#avatav

[peppermintpuffs]

theyre on a date again :) (feat. slightly better quality)

[peppermintpuffs]

Mylo/Gale - Crazy For U by Big Time Rush

(Could make a playlist for them that would be mostly filled with BTR tbh)

Kava/Gale - E.T. by Katy Perry

(My Durge run :^) thought this was a funny choice if seen as the song being Gale’s pov lol)

Fuck it we cringeposting.

Tell me:

Pulling from the playlist from your childhood where you imagined AMVs of your favorite pairings, what “cringe/basic/goofy/maybeOOC” song would you use for your Tav x NPC/Companion ship.

I’ll go first:

Rackal/Rolan— Untouched by the Veronicas (because one of us had to take the fucking bullet for this one)

[diivanvoodiaria2ne]

Diivanvoodi Aria 2ne

"Lihtsasti avatav diivanvoodi. Visit: https://www.on24.ee/p/423160/diivanvoodi-aria-2ne Diivanvoodi karkass on valmistatud oksavabast kuivast kodumaisest okaspuidust, lisaks on kasutatud kasevineeri ja puitkiudplaati Seljapadjad on pehmed ning täidetud porolooniseguga Istmed on valmistatud poroloonist, mis on kaetud pehme vatiiniga Istmes on kasutatud siksakvedrustust Magamiskoha mõõdud 130x185 cm Jalad puidust, kõrgus 11 cm Tagakülg on viimistletud, saab paigutada keset tuba Igapäevaseks magamiseks soovitame kasutada kattemadratsit Soovi korral saadame Teile kanga näidise Toodetud Eestis"

[almaqead]

"The Settlement." From Surah 19, Surah Maryam, "The Mother of the Dawn."

Surah Maryam says Jesus was born to liberate the Jews from the hardships of the rules of Kosher, which are just a misread of the positional notation within the language of Hebrew in the Torah, and give the girls a chance to have a little fun. Jesus, according to the Surah of Muhammad was to have been a badly needed bridge between Jews and Arabs at the time the Surah was written.

We continue to explore the fruits of the actions of the Kafh, called the Son of Mary as this Dua, an effort at understanding proceeds. As the prior frame suggests, Jesus was an ironworker, designed to give God His glory from His efforts on the mortal plane, not to be a god or be worshipped Himself:

19:35-40:

"It is not for Allah to take a son! Glory be to Him. When He decrees a matter, He simply tells it, “Be!” And it is!

˹Jesus also declared,˺ “Surely Allah is my Lord and your Lord, so worship Him ˹alone˺. This is the Straight Path.”

˹Jesus also declared,˺ “Surely Allah is my Lord and your Lord, so worship Him ˹alone˺. This is the Straight Path.”

Yet their ˹various˺ groups have differed among themselves ˹about him˺, so woe to the disbelievers when they face a tremendous Day!

How clearly will they hear and see on the Day they will come to Us! But today the wrongdoers are clearly astray.

And warn them ˹O Prophet˺ of the Day of Regret, when all matters will be settled, while they are ˹engrossed˺ in heedlessness and disbelief.

Indeed, it is We Who will succeed the earth and whoever is on it. And to Us they will ˹all˺ be returned."

Commentary:

The Quran insists God is absolutely formless. Only God can cause the breath and bring light into the lightless Kahf by growing flesh around Himself. Man is surely one half of the useful biological material, but he cannot give organic matter phenomenal existence without God.

The only way we can understand Him is to enter the Kafh and forsake every construct, every extant phenomenon the mind can make and see if we can find the seam, the yoke along which the Unseen and the seen are joined. All thoughts must stop for this to happen, what is called a state of meditation. Once the thoughts resume, we go back into the light and live life. Once life ends, the flesh falls away and the Kahf is all that remains, just as before the body was made in the womb.

So the idea of Christ coming and going from heaven after death defies the rules of the Kahf and is therefore anathema to the definitions of the supernal named in the Quran.

The Quran agrees the Christ was the bread of heaven, a way to become closer to God and His miraculous powers, a way for man and God to come in close contact. But the flesh must come and go, the Words will last until the end of time, and to these we must learn to pay heed.

The Talmud explains the process as a white salamander:

"Aelian is also careful to note that the salamander is not born of fire itself, unlike the pyrausta. The salamander is also mentioned in the Talmud (Hagiga 27a) as a creature that is a product of fire and it relates that anyone who is smeared with its blood will be immune to harm from fire."

The Gematria for a white salamander is 1295, אב‎טה abata, "a gift from father to son." White salamander yields 1294, אבט‎‎ד‎, avatav, which is Hebrew for avatar, or "a form of the formless infinite."

So the Torah, Talmud, and Quran all agree, the Son of God is like a glass wrapped around the fire from heaven, blown from the same grains of sand as we. The above also substantiates the Christian faith's remarkable Holy Trinity of Father, Son, and Holy Spirit. These Three in One are the Way, they comprise all that exists.

[thereallybadidea]

every time I remember Tav is the default name for your avatar inbg3 I think

Avatav

[kodanikukohus-blog]

Silver Cross Pioneerist

Ehm. Paistab, et me teekond Silver Cross Pioneeri seltsis hakkab lõpule jõudma ning sestap pani imestama, et tema kohta on tänaseni siin mail nii vähe kirjutatud. Seega tundub lausa kohustuslik (missest, et alles 2020 aastal) teha ise üks väike arvustuselaadne kokkuvõte vankrikomplektile, mis seda tähelepanu kindlasti väärib. Niisiis, väike tribute to SC Pioneer 2018.

Otsingud

Kui paari aasta eest meile esimest 2-1 vankrikomplekti otsima hakkasin, olid mu peamised kriteeriumid järgmised: minimalistlik, kompaktne, kerge, võimeline liikuma nii linnateedel kui ka veits metsikumatel radadel. Sinna juurde lisandusid veel igasugused detailid, mis erinevaid valikuid üles-alla kaalusid. Üldiselt aga näis, et perfektset käru ei eksisteerigi. Silver Cross, mis oma näitudega internetiavarustes ühe kandidaadina silma paistis, veenis aga kiirelt sedamaid kui seda oma silmaga näha ja käega katsuda saime. Meie valituks osutuski Pioneeri 2018 aasta äsja väljalastud Platinum karva mudel. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama Pioneeri üldiseid elementaarseid omadusi (nss, sss jne-jne), sest kiire google ja allpool äratoodud viited aitavad ses osas niiehknaa, ent..

..mis meid veenis?

Kvaliteetsed tekstiilid!

Tugev, mittelogisev konstruktsioon.

Läbimõeldud, loogilised ja lihtsad mehhanismid/lahendused!

Oma hinna kohta nii palju kvaliteeti ning omadusi, mis paljudel teistel, sh ka populaarsetel kärudel nagu Bugaboo, jäänuks olemata.

Piisavalt pikk kaarvari, millel olemas mõlemad, nii hästi läbimõeldud piiluaken kui ka tuulutusvõrk.

Piisavalt suured rattad.

Sümpaatne, puhas ja minimalistlik joon.

Võimekas (valmis kuni 25kg koormaks) ning mahukas (see pakikorv..)

Sealjuures on SC Pioneer omalaadsetest isenditest üks kergemaid, kui just mitte kõige kergem ja kompaktsem.

Lähemalt

Kangad

Kvaliteetne ning esteetiline. Nahksed detailid lükkesangal ning turvakaarel. Vankrikorvi sisu pehmus ning mõnus (antibakteriaalne) bambusvooderdus oli kõigist nähtud alternatiividest ainus lahendus, kuhu tahtnuks oma vastsündinud last reaalselt unele sättida. Konkurentide tekstiilid näisid SC kõrval kas liigselt sünteetilised ja/või karmid (spordikoti materjal..), lihtsalt odavad ning kiiresti kuluvad, või uskumatult lurrid juba ilma kasutamatagi. Ausalt.. kas olen ainus, kes on üllatunud, et nii palju ka populaarseid tootjaid lasevad läbi sellisel tasemel vastsündinutele suunatud lahendusi? Ehk on mu ootused olnud lihtsalt keskmisest kõrgemad.. Ning veel, istmetekstiil, vari ning vooderdatud jalamuhv - pisut alla kahe aasta rakendust (aktiivset kasutust on ta ehk näinud ligi poolteist aastat) on jätnud minimaalseid kulumisjälgi me tänasele Pioneerile. Nuriseda tuleks vaid päikesevarju tekstiili üle ja seda justnimelt Pioneer mudeli puhul, kuna too ei taha vormi hoida. Ent suurem pahalane on siin pigem vist selle välimises servas olev “traat”, mis idee poolest selle vormi eest vastutama peaks, kuid kipub ise vimkasid viskama.

Tugev konstruktsioon

Silver Cross oli esimene läbikatsutuist, mille pikendatav teleskoop käepide ega ka kogu raam tervikuna ei logisenud ebalevalt. Punkt. Peab küll tunnistama, et endile tellitud Pioneeri puhul oli seda teleskoobi loksu siiski rohkem tunda kui näiteks Wave puhul. Raam jättis turvalise ning vastupidava mulje. Turvakaargi on SC Pioneeril nii tugev ja tummine (kinnituskohad sealjuures metallist), et sellele ongi reaalselt antud luba kasutada seda ainsa pidepunktina, sangana, kui kanda last istmes või korvis mistahes palju trepivahesid üles või alla.

Mehhanismid/süsteemid. 

Vau! Tere, üks tugevamaid argumente, miks otsustasime just Silver Cross Pioneeri kasuks ning miks näiteks Bugaboo, mida palju otsustusprotsessis kõrvutasime, ei küündinud meie silmis siin ligilähedalegi sellele kogemusele, lihtsusele ning intuitiivsusele, mida SC Pioneer pakub. Kust alustada.. 

Turvakaar. Rääkimata selle detaili kvaliteetsest ja tugevast teostusest nagu ülal juba kirjeldasin, on ta ka juba eos roteeruv ning avatav mõlemalt poolt - pole kunagi pidanud midagi nii elementaarset igatsema. Sh käib see kinni-lahti hõlpsalt, ilma igasuguse pingutuseta. 

Lükkesanga kõrguse muutmine ühe käega.. sõidu pealt.. Kui palju kordi olen tänanud ennast just selle eest - kui vaja lifti siseneda, poes kitsastes oludes manööverdada, teha härraga käru lükkamisel jooksu pealt vahetusi, millal iganes, kus iganes - suurepärane. 

Iste. Istme kalde muutmine kolme positsiooni. Ei, see ei käi kahelt poolt lapse istmikku, kus jõuõlg niisuguseks soorituseks on, olgem ausad, absurdne.. Ei, seda pole vaja teha kahe käega. Lihtne ühe käega hästi kontrollitav toiming istme seljalt lapse peast kõrgemalt - ideaalne. Sh pole ohtu, et iste kuidagi oma asendist nö läbi kukuks ning magav laps end ühtäkki näiteks pea alaspidi leiaks.. 

Jalatugi. Kui laps veel väga väike, miks lasta ta jalgadel rippuda? Jalatoe asendit saab mitme erineva nurga alla seada. Ning vanema lapse puhul, kel porised saapad jalas, pole iste see, mis määrituks saab, sest jalatoe nö lõpp pole selle külge integreeritud, vaid asub raamil. Eks see viimane ole muidugi eelistuse asi ning, tõsi, pikk laps selles kärus ei maga ilma et ta jalad varem või hiljem üle serva ei ulatu, kuid meile just nii meeldis. 

Kaarvari. Magnetiga avatav piiluaken ning viisakalt lahendatud tuulutusvõrk. Vaikne ning ilus. (Viimased on minu silmis elementaarsed must have omadused ning raske on mõista, kuidas näiteks Bugaboo seda veel aasta/paari eest ikka ja jälle ignoreerida suutis). Kaarvari ise on võrdlemisi pikk ning on veelgi pikendatav UPF 50+ filtriga päikesevarju võrra, mis omakorda väljatõmmatav kaarvarju alt. 

Iste ning vankrikorv käivad raami küljest lahti nii loogiliselt ja intuitiivselt kui unistada võiks. Kui teiste kärude puhul sai kohatud lahendusi, kus kõigepealt tuleb kahel pool istet/korvi nupud sisse või alla vajutada ning alles seejärel istet/korvi tõsta, siis SC puhul toimibki vabastusmehhanism vaid tõstes. Esmalt tõstes nö vabastusklapid ning seejärel kogu ülejäänud kupatus, mis igapäevases kasutuses kujunebki üheks ainsaks liigutuseks. Loogiline! 

Pidur. Vajutades jalaga pidurile, pidur peal. Vajutades jalaga vabastusnupule, pidur maas. Lihtne. Ja ükski jalanõu ega paljad varbad ei saa vatti. 

Raami kokkupanek võtab paar sekundit. Pidur peale, lükkesang lühikeseks, kahelt poolt seda aasadest tõmme ning seejärel lükkesang alla - klõps ja valmis. Hästi, ühe vanaema jaoks on see tänaseni müstika, kuid ta on ka üle keskmise pabistaja ning pelgaja :). 

Pakikorv on ilmatu suur ning kergelt ligipääsetav. Vankrikorvi puhul , tõsi, oli tiba raskem. 

Rattad on piisavalt suured 

Kui üldjoontes on Pioneer siiski neile, kes enamus aega linnaruumis ringi redutavad, siis samamoodi oleme temaga ära käinud konarlikel külavaheteedel, pargis sügisesi lehti täis muruväljadel, isegi rohtu kasvanud metsavaheteedel ning ka talvel sai Pioneeriga liigeldud nii kaua kuniks maas polnud paks lahtine või lörtsine lumi - siis tõesti läks juba raskeks. Keerulistemates oludes aitab, nagu paljudel teistelgi samalaadsetel kärudel, esirataste lukustus, kuid ootamatuid äärmuslikke takistusi sai ületatud käru hoopis tõmmates, tagurattad ees. Lootusetult kinni ei jäänud seega kuhugi. Küll aga on meil siiski talvisteks lumisteks sõitudeks ning kevadsügisesteks mudarallideks metsade vahel majapidamisse soetatud teinegi käru - Thule Urban Glide. Need kaks täiendavad teineteist suurepäraselt -  mui bien.

Lisad

Peale eelmainitud detailide ja mugavuste, mis Pioneeriga kaasnevad on sel lisaks kaasas ka näiteks vooderdatud jalamuhv, mille pealmine pool on kasutuses ka vankrikorvi kattena. Meie jaoks tähendas see, et eraldi soojakotti pole vaja ning ilma olemegi hakkama saanud. Nüüd vanema lapsena poisi jalad enam sinna muhvi ei mahuks, kuid tänaseks on meie käigud ka paljuski aktiivsed ning mitte seotud ilmtingimata näiteks lõunaunega - seega laps on ju niikuinii jalanõudes ning õueriietes, koheselt valmis kärust välja hüppama. Lisaks sisaldub komplektis ka hästi kokkulapitav vihmakile, mis läheb mugavalt peale nii vankrikorvile kui kärule ning millel on lukk seal, kus vaja, et vajadusel last sättida või abistada. Samuti joogitopsi/pudeli hoidja, kellele see huvi pakub. Ning Silver Crossi enda toodetud turvahälli adapterid. Meie ostsime küll endale teise komplekti adaptereid juurde, kuna turvahäll sai valitud siiski teiselt tootjalt.

Kaal ja mõõdud

Mõõtude ja kaaludega SC häbisse ei jää. Vastupidi! Kandevõime on Pioneeril 25kg. Kaarvarju saab pikema lapse puhul ka samm kõrgemale tõsta (annab juurde vist lausa ca 6cm), kuid näiteks minu 90cm kutt seda täna veel kaugeltki ei vaja. Kõige selle juures oli SC üks omaklassi kergemaid isendeid, mida 2018 aastal valida sai. Raam 7.5kg, iste ning vankrikorv kumbki 3.5kg. Kokku seega 11kg masinvärki. Võrdluseks näiteks Cybex Priami nii tolleaegse kui ka tänase mudeli iste/vankrikorv 4.9 kg. Ning koos raamiga oli Cybexi kogukaal sõltuvalt ratastest 12.5-13.2 kg. Küll aga võib kriitilisem olla ruumi osas, mida kokkupandud raami välised kabariidid okupeerivad. Samas pole see meie jaoks suuremasi miinus kunagi olnud, sest pakikorvi jagu ruumi saab omakorda alati vabalt ära täita, niisiis tervikuna probleemi me siin trehvanud pole.

Pioneeri mõõdud L90cm W60cm H107cm

Raam kokkupanduna L86cm W60cm H34cm

Garantii

Kõige lõpuks. Kui SC pärineb stroller24st, siis kaasneb temaga nende esmaklassiline tugi ning garantiiteenus. Pole midagi öelda: <3

Kriitikat ka

Üldtuntud tõde, perfektset käru siiski ei eksisteeri. Niisiis, hea Pioneer, mille üle kurta võiks?

Raami matt alumiinium viimistlus on iseeneset väga kena, kuid korjab üsna kergelt igasuguseid kriipse, kraapse ja jälgi külge. Juba lahtipakkimisel tutikana oli näiteks kaarvarju raami serval paar sälku, mis tuju rikkusid. Külge saanud need sälgud tõenäoliselt juba tootmises. Teisalt neid kulumisi märkab vaid siis kui tähelepanelikult vaatama asuda. Igapäevaselt tervikmuljet pole see nõnda rikkunud. 

Noka tõstmine. Jep. Teine, suuremgi tujurikkuja. Noka tõstmine pole SC Pioneeril kiita. Seda seletab küllap nende orienteeritus pigem siiski tsiviliseeritud maastikele, kus jalakäijad ei ole sunnitud aeg-ajalt üle äärekivide või sügavamate vihmavee äravoolu kanalite põikeid tegema. Küll aga leidsin kiiresti lahenduse, mis praegu nii käpas, et sageli ei märkagi seda väikest ebamugavust. Häkiks suurel tõstmisel on jalaga aitamine - tagurataste vahelt jookseb telg, mida endast eemale jalaga lükates saab käru nina hopsti üles. Väikeste tõstmiste puhul piisab lihtsalt lükkesanga tugevamast alla lükkamisest, kuid mugavam ning sujuvamat kontrolli annab see, kui lükkesang eelnevalt pikalt välja tõmmata (mis nagu enne ütlesin, on samas nii lihtne ja kiire toiming, et sooritatud saab möödaminnes).

Kus olete, mu armsad õhkrehvid? - See miinus on nüüd taaskord individuaalne. Kuidas kellelegi. Kuid mina olen tegelikult õhkrehvi usku. Mitte miski (lisaks võimsale vedrustusele) ei taga sujuvamat sõitu kui õhkrehv. Eriti tundlikumale beebiealisele. Mitte ükski innovaatiline täitematerjal pole minu silmis siin konkurentsivõimeline. Iga kell teeksin pigem valiku õhkrehvide kasuks ning vajadus aeg-ajalt neid pumbata ning kontrollida tundub tühitähi. Kahjuks, jälgides üldist trendi, kohtab õhkrehve sarnaste kärukomplektide all üha harvem.

Vedrustus. On ja ei ole. Iseenesest on SC Pioneeril igal rattal vedrustus olemas, ent nagu ikka seda tüüpi vankrikomplektidel, omab see pigem tagasihoidlikku efekti. Olukord läheb tiba paremaks, kui vanker juba sissesõidetud, ning märksa paremaks, kui laps juba suurem ning raskem või kompenseerib seda raskust südamest rakendatud mahukas pakikorv (y).

Kokkuvõte

Igale oma, vastavalt vajadustele ning prioriteetidele. Kuid mulle näis lihtsalt pisut ülekohtune :), et tänaseni pole meie kandis keegi (tõsi, ehk on mul jäänud see kirjutis kõigest tabamata) välja toonud neid SC Pioneeri supermomente, mis ülalpool kirja sai. Meeldiv on kohata käru, kus väga palju polegi jäänud inseneride, disainerite ning tehnoloogia sobitamatuse taha ning see seltskond, kui just mitte kõikide detailide ulatuses, on ilmselgelt vähemalt suurel määral käinud ometigi kord ühtejalga.

Viiteid edasiseks uudistamiseks

Ülevaatlik video: 

https://stroller24.com/img/cms/Silver%20Cross/Pioneer.mp4

Rohkem detaile: 

https://stroller24.com/et/silver-cross-2-1-vankrid/226-1084-pioneer-jalutuskaeru.html#/355-silver_cross_pioneer-plaatina

PS. Kel huvi, siis meie eksemplar on vabanemas ning valmis üsna pea minema teisele ringile

[christian-ackermann-blog]

3. novembril 2017 toimus XVII TOOMKONVERENTS

Tegime konverentsil tunniajase vahekokkuvõtte aasta kestnud Christian Ackermann uurimisprojektist. Meenutasime, kuidas projekt Tallinna toomist algas ning kuidas on laienenud ka Eesti maakirikutesse. Kirjeldasime mobiilseid uurimislaboreid Martna, Karuse ja Türi kirikus, aga ka Ackermanni Lihula ja hüpoteetilise Kullamaa kiriku tööde uurimist, samuti uurimistulemuste tutvustamist kõigile huvilistele, alates Eesti Teadusteakadeemia liikmete ja Euroopa eesistumisega seotud väliskülalistega ning lõpetades (Martna) lasteaialastega.  

Huvitavate uurimistulemuste kõrval pidime nii mõnigi kord ütlema: seda me veel ei tea, selle probleemiga tegeleme edasi, selleks, et mitmetele Ackermanniga seostuvatele küsimusele adekvaatset vastust anda, tuleb uurimisvälja laiendada, võtta vaatluse alla ka kujur kaasaegsete, eelkäijate ja järeltulijate tööd.

Nagu ikka, oli ka selle ettekande järel võimalik huvilistel tõusta Ackermanni kõige tähtsama töö – toomkiriku altariseina ümber ehitatud tellingutele ja näha enam kui kaheksa meetri kõrgusel seisvat, pattu ja surma võitva Kristus kuju silmast silma.

Välja sai öeldud samas tõsiasi, et 27. novembril võetakse koostöös EKA sisearhitektuuri tudengite ja Rändmeister OÜ-ga loodud uskumatult palju elamusi ja suurepäraseid uurimisvõimalusi pakkunud must puit-telling altariseina ümbert maha. Ja vaevalt et midagi samaväärset kunagi enam seoses Ackermanni loominguga  tehakse. Või siiski – mine sa tea, ehk pakub 2020. aastal Nigulistes muuseumis avatav näitus „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ midagi, mida toomi tellingu-ekskursioonidel kogetuga saaks võrrelda.

[janne35]

13. august 2017 pühapäev. Mis arvate, kuidas on magada kahe aknaga tänavanurgase rõduga majas keset Porto linna? Issver-sussver .....uni nagu keset tänavat, kus sõidavad autod, käivad laupäevaõhtused pidulised, jooksevad lapsed, üle tee voolab joogikraan, tuul sahistab, keegi pidurdab (vahet pole, kas autod või inimesed), prügikonteinereid tühjendatakse jne jne. Ja kui ühel hetkel kogu neid eelnevaid hääli hakkab su voodi, millel magad värisema ja liigub täiesti... noh ja kui see värin on kõik just siis kui need prügikonteinerid killadikolladi häält teevad...vat siis on tunne, et äkki see ongi maavärin. Kuhupoole joosta või kas üldse joosta? Nu vat... ja kui voodi paigale jääb jõuad sa mõelda nii mõndagi...kui jälle liikuma hakkab oled sa aru saanud, et nari ülemisel koikul keerab su abikaasa lihtsalt külge. Nii lihtne see ongi :) Kogu selle räuskamise lõpetas 6.15 äratuskell. Sööma 7.00. Söök oli sai ja moos ja kohv. Võimalus ka krõpsud ja piim. Mulle kulus 2 moosisaia ja kohvi. Peale einet metroosse, kus sõitsime mereäärde. Koha nimeks Matosinhos, kus siis juba ookeani äärde kõndisime. Suures avaruses grupipilt kokku 14 inimest (nädalapärast liitub veel 2). Ja siis minek mööda ookeani kallast. Liikumine algas vist 9:30 paiku. Ookean vasakul käel. Päike paremal käel. Väike kreemitamine ja rätt pähe. Õige varsti algas laudtee, mida ääristasid puupostid, millede vahel jooksis köis. Seda laudteed ikka jagus... mitmeid kilomeetreid, algul 2.7km siis pisuke vahe ja jälle 4.2km ja siis jälle ja jälle. Mõnus kulgeda laudteel. Ei põruta jalgu ja liiv ei lähe sokkidesse. Kott oli raske küll, kui arvestada et väljas on 28-31kraadi ja sangad õlgadel on küll pehmendusega, aga pehmenduste alt on märg mis märg ja kuum mis kuum. Sätid vahepeal rihmasid ja kõnnid aga edasi. Tahtsime ikka varem võimalikult palju ära käia, et järjest palavamaks ju läheb. Ookeani ääres palju inimesi päevitamas ja ujumas. Laudteel palju kohalikke tervisejooksu või kõndi tegemas, jalgrattaga sõitmas või rulluiskudega. Inimesed, kes vastu tulevad on pigem tõsised, kui lõbusad. Eriti ei naeratata...ollakse omas mullis. Kuigi mõni ikka oli ka avalam ja hõikas juba boen camino! Sadamasse jõudes nägime eelmisel aastal Hispaaniast tuttavad kujutisi linnatänavatel ja mereranda sätitud. Saepurust või soola moodi pulbrist erinevate šabloonidega ja erivärvilised kujud rannaliival ja asfaldil. Rannas oli mingi AveMaria püha päev. Mingid nn laadamoodi asu sätiti välja ja lavad olid ehitud. Väljanäitusele pandud heegeldatud pitsid. Purjekad rannas reas kaunistatud. Pisike paus 15mintsa, mil tõdesime et wc vajadust eriti pole...kogu vesi tuleb läbi naha välja. Väike pähkel-rosin kodust kaasavõetud andis energiat otsimaks söögikohta. Kui üle poole maa oli käidud leidsimegi ...siseõuega söögikoha, kus tunnikese istusime. Jõime veini, sest mul ju sünnipäevast 0.5aastat möödas :) . A sõi mingid kala pannkoogi moodi asjad. Olidgi põhimõtteliselt paksud pannkoogid milledel oli õrnalt valge kala tükikesi sees. Maitsel viga polnud...päris söödavad...kuigi sellised õlised.rasvased. Mina valisin sõber krabi. See oli päris piprane, aga sain neid koibi päris mõnusalt lutsutada. Veinipudel toodi lauda jääkülmas olnud kott ümber. Peale lõunat ikka edasi. Hoia ookean vasakul käel ja sa oled õigel tee. Öömajale Albergue Santa  Clara 'sse jõudsime me neljakesi kõige varem. Juhuuuu! Jälle ma tegin midagi elus esimest korda. Ma eelmisel rännakul ei jõudnud kordagi esimesena ööbimiskohta. Ja kui oma koikud kätte saime, siis selgus uus juhhhuuuuu! Esimest korda rännakul magan ma nari ülemisel madratsil. MILLAL SINA VIIMATI TEGID MIDAGI ELUS ESIMEST KORDA? Peale pesemist otsisime üles poe, kust haarasime 5 liitrise vee homseks rännakuks ja pudel veini. Kuna keeratava korgiga pudelit polnud, siis tuli võtta korgitseriga avatav. Pudel head veini maksis 1.09€ !!! Aga kui tagasi jalutades pudelit lahti teha ei õnnestu pole ka kõige soodsamast veinist kasu. Sinne arvas et võiks mõne autojuhi käest küsida. Hetk hiljem ületasime sõiduteed, kus autod olid valgusfoori taga seismas. Läksime autode vahelt läbi. Näitasin ühele autoroolis isuvale kutile veinipudelit ja miimika abil püüdsin immiteerida korgi avamist. Kutt rapatas pead, et tal pole. Siis aga tõstis näpu püsti, et tal tuli ikka meelde et tal on korgitser. Jäime seisma, kutt hüppas autost välja, tõstis tagumiseluugu üles, seal oli külmakast milles ta veidi soris ja VOILAAAAAA me tegime Sinne ja Tairiga suure rõõõmuhõiske !!!!!! JUHHHHHUUUU! ulatasime kutile pudeli, mida ta meie kiljumise saatel avama asus. Tuletan meelde, et kõik see toimus valgusfoori taga. Kohe järgi olevas autos olid kaks nooremat naist, kes kogu mängu jälgisid ja itsitasid kaasa. Veel tagumised autod tuuututasid. Meile appirutanud noormees ei lasknud end häirida ja avas edasi. Ja vups-lups varsti oligi pudel lahti. Kutt tormas rooli tagasi. Meie liikusime edasi samal suunal kuhu kutt...veits hiljem peatus kutt ja näitas aknast, et veinikork jäi tema kätte. Lõime käega, et ei meie korki vaja ...ja nii meie 700m poe juurest tagasiteel sellele veinile päkad silma ajasimegi. Tuju ülev ja väga tore, et see poiss meid aitas.  KAS EESTIMAAL TEEKS KEEGI NII? Üks teema kas korgitseri küsitakse - jah, ma arvan et võidaks küsida küll. AGA EESTI MEES EI HÜPPAKS IIAL VALGUSFOORI SABAS AUTOST VÄLJA, ET AVADA ÜKS VEIN TÄNAVAL JALUTAVATELE NAISTELE, KELLEDEL MUIDEKS OLI KAMBAS KA 2 MEEST. Vein joodud leidsime söögikoha, kus sõime ja vestlesime päris häälekalt ja päris elulistel teemadel. Arvamismängu võitsis Sinne, kuigi ega meil selle teadmisega paljut peale pole hakata. Kui poleks võitnud, siis oleks painavalt rohkem kipitanud :) . Kogu päeva astutud 40409 sammuga 29km.

[fotoait]

Näitus „Vana aja pilte. 1887–1930“ Vana-Võromaa Kultuurikojas

Vana-Võrumaa kultuurikojas avatav väljapanek on austusavaldus kõigile Eestimaa pinnal kunagi tegutsenud päevapiltnikele – nii kutselistele kui ka amatööridele, kes kompasid oma aja kontekstis fotograafia võimalusi ja jäädvustasid väsimatult kaasaja eluolu.

Tori külje alt Randivälja külast pärit Mihkel Tilga unikaalsete fotode seeria, millel on kujutatud Tori kihelkonna maarahva elu ja sealseid vaatamisväärsusi, kannab pealkirja «Kunstnik sisemise valguse ja kaameraga aastast 1887». See on näitus, mis kustutab Eesti fotograafiaajaloo valgeid laike. Nii varajasest ajast pole peale Mihkel Tilga jäädvustuste säilinud peaaegu ühtki fotot, mis kujutaks talurahvast nende endi tavapärases elukeskkonnas – pea eranditult käis talupoegade pildistamine sel ajal ateljeeseinte vahel, kuhu minekuks aeti maha töövammused ja pandi selga linnariided.

Vastseliina kihelkonna fotograafide näitusel „Tsiistrenuka inimesed” on esindatud rühm päevapiltnikke. Esile tõusevad kaks aktiivset harrastusfotograafi, kes tegutsesid peamiselt 1930ndatel aastatel Tsiistres: kohalik kooliõpetaja Alfred Hollo ja talupidaja Elmar Niilo (kasutas  oma piltidel varjunime Vana Hull). Rohkem infot: https://vorumuuseum.ee/kulalisele/naitused/

[hannakaisveitsis]

Suusalaager

Pühapäev võtsime oma kotid ja suusad ning istusime rongile. Raske oli neid kotte kuhugi toppida pisikeses rongis, niisiis ütlesin eestlastele julgelt, et võime need toetada vastu uksi, sest avanevad ainult vastaspool olevad uksed. Muidugi unustasin ära, et ühes peatuses on erand ja vaesed sisenejad pidid südamerabanduse saama, kui neile hakkasid suusad pähe kukkuma. Järgnevates peatustes kohtasime juba teisi vahetusõpilasi ja mõne tunni pärast olimegi pisikeses Meiringeris.

Meiringen oli vapustavalt ilus. Juba sinna tulles vaatasin rongiaknast välja ja nägin türkiissinist järve kaunistatud tagaplaanil suurte valgete mägedega. Kohale jõudes võtsid vabatahtlikud autodega meie kotid ja kõndisime kogu grupiga majja. See oli täitsa hubane - allkorrusel oli suur tuba laudadega, kus kas parajasti sõime või mängisime lauamänge. Tubadega läks natuke halvasti seepärast, et me olime seitsmekesi toas, kus oli väga vähe ruumi, ja kus aken polnud avatav. Selle tõttu magasin öösiti väga halvasti (3-4 tundi?). Hostijad olid ise väga toredad ja lahked, ainult, et nad ei rääkinud prantsuse keelt ja kui ma läksin piima juurde küsima, läks viis minutit aega, enne kui aru sain, et see on otsas. Sealse toiduga jäin ka rahule - nii õige tunne on süüa hommikuti saia või ja moosiga ning õhtuti šveitsipärast salatit.

Sel samal päeval oli meil keskaastaseminar, ehk võtsime järjekordselt gruppidesse ja arutasime, kuidas need 5 kuud läinud on. See oli üsna sarnane PAOle, ehk sealt mulle midagi erilist meelde ei jäänud.

Järgmisel päeval läksimegi juba suusatama. Me olime jaotatud erinevatesse gruppidesse taseme järgi - mina olin kõige kõrgemas. Teised, kes koos minuga grupis olid, suusatasid ikka väga hästi. Ma sain ka kenasti hakkama, kuni grupijuht ütles, et proovige poole sõidu pealt 180 teha ja ma panin kenasti ninali. Siin räägin ära, et proovisin päris mitu korda veel, aga ilma kukkumata sain hakkama alles päris viimasel päeval. Õhtul läksime vahetusõpilastega välja ja tegime lumesõda! Mina osalesin selles kaasa senikaua, kuni keegi otsustas mulle lumepalli täpselt suhu visata (palun mitte naerda). Siis läksin lihtsalt rääkima teiste vahetusõpilastega ja narrisin Aaronit Hollandist, sest ta ostis suusad, aga UNUSTAS kepid osta.

Teisipäev oli programmilt üsna samasugune. Sõitsime kabiiniga üles, Maarja vaatab Martini Tšehhist suusakeppe ja küsib, et mis juhtus, et üks kepp natuke viltu on. Martin siis ütleb, et minu pärast. Olin hetkeks segaduses, aga siis tuli meelde, et olin eile kellelegi otsa sõitnud, aga ma ei näinud, kes see oli, sest keegi oli just enne pidurdanud ja lume lendlema pannud. Noh, sain vähemalt teada lõpuks. Tol päeval olid meil teised grupijuhid ja õppisime pisut tehnikat. Õhtul läksid osad basseini (mina kahjuks mitte, oleksin võinud). Me mängisime samal ajal kaarte ja nautisime lihtsalt lahedat õhkkonda.

Öösel magasin jälle kehvasti ja hommikul üles ärgates tundsin, et mul on tugev köha ja alaselg väga valus. Läksin küll hommikul mäe peale kohale, aga puhkeruumis tundsin, et oleks parem, kui ma siiski esialgu veel suusatama ei lähe. Muideks, selle laagri jooksul olid väga paljud haiged, ka sel hetkel oli meid seal kohapeal viis, pluss veel need, kes majja olid jäänud. Istusime need hommikused tunnid seal laua taga, suusajoped seljas, sest külm oli ja ma ei ole vist kunagi varem nii zombie’likus seltskonnas varem olnud. Pärastlõunal läksin küll korraks teise grupiga suusatama, aga koju jõudes tundsin end ikka päris halvasti ning mul oli 37.5 palavik. Kõige naljakam selle juures on see, et see läks mul kiiresti üle ja ei läinud kaua, kui olin uuesti UNOt mängimas.

Viimane suusapäev ehk oli tore. Mäe peal oli lõbus ja suusatamine ikka täielik nauding. Lõunasööki ostsime gruppidena ja kuna mina sattusin ladina-ameeriklaste gruppi, siis viimasel päeval ostsime ikka korralikult ja tegime midagi tacode taolist. Pärast kodus üritasin kuidagi kotte pakkida, aga see ei tahtnud väga välja tulla, sest seda üritasid ka teised ja me lihtsalt ei mahtunud hästi sinna tuppa ära. Aga eks sai hakkama. Õhtul valiti meile laagri mister ja miss, kelleks olid Isabela ja Diego Mehhikost (Carlos Soomest sai teise koha misside hulgas hehhee). Ülejäänud õhtu veetsime YFUkatega tantsupõrandal ja see oli väga kõva lõpp suusalaagrile.

Reede oli paganama kurb. Mul ei olnud mitte mingit soovi minna tagasi kooli pärast nii võimast laagrit. Kogu selle aja, mis me kotte majast välja tassisime ja rongijaama poole liikusime, tundsin, kuidas ma kohe üldse ei taha, et see laager läbi saaks. Kui on üks asi, mille pärast veel vinguda, on see, et võrreldes varasemate aastatega ei olnud meil kalliringi!!! Kõik kiirustasid rongile ja paljudega jäigi hüvasti jätmata, mis ei muutnud muidugi olukorda paremaks. Rongis suutis Katerina Tšehhist mind natuke siiski cheer upida ja pean siin blogis ära mainima, et mul on temasuguse sõbraga ikka väga vedanud.

Teate, minu aasta lend on nii lahe. PAOl ma rääkisin vähestega, ma ei tundnud siis veel seda sidet, mis oli suusalaagris. Ma armastan kõiki, kes mu lennus on ja mul on niii vedanud nendega. Ja samuti on päris kurb mõelda, et meil on veel ainult 5 kuud koos ja pärast seda me ei näe tõenäoliselt üksteist enam kunagi tervikuna. Hakkan vaikselt aru saama, mida võib tähendada lahkumine...

Võin vist ausalt öelda, et tegemist oli minu elu parima laagriga.

[peppermintpuffs]

theyre on a date :)

[christian-ackermann-blog]

Ackermanni töögrupp uuris Martna kiriku altarit

19.-20. mail viis Ackermanni töögrupp läbi uuringud Martna kirikus. Tallinnast esimesena Martnasse minna otsustasime eeskätt seetõttu, et sealse kiriku altarisein on ehedal kujul säilinud – võrreldes paljude teiste Ackermanni töödega. See tähendab, et 19. sajandil toimunud renoveerimis(t)e käigus ei ole altariseina ümber ehitatud, vaid ainult üle värvitud ning uue altarimaaliga „täiendatud“. Uus keskmaal „Kristus Ketsemani aias“ on aga juba mitme aasta eest altariseina põhikorruselt maha võetud ja laudisele maalitud originaal „Püha õhtusöömaaeg“ taas kenasti nähtav. Sama kehtib altariseina predellas (soklikorrusel) oleva tekstitahvli kohta, mis on omasuguste seas üks Eesti kaunimaid.

Tänu 19. ja 20. mail teostatud värviuuringutele (pisikesed sondaažid, XRF-uuringud) võib uurimisgrupp nüüd aga raporteerida, et praegu rohekais-punakais-pruunides toonides tagasihoidlik Martna altarisein oli originaalis toretsevalt värviline ja särav. Altariseinal on algselt olnud halli marmoreeringu ning kuld- ja hõbeliistudega kaunistatud korpus; kuldsete korintose kapiteelide ja baasidega ning punase marmoreeringuga sambad, vahelduvalt kulla ja hõbedaga kaetud akantuselehed smalt-sinisel taustal; altari figuuridel – Moosesel ja Ristija Johannesel, Usul ja Lootusel, inglitel ja Kristus Kõigevõitjal – olid originaalis roosad näod ja kehad, sinised silmad, punased huuled ja tumedad juuksed, kulla ja/või hõbe ning edevate lüsterdetailidega kaetud rõivad ja (osaliselt kindlasti) atribuudid.

Lisaks õnnestus leida Kristus Kõigevõitja kuju kehalt punase värviga maalitud stigma – mis on seda tähelepanuväärsem, et Martna altariseina originaal polükroomia on (hilisema värvi all) säilinud väga halvasti võrreldes Tallinna toomkiriku omaga ning ühtegi stigma toomkiriku Kristus Kõigevõitjalt siiani pole leitud. Sama kehtib Martna altariseinalt avastatud rohelise lüstervärvi fragmentide kohta – toomkiriku altarilt, kus roheline lüster kirjalike arhiividokumentide kohaselt pidi olemas olema, seda samuti veel leitud ei ole.    

Lisaks värviuuringutele viidi läbi Martna retaabli figuuride röntgenanalüüs. Väikesemate figuuride seest röntgenpildil (Tallinna toomkiriku kujude puhul avastatud) sepanaelu ei leitud ning korraks tekkis uurijates juba küsimus: kas tõesti ja kui, siis miks Ackermann loobus Martna figuuride nikerdamiseks puuplokke kokku liimides materjali tugevdavate naelte kasutamisest? Õnneks sai see kahtlus peatselt hajutatud – ka Martna Moosese ja Ristija Johannese kuju sees on puidust korkidega kaetud metall-tugevdused.

Kogu altarisein, kuni kõige pisemate detailideni välja sai üles pildistatud ja –joonistatud ning kõikidest figuuridest tehtud 3D-mudelid, mida iga huviline saab vaadata peatselt avataval Christian Ackermanni uurimisprojekti kodulehel.

Mainimist väärib ehk seegi, et  Martna 317-aastane altarisein sai ühes oma toredate kujudega õrna konservaatori-käega puhastatud. Tänu uurimisgrupi koguduse poolsele, eriti õpetaja Küllike Valgu ja vabatahtliku kirikuteenri Aime Kasepalu soojale vastuvõtule ja eel- ehk meediatööle, õnnestus Ackermanni-uurijatel ka tutvustada meistrit ja tema tööd kõigile Martna lastele, samuti teistele kirikusse tulnud külalistele, sh Eesti giidide õppegrupile.      

Olgu veel ära mainitud ka kõigi uurimisgrupi liikmete nimed ja ülesanded – konservaator Hilkka Hiiop (Eesti Kunstiakadeemia, värviuuringud); skulptuuri konservaator Isabel Aaso-Zahradnikova (Eesti Kunstiakadeemia/Eesti Kunstimuuseum, skulptuuritehnoloogia); kunstiajaloolane Anneli Randla (Eesti Kunstiakadeemia, värvi- ja konstruktsiooniuuringud, vana altarilaua kohandamine barokk-retaablile); kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem (Eesti Kunstimuuseum, Ackermanni elulugu ja looming, selle kontekst); kunstiajaloolane Juhan Kilumets (OÜ Rändmeister, altariseina konstruktsioonid) keemik Riin Rebane (Keskkonna Uuringute Keskus, XRF-uuringud); peainspektor Priit Laatre (Maksu- ja tolliamet, röntgenuuringud); pildindustehnologia spetsialist Andres Uueni (eesti Kunstiakadeemia, 3D-mudelid); fotograaf Peeter Säre ja veebidisainer Marti Laurimaa (OÜ Vatson, veebiarendus);  restauraator Viktor Erm (OÜ Rändmeister, tellingud)

Lõpuks võiks jääda uurimisgrupi ööbimiskohas, Ridala pastoraadis  meenutatud Eesti kunstiajaloo korüfee, Villem Raami, mõte,  et kirikusse tuleb alati minna kaasas küsimused, millele vastust otsida. Järgmisena lähevad Ackermanni-uurijad oma küsimustega Karuse ja Lihula kirikusse juba 19. juunil ning, nagu ikka, oodates ka sinna kõiki huvilisi.