lawyersabroad

[lawyersabroad]

Kevad maailma parimas linnas

Veebruarikuu teisel nädalal algas Tartu ülikoolis kevadsemester, aga meie asjatasime paragrahvidega koolipingis istumise asemel parasjagu erinevates Eesti linnades. Miks? Sest semestrit õigel ajal ja õiges kohas alustada tundus liiga lihtne, selle asemel võtsime veebruari neljandal nädalal ette rohkem kui 1600 km pikkuse koolitee Austriasse Viini, kus kevadsemester algab märtsis.

Austriasse sõiduks varusime kaks päeva, kuigi nii kaua see tegelikult aega ei võtnud. Ööbisime pärast 16 h sõitu Poolas ühes Tšehhi piiri lähedal asuvas Żory linnas, nii et järgmisel päeval jõudsime juba avastada Viini eeslinna Schwechati, kuhu olime broneerinud veel üheks ööks toa enne meie neljaks kuuks olevasse kodusse võtmete saamist. Tähistasime seal juhuslikult kohe saabumist õhtusöögiga itaalia- ja kreekapärases pitsarestoranis Manuels Taverne, kus teenindus oli pehmelt öeldes huvitav, aga pitsa hiiglaslik ja maitsev. Teenindajaid oli kaks, kellest üks võttis joogitellimuse, teine dešifreeris meie pitsasoove ja sai selle eest veel tippi ka.

Tarvi: Ärasõidu hommikul valitses Tartus krõbe ilm, pärast garaažist välja sõitmist kukkus temperatuur -20 kraadi juurde, kuid see polnud veel miinimum. Rõngu kandis paukus väljas -24 kraadi ja auto hakkas naljakalt vedrutama, ilmselt amordid otsustasid end kokku pakkida ja oodata, kuni lõunanaabrite päike olud talutavaks teeb. Päike osutus päris karmiks ja vahel pidi isegi päikeseprillidega kaitstud silmi kissitama. Viimase sõidu lõpus sai lubatud, et maratonsõidud jäävad edaspidi meie plaanidest kõrvale. Samas oli suur tahtmine ühe jutiga kohale sõita, sest pärast 1300 km läbimist jäi veel ainult 300 km ehk vähem kui 3 tundi sõita, aga õnneks sai kaine mõistus võitu.

/Meie teekond Eestist Viini/

Saabumisjärgsed emotsioonid olid pigem negatiivsed. Peamine põhjus oli ilmselt ühikas, kuhu me Viini üürihindasid arvestades üsna odava privaatse vannitoa ja tualetiga toa saime. Paraku lootsime naiivselt, et kõik on inimesed ja köögi jagamine sama korruse rahvaga ei ole midagi hullu. Ma arvan, et olukorra võtab adekvaatselt kokku küsimus, mis mulle kohe esimesel õhtul esitati, kui ma külmkapis meile julmalt ruumi tegin ja sinna kogunenud soppa lapiga ära võtsin: „Miks sa seda riiulit puhastad?“ Teine stressi allikas oli ülikooli õppeainetele registreerimise süsteem, aga koolist vast üsna pea eraldi. Esialgsed torisemised on siiski juba päikesepaiste, soojemate ilmade, uue olukorraga harjumise ja väikeste tegemistega vaikselt asendunud entusiasmiga uute avastamisvõimaluste suhtes.

Kui me Viini sisse sõitsime, siis oli täpselt selline tunne nagu külarahvas saabuks suurlinna. Päriselt, Viini pindala on u 11 korda suurem kui Tartu ja siin elab u 20 korda rohkem inimesi. Õnneks elame jällegi üsna kooli ja kesklinna lähedal, mistõttu meil paljukiidetud kiiret ühistransporti püsivalt vaja ei lähe. Talvel ilma lumeta, raagus puudega ja hämarad linnad mulle väga silmailu ei paku, kuid nendel vahepeal olnud kevadiselt päikselistel ja soojadel päevadel olen aru saanud, et Viin on ikka täitsa ilus linn, kus arhitektuurihuviline võiks seisma jääda lausa iga nurga peal, et mõnda hoonet imetleda. Käisime Tarviga ühel Erasmuse üritusi korraldava organisatsiooni ESNiga fototuuril, kus saime üsna hea ülevaate Viini peamistest vaatamisväärsustest, kuid päris informeeritud turistiringkäike saame ilmselt teha veel, kui puud lehte lähevad, lilled tänavapilti ilmuvad ja Viini sära rohkem esile kerkib. Muidugi ei saa ma mainimata jätta, et Viin on juba üheksandat aastat elukvaliteedi poolest parim linn maailmas. Kuigi toidupoed meenutavad valikult ja välimuselt kunagisi Säästumarketeid, on siin palju kauneid rohealasid, laste mänguväljakuid ja kunstiteoseid.

/Würstelstand - populaarne ja silmapaistev kiirtoidukoht/

/Kuninglikud hobusekaarikud Hofburgi palee ees/

/Vaade 8-korruselise hotelli 25h Hotel kohviku terrassilt/

Tarvi: Kerli kirjeldus Viini kohta ei ole liialdav. Linn on megasuur, kui Mannheim tundus juba meie jaoks suur, siis seal oskasin autoga liikuda ilma abilisteta juba mõne nädalaga. Viinis sõidan garaažist välja, pööran meie tänavalt ära ja olen juba eksinud. Kui praegu elab Viinis umbes 1,8 miljonit inimest, siis 20. sajandi alguses oli siin 2 miljonit inimest. Linn oli sel perioodil väiksem ja ei kujuta ette, kuidas nad siia ära mahtusid. Kuna selline ülerahvastatus tekitas pingeid, võttis Austria riiklikuks kohustuseks oma kodanikele elukohtade pakkumise ja hakkas kortermajade komplekse ehitama. Suuresti seetõttu asub Viinis ka maailma pikim eraldiseisev elumaja ja selle pikkuseks on 1,1 km. Maja mahutab umbes 5000 elanikku, mis on suurem number kui koduse Tartu Raadi-Kruusamäe linnaosa elanike koguarv. Selline elukorralduse poliitika tähendab, et umbes 60% Viini elamispindadest on riigimajutus ja eramajutuse pakkumisi on vähe, pinnad on küsitavas seiskorras ja Tallinn-Helsingi tunneli hinnaga. Seetõttu otsustasime leppida ühikakohaga, et säästa raha ja panustada rohkem reisimisele. Kahjuks ei osanud me ette arvata, et köögi kasutamise tingimused on hullemad, kui loomalaudas elamine.

Kolm nädalat on olnud piisavalt pikk aeg väikesteks jalutuskäikudeks kodu ümbruses, aga ka meelelahutuseks. Veel õhtu enne sulgemist õnnestus meil uisutada imeilusal uisuväljakul (Wiener Eistraum) Viini raekoja ees. Oleme ära näinud nii klassikalised kui Artivive rakenduse abil liikuvad kunstiteosed kuulsas Albertina muuseumis ning leidnud ka Viini lähedale nn lemmikpaiga, kuhu ilmselt erinevatel kellaaegadel mitu korda tagasi satume. Saksamaal oli selleks Bad Dürkheimi viinamarjaistandus. Siin leidis Tarvi ühel nädalavahetusel Kahlenbergi ja Leopoldsbergi, kust avanevad mõnusad vaated pisikesele Viinile.

/Kärntner Straße - Viini populaarne ostutänav/

/Wiener Eistraum - muinasjutuline uisuplats/

/Sissepääs Albertina muuseumi näitusele/

/Video moodsast kunstimuuseumi lahendusest/

/Mis vaade veel särava päikese käes avaneb?/

/Ukraina kasakate mälestusmärk Leopoldsbergil/

Tarvi: Alustan tänase jutu lõppu sellega, et valel ajal saabuv kingitus või ilma sotsiaalselt välja kujunenud kohustuseta tehtud kingitus on kordades suurema tähendusega ja emotsionaalsem. Ära oota tähtpäeva ja ära tähtsusta tähtpäevi üle – tee kingitus, kui tuju tuleb, ning naudi.

Lõpetan oma muljed kirsiga tordil ja jagan lugu oma humoorikast ja armsast naistepäevast. Enne 8. märtsi ütlesin Tarvile, et naistepäev pole üldse oluline ja ma ei tea isegi täpset kuupäeva. Päeva esimeses pooles kuulsingi enda kõrvalt kergelt pahast ühmatust ja nägin käega vehkimist, kui „Pealtnägija“ korduses head naistepäeva sooviti. Õhtul tuli: „Head naistepäeva õhtusööki!“. Võtsin asja kerge muigega, sest tõesti on minu jaoks tegemist ühe tavalise päevaga, mil võib õigustada lille ja kommi soove. Möödus nädal, taaskord oli neljapäev, aga seekord koputas keegi varahommikul sellise rutuga uksele nagu sõda oleks lahti. Unesegasena olin kindel, et eilne koristaja tahab jälle sisse saada. Kuna Tarvi juba tuhises suure kolina saatel mööda tuba ringi, siis ma ei vaevunud end liigutama ja tõmbasin teki üle pea. Kui silmad lahti tegin, oli minu kõrval üks karp mitme karbiga selle sees – minu nädal aega Belgiast hilinenud naistepäeva üllatus Pandora imeilusate ja ihaldatud ehetega. Naeratus minu mõtteis oli piiritu, nagu on ka tunne, et olen iga päev hoitud ja armastatud. Aitäh, kallis!

/Ehted, millel on tähendus/

[lawyersabroad]

Saksamaa lõpparve

Kuigi elame tegelikult juba kaks nädalat Austrias Viinis, jagame veel viimaseid muljeid Saksamaalt, et pärast väikest talveuinakut ikka kõik silmajääv end kirjapildis leiaks ja ehk keegi ka reisiinspiratsiooni saaks.

Viimased päevad

Pärast lennureisi Barcelonasse oli meil paar vaiksemat päeva, et kogu oma kaasavõetud ja juurde soetatud tavaar üle lugeda ja pakkimisvalmis panna. Samuti tegime ära viimase paberimajanduse ja suurema koristuse, et siis taas lennujaama sõita. Seekord võtsime suuna Frankfurt Hahn lennujaama, aga mitte lennukile, vaid vastu kahele tuttavale näole, kes hommikul kella viie paiku Võrumaalt teele asusid.

Vältimaks seljavalu ja jalgade kangestumist, ei hakanud me kohe tagasi Mannheimi poole nühkima, vaid võtsime suuna väiksele külale lennujaama külje all, et natuke end sirutada ja 360 meetri pikkusel ning 100 meetri kõrgusel Geierlay rippsillal tuulutada. Väidetavalt ei ületa seda tasuta atraktsiooni 20% külastajatest, aga meie väike turismigrupp sai kirja 100%-se osaluse. Õhtuks jõudsime Mannheimi, kus sai korralik kõhutäis valmistatud, ja õhtu naelaks oli veel väike ringrajaharjutus kartidel. Kuna hind oli võrreldes Eestiga tunduvalt soodsam, siis läksime suure hurraaga peale ja otsustasime 20 minutit järjest rooli väänata. Kuigi sõit oli kiire ja vinge, siis temperatuur hallis natuke jahe ja käed treenimata, mistõttu tuleb tunnistada, et natuke kulukam 2x10 minutit oleks olnud nauditavam.

/Geierlay rippsild/

/Tortiljategu/

Järgmist päeva sai alustatud ostlemisplaanidega, mis tähendas järjekordset ostlemiskülakese tuuri. Autosse istudes paistis päike, kiirteele jõudes hakkas sadama vihma, mis muutus varsti lörtsiks ja see omakorda lumeks. Kiirteel tähendab aga selline ilmastikunähtus paanikat, mistõttu unustatakse ära kõik elementaarsed sõiduoskused ja –viisakused ning varsti avastad end liiklemast mittekiirteel. Selline ilm kestis terve päeva ja ummikutes sai istuda veel. Edukas ostlemine seljataga, võtsime suuna linna nimega Neckarsulm, mis Audi sünnilinnaks ja tänaste tippmudelite kokkupanemise kohaks. Just seda viimast me sinna uurima sõitsimegi. Eelmisel päeval broneerisin meile sinna piletid ja kohale jõudsime umbes täpselt minutise varuga, ei tea, kas sakslaste täpsus ja kvaliteet hakkab külge jääma.

/Wertheim Village - poodide küla, kus leiad kõike head ja paremat/

Tehas on suur, ringi liikumiseks on eraldi bussiliinid. Eesti mõttes ongi tegemist rohkem tarastatud linnaga, kui tehasega. Alguses näidatakse, kuidas alumiiniumi lehtedest pressitakse välja kõik vajalik autokere tarvis. Edasi läheb nende tükkide kokku liimimiseks ja keevitamiseks. Inimesi oli selle operatsiooni läbiviimisel ainult üks, kuigi Audi keresid tuli liinilt kindlasti kiiremini kui Vändrast saelaudu. Järgmisena nägime interjööri kokku kruvimist ning seda sakslaste teada-tuntud täpsust ja efektiivsust. Viimasena pandi meie silme ees kokku komplekteeritud autokere ja mootor+alusvanker, terve see operatsioon kestis 130 midagi sekundit ja auto oli valmis. Uksest pidi pea iga minut mõni valmis auto välja sõitma ning kui poleks järjekordi ja bürokraatiat, siis andes sisse uue Audi tellimuse, on soovitud auto 24 tunniga alumiiniumi plaatidest välja pressitud, värvitud ja komplekteeritud.

Kerli: Auditehasest ja ilmselt ka ükskõik mis muust tehasest uut autot särasilmi tellides tuleks siiski ettevaatlik olla. Tuleb välja, et robotid ei ole veel piisavalt arenenud ja kõik, kes arvavad, et nende kallis auto sõidab tehase uste vahelt välja täiesti veatuna, siis eksite. Minu kõrvu jäi selgelt kõlama, kuidas vajadusel võetakse haamer ja lihtsalt lüüakse valesti olev miski õigeks. Mis täpselt, sellest ma aru ei saanud, aga mulle piisas ’haamrist’, et vähendada minu sümpaatiat autode tootmise vastu.

/Käisime ka boolingut (täpselt nii eki järgi kirjutatakse) mängimas/

Järgmist päeva alustasime taas autotemaatikaga, tee viis meid Stuttgarti Mercedes-Benz muuseumi, kus vaatamist jätkus ning kolm tundi möödus lennates ja ähvardas meid järgmisesse sihtkohta hiljaks jätta. Ludwigsburgi lossi ringkäigule jõudsime taas minutise varuga läbi vihma-lörtsisaju. Euroopa üks kõige paremini säilinud barokkloss oli hiiglaslik, aga huvitav vaatamisväärsus.

/Midagi teistsugust ja ilusat/

/Kerli lemmikbussijuht/

/Kerli valis pildistamiseks lemmikauto ja Tarvi kiitis heaks/

/Näituse lõpp/

/Ludwigsburgi loss oma hiilguses/

Viimaste päevade ringijooksmised ja autoistmete nühkimised otsustasime kehale heastada veekeskuses lebotades, saunades higistades ja basseinides leotades.

Saksamaal elamise kokkuvõte

Saksamaal on majanduslikult hea elada. Jah, bensiin on kallim kui Eestis, aga Euroopa südames elades pole ihaldusväärsed sihtkohad kaugel. Jah, üür on kallis, aga me elasime kesklinnas ja väljas on nii palju avastada, et tegelikult poleks vaja sellist majutust. Võrreldes Eestiga on Saksamaal tavalisemad toiduained sama hinnaga või odavamad. Arusaamatuks jäi meile, miks on puuviljad kallimad kui Eestis, samas pole Eestis viinamarjaistandusi, kus raksus käia, nii et väga ei torise selle üle. Lisaks on Saksamaa poodides valik meeletu, kui külastada näiteks Rewe Centerit, kus moosiriiulid hõivasid sama pinna kui pool Tartu Kaubamaja toidumaailmast. Eestlaste elu eliksiir õlu on odavam kui vesi ja valik meeletu. Kogu alkohol tundus olevat odavam kui Eestis. Olukord muutub, kui minna baari või restorani, sest siis tuleb arve kibedam kui kodumaal. Samas pole kohalikel sellest külma ega sooja, sest miinumumpalk on kordades kõrgem kui meie kallil isamaal ning kohviku- ja restoranikultuur Saksamaal tundub olevat kuum teema.

Kerli: Elu Saksamaal on iseenesest nagu elu Eestiski, kuid seal veedetud kuude jooksul täheldasime ka mitmeid erinevusi, mis kõik päris pähe ei mahtunud. Heaoluühiskonnale kohaselt on Saksamaal kõrgelt arenenud prügi sorteerimise kultuur, mida õpetatakse lasteaedadeski. Ka meie kallis naaber tuli ideele tekitada kööki kompostikast, mis õnneks mõttest kaugemale vähemalt meie sealoleku ajal ei jõudnud. Samas ei kehti sorteerimine ilmselt tänaval kõndimisel tekkiva prügi kohta: tänaval võib tõesti näha igasugust rämpsu ja arvestades, et puulehedki lagunevad seal eelmisest aastast, siis tänavapuhastus on Saksamaal üleliigne. Eraldi võib välja tuua nätsuplekid ja suitsukonid, mis ei üllata üldse, sest igal tänaval leidub vähemalt üks suitsumüügi masin. Ühtlasi ei ole neil vahet, kas kõnnid tänaval või toas, jalanõud on ilmselt kõigile juba poes jalgade külge liimitud.

Kuna Saksamaal elab igast rahvusest ja usust inimesi, siis nii mõnigi linnaosa koondab endas teatud gruppi. Näiteks Marktplatz Mannheimis oli ümbritsetud Türgi restoranidest. Kui Eestis eelistatakse elada suure aiaga eramajas, siis eramajade arv linnas on pigem madal. Kui neid on, siis ei näe just eriti head välja. Inimesi on palju ja ruumi pole raisata, seega kõrged kortermajad seisavad külg-külje kõrval. Kui soovid näha armsaid ja ilusaid maju, tuleb linnast välja küladest läbi sõita.

Ilmselt eestlasele kõige raskem harjumus, mis peab külge jääma, on teha oma poeskäigud pühapäevaks ära, et pühapäevast paastupäev kogemata ei saaks. Pühapäev on tõesti „Püha“ päev, nagu ka päris pühad. Kõik poed on kinni ja midagi hamba alla võib saada ainult väiksematest pagariäridest või kallitest restoranidest. Saksamaal ei saaks näiteks 24. veebruaril kell 20 tulla mõttele, et ostaks vahukoort sini-must-valgete shottide tegemiseks. Kui midagi just toimumas ei ole, siis on linn välja surnud, seega mõnus aeg koduse filmipäeva tegemiseks, päikesepaistel ringi jalutamiseks või jõe ääres istumiseks, mida iganes hing ihaldab.

/Nii-nii meeldis seal Reini jõe ääres, mis siis, et suvi kiiresti otsa sai/

Eesti on päris mõnus koht ja Tartu armas väike külake elamiseks, või mis? :)

Kojusõit

Kojusõit minu peas hakkas juba päev enne reaalselt minema sõitmist. Laupäeva hommikul oli äratus varahommikul 4 läbi midagi, et Siret ja Indrek õigeks ajaks lennukile toimetada. Muidugi pakkus ka see lihtne ülesanne väljakutse. Startides oli ajavaru 15 minutit. Umbes 20 kilomeetrit oli sõidetud, kui järsku oli mõned päevad tagasi läbitud kiirteelõik politsei poolt suletud. Lisainfot ei pakutud ka mitte mingi vahendi abil ja nii me seal olime: aeg hingab kuklasse, et teised lennukile jõuaks; ilma ühegi teeviidata, kuidas teesulust mööda saab; ning GPS karjumas, et tee tagasipööre ja mine tagasi teele, mis suletud. Esimene mõte oli ees liikunud veokile sappa võtta, sest võib-olla ta on kohalik ja teab, kuidas sellises olukorras end välja vingerdada. Lähemale jõudes selgus, et ka tema oli välismaalane ja siis me veeresime mingil väiksemal kiirteelõigul 50 km/h, mõlemal ninad navigeerimisseadmes teed otsimas. Tegime samad manöövrid ja vingerdasime mingis väikses linnas. Hea uudisena tekkis peeglisse veel veokeid ning lõpuks otsustas Marit (hääl meie GPS-s), et juhatab meid järgmisele kiirteele suunduvale teele. Lennujaama jõudes oli ajavaru kahanenud paariks minutiks, aga sellest piisas.

Mannheimis läks suuremaks pakkimiseks, mida saatsid söögipausid ja viimaste sisseostude tegemine. Asju oli nähtavalt juurde tekkinud, sest kui reisile tulles oli autos veel vabalt ruumi, siis koju minnes sai esiistmetest tahapoole jääv ruum maast laeni asju täis topitud ja Kerli võttis veel ühe koti oma jalge juurde. Sellel õhtul oli plaanis varakult öörahu kehtestada, et hommikul taas kella 4 paiku ärgata ja koju sõita. Kõik enamjaolt õnnestus ja 05:27 istusime autosse ning jätsime Mannheimi seljataha.

Sõiduaeg oli peaaegu perfektselt planeeritud. Esiteks pühapäev, sest siis on enamikele veokitele sõidukeeld ja see vähendab märgatavalt liiklust ja möödasõitude arvu. Varahommikul oli ka mõnusalt vähe sõiduautosid liikvel ja me edenesime hoogsalt. Päikesetõusuks olime Kesk-Saksamaa mägedeni jõudnud ning kiirtee viis meid kõrgustesse, mis tähendas lund. Alguses tee ääres, siis jäi kiirteele vaid kaks musta triipu, kust eelmised autod olid sõitnud. Kui ühest suuremast asulast mööda sõitsime, siis kadusid autod kiirteelt ja ka viimased triibud, mis viitaksid tavalisele sõidutrajektoorile. Valge maa ja taevas sai sõidetud uhkes üksinduses üle kolme sõiduraja, kui jõudsime järele meie jaoks esmakordsele nähtusele – lumesahad tegid tööd terve tee laiuses kiirusel 30 km/h. Üpris nüri oli nii veereda, kuid aeglane tempo võimaldas meil pidada pühapäevase brantši, mis tähendas, et me ei pea peatust tegema ja saame kokkuvõttes kiiremini koju. Selgeks sai, et ka Saksamaal on BMW juhtidega probleeme, sest üks papi trügis esimeseks autoks lumesahkade järel ja kui viimased töö lõpetasid, otsustas BMW juht lapatsit anda, kuid auto otsustas teda õpetada ja viskas ta risti kiirteele. Meie olime sel hetkel kolmas auto kolonnis ja kui esimesed hakkasid pidurdama, siis mina olin just kiirendamas ning ei kavatsenud ühe ajuhiiglase pärast keset kiirteed seisma jääda. Kolmanda sõidurea ja eralduspiirde vahel oli just meie auto jagu ruumi, et need kobakäpad sinna taha uisutama jätta. Järelejäänud 100 lumise kilomeetri jooksul ei jõudnud meile keegi järele, kuid 250 kilomeetri pärast tuiskas see sama papi meist mööda, ju siis sai kuskil teeääreses parklas jalga tõmmatud puhtast aluspesust nii palju kindlust tagasi, et tegi oma lollusi edasi.

/Lumine tagasitee/

Esimene peatus oli Poolas u 650 km stardist, et panna auto bensiinipaak odavat Poola nektarit täis ning edasi kimada. Järgmine peatus u 450 km pärast, et ennast toita ja siis jälle u 200 km, et autot joota. Umbes kella 22ks olime läbinud u 1500km ning jõudnud Poola-Leedu piirile, mis tähendas kellakeeramist ehk kell oli hopsti 23 ja hoogu pärssis Leedu piiriametnik, kes passikontrolliks meid rajalt maha võttis. Vaatamata hilisele tunnile oli olek suhteliselt värske ja mulle tundus imelik kuskil Leedus, veel rohkem Lätis hotell võtta, kui kodu on nii lähedal – u 600 km lähedal. See tunne oli petlik, sest suur kilometraas sai läbitud kiirteedel, kuid koduni viisid edasi vaid külateed, aga plaan oli koju sõita ja kui tuleb uni, siis võtame kuskilt hotelli. See lõpuspurt viimasel sirgel oli valus, aga magus – vahel tuli udu tõttu sõita 50 km/h ja siis ka ei näinud suurt midagi. Üks veoauto oli udu sees põdrale musi teinud ja nina ära lõhkunud. Udust välja saades otsisime mitmest suletud kohast tulutult süüa ning varsti olime Lätis, siis juba ootamatult tankisime Valkas bensiini ja täpselt kell 6:27 keerasime kodutänavasse. Pärast 24 tundi teel panime auto garaaži ja kukkusime voodisse. Silmad sulgedes veeresid mu peas ikkagi veel kilomeetripostid edasi ja seepärast lubasin endale, et midagi nii idiootset ma enam ette ei võta.

Kerli: Minu tagasisõit oli ilmselt valutum, sest Leedu-Läti-Eesti kilomeetritest mäletan ma ainult mingeid pilte, kuidas ma uduseina põrnitsedes pingutasin silmi lahti hoida ja Läti vana hea tee mu üles raputas. Kiidan Tarvi viimast lubadust, sest 25 h ärkvelolek ei ole just kõige tervislikum tegevus ja ühe korra on Tarvi mu kurja pilku ja sõna juba sellega seoses tunda saanud. Kaassõitjana on öösel samuti tegelikult jube raske, sest midagi teha ei ole, rääkida ei jaksa, silmad vajuvad iga viie sekundi tagant kinni, aga solidaarsusest juhiga ei taha magama ka jääda. Voodi, padi ja tekk pole kunagi kallimad olnud… 

/Tagasitee/

[lawyersabroad]

Barcelona võrdub Sagrada Familia?

Hei, sõbrad! Oleme juba mõnda aega Eestis puhanud, kuid kahest seiklusest enne ärasõitu pole veel mahti olnud kirjutada. Võtsin lõpuks oma rüperaali kätte, et jagada teiega muljeid meie reisist Barcelonasse.

Lennupiletid ostsime juba novembris, kui Ryanair pakkus neid erinevatesse sihtkohtadesse eriti soodsalt. Ühte tõmbas Sagrada Familia ja teist Park Güell, nii Barcelona sihtkohaks valitud saigi. Kohapeal veetsime mõnusad ühe õhtu ja kolm pikka päeva. Kindel plaan, kuhu minna ja mis järjekorras, meil puudus, kuid lõpuks panime jooksvalt kokku ülivahva ja silmaringi avardava reisi.

1. päev: Esimene lend ja kiirtoidukohad päästavad kõhu

Lendasime Barcelonasse Frankfurt International lennujaamast õhtul. Tarvi lendas reisilennukiga esimest korda, aga nägi välja nagu kogenud lendaja ja hoidis hoopis minu kätt. Pärast 1,5 a viimasest lennust ei tundunud mõistusevastaselt 10 000 m kõrgusel õhus istumine üldsegi rõõmustav. Esimesed muljed linnast õhtupimeduses olid head. Bussipeatuses, kus maha läksime, vaatas vastu sammastega hoone. Samuti avastasime, et meie kui turistide rõõmuks, asusid hotelli vahetus läheduses nii McDonald’s kui ka KFC, mille kraami igal õhtul kotis hotellituppa vedasime.

Tarvi: Frankfurt International on parajalt pirakas lennujaam. Kui kõik turva- ja piletikontrolli kadalipud läbitud said, aeti meid bussi, mis lennukini viib. Liialdamata kestis sõit 15 minutit ja pärast sai lennukiga mööda maad teist nii palju ringi veeretud. Vahepeal tekkis tunne, et kui oleks hommikul autoga sihtkoha poole teele asunud, oleks juba hotelli vaikselt näha. Lennukiks sattus veel renoveerimata isend: väljastpoolt kulunud värv ja kleepsud; sees kollane hõõgpirni valgus, mis kunagised valged plastikpinnad samuti kollaseks värvinud. Samas, mida siin u 20 euro eest ikka oodata? Lennujaamast linna viis meid järgmine transfeer. Seekord linnaliinibuss, juhiks ei keegi muu, kui kõige kuulsam hispaanlasest võidusõidu roolikeeraja, keda sa tead (tegelikult ilmselt mõni kohalik Pedro). Igatahes oli tema oma mõtteis kiiruskatsel, sest lennujaamas lükati gaasilapats põhja ja enne meie peatust seda maha ei võetud. Kindlasti tuleb nii tempokalt sõites veenduda ka helisignaali olemasolus, kui mõni munavedaja ette jääb. Bussipeatusest hotelli viis meid tallatakso. Seekord tempomeistri rollis Tarvi, kaardilugejaks Tarvi ning kõik toimus sujuvamalt kui ükski teine manööver selle päeva jooksul.

/Julgustavalt kulunud välimusega õhkutõusev plekkpurk/

/Emotsioonid pärast esimest lendu/

2. päev: 29 000 sammu ja 20 km

Hommikul ärkasime vaatega vastasmaja akendest sisse ja akende all seinal rippuvale kuivavale pesule. Alustasime jalutuskäiguga Montjuïc’i mäele, kust saime mõnusa päikeselise vaate linnale ja Vahemerele. Linn näeb üsna vaene ja kulunud välja, kuigi Kataloonia peaks ometi olema Hispaania üks rikkamaid piirkondi. Samuti sain korraliku kultuurierinevuse kogemuse koerte pidamises: rihma otsas koera jalutamine tundub seal olevat pigem harv nähtus. Üks liiga agar koer naelutas mu maapinna külge kinni, sealsamas rääkis omanik meist välja tegemata tuttavaga rahulikult juttu.

/Montjuïc/

Edasi viis jalutuskäik meid alla turistide tänava La Rambla suunas, mille ühes otsas kõrgus Kolumbuse kuju ja teises tuvirohke väljak Plaça de Catalunya, kus õhtul ka tuledes purskkaeve hetkeks imetleda saime. Üks ilusamaid kohti oli triumfikaarest edasi gooti kvartalini (Barri Gotic) viiv palmide allee, kus sai samuti pikalt päikesevarusid täiendatud. Gooti kvartali tänavate kitsus on omaette vaatamisväärsus, samuti võis seal rohkelt silmata seintel rippuvaid iseseisvuse pooldajate või vastaste lippe ja loosungeid. Barcelona katedraali juures meie jõud rauges ning jalutasime vaikselt hotelli uinakut tegema, et siis õhtust La Rambla tänavat ja Kataloonia väljakut uudistada.

/Tegime kerge puhkuse mere ääres vaatega Montjuïc‘ile/

/La Rambla kaks otsapunkti/

 /Mercat de la Boqueria - kui otsid La Ramblalt värsket kosutust/

/Triumfikaar väravana ilusale palmide alleele/

/Need liiga väikesed tänavad on segadusttekitavad/

/Meie jalutuskäigu lõpuks olnud Barcelona katedraal/

/Purskkaevud töötasid ilmselt just meie pärast kaks minutit enne vaikust/

Tarvi: Reisimine on ülimalt väsitav: käid ja avastad päev otsa mingit metropoli või teed lühikese väljasõidu spaasse – tagasi hotelli või koju jõuad ikka nagu laip. Selle vastu võiks aidata väike varaõhtune jõu-uinak, mis andis tunniks-paariks jõudu, aga hilisõhtul sai voodisse komistatud korraliku mütsuga. Teise peavalu võib tekitada söödava toidu leidmine: Barcelonas on Eesti kontekstis toidupoodi keeruline sisse astuda, suuresti sellepärast, et neid väga ei eksisteeri. Massiliselt võib leida iga 50 meetri tagant pooleldi keldrikorrustel asuvaid „Super Mercat“-e, aga nende kaubavalikvalikus olid „enekakepid“, karastusjoogid ja pakendatud löga-võileivad. Ei, aitäh. Tänavatoit võib olla põhjamaalase kõhu jaoks liiga kange, mistõttu seda ei soovinud. Restorani menüüdest ei saa midagi aru ja hinnad on karmid, et kaks tudengit saaks söögi-lotot mängida. Üle jäävad vana hea „mäkk“ ja KFC, mis meid mitmendat korda juba välja päästavad. Muidugi on KFCs omaette ooper käte, jalgade ja minu viie-sõnalise hispaania keele sõnavaraga teenindajale selgeks teha, mida ma, mis kastmega tahan. Huvitav on see, et tuntud kiirtoidubrändide einet saatvaks keelekastmeks on võimalik valida õlut. Näis, kuna Eestisse selline võimalus jõuab ja samas võimsa aktsiisipoliitika tõttu haihtub.

3. päev: Sagrada Familia ja Park Güell

Kunstiajaloost teadis Tarvi, et Barcelonas ei saa külastamata jätta 136 a ehituses olevat Antoni Gaudí elutööd Sagrada Familiat, mis audiogiidi järgi oli mõeldud katedraali mõõtmetes kirikuna. Uhke värk! Mulle jäid enim silma sambad, mille ülemine osa meenutas hargnevaid puuoksi. Nii kirikusse kui ka Güelli parki ostsime piletid juba Internetist, et vältida kohapeal lisanduvat teenustasu ja järjekordi. Sagrada Familia pilet oli krõbe, siiski üks kord külastamist väärt. Mõru maigu võtab ehk küljest teadmine, et vähemalt osa rahast investeeritakse ehituse lõpetamiseks. Ühtlasi soovitan kindlasti külastada torni (meie valisime arvustuste põhjal torni nimega Nativity facade vaatega linnale ja mägedele), kust avaneb jällegi mõnus vaade ning trepid pakuvad kerget närvikõdi.

/Nägime kuulsa kiriku oma silmadega ära/

/Nii lahedad need sambad Sagrada Familias olidki/

/Vaade Nativity facade’i torne ühendavalt sillalt/

/Kergelt kõrgel asuv tööpost/

/Närvikõdi pakkuv allaminekutrepp/

Barcelona on üsna suur linn ja põnevamad paigad mööda linna laiali, mistõttu soetasime 2-päevased ühistranspordi piletid. See võimaldas meil enne Güelli parki astuda läbi veel kahe Gaudí kuulsa maja juurest – La Pedrera ja Casa Batlló. Ütlen ausalt, et kui ei ole just Gaudí entusiastlik austaja, siis ei jää millestki ilma, kui Güelli pargi südamikku piletiraha eest sisse ei astu. Siiski tasub pargi tasuta ossa tee ette võtta, sest meie ei olnud kunagi näinud eskalaatoreid vabas õhus inimesi üles vinnamas. Samuti, natukese jaksu korral avaneb pärast väga paljusid trepiastmeid üles vaateplatvorm Mirador Virolai.

/La Pedrera/

/Kuulus sissepääs Güelli parki/

/Tarvi vs Kerli giidina/

/Trepid olid rasked, aga vaade ja hilisem pilt olid väärt seda/

Päeva tippkohaks oli vaieldamatult vaatekoht Bunquers del Carmel, kus mõnda aega sai istutud ja seekord õhtust vaadet nauditud. Peavalu vältimiseks soovitan seal mütsi kanda. Pärast seda sõitsime tagasi hotelli, tegime väikese uinaku ja läksime vaatama, kas Sagrada Familia, La Pedrera ja Casa Batlló on öösel ilusalt valgustatud. Ei olnud.

/Bunquers del Carmel ja üks sügavamõtteline klõps/

 /Casa Batlló õhtupimeduses/

Tarvi: Barcelonas on ilmselt mugav elada. See oli minu esimene lennureis ja esimene kord, kui sai metrood kasutatud. Tuleb tunnistada, et ülimugav on nende maa-aluste rakettidega liigelda. Ära me ei eksinud kordagi ja ühest linna otsast teise sai enam-vähem sama kiiresti, kui Tartu Raekoja platsilt autoga Lõunakeskusesse. Järgmistel valimistel toetan valimisliitu TartuMetroolinn. „Ah“ ja „ohoo“ väljusid mu suust künklikus Barcelonas mitte füüsilise vastupidavuse puudumise pärast, vaid segadusest ja imestusest, kui keset tänavat nägin eskalaatorit. See müstiline laiskade inimeste trepp, mida me harjunud nägema vaid kaubanduskeskustes, oli täiesti vabas õhus, palja taeva all. Hakkasin unistama ja mõtlema, et ma transpordiks enda kere Tartus palju rohkem jalgsi, kui Toomemäest ja Narvamäel saaks mäest üles liikudes jupikese aja jalga puhata.

/See naeratus kui pärast ise ronimist ootab ees selline luksus/

4. päev: Sammud kohvriga

Enne õhtust lendu tagasi Saksamaale võtsime kohvriga mööda linna ringi rullides viimast. Vaatasime üle 38-korruselise pilvelõhkuja Torre Glòries, jalutasime rannas ja 1929. a. maailmanäituse tarbeks ehitatud palee Palau Nacional esises pargis, mille värviline purskkaev Font màgica de Montjuïc oli vahetult enne meie saabumist hooldustöödeks suletud. Vaatasime lähemalt ka Barcelona kuulsat jalgpallistaadionit Camp Nou ning astusime enne jäätisekokteili ja smuuti kosutuseks võtmist läbi kaunilt rohelisest pargist Parc de Pedralbes. Öösel sai rahulikult magatud juba koduse paksu teki all.

/Torre Glòries/

/Randa ei saa Barcelonas ka külma ilmaga minemata jätta/

/Palau Nacional/

/Camp Nou kõige ilusam välisfassaad/

/Viimane peatus pargis/

[lawyersabroad]

Puhkus enne nädalavahetust

Jõulueelne periood on enamasti kiire: viimased eksamid, kingiideed, ostud lauale. Mida teha, kui enne jõule juhtub mõni vaba päev nautimiseks olema? Mine koos kaaslase/sõpradega kergele väljasõidule, nagu meie Tarviga tegime.

1. Roppenheim The Style Outlets

Võtsime hommikul kohe suuna ostukülakese suunas, mis seekord asus Prantsusmaal. Ostlema on mõistlik minna kohe avamisjärgselt, sest siis ei varja rahvamass ära võimalikke häid leide. Küla oligi peaaegu inimtühi ning saime segamatult rahakotti tühjendada. Läksime nii hoogu, et maksime Lindti šokolaadipoes 1 kg kommide eest rohkem, kui oleksime tahtnud. Siit moraal.. Kui ei taha osta, ära poodi üldse sisse astu! Kui astud, ära jää liiga kauaks vahtima! Ootamatult võib üks naeratav tädi pakkuda maitsmiseks liiga hea kommi, mis pühib ratsionaalse arvutamis- ja mõtlemisoskuse. Võid jõuda kuidagi valele arusaamale, et kommid on allahinnatult isegi odavamad kui Kalevi omad, võtad kõige suurema mahutavusega koti ja ei vaata isegi summat enne kodus tšeki uurimist. Õnneks võid lõpuks kommi nosides jõuda järeldusele, et Lindti kommid on põhjusega väga kallid.

/Kuused ja sarvedega loomad iseloomustasid ostuküla jõulukaunistusi/

/Kohustuslikud pildid ostukottidega/

Tarvi: Euroopas autoga piiriülene liikumine ajab vahest täiega keema. Vaatamata sellele, et suurem osa Euroopast kuulub ühe katuse alla ning seetõttu peaksid seadused võimalikult ühtlustatud olema, siis autojuhid peavad korraliku töö tegema enne piiriületust. Aastaid kehtis Prantsusmaal seadus, et autos peab olema alkomeeter, muidu tuleb Police nationale’t toetada ligi poole miinimumpalgaga. See jura kaotati ära, aga paar päeva enne väljasõitu selgus, et Prantsusmaal autoga liigeldes peab kaasas olema ka vahetuspirnide komplekt, vastasel juhul võib tekkida kohustus annetada Police nationale’le 60-240 eurot. Mina meie autole sobivat komplekti Mannheimist ega teele jäänud tanklatest ei leidnud. Seega valisin liikumiseks kaardilt kõige väiksemad külavaheteed ja plaan oli edukas ning keegi sunniga raha nõudma ei tulnud.

2. Schwarzwald

Kui Saksamaal tuleb lumeigatsus, siis võib piisata 30 min pikkusest sõidust, mis viib 600 meetrit ja rohkemgi merepinnast kõrgemale, et soov täita. Me sõitsime natukene kaugemale, kus on rohkem lund ja puhast õhku. Mustas metsas sõitsime ringi juba teist korda ja põhjusega. Avanev vaade ei ole ilus mitte ainult roheluses, vaid veelgi muinasjutulisem säravvalge lume all. Seekord võtsime Mummelsee äärde kaamera kaasa. Järv enam tuledes ei säranud, kuid pildistamisainest oli küllaga..

/Lumerõõmud/

3. Capitale de Noël

Kuna olen natuke jõulufänn, siis tahtsin väga minna jõulupealinna Strasbourgi. Jätsime auto Kehli, teisele poole jõge Saksamaale, ja sõitsime vanalinna trammiga. Siit saime järgmise õppetunni, milleks on silmad lahti enda ümber vaatamine. Suutsime küll masinast edasi-tagasi piletid kätte saada, valideerimisega aga esimesel korral hakkama ei saanud. Ma oleks peaaegu tahtnud hädaabi kangi näppida, aga tuli välja, et valideerimine toimub teises masinas trammipeatuses. Tagasi sõitsime juba korralikult valideeritud piletitega. Strasbourgi jõuluturgude piirkond oli mõnusalt tuledes, sädelevaid kaunistusi võis nautida igal pool.

/Jõulupealinn tuledesäras/

Tarvi: Ventileerime autosõidu teemal veel. Poole kõrvaga olin kuulnud, et Pariisis piiratakse autoga liikumist emissioonide tõttu. Kuna Strasbourg on samuti Prantsusmaa suur tõmbekeskus, siis igaks juhuks uurisin seda teemat. Poolteist kuud tagasi hakkas ka Strasbourgis sama skeem kehtima: linna sisenemiseks on vaja auto esiklaasile kollast kleepsu, mille saab umbes 5 euro eest, aga vaid posti teel. Jälle plaan tuksis, õnneks sai auto Saksamaale jätta ja otserongiga jõulupealinna südamesse sõita.

4. Titisee-Neustadt

Jõulutunne ei ole tõeline ilma lumeta. Mannheimis oleks 24ndaks lund tahta vast liiga palju, kuigi imesid võib juhtuda, sest kahel advendil sadas siingi lumi õhtuks maha. Siiski veetsime tõelise talve ja jõulutunde loomiseks kaks ööd Musta metsa kuurortlinnas Titisee järve ääres, mida me samuti korra juba külastanud oleme. Eesmärk oli seekord küll teine – päev veekeskuses Badeparadies Schwarzwald.

/Jalutasime (uisutasime) jääkihist hoolimata vapralt Titisee tänavatel/

Märkimist väärib aga ka meie ööbimispaik. Must mets on populaarne piirkond, seega hotellide hinnad eelistatust kallimad. Leidsime väikese külalistemaja 20 min jalutuskäigu kaugusel veekeskusest, mis rahuldas meie põhinõudmised. Seiklus algas sellest, et päev oli kuidagi käest läinud ning tekkis kahtlus, kas jõuame viimaseks sisse registreerimiseks kell 21 kohale. Jõudsime täpselt ja tuli ka õnneks esimesel korrusel põles, mis tähendas, et me ei pidanudki autos magama. Olime juba mõnusalt väsinud, kui koputuse peale väga kõva häälega majaperemees ukse avas ja siis jätkus juttu kauemakski. Majaperemees oli ülevoolavalt rõõmus, et me Eestist oleme, küsis igasugu küsimusi Eesti ja meie kohta ning Tarvi isiklik ruum sai mitu korda proovile pandud. Lisaks pakkusin ma Tarvile keset ööd närvikõdi, kui ehmatasin kaks korda valet ust võtmega keerata proovinud teise külastaja peale ning Tarvi üles ajasin, et ta saaks uksele kena barrikaadi ette ehitada.

/Gästehaus Wald und See/

Tarvi: Peremees oli korralik energiapomm. Justkui oleks leidnud oma 20 aastat peidus olnud Eesti sugulased üles. Hakkas rääkima oma naise isast, kes on Kuramaalt pärit, elanud Ida-Saksamaal ja seetõttu räägivad kõik peamiselt vene keelt. Lisaks tundus, et ta treenib Türgi jäätise serveerijaks: ta kirjutas meile mingi pileti; hakkas seda mulle ulatama; ma hakkasin vastu võtma ja just, kui oleksin selle kätte saanud, liigutas seda 20 sentimeetrit minust vasakule; hea küll, hakkan siis seda uuesti haarama ja ta tõmbab jälle eest ära. Ma jäin suht nõutuks ja ootasin siis kuni ta ise selle mulle lõpuks kätte surus. Järgnes maja ringkäik, mis viis esmalt hommikusöögiruumi. Nii kui ma korraks seal ruumis kõrvale vaatasin, torkas ta mind sõrmega vastu rinda ja küsis, mis kell hommikusöök oligi. Kerli suutis vist vaevu naeru tagasi hoida. Edasi juhatati meid toa juurde, kus mind pidevalt õlale patsutati. Sama õlapatsu osaliseks sain ka hommikusöögi ajal, kui ta umbes iga viie minuti tagant käis uurimas, kas midagi juurde vaja. Õhtul selgus veel üks huvitav asi, järgmiseks päevaks oli samasse külalistemajja end broneerinud keegi eestlane, kes samuti Tartust, nagu meiegi. Peremees ei suutnud seda kuidagi uskuda ja oli kindel, et kas mina korraldan Kerlile või Kerli mulle mingit üllatust ja sõbrad saabuvad ka meile seltsi. Nimi oli täiesti tundmatu ja nägu ka, aga huvitav seik ning naljakas Saksamaa väikelinnas hommikusöögi lauas võhivõõra suust „Tere hommikust!“ kuulda. Maailm on ikka väga väike tänapäeval.

/Keedumuna ei maitsenud hästi/

Järgmise päeva veetsime hiliste õhtutundideni veekeskuses. Jõudsime järeldusele, et Miramari keskuses oli rohkem teha, kuid Badeparadies oli puhtam ning riidekappide juures olid isegi soojendusega pingid. Tegime läbi soolabasseinide kuurid, osalesime mitmes saunarituaalis, kus sai näomaski teha ja end meega kokku määrida, käisime jääkülma kristallduši all, vuhisesime nii kahekesi kui ka üksi torudest alla ning tegime õhtusöögiks ostetud komponentidest ise burgeri. Seekord võtsid kuumad saunad meid nii läbi, et mõlemal õnnestus vähemalt korra puhkealal teise kaisus magama jääda.

Tarvi: 65-kraadine saun tundub naljaasi olevat, aga 15-minutine rituaal selles kurnas keha nii korralikult, et püsti tõustes oli ränk peapööritus ja tükk tegemist, et leiliruumist välja saada. Pärast seda tundus 85-kraadises leiliruumis lihtsalt istumine nagu enese pannil praadimine ja palju mõistlikum tundus puhkeala vooditel pikutamine. Viimasena sai läbitud 75-kraadises „Kasesaunas“ meerituaal. Esmalt sahmakas leili, siis määrid keha üleni, ka juuksed, meega kokku ning kaks korda veel leili. Higi lahmas kehalt nagu oleksin vahepeal purskkaevuks muutunud. Pärast seda pidime keha puhtaks loputama ja ronima ruumi, mille laest lahmas 4-kraadist vett nagu kosest. See tõmbab olemise ülipuhtaks ja värskeks, aga kokkuvõttes on 15 minuti pärast suurem väsimus kui pärast autosõitu Tartust Mannheimi.

/Väsimus ei lasknud tollest päevast rohkem pilte teha/

Väike vahelduspuhkus pärast eksameid ja enne pühi andis mõnusalt uut energiat, et entusiasmiga oma hubane jõuluõhtu korraldada ja uuele aastale rõõmsalt vastu astuda.

Mandariinihõngulisi pühi ja kalli kõigile!

/Meie teekond/

[lawyersabroad]

Kolm erinevat lugu ühes

Hei, sõbrad! Viimastest mõtetest on taaskord liiga kaua aega möödas, nii kaua, et vahepealseid tegemisi on raske ja isegi meelevaldne ühte patta pressida. Siiski püüame seda olude sunnil teostada, sest postitusele, mida praegu loete, järgneb veel üks mõnenädalane paus, sest eksamid..

1. osalugu: Kuidas me tööpäevajagu vee- ja saunamõnusid nautisime

Me olime Tarviga novembris vähemalt kaks korda lükanud edasi soovi minna basseini end natuke leotama ja sauna kuumutama. Lõpuks, kui kõik takistused seljatatud, võtsimegi ette ühe vaba päeva, et külastada ülimõnusat soola-, kristalli- ja vee-elamuskeskust Miramar. Eesti mõttes on Miramar hiiglaslik, nii palju erinevaid basseine pole ma näinud, ka torusid oli mitmeid.

/Iga nurga peal leidus mugavaid ja vähem mugavaid (lamamamis)toole/

/Õhtul muutusid sisebasseinid lainetavateks diskosaalideks/

Basseinid ja torud ei ole aga kõige huvitavam osa, millest kirjutada. Nimelt sai meile osaks korralik kultuurišokk seoses saunadega. Eestis oleme ilmselt harjunud, et spaade avalikes ühissaunades kannavad inimesed ujumisriideid. Saksamaal, vähemalt Miramar’i saunakeskuses, on esiteks ujumisriiete kandmine keelatud ja teiseks, kui üritad sauna minna saunalinaga, siis tunned end imelikumana kui alasti olles (järele proovitud). Mina olin ilmselt rohkem ehmunud, aga kuna sauna ei saanud ometi lihtsalt vahele jätta, siis lõpuks harjusime nii ära, et ei olnud probleeme isegi saunakeskuse osa välibasseinis liguneda, võtta osa saunarituaalist, kus veel keegi ei olnud väidetavalt ära surnud, ning pärast enam kui tööpäevapikkust ligunemist ja enese kuumutamist alles kella 22 ajal õhtul end koju sättima hakata.

Tarvi: Sellest veekeskusest enim jäävadki meelde erineva soolsusega basseinid (ühes basseinis olid käsipuud selleks, et end vee all hoida, sest muidu kerkid lihtsalt pinnale) ning saunavalik. Hammamist aurusauna, aroomisauna, tsitrusesauna, jäägeri sauna ja lõpuks kristallisauna, kus osalesime saunarituaalil. Temperatuur oli umbes 75 kraadi ja rituaali läbiviija tõi kerisele valamiseks mingi spetsiaalse segu. Valas osa segu kerisele ja siis vehkis rätikuga kõigi pihta kuuma soolast õhku. Pärast kolme sellist lainet jäi rituaali alustanud umbes 60-st inimesest alles maksimaalselt 15, sealhulgas meie, kelle jaoks oli kohalike alla andmine huvitav meelelahutus, sest tegelikult polnudki väga kuum.

/Sellest soolakeskuse osast võib leida nii kamina kui ka vaikse ruumi, kus raamatut lugeda/

/Kui külastamata basseinid otsa said, oli Kerli valik soolase veega välibassein/

/Teekond Miramar’i ja tagasi (Kojusõidul sai korralik ring sisse tehtud, sest telefonikõne Eestisse võttis osa tähelepanust ja valepööre tähendas sattumist kiirteele, millelt esimene mahasõit oli rohkem kui 10km kaugusel.)/

2. osalugu: Kuidas mõttel on oluline tähendus

Tarvi: Minul oli plaan teha järgnevast video formaadis ülevaade, kuid poole peal mõistsin, et osalt on tegemist väga isikliku momendiga ja varahommikul ei tahtnud kallimale ootamatult kaameraga meelehärmi tekitada. Siiski monteerisin kokku sissejuhatava loo sellest, mis toimus enne Miramarisse minekut, ja Kerli kirjutab sellele järgnenust.

Mõnusale puhkusele järgnevaid sündmusi ei osanud ma ette näha. Meil oli vahepeal õnn tähistada esimest ühiselt koosveedetud aastat. Selle puhul oli Tarvi mulle ette valmistanud mega üllatuse, mida ma ei mõistnud läbi närida enne teostust. Just seda päeva on keeruline ilma kadudeta koos teiste tegemistega ühte postitusse jäädvustada.

Me olime mitu nädalat enne juba paar korda arutanud, kuidas võiks aega koos veeta ja lubasime selle peale mõelda, aga mitte midagi konkreetset, ka Miramar’is sain ebamäärase arutlust mittelubava vastuse. Minu peas kujunenud haledat plaani ei hakka ma isegi avalikult jagama, vaid annan edasi oma versiooni imeilusast päevast.

Hommik algas jube vara. Ma ei saanud alguses üldse aru, miks Tarvi pimedas voodist välja ronis, aga juba mõne hetke pärast olin ma ise riides ning mängisin erinevatest toanurkadest silte korjates aardejahti, kuni panin kokku mõistatuse sihtkohaga Stµttgart (ei ole kirjaviga). Peab tunnistama, et mõni silt oli unisele Kerlile paras pähkel. Näiteks ei näinud ma kohe valget tekstiga paberit aknalingi küljes või ei saanud aru, kas ma pean muna Tarvile andma või seda ise praadima hakkama. Kõik sel hetkel kättesaadavad sildid kokku kogutud, jõudis kätte arusaamine, et mu kallim on nende arvutis veedetud ja väljas käidud tundide jooksul midagi väga armsat korraldada suutnud. Pärast maitsvat hommikusööki alustasimegi päeva sõiduga Stuttgardi poole.

/Ma armastan sind väga!/

Esimese peatuse arvasin ära juba enne kohalejõudmist, sest kiirtee peal oli suur pruun silt Porsche Museum. Seda ei saanud Tarvi juba vahele jätta ja nii me sammusimegi varsti audiogiidiga autode vahel. Naljakas on mõelda, et veel suve algul, kui jalutasime Tartus majade vahel, nimetasin ma nähtud Porschesid koledateks, nüüd aga vaatasin ma autosid ja omandasin ajalookilde hea meelega. Mulle roosat värvi autod kindlasti ei meeldi, aga kõige rohkem torkas silma ilmselt roosa põssa.

/Udune aga nutikas viis koos pildile jääda/

/Põssa/

Tarvi: Korraldad eelkõige kaaslasele orienteeritud päeva, aga esimene sihtkoht/tegevus ikka enda maitse järgi. Klassikaline.. Kui Stuttgarti sattuda, siis kindlasti läbi käia Porsche muuseumist, sest vaatamist on tundideks ja audiogiid tasemel.

/Ärtu ja kunn/

/Õige auto värv on must.../

/... või siis sinine/

/Kähkusõidu autot esitleb teile Kerli/

/Tervist, Jaanus/

/Automuuseumi eksponaadid ei pea alati läikivad olema/

/Muuseumi üks kõige ikoonilisemaid ja vingemaid masinaid oli lihtsalt suvalisse nurka pandud - Porsche 959/

/Ei ole ka Porsche mudelite ajalugu peletiste vaba/

/Ein, zwei, drei - Polizei/

/Lõpuks sai see heas mõttes elukas ära nähtud - Porsche Carrera GT/

/Kerli valis välja järgmise generatsiooni heas mõttes eluka - Porsche 918 Spyder Weissach Package/

Päev oli vihmane, tuuline ja külm, mis ei andnud ühtegi vihjet, et mõne aja pärast võiks paar päeva taas kuni 16 kraadi sooja tulla. Tundus, et Stuttgarti jõudes ei olnud Tarvi ilma pärast enam nii õnnelik. Libeduse tõttu ei lastud ühte huvitava välimusega vaatetorni Killesbergturm ning Tarvi välja vaadatud Aasia söögikohta me ka ei jõudnud, sest kaubanduskeskuse parkla oli autodest pungil. Siiski väidan ma siiralt, et päev oli enam kui ��nnestunud.

/Killesbergturm/

Meie järgmine sihtkoht oli mulle ehk kunstimuuseum Staatsgalerie Stuttgart Warholi supipurgi, Lichtensteini koomiksisarnaste maalide, Picasso ja Dali ühe teosega. Praegu on seal ajutine Ameerika kunsti näitus „The Great Graphic Boom“ ja peab tunnistama, et see oli põnevam püsinäitusest, kus oli liiga palju Itaalia kunsti, mida me paraku mõlemad ilmselt üleliia ei väärtusta.

/See Ed Ruscha litograafia “Lisp” köitis oma tõetruudusega mõlema tähelepanu/

/Andy Warhol “Campbell’s Soup Cans”/

/Mis teoksil, lehm?/

/Andy Warhol “Liz” ja Roy Lichtenstein “Crying Girl”/

/Miks ainult üks Dali teos?! (Salvador Dali “The Sublime Moment”)/

/Tarvi tahtis ässata ja Kerli ei saanud veel aru, et klõps käis/

/Veidraid nukusid ei ole kunagi liiga palju/

/Ein Kartoffel, Zwei Kartoffel.../

Edasi viis päev meid jalutuskäigule Stuttgardi tuulises kesklinnas, et ringi vaadata ja midagi kõhtu leida. Ilusaks vanalinnaks on raske arvukatest poodidest ümbritsetud tänavaid nimetada, kuid Tarviga on võimalik iga ilmaga ja igal pool jalutuskäike nautida. Ka Eestis ei ole me teinud kergest lumetuisust või lisakampsuni puudumisest välja.

Korraliku söögikohaga meie jalutuskäiku ei õnnistatud või õigemini söögikohti oli tänavatel küll, aga ükski ei sobinud. Turistidele kohaselt on kõrgemate hindadega välisriiki sattudes üsna suureks probleemiks, kus süüa? Kuigi me oleme Saksamaal kuid elanud, ei suutnud ükski kohalik restoran meid veel enda juurde meelitada ning otsustasime Tarvile vastumeelselt kindla peale rahvusvahelise McDonaldsi kasuks. Sai korralikult rämpstoidust kõhu täis ja naeratama paneva meenutuse, kuidas me aastapäeval Mäkis õhtust sõime.

/Näljased lapsed/

Tarvi: Ja lossi, ühte suurt lossi, käisime ka vaatamas kesklinnas.

/Kui Kerli ei raatsinud lossi mainida, siis kolm eri kauguselt tehtud pilti raatsis küll üles laadida/

Auto oli pargitud korralikult kesklinnast eemale kogemata ilusasse kohta. Ma ei oska öelda, kui palju treppe me alla ja üles ronides kasutasime, aga kindlasti aitas see meil muidu lahjaks jääma kippuva päeva sammude normi enam kui täis tatsata ning mõned maagilised ja rohkem naljakad klõpsud teha. Kui me õhtupimeduses autoni jõudsime, oli jäänud veel üks tõsisem sihtkoht – Birkenkopf’i vaatepunkt Stuttgardile. Üles mäkke viis valgustamata kurvidega jalgtee, mis tegi teekonna enam kui hirmsaks, aga tuledes linnavaade oli seda väärt. Mulle tol hetkel veel päris tundmatu vaatekohani ette võetud teekond tuletas meelde, kuidas ma aasta varem pärast teatrietendust Tarviga endale teadmata suunas kaasa jalutasin ja meie seiklused alguse said.  

/Trepivaade päeval, õhtul ja küljelt/

/Härra Tarvi vihmavarjuga poseerimas/

/See vaade ei vaja ilmselt sõnu.../

Veel üks vaade, eemalt uhke loss, ja tagasi koju. Õhtu ei olnud veel kaugeltki läbi, sest Tarvi oli hommikul „vihmavarju tuppa unustanud“ ja kodus ootas mind veel paar armsat teksti koos veel armsama kingitusega, mis teeb soojaks nii südame kui ka jalad, lisab meie riiulile silmailu ja täitis imemaitsvalt kõhtu. Ma juba ootan ja loodan väga, et Tarvit Eestis samasugused soojad tunded minu üle kivide ja kändude lõpuks mu emani toimetatud ja hoiule usaldatud kingitust kätte saades valdaksid ja et see oleks parim versioon, mida suutsin leida.

Tarvi: Kas te saate aru, mida Kerli tegi? Ta ostis mulle kingituse ja lasi selle Eesti koju saata. Ja siis ütles mulle 2 kuud enne seda, kui me Eestisse lähme, et tal on mulle Eestis kingitus, aga ta ei ütle rohkem midagi selle kohta. Samas, mida siin ikka prääksuda, ma sain ju kingituse.

/Meie päevateekond/

3. osalugu: Kuidas Tarvi esimest korda Kerli jalgpalli vaatama viis

Kerge teemavahetus enne pausi. Ma ei ole väga pädev sellest kirjutama ja andke mulle andeks, kui terminoloogia täiesti lappab, aga eelmisel nädalavahetusel toimus Sinsheimis Wirsol Rhein-Neckar-Arena’l Bundesliga jalgpallimäng TSG 1899 Hoffenheim ja Eintracht Frankfurt’i vahel, kus VISUMi kaudu rongiga käisime. Ma pole varem ühtegi mängu niimoodi vaatamas käinud, mistõttu oli tegemist esimese korraliku kogemusega. Kuigi ma kõigest aru veel ei saanud, mis Tarvi mulle selgeks üritas teha, siis väravate löömise, üksteise seljas lohisemise nägemine ning fännide kisa kuulamine oli üsna põnev ja nalja pakkuv. Rongist niipalju, et kui vähegi võimalik, siis soovitan siiralt mitte sõita pärast mängu tagasi koju/hotelli või kuhu iganes fänne täis rongiga.

Tarvi: Ausalt öeldes ootasin, et see mänguelamus tekitab minus ekstaasi, sest tegemist ikkagi Bundesliga ülemise tabelipoole mansadega, kuid lahkusin mängult segaduses. Ühelt poolt oli kõik ülihea: suurepärane kaaslane, väravatega mäng, maitsev kõhu- ja janukosutus. Teiselt poolt tekkis koduigatsus: minna kindlate sõpradega Eesti koondise mängu vaatama, sest sealt sai alguse staadionitel mängude vaatamine, ning koju naasime alati huumori üledoosiga ja läbi kirjeldamatute seikade. Kaasa ei aidanud ka see, et rongis tagasi Mannheimi olid inimesed pakitud nagu Rakvere õllesigarid ning kohalikud rikastasid õhku alkolebra, tubaka ja kanepi suitsuga, millele lisaks üks bomš otsustas, et tualett on tema jaoks liiga kaugel ja urineeris vaguni nurka. Mmm... Mina lähen järgmisele mängule autoga, vahet pole, et paar tundi ummikus peab istuma.

/Wirsol Rhein-Neckar-Arena/

/Kerge soojendus/

/Moosinägu, kui Tarvi salamisi hõõgveini toob/

/Meie teekond rongiga/

Meil on kodus juba jõuluhõngu. Kas teil ka?

[lawyersabroad]

Väikesed tegemised, laiad naeratused

Üks täisväärtuslik nädal koosneb igapäevastest toimetustest, koolist-tööst, puhkusest oma diivaninurgas, heast unest ja, mis kõige tähtsam, kvaliteetajast oma lähedaste seltsis. Alati ei pea aga sõitma kaugele ja tegema palju ilusaid Instagrami pilte, et tunda end aja ja võimaluste kasutuse suhtes hästi. Viimastest mõtetest on küll rohkem kui nädal möödas, aga just väikesed tegevused on iseloomustanud seda perioodi.

Tarvi: On selgunud, et iga nädal me ei suuda sisutihedat postitust välja lasta, sest koolikohustused ja kodused toimetused võtavad hulga aega. Näiteks pesin eile viis masinatäit pesu ja pidin vahepeal veel selle filtrit puhastama, mis pesu kuivama panemisega võttis kokku vabalt kaks tundi. Samuti on mahukas tegevus igasuguste väljasõitude planeerimine. Seega eelistame kvaliteeti kvantiteedile ning lugeda saab tegemistest, kui on piisavalt sisu kogunenud, ja iganädalased toidupoekülastused kajastust ei leia (plaanis on üks postitus teha toidukaupade ja hindade võrdlusest).

Reede enne kella keeramist külastasime Tarvi ja teiste vahetusüliõpilastega kohalikku Saksamaa õlletootja Eichbaum’i pruulikoda. Tuur oli lühike, kuid pakkus huvitavaid fakte. Mannheimi pruulikoda on rajatud surnuaia kõrvale, kusjuures maa alt võetakse tootmises kasutatavat vett, mis paljudele ei sobi. Samuti jäi meile juuratudengitele kohaselt meelde, et Saksamaa seadus Biersteuergesetz lubab töötajatele kuus anda tarbimiseks tasuta 80 liitrit õlut ning sellega on määratud kindlaks komponendid, mille kasutamisel võivad Saksamaa tootjad oma jooki Bier’iks nimetada. Tuuri lõpus saime õhtusöögi, mis pakkus isemoodi elamuse, ja kaks tasuta jooki omal valikul. 

/Eriti suur pudel oli tänavale pruulikoja ukse ette jäetud/

Tarvi: Sakslased on valesti aru saanud mõistest „kartulisalat“. Nende jaoks tähendab see vist kartulite pool-valmis keetmist, pärast mida visatakse need jõuga teise potti pooleldi pudruks, lisatakse vähemalt pudel äädikat, segatakse ja serveeritakse. Mulle ei jõua kohale, kuidas kohalikud suudavad seda tarbida, aga eks lääne-eurooplasel ole sama tunne, kui ta eestlast ja verivorsti näeb. „Kartulisalati kõrvale pakuti mingisugust lihakärakat, mis tundus olevat justkui pasteet, mida on ahjus küpsetatud. Sinepiga üle valades läks enamus alla, aga teine ports – EI!, aitäh pakkumast.

/Rahulolu enne “salati” proovimist/

Nädalavahetus oli Tarvil osaliselt sisustatud Vormel 1-ga. Seekord olid sõidud meile õhtusel ajal, mistõttu pühapäeval läks õhtusöögiga kiireks ja meie planeeritud tortiljategu lõppes toas valmislõigatud materjalidega kokku keeramiseks ja söömiseks, ning sellega, et Kerli vaatas sõidu kogemata lõpuni. Ma lihtsalt nii väga tahtsin teada, mis kohale sõidu alguses matsu pannud Hamilton ja Vettel jõuavad, ja ei pannud tähelegi, kui 71 ringi juba läbi said. Tundub, et Tarvi on mu ära rikkunud, sest kui ta ütles, et sel pühapäeval tahaks jälle Vormeli ajaks tortiljat, siis Kerli omaette sisemuses naeratas, sest viimane tortiljaõhtu oli mõnus.

/Ülihea õhtusöök, meisterkoka (Tarvi) paneeritud kanaga/

Tarvi: Minu jaoks pole vahet, mis kell sõidud on, ära vaatan need ikka, kui vähegi võimalik. Eelmised etapid nõudsid meie aja järgi hommikul kell 6 ärkamist, aga see on üks ja oluline osa fänni elust. Sellel nädalal levis Eesti meedias, kuidas üks eestlane sai Saksamaal trahvi failide jagamise tõttu. Kuivõrd minu eelistatud ülekannet võistlustest saab hetkel vaid sarnast tehnoloogiat rakendades kasutada, siis algab iga vaatamine sugulase/väga hea sõbra K tülitamisega, et ta Skype’i vahendusel mulle ülekande käima paneks. Tänks mees või naine – anonüümsus ennekõike. Muide, see nädal hakkab ülekanne sinu aja järgi kell 16:30 ja sõit 18:00, nii et pane kalendrisse kirja.

Esmaspäeval me küll sõitsime natuke kaugemale – ostukülasse Wertheim Village. Kuigi me oleme ainult kahes ostukülakeses Saksamaal käinud ja üldistada on võib-olla seetõttu liig, siis mulle väga meeldivad need puhtad ilusate väikeste majadega tänavad täis kerge allahindlusega kvaliteetkaupu. Ainuke negatiivne külg on liiga palju rahvast kitsastes vahekäikudes juba hommikul vara. Eelkõige nautisin ma väga sädet Tarvi silmis, kui nuusutasime ja valisime Ritualsi kosmeetikapoes stiilseid autosalongi lõhnastajaid.

Tarvi: Kuna riiete ostlemine on minu jaoks üks demotiveerivamaid tegevusi, siis tuli kuidagi ennast lõbustada. Ja ära ostsin ka selle lõhnastaja vot. Kui mind kunagi autoga näed, siis tee uks lahti ja nuusuta, sest paremini lõhnastatud autosalongi pole sa varem tundnud.

/Wertheim Village poejärjekorras seisja pilgu läbi/

/Saime natuke raha kulutatud/

Möödunud nädalal oli Saksamaal taaskord ka pühadeaeg: 31. oktoobril Reformationstag (Reformatsioonipäev) ja 1. novembril Allerheiligen (Pühakutepäev). Kõik poed pandi kinni ja Mannheim muutus kummituslinnaks mõne üksiku keset päeva linna ära eksinud hingega. Meie Halloweeni ei tähistanud, aga 1. novembri õhtul kasutasime võimalust ja läksime lossi Saksa komöödiat „Fack ju Göthe“ vaatama, oli tõesti naljakas ja süüa sai ka.

/Klassiõhtu/

Võib öelda, et sattusime ühe nädala jooksul kaks korda kinno, sest laupäevaks olid meil piletid filmile „Suburbicon“, mis sisaldas ka hommikusööki. Mõtlesime, et jäime juba filmile hiljaks, kui tuli välja, et VISUM (vahetusüliõpilaste meelelahutuspoolega tegelev organisatsioon) ei olnud maininud fakti, et film algab alles kell 12, mistõttu saime oma tund aega passida. Samuti ütles kino omanik, et  esimest korda ei ole üritus populaarne, kui muidu on olnud teatrisaali stiilis kinosaalis u 150 üliõpilast, siis nüüd sai vahetusüliõpilasi koos meiega kokku loetud kahe käe sõrmedel seitse. Võimalik, et põhjus oli selles, et film oli halb. Samas oli mõnus üle pika aja koos Tarviga kinos käia.

/Hommikusöök lõunaoote ajal, aga sellised need laupäevad on/

Siiski, iga nädal ei ole täis üritusi ja ideed lähedalasuvatest huvitavatest kohtadest saavad ka ajapikku otsa. Sellisel juhul aitavad rutiinist välja väikesed asjad. Kui ikka terve päev on omaette arvutis või muude tegemistega nokitsetud ja ainult koos söödud, siis iga lühem jalutuskäik ja pikem koos vaadatud sarjajupp on oodatud. Ühtlasi ei jõua ma vahel ära oodata meie pühapäevaseid pannkoogihommikuid. Neid on mõnikord küll üsna tüütu teha, aga kui uus mõte ja kujundus toovad oma teisele poolele naeratuse näole, siis seda ei ületa miski.

/Kerli proovis musi üllatada, vist läks õnneks/

[lawyersabroad]

Kaks päeva, kaheksa piiriületust

Kui elad juba sellises piirkonnas, kus teisest (viiest naaberriigist) riigist lahutab mõnisada kilomeetrit, siis ei ole just mõistlik jätta võimalust kasutamata ja mitte küla peale minna. Ilmselt juba augustis mainisin meie sihtkohta oktoobri teisel nädalavahetusel – Luksemburgi. Miski väga tõmbas sinnapoole ja see miski oli põhjus, miks ma võtsin kätte ja panin mitu nädalat kokku esialgse plaani, lasin Tarvil korrigeerida, pakkisime asjad ja sõitsime.

Enne Luksemburgi piiri ületamist jäi teepeale Trier, Saksamaa vanim linn. Kõndisime natuke kesklinnas ringi, et öelda, et oleme näinud 2. sajandil ehitatud linnaväravat Porta Nigra’t, Saksamaa vanimat kirikut Trier Dom’i, väljastpoolt Rooma-aegsete suursuguste vannidega rajatist Kaiserthermen ning Saksamaa vanimat silda Römerbrücke. Mulle aga meeldis hoopis väike ilus turuväljak, mida ümbritsevate majade esimesed korrused olid kahjuks küll sisustatud mitte midagi ütlevate poodidega. Ühtlasi muutis linnaruumi ilusaks kuurvürsti palee (Kurfürstliches Palais) koos sügisese aiaga.

/Porta Nigra hommikuses uduvines/

/Kerli kadus Wikipediasse ära/

/Trieri turuväljak/

/Nescitis qva hora dominvs veniet (You do not know what time the Lord is coming)/

/Kurfürstliches Palais/

Tarvi: Paljud Saksamaa linnad on jõgede äärde tekkinud, nagu Tartugi, aga siin on jõed ääristatud palju mastaapsemate nõlvadega kui Riiamägi ning loovad suurepäraseid vaateid. Siledalt maalt pärit inimestele, nagu me seda oleme, on tegemist ähkima ja puhkima paneva kogemusega.

/Vaade Trierile Mariensäule’lt oli ilusam kui linn ise/

/Tarvi järgmist sihtkohta telefoni toksimas/

Naljakal kombel oli esimene sihtkoht Luksemburgis samuti vanim linn – Echternach. Jalutuskäik selles pigem külataolises kohas oli spontaanne, aga mulle meeldis väga. Majad olid armsad ja tänavad puhtad. Samuti nägime üle pika aja Eesti numbrimärgiga autot meie taga sõitmas, aga Tarvil ei õnnestunud soovitud lehvitamine.

/Kerli arvas, et tegi vastu päikest väga kunstilise pildi/

/Echternach/

Luksemburgi üks tõmbenumbreid on matkarajad, neid leiab igalt poolt ja need on väga pikad. Me otseselt ei läinud matkama, aga nägime kaardi pealt paari üsna erilist kohta, mille juurde jalutasime. Loodus on Luksemburgis tõsiselt ilus ja päikselise ilma korral oleks 37 km pikkune matkarada ilmselt parim viis päeva veetmiseks. Loomulikult ei saanud ma plaanist välja jätta riigi kõige pildistatumat kivisilda ja koske Schiessentümpel Cascade. Tarvile kosk muljet küll ei avaldanud ja loomulikult ei olnud see Šveitsi Rheinfall, aga mulle tundus, et see sobis samuti väikese riigi metsa.

/Korralik ronimine Perekopi eriti kitsas kaljulõhes/

/Schiessentümpel Cascade/

Tarvi: Luksemburgi on õnnistatud ka kordades künklikuma maastikuga kui Maarjamaad, mis tähendab, et siit leiab sadu kilomeetreid Postitee (vana Tartu-Võru mnt) laadset sõiduelamust. See emotsioon näeb välja selline:

parem jalg muutub autoroolis olles raskemaks, vastupidiselt ärireisi afterpartyle, kus jalad lähevad nii kergeks, et Eesti mees tansulkat hakkab vehkima;

suunurgad tõusevad kõrgemale kui Taavil eksootilistel ärireisidel;

keha tantsib kurve ja serpentiine läbides vastu istet ahistavalt lähedal;

tanklasse jõudes selgub tõsiasi, et seiklus oli kulukam, kui planeeritud, aga kordades odavam ja kahjutum, kui õhtu Malaisia ööklubis;

hotellivoodis laman armastatud kaaslasega, meenutades neid vaateid ja õõnsuse tunnet kõhus, kui üle küngaste sai tuhisetud ning ei kahetse ühtegi käiguvahetust, mille tõttu istmele natuke joogipoolist loksus.

/Sellised vaated olid iga nurga peal/

Luksemburgist leiab arvukalt ka losse ja kindlusi, üks orgki on nimetatud selle tõttu Valley of the Seven Castles. Kuna me oleme juba Saksamaal hunnikus losse näinud, siis otsustasime, et külastame ühte kindlust – Bourscheid Castle. Rohkemaks meil aega ei olekski jäänud tegelikult, sest unustasime end Echternachi ja loodusesse ära. Kindlusel on väidetavalt mega audiogiid, aga jõudsime sinna umbes tunnike enne sulgemist, mistõttu neid enam ei jagatud. Boonuseks saime odavama sissepääsu, ise lugeda üksteisele, mis ruumid kindluses asusid, samuti nautisime ilmselt rohkem vaadet. Tarvi arvatavasti nautis ka Kerli pildistamist häbipostis. Huvitav mida ma sellist küll tegin?

/Häbipost tegi nalja/

/Kerlile meeldib Tarvi meelehärmiks kõrgetes kohtades ronida (seekord tõsteti aga serva peale)/

/Tundub, et seletamisel oli midagi põnevat/

/Istu, siis ei saa vähemalt Tarvi ehmatuseks sammu taha astuda/

Minu soovil sõitsime läbi ka väidetavalt ühest Luksemburgi ilusaimast linnakesest Esch-sur-Sûre ning einestasime pimedas ühes vaatekohas, kust me lõpuks minekut hotelli poole tegime, sest keegi sahistas põõsas. Peatusime ööseks hotellis Bed & Breakfast Pommerloch, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli hästi paigas, mis tuletas jälle meelde, et vahel võib mõne euro rohkem maksta, et end hästi tunda. 

/Õnnelikult väsinud/

Hommikul alustasime sõitu Tarvi soovitud sihtkoha Bastogne’i poole Belgias, kus asub sõjamuuseum. Muuseum oli taaskord midagi teistsugust, kui muidu harjunud oleme, ja külastamist väärt. Tarvi mainis ükskord, et võiks leida erilise muuseumi, nagu seda oli portselanimuuseum Meissenis. Sõjamuuseum viib külastajad audiogiidi ja nelja inimese üleelatu kaudu läbi teise maailmasõja. Lisaks väljapanekutele ja informeerivatele tekstidele-piltidele on muuseumis neli ruumi, kus püütakse tekitada tol ajal valitsenud õhkkond. Käisime ka lahingupaigaks olnud metsas, kuid sellest teab Tarvi ilmselt rohkem, kuna ma pole veel salapärase sarjaga haritud saanud ja mõeldud guugeldamisõhtut ka veel võtnud.

/Vaata, kui suur see kuju ikkagi on/

/Sellise elamuse leiab Bastogne’i sõjamuuseumist/

/Mémorial du Mardasson/

Tarvi: Palju juurde polegi rääkida, kui et muuseumielamust võimendab ning sõja ja lahingute tagajärgi aitab siinkohal mõista üks maailma parimaid mini-seriaale „Band of Brothers“. Olles seda mitmeid kordi läbi vaadanud, tekkisid külmavärinad endistel lahinguväljadel taastatud ja konserveeritud kaevikute vahel kõndides.

/Mets täis kannatusi/

Pärast Bastogne’i jätkasime nädalavahetuse tuuri Luksemburgis, nautides vaadet eelneval päeval külastamata jäänud vaateplatvormilt Burfelt, kuhu olekski võinud päikese kätte seisma jääda. Edasi suundusime loomulikult must visit linna Luxembourg, milles küngastest ja treppidest puudust ei tulnud. Juristidele kohaselt sõitsime spetsiaalselt mööda ka Euroopa Kohtust ning jätkasime teekonda koju teel nimega Route du Vin, mida üheltpoolt ääristas Moseli jõgi ja teiseltpoolt viinamarjaistandused. Tegime väikse peatuse Remichis, mida kutsutakse ka Moseli pärliks, sõitsime läbi Schengenist, mis on ilmselt tutvustamist mitte vajav nimi ning võtsime täielikult suuna kodu poole Mannheimi.

/Vaateplatvorm Burfelt/

/Ma päriselt ei jaksa enam, aga eks ma siis ronin ette/

/Vaade Chemin de la Corniche’ilt Luxembourgi orgu/

/Taustal Kirchberg, kus mh asub ka Euroopa Kohus, esiplaanil kallis/

/No tee siis see pilt ära/

Tarvi: Välismaal ringi käies on tavaline, et eestlane saab omas keeles end üpris vabalt väljendada, kui midagi või kedagi imelikku näeb. Kuna Luksemburg on Euroopa Liidu üks poliitkeskusi, siis on siin väga tõenäoline ka eestlasi kohata, nagu näitas see, et kuskil väikeses külas sattus meie taha Eesti registreerimismärgiga auto. Seetõttu tuletasin Kerlile meelde, et me häälekalt end ei väljendaks, kui midagi imelikku silma jääb, et vältida piinlikku olukorda. Luxembourgis astusime autost välja ja esimesed inimesed, kes meile vastu kõndisid, rääkisid eesti keelt – maailm on väike.

Mis see miski, mis tõmbas, Luksemburgis siis ikkagi on? Luksemburg on tõeline heaoluühiskond – teed on korras, tänavad puhtad, loodus ilutseb iga nurga peal ning elumajad näitavad selget jõukust. Pole ime, et inimesed väikestes linnakestes ja maapiirkondades nii õnnelikud välja näevad.

/Teekond esimesel päeval/

/Teekond teisel päeval/

[lawyersabroad]

Kakskümmend kaks ja muud loomad

Need hilised mõtted saavad kirja siiraste vabandustega nende ees, kes viisakate vihjetega uut blogipostitust ootasid. Aga põhimõte – kirjutamine ei tohi segada meie igapäevaelu ja ilusat ilma tuleb nautida – tasub enamasti ära. Niisiis jagame teiega nüüd lahkelt ja illustreeriva materjaliga viimast paari nädalat Saksamaal (ja mujal).

Kuigi kasutame võimalikult palju aega veel nägemata kohtade avastamiseks ja ülikoolilinna võimaluste nautimiseks ning kirjutame peamiselt sellest, ei möödu kõik päevad siin mängides ja puhates. Omaette elamise rõõmud on kindlasti majapidamistoimetused. Kui küsida Tarvilt näiteks, mis Eestisse maha jäi, on see nõudepesumasin. Ühtlasi ei ole me unustanud õppetööd, detsembri alguses toimuvaid eksameid ja asjaolu, et Viini ülikooli peale tuleb ka aegsasti mõelda. Samuti kõigi Mannheimist kaugemal asuvate avastamisväärsete kohtade taga on mitmepäevane (minu viimase kogemuse põhjal mitmenädalane) otsimine ja planeerimine.

Tarvi: Sakslased tähistasid üle-eelmise nädala keskel tähtpäeva, mis tähendas 4-5 päevast nädalavahetust, kus enamus asutusi suletakse ja inimesed sõidavad linnast minema. Ja ega siis saagi väga midagi toimuda ja kirjutada, kui riik paariks päevaks seisma jääb. Samuti võtab aega ka õppimine, sest kõike võõrkeeles on tükkmaad keerulisem omandada. See tähendab seda, et pärast loenguid tuleb kodus aeglasema tempoga kõik räägitu uuesti läbi mõelda ja see võtab korralikult aega. Kui kõik olulised toimetused on tehtud, siis võtame aega enda ja teie meelte lahutamiseks.

Muidugi ei saa ma jätta mainimata, et sain vahepeal aasta vanemaks. Samuti sain ühe ilusa päeva, kus hommikusöök algas nutellasaiade, mõmmikaardi ja megaarmsa kingipakiga kallimalt ning õhtu lõppes õhtusöögiga sushirestoranis, jalutuskäiguga mu lemmikkoha Wasserturm’i juures ja veiniklaaside kokkulöömisega kodus. Siiski, täpselt nädal aega hiljem maandus minu kätte üks salapärane punane pakk Eestimaise ja magusa sisuga, mis vanakssaamist veelkord särasilmi meelde tuletas. Aitäh, kallid Tarvi ja Joppaski, et minuga koos ebanormaalsed ja lahedad olete!

Tarvi: Keeruline on võõras riigis mingit suurejoonelist üllatust (nt sünnipäeva puhul) korraldada, sest asjaajamine käib keelebarjääre murdes ja sobivate asjade leidmine pisut erinevast sotsiaalruumist tulenevalt keeruline. Siiski saab midagi korda saata (joostes mööda linna ringi, samal ajal kui Kerli on trennis, ning jõudes kingi pakkida ja ära peita paar minutit enne temakese uksest sisse astumist) ja tundub, et jäädi rahule. Ühel päeval võeti minuga ühendust kodumaalt ning uuriti meie aadressit, et Kerli saaks sünnipäeva puhul ühe paki avada. Kuna ma polnud veel postkastile meie nimesid tekitanud, siis proovisin natuke hajutada seda tegevust, et Kerli midagi ei kahtlustaks. Päev pärast seda, kui meile tekkis postkast, tuli sinna ka teatis, et Kerlit ootab postkontoris pakk. Ma olin täiesti kindel, et Kerli hammustab minu tegevuse valguses selle läbi, kuid reaktsioon oli vastupidine. Täielik hämming. “Keegi ei tea minu aadressi; mina sellele järele ei lähe; sellest ei saa midagi head tulla; mina ei ole midagi tellinud”. Võttis päev otsa meelitamist, aga postkontorisse ma ta lõpuks sain. Muidu päev otsa väga tõsine olnud Kerli lasi ühe naerupahvaku lendu, kui märkas kus kohast ja kellelt pakk on saabunud. Ja kodus seda pakki avati mõningate rõõmupisaratega.

/Musi, su lemmiksöök ootab sind! (ehk kuidas Kerlit hommikul voodist välja saada)/

/See naeratus pärast seda, kui sushi ei maitsenudki nii halvasti../

/Õnnelik sünnipäevalaps viidi õhtustama/

Samuti jagame täna nippe, kuidas kasutada ära eestlasele ehk ulmelisena tunduvat kuni 24 soojakraadiga päikesepaistelist oktoobrikuu ilma:

1. Paaripäevane reis silmailu pakkuvas looduses, külakestes ja linnades, seejuures unustamata, et kõige taga on ajalugu, mida on tänapäeval võimalik giiditeenuste puudumisel guugeldada. (Kus ja mis jääb esialgu saladuseks, kuid õigepea on ka need emotsioonid ja mõtted kirjapildis.)

2. Jalutuskäik ja kerge minigolf Herzogenriedpark’is.

3. Jalutuskäik viinamarjaistanduses ilmselt Tarvi (aga ka minu) lemmikkohas Bad Dürkheimis ning Limburgi kloostrivaremete uudistamine.

4. Jalutuskäik Mannheimis, millest ei puudu ka poekülastus.

/Tarvi võitis, Kerli tähistas/

/Naudime/

/Need värvid ja see kutt seal infotahvli juures../

/Tarvi naudib, kuidas Kerli paremaid pilte tegema õpib/

Päikest ka kõige vihmasemasse päeva ühe väikese teaseriga järgmisest postitusest!

[lawyersabroad]

Kuidas näha seda, mida ei plaani vaadata?

Jutt sellest, kuidas meist “autovargad” said.

Septembri eelviimasel nädalavahetusel tuli soov pikem teekond ette võtta ja teada saada, mis mujal kui Euroopa Liidus toimub. Lähim võimalus soovi täitmiseks oli sõita Saksamaalt Šveitsi. Tarvi oli sõitu minu arusaama järgi juba pikemalt planeerinud, arvestades, et ta pidevalt kaart ja Šveitsi leheküljed arvutiekraanil ees istus. Nii me siis otsustasime reedel, et pakime asjad ja sõidame nädalavahetuseks linnast välja.

Tarvi: Tegelikult polnud mingit plaani valmis reedeks, lihtsalt Šveitsi mäed ja mägiteed tundusid ahvatlevate sihtkohtadena. Kui Kerlil tekkis isu kuhugi rändama minna, siis käisin idee välja ja paari tunni pärast oli minek. Plaani ikka veel ei olnud, mõned huvitavamad vaatamisväärsused välja vaadatud ja muu tuleb jooksvalt.

Reis algas reede pärastlõunal väiksemate, kuid talutavate, Stau’dega ning Motorworld’i külastusega Böblingenis, kus on võimalik imetleda tasuta uhkeid autosid, mida endale lubada ei jaksa. Koht on väga sarnane Classic Remise Berlin’ile, millest suvel varem kirjutasime. Edasi viis teekond meid juba üle piiri kohta nimega Rheinfall. Kui mõelda Eestis sarnaste kohtade peale, tuleb pähe üksnes Jägala juga, aga see ei ole kindlasti see. Nii kiiret pead ringi käima ajavat veevoolu pole ma veel varem näinud. Promenaadil kivide vahel langevat veejuga vaadates õhtusööki süüa on omaette luksus, mida kohalikul ilusa ilma korral on kindlasti hea kasutada.

/Käisime järgmise “Autod” filmi võtetel/

/Tarvi maitse järgi kommipood/

/Reini jõgi kukub alla/

Tarvi: Mida lõunapoole, seda künklikumaks maastik kiskus. Mõned kilomeetrid enne Euroopa Liidust väljumise piiriületust oli ühes väikeses külas üles seatud teesulg. Tolliametnikud tahtsid, et ma akna alla keriks, vaatasid, et tagaiste on tühi, ja soovisid head teed. Hea on, et kinni ei peetud ja pagasiruumi ei tahetud uurida, sest seal oli hunnik tekke, patju ja pagasit, mille välja kiskumine ja tagamaade seletamine oleks olnud paras piin. Samas tekkis uudishimu, et mida või keda nad taga ajavad. Edasi tuli täielikult emotsioonitu piir, millele järgnesid väga pingelised kümmekond kilomeetrit. Nimelt on Šveitsis osa teid tasulised ning nendel sõitmiseks on tarvis soetada esiklaasile kleeps, mis maksab 40 eurot. Samas on võimalik väiksemaid teid pidi sõita ka tasuta ja me seda tahtsimegi teha. Kleepsualbumeid me juba ammu ei oma, seega otsustasime jätta mammona taskusse ja leida üles need külavaheteed. Ootamatult hakkasid paistma tee ääres märgid, mis vihjasid justkui sellele, et oleme ikkagi tasulisel teel. Kleepsuta sõit tasulisel teel on vaat et kuritegu ja karistuseks 200 eurot trahv + kohustus osta 40 eurone kleeps. Kuna meie eelarve on piiratud, siis selline oht keeras närvid pea peale ja oli tunda, kuidas juuksed värvi muudavad. Keerasin esimesel võimalusel sellelt rajalt maha ja õnneks ei olnud ühtegi mundrikandjat kuskil piilumas ning pääsesime ehmatusega. Järgmised kümmekond kilomeetrit möödusid külatänavaid kolistades, kuni jõudsime ehavalguses õnnelikult esimesse sihtkohta.

/Rongi rattad ragisevad/

Edasi kaldusime korralikult plaanidest kõrvale, mille põhjus oli esialgu kurb ja hirmutav, aga hiljem osutus natuke teistsuguse mõnusa nädalavahetuse alguseks. Nimelt suutsime maha unustada auto registreerimistunnistuse, mis tähendab, et kinnipidamise korral oleksime võrdunud auto ärandajatega, sest õigust autoga sõita ei olnud millegi muuga tõendada. Ebameeldivuste vältimiseks sõitsime ööpimeduses tagasi Saksamaale. Tarvi valis väiksema piiripunkti, mille ületamine oli vähemalt minu peas juba omaette seiklus. Jätsime auto alguses natukene kaugemale ja jalutasime piiripunktini, et kontrollida, kas kedagi kontrollitakse. Seejärel üle sõitmise ajal hoidsin hinge kinni, et me ei peaks hakkama keset ööd mõtlema, kes ja kuidas dokumendile järele sõidab.

Me saime hakkama, jõudsime õnnelikult juba kodusele Saksamaa pinnale ning otsisime kohta, kus ööbida, sest tagasi ei olnud pärast nii pikka maad mõtet sõita. See oli ka omaette katsumus, sest Eestis tundus, et üsna lihtne on auto kuhugile kõrvalisemasse kohta parkida ja põhku pugeda. Siin ei olnud aga ühtegi ideaalset kohta. Leidsime lõpuks väiksema muruplatsi kõrvaltee ääres, mis oli igatpidi kaldu, aga väsimuse tõttu oli mul üsna ükskõik. Hommikul avastasime, et koht oli vähemalt vaate mõttes ideaalne..

/Hommikune vaade/

Tarvi: Tuju oli täielikult nullis sellel õhtul, kuid hommikut alustasin positiivse mõtlemisega, et pikk sõit täielikult raiskamine ei oleks.

Minu kallis vaatamisväärsuste leidmise meister oli meile suutnud pärast väikest hommikusööki otsida välja juba asenduspaigad ning rändasime laupäeval ringi 6009 ruutkilomeetri suurusel alal Schwarzwald’is (e.k. Must mets). Päeva nael oli Feldberg, kus sõitsime 900 m pikkuse köisraudteega 1448 m kõrgusele merepinnast ning kõndisime edasi 2 km selle piirkonna kõige kõrgema tipu poole 1493 m kõrgusele merepinnast, et seal väike eine võtta ja siis jalgadele jälle langustel ja tõusudel vatti anda. Kes soovib endale mõttepildis selgeks teha, kui kõrgel me asusime, siis u 4,7 korda kõrgemal, kui Suure Munamäe tipus.

/Teie järel, preili Paasoja/

/Minu järel, härra Salu/

/Koormahobune murtud kase asendis/ 

/Lõunasnäkk seltskonna ja vaatega/

/Feldbergturm/

/Tee eikuhugi/

/Must mets/ 

Tarvi: Tasaste põldude vahel üles kasvanud inimesena on mäed mind alati paelunud. Vaated, värske ja karge õhk on ülimõnusad ning kutsuvad alati tagasi. Selle harju keskmisest kõrgema künka otsas oli ka etendus/võitlusspordi jäljendamine, mis meid (mind vist rohkem) elevile ajas. Lisaks oli pilvkate sedavõrd hõre, et õhtul sai minu näonaha värvust punapeediga võrrelda.

/Koju tulen, siis ostan lambad ja hakkan pileteid müüma/

Järg oli Kerli lemmikute ehk veekogude ja Tarvi käänuliste teede käes. Puhkasime tunnikese Titisee järve ääres, mis on üks turismilõkse, kus suure raha eest saab väikse logu paadiga järvel sõita ja juba septembris jõulukingitusi osta. Edasisel teekonnal koju sattusime kogemata Saksamaa kõrgeima kose Triberger Wasserfälle otsa. Loomulikult hakkasime kohe ilma rahakotita  allapoole tormama, et seda oma silmaga näha, kuni jõudsime ühe kassani, mis küsis raha edasimineku eest. See tähendas, et läksime peaaegu sama targalt tagasi. Samas, saime täiesti tasuta vähemalt nädalase treeningu tehtud, sest see tõus oli pehmelt öeldes raske.

/Titisee järv/

/Metsa sees oja põrkab kivilt kivile/ 

Tarvi: Kuna ma Šveitsi mägiteedele ei pääsenud, siis otsustasin, et huvitavam oleks sõita tagasi mööda väiksemaid teid. Schwarzwaldi läbib üks Saksamaa ikoonolisemaid maanteelõike: Bundesstraße 500 – Musta metsa kõrgmaantee. Käänulised teed, peatuskohad võimsate vaadetega, serpentiinid ja üpris vähe liiklust pakkusid väga palju rohkem sõiduelamust, kui kiirteel paugutamine.

/Liiduvabariigi tänav number viissada/

/Naissoost modell ei jõudnud ära otsustada, kumb pilt on parem, ja pani mõlemad/

Meie seikluse viimane olulisem ja samuti juhuslik peatuspunkt oli eriline väike Mummelsee järv. Mulle jäi nimi silma, Tarvi teadis sellest midagi ja samuti tundus seal üritus toimuvat, mistõttu tegime väikese peatuse. Legendi järgi pidavat järves elama merineitsi ning muinasjutulise õhustiku elavdamiseks sai ümber järve jalutada prožektoritule ja kummastavate piltide saatel. Järv mõjus juba ilma legendita muinasjutuliselt ja oli mõnus koht, kus jalutuskäiguga õhtu lõpetada ja hakata pühapäevasele pannkoogihommikule mõtlema.

/Bundesstraße 500 pimeduses ehk miks tuntakse seda piirkonda Musta metsana/

/Esimese päeva marsruut/

/Teise päeva marsruut/

[lawyersabroad]

Vaata seda auto(blogipostitus)t

1, 2, 3 - läks: autouks lahti, istume sisse, vau, ja nüüd järgmisesse.

19. septembril oli meie sihtkohaks taas Frankfurt am Main, täpsemalt seal asuv messikeskus, et külastada maailma ühte suurimat sõidukiteteemalist messi IAA 2017. Minu äratus oli umbes 5:45, selleks, et võimalikult vara kodust minema saaks ja pääseksime ummikutest, kuid Saksamaa kiirteedel ei ole inimlikku ajaarvestust ja ummikud vist ööpäevaringsed. Kui siinkandis oleks vaja läbida maanteelõik pikkusega Tartu-Tallinn, siis see väga suure tõenäosusega ei toimuks kiiremini kui Eestis nimetatud teekonna reaalne läbimine. Jõudsime tund aega enne messi avamist kohale, ostsime piletid, mis olid sama maksumusega, kui Tartus toimuval motoshow’l, kuid vaatamist ja proovimist tõotas tulla märksa rohkem.

/Kohalesõit oli umbes 83 km ja võttis tund aega. Tagasisõit kestis vähemalt 1 h 15 min/

/Aegluubis versioon meie teekonnast messile/

Kell 9 avati väravad ja rahvamassid trügisid autosid näppima. Meie esimeseks messinaelaks ja katsumuseks oli proovisõidule registreerimiskeskuse üles otsimine. Vaevu sai tehtud kaks sammu messi territooriumil, kui tädi BMW näituselt meid kinni pidas ja palus, et me mingis loosis osaleksime. Vastasin küsimusele ja jooksime edasi, auhinnast pole midagi kuulnud. Proovisõidu masinate valikut nähes ei jäänud mulle midagi erilist silma ja seetõttu pidasin Kerliga nõu, et missuguse auto me posti otsa võiks ajada. Kerli mõtles ja ilmselt hirmust ütles, et siis peaksime kõige suurema võtma. Kõige suurem oli uhiuus Kia Sorento, millega tegime tiiru Frankfurti ääres ja jõudsime isegi tagasi nii, et rattad jäid autole külge.

/Kunstimeelsele (BMW i8)/ 

/Tsett neli (BMW Z4 ja samas on tegemist ka uue Toyota Supraga)/ 

/Grammike agressiivsem mitte nii mini MINI (MINI John Cooper Works GP Concept)/ 

/Kerli värvis küüned enne sõud ära, sest teadis juba, missuguse aksessuaari koju viib (BMW Alpina D5 S G30)/ 

/Hihi, kleines Auto (Mercedes-Maybach G 650 Landaulet)/ 

Seejärel asusime ringi käima ja masinaid uudistama. Mõnda hüppasime sisse, teiste üle muljetasime niisama. Kerli lemmikuteks osutusid:

1) Mercedes-Maybach S 560 4MATIC – sest sellel olid kõik kõige vingemad tuled ja viled. Tagaiste liikus isegi rohkemates suundades kui IRL poliitilised vaated. Lisaks olevat tagaistme kaisutus olnud midagi ennekogematut, sest see soojendas, jahutas ja masseeris samaaegselt. Baashind 148k eurot, nähtud varustuses vabalt 200+k eurot, nii et tuleb tööle minna, mitte Saksamaal õppida.

2) Ferrari Portofino (vaatamata sellele, et kõrval seisid 488GTB ja 812 Super Fast) – sest see oli ilusat punast värvi. Samas on tegemist Ferrari naisteka California T edasiarendusega ning seega suunitlusele vastavalt pidigi see kepslev hobune talle enim peale minema (samas ei saa salata, et see masin oli tõesti hea disainiga).

3) BMW X5 xDrive40e plug-in hybrid – sest see oli suur ja tekitas turvalise tunde. Lisaks oli seest mõnus ja sõidab ka särtsu pealt.

/Kogu see tatsamine ja vaatamine teeb ju näljaseks/

/Mulle aitab, ma lähen uude maailma/

/Selles maailmas on vähe ulmekamad masinad/ 

/Lõpuks tuleb Vormel 1 auto poodi müüki ja igapäevaliiklusesse (Mercedes-AMG Project ONE)/

/Selles maailmas on vihased putukad (Bugatti Chiron)/ 

/Kes oleks võinud arvata, et putukad on seest sinised?/

Tahaks pakkuda, et messihallid katsid umbes sama suure ala kui Tartu vanalinna osa ning lisaks sellele oli vaatamist mitmetel korrustel. Rahvast oli palju, liiga palju. Kui järgmine kord seda üritust väisata või kellelegi soovitada, siis pigem külastada messi esimesel kahel päeval, kui pileti hind on 6 korda kallim, aga inimesi on 50-60 tuhande asemel 5 tuhat. Meelt sai lahutada ka (tehis)maastikul korraldatavatel proovisõidutamistel. Nõnda käisime esialgu uue Land Rover Discoveryga „tee pealt kõrval“ ja hiljem istusime Audi Q7 e-troni, et vallutada mõned künkad.

/Särtsu jõul sõitev Audi viis meid tehisküngastest üles-alla/

/Autod on nagu koerad, head sõbrad ja tõstavad jalga (Land Rover Discovery)/

/#DiscoverMore/

Kõik hallid ja alad said läbi käidud ning väsimus nii peas kui ka jalgades oli meeletu, mistõttu kojusõit oli meie järgmiseks tegevuseks (kui oleks vaid sõita saanud, sest need Saksamaa „kiir“teed). Järgmise nädalani..

[lawyersabroad]

Veinifestival või vorstiturg – selles on küsimus

Wurstmarkt – suurim veinifestival maailmas (ilma veinita, aga bratwurstiga).

Laupäeval õnnestus meil kogeda kahte uut asja: sõitsime siin esimest korda ühistranspordiga ning külastasime veinifestivali Bad Dürkheimis.

Bad Dürkheimist oleme juba varem muljeid jaganud, aga siis ei olnud linnas veel Wurstmarkti püsti pandud. Ligi 700 000 külastajat septembris 9 päeva jooksul teeb üritusest suurima veinifestivali maailmas. Väidetavalt on Wurstmarkt tegutsenud juba 600 aastat ja pakub maitsta 300 eri kvaliteetset veinisorti. Seega kõlas see mulle ja Tarvile, aeg-ajalt hea veini nautijatele, kui pai kõrvale ja must visit festivalina.

Läksime laupäeval VISUMi, vahetusüliõpilastele meelelahutust pakkuva organisatsiooni ürituse raames trammiga, et mõlemad festivali nautida saaksid ja autoga sõitma ei peaks. Pean tunnistama, et pole kunagi nii lärmakas trammis sõitnud, aga see oli ilmselt üksteisest üle karjuvate tudengite tekitatud. Samuti panin midagi väga huvitavat tähele, mis on ilmselt Saksamaal avalikus kohas joomise keelu puudumise tagajärg. Nimelt alustas mõni seltskond veinifestivaliga juba sõidu ajal – kes jõi topsist, kes otse pudelist. Ka tagasiteel olid inimesed klaasi veini kaasa võtnud, sest enne kodu ei tohi hea jook ju ometi otsa saada ja pidu lõppeda.

Ja nüüd Wurstmarkt.. Ilmselt üks segane kompott Hauka laadast ja Õllesummerist ehk sealt võis osta kõike, mida hing ihaldas. Kaupmehed müüsid telkides igasugu vidinaid, alustades võltsidest rahakottidest ja lõpetades maitsevee joogipudelitega. Muidugi sai seal korralikult kõhu täis. Olen kindel, et ükski külastaja ei pääsenud vajaduseta midagi tarbida, sest toidulõhnad olid tugevad ja ahvatlevad. Meeleolu üleval hoidmiseks oli üles seatud ka mini-tivoli. Lõpuks, kui rääkida veinist, siis seda me ei saanud. Alguses mulle tundus, et inimesed ostavad veini asemel õlut, sest kõik käisid vähemalt õlleklaasile sarnase klaasidega ringi. Kui me aga hakkasime veinipudelit kaasa otsima, siis tuli mulle üllatusena, et nii seda veini seal siis müüaksegi. Kuna ühe sissepääsu juures asuv veinipood oli oma uksed meie avastuse ajaks juba sulgenud, siis lihtsalt loobusime juba ülerahvastatud veinitelkides joobes inimestega ühinemast. Kokkuvõttes kujutasin ma festivali vähe rafineeritumana ja külalisi vähe tsiviliseeritumana ette.

/Friikad ja majonees!!/

/Bratwurst oli isegi täitsa maitsev/

Õhtu lõppes meie versiooniga ideaalsest Wurstmarktist – veiniistandus (toim. viinamarjaistandus) ilusa vaatega väikesel künkal, hot dog bratwurstiga, friikartulid majoneesi ja ketšupiga, viinamarjad (toim. loomulikult viinamarjaraksust saadud, kes see ikka metsa puid viib) ning vesi. Ainult vägev ilutulestik oli puudu..

/Wurstmarkt üksiku veiniistanduse (toim. viinamarjaistanduse) vaatevinklist/

Tarvi: Ilutulestikku tuli oodata veel paar päeva, kuid esmaspäeva õhtul oli see festivali kavas. Istusime 19:45 paiku autosse, et sõita umbes 20 minutit ja seejärel saaks rahulikult parima vaatamiskoha välja nuhkida. Ilmselt oli sarnane plaan veel umbes paarikümnel tuhandel inimesel, sest ummikute ja parkimiskoha otsingute tõttu sai auto pargitud umbes täpselt 20:41, mille järel tuli veel ette võtta kilomeetrine rännak viinamarja põldude vahel. Auto parkimiseks pöörasin viinamarjaistanduse väikestele teedele, pigistasin parema silma kinni, et saaksin väita, et ma seda suurt sissesõidu keelumärki ei näinud. Tiirutasin viis minutit kottpimedas ning lõpuks parkisin auto sisuliselt keelumärgi taha peitu. Google kaartide satelliitpilt ette, kiire maastikuluure ja hakkasime künkaid vallutama. Pärast kümneminutilist ülesmäge rännakut jõudsime ristmikule, kust marsruudi jätkamine polnud võimalik, sest vastu tulid sõu korraldajate poolt piiratud ohuala lindid. Vaatasime enda ümber ringi ja selles kohas oli umbes 30 kohalikku, seadsime end nende järgi pervele istuma ning jäime ootama. Tuleb välja, et puhtjuhuslikult leidsime parimad kohad majas (seekord meie puhul põllul) ning üle 15 minuti kestnud paugutamine, mis kajas mägedelt tagasi, oli ilmselt üle kõigist aastavahetuste saluutidest Eestis.

/Pole pilti, pole... Panin oma HD-kartuli puusalt filmima. Video läheb käima n-ö kulminatsiooni kohalt, aga täispika (ja meie teised videod) leiad SIIT./

[lawyersabroad]

Kool on uus septembrikuus

Tänases episoodis... Kool hirmutab mind, temal tekib koduigatsus ning me sõidame 160 kilomeetrit, et vaadata valgust.

Blogi pidamise otsust vastu võttes seadsime eesmärgiks, et vähemalt üks postitus ilmub regulaarselt nädalase intervalliga. Esmaspäeval oleks pidanud see üles minema, aga nüüd on teisipäeva öö vastu kolmapäeva, kui ma seda kirjutan, ja sina loed seda kõige varasemalt kolmapäeval. Ei ole just vaimustuses, et nii varakult see ettevõtmine lappama tahab minna, sellepärast sunnib südametunnistus öötööd tegema. Kui töölepingu seaduses on sätestatud, et öötöö eest tasutakse 1,25 kordselt, siis öise blogi kirjutamise eest meile veel isegi 0,25 kordselt ei maksta, kuid tasuna võtame vastu teie positiivsed ja kriitilised kommentaarid. Eelmise postituse lõppu lisasime esimest korda lühikese „ülimalt sisutiheda“ video, mis ideena sai hea tagasiside ning ideaalis muutub järjest olulisemaks blogi osaks meie muljete edasi andmisel. Niisiis, võtame kokku viimased kaks nädalat.

Augusti lõpp pluss septembri esimene päev kulusid kooli ja selle süsteemidega tutvumiseks. Kokku osalesime mitmel väidetavalt erinevate suunitlustega ringkäikudel ja orientatsioonidel, kuid minu arvates olid need kõik sama sisuga ning suunatud õpilastele, kes justkui hommikul said teada, kuhu kooli nad lähevad ja mis dokumente on neil vaja täita. Meie olime end ette valmistanud ning üllatavat informatsiooni ei saanud. Õpetati õrnalt kooli infosüsteemi kasutama, kuid see on täiesti lootusetult segane süsteem, palun ma tahan läbi ÕISi neid asju ajada. Positiivne oli see, et pärast ühte kooli tutvustavat üritust pakuti süüa, peamiselt võileibasid ja muffineid, aga need maitsesid väga hästi. Kuna tegemist oli tasuta toiduga, siis 800-pealine näljaste üliõpilaste hord läks üpris pööraseks, ning snäkke jätkus sama kauaks kui see aasta suveilma Eestisse.

Kerli: Toimus ka esimene pidu, mis kandis nime „VISUM Welcome Party: raise your flags“. Keegi väga lippu ei tõstnud, üritasin sini-valgekirju kleidi ja siniste baleriinadega natuke kaasa aidata, aga muidu oli tavaline üliõpilaste pidu. Samas, nii tavaline see Eesti mõistes ka ei olnud. Nimelt toimus pidu ülikooli lossi hoovis Schneckenhof’is. Hoovi olid üles seatud baarid, lava ja tantsuplats. Sellist asja Tartu Ülikoolis ei näe. Huvitav oli, kuidas jooke ostes pidi pudeli või topsi eest 2 EUR panti maksma, mis emba-kumba tagasi tuues muidugi tagasi anti. Õhtu oli külm, aga järjest tantsuplatsile külg külje kõrvale tantsima asunud noorte tõttu muutus õu isegi palavaks ja umbseks. Võtsime ka mõned tantsud ette, muude „heade“ laulude kõrval sai muidugi klassikalistele „Despacito’le“ ja „Subeme La Radio’le“ kaasa tatsutud.

Kooli teemal jätkates – toimusid ka esimesed loengud. Vaatamata sellele, et inglise keel ja loenguteemad olid täielikult mõistetavad, siis ehmatas natuke ära see mõte, et nüüd käibki kõik inglise keeles ja konspekteerides tuleb info korraks endale eesti keelde tõlkida, sellest aru saada ning siis inglise keeles kirja panna. Õppejõud on nooremapoolsed, professionaalsed ja ilmekad (õigusteaduskonnast pärit lugejad saavad neid ette kujutada, kui mõtlevad välja tegelase, kes on Kanguri ja Tavitsa segu). Ülitoreda uudise sain paar päeva tagasi, kui arvuti teatas, et aku on kutupiilu. Ebareaalne, et kuu aega tagasi kestis aku vabalt 6-7 tundi. Uudishimust panin enne Saksamaale tulekut Windows 10ne peale ning siis hakkasid mingid kalad tekkima, kuid siiski aku kestis 4-6 tundi. Eelmisel neljapäeval kasutasin arvutit üle 4 tunni aku jõul ja ressurssi jäi veel ülegi. Laupäeva hommikul ei kestnud aku enam sekunditki. Minu pea oskab selle peale öelda ainult „Tänks Windows 10“, sest ei tundu loogiline, et aku sellisel viisil täielikult otsa saab. Nüüd tuleb igal pool juhtme otsas rippuda ja endale pähe raiuda, et ära näpi seda, mis korralikult töötab.

Kerli: Mul oli koduigatsuse ilminguid juba enne esimesi loenguid, kui seletasin midagi vanaema boršist ja keeksidest. Pärast esimest loengut Saksa eraõigusest lõi see aga täiesti välja, sest õppejõud oli teistmoodi, loeng tundus teistmoodi, mulle ei meeldinud tunda end tutvustusringis nagu lasteaialaps, keda arvatakse Sloveeniast pärit olevat, ja juba tekkis hirm eksami ees. Mulle meeldib vahelduseks siin olla, eriti Wasserturm, mis on saanud meie põhiliseks kohaks, kui me jalutama oleme läinud. Samas, ma olen end avastanud igatsemas inimesi, kes Eestisse maha jäid. Siin ei sõida naljalt sõbrannadega keset tuisust ööd torni otsa ronima või eksamiperioodil Sireti juurde piparkooke küpsetama ja „Üksinda kodus“ vaatama.

Siiski saab ka Saksamaal küpsetada, kuid ainult Tarvi seltsis või siis õigemini saab küpsetada ja Tarvi segab tegevust. Koduigatsuse ravimiseks pakkusin välja, et küpsetame õunakoogi ja lähme kuhugi uude parki piknikule. Kook sai hea, apelsini mahl ka kaasa võetud ja parke siin linnas juba jagub.

/Tarvile vist maitses!?/

Kerli: Mis mulle meeldib, on tasuta treeningud üliõpilastele. Olen käinud praegu ühe korra Zumbas, aga siin on ka teisi põnevaid tunde. Osa on ka tasulised, aga üsna madala hinnaga võrreldes Tartuga. Samas, ma ei mõista jaburaid reegleid, mis puudutavad tundidesse registreerimist ja maksmist. Kooli infosüsteemist ma ei hakka üldse rääkima, aga ma soovisin hakata käima jazz dance’is, millele peab internetis registreerima ja väikse summa maksma. Olin üsna sillas juba, kui tuli välja, et ma ei saa registreerida, sest Eesti pangakonto ei sobi ja samuti tuleb mulle täiesti tundmatu paber 5 päeva jooksul registreerimisest kuhugile viia, muidu registreering tühistatakse.

Pärast stressi tekitanud koolielamusi otsustasime, et on vaja siit linnast korraks minema saada. Lääne pool oleme korra käinud, põhjas on külm, idast me tuleme – ainus õige suund oli autonina lõunasse pöörata. Põhisihtkohaks sai Karlsruhe, aga enne seda tahtis Kerli Bruschali lossi vaadata ja sinna sisse piiluda. Loss oli uhke, kuid seekord mõjus kuidagi eriti masendavalt asjaolu, et Teise maailmasõja ajal ka see ehitis maatasa taheti pommitada. Õnneks säilis midagigi ja oli piisavalt ajaloolist infot, et seda oli võimalik korralikult taastada. Võtsime väljasõidule kaasa kaks vahetusõpilast Hispaaniast ja Kanadast. Huvitav oli kanadalanna reaktsioone jälgida, sest neil olevat vaid üks loss ja seegi modernne.

/Bruschali lossiesine/

/Teie kõrgeausus, Tarvi/

Minule anti õigus valida järgmine atraktsioon ja meid sinna kohale toimetada. Valituks osutus Turmberg Karlsruhe külje all. Tegemist vähe järsema künkaga, mille otsa sõitsime vagunis mööda köisraudteed. Üleval oli veel hunnik treppe, mis viisid ühe torni otsa, kust avanes vaade tervele Karlsruhele ja mitmekümne kilomeetri kaugusele.

Kerli: Miks me küll maksame Munamäe otsa ronimiseks piletihinda, kui imeilusat vaadet Karlsruhes saab nautida soovi korral täiesti tasuta?

/Turmbergbahn/

/See vaade../

/Liiga hea vol 2/

Kui naised oma fotosessioonid lõpetasid, siis sai võetud suund Karlsruhe kesklinnale, et teha kerge õhtusöök ning valmistuda õhtuseks valgusetenduseks. Sõnadesse on nähtut keeruline panna, kuid etendus oli midagi täiesti teistsugust ning mul tekkis juba tahtmine ja plaan seda järgmisel aastal taas külastada. Selleks, et publik ikkagi mingi ülevaate saaks, panin telefoni filmima ja viskasin maha ning vahtisime toimuvat suud ammuli.

/Karlsruhe palee/

/Teekond Karlsruhesse (edaspidi tulevad marsruudi pildid lingiga kaardile)/  

Kerli: Karlsruhe valgusetendus oli tõesti wow. Jätkasime järgmised kaks päeva samamoodi õhtuste elamuste lainel. Järgmisel päeval vaatasime kooli murul välikinos filmi „Hidden Figures“, ülejärgmisel päeval käisime Mannheimi Schlossfestil, mis kujutas endast järjekordseid pidustusi ülikooli õuel ja sees. Loss oli kenasti valgustatud, saime tasuta lossi muuseumisse ja nautisime ülivinget ilutulestikku.

/Karlsruhe valgusetendused (vajuta SIIA, et näha veel meie videosid)/

/14. Mannheimer Schlossfest/

Üks päev otsustasin oma lollust (uus Windows päevad enne ärasõitu) karistada ning läksin jooksma. „Loll pea on ihunuhtlus“ sai selle jooksu motoks ning võtsin ilma ühegi trennita ette 10 kilomeetrit. Panen siia ka märgi maha, mis innustaks mind rohkem treenima ja järsku tekitab kelleski veel soovi end käsile võtta.

/Tarvi ihunuhtlus/

Järgmistel nädalatel on meil veel plaanis paari üritust külastada ning küpsetan plaani üheks pikemaks väljasõiduks. Ja sellel põrutaval uudisel seekord lõpetame – tere hommikust, head päeva, ilusaid unenägusid (vali endale vastavalt sobiv lõpp).

[lawyersabroad]

Esmaspäevane meenutus soojust täis nädalavahetusest Eestis

Kätte on jõudnud minu kord tulla tagasi Eesti juurde enne, kui täielikult Saksamaale ja õpingutele pühendume.

Ilmselt vajab igaüks enda kõrvale kedagi, kelle juuresolekul tunneme end eriti hästi ja turvaliselt, keda usaldada, kellega koos naerda ja vajadusel häbitundeta pisaraid valada. Mina olen oma inimese leidnud. Pärast neljanädalast eemalolekut Tallinnas praktikal ei oodanud ma, et Tarvi valmistab meile ette supernädalavahetuse, mida võib kindlalt lugeda siiamaani parimaks.

Tarvi: Väheste inimeste suhtes olen tundnud, et nad muudavad mind paremaks inimeseks; et ma võin neid täielikult usaldada; et mulle läheb korda iga sündmus nende elus. Harva esineb väljatoodust kaks tunnet, kuid mitte kunagi pole tundnud inimest (v.a pereliikmed ja paar sõpra), kes äratab minus loetletu ja rohkemgi. Sellises suhtes pingutab inimene iseenesest rohkem, kuid Kerlile nauditavat nädalavahetust korraldades tuli suurepärane tulemus justkui ilma vaeva nägemata. Kuigi tunne oli selline, siis väliselt toimus hulga jooksmist, tunde arvuti taga marsruudi ja tegevuste plaanimist (ja tagavaraplaani väljamõtlemist), menüü koostamist ja tarvikute otsimist ning Kerlis ootusärevuse tekitamist. Planeerimine algas esmaspäeval pärast Kerli rongile saatmist ning ettevalmistus lõppes reede hommikul pärast turul käimist. See kerge vaev sai väärika tasu, kui mõni žest või sihtkoht Kerli naeratama pani ja sõnatuks võttis.

Olin reedet juba kaua põnevusega oodanud, sest Tarvi oli Skype’i vestlustes maininud, et tal on plaanid, millest mulle ei räägi. Teadsin ainult, et veedame kogu nädalavahetuse ringi sõites ning ööbimiskohaks on telk või auto. Mõnusa nädalavahetuse eest tuleb kindlasti tänada mu isa, kes lahkelt meile auto sõitmiseks lubas. Minu hommik oli täis kannatamatust ja soovi oma armsamat viiepäevase pausi järel näha. Lõpuks ometi sain ma Tarviga kokku teadmises, et meil ei ole rohkem auto, bussi või rongi peale saatmisi ning uue nädala alguses oleme vaatamata tööpäevale ühes asukohas.

Mäletan Tarvi eriti head riietust, kui teda enda praktikakoha juures nägin. Tundsin end oma halli kleidiga üsna alariietatud ja mõtlesin, kas meil on mõni fancy koht ees, millest ma oleks pidanud teadma. Õnneks oli mul Tallinnasse kohvritäis riideid kaasa võetud, mistõttu ma väga ei muretsenud. Pärast kerget lõunasööki ja Kakumäe sadama külastamist alustasime oma põnevat teekonda nädalavahetusse. Jägala juga ja Kaberneeme rand olid mõnusad vahepeatused, kuid Juminda poolsaar on koht, mis mulle tõeliselt meelde jäi. Meie esialgne eelistatud ööbimiskoht oli Tarvi jaoks kahtlaselt ülerahvastatud ning kivine. Samuti avanes seal lähedal meid üllatav vaatepilt, kus lapsed ja täiskasvanud, noored ja vanad piirivalve punktis aiaga tähistatud alal laagrit pidasid, veidra muusika saatel tatsusid ning tuletõrjeauto vahupidu korraldas. Rand oli aga ilus ja veetsime seal üsna pikalt aega kividel kõndides ja merevaadet nautides.

/Jägala juga ja õnnelik Kerli/

/Kaberneeme rand ja veel õnnelikum Kerli/

/Tervitused Jaanusele/

Imelist ja meie nüüdseks salajast romantilist sihtkohta kaua otsima ei pidanud. Ilmselt võitis kohe mõlema südame merevaatega rand, kus ka üks teine paar end oli kala püüdmiseks teise ranna otsa sisse seadnud. Enne kui ma arugi sain, talutas Tarvi mind, silmad kinni, randa, ja seal see oligi – uskumatult armas romantiline nurgake piknikukorvi, madratsi ja tõrvikutega. Tundsin end muinasjutust väljaastunud printsessina, kes hakkab kohe nutma, sest tal on liiga hea kaaslane. Õhtu kujunes vaikselt päikeseloojangu, mulle eriti südamelähedase merekohina ja minu ära hellitamise saatel kingituste ja kõige vajaliku eest hoolitsemisega.

/See on luksus/

Tarvi: Kui alguses plaanisin meie ööbimiskohaks Juminda ps RMK telkimisala, siis kohale jõudes mõtlesin ümber ja läksime kodus välja vaadatud varuvariandi peale välja. Selline otsus andis kinnitust klassikalisele õppetunnile, et kui esimese korraga ei õnnestu, siis proovi uuesti. Ja hoia nüüd toolist kinni, sest see õnnestumine oli mega. Varjuline koht auto jaoks, kuhu saab öösel magama pugeda; mõnusa liivaga rannariba, kus oli tuulevarjuks sobivalt kasvanud pilliroog; rahustav merekohin ja hingemattev päikeseloojang. Minu poolt kiired ettevalmistused ja Kerli tegi samal ajal kostüümi vahetuse ning saime kõike valmistatut nautima asuda. Selleõhtused rannanaabrid tulid mõnusale mõttele, et teevad lõket ja pakkusid ka meile puuhalge. Ma arvasin, et meile piisab tõrvikutest, kuid jahe mereõhk ja niiskus ajas mind tegutsema ning lõkkevalgus ja –soojus võimaldas meil varajaste hommikutundideni rannas pikutada. Meid lõkkepuudega varustanud paarike otsustas oma maasturi tuulevarjuks rannaliivale ajada, kuid ei pääsenud sealt enam minema. Proovisime lükkamist, kaalusime tõmbamist, aga lõpuks panime pilliroogu ja tokke rataste alla ning saimegi sealt välja.

/This is love/

/Reedene teekond/

Järgmisel hommikul viis Tarvi mind Viinistu kunstimuuseumisse, sest ma räägin alati kunstimuuseumitest. Mulle meeldis, aga veel huvitavam oli see, kuidas tädi, kes pileteid müüs, meile õpetada üritas, et üliõpilaspiletit tuleb alati kaasas kanda ja keeldus sooduspiletit ilma selleta müümast. See oli natuke naljakas, sest tavapileti hind oli niigi liiga kõrge ja rahvast vähe, mistõttu sooduspiletiga või ilma, me olime üks väheseid, kes talle raha sisse tõid.

/Tarvile meeldis/

Laupäeva tipphetk oli lõuna/õhtu Pärispea rannas. Paistis kuum päike, kaasas olid marjad ja ujumisriided. Mida veel päevalt tahta? Lesisime seal pikalt, enne äraminekut võtsime ette ühe külma supluse ning kui mõistus ja kellaaeg kohale jõudsid vedasime end püsti ja sõitsime edasi. Külastasime korraks Viru raba, kuhu tahaks kindlasti pikemaks peatuseks tagasi minna. Päikese käes vaatetornist tundus see paik kuidagi maagiline ja enam nautimist nõudev. Õhtusöögiks otsustasime võtta midagi sooja Sämmi Grillist ja leidsime ööbimispaigaks Vainupea ranna. Parkimisplatsil oli veel palju teisi suvitajaid, aga kuna aeg oli hiline ja sinna sõit juba läbi udu, siis otsustasime jääda. 

/Lõuna rannas/

/Viru raba/

Tundub, et igas paigas peab ikka midagi positiivselt või negatiivselt meeldejäävat olema. Nii pani mind mõtlema Vainupea ranna tualetikultuur. Kõrvuti asus kaks kohta, millest ühel oli puust uks katki tehtud, teine aga ei kõlvanud hügieeni poolest kuhugile. Raske on inimestele mugavusi pakkuda, kui sellest ja teistest inimestest ei osata lugu pidada.. Nii sündiski ilmselt õhtu ilusaim pilt..

/Mõtisklused erinevates paikades/

/Laupäevane teekond/

Pühapäeval ärkasime hilja ja saime rannast minema ka hilja, sest hommikusöök Vainupeal kujunes juba õhtuooteks. Nautisime sooja õhku ja mereäärset, mis maksis kätte ära kõrbemisega. Kolm korda ühel nädalavahetusel kolmes erinevas rannas merevees käia oli samuti omaette luksus. Enne Tartu poole suuna võtmist põikasime läbi Toolse ordulinnusest, kus väidetavalt oli palju madusid. Just vahetult enne meie möödumist nägi üks naine koeraga rästikut üle tee roomamas, mis ei kõlanud üldse julgustavalt, aga jõudsime hammustada saamata tagasi. Pitsa Rakverest ja peatus Kuremaa rannas selle manustamiseks ning me olimegi juba meie õhtuses sihtpunktis – Raigastvere järvel. Tarvi viis mind paadiga sõitma, vesi oli nagu klaas, vaikus oli kuldne ja päikeseloojang sõnuseletamatu. Järjekordne romantiline õhtu parima kaaslase seltskonnas. Õhtune seiklus ei olnud kaugeltki veel läbi, tontlik tee viis meid väikse järve juurde nimega Prossa. Kasutasime ära ööhämaruse ning tegime enne uinumist ühe värskendava skinny dippingu. 

/Rannarõõmud/

/Pitsa ja jäätee - heatuju kombo/

/Pühapäevane teekond/

Hommik oli varajane. Sõitsime Tartu, kallasime auto liivast tühjaks, andsime tagasi ja sättisime end nädalavahetusest välja puhkama. See oli nädalavahetus täis tundeid, romantilisi hetki, kauneid kohti ja katsumusi – kõik, mida õnneks vaja. Katsumuste alla liigitan igasuguste hügieeniga seotud mugavuste puudumise ja Tarvi kangelasliku endast lühemal pinnal magamise, millega ta suurepäraselt toime tuli.

/Järgmise postituseni/

[lawyersabroad]

Äpardus ja õnnestumised

Sisseelamine ja koristamistuhin on nüüdseks möödunud ning oleme Tarviga jõudnud vaikselt linna, selle ümbruse ja kooliga seotu avastamiseni.

Pärast mõnepäevast rassimist mõtlesime pühapäeval entusiastlikult minna nädalast toidusisseostu tegema ning mina tahtsin lisaks külastada riidepoode, mida on kesklinna ümbruses Quadrate’is korralikult. Siit õppetund kõigile: pühapäeval on kõik (!) toidu- ja riidepoed siin kinni. Tuli välja, et pidime külmkapis valitseva tühjuse tõttu leppima riisipaki ja kahe saiakesega. Pühapäev on siin aga üks mõnus päevake linna peal ringi jalutamiseks ja jõe ääres pikutamiseks. Esmaspäev oli lõpuks see päev, kus saime eelmise nädala möödalasud parandatud – parkimisloa kätte ja külmkapi täis. Seega saime hakata korralikult siinset elu nautima.

/Tarvi jõe ääres mõnulemas/

Tarvi: Kuna laupäeval nägime, et õhtuks ja järgmiseks hommikuks toitu on, siis võtsin vastu otsuse, et pühapäeval läheme autoga poodi ja ostame pikemaks ajaks toidukraami ette, et vältida traditsiooniks saanud igapäevast toidupoe külastamist. Pühapäeva hommikul haarasin initsatiivi ja hakkasime ostunimekirja koostama, kuhu sai kirja ligemale 30 toiduainet. Esimest ohumärki, et õhtul jääb kõht tühjaks, panin tähele linna peatänaval kõndides, kui linna tuiksoonel olevad toidupoed olid suletud. Samas rahustasin end, sest üks pood peab ikka lahti olema, kas või 15 km kaugusel asuvas kaupluste linnakus, ja meil on auto, millega saame sinna vabalt minna. Nautisime Wasserturmi juures päikselist ilma, kuid oli juba pärastlõuna ja tahtmine kodus midagi kosutavat valmistada. Sain Kerlilt telefoni, et uurida, missugune pood meile sobiks, kuid seejärel selgus tõsiasi, et absoluutselt kõikide toidukauba poekettide kõik kauplused on suletud. Nojah, kuidas oskab sellega arvestada üks eestlane, kes on harjunud, et pühapäeva õhtul 22:50 kodus kella vaadates teab, et kiiremate liigutuste tegemisel saab Prismast või Coopist kesköise snäki vajadused rahuldatud.

Minu tuju kukkus nulli, sest õhtusöök saab olema kerge, kuivõrd väljas söömine on kallis ja maitsva toidu leidmine keeruline. Lohutasime end teadmisega, et lõpuks elame heaoluühiskonnas, mis teiselt poolt jälle tuju alla tõmbas. Nimelt ei ole võimalik linnas liikuda, ilma et kellegi rõvedat tossupilve sisse ei hinga. Tänavapildis paistab, et vähemalt 50% inimestest kannatab haiglase harjumuse all – pulk suhu, põlema ja koni tänavale. Kõik tänavad on konidega kaetud, mis teeb meie liikumise ebamugavaks.

Juba teisipäeval võtsime ette väljasõidu Mannheimi lähedale. Nägime Bismarckturmi, Frankensteini lossivaremeid, mis on õige lossi nimekaim, Hardenburgi lossi varemeid ning üht väikest armsat spaa-linnakest Bad Dürkheim, kus nägime üht põnevat ehitist nimega Gardierbau, mille puuokstest ehitatud seinu mööda vulises vesi, et korjata soola, sealne õhk peaks olema hea hingamisteedele. Seda tõestas ka mõnus lõhn ehitise läheduses. Kõige mõnusam oli siiski päeva lõpuks viinamarjaistanduse keskel maha istuda ja päikse käes õhtusööki nautida.

/Minna Frankensteini lossi lähedusse või mitte?/

Tarvi: Selleks, et meil Mannheimis juured alla ei kasvaks ja auto rehvid seistes kandiliseks ei muutuks, vaatasin Mannheimist lääne poole väikse ringi, mis hõlmaks huvitavat maastikku ja ehitisi, sealjuures pidi kohtadesse kohaleviiv tee võimalikult mägine ja käänuline olema. Kõik eesmärgid said täidetud. Mägedeks on kohalikus mastaabis neid maastikuvorme raske nimetada, kuid kuna Eesti maastikupildis on tegemist kahekordsete Munamägedega, siis ütlen julgelt, et leitud mägiteed olid vinged – käänulised, serpentiinidega, vistadega. Suu jäi pikemaks ajaks lahti, kui ma Gradierbaud nägin, sest see oli 333 meetrit pikk hoone, mis päikese käes huvitavalt elav näis ning sissehingatav õhk oli klass kõrgema kvaliteediga, kui muidu harjunud oleme. Noorena sai vahel käidud õnuaraksus, nüüd avanes võimalus käia viinamarjaraksus, mida noor poiss minu sees ka kohe ära kasutas. Õnneks sai ta kohe ka vitsad kätte, sest marjad olid ülihapud ja hapu maitse suus tunniks garanteeritud.

/Gradierbau/

Sellel päeval panin veel midagi tähele. Esiteks on sakslased suures pildis väga viisakas rahvas. Käies lossivaremetes või einestades viinamarjaistanduses, teretasid inimesed üksteist ja suvaline matkav harrastussportlane soovis meile „Head isu!“. Väike asi, aga midagi, millele tähelepanu pöörata, et mitte täielik tulnukas siin kandis olla. Teiseks ei kasutata üksteise viisakust ära. Kodu poole sõites oli situatsioon, kus kiirtee lõppes ära ja ma pidin tegema vasakpöörde. Kuna ma sõitsin seda teed pidi esimest korda, siis liiklesin parempoolses sõidureas rahuliku tempoga, kuid vasakule käele tekkis väga pikk autode rivi, mis kõik ootasid pööret sinna, kuhu minulgi oli vaja minna. Egas midagi, panin suuna sisse ja valmistusin (uksed lukku, kõrvatropid kõrva) kaasliiklejate pahameelt omaks võtma, kuid esimene auto lasi mind vahele (tänasin teda suunatuledega). Nüüd tuleb loo point, järgnevate fooritsüklite jooksul ei näinud ma ühtegi sellist manöövrit, mille ise teadmatusest tegema pidin, kuid olen kindel, et Eestis oleks veel vähemalt viis autot tahtnud end minust ettepoole pressida.

/Õhtusöök viinmarjadega/

/Meie liikumised sellel päeval, kui keegi peaks tahtma samu kohti külastada/

Reedel ootasime paariks päevaks külalist – minu põhikooli klassiõde Kristiinat, kes oli just Austraaliast tagasi Euroopasse saabunud, et koju Eestisse sõita. Lubasime ta Frankfurdi lennujaamast päeval peale võtta, kuid sõitsime juba hommikul vara, et linnas ringi jalutada ja loomaaias käia. Frankfurdi loomaaed oli mõnus roheline, mitte liiga suur. Samuti meeldis mulle, et loomi sai vaadata väga lähedalt, näiteks oli üsna põnev ja samas ka hirmutav näha lõvi endale paari sentimeetri kauguselt vastu vaatamas. Muidugi olid kõige vahvamad tegelased ahvid ja gorillad, hunnik inimesi käis nende juurest läbi, enne kui me Tarviga sealt minema saime. Pärast loomaaeda oli kell nii palju, et sõitsime Kristiinale järele, Frankfurt International lennujaam meenutab omaette linna, see oli kohutavalt suur ja meil oli raskusi kokkusaamisega, lõpuks mitme ringi järel parklasse sisse ja sealt välja leidsime üksteist õnnelikult üles. Kuivõrd polnud üle aasta teda näinud, oli õhtu mõnusalt pärast pikka ummikutes istumist sisustatud.

/Tere, tiiger!/

/See pärdik oli creepy/

/See inimene oli näljane/

Tarvi: Ma pole Eestis elatud aja jooksul kokku ka nii paljudes ummikutes istunud, kui Saksamaal kahe nädala jooksul. Selleks, et ummikuid vältida tahtsin võimalikult vara Frankfurti sõita. Saime hommikul enne kella seitset kodust minema, aga kiirteel oli juba kahtlaselt tihe liiklus ja 7:08 tuli jackpot: 9 km Stau. Marit (kuna me väga palju eesti keelt ei kuule, siis Kerli telefonis teed juhatav Marit ja minu telefonis samal töökohal olev Reto on meie jaoks meiega võrdväärsed isikud) üritas meid natuke sellest mööda manööverdada, kuid korralik veerandtundi või rohkemagi võrra nihkus edasi meie kohale jõudmise aeg. Kohale jõudes parkisin meie kalli raudratsu heasse seltskonda ja läksime Frankfurti avastama. Selgus, et kui linnas liigub suuremas koguses raha, siis see linn on ka rohkem hoolitsetud. Vanalinna piirasid pilvelõhkujad, mis oli huvitav vaatepilt. Pärast Kristiina peale võtmist plaanisime minna ühe pilvelõhkuja katuseterrassile ja kunstinäitusele, kuid valitud parkimismajja meid sisse ei lastud ning tegin kogemata vales kohas pöörde, mis viis meid tagasi juba läbi istutud ummiku keskele ja mina ei tahtnud seda uuesti kannatada ning otsustasin tuima näoga koju sõita.

/Meie auto siis paremal ja mingite eestlaste BMW/

/Frankfurdi üks tornidest/

Oleme mitmelt poolt kuulnud, et Eestis on sügiseselt jahe ilm. Mannheim seevastu pakub meile korralikult ekstreemsust kuuma päikesega. Laupäeval ulatusid kraadid 31-ni. Kuna toas oli samasugune supp, nagu väljas, eelistasime värsket õhku ja näitasime Kristiinale natuke ümbrust ja ülikooli. Jahutuseks peatusime pikemalt kohalike eeskujul Mannheimi veetorni (Mannheimer Wasserturm) juures purskkaevus, kus nautisime ilma, jalad vees. Sel pühapäeval meil toidupuudust ei olnud, mistõttu pärast seda, kui Kristiina oli edasi sõitnud, võtsime kodus rahulikult. Öine jalutuskäik veetorni juurde pakkus omaette silmailu.

/Meie ülikool/

/Kristiina käis ka ülikooli vaatamas/

/Jalad jahedasse/

/Mannheimer Wasserturm/

Kuivõrd meie tutvustusnädal algas juba 24. augustil, siis oleme vaikselt ka kooliasjadega tegelenud. Neljapäeval saime rõõmsalt istuda üle kahe tunni järjekorras, et kirjutada oma aadress ja telefoninumber, mis kohe arvutisse toksiti, samuti saada kätte ilus mapp ülikooli pildiga. Vahepeal pakuti kompensatsiooniks ka kummikommi. Täna saime kätte oma üliõpilaspiletid (ecUM) ning tegime ringkäigu raamatukogus, mis on impressive.

Tarvi: Kuigi me Kerliga seisime seal sama kaua, siis minu kell ja aju tajusid seda seismist kolme tunnina. Masendavana mõjus see, et meil kulus seal paberite näitamiseks ja saamiseks umbes viis minutit, sest olime kodutöö ära teinud ja teadsime täpselt, mida meil vaja ette näidata. Suurem osa isikuid ajasid iga järgmise dokumendinõude peale silmi punni (isegi asiaatide silmad muutusid ümmargusteks) ning viitsid asjalike inimeste aega. Igasuguste asjaajamiste juures olen mina sattunud tädikeste otsa, kellest on raske aru saada, kuid Kerli saab järjest noori ametnike.

[lawyersabroad]

Viska-tagasi neljapäev: Rahvakross ühendab inimesi

Hüppame korraks ajas kuu aega tagasi, et meenutada üht mõnusat nädalavahetust.

Mingi hetk sai Siretiga kokku lepitud, et kui Indrekul on plaanis mõnel rahvakrossi etapil osaleda, kuhu on võimalik ka meil mõistlikult vaatama sõita, siis teavitatakse Kerlit ja teeme plaane. Juuni lõpus saigi Kerli sellise infokillu osaliseks, minuni jõudis see muidugi viivitusega, sest autod ringrajal päev otsa järjest ei ole Kerli jaoks just üks lemmikumaid päeva veetmise viise. Igatahes oli selge, et Indrek läheb 22.07 Misso rallikrossirajal starti ja me planeerisime selle ümber ühe nädalavahetuse Lõuna-Eestis.

Kerli: Märkuseks, sõnumi rahvakrossi kohta edastasin Tarvile oma mäletamist mööda siiski järgmisel päeval, kui mitte varem. Ilmselt on valearusaam viivitusest tekkinud sellest, kui ma 13.08 rahvakrossi toimumist oluliseks ei pidanud, sest see ei mahtunud meie pakkimisplaanidesse.

Reede oli käes, Kerli teatas, et saabub Tallinnast 16:30. Kuna meid kutsuti ootamatult ka Sireti vanemate pulmaaastapäevale, siis pidin mina hommikul kingiidee välja mõtlema ja realiseerima. Kerli pidev kurtmine, et ta see aasta üldse maasikaid pole saanud, viis mind turule. Kõndisin maasikate ja mustikatega mõnusalt auto poole, kui nägin müügil olevaid roose. Kiire kõnetraat pealinnas praktikal olevale bossile, kes andis rohelise tule ja nii ma ostsin kingituseks punase roosi.

Kell liikus järjest lähemale hetkele, kui Tartusse saabus ratastel praam, mille pardal kallim Kerli. Hakkasin talle maasikaid söömiseks ette valmistama, siis käis peast läbi geniaalne idee, et kui midagi juba teha, siis miks mitte selle asjaga juba korralikult üle pingutada. Otsustasin, et tervitus-snäkiks saab kolmekäiguline magustoitude menüü. Esiteks maasika-jäätisekokteil, teiseks maasika-jäätisekokteil + kreeka jogurt + maasikad ja mustikad ning sedasi mitu kihti. Selleks, et maitsepaletti puhastada ja magustoidurallist tingitud süümepiinu vähendada, puhastasin kolmandaks käiguks kausitäie maasikaid ja mustikaid. Kõik see võttis ootamatult palju aega ja VAZ 21063-le lõin hääled sisse alles 16:35. Nagu ikka, kui on kõige kiirem, siis linnaliiklus surub peale igas fooris punast tuld ja kostitab ummikutega (jah, Tartus on ka ummikuid, minu jaoks on ummik, kui ühte foori ei läbi kahe fooritsükli jooksul). Raskendatud oli ka Kerlile hilinemisest teada andmine, sest üritasin kõrvaltänavaid pidi ummikutest mööda hiilida roolivõimuta Žigulis, hoides paigal kolme magustoiduanumat ja roosipotti. 16:50 katkes Kerli kannatus ja helises mu telefon, kui ma olin 1 min bussijaamast.

Kerli: Kolmekäiguline marjaparadiis oli ülihea üllatust pärast kahenädalast piinlemist, mil olin ostnud ainult ühe topsi maasikaid. Pole vist sel suvel nii palju maasikaid ja mustikaid korraga söönudki. Hilinemise pärast olin ma rohkem mures, kui pahane. Kuidas sa saad üldse oma kallima peale pahane olla, kui ta astub autost välja jäätisekokteil käes. Ma juba jõudsin Siretile nalja teha Tarvi kaduma minemise kohta, kui mõnest minutist sai 20, aga sisimas ma lihtsalt tahtsin teada, kas kõik on korras.

Seejärel suundusime Kerlile uut telefonilaadijat ostma ning pärast edukat ostlemist poe ees autosse istudes rebis mingi suvaline vanatädi Kerli autoukse lahti ja kurtis, et Tartu bussiliiklus ei armasta teda ning tal on vaja 5 min pärast Võru bussi peal olla. Ma vastasin, et davaika viskame sind ära, hüppa autosse, mille peale hakkas ta oma kohvrit autosse vinnama, aga ei saanud hakkama. Venitasin end pikaks ja juhikohal istudes haarasin läbi avatud auto tagaukse kõnniteel oleva kohvri ja tõmbasin mauhti autosse, tädi potsatas ka peale ja ma ajasin Žiguli gaasipedaali reguleerimisega karjuma. Tädi oli Žiguli mootorihäälest nii vaimustuses, et viskas mulle bussijaamas viieka. Pärast ootamatut seika läksime koju, haarasime asjad ning sõitsime Indreku ja ta vanemate juurde.

Reede õhtul otsustasime end koduse kiirtoiduga kostitada ja ma meister-tortilla/wrapi-kokana demonstreerisin enda oskusi. Teised ka panustasid, tõenäoliselt rohkem kui mina, aga kõik jäid rahule. Eriti mõnus oli see, kuidas meid vastu võeti. Mina olin Indrekut vaid korra varem kohanud, aga Indrek ja ta vanemad võtsid meid vastu kui oma pereliikemeid – majutus, söök, saun – kõik oli parem, kui üheski hotellis võiks ette kujutada. Suur aitäh teile veelkord, kui peaksite seda lugema.

Laupäev oli rallipäev. On ju varemgi käidud selliseid üritusi vaatamas, kuid minna kaasa ühe tiimiga on midagi teistsugust ja kaasaelamine tekitab palju tugevamat emotsiooni. Selleks, et meil Kerliga ikka millegi üle naerda oleks, siis hoolitsesin mina huumori eest. Üritusele sõites jäin Indrekust maha, kes vist tegi Võrumaa kruusateedel võistlemiseks soojendust. See tähendas, et boksialale sisse pääsemiseks pidin ma valvuri ära ostma, minu õnneks oli tema hinnaks üks jäätis. Pärast arutasime ja naersime Kerliga, et kas me, juurakad, õpetasime teismelisele altkäemaksu võtmist? Päeva lõpuks tunnistas Kerli, et isegi tema hakkas sellesse spordialasse sisse elama ja hoidis lisaks Indrekule veel mõnele pöialt (mitte, et ta oleks teisi teadnud, vaid neil olid ilusat värvi ralliautod). Päev pakkus vihma ja päikest, kontakti ja möödasõite ning maitsvat kosutust pakkusid tervele tiimile Indreku vanemad. Kuna üks minu maakodudest asus samuti Missos, siis sõitsin seal veel natuke ringi, veendusin, et rentnik ikka maadel toimetab, metsa pole varastatud ning viisin vanaisa hauale küünla. Võtsime suuna Sireti vanemate pidustusele, kus pakuti ülihäid praekartuleid ja rabarberikooki ning räägiti külaelust lõkkeääres istudes.

/Naised tšekivad, kas kõik funkab/

Kerli: Laupäeva õhtu lõpetasime Ööbikuoru vaatetornis „Pesapuu“, et vaadata selle tulede värvide mängu pimedas. Kui arvasin, et keegi enam südaöö paiku sellistes kohtades ringi ei kõnni, siis ma eksisin rängalt. Vaatetorni kõrval asuvale laululavale oli end üles seadnud KaraokeFest, mis pakkus ühteaegu nii nalja kui ka meelehärmi.

Pühapäeva sisustas avatud talude päev, mistõttu sai suund taas Misso poole võetud, et külastada Nopri Talumeiereit ja Andri-Peedo kitsefarmi. Tegime kindlaks, et piim ikkagi ei tule poest, lehmad haisevad, kitsed on sama targad kui lambad ja kasutasime võimalust osta talupoest värsket kraami. Kui Indrek ja Siret suundusid järgmisi külalisi võõrustama, siis me võtsime suuna Tartu poole läbi Haanja, et teha läbi üks discgolfi rada, ja läbi Peedus asuva suvila, et külastada Kerli venda ja vanavanemaid, kes meid alati punni söödavad, et oleks kerge koju veereda. Esmaspäeva hommikul oli äratus kell 5, et Kerli jõuaks Tallinna bussile ja saaks edukalt lõpetada praktika, millele järgnes järjekordne mõnus nädalavahetus.

/Lehmatehnoloogid/

/Vestlus lehmaga/

/See kits nurus paitust/

/Kitsed ei tahtnud pildile jääda/

/Kerli leidis endale ühe väikse sõbra/

/Discgolf on selleks, et Kerli saaks kõrgele hüpata/

[lawyersabroad]

Hallo, Mannheim, unser neues Zuhause!

Pärast pikka ootamist oleme lõpuks saabunud Mannheimi, meie uude koju. Tegelikult oleme siin olnud juba peaaegu nädala - saabusime 15. augustil, teisipäeval – aga nagu Tarvi ütles, siis põhjus, miks me linna peal ringi käinud ning midagi kirjutada jõudnud ei ole, on ’elu’.

/Head aega, Tartu! Näeme talvel!/

Sõitsime Mannheimi kaks päeva autoga, et semestri kestel oleks mõnusam peale rongisõidu ulatuses asuvate suurlinnade veel mujal ringi reisida. Teekond oli üle 2000 km pikk, sinna vahele mahtus peatus Poolas Wrocławi lähedal ühes üsna mõnusas Garden Hotelis. 

Tarvi: Tee oli pikk, aga võrreldes suve alguse reisiga, siis päeval on kõvasti lihtsam pikalt sõita, kui öösel. Esimesel päeval tahtsin sõita võimalikult kaugele, et teine päev oleks lihtsam, ja plaan sai paeaegu täidetud ning päeva saldoks kujunes 1200+ km. See tähendas, et teine päev tuleb 800+ km, kuid lihtsam see kindlasti polnud, sest Saksamaa ummikud on omaette teema, mille üle ventileerimiseks oleks eraldi blogi vaja luua. Selline suurejooneline sõit poleks kuidagi teoks saanud ilma koduse toetuseta. Kõige suuremad tänusõnad minu papsile, kes võimaldas meile auto kasutamise selleks seikluseks ning tänks ka empsile, kes pakkimiseks ja elamiseks nõuandeid jagas.

/Meie marsruut/

/Mõtlik söögipaus/

/Moosinägu sai jälle KFC-sse sööma/

/Väike mõnus hotellike/

Siin on mõned nopped parimatest paladest meie pikal sõidul:

Tarvi, kui Kerli hakkas peoga kuivatatud õunu joogitopsihoidjasse näksimiseks tõstma: „Mis sa teed? Kohe toitu autosse laiali pilduma.“ Lõpuks sai õunad koos kotiga tõstetud käigukangi ja käetoe vahele, kuni käiku ei olnud vaja vahetada.

Tarvi tegi enne Saksamaale sõitmist nalja, et kasutame Saksamaal orienteerumiseks (ärasaatmiseks kingitud) paberkaarti, nali naljaks, aga Poolas ja Saksamaal lakkas Internet telefonis pidevalt töötamast, mistõttu oli meil GPSiga probleeme.

Kerli järjekordsest veoautosid täis parklast möödudes: „See on nagu veoautode loomaaed.“

Poolas oli tükk tegemist end põhimõtteliselt umbkeelsele vastuvõtulauas istuvale naisele selgeks teha, et tema küsitud hind on kõrgem, kui booking.com’is lubatud, mistõttu olime lõpuks nõus paar eurot kallima külastusega.

Poolas torises Kerli hommikul korralikult selle üle, et kell 7 ei olnud veel kogu hommikusöök välja pandud, sest täpsus ennekõike. Söök oli aga maitsev.

Tarvi hakkas pärast hommikul Poolas teele asumist naljakalt kõva häälega laulma ja siis naerma, et halb, kui juba hommikul nii segi olla.

Tarvi pärast esimesi ummikukogemusi Saksamaal: „Kuradile Saksamaa, läheme koju tagasi.“

Kerli ühele veoautole torisedes, kui saime juba ummikust mööda: „Ei tule siia ette!“ Tarvi naerdes: „Rahu, musi! Sul pole õigust närvi minna, sa pole roolis.“

Kerli tüdinuna Saksamaa kuni tunniajastes ummikutes istumisest ja vaadates lõputuid autorivisid teisel pool teed: „Huvitav, kas keegi on siin end oksa ka tõmmanud?“

Tarvi pärast infotahvlil viivituste pikkust nähes: „Kui ma peaksin seal +43 min reas olema, siis ma sõidaks sillalt alla.“

Kerli mõtted, kui esimeses Saksamaa tehniliseülevaatusepunktis ei antud meile rohelist kleepsu kesklinna tsooni sisenemiseks (Umweltplakette) ja me jõudsime teise vähem kui tund enne selliste kohtade sulgemist: „Parem andke see goddamn kleeps siia!“ 

/Mees teab, kuhu sõidab ka ilma gepsuta/

/“Ma pole kunagi nii palju autosid näinud.“/

Mannheimi saabusime õhtul mitu tundi pärast planeeritud aega ummikute ehk Stau’de tõttu. Saime korteri kätte, tõime asjad sisse, käisime poes, sõime ja keerasime magama. Kolm järgmist päeva võib kokku võtta kahe lausega. Igal hommikul käisime elanike registreerimisbüroos (Einwohnermeldeamt), et ennast elanikuks registreerida ja autole elanike parkimisluba (Bewohnerparkausweis) saada (neljas, loodetavasti viimane, kord tuleb veel minna). Terved päevad sai toas koristada möllatud, sest siin on ilmselt varem elanud ühed räpased elukad.

Registreerimisbüroos oleme niipalju käinud, sest meil ei olnud alguses kõiki vajalikke dokumente. Viimane kord oli eriti frustreeriv, kui me olime juba elanikuks registreerinud, aga parkimist ei olnud ja me saime infolauast kolm korda sama küsimuse kohta kolm erinevat vastust – esiteks saadeti meid perekonnaseisutoimingute korrusele, teiseks küsiti mult, millest ma räägin ja kolmandaks anti Tarvile pärast saksa keeles vastava termini ütlemist number järjekorras ootamiseks, mis oligi õige, aga meil oli üks paber jälle puudu.

Korter iseenesest on hea koha peal ja mõnus. Ülikool ja pearaudteejaam asuvad jalutuskäigu kaugusel. Rongide müraga on kerge ära harjuda. Me elame ühes üliõpilastele mõeldud majas ühetoalises vannitoaga korteris, kus on kolme korteri peale jagatud koridor ja köök. Toa lahendus on hea, just selline, kus saab koos mõnusalt aega veeta, samas soovi korral vaikselt oma nurgas nokitseda, nagu ma praegu teen näiteks. Ja voodisse saab redeliga, ilmselt pole me kumbki sellega veel harjunud. Kahjuks ei ole varasemad elanikud üldse puhtusest hoolinud, mistõttu polnud koht eriti tolmulappi, prügikasti jms näinud. Aga nagu Tarvi ütles, siis on see olnud elu raskeim, aga ka parim nädal, sest me oleme kohale jõudnud ja koos korteri elamisväärseks teinud :) 

Tarvi: Kuivõrd hetkel oleme Kerliga ainukesed elanikud sellel korrusel, siis võtsime ette ka ühiste pindade puhastamise, sest „rõve“ on liiga leebe sõna kirjeldamkas olukorda, mis köögis valitses. Nüüd on kõik timmis, aga kui keegi peaks midagi ära mökerdama, siis mul on juba tegevus teada – teen neile keset ööd äratuse, ajan kööki rivvi ja karjun nende peale, sest see koristamine täiskasvanud töövõimeliste inimeste järelt kulutas ebamõistlikult palju minu aega ja tolerantsi.

Tarvi kommentaar tuletas mulle meelde, kuidas ta vahetult enne köögi koristamist magama jäi ning kui mul oli pool kööki koristatud, sinna istuma tuli ja ütles maxarmsalt, et raske on toibuda sellest, kui sa näed unes, et meil on köök koos juba ära koristatud ja siis tuleb välja, et sellega peab hakkama veel tegelema.

/Korras tuba tähistatakse Fantade ja korraliku õhtusöögiga/

[lawyersabroad]

Ich bin ein Berliner. Oder nicht? Teine vaatus

3. päev: Wolfsburg

Wolfsburgis veetsime terve päeva, kuna Autostadt’is oli korralikult ringivaatamist ning hiljem käis Tarvi vend veel jalgpalli mängimas. Selgitus autovõhikust (veel!) naise poolt: Autostadt’is on võimalik uudistada Volkswagenile kuuluvaid autobrände erinevates interaktiivsetes paviljonides. 28 hektari suurune park on tõeline iludus, modernse väljanägemisega majade, kõrgete autotornide ja rohelusega. Pean tunnistama, et kuigi mind ei ole autod kunagi väga huvitanud, välja arvatud nende välimus, siis ilmselt mees on juba naist muutnud, sest ma väga nautisin seda päeva. Kauni välimusega autodesse istuda ja vanade üle pead murda oli päris vinge. Ilmselt pettusid kõik natuke Lamborghini paviljonis, kus sai näha ainult ühte autot, mis oli seina külge kinnitatud ja vilgutas üksnes tuledega. 

/Autostadti park/

/Audid poosetavad Kerli taustal/

Tarvile oli kindlasti suur saavutus, et Porche’d köitsid mind esimest korda. Muidu ma olen alati öelnud, et üsna koledad autod. Aga seal kohapeal vaadates ja sisse istudes tuli küll mõte, et võiks tal sellist osta lubada küll :) Ja märkuseks: Tarvi nägi kõige vingem Porche’s istudes välja, lihtsalt keegi ei oska peale tema pilti teha, mistõttu üht korralikku Instagrami ei saanudki. Aga ma usun, et seda ei ole vajagi, sest kunagi istub ta niikuinii veel ilusamat värvi päris enda Porche’s.

/Hea küll, ma võin ju sellega ka edasi sõita/

Me käisime ka ühel jõesõidul, mis oli Autostadt’i piletile pealekauba, kuid see ei olnud midagi märkimisväärset. Ümberringi oli pigem võsa, kui midagi ilusat. Samas, nagu ma aru sain, on see üsna uus linn, mis ehitatigi autotehase tööliste majutamiseks, mistõttu ei saa väga nuriseda.

Me ei proovinud Saksamaal eriti kohalikku toitu, kui üldse, siis ostsime midagi huvitavat poest. Raske oli aru saada, milline söögikoht oleks parem, seega käisime kiirtoidukohtades. Samas oli Wolfsburgis huvitav seik väikeses pitsakohas. Kuna Tarvi, kes oskab ikka väga hästi saksa keelt, pidi parkimiskohta otsima, läksime me tema emaga pitsasid tellima ja Kerli pidi nüüd end proovile panema ja saksa keeles kõnelemise hirmu ületama. Kohalikud väga ei soovi inglise keeles rääkida, mida me hotellides juba tunda saime, mistõttu ma pigem võtsin kohe saksa keele ette. Raske oli, aga kahepeale saksa, inglise ja viipe keele segakeeles pitsad tellitud said. Naljakas oli aga just see, kui teenindaja pärimise peale seletasin, et tuleme Eestist, mille järel teenindaja hakkas rahumeeli minuga itaalia keeles edasi rääkima. Kuidas selline ühendus, sellest ma aru saanud ei ole, aga hea pitsa oli küll.

Hilja õhtul saabusime Berliini. Sinna viiv kiirtee oli üksjagu põnev. Üleüldse, Saksamaa kiirteedel liigub palju uhkeid ja kiireid autosid, milles tahaks isegi sõita, kuivõrd kiiruspiiranguid kõigil kiirteedel ei ole. Samas on seal näha ka koledaid, aga autode hulka Saksamaal arvestades ilmselt praktilisi, smartautosid. Ja kui ühest sellisest, mille roolis istub veel vanemapoolne naisterahvas, suurema sõiduautoga raske mööda saada on ning sama naine hiljem rahumeeli ise kihutab, siis on natuke hämmastamapanev küll. Meie enda arvamuse kohaselt kiirustas ta seebikaid vaatama, aga see võib olla ka täiesti rumal stereotüüpne pikast teest väsinud inimeste mõttekäik.

Tarvi: Kui autohuviline satub Wolfsburgi kanti, siis astub ta läbi ka Autostadtist. Kuna meil on tõsisemaid autohuvilisi kaks, paps ja mina, siis oli topeltpõhjus Volkswagen-Audi grupi teemapargi külastamiseks. Väljapanek oli huvitavalt lahendatud ja peaaegu igas tootegrupis leidus masin, millega võiks reisi jätkata, kui vaid saaks (ka tarbeautode seas leidus Volkswageni bussike, millel oli üles lükatav katus ning sobiks suurepäraselt meiesugustele mugavus-matkajatele).

/Ruumi on, järgmine kord võtame sõbrad ka kaasa/

/Kiirematsorti putukas/

/Miks enam ei tehta nii ilusaid autosid?/

/Tegin kiisuga pilti/

/Porsche avastas, et kui mootoriruumi üks lisapuhur panna, siis klientide suunurgad kerkivad kiiremini ja kõrgemale/

/Väike auto, suur mootor – õnne valem/

Usun, et sa oled aru saanud, et postituse põhja on valmistanud minu superkaaslane ja mina kommenteerin veidike juurde. Seega oli mul huvitav lugeda, et olen Kerlis suutnud tekitada huvi autode vastu ja teda natuke harinud sel teemal, kuid ilmselgelt tuleb seda veelgi intensiivsemalt teha, sest minu üks lemmikauto brände on Porsche, mitte Porche.

/Mõttes käib oma Porsche konfigureerimine/

Berliini sõites jäi mulle ka veel üks teine intsident meelde. Nimelt sõitsin mööda Eesti numbrimärkidega veokist, reastusin tema ette ja lasin hoogu veits maha. Seejärel vilgutasin suunatulesid, mille peale tema paar korda kaugtulede hooba sikutas – tervitused vahetatud ja hoogu jälle juurde, et Berliini jõuda. Iseenesest väike asi, aga tore on kaugel maal pikal sõidul teisele kaasmaalasele „Tere“ öelda, et sõit pisut huvitavam oleks.

4. päev: Berliin

Pean kohe tunnistama, et mulle see linn kohe üldse ei istunud ja muljete põhjal ei olnud ma ainus. Alustan sellest, et linnas oli liiga palju autosid, mistõttu parkimiskohta oli pea võimatu leida. Ilmselgelt sellest ka smartautod. Teiseks võtsime me Berliinis enda arvates ühe kallimapoolse hotelli kaheks ööks, ometi oli see kõige viletsam nendest kolmest, kus meil oli au ööbida. Tarvi ja mina saime sviidi, kus oli suur vann, mida ei tohtinud vett täis lasta, sest muidu pidi uputama hakkama. Üsna luksuslik küll… Samuti olid tänavad pigem räpased kui ilusad. Kui Tarvi mulle ütles, et rott jooksis just ühel suurel tänaval, kus inimesed pidid pinkide moodi asjadel istuda saama, siis ei kõlanud see just eriti hästi seal edasi kõndimiseks. Siiski, kõik vaatamisväärsused, mida külastasime, ei olnud sugugi pettumust valmistavad.

Esimesel päeval Berliinis käisime ilmselt läbi peamised selle linna tõmbenumbrid. Berliini olümpiastaadion (Olympiastadion Berlin) oli mulle küll mittemidagiütlev, pigem suur kivihunnik, mis ilmselt kunagi nägi ilusam välja. Mulle meeldis enam jälle autosid vaadata, seekord kohas nimega Classic Remise Berlin. Kodulehel tutvustatakse seda kui ’centre of vintage cars’. Lisaks ilusatele autodele nägime ka, kuidas ühte eriti vana kaarikumoodi autot liigutati. See sõitis ootamatult kiiresti. Loomulikult külastasime me Checkpoint Charlie’t, holokausti mälestusmärki (Holocaust Memorial), Brandenburgi väravaid jt kesklinnas asuvaid põnevaid kohti. Berliini päeva tipphetk oli aga Berliini teletorn (Berliner Fernsehturm). Jälle need vaated… Mulle lihtsalt nii väga meeldivad kõrgused ja vaated. Kuigi Tarvi kõrgustes end väga mugavalt ei tunne, siis ma olen kindel, et ta nautis neid samuti.

/Kerli tegi pilti kiisuga, kellel oli katus sõitma läinud/

/Elektriauto/

/Jalad olid väsinud juba holokausti mälestusmärgi juures/

/Berliini teletorn – 368 m kõrge; külastajatele platvorm 207 m kõrgusel/

Berliinis sattusime kogemata jalutama ka Põhja-Korea saatkonna juurde. Tarvi tahtis pilti teha, aga pärast kahte pilti suure liidri ülistustahvlist tegime kiiresti minekut, et mitte vangi minna. Samuti leidsime poolkogemata linnast midagi mulle ja Tarvile – Iuridicumi.

/Põhja-Korea saatkond Berliinis/

/Humboldt Universitaet, Jurislische Fakultät Bebelpaltzil/

Tarvi: Mina vabatahtlikult hea meelega Berliini enam tagasi ei lähe. Paljud tänavad olid prügised, haljastus hooldamata. Hotell oli nõme, kuigi piltide pealt lubati megaluksust (hommikusööki ma ka enam Saksamaa hotellidest ei telli, selle raha eest tasub kallim või parema tasemega tuba vaadata). Samas leiab ka positiivseid asju, tegevusi, mida Eestis ei kohta. Näiteks autohuvilisele jälle üks sihtkoht Classic Remise Berlin, kuhu inimesed saavad oma sõidukid garaaži hoiule, hooldusesse või restaureerimisele tuua ning tänaval mööda jalutav isik võib tasuta suurde galeriid meenutavasse hoonesse sisse põigata, et masinaid imetleda. Esindatud on kõik kuulsamad autobrändid ja paljud eksootilised masinad (nt Ferraridest leidus seal LaFerrari, Enzo, F12 TDF, 458 Speciale, 458 Speciale Aperta, 488 GTB ja ka hunnik minust vanemaid kaunitare).

/Kepslev hübriidhobune/

/Valikut igale maitsele/

/Mündiroheline kabriolett Mersu – jah, palun!/ 

Kui Kerlile olümpiastaadioni külastus kohe üldse ei passinud, siis minu arvates oli see päris huvitav. Sai kuulda nii tehnilisi lahendusi kui ka huvitavaid seikasid, sest nt jalgpallimaailmas on sellel staadionil nii mõndagi juhtunud (istusime maha 2006. aasta jalgpalli MM finaalis Prantsusmaa koondise riietusruumi pinkidele ja kuulasime, kuidas Zidane väidatavalt selle sisustuse pärast punast kaarti puruks peksis ning FIFA selle maha vaikida käskis). Kultuuri poolelt mõjus sügavalt holokausti mälestusmärk, kuid Brandenburgi värav oli meh… Berliini teletorni lifti juurde kõndides ei osanud me esialgu õiget järjekorda valida, kuid siis tuli vastu meievanune paar, kes teatas meile eesti keeles, missugune õige on – eestlasi jagub tõesti igale poole.

/Berliini olümpiastaadion/

5. päev: Berliin

Oma viimase päeva Saksamaal sisustasime kahe põneva kohaga: Charlottenburgi palee (Charlottenburg Schloss) ja Designer Outlet Berlin. Me pidime tegelikult Potsdami ka minema, kus on igasugu aedu ja paleesid, kuid kuna aega jäi väheks otsustasime Berliinis asuva Charlottenburgi kasuks. Aiad ja paleed tundusid piltide pealt väljanägemiselt enam-vähem samas stiilis ehitatud. Ühtlasi on palee Saksamaa suurim, seega kindlasti hea valik. Seest nägi Charlottenburg tõeliselt ilus välja, nagu wow, need toad olid ilmelised. Eriti meeldisid just esimesed saalid, esile tõstetult roheline, sest see nägi nii uhke ja teistsugune välja. Aias oli ka mõnus jalutada. Jäime Tarviga ühe tiigi juurde pikemaks peatuma, kui saime osa naljakast vaatepildist. Üks luik tundus olevat kaldal olijate peale tõsiselt ärritunud, mistõttu ta ükshetk ühe suurema koera juurde ujus ja ta naljakate kahinapahvakutega minema kihutas, võttes järgmiseks ette väikse lapsega kalda ääres seisva isa.

/Charlottenburgi loss/

/Roheline saal kuldsete ornamentidega/

Iga reisi lõpus peab ikka olema üks magus komm, mis reisimälestused eriti meeldivaks teeb. Nii võtsimegi me enne tagasisõitu ette väiksema shopingutuuri Designer Outlet’is. See on selline väike shopping village, kus võib allahindlustega leida üle 90 brändi kaupu – Tommy Hilfiger, Nike, Timberland, Tom Tailor jpm. Ma olin juba kaua oodanud garderoobi täiendamise võimalust ja mu kallis viiski mind just kõige paremasse kohta selleks. Naasime auto juurde ikka korraliku saagiga üle kolme tunni hiljem(!) Mul on ülimalt hea meel, et Tarvi pidas vapralt vastu peaaegu kõikidest poodidest läbiastumise ning sai endalegi vingeid asju :)

/Naiste unistuste unenägu, meeste hirmsaim luupainaja/

/Shopping village´st väljuv õnnelik Kerli/

Kuna minu praktika oli juba saabumas, siis paraku võtsime pärast väikest rahakotikergendamist ette jälle ühe 1500 km teekonna tagasi kodu poole.

Tarvi: Palee oli tõesti korralik vaatamine, kuid mind vihastas asjaolu, et alles pärast pileti ostmist teatati, et märkimisväärne osa näitusest on remondi tõttu suletud ja nad ei kavatsegi selle tõttu pileti hinda alandada. Hea küll, neelab selle seekorda alla, aga tagasi ma sinna küll enam ei lähe. Kes plaanib seda kohta vinge aia pärast külastada (sest kodulehel nad seda täiega kiidavad), siis võib-olla oleks parem valik Sanssouci palee aiad, sest need nägid piltidelt veel paremad välja. 

/Charlottenburgi lossi aed/

Shopping village on huvitav kontseptsioon, mida Eestis veel sellisel kujul ei ole (võib-olla peaks ära tegema). Kõik oli kenalt kujundatud ja ülipuhas, müüjad jooksid ette-taha, kui midagi uurisid, valik suur ja hinnad täitsa meeldivad (ise olin õnnelik ühe Timberlandi tuulejaki (mida ma juba pikemat aega otsisin) ostu üle, sest originaalhind sellel oli midagi üle 200 euro, aga mina sain selle kaasa 60 eest).

/Lõpuks ometi üks puhas tänav/

/Potitaimepuu/

Tagasitee algas samuti õhtul, et järgmiseks õhtuks Eestis olla ja Kerli saaks Tallinna bussile hüpata. Poolas otsustasime ühe korraliku söögikorra teha enne pikka tagasisõitu. Küsisime nõu ja sattusime kohta, kus sisuliselt sentide eest toodi ette sedavõrd suur ja maitsev praad, et kõigil oli raskusi selle täieliku manustamisega. Pärast sööki tankisime paagi täis, et saaks kindlasti ööläbi sõita, kuid sellist sõitu, mis meid ees ootas ei kujutanud keegi ette. Kui sõidetud oli umbes 1/3 Poolast, hakkas peale torm. Auto kojamehed olid kõige kiirema käigu peal, aga klaas oli ikkagi enamik ajast pritsmeid täis ja niimoodi 300 kilomeetrit järjest. Sekka lõi ka äikest, mille sähvatused muutsid taeva vahel rohkem kui 10-ks sekundiks elektrisiniseks ning kustumise järel oli tükk tegemist, et midagigi üldse tee peal näha. Keset vihmasadu hakkas autos levima kahtlane lõhn, nagu keegi oleks paki pärmi avanud. Kahtlustasin, et sõitsime mingist vabrikust või tehasest mööda ja lülitasin kliimaseadme mõneks ajaks välja. Lõhn taandus, aga tuli sisse lülitamisel tagasi, kuid kuna tegemist polnud auto spetsiifilise lõhnaga, ei hakanud me peatust tegema. Esimene peatus pärast õhtusööki toimus alles 625 km pärast ning siis selgus ka lõhna allikas. Paps ostis Saksamaalt veinipudeli, mis autos leidis juhuslikult koha jahutuskirstu tuulutusava juures. Viimane puhus päris sooja õhku veinipudelile, mis otsustas, et tema tahab natuke higistada ja surus vaikselt korgi pudelisuust välja ning laotas kogu oma sisu auto põrandavaiba sisse. Huvitav, mis oleks saanud, kui politseinik oleks kinni pidanud ja avatud aknast seda alkoholilebra tundnud ja alkomeeter juhil rohelist näitab.. Leedu-Läti piiril hommikusöök, Läti-Eesti piiril Alko1000 külastus (nagu õigele eestlasele kohane) ja kodus me olimegi.

Järeldused: Wir sind nicht Berliner. Lisaks linnale ei olnud Kerli maitse moosisaiake. Küll aga Saksamaa maastik ja vaated on ülimalt lummavad. Mida veel elult tahta, kui saab istuda ühes autoparklas, süüa võileibu, juua head apelsinimahla ja nautida värvides maastikku ja kauguses laiuvaid kaljusid? Kui me peaks valima linnade vahel, siis kahtlemata Dresdenis me jalutaks veel. Loodame, et Mannheim, meie kodu pooleks aastaks, on sama mõnus ja veelgi ilusam paik kui Dresden :)

/Öhtusöögi vaade/

/Meie lõbus reisiseltskond planeerib järgmisi seiklusi ja tänab lugemast meie blogi esimest installatsiooni/