#palun väga

[bakersimmer]

Speak Your Language Day edition ⬇ Head lugemist! 😄

Martin: (vihaselt) Kass! Sa lähed õue! Matilda: Tal on nimi ka... Martin: Mind ei huvita, mis selle põrgulise nimi on. Matilda: Aga võib-olla kuulaks ta sind paremini, kui sa seda kasutad? Martin: Ta on kass, ta ei kuula kedagi!

Martin: (angrily) Cat! You're going outside! Matilda: She has a name too… Martin: I don't care what this hellspawn's name is. Matilda: But maybe she would listen to you better if you used it? Martin: She's a cat; she doesn't listen to anyone!

Martin: No muidugi, nüüd sa siis nurrud. Aga ma näen sind läbi! Sa oled terrorist.

Martin: Well, of course, now you're purring. But I can see through you! You're a terrorist.

Matilda: (vuristades) Tead, kassid valivad endale omaniku. Ja ma arvan, et talle meeldib siin palju rohkem kui su sõbranna juures. Ja kassid on stressi suhtes väga tundlikud. Aa, ja siis seda ka, et kassid aitavad inimestel stressi vähendada. Ja! Kassid õpetavad lastele vastutustunnet. Ja enne ei võinud meil olla kiisusid, kutsikaid ega beebisid, sest Lailale nad ei meeldinud, aga nüüd oleme ju ainult mina ja sina!

Matilda: (prattlingly) You know, cats choose their owners. And I think she likes it here a lot more than at your friend's place. And cats are very sensitive to stress. Oh, and also cats help people reduce stress. And! Cats teach children a sense of responsibility. And before, we couldn't have kitties, puppies, or babies because Laila didn't like them. But now it's just me and you!

Martin: Mmmhm... Ja kes nende kõigi eest hoolitsema hakkab? Matilda: Kasside ja koerte eest võin mina hoolitseda. (kõhklevalt) Oma beebi eest peaksid sa vist ikkagi ise hoolt kandma. Martin: (hakkab naerma) Ah-aa, hea teada! Aga õnneks ei ole ühtegi neist siia majja tulemas, seega meile mõlemale jääb vaba aeg alles.

Martin: Mmmhm… And who will take care of them all? Matilda: I can take care of cats and dogs. (hesitantly) Well, you should probably take care of your baby yourself. Martin: (starts laughing) Ah-ah, good to know! But luckily, none of them are moving into this house, so we can both keep our free time.

Matilda: (kiljatab) Ma tean kuidas seda olukorda lahendada! Martin: (iseendale) Palun, ei... Matilda: Sa pead leidma omale pruudi, kellel on kass. Näiteks selle kassi... (Martin segab vahele) Martin: Ei-ei-ei! Lõpeta.

Matilda: (squeals) I know how to fix this situation! Martin: (to himself) Please, no… Matilda: You need to find yourself a girlfriend who has a cat. For example, this cat's… (Martin interrupts) Martin: No-no-no! Stop.

Matilda: (sosistab kassile) Täiskasvanud vajavad vahel abi ilmselgete asjade nägemiseks. Aga küll ma kõik korda ajan ja siis sa saad igaveseks siia jääda.

Matilda: (whispers to the cat) Sometimes, adults need help seeing the obvious. But I'll take care of everything, and then you can stay here forever.

previous / beginning / next

I tried to make as literal translation as I could 😅

[slammpoetessmurca]

asjad, mis mahuvad väga hästi

hambaniit deodorandipurgi põhas olevasse lohku

'kaerakapu kaasa, palun, oma topsi, aitäh' enne koosolekut, kuhu ma hilinen ainult ühe kaasavõetava kohvijoogi jagu

veel üks minu partner meie polycule'i

magustoit pärast pitsat

popkorni kest hambavahele

uinak enne linna litutama minekut

kass uinakuga samale diivanile

sina mu südame päiksepoolsesse tuppa

(mu südames on õige mitu valget tuba...)

telefon meestepüskte taskusse

hilisõhtune eimidagi-niisama telefonikõne sõbralt

mõni mu 188st kaltsukakleidist sulle selga, kui sul vaja on

labane nali ridade vahele

kuivanud karikakar kingitud luulekogu vahele

millegipärast suitsupaus varssavist tuleva ööbussi igasse peatusse

hääletajad põrnika tagaistmele

veel üks lisalugu kontserdi lõppu

kaks armunud noort ühele kitsale kušetile

asjad, mis ei mahu

veel üks sinu partner meie polycule'i

minu nisukuhi madala värvliga teksadesse

inimeste kurjus ja rumalus mulle pähe

manipuleeriva poisi keskpärane tilu durexi kondoomi

(ma tegelt ei tea, ta nii ütleb, ju siis...)

telefon ei mahu kleiditaskusse

seeliku taskusse

selle nunnu jaki taskusse

teatrikotti, saapasäärde, rinnahoidjasse

rinnahoidja ei mahu eelarvesse

mis veel ei mahu

veel üks arutelupunkt ennelõunase koosoleku kavasse

kliendikaardid retrosse rahakotti

terve tuldud tee tahavaatepeeglisse

kõik head mõtted ühte pühapäeva

[viplala-things]

Ja tunne on sitt sest ma palusin teist lahendit, sain selle ja siis ei taha minna. Nagu mis mul viga on. Aga sunniviisiliselr ka pole vaja.

Miks ms ei taha

Vähe raha

Pole väljakutsuv töö intellektuaalselt

Ma vist olen naiivne piff hetkel, ei taha midagi teha.

Leian põhjuseid miks mitte. Et ma ei saanud itga hakkama? Mul on vist veel soovi tõestada. Et saan. Maitea.

Ma isegi ei tea miks ma nii vastumrrlne olen aga ma tean et see on läinud liiga kaugele.

Miks ma kahtlen? Ma kirjutasin eitava kirja valmis. Vaatasin tööpakkumisi leidsin sam palgaga it tööd. See on nüüd sinu enese hindamise küsimus, kas hoolimata sellest mis turul on, oled sa valmis minema alla 3k eest tööle? Kuhu me jõuame nii. Ka sinna eestisse kes ütleb et raha pole palju. Keegi ei keela sul jätkata intekatel käimist.

Qappi. Ma olen katki. Ma tahan? Aga ei suuda.

Tere, xiin

Pean teatama, et täna ma kahjuks ei saa tulla. Mu enesetunne ei ole seal kus võiks.

Tööpakkumise võtan vastu. :)

Parimat,

Valetaja.

Ja mõtlesin et 15minga otsustan ja saadan ära ja alaseljavalu ronis ülaselga ka. Miks on otsustamises kindel olemine nii kuradi raske? Mu otsuse tagajärjel ma kipun end nüpeldama, kas teised teevad ka seda?

Mõtted aga mida muud ma teen ei lähe arvesse. Seal on kindlasti plusse aga seal on miinuseid mis panevad su selja valutama. Kas see on seda väärt?

Mida ma teen? Ma lükkan edasi. Ma ei taha öelda ei. Ma kardan eksida. Kardan tagajärgi, äkki ei leia paremat, leian halvema asja, äkki pole nii halb, on parem, äkkiäkkiäkki ma tahan puhata. Päriselt. Otsin asendustegevusi.

3400, 3800, 4300, 2900 - see ei sobi valemisse. Edasi on 4900. Päriselt.

Mis oleks tore

Üqlemiste

Inimesed

Esinemine

Saab inglise keelt harjutada

Okei, mine. Aga mis su plaan on. Kunas sa edasi liigud.

Ma lähen varsti oksele. Asi polegi nii väga selles töös või mitte selles töös kui selles et ma ei suuda ära otsustada. Ma otsustasin siiani et jah - vaata kuhu see mind toonud on. Ma ei julge kõnesid vastu võtta, emaili vaadata. Ärevus sööb selja ära. Masendus võtab võimust. PALUN ütle eos 50-60 asjadele ei... aga kui neist on tulnud ka ok asjad välja.

Mida sa tahad. See hääl on vaikne, ma tean. Tahan erasse. Tõesti koodi treida vms. Ei taha. Tahan . Ei taha. Ma ei saa aru. Mu tahe muutub vastavalt olukorrale ja ma ei taha veel Triinule ära öelda. Siis ütle et sa täna ei tule. Miks ma täna ei tule? Sest see tundub igav. Ja siis sa tahad minna tööle sinna. .... aaaah.

Mulle tundub et mulle meeldib selles kohas olla.

Aga ütle siis et sa ei tule täna, aga tööpakkumise võtad vastu. Sa ei saa enam rohkem venitada. Ma ei luba sul. Teistega rääkimine ei aita. Sa paned vastutuse teistele, nagu Anugi ütles. Ma, kui ma mõtlen et ma lähen, siis ma tunnen et ma ei suuda jääda rahusse. Vastan et võtan vastu. Ei võta ju! Piinlik ja valus on öelda ei aga türa kui kaua sa istud selle sita sees. Võta need kaotused ja liigu edasi. Vau. See ongi see. Need kaotused emotsionaalselt ja ajaliselt vastu võtta ja edasi liikuda. Jah teised inimesed, Andrro ja madis on seotud aga so what. Ma elan enda elu mitte nende oma. Ma mõtlen et ma võin seda lühiajaliselt teha aga mis kasu sellest on kui nad ka tahaks pikemat aega... ma võin teha plaani et kuni kevadeni ja siis on subibja siis võtame parema töö aga siis ma olen aasta olnud eemal it asjadest ja siis on keerulisem. Ma tahaks maa alla vajuda oma otsustega.

[kummikvillu]

koroona_2023_so last season

Uskumatu, mul on koroona. Mida perset?! Ma olen nii vihane. Ma üritan mitte olla enda peale vihane, aga ... no kust kurat ma selle korjasin?! Kõige kiiremal ja olulisemal perioodil mingi koroona. 

Ja kõige hullem selle juures on see, et ma siiralt loodan, et keegi meie lavastusmeeskonnast ei jää haigeks. Ma ei mõelnud kordagi, et ma võiksin päriselt haige olla. Ma siiralt arvasin, et mul on allergia, nagu tavaliselt. Ju siis mingi hetk enam ei olnud. 

Eile tegime tundi nii, et mina olin veebis kodus ja tantsijad siis proovisaalis. See oli päris huvitav. Aga põhimõtteliselt kuidagi saime tehtud. Muidu kvaliteeti sellega ei saa, aga no.. midagi sai ära tehtud. 

Nüüd on mul vaja reedeks täiesti terveks saada! Ma ei tea kuidas, aga peab! 

Joon tee ära ja siis lähengi jälle magama. 

Palun universum, palun, mul on vaja reedel olla triksis traksis! PALUN! 

Eluarmastus ja mu ema on veendunud, et ma sellepärast jäin haigeks, et mul on liiga palju asju.. liiga üle koormatud. Võib-olla.. aga tõesti niiviisi voodis olla - seda pole ikka väga-väga-väga kaua olnud! 

Head und!

[zdorow]

 Erektsiooniprobleemid, eriti noortel meestel, põhjustavad üsna ebameeldivaid hetki. Miks see juhtub ja mida sellega saab ette võtta, selgitab uroloog Linards Rēdmanis, tunnistades, et see teema on uue suhte alustamisel väga aktuaalne.

 Minu 24-aastasel poiss-sõbral on erektsiooniprobleemid. Mida teha? "Paar kuud tagasi tutvusin ühe noormehega, samm-sammult sõprus muutus lähedasemaks ja intiimsemaks ning sattusime voodisse. Kõik sujus kuni hetkeni, mil me lõpuks "asjadesse saime", kuid sõber jäi järsku seisma.Esimesel korral ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu,arvan,et see on väsimus või midagi tähtsamat peas.Järgmine kord, kui sama stsenaarium kordub, küsin, milles asi. Mu sõber ütles mulle, et viimati magasin naisega kaks aastat tagasi ja siis juhtus kõik samamoodi, lihtsalt tuleb asja kallale minna, lõpetada ei saa.Seetõttu muretseb ta pidevalt, kas ta seisab või ei ja rohkem ta muretseb,seda kiiremini läheb kõik viltu ja sõber elab seda aina rohkem läbi.Püüan toetada nii palju kui saan ja olen mõistev.Oleme mõlemad 24-aastased, narkootikume pole enne armatsemist.I' Olen veidi meeleheitel, sest tahan oma sõpra aidata ja ma ei anna alla. Palun andke mulle nõu, kuidas tulla toime sõbra hirmuga voodis ebaõnnestuda?, "Nii kirjutab mammamuntetiem.lv lugeja.

 http://v24.px300strong.site/

Mida sellistes olukordades ette võtta, andis nõu Riia Ida Kliinilise Ülikooli Kliinikumi uroloogiakliiniku uroloog Linards Rēdmanis. Te ei saa ilma uroloogita hakkama Esimene ja kõige olulisem samm sellistes olukordades on visiit uroloogi juurde. Nii nagu me ei püüa autot parandada, ei ürita me ka ennast ravida. Me kuulame iseennast ja püüame leida mingeid põhjuseid, miks midagi juhtub, ütleb L. Rēdmanis. Internetist leiab hetkel ka palju allikaid, kuid küsimus on infoallika kvaliteedis. Seega tasub igaühel hinnata, kas tegemist on kliiniku poolt patsientidele postitatud infoga, kuna portaalidest leiab sageli tõele mittevastavat infot. Kui probleeme pole varem ilmnenud ja järsku on, on selge, et põhjus peab olema, sest midagi ei juhtu. Kui rääkida vanuserühmast 20–30 aastat, siis teoreetiliselt on umbes 85% meestest psühholoogilist laadi häired ja ülejäänud 15% tervisefunktsioonide, kehatalitluse häired. Seda suhet arvestades võiks öelda, et 85% neist peaks pöörduma psühholoogi poole ja ülejäänud uroloogi poole, aga kui psühholoog on isegi meditsiinilise erialaga, siis ei suuda ta 85% 15-st eristada. %, L. Rēdmanise järgi. Neid probleeme saab kõige paremini diagnoosida uroloog. Esialgu toimub patsiendi läbivaatus, tema eluloo kuulamine, haiguste ajaloo uurimine ja paari analüüsi tegemine, mis võimaldavad patsiendi jaotada, millisesse rühma ta sobib. Kõik need härrad ei peaks kohe psühholoogi juurde minema, sest enamikku saame ise aidata, väidab arst. Uued suhted on ebakindlad Uut, sealhulgas seksuaalset suhet alustades tekib teatav ebakindlus, häbelikkus, sest sellega kaasnevad positiivsed või negatiivsed kogemused. Sellel protsessil on ootusi, mida oodatakse. Stress, ebakindlus, negatiivne kogemus või refleksi mittetöötamise põhjuseks olemine, mis annab märku, et peenis peab paisuma, selgitab L. Rēdmanis. Selle tulemusena ei pruugi see paisuda, või võib paisuda, kuid mõne aja pärast kaob turse uuesti. Nii saadi negatiivne kogemus, mis võib järgmisel korral süveneda. See on väga levinud lugu - eelmine suhe on lõppenud, uus on alanud ja see on aeg, mil mehed tulevad uroloogi juurde kaebustega, sest tavaliselt need eelmised suhted nii päikeseliselt ei lõppe. See on haruldane, kui mõlemad saavad kokku ja otsustavad – see on kõik, me ei seksi enam. Uroloog tunnistab, et lahutusperiood pole meeldiv ning uue suhte alguses veab negatiivne suhe ikka sabas, kuigi uus annab lootust. Kui vaadata seda meditsiini ja psühholoogia vaatevinklist, siis mingi küpsusprobleemi puhul ei tasu esiteks väljendada põlgust, et just selline esitus oli, teiseks on ilmselt kõik korras, aga tuleks minna arsti juurde nendest asjadest rääkima, sest suhte algfaasis on see ebakindlus. Kõik inimesed ei mõista küpsust tagavaid füsioloogilisi mehhanisme. Need mehhanismid on üsna peened. Ei saa eeldada, et igas olukorras, mistahes taustal hakkavad tööle füsioloogilised mehhanismid ja saabub küpsus.

[surnumanaja]

Depressed: depressiivne, masendunud, kurvameelne

Edgy: avangardistlik, ekstravagantne, originaalitsev

Dumbass: tolvan (tolvanist), tölp, narrikannikas (narrikannikast), tumba (tumbast)

Bitch: mõrd, lita (http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=Lita&F=M)

Thot: lits, libu, hatt, lipats, lind

Bastard: värdjas, värd, sohik

[unofficial-estonia]

AO3 eestikeelsete fanfic-ide arvustus ehk unofficial-estonia admin luges enamus ao3-e eesti keelseid fänficce läbi selleks, et te ei peaks (ilma spoileriteta)

1. Tuli vaikselt, tuli tasa | Tõde ja Õigus | 2.1K | oneshot |

Kasvas välja minu promptist teha Tõe ja Õiguse laksu-fici võistlus. Fic on, laksu väga pole. Suurepärane lugemine, kus nii mõnelgi Tõe ja Õiguse tegelasel on ajud (mida viivitusega kasutatakse) peale Krõõda ja Mari. 14/10

2. See kõik algas Soomes | B*S | 1.5k | 3/? |

Kvaliteet-laksufic, mis annab omapärase vaate Soome Prismadele ja ühe noormehe Soomes bussijuhiks pürgimisele. Autor, palun, jätka seda meistriteost. :(( 9/10

3. Cool, koera ja krabi | Homestuck | 147 | oneshot |

Ma ei teadnud enne selle fici lugemist mis asi on homestuck ja nüüd tean ma veel vähem. Seda ficci sponsoreeris google translate. 3/10

4. VIDEVIK 2: eestikeelne õudus | Twilight | 238 | oneshot (?) |

Ainuüksi sissejuhatav lause väärib kiitust. 21.sajandi vaste kurikuulsale kirjanduslausele koolijõudmisest selleks ajaks kui tunnid on alanud. Loeks edasi ehk. 6/10

5. Üks tango võib paljutki muuta | Barbie as The Princess and the Pauper | 2.8K | oneshot

Ootamatu leid nii keele kui ka fändomi suhtes, kuid siiski huvitav. Veits laks on, arvestades paaringut. Parem lauseehitus kui enamusel. Laksufaktor jääb aga teistele siin listis alla. 5/10

6. See kõik lõppes Eestis | B*S | 4.1K | 5/5 |

Inspireeritud ficist "See kõik algas Soomes", mõtteline paralleel-universum kus eelmainitud fanfici peategelane kolib Soomest Eestisse, et saavutada oma unistus mida tal Soomes ellu ei õnnestunud viia. Solid crackfic. 8.5/10

7. head ööd ehk neljas naine | Kättemaksukontor | 439 | 1/? |

Tugevad mõjutused my immortalist, aga selle fici teeb suurepäraseks throwback 00'date eestikeelstetele järjejuttudele ja nende keelekasutusele. Laksu on korralikult. 7/10.

[erliblogi]

23.10.2021

Täna on mu sees veidrad tunded ja ma tundsin kohe, et tuleks siia ja paneks midagi kirja.

Ilmselt kõik teavad, et täna toimus Tallinnas Vabaduse väljakul Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) korraldatud meeleavaldus «vaba ühiskonna kaitseks», kuhu kogunes mitu tuhat inimest.

Täna ma sain kokku inimesega, kes on mulle varem väga lähedane olnud ja kuigi me ei kohtu enam üldse tihti, siis saame ikka kõigest rääkida. Ja pärast temaga kohtumist ja temaga ka sellel teemal arutlemast mõtlen ma, et just selliste kogunemiste pärast võib juhtuda, et me jälle pikka aega kedagi ei näe, me kedagi kallistada ei saa, me peame üksi olema.

Kõigil on õigus oma arvamusele. Kui minu tuttav ütleb, et ta ei taha end vaktsineerida. Olgu, ära vaktsineeri. Ma ei suru seda sulle peale, aga palun ära sina ka suru oma arvamust teistele peale.

Minu arust on Eestis siiski veel vaktsineerimine soovituslik mitte kohustuslik. Piirangud on leebed, võiks olla palju rangemad, siis saaksime efektiivsemalt haigusest üle.

Sellised kogunemised ei muuda seda haigust olematuks.

``Eesti vabaks``

``Eestis on diktaktuur``

``Valitsus rikub põhiseadust``

``covidiootlus``

``koroona piirangud on oht meie tervisele``

Ma kuulasin postimehest neid sõnavõtte ja lihtsalt kurb hakkas.

Mul oli hea meel täna oma sõbrannat näha ja ma loodan, et me ei pea väga kaua enam kannatama, et me saaks lähedastega rohkem koos olla.

[rgd187]

Metamorfoos 6 6 6 ⸸☿⛧⚰️

tahaks lõigata läbi mõne sinu närvi,

näha mis teeb sinu keha,

pole paremat teha, inimkatsed..

tulge koju väiksed lapsed, mu mõistus on okse...Palun jookse!

Muidu puude vahel sind karistan, sinu vaimu pimestava hirmuga väristan, ära karda, proovi mind parem maha murda, redrum niikunii.

Lamad, hoiad naba, üksi keset raba, mitte keegi siin wifit ei jaga, ongi lõpemas rada siin täna, ma tänan, lähen nüüd sinna, kus avaneb värav allilma tänav, keegi ei tunne kedagi läbi pimeduse ära, palun väga, oled kohal, tõmban uksed lahti ja istun paati juhipool vaba kõrval paar maagilisi tisse, esteetiline tume printsess, võtan tulistamis positsiooni sisse, litin gaasi, eklektiline tragikomöödia..

Iga järgnev mõte on oma olemuselt poolik, anatoolik, vanakooli mürsik, mis timmid, mina sügan munni ja närin küpsist, mäletad mis sai sellest tükist, mutrike mutrike laua peal, kadunud mees leidmas end tantsimas kuninga haua peal, selle kirstu varastan, selle vaimu vabastan piinakambreid ma purustan, sinu koledad teod ma sinueest unustan

Ära lepi! Om muni muni maha muniye soha ~ kõik patud saadan sohu, tohuvapohu, olen leidnud kodu, ma lohus lendan nagu lohe lendu kohe.. sülitan tulepalli suure, teen musi, tuuleiil mind vastu paitab, alkeemiline visualiseerimis kunst , hea chi, siin ma laristan, kosmiline bong, porgandirong, missugu on see gong, ive been waitin at the top all night long. kõik salvestatud mängud, floppy disk on täis, kuninganna mormo minul kaisus käis, varsti tuleb säde , uus ja äge, tunneta oma väge, pole enam lage, ramen ei ole kunagi nõnda mage,kus toimub järgmine metsarave, hardcore renegade nuuskmõmmiku meel on karske, aitäh jõmmid, head võmmid, femdom ja muud gängid, teiega ma vahel vaibin, teeme täna skaibikõne, skaudilaagri sõber, see ongi tõde seal sündis meie maagiline võrgustik, õrnus on sinu pöördepunkt, südametuks, eksistents on Minuga 1

[flow-green]

Koerarõõm ning F*ck-it-dieet

Aegamööda rooman oma mustast august välja. Mitu kuud vaikust on hetkeks läbi. Kadusin päris tõsisel põhjusel veidikeseks pildilt. Ma siin seda hetkel lahkama ei hakka, aga ütleme nii, et kuskil poolteist kuud olin nii vaimselt kui füüsiliselt täiesti läbi ja omas mullis. Ei, ma ei kukkunud kuskile toitumishäire relapse’i küüsi. Lihtsalt elu viskas teele väikse vingerpussi ja proovikivi, mis õnneks niivõrd-kuivõrd positiivselt lahenes ja märtsi kuuga suutsin end ka vaimselt taas reele tõsta.

Need kaks kuud olid tegelikult üsna seiklusterohked ja avasid mitmel rindel mu silmi. Hakkasin rohkem hindama seda, mis ja kes on mu ümber ja seda, kuidas mu pere ja lähedased toeks on. Taipasin, et olen neile iseenda lõhkumisega palju haiget teinud ja kellegi pärast muretsemine on tegelikult ju kohutav lisakoormus ja stress. Nii et ma olen selle kogemuse eest tänulik. Aina enam olen hakanud lahti laskma end kammitsevatest piirangutest ja deemonitest ja liigun vaikselt, ent üsna sihikindlalt mentaliteedini, et minu keha on mu tempel, minu enda kodu ning see teenib vaid mind ennast, mitte kedagi teist. Noh, võib-olla kunagi kauges tulevikus on see ajutiseks koduks veel ühele indiviidile, nii et peaks veel eriti hoolsalt selle eest hoolt kandma.

Viimased kaks nädalat on mu silmad veel rohkem avanud, sest koperdasin kogemata kombel ühe raamatuni, ent sellest täpsemalt veidi hiljem. Kõigepealt tahan rääkida ühest suurimast muutusest, mis on me ellu niivõrd palju rõõmu ja positiivsust toonud. Nimelt on meil nüüd uus pereliige. Ei, ma ei sünnitanud... (veidi irooniline), kuid meie kodus on nüüd kuulda nelja väikse käpa padinat, küüneklõbinat puupõrandal. 16. veebruaril avanes meile täiesti ootamatu võimalus võtta omale koer. Charlie on nüüd peaaegu kaks kuud olnud see imeline kingitus. Selline üsna omapärases suuruses ja teadmata tõuseguga koer (me kahtlustame, et rebane võib olla asjasse segatud...) on meid sõgedateks koeraomanikeks muutunud. Teate küll, crazy cat lady.

Meie oleme crazy dog lady and sir. Ma arvan, et kui meid me loomulikus elemendis koduseinte vahel nähtaks, siis meiega enam ametlikes aspektides väga tegemist ei tahetaks teha.

Aga siin ta on. Charliel on nüüd isegi oma Instagrammi konto (järgmine märk, et normaalsed me ei ole :D).

Härra ajab massiivselt karva ja meil on autos, kodus ja perekodudes varuks karvarullid ning kui kolmapäeva hommikul tolmu imed, on õhtuks täpselt samad rullid end oma vanades kohtades mugavasti sisse seadnud.

Charlie on lahe. Sõidab südamerahuga autoga, me käime iga nädalavahetus mõnes uues huvitavas Eestimaa paigas jalutamas. 10-kilomeetrised matkad on juba nii tavapärased. Üks eriti eriline hommik oli paar nädalat tagasi laupäeval, mil meil täiesti tühja koha pealt kell 4 hommikul uni läinud oli. Voodis vedeledes mõtlesime, et mis edasi. Magame või.... oot-oot, kell 6 tõuseb ju päike. Ajaks end õige maast lahti, pakiks hommiku- ja lõunasöögid kaasa ja vaataks päiksetõusu ja siis Käsmu matkama? Mõeldud-tehtud. Sellest sai üks väga lahe ja meeldejääv päev.

Charlie on teraapiakoer. Iga kord, kui mul tuleb nututuju peale, võtan Charlie kenasti kaissu ja tema soojad ning elutarkust täis silmad pühivad kõik mured ära. Lisaks on Charlie meid nii mõnusasti aktiivseks teinud. Käime iga päev mitu korda jalutamas ja ma olen jälle hakanud iseenda pärast jooksmist ja liikumist armastama. Ma ei loe enam ammu kilomeetreid ega tempot. Ma ootan juba õhinaga oma hommikujooksu ja ma naudin, tõsiselt NAUDIN liikumist.

Nüüd aga minu uuest ,,dieedist’‘, mille nimeks on The Fuck It Diet. Sain endale hiljuti taaskord uue e-lugeri ja see ajendas mind otsima e-raamatuid, mis on kasulikud toitumishäirete küüsis vaevlevatele inimestele. Silma jäi just sellise pealkirjaga raamat. Soetasin selle oma lugerile ja asusin lugema. Juba esimesed leheküljed kukutasid mu suu ammuli: alguses vihast, seejärel mõistmisest.

See raamat on täiesti pea peale pööranud mu maailmavaated ja suhtumised eri dieetidesse, toitumisse ja kaalunumbrisse. Kogu raamat õpetab, kuidas vabaneda söömissõltuvusest, enesehinnanguprobleemidest ja obsessioonist oma kehakujju ja -kaalu.

Miks olen ma juba 10+ aastat maadelnud anoreksia, buliimia ja õgimissööstuhäirega? Miks kukun ma oma madalseisus ja täielikus kehavihkamisperioodis absurdsesse kaloripiiramismulli, kus kaotan 2 kuuga 6+ kilo, suudan end kondise, ent õnnetuna hoida maksimaalselt 3-4 kuud, sest ma ei luba endal midagi süüa, tahaks veel kaalus alla võtta, et oleks reservi ja põen kilode pärast kohutavalt, siis väsin ja nõrken ja seejärel kõik kaotatud kilod ja enamgi paari nädalaga tagasi söön? Miks ei suuda ma kaalu kaotada, kui otsustan, et pean näljutamise asemel parem mõnd dieeti, ent see ei anna tulemust, kaal ei lange, frustreerunult asun toitu kas välja oksendama või kukun jälle õgima? Miks see ratas nii käib ja mu kaal MITTE KUNAGI stabiilseks ei jää? Miks kõigun ma äärmusest äärmusesse? Ma olen end materdanud ja piitsutanud aastaid. Otsinud põhjuseid, et äkki mul ongi pekkis geenid ja ma olengi määratud igavesti end 500 kalori peal hoidma, et end seal kuskil normaal- ja alakaalu piiril hoida (sest et ideaal, eks?).

Ja siis sain ma vastuse: asi ei ole minus, asi ei ole geenides. Asi on dieetides, vahet pole, kui ilusateks ja värvilisteks need kirjutatud on. Asi on selles, et inimese keha ja meel ei ole loodud järgima reegleid, mis raamistavad toitumist. Olgu selleks paastumine, LCHF, keto, paleo, toortoit, isegi mindful eating (söö aeglaselt, hinda oma nälga. Kui on alla 9, ära söö, joo vett. Jällegi hunnik reegleid).

Enamus inimesi pendeldab end ühe dieedi pealt teiseni, järgib ettekirjutatud reegleid ja kaloreid paar kuud ning siis tuleb relapse. Relapse tuleb, alati tuleb. Seejärel ostad omale uue toitumiskava, mis lubab veel paremaid tulemusi. Sa ostad hingehinna eest kokku megatervislikke pähklivõisid, mandlijahu, kookosõli. Sa asendad oma lemmiktoidud mõne napaka alternatiiviga. Sa guugeldad, miks KURAT mul on šokolaadiisu ja saad vastuseks, et Sul on magneesiumipuudus, söö parem 12 mandlit ja unusta šokolaad. Selle asemel, et see neetud šokolaad osta ja eluga edasi minna. Ei, šokolaad on keelatud toit ja seda ei tohi osta. Aga sa ikkagi ostad, sööd selle ära ja seejärel lubad omale, et nüüd sa ei söö mitu kuud enam šokolaadi ja piirad järmised 2 nädalat oma kaloreid ja sööd selle asemel mandleid. Ja oled õnnetu. Ja siis sööd jälle šokolaadi, ja oled õnnetu. Round and round it goes.

Ja sa võtad need 5 kilo kohe tagasi juurde. MIKS?

Lihtne: su keha ei saa enam aru, mis toimub. Aastaid ja aastaid oled keha hoidnud nälgimise piiri peal. Dieedikultuur on ette kirjutanud, et selleks, et kenasti kaalus alla võtta, tuleb end hoida kaloridefitsiifis ja see võiks olla nii 1200-1500 kalorit päevas, maksimaalne kaloraaž on 2000. Sa loed igat ampsu, igat suutäit, kõik läheb MyFitnesspali kirja. Sa sööd oma söögi ära, sul on veel millegi  järgi isu ning juba plaanid ja muretsed järgmise söögikorra pärast. Sa mõtled toidust 85% oma päevast (mina mõtlesin 100%, isegi siis, kui ma seksisin. Äge, eks?).

Keha ei ole loll. Kehale on aastate vältel sisendatud, et iga nurga taga peidab endas uus dieet, uued piirangud ja uus näljutamine. Keha kardab. Keha kuulab aju, mis korrutab lõputuid reegleid toitumisest. Šokolaadi ei tohi, pitsat ei tohi, sai on halb, juust on halb, jäätis? Ainult sorbett või suhkruvaba või tee ise banaanist. Keelatud vili on ikka ju kõige magusam ja siis ostad omale 2 liitrit jäätist ja sööd kõik korraga ära. Siis sa piitsutad end, et jäätis ON KEELATUD ja sa ei tohi enam nii. Ja nii see käib.

Nüüd tuleb kõige jaburam, ent kõige loogilisem fakt: mustrist välja murdmiseks on üks viis ja see on lihtsaimast lihtsam. Söö. Kõike. Palju. Söö KÕIKE, mida sa oled aastaid tahtnud ja endale keelanud. Söö oma isud täis. Söö kasvõi siis, kui kõht tühi pole. Lihtsalt söö. Niikaua, kuni sa enam ei taha. See protsess võib võtta sõltuvalt inimesest nädalaid, kuid, võib-olla aastaidki. Raamatus on juttu inimestest, kes jagavad kogemust, kuidas neil kulus kolm aastat, et keha tagasi ümber reprogrammeerida. Ja see on hirmus. Oi, kui hirmus see on. Aga see on see, et lihtsalt hüppa vette, ära katsu varbaga. Seda rutem saab asjad jooksma. Tulemus? Keha rahuneb. Aju programmeerib end ümber / tagasi. Ükski toit pole enam keelatud (kui sul just pähkliallergiat ei ole. Palun ära sel juhul pähkleid omale luba). Aju teab, et kui ta tahab, võib ta seda alati saada. Ja rahuneb.

Jah, kaal tõuseb. Keha ei ole veel kindel, et õudus on läbi ja et nüüd saab ta lõpuks funktsioneerida nii, nagu ta loodud oli. Kaal tõuseb, kuniks keha paraneb ja siis... langeb kaal sujuvalt oma loomulike punktide vahele. Ma tean, kus see mul asub ning kuigi see on vähemalt 5 kg rohkem sellest, mis oli mu kõige pisem kaal (hetkel olen kogunisti 10 kg raskem kui kõige pisem kaal), olen ma vaikselt hakanud selle numbriga leppima.

Ja ma olen nüüd seda lähenemist praktiseerinud pool nädalat. Üle-eeile sõin ma üle aastate Hesburgeri sööki (vekeburgeri suur eine), eile tellisin omale pikemalt mõtlemata Pizzakioski vegan pitsa (ei mingit juustuvaba jura, vaid täispakett), ma olen nüüd 4 päeva järjest söönud jäätist, vegan kohukest. Ja eile tabas mind esimest korda krõps. Ostsin endale taaskord ühe pulgajäätise pärast pitsat ning kui olin selle ostnud, taipasin, et ma ei taha seda praegu. Mul pole isu. Panin selle külmikusse oma aega ootama. Õhtul pärast suppi ja sooja juustuleiba (!!!) otsustasin, et söön selle nüüd ära. Ma olin pool jätsist ära söönud, et ei taha vist enam. Sõin siiski lõpuni, sest see oli pisike šokolaadijäätis, ent sellest piisas. Mul ei olnud enam terve õhtu mingeid isusid. Ma ei mõelnud toidust. Kui vanasti mõtlesin ma pärast igat õhtusöömat hirmuga järgmise söögikorra peale ja et ma ei tohi ju pärast kella kuut süüa, aga kõht ju läheb tühjaks, ja hommikusöök on nii kaugel, ja hommikust ma niivõinaa proovin mitte süüa, sest et intermittent fasting ja 16+ tundi paastu, ja see muutis mu pahuraks ja kurvaks ja kurjaks ja viskas oma mulli, siis eile käis krõps ja toit ei tulnud enam sekundikski enam meelde. Täna hommikul ärkasin täiskõhuga. Ja ma ei mõelnud toidust. Ma ostsin omale paar tundi hiljem Rimist väikse topsitäie kaerahelbeputru, porgandeid ja hummust – ja mitte seetõttu, et ma pean, tervislik on, ma ei tohi muud. Mul oli tõsine isu porgandi ja hummuse ning kaerahelbepudru järgi. Lõunaks otsustasime, et käime võtame Grillersist burksi. Võtsin omale vegan burgeri, ilma saiata naked versioonina: jällegi mitte seetõttu, et mõttetud kalorid saias, iu, ei tohi. Ei. Mul oli tõsiselt kõht täis veel porganditest ning eilne ja üle-eilne rämps olid vist oma töö teinud ja mul oli isu täis. Mul oli tõsine tahtmine saada see vegan burksipihv mõnusa värske salatipadja peal. Ja ma ei võidelnud endaga. Ma sõin selle burgeri ära ja ma ei neanud end sügaval sisimas, et miks ma saiaga ei võtnud. Sai on keelatud, aga kurat, ma ju tahan. Ma ju TAHAN. Nope. Ei tahtnud.

See oli kell 15:00. Ja mul on kõht siiani täis. Vanasti oli mul paaniline hirm järgmise söögikorra ees ja lisaks võttis mõne lisasnäki (keelatud šokolaadi, jäätise või muu säärase) vajadus silme eest mustaks. Ei tohi. Ja seda rohkem kasvas vajadus.

Ma pole täna enam kordagi söögile mõelnud, v.a. nüüd, kui seda teksti kirjutan.

Ma olen juurde võtnud ja see hirmutab mind ja ma pihtisin sellest oma kaaslasele üleeile. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et kui aus olla, siis pole ta isegi märganud, et ma juurde olen võtnud. Mis see on? Umbes 5-6 kg? See on olematu arv. Muidugi saan ma ise aru, et olen juurde võtnud, sest riided on parajad (XS-S suurus, mis enne oli kergelt lohva-lohva, on nüüd paras. Neiu, kas sa vajad veel tõendeid, et sa ei ole paks?) ning mu jalad ei ole trimmis pulgad thigh capiga ning rangluud ei turrita välja. Mul on sentimeetreid juude tulnud ja ilmselt sellega ongi tegelikult kõige raskem leppida. Ma nägin esimest korda üle aastate, kuidas kaalul oli esimest numbrist 5 saanud 6, muidugi üleöö, mis tähendab, et tegu oli siiski veekaaluga ja tõenäoliselt on see siiski paar kilokest vähem, ent hirm oli reaalne ja sel hetkel taipasin, et ma ei viitsi enam nende numbrite pärast ka nutta. I am so done. Sel päeval palusin kaaslasel kaal ära peita nii, et ma ei tea, kus see on. Käisin oma jooksuringil ja tagasi tulles nägin, et kaal oligi kadunud ja kaaslane naeratas rahulolevalt.

Laupäeval käisime sünnipäeval, kus oli kõigi rõõmuks üles seatud tünnisaun leilisaunaga. Bikiinid olid kaasas, aga ma olin paar päeva enne juba sõjakalt raiunud, et mina sinna ei lähe, mina oma pekke letti ei viska. Aga mu tuttav ütles selle peale, et murra see kangekaelsus läbi, ületa oma hirmud ja tee see ära. Keegi ei mõista hukka, keegi ei saa arugi, kõik need deemonid on mu peas kinni. Peol olin ma veel täielikult veendunud, ent sinna ma ei lähe. Ja siis üks hetk andsin ma iseendale mentaalselt jalaga tagumikku ja läksin. Ja ma ei kahetse. Mul oli tõsiselt tore. Ei tundunud küll, et keegi mind ülevalt alla põrnitses ja mõtles, et issand, kui paks.

See nädal on olnud raske, ent mul oń nüüd käes nii palju esimesi väikseid võite ja selliste näiliselt tühiste probleemide ületamist, mida ma varem enam kunagi võimalikuks ei pidanud. Motivatsioon on laes. Ma ei uskunud, et mul on reaalselt veel kunagi tulemas aeg, kus ma ei ole toidu suhtes obsessiivne ja ei mõtle sellele 18/7. Muidugi ma tean, et see progress ei ole kohe kindlasti mitte poole nädalaga tehtud. Ma ise julgen ennustada, et selleks kulub kuid, et korvata üle 10 aasta tehtud kahju.

Üks esimesi hirmusid, mis mind raamatut lugedes tabas, oli küsimus, et aga mis saab, kui ma söön end sama suureks nagu need mitmesajakilosed ameeriklased? Ja kohe tuli ajust loogiline vastus: need 200kilosed ameeriklased on täpselt samamoodi mentaalselt haiged, sest on end toiduorjadeks söönud, vastupidise spektrina: nad on end emotsionaalselt sellesse kaalu juba lapsest saati õginud, olgu need põhjused siis perekondlikust eeskujust, sotsiaalsest keskkonnast vm, aga minu elu on alles 30ndates ja oma 80% sellest olen ma söönud mitmekülgselt ja vähemalt sama palju olen olnud normaalses kaaluvahemikus, kerge ülekaal kimbutas vaid puberteedieas, kus mängisid rolli hormoonid, tasuta koolilõunad, pidev elukoha ja -keskkonna vahetamise stress, aga ma sain sellest kõigest varateismeeas jagu ja aastaid oli mu kaal kenasti tasakaalus ja kõikus väga vähe: kuni hetkeni, mil ma end ülepeakaela dieedimaailma viskasin ja põrgu lahti läks.

Niisiis kohe kindlasti ei ole ma suuteline end paarisajakiloseks sööma. Võib-olla kardan, et kõige reaalsem on stsenaarium, kus kaal tõuseb trobinal 65+ kg peale, siis hakkab BMI järgi vaikselt terendama ülekaal, ent ka see ilmselt on üsna ebatõenäoline, sest ma näen, et tegelikult mahutan ma endasse toitu päris vähe ja kui ma oma metabolismi nüüd tööle saan, ei tohiks (teoreetiliselt) see kaal üldse enam idiootselt üles-alla kõikuma jääma, vaid paikseks vajuma. See oleks tegelikult el dream. Ma usun, et see tooks mulle LÕPUKS kaua taga nutetud mentaalse ja füüsilise rahulolu.

Ma igatsen normaalset elu. Ma olen oma elu parimas suhtes ja see on niivõrd tihti juba kuristiku serval mu haiglase kehaideaaliobsessiooni tõttu kõikunud. Ma olen niivõrd palju head mängulauale panustanud ja sellest kõigest nii napilt peaaegu ilma jäänud. Aitab. Tõsiselt. Nüüd aitab.

[lastetoamoobel]

5 parimat nippi mugava ja praktilise lastetoa loomiseks

Milline peaks olema lastetoa mööbel, et see oleks sobilik nii heaks mänguks, koolitööks kui ka puhkamiseks ja lõõgastuseks? Milline võiks olla värvide valik või hoopiski missuguseid mööbiesemeid oleksid vajalikud? Ja kuidas ja kas arvestada lapse soovidega või otsustada siiski ise kõik meie laste eest? 

Siin tahamegi teieni tuua parimad soovitused ja nipid, et luua just see parim lastetuba!

Siis kui meie mudilased on veel väikesed, võib olla lihtsam valida vajalikke mööbliesemeid, kuna siis ei tule arvestada paljude erinevate soovidega, mis võivad valiku keeruliseks teha.

Samamoodi pole pisikestele lastele üldsegi vaja palju mööbliesemeid, eriti veel kui nad iseseivalt ei tegutse.

Iga vanuse jaoks on võimalik leida vastavaid tooteid ja esemeid, näiteks kui teie lapse jaoks on vaja uut voodit, peaksite valima beebivoodi, lastevoodi või noortevoodi vahel. Igaüks neist on tehtud just sobivaimaks oma eagrupile.

Kuid teismeeas hakkab teie laps veelgi rohkem oma magamistoas aega veetma, sest sellises eas on esiteks välja kujunenud paljud iseseisvad tegevused, millega teie lapsed tegelevad ning kõigele lisaks on ju vaja ära teha kodutööd ning võimaluse korral ka kutsuda külla sõpru või siis lihtsalt muusikat kuulata. Sellepärast on tähtis, et oleks olemas nii hea õppimisala, kuid me ei tohi kunagi ära unustada ka mugavad lõõgastus- ja magamisala. 

Ka voodi osas tuleb lapse kasvades selle suurust vahetada. Eriti, kui olete ostnud väiksema hälli oma beebile või lihtsalt lühemat sorti voodi mudilasele. Väiksemad voodid on suurepäraseks valikuks kuna need tagavad ka vastava turvalisuse ja kõrguse vastavalt lapse pikkusele ja eale. 

Noored eelistavad tihti noortevoodit, mille all peetakse enamasti silmas voodit, mille all on ka mugavad sahtlid või voodikastid. Samas kui peaksite soovima osta sellise voodi juba varasemas eas, saab tavaliselt sellele lisada ka spetsiaalse turvapiirde, mis tagab parima turvalisuse. 

1. Valige sobiv vooditüüp  

Puhkamine on meie elu üks tähtsaimatest osadest. Voodis veedame peaaegu ühe kolmandiku oma elust ning sellepärast on ka tähtis teada une väärtust ja mitte alahinnata hea voodi olemasolu. Ning seda enam, kui jutt käib meie laste voodist, sest nende jaoks me teeksime ju kõik, et neil tõesti ohutu, mugav ja ühe sõnaga öeldes, lihtsalt parim elu oleks! 

Lastetubade jaoks on tihti võimalik valida erinevate vooditüüpide vahel, näiteks kui lapsi on rohkem kui üks, valitakse tihti narivoodi, mille suurimaks plussiks on ruumi kokkuhoid, mille arvelt saate ruumi ka lisada kas suure riidekapi või hoopiski jätta lastele rohkem ruumi suurema mänguala jaoks. Samuti on narivoodite kõrval ka tihti lisariiulid, mis on ideaalsed raamatute ja muude asjade paigutamiseks ning kompaktse, kuid sisuka toa loomiseks. 

Narivoodi võib olla mitmekülkseks lahenduseks 

Ka narivoodeid võib leida erinevates variantides. Mitmetel narivooditel käib alumine voodi kokku ja see muutub diivaniks. Samas on ka variante, kus alumist voodit üldsegi ei ole ja selle asemel on kas kirjutuslaud, kapp või mänguala. 

Sellised kahekorruselised voodid on tõesti kompaktsed, mis aitavad teil sisukalt ära kasutada täiesti iga kuupmeetri toas. See on veel eriti meeldiv, kui teie lapsed kutsuvad külla ka oma sõbrad, sest neile kõigile saab mänguala olema veelgi laiem ja mugavam. 

Samas peame meeles pidama, et nari ei pruugi sobida kõigile lastele. Esiteks peaks teie laps olema piisavalt vana, et olla iseseisev ja eelkõige peab ta oskama ronida alla ja üles narivoodi treppidest, seega on narivoodi parim lastele, kes on vähemalt 5-6-aastased. 

Ülemine korrus loob ka mõnusa ja rohkem eraldatud ala, mis võib tunduda tõelise privileegina, kuid kas sellises olukorras oleks ka alumisel korrusel magav laps õnnelik?

Sest tihti võib juhtuda, et vooditrepid on väga lähedal alumisele voodile, mis ei tahaks seal magavale lapsele üldsegi privaatsust ning ta võib tunda end sellest häirituna.

Ja ärme unusta, et linade vahetus on tavaliselt lapsevanema ülesanne, nii et iga kord kui on vaja linu vahetada, tuleks ka lapsevanemal just sinna üles ronida, samas võib alati küsida ka lapse abi, kuid parimal juhul oleks hea, kui te ka ise suudaksite ja eelkõige tahaksite sinna üles ronida. 

Lastevoodi mugavused  

Narivoodiga võrreldes, on tavalised ühekohalised lastevoodid palju turvalisemad, sest jääb ära igasugune ronimine ning nii saavad ka väikesed mudilased sellistes voodites magada. 

Lastevoodeid tehakse erinevate kõrgustega, sellele võiks suuremat tähelepanu panna just eriti kui teil on väiksemad lapsed. Madala voodi korral saavad pisikesed lapsed olla palju iseseisvamad, kuhu nad saavad vaevata ise peale ronida ja ka sealt maha tulla. Selliseid voodeid kasutatakse ka erinevates lastekasvatusprogrammides, mis just soosivad laste iseseisvust. Näiteks Montessori kasvatusmeetodis, mis on üks tuntumaid iseseisvusprogramme laste jaoks, soovitatakse osta üldsegi ilma jalgadeta voodi, kus isegi väike beebi saab ise liikumisega hakkama. 

2. Arvesta nii enda kui ka oma lapse eelistustega 

Kui tahaksite anda ka oma lapsele võimaluse otsus teha sobiva mööbli valikul, sirvige temaga ajakirju, viige ta mööblipoodidesse, suunake teda vastavatele veebilehtedele, viidates millised on õiged kombinatsioonid oma toa edukaks kaunistamiseks, jäädes ka eelarve piiresse, sest laste unistused on tihti suuremad kui nad ise.

Kuid kindlasti võiksite te anda võimaluse valida värve või mustreid, mida meeldiks neile oma toas näha. Võite öelda oma lapsele, et ta joonistaks oma unistustetoa koos oma lemmikvärvide või just sobivate asjadega, mida tema tahaks näha oma toas. Näiteks kui laps tahaks valget tooli, saaksite te teha lahti mõne veebilehe ja sealt avada ka teie jaoks sobivad valged lastetoolid ning küsida, millist valget tooli tema nendest kaheks eelistab. Nii saab nii laps kui ka lapsevanem oma tahtmise ja soovid täidetud. 

Palun arvestage, et see on täiesti loomulik, kui imekaunis tuba, mis teie armsal lapsel on olnud, ja mis ka talle endale meeldis, tuleb täielikult muuta, kuna on muutunud ka eelistused ja maitsed. Beebidele tehakse tavaliselt neutraalsetes toonides toad, mudilastele ja väikestele lastele aga pigem erksavärvilised.

 Nooruki- ja teismeiga on aga tihti suur muutuste aeg ning sel ajal muutuvad ka eelistused, võib juhtuda, et värvid ja stiil, mis varem toas olid, ei meeldi talle enam üldsegi ning üsna kindlalt ei vali teie nooruk sellisel ajal pastelltoone, mis võib-olla oli just see, mida teie olete nii väga lootnud ja armastanud.

3. Vajalikud mööbliesemed parima lastetoa jaoks  

Kui lastetoas on olemas juba mugav voodi, laiad riiulid ja mahukas riidekapp, tuleks lisada juurde veel paar praktilist eset, et toas olemine oleks tõesti hubane ja meeldiv. 

Korraliku õppetöö jaoks on kindasti vaja head kirjutuslauda, millel oleks suur tööpind, kuid ka palju sahtleid, et kõik oma asjad ilusti ära mahutada. Tihti on paljud lapsevanemad leidnud, et kirjutuslaua asetus akna lähedal, aitab nende lastel saada esiteks rohkem päevavalgust ning teiseks ka olla loovamad, kuna nii saab pilk vahetevahel ka puhkust ning tihti rohkem inspiratiooni väljas toimuva kaudu. 

Ning lõpuks, ärge unustage ka head valgustust. Tuled lisavad ruumile stiili ning aitavad reguleerida selle hubasust. Ilus laualamp võib anda toale mõnusa õdusa valguse, kuid samas võib ka see väga vajalik olla õppetöö jaoks. Omamoodi atmosfääri loovad ka seinalambid, mis annavad uudse ja ilusa valguse just siis, kui nende valgus peegeldub tagasi seintelt. Nii ei tule lambivalgus teile kunagi otse silma, kuid tänu seintele levib valgus hästi edasi, mis annab hajutatud, kuid piiravas koguses valguse tervesse tuppa.

4. Toa kordaseadmine peab olema lihtne  

Nüüd pole küll vaja häbi tunda, kui teie lapse tuba on harva ideaalselt korras. See on ju tuba, kus teie laps tegeleb paljude erinevate tegevustega! 

Mänguasjad, mis on laste õnn, tekitavad sageli ahastust vanematele, kes näevad neid sünnipäevadel, jõulude ja muude tähtpäevade ajal aina kuhjumas. Mängukonsoolid, pehmed mänguloomad või lauamängud, need kõik tuleb ju kuhugi panna. Parimaks valikuks toa korrashoiuks on kasutada kaste ja karpe. Õpetades lastele juba noorest east alates, et ka asju tuleb sorteerida, võib see neil aidata terveks eluks olla rohkem organiseeritud. 

Asjade kastidesse panek on tegelikult ka kõige kergem ja kiirem viis, et asju korda seada. Kui on piisavalt aega ja tahet, saab asjad ilusasti sättida kastidesse, aga kui teil on väike laps, kes pidevalt mänguasju jälle ja uuesti laiali ajab, siis on asjade kasti panemine tõeliseks leevenduseks, sest see käib väga kiirelt: asjad tuleb vaid kokku korjata ja sisse panna, ning terve tuba saabki juba puhta ilme! Need samu kaste või karpe võib ka ilusasti hoiustada riiulitel, kappides või suuremate kastide korral põrandal.

Kaheotstarbeline mööbel, nagu ka varem mainitud narivoodid aitavad hoida ka rohkem korda, sest paljudes sellistes esemetes on lisa panipaiku ja sahtleid, kuhu lapsed saavad kõik oma mänguasjad ja ka koolimaterjali asetada. Need hoiavad väga palju ruumi kokku ning tavaliselt on ka erinevad mööbliesemed kõik ühes tükis, nii et teil pole enam vaja vaeva näha kokkusobitamisega või otsida ja mõistatada, kus ja kuidas tuleks kõik toas asetada. 

5. Avasta maailma läbi oma lapse silmade 

Kuidas saada aru, kas tuba on tõesti teie lapse jaoks sobilik, kas sealsed mööbiesemed on just õige kõrgusega? Vaadake kogu tuba läbi oma lapse silmade! Asetage oma silmad oma lapse silmade kõrgusele ning nii võib teile avaneda isegi täiesti uus maailm.

Kas sahtlid on piisavalt turvalised, et ka kõige pisemad näpud sinna vahele ei jääks? Kas kapiuksed on üldsegi vajalikud? Kas tooli ja laua kõrgus on ka vastav lapse pikkusele? Kas laps saab raamatud ja oma mänguasjad ise kätte? Kas laps üldse teab, kus asuvad tema mänguasjad? 

Läbi õige lastetoamööbli saate teha toa võimalikult mugavaks ja eelkõige sobivaks just teie lapsele! Kuid esmalt, eemaldage kõik ebavajalik ning proovige kõik teha nii lihtsaks kui võimalik. Sest lõppude lõpuks jääb parimaks nipiks alati, et mida lihtsam, seda uhkem!

[eestirusski]

Kallid eestimaalased, olgu te siis sündinud siin või saatuse/enda tahtel otsustasite elada Eestis. Üks minu jaapanlasest sõber tahaks väga teada, mis keeltes meil siin räägitakse. Palun leidke mõned minutid küsitlusele vastamiseks.

[kristallioness]

Since you asked for asks for use your language day. How are you?

How are you? (English) - Kuidas sa ennast tunned? (Estonian)

Katara stood in the hallway on one foot, the other one bent to the back, her arms crossed and back supported against the wall. The fingers on her right hand drummed against the white fur of her sleeve. She was waiting for her name to be called. Soon enough, the 4-year-old joined her.

"Good morning, patient mommy! How are you?"

The elder waterbender let her baby girl take a hold of her hand and guide her into her 'office'.

"Morning, healer Kya! I'm fine, thank you for asking. A bit nervous, but I feel fine."

"That's okay. Have a seat here and I'll take a look at you."

She beckoned her mother to sit down on a pillow in the middle of her bedroom. Katara followed her orders and sat down cross-legged, resting her hands on her knees. She was eager to see what her daughter would do to her this time, given that her toy instruments were scattered on the rug, right next to the small bed on her right.

Kya also had a few genuine items she borrowed from her mother to make the play more realistic. As she stood up, the huge healer's hat tipped forward and covered her eyes. Her mother let out a short giggle and helped her out by adjusting it back on the top of her head. The little waterbender didn't let the tiny mishap bother her and she continued with her role play.

"Open wide!"

Katara leaned forward a bit and stuck out her tongue, pronouncing the vowel 'A' for a couple of seconds while Kya inspected her throat with a wooden stick.

"Very good, mommy! Your throat looks okay."

She patted her mommy's head, then scampered back to her toy collection to pick up something else. Katara watched as she sat on her knees, trying to pull the headset of the stethoscope apart so she could put it in her ears. She grabbed the metal chestpiece and walked over to her mother.

"Take off your coat, please. I wanna listen to your heartbeat and breathing."

"Sure thing, my little healer. Just give me a sec.." the elder waterbender said as she began pulling the short-sleeved parka over her head. She folded it together nicely and placed it on the rug, then sat up straight to let her baby girl press the stethoscope on her navy tunic, directly above her heart.

Kya moved it around a little bit in that area, trying to remember the five auscultation points her mother had repetitively pointed out to her. Katara laughed, then gently nudged her tiny hand downwards under her left breast. She was listening from a spot where she couldn't hear anything.

"I'm gonna listen from your back now, okay, mommy?"

"Alright, sweetie."

Kya ran behind her and began brushing her mother's long loose hair off to the side. Katara pulled the whole bunch on her chest with one hand, then hunched forward a bit. She felt how her daughter pressed the chestpiece high above her shoulder blades.

"Take deep breaths, please."

As the elder waterbender began breathing nice and slow, she could sense the pattern her daughter followed on her back. Good girl, Katara would've wanted to praise out loud. She still rushed through it, but at least she remembered to compare both sides on her way down.

"Good job, mommy! Your breathing sounds okay."

The young healer placed her mother's real stethoscope on the carpet and hurried back with a toy syringe in her hands.

"You need a shot now."

"Oh, will it hurt?" Katara asked in a worried tone as she rolled up the non-existent sleeve covering her left arm.

"No. It'll be just a pinch," Kya assured her, the same way her mother usually tried to comfort her. She held onto her mommy's arm and gave her a quick pretend injection.

"There. All done," Kya declared. She ran her hand over the spot she'd poked with the round tip of the syringe, stroking her mommy's boo-boo ever so tenderly.

"Thanks, sweetie. You were right. It didn't hurt a bit."

Katara brushed her fingers through her baby girl's hair and pulled her closer to plant a kiss on her temple.

"One more thing!"

Kya reached for an empty cardboard box in her toy pile. The miniature rectangle had a white cross with a handful of green tea leaves drawn on it.

"Here, take 3 of these vitamins. They'll help you become healthy and strong."

Katara took the small box of vitamins in her own hands and pretended to drop a couple of invisible pills onto her palm, then swallow them in one go.

"You've been a very good patient, mommy. Now all I gotta do is write how well you did during your check-up."

"Well, why don't you come here and I'll help you fill in the form."

Katara patted her thighs to invite Kya into her lap. She grabbed her toy clipboard and a pencil with a slightly blunt tip before hopping between her mother's legs. She read out the first field.

"Okay, patient's name is.. mommy."

Her answer made Katara chuckle.

"No-no, sweetie! That's not accurate enough. There are hundreds of mommies in Republic City. What if they all happen to be your patients? How are you gonna tell the difference?"

The little waterbender put a finger on her bottom lip and remained pondering until her mother helped her out.

"How about writing my name there instead? That's K.. A.."

She spelled her own name out letter by letter, teaching Kya how to write it down correctly.

"T.. A.. R-A."

Once she'd finished scribbling the last two letters, she started going through the list of vital signs she'd checked.

"Got it! Next, I have to say if everything was okay with you. Your heartbeat was normal," she said, ticking the empty square after the word 'heart'. She did the same with the terms 'lungs', 'mouth' and 'vaccinations'.

"But what about your temperature? I forgot to check."

Katara smiled and reached for the toy thermometer among her healer stuff.

"Here you go. You can measure it now."

She lifted her right arm as Kya snatched the toy and put it under there. The young healer stood up for a moment to place her palm against her mother's forehead.

"You're not hot. I don't think you have a fever, mommy. But let's check to be sure."

Without even giving it a minute or two, she pulled the thermometer out and scrutinized the sticker with the readings in the middle.

"Nope, all good."

"So, according to your diagnosis, I'm completely healthy?" Katara wondered, seeing as though 'temperature' was the last line on the chart.

"That's right!" Kya stated proudly, beaming back at her with a wide smile. Her mommy rubbed their noses together fondly, which prompted the baby girl to squeal with joy. She finished the pretend check-up by signing the document on the clipboard with her own name.

----------x----------

Katara seisis koridoris ühel jalal, teine selja taha kõverdatud, käed ristis ja selg vastu seina toetatud. Tema parema käe sõrmed trummeldasid varruka valge karva vastu. Ta ootas oma nime välja hüüdmist. Peagi liitus temaga 4-aastane.

"Tere hommikust, patsient emme! Kuidas sa ennast tunned?"

Vanem veetaltsutaja laskis oma tüdrukutirtsul tal käest kinni võtta ning suunata ta oma 'kabinetti'.

"Hommikust, ravitseja Kya! Mul on kõik korras, tänan küsimast. Olen natuke närvis, aga tunnen end hästi."

"Pole hullu. Võta siin istet ja ma vaatan su läbi."

Ta kutsus ema magamistoa keskel asuvale padjale istuma. Katara järgis tema korraldusi ja istus jalad ristis maha, toetades käed põlvedele. Ta tahtis innukalt näha, mida tema tütar seekord temaga teeb, arvestades, et viimase mänguriistad olid vaibale laiali laotatud, kohe temast paremal asuva väikese voodi kõrval.

Kya'l oli ka paar ehtsat eset, mille ta oma emalt laenas, et mäng realistlikumaks muuta. Püsti tõustes kaldus suur ravitseja m��ts ettepoole ja kattis tema silmad. Ta ema itsitas lühikest aega ning aitas ta hädast välja, sättides selle tema pea otsa tagasi. Väike veetaltsutaja ei lasknud pisikesel äpardusel end häirida ning ta jätkas oma rollimänguga.

"Tee suu lahti!"

Katara nõjatus veidi ettepoole ja ajas oma keele välja, hääldades paar sekundit 'A' vokaali, kuni Kya kontrollis tema kõri puust pulgaga.

"Väga hea, emme! Su kurk tundub korras olevat."

Ta patsutas oma emme pead, seejärel lippas oma mänguasjade kollektsiooni juurde tagasi, et midagi muud kaasa haarata. Katara jälgis, kuidas ta põlvili istus, üritades stetoskoobi peakomplekti laiali tõmmata, et ta saaks selle kõrvu panna. Ta haaras metallist otsiku ja kõndis oma ema juurde.

"Palun võta oma kasukas seljast ära. Ma tahan su südamelööke ja hingamist kuulata."

"Muidugi, mu väike ravitseja. Anna mulle lihtsalt üks sekund.." ütles vanem veetaltsutaja, kui ta hakkas lühikeste varrukatega parkat üle pea tõmbama. Ta voltis selle kenasti kokku ja asetas vaibale, istus siis sirgelt püsti, lastes oma tüdrukutirtsul stetoskoobi oma meresinise tuunika peale vajutada, otse südame kohale.

Kya liigutas seda selles piirkonnas pisut ringi, püüdes meeles pidada viit kuulatluspunkti, millele ema talle korduvalt oli osutanud. Katara naeris, nihutades siis õrnalt tema pisikest kätt allapoole oma vasaku rinna alla. Ta kuulas kohast, kust ta ei kuulnud mitte midagi.

"Ma kuulan nüüd su selja pealt, kas sobib, emme?"

"Hüva, kullake."

Kya jooksis tema selja taha ja hakkas ema pikki lahtisi juukseid külje peale harjama. Katara tõmbas ühe käega terve hunniku oma rinnale, küürutades siis veidi ettepoole. Ta tundis, kuidas tema tütar vajutas otsiku kõrgele abaluude kohale.

"Hinga sügavalt, palun."

Kui vanem veetaltsutaja hakkas ilusti ja aeglaselt hingama, tunnetas ta seda mustrit, mida tema tütar tema selja peal järgis. Tubli tüdruk, oleks Katara tahtnud valjult kiita. Ta ikkagi kiirustas sellest üle, aga vähemalt oli tal allapoole liikudes meeles mõlemaid pooli võrrelda.

"Tubli töö, emme! Su hingamine kõlab hästi."

Noor ravitseja asetas oma ema päris stetoskoobi vaibale ja kiirustas tagasi, käes mängusüstal.

"Sul on nüüd süsti vaja."

"Ahsoo, kas see teeb haiget?" küsis Katara murelikul toonil, kui ta vasakut kätt katva olematu varruka üles rullis.

"Ei. See on lihtsalt üks näpistus," kinnitas Kya talle, samamoodi nagu ema tavaliselt teda üritas lohutada. Ta hoidis oma emme käest kinni ning tegi talle ühe kiire mängusüsti.

"Nii. Kõik tehtud," kuulutas Kya. Ta libistas oma kämmalt üle selle koha, mida ta oli süstla ümara otsaga torganud, silitades emme aiat nõnda hellalt.

"Aitäh, kullake. Sul oli õigus. See ei teinud üldse haiget."

Katara kammis sõrmed läbi oma pisitüdruku juuste ja tõmbas ta lähemale, et istutada tema oimukohale üks musi.

"Üks asi veel!"

Kya haaras oma mänguasjade hunnikust tühja pappkarbi. Miniatuursel ristkülikul oli valge rist, millele oli joonistatud peotäis rohelisi teelehti.

"Näe, võta kolm neist vitamiinidest. Need aitavad sul saada terveks ja tugevaks."

Katara võttis väikese karbi vitamiine enda kätte ja teeskles, et poetas paar nähtamatut tabletti oma peopessa, neelates need siis ühe korraga alla.

"Sa oled olnud väga hea patsient, emme. Nüüd ma pean ainult kirjutama, kui hästi sul läbivaatuse ajal läks."

"Noh, äkki sa tuled siia ja ma aitan sul seda blanketti täita."

Katara patsutas oma reisi, et Kya enda sülle kutsuda. Viimane haaras oma mängukirjutusaluse ja kergelt nüri otsaga pliiatsi enne ema jalgade vahele hüppamist. Ta luges ette esimese välja.

"Okei, patsiendi nimi on.. emme."

Tema vastus pani Katara muigama.

"Ei-ei, kullake! See pole piisavalt täpne. Vabariigi Linnas on sadu emmesid. Mis siis saab, kui nad kõik juhtuvad olema sinu patsiendid? Kuidas sa vahet teed?"

Väike veetaltsutaja pani sõrme alumisele huulele ja jäi mõtisklema, kuni ema ta välja aitas.

"Kuidas oleks, kui kirjutaks minu nime sinna selle asemele? See on K.. A.."

Ta luges oma nime tähthaaval välja, õpetades Kya'le, kuidas seda õigesti kirjutada.

"T.. A.. R-A."

Kui ta oli viimase kahe tähe kritseldamise lõpetanud, hakkas ta läbi vaatama nimekirja elutähtsatest tunnustest, mida ta oli kontrollinud.

"Sain kirja! Järgmisena ma pean ütlema, kas sinuga oli kõik korras. Su südamelöögid olid normaalsed," ütles tüdruk, märkides linnukese sõna 'süda' järel asuvasse tühja ruutu. Ta tegi sama terminitega 'kopsud', 'suu' ja 'vaktsineerimised'.

"Aga kuidas su temperatuuriga on? Ma unustasin kontrollida."

Katara naeratas ning ulatus mängukraadiklaasi poole tema ravitseja asjade hulgas.

"Ole lahke. Sa võid seda nüüd kraadida."

Ta tõstis oma parema käe, kui Kya mänguasja enda kätte krabas ja selle sinna alla pani. Noor ravitseja tõusis korraks püsti, et asetada oma peopesa ema laubale.

"Sa pole kuum. Ma ei usu, et sul on palavik, emme. Aga kontrollime, et kindel olla."

Andmata sellele isegi minutit või kaks, tõmbas ta kraadiklaasi välja ja uuris hoolikalt selle keskel olevat näitudega kleepsu.

"Eip, kõik on hästi."

"Nii et sinu diagnoosi järgi olen ma täiesti terve?" tahtis Katara teada, nähes, et 'temperatuur' oli kaardil viimane rida.

"Täpselt nii!" teatas Kya uhkelt, särades talle laia naeratusega vastu. Tema emme hõõrus nende ninasid hellalt kokku, mis ajendas tüdrukutirtsu rõõmust kiljuma. Viimane lõpetas oma mänguläbivaatuse, allkirjastades kirjutusalusel oleva dokumendi oma enda nimega.

Author's note: Depending on the context, this phrase can either mean how are you 'doing' (like what's happening in your life in general, is everything okay) or 'feeling' (like what's your emotional or physical state, do you feel happy and healthy). Obviously, I went with the 2nd option for this one. More adorable role play between my favourite mother and daughter pairing (oh, you have no idea how flipping cute it sounds in Estonian, especially the dialogue when I first proofread the whole translation!).

[imperfect-postures]

kas sina oled ilus tüdruk paavli kaltsukast?

hei! nägin sind paavlis neljapäeval, kuuendal (6.) juunil ja ütlesin, et oled väga ilus. oleksin pidanud küsima su nime, aga olin selleks hetkeks juba liiga ähmi täis. kui näed seda, palun kirjuta mulle :))

[kummikvillu]

“A House made of Splinters” (2022) S. L. Wilmonti dokumentaal, mis on nii haigelt tõeline ja kurb. Siiamaani ei suuda nutmist jätta. Kõige huvitavam oli see, et need 3 last seal (Kolja, noorem vend ja siis pesamunaks õde) olid täpselt nagu mu enda lapsed. Ja see Kolja meenutas mulle nii minu vanemat poega. Ma tean, et ma ei suudaks iial oma lapsi kuhugi jätta, aga ma tunnen end küll kui üks sama sitt ema kui need emad seal. Kuigi ma saan aru, et mõlemal vanemal lasub vastutus ja nad on haiged, midagi polegi teha. Lihtsalt kõik need tunded, mida need lapsed tunnevad.. ohh.. vaesekesed. 

Ma olen enda lastest ja perest nii eemaldunud. Ma elan nagu mingi paralleeluniversumis. Ma eksisteerin nendega ja teen ja viin ja toon neid, aga ma ei ole nendega. Homme tuleb mu üle väga pika ajal üks vaba päev, ma pean lastega olema. Ma tahan nendega olla. Aga ma ei oska. 

Mul on miljon kohustust. Ma tahan loominguga tegeleda ja vajan seda rohkem kui hapnikku, aga ... samal ajal nutan, et miks ma ei suuda oma perega olla. Ma olen täpselt nagu mu isa. Täpselt nagu mu isa. Ma ei oska ja ei suuda valida oma peret enne tööd. Ma kirjutan ja nutan, sest see on tõde. Aga ma tean, et ma ei hakka iial olema see kodus pirukaid küpsetav ema. Ma tahaks olla, aga ma ei suuda. Ma ei suuda. Ma tahaks, et ma ei lähe närvi kui ei tehta nii nagu mul vaja on. 

Mu tütar (kes on 1,6 kuud vana) ei taha minuga eriti olla. Talle meeldib tema isa. Keegi ei taha minu kaisus magada, nad lähevad kõik Eluarmastuse kaissu. Ma tahan osata olla hea ema. Hea vanem. Hea kaaslane. Eks kindlasti mu enda kodu tõttu (ei taha süüdistada), aga ma ei oska teisiti olla kui oldi minu enda kodus. Kuidas sellest mustrist väljuda? 

See film oli niiiiii kurb ja kõige kurvem on see, et see on nii paljude inimeste saatus. Nii paljude. Need tunded.. need ausad tunded. 

Ma olen hakanud mõtlema, kas oma loomingus ma jutustan oma vanemate lahkuminekut?! Kas hakkan ma lahku minema Eluarmastusest? Miks see lugu selline on? Kust see tuleb?! Eriti imelik on see lugu, siis kui ma oma ema sellesse pearollli panen..  Ülimalt kummaline. 

Ja peale selle kõige.. ma olen väsinud. Ja see ei lõpe, töö ei lõppe. Ülesanded ei lõppe. Samas ma tean, et kul seda poleks, siis oleks veel kurvem. 

Ma peaksin magama lihtsalt minema ja üritama homme olla parem inimene. Palun ürita kohal olla! Palun! 

[helenaarela-blog]

Diyaluma kosk

Äratuskell 06:15...Siim, palun lükka 10 minutit edasi. 

Hommikusöögi olime kokku leppinud kella 7ks. Plaanisime minna Diyaluma kose juurde ja tahtsime seda teha võimalikult vara, et vältida kuumust ja rahvamasse. Otustasime seda teha omalkäel (tuktukiga pakuti majutuse poolt hinnaks 5000 kohaliku ehk 25 eurot). Kasutasime kohalike busse, kus abivalmid kohalikud meid rõõmsalt õigetele teedele juhendasid. Maksime kogu teekonna eest ise 10 korda vähem. Kose tippu jõudsime mängeldes ning vaated olid võrratud. 

Kosk ise koosnes mitmest etapist. Esimene osa oli järsk juga, mis jättis endast pigem nire mulje (ilmselt ka selle tõttu, et siinkandis pole 2 kuud vihma sadanud). 

Ülevalpool olid aga mõnusad looduslikud basseinid, kus ennast kuuma päikse käes jahutada sai. 

Heleni suplus kestis täpselt 10 sekundit, kuna vahetult enne märgati vees väikest madu, kelle kohalikud üle ääre alumisse basseini lükkasid. 

Alla otsustasime teiseltpoolt mäge minna, mis osutus palju suuremaks katsumuseks ning olime väga õnnelikud, et seda teedpidi üles ei pidanud ronima. Tagasi Ellasse sõites olime mõlemad päevast täiesti läbi ning Helen suutis bussis isegi magama jääda.

Koju jõudes käisime veel kiirelt söömas ning pool 10 magasime nagu väiksed beebid.