale omaselt viimasel õhtul pakkima)) 

Kõik pildid on Karmeni tehtud.

[p2rituul]

Mina olengi armastus

Mina olengi õnn ja rahu

Mina olengi see, mida soovin

Olen päikesepaiste ja vihmasadu

.

Olen leegitsev tuli

ja sinetav lumi

Heinamaa järele lõhnav suvi

ning su aknalaual istuv tuvi

[minuaastaoviedos]

Vahvlid, friikad ja muud jutud

Hola, buenaas! Kasutan võimalust ja pajatan natuke möödunud nädalavahetusest, enne kui uuesti seiklema tõttan. Nimelt eelmine reede võtsin ette teekonna Belgiasse, täpsemalt Genti, kus Mary-Ann oma kevadsemestri veedab. Ja kuna ma leidsin päris odavad lennupiletid, siis otsustasin selle asja teoks teha. 

Jõudsin kohale reedel hilja-hilja, lennuk lendas Charleroi lennujaama, mis Brüsselist natuke väljas ja sealt sõitsin lennujaama shuttle’iga otse Genti, kus mul oli vastas Mary. Kuna pikk päev oli selja taga, siis jalutasime tema juurde, muljetasime pisut ning otsustasime järgmiseks päevaks välja puhata. Mary ise elab üsna kesklinnas ühiselamus (nagu ta ise mainis, siis natuke elegantsem variant Mordorist (Narva 89) - kes teab see teab) ja mina kämpisin tema toas madratsil: väga viis!

Järgmine päev, laupäeval, talutas Mary mu vanalinna, kus ma põhimõtteliselt karp lahti ringi käisin (ja mitte ainult vanalinnas). Kes varem Belgias või Hollandis käinud, need teavad. Linna läbib kaks jõge ning nendevaheline kanalite võrgustik, arhitektuur on imeline ja omapärane, ma ei oskagi seletada, selline muinasjutulik. Igalt poolt võisid leida mõne armsa/modernse/maitseka kohviku/õlleka/restorani ning muidugi lõpmatus koguses jalgrattaid. 

Anyway, jalutasime natuke ringi, ohkisin oma esimesed ohkimised ära ja siis läksime kogunemispunkti, sest tahtsime minna tasuta linnatuurile. Meie valisime inglisekeelse, kuid miskipärast hakkas meie kõrval olev grupp kohalikku (flaami/hollandi) keelt rääkima (sest Belgias räägitakse väga palju erinevaid keeli ja Gent asub hollandikeelses osas) ning seega liikusime teise grupi juurde, kus giid vuristas hispaania keeles. Korraks olime peata kanad, sest ei leidnud inglisekeelset gruppi. Küsisime siis selle hotelli adminnilt, kes tuure korraldab, et kas ei olegi täna seda gruppi või misasja. Ja seesama kutt viis meid pmst kättpidi meue grupi juurde kes oli juba natuke maad edasi kõndinud - tuhat tänu :D

Muidugi ei saa ma mainimata jätta kui lahe giid meil oli, hispaanlane (Barcelonast), kes on juba 5 aastat Gentis elanud ning samuti Austraalias ja kindlasti sajas muus kohas veel. Aga see oli absoluutselt parim linnatuur kus ma kunagi käinud olen, 2 tundi möödusid nii kiirelt. Fabian oli hullult chill, rääkis asjadest nii nagu on: ajaloos kes vihkas keda, kes oli jobu, kes tegid seda ja toda vingelt ning oma kogemuste põhjal soovitas meil külastada erinevaid kohti ning jooke jne. Lisaks oli ta käinud Oviedos ning talle hullult meeldis (niiet tulge ka ;)) Saime väääga palju uut teada ning kõik, kes kunagi plaanivad Genti külastada: minge sellele tuurile, see on seda väärt! Leiate facebookis ---> Gent Free Walking Tour@GentFreeWalkingTour

Meie siin näitame kuidas Belgias õlut tellida - neil selle jaoks eraldi väljatöötatud viipekeel :D

Pärast jalutuskäiku krabasime poest kohalikud õlud (nagu giid mainis, siis Belgias on lõpmatult erinevaid õlusid), ühest urkast friikad ning potsatasime jõeäärde istuma. Nautisime lõunasööki ning vaatasime mööduvaid lõbusõidupaate. Siis läksime proovisime ära selle õige belgia vahvli, maasikate ja vahukoorega - niiiiiiii heaaaaaaaaaaa!!!! Tiirutasime veel linnapeal ringi, põikasime Genti kõige vanemasse poodi - sinepipoodi, kust ma ühe topsiku kaasa ka ostsin (korralik kraam, nagu eesti kange sinep), käisime kodust läbi ja liikusime õhtul uuesti linna peale, sest nii paljud õlud jäid ju veel proovimata. 

Friikaurgas

Belgias ära jumala eest ütle ‘french fries’, võid sinise silmaga lõpetada - hehe nali, aga natuke ilmselt solvuvad, on väga uhked oma friikate üle. Proovisime ühte kastet ka, mille nime ma ei mäleta, aga kohalik kraam ja väga maitsev: õlu sees valmistatud liha või midagi sellist. 

Vahveeeeeel ja allpool poekene

PS! Belgias erilist peokultuuri ei ole (vähemalt Gentis mitte), istutaksegi pubides jne (tundub et sealmaal noored ei pidutse). Läksime siis üldise massiga kaasa ning leidsime end ühest lahedast õllekast, kus müüakse ka ühes imelikus klaasis õlut (kwak). Nii klaas kui ka õlu maksavad terve varanduse ja et klaase ei varastataks, tuleb enne tellimist oma saapad ühte korvi panna, mis siis lae alla tõmmatakse. Enne ära ei saa minna, kui klaas tagasi antud :D Aga nagu giid soovitas, siis tasub alati proovida kuu special õlu (mis tavaliselt odavam või 2 ühe hinnaga); pubid pakuvad seda võimalust, et tutvustada kohalikku kraami. Lisaks sellele käisime ühes lahedas shotibaaris, mille omanik on 80 aastane onu ja seal nad pakuvad isetehtud likööre: banaani, shokolaadi, leedripuu, kaktuse, rabarberi, piparkoogi ja tuhande muu maitsega. Aga pidage silmas, et tegu on kange kraamiga (kuigi ei tundu nii) ja peale paari shoti on juba väga hea tuju :D

see on see imelik õlu ja alumisel pildil on baar, kus saapad lae alla tõmmatakse

Nii, pühapäeval oli ilus ilm, Mary sõbranna laenas mulle jalgratta ja ma sain esimest korda oma nahal jalgrattakultuuri kogeda, nii vinge oli - jõuab ikka igale poole ja kiiresti :D Istusime natuke aega ühes pargis ja siis võtsime suuna uuesti kesklinna poole, et jõeääres chillida ning ühes kellatornis ära käia, et linna panoraamile pilk peale visata. Ahjaa, Gent on Tallinna suurune, aga inimesi umbes 200000 (ja Mary just mainis, et Belgia on Eestist väiksem, kuid rahvast 10x rohkem). Käisime jälle ühest poest läbi, et keelekastet osta ja naudisklesime paar tundi jõe ääres päikesepaistes. Õhtul tegime hispaaniapäraase romantilise istumise veini, singi ja astuuria juustudega ja imeltesime öist linna, proovisime veel ühed shotid ja põikasime ühte pubisse ka.

Meie ja jalgrattad

Kellatornist vaade

romantika

Öine peegeldus

Esmaspäeval oli mul kojulend poolest päevast, hommikupoolikul tegime viimase käigu vanalinna, et postkaart osta ning ‘’köhakomme’’ proovida: vanasti süstisid arstid shokolaadi (võin valetada) sisse köharohtu, et lastele rohu võtmist meeldivamaks teha. Nüüd siis tehakse selliseid komme, mis tegelikult on midagi vedela marmelaadi sarnast :D Ja siis oligi juba aeg hüvasti jätta, aga kindlasti tahan tagasi minna, mulle nii-nii meeldis seal, ausalt ka!! Mary-Annile muidugi suur aitäh, et ta mu ära kannatas ja igale poole vedas - muahh!

köhakommid

päris põnev on siit rägastikust oma ratas üles otsida, seega tasub käituda nagu alumisel pildil, siis on kindel, et leiad üles

Viimased kolm nädalat on olnud üks minek ja tulek. Aga me läheme taas, nimelt Barbaraga Portugali InterRailile (kes ei tea, siis pajatan järgmises postituses või uurige omal käel). Munadepühade puhul on meil vaba nädal tulemas ja selle veedame nimetatud riigis lõunast põhja rännates: seljakottide ja rongiga. Whohoo, saab lahe olema!

Kindlasti jäi mul Genti kohta üht koma teist pajatamata, aga et rohkem teada saada, siis soovitan ise oma silmaga kaema minna ;)

Olge tublid, hasta luegooooo!

[viplala-things]

Õnn on see kui sa saad ärgata ning seejärel kõndida paljajalu kastemärjal rohul.

Kükita, kui maailm tundub liiga hirmus et sellega tegeleda. Kükita, ja kõik distantsid võtavad turvalised mõõtmed.

Päikesepaiste, oma varju nägemine, tükike sinitaevast, värske õhk ja nägemine et ka minust palju väiksemad on nõus ses kandis elama tuletavad meelde et ma olen juhtpuldis oma elu eest ja ma ei pea kellelegi vastust andma. Kui mulle miski meeldib siis ma pürgin selle poole. Savi, ma olen siin ja praegu.

Õnn on ka see kui saab läbi pimeda kuid koduse metsa kodu poole kõndida. On pime, kuid ma usaldan seda pimedust - ta on oma.

Ja kuidas Mio käppadega ma selga paitab soovides samuti akna juurde pääseda sel hetkel kui ma koduse katuseakna vahel päikesepaistet nautides seda postitust kirjutan. Helekollane liblikas maandub ühel lugematudest ema istutatud lilledest ja naudib samuti päikesesära mis praegu nii külluslikult end udupilve tagant maale pressib. Lõpeta põdemine mingi järgmise eesmärgi pärast, sa said oravrattast välja. Naturaalne elu, ilma tehnikata ja elektririistadeta tundub õige. Ent ma soovin ka ringi rännata, näha elu erinevates paikades ning proovida seda ise. Kõigeks ei piisa kujutlusvõimest. Kuid tea kui harjuv on inimese meel, ning mäleta kui rahulik ja roheline on kodus, keset metsa ja ehitusmüra, linnulaulu ja päiksesära koos värske alati maitsva õhuga ning tasase huvitavusega.

[kinnisvarakool]

Pärnu kinnisvarturul puhuvad juba kevadtuuled

Pärnu kinnisvarturul puhuvad juba kevadtuuled

Kevad toob Pärnusse soojad tuuled ja päikesepaiste. Hooaja algus paistab silma ka kinnisvaraturul: nii müügi- kui ostuaktiivsus on juba kasvamas. Eelmise aasta põhjal võib prognoosida, et müügiaktiivsus kasvab peamiselt II kvartalis ja saavutab tipu aasta III kvartalis, kui päike on kõige soojem.

Keskmiseks kinnisvaratehingu hinnaks kujunes 2019. aastal 60 300 eurot, see oli koguni 27% rohkem kui…

[elizabethanism]

André Maurois

“Kui sundimatu ja kaunis on armastusest valgustatud vestlus! Ka kõige harilikumad sõnad omandavad selles elava sära. Otsekui aiaviljad mitmevärvilise veneetsia klaasi valgusel. Igaüks on mähitud mitmesse saladuslikku uduloori. Intiimsuse suurim võlu on nende looride järkjärgulises kergitamises ja aimamises, missugused on hinge tõelised piirjooned. Armastus nõuab, et salapära hajuks. Aga ta nõuab ka, et see püsiks. Liiga palav päikesepaiste roiutab ning hakkab tüütama.”

[triptolalaland]

28. juuni. Võtame suuna kõrbesse ja kavatseme maanduda linnas nimega Palm Springs. Sinna on päris mitukümmend miili, nii et suure osa päevast veedame teel ja naudime vaateid. Palm Springsile lähendes ilmuvad taustale mäed. Ilm on imeline, nagu näha - sinine taevas ja päikesepaiste.

[mariomesiphotography]

Peesitamas

[lawyersabroad]

Kevad maailma parimas linnas

Veebruarikuu teisel nädalal algas Tartu ülikoolis kevadsemester, aga meie asjatasime paragrahvidega koolipingis istumise asemel parasjagu erinevates Eesti linnades. Miks? Sest semestrit õigel ajal ja õiges kohas alustada tundus liiga lihtne, selle asemel võtsime veebruari neljandal nädalal ette rohkem kui 1600 km pikkuse koolitee Austriasse Viini, kus kevadsemester algab märtsis.

Austriasse sõiduks varusime kaks päeva, kuigi nii kaua see tegelikult aega ei võtnud. Ööbisime pärast 16 h sõitu Poolas ühes Tšehhi piiri lähedal asuvas Żory linnas, nii et järgmisel päeval jõudsime juba avastada Viini eeslinna Schwechati, kuhu olime broneerinud veel üheks ööks toa enne meie neljaks kuuks olevasse kodusse võtmete saamist. Tähistasime seal juhuslikult kohe saabumist õhtusöögiga itaalia- ja kreekapärases pitsarestoranis Manuels Taverne, kus teenindus oli pehmelt öeldes huvitav, aga pitsa hiiglaslik ja maitsev. Teenindajaid oli kaks, kellest üks võttis joogitellimuse, teine dešifreeris meie pitsasoove ja sai selle eest veel tippi ka.

Tarvi: Ärasõidu hommikul valitses Tartus krõbe ilm, pärast garaažist välja sõitmist kukkus temperatuur -20 kraadi juurde, kuid see polnud veel miinimum. Rõngu kandis paukus väljas -24 kraadi ja auto hakkas naljakalt vedrutama, ilmselt amordid otsustasid end kokku pakkida ja oodata, kuni lõunanaabrite päike olud talutavaks teeb. Päike osutus päris karmiks ja vahel pidi isegi päikeseprillidega kaitstud silmi kissitama. Viimase sõidu lõpus sai lubatud, et maratonsõidud jäävad edaspidi meie plaanidest kõrvale. Samas oli suur tahtmine ühe jutiga kohale sõita, sest pärast 1300 km läbimist jäi veel ainult 300 km ehk vähem kui 3 tundi sõita, aga õnneks sai kaine mõistus võitu.

/Meie teekond Eestist Viini/

Saabumisjärgsed emotsioonid olid pigem negatiivsed. Peamine põhjus oli ilmselt ühikas, kuhu me Viini üürihindasid arvestades üsna odava privaatse vannitoa ja tualetiga toa saime. Paraku lootsime naiivselt, et kõik on inimesed ja köögi jagamine sama korruse rahvaga ei ole midagi hullu. Ma arvan, et olukorra võtab adekvaatselt kokku küsimus, mis mulle kohe esimesel õhtul esitati, kui ma külmkapis meile julmalt ruumi tegin ja sinna kogunenud soppa lapiga ära võtsin: „Miks sa seda riiulit puhastad?“ Teine stressi allikas oli ülikooli õppeainetele registreerimise süsteem, aga koolist vast üsna pea eraldi. Esialgsed torisemised on siiski juba päikesepaiste, soojemate ilmade, uue olukorraga harjumise ja väikeste tegemistega vaikselt asendunud entusiasmiga uute avastamisvõimaluste suhtes.

Kui me Viini sisse sõitsime, siis oli täpselt selline tunne nagu külarahvas saabuks suurlinna. Päriselt, Viini pindala on u 11 korda suurem kui Tartu ja siin elab u 20 korda rohkem inimesi. Õnneks elame jällegi üsna kooli ja kesklinna lähedal, mistõttu meil paljukiidetud kiiret ühistransporti püsivalt vaja ei lähe. Talvel ilma lumeta, raagus puudega ja hämarad linnad mulle väga silmailu ei paku, kuid nendel vahepeal olnud kevadiselt päikselistel ja soojadel päevadel olen aru saanud, et Viin on ikka täitsa ilus linn, kus arhitektuurihuviline võiks seisma jääda lausa iga nurga peal, et mõnda hoonet imetleda. Käisime Tarviga ühel Erasmuse üritusi korraldava organisatsiooni ESNiga fototuuril, kus saime üsna hea ülevaate Viini peamistest vaatamisväärsustest, kuid päris informeeritud turistiringkäike saame ilmselt teha veel, kui puud lehte lähevad, lilled tänavapilti ilmuvad ja Viini sära rohkem esile kerkib. Muidugi ei saa ma mainimata jätta, et Viin on juba üheksandat aastat elukvaliteedi poolest parim linn maailmas. Kuigi toidupoed meenutavad valikult ja välimuselt kunagisi Säästumarketeid, on siin palju kauneid rohealasid, laste mänguväljakuid ja kunstiteoseid.

/Würstelstand - populaarne ja silmapaistev kiirtoidukoht/

/Kuninglikud hobusekaarikud Hofburgi palee ees/

/Vaade 8-korruselise hotelli 25h Hotel kohviku terrassilt/

Tarvi: Kerli kirjeldus Viini kohta ei ole liialdav. Linn on megasuur, kui Mannheim tundus juba meie jaoks suur, siis seal oskasin autoga liikuda ilma abilisteta juba mõne nädalaga. Viinis sõidan garaažist välja, pööran meie tänavalt ära ja olen juba eksinud. Kui praegu elab Viinis umbes 1,8 miljonit inimest, siis 20. sajandi alguses oli siin 2 miljonit inimest. Linn oli sel perioodil väiksem ja ei kujuta ette, kuidas nad siia ära mahtusid. Kuna selline ülerahvastatus tekitas pingeid, võttis Austria riiklikuks kohustuseks oma kodanikele elukohtade pakkumise ja hakkas kortermajade komplekse ehitama. Suuresti seetõttu asub Viinis ka maailma pikim eraldiseisev elumaja ja selle pikkuseks on 1,1 km. Maja mahutab umbes 5000 elanikku, mis on suurem number kui koduse Tartu Raadi-Kruusamäe linnaosa elanike koguarv. Selline elukorralduse poliitika tähendab, et umbes 60% Viini elamispindadest on riigimajutus ja eramajutuse pakkumisi on vähe, pinnad on küsitavas seiskorras ja Tallinn-Helsingi tunneli hinnaga. Seetõttu otsustasime leppida ühikakohaga, et säästa raha ja panustada rohkem reisimisele. Kahjuks ei osanud me ette arvata, et köögi kasutamise tingimused on hullemad, kui loomalaudas elamine.

Kolm nädalat on olnud piisavalt pikk aeg väikesteks jalutuskäikudeks kodu ümbruses, aga ka meelelahutuseks. Veel õhtu enne sulgemist õnnestus meil uisutada imeilusal uisuväljakul (Wiener Eistraum) Viini raekoja ees. Oleme ära näinud nii klassikalised kui Artivive rakenduse abil liikuvad kunstiteosed kuulsas Albertina muuseumis ning leidnud ka Viini lähedale nn lemmikpaiga, kuhu ilmselt erinevatel kellaaegadel mitu korda tagasi satume. Saksamaal oli selleks Bad Dürkheimi viinamarjaistandus. Siin leidis Tarvi ühel nädalavahetusel Kahlenbergi ja Leopoldsbergi, kust avanevad mõnusad vaated pisikesele Viinile.

/Kärntner Straße - Viini populaarne ostutänav/

/Wiener Eistraum - muinasjutuline uisuplats/

/Sissepääs Albertina muuseumi näitusele/

/Video moodsast kunstimuuseumi lahendusest/

/Mis vaade veel särava päikese käes avaneb?/

/Ukraina kasakate mälestusmärk Leopoldsbergil/

Tarvi: Alustan tänase jutu lõppu sellega, et valel ajal saabuv kingitus või ilma sotsiaalselt välja kujunenud kohustuseta tehtud kingitus on kordades suurema tähendusega ja emotsionaalsem. Ära oota tähtpäeva ja ära tähtsusta tähtpäevi üle – tee kingitus, kui tuju tuleb, ning naudi.

Lõpetan oma muljed kirsiga tordil ja jagan lugu oma humoorikast ja armsast naistepäevast. Enne 8. märtsi ütlesin Tarvile, et naistepäev pole üldse oluline ja ma ei tea isegi täpset kuupäeva. Päeva esimeses pooles kuulsingi enda kõrvalt kergelt pahast ühmatust ja nägin käega vehkimist, kui „Pealtnägija“ korduses head naistepäeva sooviti. Õhtul tuli: „Head naistepäeva õhtusööki!“. Võtsin asja kerge muigega, sest tõesti on minu jaoks tegemist ühe tavalise päevaga, mil võib õigustada lille ja kommi soove. Möödus nädal, taaskord oli neljapäev, aga seekord koputas keegi varahommikul sellise rutuga uksele nagu sõda oleks lahti. Unesegasena olin kindel, et eilne koristaja tahab jälle sisse saada. Kuna Tarvi juba tuhises suure kolina saatel mööda tuba ringi, siis ma ei vaevunud end liigutama ja tõmbasin teki üle pea. Kui silmad lahti tegin, oli minu kõrval üks karp mitme karbiga selle sees – minu nädal aega Belgiast hilinenud naistepäeva üllatus Pandora imeilusate ja ihaldatud ehetega. Naeratus minu mõtteis oli piiritu, nagu on ka tunne, et olen iga päev hoitud ja armastatud. Aitäh, kallis!

/Ehted, millel on tähendus/

[siiks]

Märtsi märtsikellukesed tulevad ju alati, kas pole?

Kas märkasite, et täna on väljas kevadisem? Kraadiklaas näitab -9, aga peale -17C on see -9 juba täitsa soe. Uskumatu, kuidas me harjume justkui kõigega, kas pole?

Minu jaoks on kevad alati olnud kuidagi.. hea aeg. Ma pole kunagi hästi mõistnud seda, et inimestel on kevadväsimus; kevadine kellakeeramine mõjutab nende ärksust ja väsimust ning märtsi-aprilli on kuidagi raske taluda. Minu jaoks on kevad ülim lootuse aeg; ma imetlen seda helesinist merd ja esimesed lumest tärkavad lilled pakuvad nii palju rõõmu. Ma ootan, kuni saan oma kollase rõduriiuli jälle taimi täis laduda ning rõdul hommikukohvi juua. 

Täna on juba seis päris hea - olgugi, et lõdisedes autoni kõnnin, siis on hommikul äratuskella helisedes väljas ju valge. Karmid külmakraadid on tinginud - õnneks - ka helesinise taeva ja päikesepaiste ja seega on kontoriaknast välja vaadata täitsa tore.

Olen aga palju-palju käinud kirjutamas siin oma rõõmudest ja muredest ning olgugi, et pean seda sügist ja talve emotsionaalselt pigem raskeks kui kergeks, olen alati mõelnud, et kevadel saab korda. Siis lihtsalt loksub paika! Olen keelanud endal mõelda, et kõik ei saagi korda; kuigi paaril korral on kahtlus olnud... Kuidagi tuleb jõud endas jälle üles leida ja hirmudest lahti saada. Tean, et olen - ja ilmselt me kõik mingil hetkel või mingis olukorras oleme - kohati ülemõtleja ja meenutasin seda endale ka. Oli päevi, mil lubasin olla otseses mõttes kurb ja kui vaja, siis nutsin kõik välja; aga oli ka neid hetki, kus oli päriselt ka vaja head nägu teha. Oli hetki, kus söögiisu polnud ja oli hetki, kus olin enda üle uhke, et jälle sõin. Selline korralik üles-alla teekond, aga siin ma olen ja ootan esimesi märtsikellukesi.

Täna tööle sõites jäin mõtlema umbes sarnaseid mõtteid, nagu siin praegu kirjas on. Meenutasin toredaid päevi või koosviibimisi sellest sügisest ja mõtlesin, et naljakas, kuidas ma sel päeval üldse aru ei saanud, et see on nii hea päev, et umbes viis kuud hiljem meenutan seda suunurgad ülalpool. Äkki on täna ka selline päev?

Trust the process ütles üks mu sõber, kui rääkisin talle, kuidas läinud on. Tegelikult ei midagi erilist ei olnudki toimumas, aga see väljend on mulle meelde jäänud. Palju on päevi, kus mõtled, et täna ei ole midagi erilist toimumas või muretsed hoopiski selle üle, kuidas ühe või teise asjaga ühele poole saada. Aga aeg kuidag ise viib; need protsessid viivad; su enda tegevus viib... Olen püüdnud seda päriselt ka enda jaoks lahti mõtestada ja anda justkui võimaluse asjadel ise juhtuda. Kui võtan oma mälus lahti 2017a peamised sündmused, siis oh - suurt osa neist ei osanud ma ettegi näha! Olgu nad siis head või halvad - trust the process, see viib alati kuhugi sinna, mida ette näha ei oska.

Aga on asju, mida näeme ette. Näiteks märtsikuud ja märtsikellukesi. Ning alati saabub ju kevad. Metafooriline, eksole, aga ma tõepoolest usun sellese. Ma täna tunnen veel mingil määral kurbust, ebakindlust ja ka pettumust enda sees, aga vähemasti sama palju rõõmu ja tänutunnet. Päriselt ka. Üks suurimaid tõdemusi mu sees, viimasel ajal saadud, on see, et on kaks skaalat - mureskaala ja õnneskaala ning need ei mõjuta teineteist. Isegi kui su mure ja kurbus ja viha on hetkel hästi suur, siis see ei tähenda, et ära kaoksid teised olulised ja õnnetoovad aspektid sinust. Sest märts ja märtsikellukesed, mäletad?

Ilusat kevadkuud!

[pisikepilukas-blog]

21.november. Koh Lanta saar. Lõputu päikesepaiste ja 40 kraadi sooja. Vürtsikas mereannisalat oli imeline!! Pad thai oli lihtsalt hea. Kodurand on tilluke mägedega ümbritsetud lahesopp, kus paar väikest sümpaatset restorani, mis päikeseloojangul värvilistesse paberlaternatsesse ja küünaldesse mattusid. Liiv on tuhksuhkrust.