#põhja korea

[letgomypartypiece]

ATTENTION ATTENTION I WENT TO SEE 5MIINUST&PUULUUP

PÕHJA KOREA IS OFFICIALLY THE SEXIEST MAN ALIVE

[guysofeurovision]

Thank you for the 5miinust x Puuluup mention, they're all eye candy for me 😍

My pleasure! Let me repeat myself: the beauty of common people 🧡

[jeintalu]

Venemaa enda allikail kasutab Venemaa Ukraina sõjas nüüd Põhja-Koreast saadud rakette.

[taimemaailm]

Pojeng (Paeonia)

Saksa keeles Pfingstrosen või Päonien, inglise keeles peony.

Mitmeaastaliste õistaimede perekond pojengiliste sugukonnas, mis on kivirikulaadsete seltsi osa.

Taimed pärinevad parasvöötme ja lähistroopilistelt aladelt, aga mõned saavad ka hästi külmema kontinentaalklimaga Siberis hakkama, ja on nüüdseks ka Põhja-Ameerikasse levinud. Ühel kasvukohal võivad nad sadu aastad kasvada ja aastakümneid iga aasta uuesti õitseda.

Kuigi pojengiga terve taim on alati mürgine, on ta kasutusel Hiina, Korea ja Jaapani rahvameditsiinis ja keedetuna isegi toiduainena. Ka vanad roomlased rääkisid pojengide ravimtoimest, ja seda kasutati laialt Euroopas kuni 19. sajandi keskpaigani erinevate terviseprobleemide vastu.

Samuti on pojengid suure tähtsusega kirjanduses ja kunstis ning mitmetes kultuurides on ta tähtis sümbol, näiteks Hiinas sümboliseerib ta paljudele inimestele jõukust ja ilu.

Pojengide väga suured, siledad ja kuulilaadsed pungad ja veel palju suuremad üksikud õisikud erksate värvidega, mis nendest tekkivad, teevad nad väga kergesti äratuntavaks.

[vitapictura]

fenkii feat. Põhja Korea - Bangkok | Music Video from Vita Pictura on Vimeo.

Record Label | Universal Music Estonia

Production Company | Vita Pictura vitapictura.co

Music by fenkii Director & Producer l Serj Rimma DOP | Martin Raid Assistant Director | Anastasia Zazhitskaya Lasers | Romer Sirila Gaffer | Ronet Tänav Electrician | Karl Jakob Vibur Lighting Technician | Orhe Veermäe Lighting Designer | Karmo Sooväli DIT | Lev Kovalenko Photographer | Valeria Melnikova Style and Custom | Anastasia Zazhitskaya, Unclean Motion Production Assistants | Georgi Maksimov, Sergei Harhan

Video Editors | Georgius Misjura, Isam Muhammad, Kaupo Kuusemäe Colorist | Dmitri Morjakin

Special Thanks | Nike, Racer Worldwide, Liisa-Chrislin Saleh, Vladimir West, Cathouse Concert Hall

Equipment | Kaamerarent.ee, BJÖRN.FILM, Saksavalgus, Maivel Sound & Light, Showex

» Connect with Vita Pictura Facebook → facebook.com/vitapictura Twitter → twitter.com/vitapictura Instagram → instagram.com/vitapictura Youtube → youtube.com/vitapictura Vimeo → vimeo.com/vitapictura

Contact us via E-Mail: info@vitapictura.co

[roonmakook]

Kihiline mustika-toorjuustukook

Küpsisepõhi,toorjuust ja mustikad. Kannatlikkust appi võttes saab nende koostisosadega teha viievärvilise koogi, milles pole tilkagi toiduvärvi.

Küpsetasin antud kooki kaks korda. Esimesel korral kasutasin Mesikäpa Dopsi küpsiseid ja panin toorjuustusegusse kogemata liiga palju sidrunimahla. Järgisin retsepti täpselt ja sain neljakihilise koogi - küpsisepõhi, mustikavärvi toorjuust, mustikaželee ja valge toorjuustukiht kõige peal.

Tulemus oli maitsev, kuid Dopsi küpsis oli minu jaoks liialt mõru ning sidrunimahl hakkas veidi teisi maitseid segama.

Teise katse puhul kasutasin Fazeri Domino küpsiseid. Mustikamahlaga värvitud toorjuustukihile mustikaželee kihti peale valades aga kiirustasin liialt. Želatiin polnud veel korralikult settinud ning želeekiht vajus toorjuustukihi sisse. Segasin kihid omavahel toidupulkadega segi, mõeldes, et tõenäoliselt on tulemuseks lihtsalt veidi tumedam toorjuustukiht ning tegin uue želeekihi koogile peale. Kooki lahti lõigates avastasin, et esimesene želeekiht oli toorjuustust läbi vajunud ja põhja settinud. Nii sain õnneliku apsaka tõttu veel uhkema, viievärvilise koogi.

Kasulikke linke:

Retsept “No bake Blueberry Cheesecake” - Korea youtuber Joconde

[pisikepilukas-blog]

Nii. Mis koduigatsus?! Kuskile ma veel ei tule! Mul oli lihtsalt üliäge päev!!! Kuulsin ühest tüübist siin, kes elevantide hooldekodu peab. Kuna elevandid on Tais (eriti põhjas) põhiteema ja neid lihtsalt peab siin nägema, aga ma ei tahtnud toetada firmasid, kes elevante halvasti kohtlevad ja turiste nende seljas mööda teed edasi-tagasi solgutavad, siis leppisin kokku kohtumise Migueli farmi. Miguel näeb välja nagu maailma kõige suurem oss, kaelas kuldkett, mis jämedam kui minu pöial, aga ta on lihtsalt võrratult tore ja ülimalt meeldiv! Meie jäägitu sõprus sai alguse hetkest, mil ta mulle passion fruit’i-laimi džinntoonikuid segama hakkas ja me erinevatest džinnidest lobisema kukkusime. (Ma sain väga hea retsepti, nii et usbeki vaibapeol Kreutzwaldis saavad Maria ja Indrek - ja kõik teised, kes soovivad - uut džinntoonikut.) Miguel on Mehhiko-Hispaania päritolu ja töötab pool aastat Dubais advokaadina ning teise poole aastast veedab Pais. Ta on kokku ostnud 80000m2 maad, mida kutsub “elephant food” ja kus lisaks elevantide turgutamisele tegeletakse ka ohustatud puuliikide kasvatamisega ja siis mööda provintsi laialiistutamisega. Sellel aastal kasvatavad (ja ümberistutavad) nad 250000 puud, järgmisel aastal aga plaanivad jõuda miljoni puuni. Aga elevandist. Hetkel on Migueli juures üks 31.a emane elevant, kelle kohta esimese asjana öeldi mulle, et ta on “väga rase”. (Miguel ostis ta eelmise omaniku käest 45000€ eest, kui ta oli alatoidetud ja kõhna ja haige - nüüd on ta terve ja rõõmus elevandipreili, kes naudib elu täiel rinnal). Kuna tiinus paistab välja vasaku külje peal, siis ütlesid elevandi eest hoolitsevad džunglimehed, et sünnib tüdruk. Beebi peaks sündima mais ja pärast seda jäävad nad Migueli juurde veel 3.aastaks. Seejärel on pisike elevandike juba piisavalt tugev ja nad viiakse üle suurde rahvusparki. Kõigepealt toodi mu ette hunnik banaane ja öeldi, et elevant sööb päevas 40kg banaane ja lisaks 160kg taimi. Siis sumpasime läbi jõe teisele kaldale, kus mulle üle pea olevas võsas polnud muud kui elevandikujulised rajad. Džunglimees (pärismaalasi kustusid nad niimoodi) kadus kuskile ja ühtäkki seisingi ma silmitsi kolmetonnise elevandiga. Päris elevandiga! Natuke hirmus oli algul. Tegelikult kohe päris hirmus. Aga see läks hetkega üle, kui ma talle banaane hakkasin söötma. See on hämmastav, mida elevant oma londiga suudab teha! Ta kooris banaane nagu nalja. Lasi endale ükshaaval anda kuni 4-5 banaani, korjas need kõik londi siseküljele, siis kooris need ülima meisterlikkusega ära ja viskas oma suurde suhu. Pärast igat suutäit nuhatas londi puhtaks (ta hingeõhk oli nii kuum!) ja siis keerutas londi uuesti minu käe juurde. Sain teada, et londis pidi olema 100000 lihast ning ta jaksaks londiga tõsta ja ka kanda kuni 600kg. Ja see on veel väike elevant. Üle jõe kantud banaanid said muidugi kiiresti otsa, sest elevandi söömistempo oli metsik. Nagu mina Singapuris. Aga sellest polnud midagi, sest ta teadis väga hästi, et 40kg polnud veel täis ja tatsus koos meiega läbi jõe teisele kaldale, kus ootas banaanihunnik. Siis aga hakkas preili diivatsema ja ei viitsinud enam ise banaane koorida, nii et me pidime seda tema eest tegema. Ega talle kõik banaanid ei maitsenud ka, osad sülitas maha, need, mis küpsed polnud veel. Kuna see oli mu esimene nii lähedane kokkupuude elevandiga, siis ma muidugi uurisin teda põhjalikult iga külje pealt. Ripsmed olid tal väga pikad ja küütlesid päikese käes mustjassiniselt. Kõrvaääred ja kõrvatagused olid nii armsalt täpilised (nagu ma pärast teada sain olid need kõige tavalisemad pigmendilaigud, kuid ilusad olid ikkagi). Nahk oli pehme, aga silitades oli tunda seda meeletut lihasmassi, mis ta sees peitub. Väga sümpaatne loom. Ta veetis meie seltsi paar tundi, pärast mida viis džunglimees ta jõkke mängima. Meie hakkasime siis Migueliga džinntoonikuid jooma ja Migueli sõbranna Hippo (tilluke Korea-Tai päritolu tüdruk, kelle hüüdnimi tuleb sellest, et sööb samamoodi kogu aeg nagu elevant, aga on natuke pisem) valmistas suures pajas tulel punase karri, mis oli lihtsalt imeline! Siis istutasime palme. Beebi-palmid on nii armsad! Nii väikesed ja õrnakesed. Ja ma nägin tai viigimarjapuud (nii nad vähemalt kutsusid seda), mis on ülimalt kentsakas, sest viigimarjad kasvavad puutüve küljes kobarates. Inimesed neid ei söö, sest maitse pidi halb olema, küll aga on nad väga olulised, sest küpsete viigimarjade sisse teevad kohalikud mesilased oma pesad ja kasvatavad vastseid seal. Ühesõnaga oli mul üli-üli-ülitore päev ja kõige lõpuks veel sain ma tagasi linna Vespaga, ise kaetud küünarnukkide ja põlvedeni elevanditati, muda ja banaanitükikestega! Kuigi ma olen pea kaks aastat Itaalias elanud, siis kuidagi on mul õnnestunud seal olles mitte kunagi rolleriga sõita. Aga see on nii äge!! Ma olin täielikus ahvivaimustuses. Mu uus projekt on nüüd rollerisõit ära õppida. Kui varem ei jõua, siis järgmisel nädalal Myanmaris võtan ette.

[unofficial-estonia]

Countries and their capitals in Estonian

Notice: all these names are listed according to Estonian translation and alphabet.

Notice 2: All these countries here are recognised countries. If you wish me to add any other states, then I’ll happily add them separately.

Afganistan - Kabul

Albaania - Tirana

Alžeeria - Alžiir

Ameerika Ühendriigid - Washington

Andorra - Andorra la Vella

Angola - Luanda

Antigua ja Barbuda - Saint John’s

Araabia Ühendemiraadid - Abu Dhabi

Argentina - Buenos Aires

Armeenia - Jerevan

Aserbaidžaan - Bakuu

Austraalia - Canberra

Austria - Viin

Bahama - Nassau

Bahrein - Manama

Bangladesh - Dhaka

Barbados - Bridgetown

Belau - Ngerulmud

Belgia - Brüssel

Belize - Belmopan

Benin - Porto-Novo

Bhutan - Thimphu

Birma/Myanmar - Naypyidaw

Boliivia - Sucre/La Paz

Bosnia ja Hertsegoviina - Sarajevo

Botswana - Gaborone

Brasiilia - Brasilia

Brunei - Bandar Seri Begawan

Bulgaaria - Sofia

Burkina Faso - Ouagadougou

Burundi - Bujumbura

Colombia - Bogotá

Costa Rica -  San José

Djibouti - Djibouti

Dominica - Roseau

Dominikaani Vabariik - Santo Domingo

Ecuador - Quito

Eesti - Tallinn

Egiptus - Kairo

Ekvatoriaal-Guinea - Malabo

El Salvador - San Salvador

Elevandiluurannik - Yamoussoukro

Eritrea - Asmara

Etioopia - Addis Abeba

Fidži - Suva

Filipiinid - Manila

Gabon - Libreville

Gambia - Banjul

Ghana - Accra

Grenada - Saint George’s

Gruusia - Thbilisi

Guatemala - Guatemala

Guinea - Conakry

Guinea-Bissau - Bissau

Guyana - Georgetown

Haiti - Port-au-Prince

Hiina - Peking

Hispaania - Madrid

Holland - Amsterdam

Honduras - Tegucigalpa

Horvaatia - Zagreb

Ida-Timor - Dili

Iirimaa - Dublin

Iisrael - Jeruusalemm/Tel Aviv

India - New Delhi

Indoneesia - Jakarta

Iraak - Bagdad

Iraan - Teheran

Island - Reykjavik

Itaalia - Rooma

Jaapan - Tokyo

Jamaica - Kingston

Jeemen - Aden/Sanaa

Jordaania - Amman

Kambodža - Phnom Penh

Kamerun - Yaoundé

Kanada - Ottowa

Kasahstan - Astana

Katar - Doha

Keenia - Nairobi

Kesk-Aafrika Vabariik - Bangui

Kiribati - Tarawa South

Komoorid - Moroni

Kongo Demokraatlik Vabariik - Kinshasa

Kongo Vabariik - Brazzaville

Kosovo - Priština

Kreeka - Ateena

Kuuba - Havanna

Kuveit - Al-Kuwayt

Kõrgõzstan - Biškek

Küpros - Nikosia

Laos - Vientiane

Leedu - Vilnius

Lesotho - Maseru

Libeeria - Monrovia

Liechtenstein - Vaduz

Liibanon - Beirut

Liibüa - Tripoli

Luksemburg - Luxembourg

Lõuna-Aafrika Vabariik - Pretoria

Lõuna-Korea - Soul

Lõuna-Sudaan - Juba

Läti - Riia

Madagaskar - Antananarivo

Makedoonia - Skopje

Malaisia - Kuala Lumpur

Malawi - Lilongwe

Maldiivid - Male

Mali - Bamako

Malta - Valletta

Maroko - Rabat

Marshalli Saared - Majuro

Mauritaania - Nouakchott

Mauritius - Port Louis

Mehhiko - Mexico

Mikroneesia

Moldova - Chișinău

Monaco - Monaco

Mongoolia - Ulaanbaatar

Montenegro - Podgorica

Mosambiik -  Maputo

Namiibia - Windhoek

Nauru

Nepal - Katmandu

Nicaragua - Managua

Nigeeria - Abuja

Niger - Niamey

Norra - Oslo

Omaan - Masqaţ

Paapua Uus-Guinea - Port Moresby

Pakistan - Islāmābād

Panama - Panama

Paraguay - Asunción

Peruu - Lima

Poola - Varssavi

Portugal - Lissabon

Prantsusmaa - Pariis

Põhja-Korea - Pyongyang

Roheneemesaared - Praia

Rootsi - Stockholm

Rumeenia - Bukarest

Rwanda - Kigali

Saalomoni Saared - Honiara

Saint Kitts ja Nevis - Basseterre

Saint Lucia - Castries

Saint Vincent ja Grenadiinid - Kingstown

Saksamaa - Berliin

Sambia - Lusaka

Samoa - Apia

San Marino - San Marino

São Tomé ja Príncipe - São Tomé

Saudi Araabia -  Ar-Riyāḑ

Seišellid - Victoria

Senegal - Dakar

Serbia - Belgrad

Sierra Leone - Freetown

Singapur - Singapuri linn

Slovakkia - Bratislava

Sloveenia - Ljubljana

Somaalia - Muqdisho

Soome - Helsingi

Sri Lanka - Sri Jayewardenepura Kotte/Colobo

Sudaan - Hartum

Suriname - Paramaribo

Suurbritannia - London

Svaasimaa - Mbabane

Süüria - Damaskus

Šveits - Bern

Zimbabwe - Harare

Taani - Kopenhaagen

Tadžikistan - Dušanbe

Tai - Bangkok

Tansaania - Dodoma

Togo - Lomé

Tonga - Nuku‘alofa

Trinidad ja Tobago - Port of Spain

Tšaad - N'Djamena

Tšehhi - Praha

Tšiili - Santiago

Tuneesia - Tunis

Tuvalu - Funafuti

Türgi - Ankara

Türkmenistan - Aşgabat

Uganda - Kampala

Ukraina - Kiiev

Ungari - Budapest

Uruguay - Montevideo

Usbekistan - Taškent

Uus-Meremaa - Wellington

Valgevene - Minsk

Vanuatu - Port Vila

Vatikan - Vatikan

Venemaa - Moskva

Venezuela - Caracas

Vietnam - Hanoi

[pinupartemon]

Ajaloolises teineteise vihkamises on kaasajal jõutud kompromissini - rahvuslik enesemääramine. Riikideülene monstrum, Euroopa Liit, üritab küll sisendada et sünergias peitub suurem jõud, kuid maailmas, kus ei eksisteeri ühist teadvust ja keegi ei suuda tajuda ajalugu kui üht pidevat inimkonna kogemust, puudub areng. Seetõttu on Ameerika multi-rahvusliku patrioodi erinevus Põhja Korea ideoloogilisest orjast vaid propagandistlik. Rahvuslik eneseteadvus sarnaneb politiseeritud maailmas ideoloogilise ajupesuga. Rahvuslik enesemääramine on ühise ajalookogemuse eitamine. Ühine kogemus tähendab ühist eesmärki ja see on inimesel sünnist saati olemas - humanistlik, apoliitiline, kosmopoliitne maailmatunnetus. Et sellest võõrduda tuleb omandada "Haridus". (HARIDUS POLIITIKA)

[helioskirjastus-blog]

Seitsme nimega tüdruk ehk ühe Põhja-Korea põgeniku lugu

“Seitsme nimega tüdruk” on kaasakiskuv ja võimas lugu Põhja-Koreast pärit vaprast noorest naisest, kes kõiki raskusi trotsides suutis kodumaalt põgeneda ja oma elu uues ühiskonnas üles ehitada.

Hyeonseo Lee on oma vaprusega kahtlemata inspiratsiooniks meile kõigile. Nüüdseks on ta oma elu pühendanud saatusekaaslaste aitamisele. Kes soovib Hyeonseod rääkimas näha, võib vaadata teda esinemas TED konverentsil.

Veebikeskkonnas Goodreads, kus lugejad saavad raamatuid hinnata ja soovitada, on "Seitsme nimega tüdrukut” hinnanud ligi 6500 lugejat ning raamatu keskmine hinne on muljetavaldav 4,42. See on Heliose tõlkeraamatute valikus hetkel kõige kõrgem Goodreadsi hinne.

Raamatust lähemalt 

Põhja-Koreas üles kasvanud lapsena oli Hyeonseo Lee üks miljonitest salatseva ja jõhkra kommunistliku režiimi kätte lõksu langenud inimestest. Tema kodu Hiina piiri ääres andis talle veidi aimu maailmast, mis jäi Erakliku Kuningriigi vanglapiiridest välja. Kui 1990. aastatel tabas maad näljahäda, hakkas ta kahtlema, küsimusi esitama ja taipama, et teda on terve elu ajupestud. Võttes arvesse repressioone, vaesust ja nälga, mille tunnistajaks ta oli, ei saanud tema kodumaa kindlasti olla „parim planeedil“, nagu talle oli kogu aeg räägitud.

Seitsmeteistaastasena otsustas ta Põhja-Koreast põgeneda. Kaksteist aastat hiljem naasis ta ulja missiooniga taas Põhja-Korea piirile, et aidata oma emal ja vennal põgeneda Lõuna-Koreasse ühel kõige vaevarikkamal, kulukamal ja ohtlikumal teekonnal, mida on võimalik ette kujutada. See on ainulaadne lugu mitte üksnes Hyeonseo põgenemisest pimedusest valgusse, vaid ka tema täiskasvanuks saamisest, haridusest ja kindlameelsusest, mille ta eneses leidis, et ehitada oma elu uuesti üles – mitte üks, vaid kaks korda – kõigepealt Hiinas ja seejärel Lõuna-Koreas.

Raamatublogi “Mis loeb?” autor Marju Sepp on kirjutanud “Seitsme nimega tüdruku” kohta väga haarava arvustuse.

Seitsme nimega tüdruk, Hyeonseo Lee

“Seitsme nimega tüdruk on kaasa haarav lugu Põhja-Koreast põgenenud naisest (täna 36 aastane) ja tema kangekaelsusest ning sihikindlusest saavutada oma eesmärk – elada inimväärset elu.

Hyeonseo oma emaga ehk Ommaga, 1984, fotostuudios

Kui me oleme harjunud lugema ellujäämisvõitlusi pigem ajaloolistest raamatutest, siis antud raamatu puhul on tegemist praktiliselt olevikus (väga lähiminevikus, nii kümmekond aastat tagasi) toimunud sündmustega. Tänasel põgenikekriisi ajastul annab see raamat ka võimaluse heita pilk põgenike meeleheitliku eluvõitluse reaalsusesse. Kõik põgenikud on süsteemi ohvrid, kelle lõppeesmärk on jääda ellu ja saavutada parem elukvaliteet. Eriti teravalt tulebki see teema esile Põhja-Korea näitel.

Põhja-Korea on riik, mis pealtnäha tagab oma kodanikele muretu elu, kuid tegelikkuses laseb suuremal osal inimestest vireleda ellu jäämise piiril. Lapsest peale kasvatatakse inimesi olema riigi sõnakuulelikud orjad. Igasugune teisti mõtlemine on surmaga karistatav. Selleks, et kodanike lojaalsus riigile oleks tagatud, õpetatakse lapsi varakult üksteist süüdistama ja üksteise peale kaebama. Seda nimetatakse enesekriitika seanssideks. Õpetaja oli koosoleku juhataja. Lapsed tõusevad korda mööda püsti ja suunavad näpu kaasõpilase peale, et süüdistada kedagi. Süüdistada võis milles tahes. Kusjuures tõsisemate süüdistuste puhul võivad olla fataalsed tagajärjed süüdistava perekonnale. Piisab viitest erakordsetest asjadest, mida kaasõpilase kodus on tähelepandud, et kaasõpilase perekond vangistusse saata. Selline pideva hirmu kasvatamine tagab juba maast madalast igakülgse alandlikkuse ja sõnakuulekuse riigile. Muidugi lisandub sellele lõputu propaganda välistest vaenlastest. Kuna põhja-korealased on praktiliselt muust maailmast ära lõigatud, siis on nad sunnitud uskuma seda, mida neile riik ja riiklik meedia peale surub.

Hoone Hyesanis, mis kuulutab loosungeid, kui Kim Il-sung vaatab üle esiplaanil töötavate naiste. Foto: © REUTERS/Reinhard Krause

Ometigi ka selles riigis armastavad inimesed üksteist, sünnivad lapsed, rõõmustatakse elu edenemise üle ning tuntakse rõõmu väikesest asjadest. Olulisel kohal on perekond. Perekond on ainuke, keda saab usaldada. Ka raamatu kangelane, kes puhtalt uudishimust põgeneb oma arust korraks üle jõe Hiina, igatseb peale sunnitud paguluse aastatel kõige rohkem oma perekonda – ema ja venda. Ainult meeletu surmahirm, selle ees, mis juhtub siis kui ta tagasi pöördub, sunnib tal oma pagulusega leppima. Vastutasuks saab ta õudusunenäod ja piinava igatsuse oma perekonna järele.

Mind hämmastas selle noore naise vastupidavus. Muidugi on tema lugu mõneti helgem kui mõnel teisel naissoost põgenikul. Prostitutsioonist, keha müümisest ja muust eneseväärikust alandavatest tegudest ta siiski pääses ja seda tänu oma loomuomasele ohutajule. Siinkohal tuli riikliku kasvatuse käigus omandatud usaldamatus inimeste vastu kasuks.

Pääsenuna ühe režiimi piiravatest raamidest, satub raamatu peategelane ka paguluses olles pideva hirmu ja usaldamatuse maailma. Näiteks peab ta pidevalt vahetama oma nime, et varjata oma päritolu ja suurendada võimalusi (illegaalse) töö saamiseks. Kusjuures raha teenimise eesmärgiks on ainult ellu jäämine, seda nii esmase vajaduste (toit, peavari) katmiseks kui meeletute vahendustasude maksmiseks saamaks illegaalseid dokumente ja muuta oma elukohta (reisida) kui ka aidata oma perekonda. Kusjuures legaalse varjupaiga taotlemine ei ole nii lihtne. Ka sellega kaasneb usaldamatus, vahendajate kasuahnus ja pidev hirm Põhja-Koreasse tagasi saatmise ees. Iga liigutuse eest, mis põgeniku heaks tehakse tuleb maksta. Raamatu peategelane nendib mingil hetkel, et kogu oma pagulase elujärgul (mis kestis 10 aastat) õppis ta igat oma sammu vabaduse poole hindama rahas ja hinna üle kauplema. Kusjuures on ilmselge, et sellistelt nõrkadelt ja abitutelt põgenikelt püütakse kätte saada kõik, mis neil on. Ja võtjad ei ole ainult suvalised vahendajad, aga ka politseinikud, vangivalvurid kui ka muude ametkondade töötajad. Samas toob elu ja saatus helgemaid toone, kui häda kõige suurem, siis leidub alati keegi, kes aitab. Üldjuhul on need sugulased, aga ka sõber kui ka täiesti suvaline austraalia turist/valge mees. See ongi selle loo juures hämmastav, kuidas raamatu peategelane alati leiab lahenduse ka kõige lootusetumates olukordades.

Hyeonseo suurim kangelastegu on muidugi oma perekonna päästmine vabadusse ja nende igatine vaimne toetamine saamaks hakkama normaalses maailmas.  Siin on samuti abiks tema loomuomane nutikus.

Soovitan seda raamatut igati. Raamatust saab teada nii Põhja-Korea elu olust lähiminevikus, pagulusest Hiinas ja pääsemisest Lõuna-Koreasse kui ka lihtsalt ühe perekonna eluloo. Jah kõik muu võib olla, aga perekond ja eneseusk on see, mis toetab ja päästab.”

Marju Sepp, raamatublogi “Mis loeb?”

[guysofeurovision]

[jeintalu]

Netanyahu Ameerikas

Ükski enesest lugupidav riik ei lase oma parlamenti esinema ja genotsiidi varjama ning õigustama teise riigi massimõrvarit.

Aga Ameerika Ühendriigid lubasid ja Kongressi saalis kõlasid kestvamad kiiduavaldused kui Nõukogude Liidus või Põhja-Koreas.

Sama hästi oleksid ameeriklased võinud oma Kongressi saalis kuulata Hitleri kõnet. Hitler oleks ameeriklaste ovatsioonide ja kestvate kiiduavalduste saatel teatanud, et Natsi-Saksamaa pole oma koonduslaagrites tapnud mitte ühtegi süütut juuti.

Ja nii edasi.

Ameerika presidendi valimistel pole erilist vahet. Truden või Bimp või Kamaka-Harri.

Vahet pole.

Üks tahab alul sõdida Hiinaga ja alles pärastpoole Venemaaga.

Teine vastupidi, alul Venemaaga ja alles pärast Hiinaga.

Üks lubab vähem sõdida ja mitte toetada Ukraina sõda Venemaa invasiooni vastu, mille Ameerika ise provotseeris.

Teine toetab Ukrainat ja Iisraeli, kuigi esimene toetab Iisraeli veelgi enam.

Ameerika Ühendriikidel ei ole pärast viimast sündmust - Netanyahu kõnet Kongressis - enam üldse mitte mingisugust tõsiseltvõetavust.

[taimemaailm]

Südajalehine bergeenia (Bergenia cordifolia/crassifolia)

Bergenia cordifolia (Südajalehine bergeenia, saksa keeles Herzblättrige Bergenie, inglise keeles heart-leaved bergenia*) käsitletakse nüüd nagu Bergenia crassifolia (Kahelehine bergeenia, saksa keeles Dickblatt-Bergenie, inglise keeles leather bergenia*) sünonüümi.

Mitmeaastaline õistaim bergeenia perekonnas kivrikuliste sugukonnas, mis on kivrikulaadsete seltsi osa.

Kodune Ida-Siberis, Põhja-Koreas, Ida-Mongoolias ja Ida-Turkestanis. Kasvab 30-45 cm kõrguseks. Kasutatakse ta kodumaal teetaimena ja ritsoome rahvameditsiinis eri viisil.

Saab paksude, enamasti südajate lehtede, mis varre poole tõmbuvad natuke kortsu ning rohkete, ükshaaval varrel rippuvate roosa õite abil äratunda.

*Bergeenia perekonna liike nimetakse ka elephant-ears, pigsqueak, Siberian tea, või Mongolian tea.

Pilt: Ene Põllupüü, CC0, Wikimedia Commons

[your-style-com-blog]

1 iJ (exhibition)

1 iJ is one information Joule. 1 iJ is a platform for potentialities where data is the core structural element. 1 iJ is not an exhibition. 1 iJ is a half-staged experiment. 1 iJ mirrors the eternal information engine. 1 iJ produces data. 1 iJ uses data as fuel. 1 iJ is a shift of identities. 1 iJ is a process of replacements. 1 iJ is a living organism. 1 iJ is a room with a higher degree of entropy. 1 iJ is contagious. 1 iJ is a mental machine that went out of control. 1 iJ is controlled by Maxwell Demon. 1 iJ consists of various particles. 1 iJ is a factory of meanings, signs, shadows, movements, words, sounds. 1 iJ calls for apophenia. 1 iJ promises immortality. 1 iJ notices everyone that steps into it. 1 iJ is already on. 1 iJ will never disappear. 1 iJ is in your head. 1 iJ is a meta1iJ. 1 iJ is a meaningful noise. 1 iJ constantly reinvents itself and invites others to do the same. 1 iJ is on screens and in riddles. 1 iJ sometimes hides. 1 iJ turns person into persona and persona into personage. 1 iJ manifests discontinuity. 1 iJ fosters fragmented identity. 1 iJ is versatile. 1 iJ perceives the whole as more than the sum of its parts. 1 iJ perceives the whole as less than the sum of its parts.

¹UNIST, South Korea, 2017

1 iJ unfolds via permanently present interventions as well as temporary appearances at EKKM, Sõprus Cinema (Tallinn) and in Copenhagen

04 August - 09 September 

Location: Contemporary Art Museum of Estonia (EKKM).                            Põhja pst. 35, Tallinn, 10415

[jnurk]

Vargal on jalad all, jälg sauna lava all mina juba taga tall - audi põhi madalal ise olen täis nagu AIt vanapaganal, pole muret – sama jama tal,

Põhja Korea

[lawyersabroad]

Ich bin ein Berliner. Oder nicht? Teine vaatus

3. päev: Wolfsburg

Wolfsburgis veetsime terve päeva, kuna Autostadt’is oli korralikult ringivaatamist ning hiljem käis Tarvi vend veel jalgpalli mängimas. Selgitus autovõhikust (veel!) naise poolt: Autostadt’is on võimalik uudistada Volkswagenile kuuluvaid autobrände erinevates interaktiivsetes paviljonides. 28 hektari suurune park on tõeline iludus, modernse väljanägemisega majade, kõrgete autotornide ja rohelusega. Pean tunnistama, et kuigi mind ei ole autod kunagi väga huvitanud, välja arvatud nende välimus, siis ilmselt mees on juba naist muutnud, sest ma väga nautisin seda päeva. Kauni välimusega autodesse istuda ja vanade üle pead murda oli päris vinge. Ilmselt pettusid kõik natuke Lamborghini paviljonis, kus sai näha ainult ühte autot, mis oli seina külge kinnitatud ja vilgutas üksnes tuledega. 

/Autostadti park/

/Audid poosetavad Kerli taustal/

Tarvile oli kindlasti suur saavutus, et Porche’d köitsid mind esimest korda. Muidu ma olen alati öelnud, et üsna koledad autod. Aga seal kohapeal vaadates ja sisse istudes tuli küll mõte, et võiks tal sellist osta lubada küll :) Ja märkuseks: Tarvi nägi kõige vingem Porche’s istudes välja, lihtsalt keegi ei oska peale tema pilti teha, mistõttu üht korralikku Instagrami ei saanudki. Aga ma usun, et seda ei ole vajagi, sest kunagi istub ta niikuinii veel ilusamat värvi päris enda Porche’s.

/Hea küll, ma võin ju sellega ka edasi sõita/

Me käisime ka ühel jõesõidul, mis oli Autostadt’i piletile pealekauba, kuid see ei olnud midagi märkimisväärset. Ümberringi oli pigem võsa, kui midagi ilusat. Samas, nagu ma aru sain, on see üsna uus linn, mis ehitatigi autotehase tööliste majutamiseks, mistõttu ei saa väga nuriseda.

Me ei proovinud Saksamaal eriti kohalikku toitu, kui üldse, siis ostsime midagi huvitavat poest. Raske oli aru saada, milline söögikoht oleks parem, seega käisime kiirtoidukohtades. Samas oli Wolfsburgis huvitav seik väikeses pitsakohas. Kuna Tarvi, kes oskab ikka väga hästi saksa keelt, pidi parkimiskohta otsima, läksime me tema emaga pitsasid tellima ja Kerli pidi nüüd end proovile panema ja saksa keeles kõnelemise hirmu ületama. Kohalikud väga ei soovi inglise keeles rääkida, mida me hotellides juba tunda saime, mistõttu ma pigem võtsin kohe saksa keele ette. Raske oli, aga kahepeale saksa, inglise ja viipe keele segakeeles pitsad tellitud said. Naljakas oli aga just see, kui teenindaja pärimise peale seletasin, et tuleme Eestist, mille järel teenindaja hakkas rahumeeli minuga itaalia keeles edasi rääkima. Kuidas selline ühendus, sellest ma aru saanud ei ole, aga hea pitsa oli küll.

Hilja õhtul saabusime Berliini. Sinna viiv kiirtee oli üksjagu põnev. Üleüldse, Saksamaa kiirteedel liigub palju uhkeid ja kiireid autosid, milles tahaks isegi sõita, kuivõrd kiiruspiiranguid kõigil kiirteedel ei ole. Samas on seal näha ka koledaid, aga autode hulka Saksamaal arvestades ilmselt praktilisi, smartautosid. Ja kui ühest sellisest, mille roolis istub veel vanemapoolne naisterahvas, suurema sõiduautoga raske mööda saada on ning sama naine hiljem rahumeeli ise kihutab, siis on natuke hämmastamapanev küll. Meie enda arvamuse kohaselt kiirustas ta seebikaid vaatama, aga see võib olla ka täiesti rumal stereotüüpne pikast teest väsinud inimeste mõttekäik.

Tarvi: Kui autohuviline satub Wolfsburgi kanti, siis astub ta läbi ka Autostadtist. Kuna meil on tõsisemaid autohuvilisi kaks, paps ja mina, siis oli topeltpõhjus Volkswagen-Audi grupi teemapargi külastamiseks. Väljapanek oli huvitavalt lahendatud ja peaaegu igas tootegrupis leidus masin, millega võiks reisi jätkata, kui vaid saaks (ka tarbeautode seas leidus Volkswageni bussike, millel oli üles lükatav katus ning sobiks suurepäraselt meiesugustele mugavus-matkajatele).

/Ruumi on, järgmine kord võtame sõbrad ka kaasa/

/Kiirematsorti putukas/

/Miks enam ei tehta nii ilusaid autosid?/

/Tegin kiisuga pilti/

/Porsche avastas, et kui mootoriruumi üks lisapuhur panna, siis klientide suunurgad kerkivad kiiremini ja kõrgemale/

/Väike auto, suur mootor – õnne valem/

Usun, et sa oled aru saanud, et postituse põhja on valmistanud minu superkaaslane ja mina kommenteerin veidike juurde. Seega oli mul huvitav lugeda, et olen Kerlis suutnud tekitada huvi autode vastu ja teda natuke harinud sel teemal, kuid ilmselgelt tuleb seda veelgi intensiivsemalt teha, sest minu üks lemmikauto brände on Porsche, mitte Porche.

/Mõttes käib oma Porsche konfigureerimine/

Berliini sõites jäi mulle ka veel üks teine intsident meelde. Nimelt sõitsin mööda Eesti numbrimärkidega veokist, reastusin tema ette ja lasin hoogu veits maha. Seejärel vilgutasin suunatulesid, mille peale tema paar korda kaugtulede hooba sikutas – tervitused vahetatud ja hoogu jälle juurde, et Berliini jõuda. Iseenesest väike asi, aga tore on kaugel maal pikal sõidul teisele kaasmaalasele „Tere“ öelda, et sõit pisut huvitavam oleks.

4. päev: Berliin

Pean kohe tunnistama, et mulle see linn kohe üldse ei istunud ja muljete põhjal ei olnud ma ainus. Alustan sellest, et linnas oli liiga palju autosid, mistõttu parkimiskohta oli pea võimatu leida. Ilmselgelt sellest ka smartautod. Teiseks võtsime me Berliinis enda arvates ühe kallimapoolse hotelli kaheks ööks, ometi oli see kõige viletsam nendest kolmest, kus meil oli au ööbida. Tarvi ja mina saime sviidi, kus oli suur vann, mida ei tohtinud vett täis lasta, sest muidu pidi uputama hakkama. Üsna luksuslik küll… Samuti olid tänavad pigem räpased kui ilusad. Kui Tarvi mulle ütles, et rott jooksis just ühel suurel tänaval, kus inimesed pidid pinkide moodi asjadel istuda saama, siis ei kõlanud see just eriti hästi seal edasi kõndimiseks. Siiski, kõik vaatamisväärsused, mida külastasime, ei olnud sugugi pettumust valmistavad.

Esimesel päeval Berliinis käisime ilmselt läbi peamised selle linna tõmbenumbrid. Berliini olümpiastaadion (Olympiastadion Berlin) oli mulle küll mittemidagiütlev, pigem suur kivihunnik, mis ilmselt kunagi nägi ilusam välja. Mulle meeldis enam jälle autosid vaadata, seekord kohas nimega Classic Remise Berlin. Kodulehel tutvustatakse seda kui ’centre of vintage cars’. Lisaks ilusatele autodele nägime ka, kuidas ühte eriti vana kaarikumoodi autot liigutati. See sõitis ootamatult kiiresti. Loomulikult külastasime me Checkpoint Charlie’t, holokausti mälestusmärki (Holocaust Memorial), Brandenburgi väravaid jt kesklinnas asuvaid põnevaid kohti. Berliini päeva tipphetk oli aga Berliini teletorn (Berliner Fernsehturm). Jälle need vaated… Mulle lihtsalt nii väga meeldivad kõrgused ja vaated. Kuigi Tarvi kõrgustes end väga mugavalt ei tunne, siis ma olen kindel, et ta nautis neid samuti.

/Kerli tegi pilti kiisuga, kellel oli katus sõitma läinud/

/Elektriauto/

/Jalad olid väsinud juba holokausti mälestusmärgi juures/

/Berliini teletorn – 368 m kõrge; külastajatele platvorm 207 m kõrgusel/

Berliinis sattusime kogemata jalutama ka Põhja-Korea saatkonna juurde. Tarvi tahtis pilti teha, aga pärast kahte pilti suure liidri ülistustahvlist tegime kiiresti minekut, et mitte vangi minna. Samuti leidsime poolkogemata linnast midagi mulle ja Tarvile – Iuridicumi.

/Põhja-Korea saatkond Berliinis/

/Humboldt Universitaet, Jurislische Fakultät Bebelpaltzil/

Tarvi: Mina vabatahtlikult hea meelega Berliini enam tagasi ei lähe. Paljud tänavad olid prügised, haljastus hooldamata. Hotell oli nõme, kuigi piltide pealt lubati megaluksust (hommikusööki ma ka enam Saksamaa hotellidest ei telli, selle raha eest tasub kallim või parema tasemega tuba vaadata). Samas leiab ka positiivseid asju, tegevusi, mida Eestis ei kohta. Näiteks autohuvilisele jälle üks sihtkoht Classic Remise Berlin, kuhu inimesed saavad oma sõidukid garaaži hoiule, hooldusesse või restaureerimisele tuua ning tänaval mööda jalutav isik võib tasuta suurde galeriid meenutavasse hoonesse sisse põigata, et masinaid imetleda. Esindatud on kõik kuulsamad autobrändid ja paljud eksootilised masinad (nt Ferraridest leidus seal LaFerrari, Enzo, F12 TDF, 458 Speciale, 458 Speciale Aperta, 488 GTB ja ka hunnik minust vanemaid kaunitare).

/Kepslev hübriidhobune/

/Valikut igale maitsele/

/Mündiroheline kabriolett Mersu – jah, palun!/ 

Kui Kerlile olümpiastaadioni külastus kohe üldse ei passinud, siis minu arvates oli see päris huvitav. Sai kuulda nii tehnilisi lahendusi kui ka huvitavaid seikasid, sest nt jalgpallimaailmas on sellel staadionil nii mõndagi juhtunud (istusime maha 2006. aasta jalgpalli MM finaalis Prantsusmaa koondise riietusruumi pinkidele ja kuulasime, kuidas Zidane väidatavalt selle sisustuse pärast punast kaarti puruks peksis ning FIFA selle maha vaikida käskis). Kultuuri poolelt mõjus sügavalt holokausti mälestusmärk, kuid Brandenburgi värav oli meh… Berliini teletorni lifti juurde kõndides ei osanud me esialgu õiget järjekorda valida, kuid siis tuli vastu meievanune paar, kes teatas meile eesti keeles, missugune õige on – eestlasi jagub tõesti igale poole.

/Berliini olümpiastaadion/

5. päev: Berliin

Oma viimase päeva Saksamaal sisustasime kahe põneva kohaga: Charlottenburgi palee (Charlottenburg Schloss) ja Designer Outlet Berlin. Me pidime tegelikult Potsdami ka minema, kus on igasugu aedu ja paleesid, kuid kuna aega jäi väheks otsustasime Berliinis asuva Charlottenburgi kasuks. Aiad ja paleed tundusid piltide pealt väljanägemiselt enam-vähem samas stiilis ehitatud. Ühtlasi on palee Saksamaa suurim, seega kindlasti hea valik. Seest nägi Charlottenburg tõeliselt ilus välja, nagu wow, need toad olid ilmelised. Eriti meeldisid just esimesed saalid, esile tõstetult roheline, sest see nägi nii uhke ja teistsugune välja. Aias oli ka mõnus jalutada. Jäime Tarviga ühe tiigi juurde pikemaks peatuma, kui saime osa naljakast vaatepildist. Üks luik tundus olevat kaldal olijate peale tõsiselt ärritunud, mistõttu ta ükshetk ühe suurema koera juurde ujus ja ta naljakate kahinapahvakutega minema kihutas, võttes järgmiseks ette väikse lapsega kalda ääres seisva isa.

/Charlottenburgi loss/

/Roheline saal kuldsete ornamentidega/

Iga reisi lõpus peab ikka olema üks magus komm, mis reisimälestused eriti meeldivaks teeb. Nii võtsimegi me enne tagasisõitu ette väiksema shopingutuuri Designer Outlet’is. See on selline väike shopping village, kus võib allahindlustega leida üle 90 brändi kaupu – Tommy Hilfiger, Nike, Timberland, Tom Tailor jpm. Ma olin juba kaua oodanud garderoobi täiendamise võimalust ja mu kallis viiski mind just kõige paremasse kohta selleks. Naasime auto juurde ikka korraliku saagiga üle kolme tunni hiljem(!) Mul on ülimalt hea meel, et Tarvi pidas vapralt vastu peaaegu kõikidest poodidest läbiastumise ning sai endalegi vingeid asju :)

/Naiste unistuste unenägu, meeste hirmsaim luupainaja/

/Shopping village´st väljuv õnnelik Kerli/

Kuna minu praktika oli juba saabumas, siis paraku võtsime pärast väikest rahakotikergendamist ette jälle ühe 1500 km teekonna tagasi kodu poole.

Tarvi: Palee oli tõesti korralik vaatamine, kuid mind vihastas asjaolu, et alles pärast pileti ostmist teatati, et märkimisväärne osa näitusest on remondi tõttu suletud ja nad ei kavatsegi selle tõttu pileti hinda alandada. Hea küll, neelab selle seekorda alla, aga tagasi ma sinna küll enam ei lähe. Kes plaanib seda kohta vinge aia pärast külastada (sest kodulehel nad seda täiega kiidavad), siis võib-olla oleks parem valik Sanssouci palee aiad, sest need nägid piltidelt veel paremad välja. 

/Charlottenburgi lossi aed/

Shopping village on huvitav kontseptsioon, mida Eestis veel sellisel kujul ei ole (võib-olla peaks ära tegema). Kõik oli kenalt kujundatud ja ülipuhas, müüjad jooksid ette-taha, kui midagi uurisid, valik suur ja hinnad täitsa meeldivad (ise olin õnnelik ühe Timberlandi tuulejaki (mida ma juba pikemat aega otsisin) ostu üle, sest originaalhind sellel oli midagi üle 200 euro, aga mina sain selle kaasa 60 eest).

/Lõpuks ometi üks puhas tänav/

/Potitaimepuu/

Tagasitee algas samuti õhtul, et järgmiseks õhtuks Eestis olla ja Kerli saaks Tallinna bussile hüpata. Poolas otsustasime ühe korraliku söögikorra teha enne pikka tagasisõitu. Küsisime nõu ja sattusime kohta, kus sisuliselt sentide eest toodi ette sedavõrd suur ja maitsev praad, et kõigil oli raskusi selle täieliku manustamisega. Pärast sööki tankisime paagi täis, et saaks kindlasti ööläbi sõita, kuid sellist sõitu, mis meid ees ootas ei kujutanud keegi ette. Kui sõidetud oli umbes 1/3 Poolast, hakkas peale torm. Auto kojamehed olid kõige kiirema käigu peal, aga klaas oli ikkagi enamik ajast pritsmeid täis ja niimoodi 300 kilomeetrit järjest. Sekka lõi ka äikest, mille sähvatused muutsid taeva vahel rohkem kui 10-ks sekundiks elektrisiniseks ning kustumise järel oli tükk tegemist, et midagigi üldse tee peal näha. Keset vihmasadu hakkas autos levima kahtlane lõhn, nagu keegi oleks paki pärmi avanud. Kahtlustasin, et sõitsime mingist vabrikust või tehasest mööda ja lülitasin kliimaseadme mõneks ajaks välja. Lõhn taandus, aga tuli sisse lülitamisel tagasi, kuid kuna tegemist polnud auto spetsiifilise lõhnaga, ei hakanud me peatust tegema. Esimene peatus pärast õhtusööki toimus alles 625 km pärast ning siis selgus ka lõhna allikas. Paps ostis Saksamaalt veinipudeli, mis autos leidis juhuslikult koha jahutuskirstu tuulutusava juures. Viimane puhus päris sooja õhku veinipudelile, mis otsustas, et tema tahab natuke higistada ja surus vaikselt korgi pudelisuust välja ning laotas kogu oma sisu auto põrandavaiba sisse. Huvitav, mis oleks saanud, kui politseinik oleks kinni pidanud ja avatud aknast seda alkoholilebra tundnud ja alkomeeter juhil rohelist näitab.. Leedu-Läti piiril hommikusöök, Läti-Eesti piiril Alko1000 külastus (nagu õigele eestlasele kohane) ja kodus me olimegi.

Järeldused: Wir sind nicht Berliner. Lisaks linnale ei olnud Kerli maitse moosisaiake. Küll aga Saksamaa maastik ja vaated on ülimalt lummavad. Mida veel elult tahta, kui saab istuda ühes autoparklas, süüa võileibu, juua head apelsinimahla ja nautida värvides maastikku ja kauguses laiuvaid kaljusid? Kui me peaks valima linnade vahel, siis kahtlemata Dresdenis me jalutaks veel. Loodame, et Mannheim, meie kodu pooleks aastaks, on sama mõnus ja veelgi ilusam paik kui Dresden :)

/Öhtusöögi vaade/

/Meie lõbus reisiseltskond planeerib järgmisi seiklusi ja tänab lugemast meie blogi esimest installatsiooni/