#absoluutselt

[wine--and--leather-boots]

Ma näen hullult vaeva

päevast päeva,

kuid ta ei vaata mind.

[meelonkurb]

she has ? at the end of Hu because she wanted to spell out hui

[unofficial-estonia]

Kui meil oleks Eesti versioon ämblikmehest, siis kas ta nimi oleks Peeter Pargivaht?

Absoluutselt.

[brrrrrism]

"The Bones Beneath My Skin" - TJ Klune

Kirjastus: Pan Macmillan Lehekülgi: 400 Ilmumisaasta: 2025 Kui nüüd jälle täiesti aus olla, alsuatsin raamatu lugemist totaalses teadmatuses. Mind absoluutselt isegi ei huvitanud, millega tegemist tuleb, piisas sellest, et teadsin kes on autor. TJ Klune’i uus raamat? Jah, palun!! Tutvustus raamatu tagakaanel: A thrilling and heart-healing supernatural road trip featuring an extraordinary…

[jeintalu]

Agressioonist ja sõnavabadusest

USA asepresident Vance'i sõnavõttu Müncheni julgeolekukonverentsil on selles artiklis kajastatud pisteliselt ja kallutatult.

Eesti niinimetatud välisminister Tsahkna on aga retsidiivne demagoog, kelle mõtlemisvõime, haridustase ja moraalsus on alla igasugust arvestust.

Paar konkreetsemat märkust.

Vance ei rääkinud oma kõnes, et Venemaa sõda Ukrainas on agressioon, ent ta ei rääkinud ka seda, et USA ja mitmete tema liitlaste sõjad Afganistanis ja Iraagis olid agressioonid.

USA president Trumpi ja tema meeskonna eesmärgiks on Ukraina sõda lõpetada. Sel juhul ei puutu nii otseselt asjasse küsimus, kuidas see sõda algas.

Bideni ajal see sõda algas ja Bideni loosungiks oli:

"Venemaa invasioon Ukrainasse on provitseerimata ja õigustamatu [mitte-õigustatav]."

Sõna- ja mõttevabadusse puutub see, et sellise absurdse loosungi kritiseerimist tembeldati Vene propagandaks ja sellist kriitikat tsenseeriti.

Loosung oli absurdne esiteks seepärast, et see sõda ei saa olla absoluutselt mitteõigustatav, vaid selle sõja juriidiline ja moraalne õigustatus/mitte-õigustatus sõltub asjaoludest, tingimustest, faktidest.

Teatud faktide, mis võiksid figureerida õigustuse komponentidena, mainimine aga keelati.

Teiseks oli see loosung absurdne seepärast, et väga ilmselt oli see sõda provotseeritud ja koguni teadlikult, ettekavatsetult provotseeritud.

Trump on Bideni seda loosungit nüüd avalikult kommenteerinud, kuid tõepoolest ainult osa sellest.

Nimelt teatas Trump äsja, et Biden USA presidendina provotseeris Ukraina sõja sellega, et andis signaale, et Ukrainat hakatakse NATO-sse võtma.

Venemaa aga tõlgendas ja tõlgendab ka praegu Ukraina võimalikku astumist NATO-sse endale suure julgeolekuohuna.

Millisest "elevandist toas" niinimetatud välisminister Tsahkna nüüd küll räägib?

Ta ei teata sõjas hukkunud Ukraina sõdurite arvu. Seda arvu meil varjatakse, kuigi Eesti selles sõjas otseselt ei osale.

Tsahkna näeb elevandina ainult Ukraina poolt Venemaale kaotatud territooriumit.

Ent tagasihoidlikul hinnangul on sõjas hukkunud vähemalt 500 000 Ukraina sõdurit.

Seejuures lahingute käigus kaotab Ukraina kogu aeg aeglaselt territooriumit.

Ukraina ei suuda juba ammu enam iseseisvalt Venemaa vastu sõdida, sõltudes peamiselt USA poolt osutatud astronoomilisest sõjalisest abist relvade ja laskemoonana.

Ent juba Biden teatas, et USA vabad mürsutagavarad on otsa lõppenud.

Ja Trump leiab, et USA pole esiteks kohustatud Ukrainat sõjaliselt aitama ja teiseks läheb see USA-le liiga kalliks maksma.

Ilmselt varsti ei jaksa Ukraina enam Venemaa vastu sõdida, kaotades nii maad kui ka suurtes kogustes sõdureid.

Niisiis niinimetatud välisminister Tsahkna mingu parem ise Ukrainasse kaevikusse sõdima ja ärgu terroriseerigu siin meid oma absurdsustega.

Kui arrogantne ja häbematu saab üks põmmpea üldse olla?

[newestmusic]

Silky Steps - Absoluutselt (live at Selektor)

[setokaubamajapakkumised]

Seto Kaubamaja e-pood: 7 põhjust, miks see muudab sinu ostlemise mõnusaks seikluseks 24/7

Kaubamaja e-pood on mugavus mis on tänapäeval poodlemise normiks. Kas oled kunagi unistanud poeskäigust, kus sa ei pea muretsema parkimiskoha pärast, vältima järjekordi või kiirustama enne poe sulgemist? Täna tutvustame sulle Seto Kaubamaja e-poodi, mis muudab sinu ostlemise tõeliseks naudinguks ööpäevaringselt. Sukeldume põhjalikult sellesse virtuaalsesse ostukeskkonda, mis toob Setomaa parimad tooted otse sinu ekraanile. Mugavus on võtmesõna - Seto Kaubamaja e-pood on loodud mõeldes sinule, kes sa hindad oma aega ja mugavust. Enam ei pea sa muretsema poe lahtiolekuaegade pärast – e-pood on avatud 24/7, võimaldades sul teha oste just siis, kui sulle sobib. Olgu see siis varahommikul kohvi kõrvale või hilisõhtul, kui lapsed on magama läinud. Lai tootevalik ühes kohas Seto Kaubamaja e-pood pakub rikkalikku valikut Setomaa parimatest toodetest. Alates käsitööst ja suveniiridest kuni kohaliku toiduni – kõik on vaid paari kliki kaugusel. Siin leiad nii traditsioonilisi seto käsitööesemeid, nagu seto pitsiga kaunistatud tekstiilid, kui ka kaasaegseid tooteid, mis on inspireeritud seto kultuuripärandist. Kvaliteet, millele võid kindel olla Iga e-poes müüdav toode on hoolikalt valitud, tagamaks, et saad ainult parimat. Setokaubamaja teeb tihedat koostööd kohalike käsitöömeistrite ja tootjatega, kindlustades, et iga ese kannab endas Setomaa hinge ja kvaliteeti. Lihtne navigeerimine ja otsing E-poe kasutajasõbralik disain muudab õige toote leidmise lihtsaks. Kasuta otsingufunktsiooni või sirvi tooteid kategooriate kaupa. Iga toote juures leiad põhjaliku kirjelduse ja kvaliteetsed pildid, mis aitavad sul teha informeeritud ostuotsuse. Turvaline ostlemine Mõistame, et turvalisus on veebis ostlemisel ülioluline. Setokaubamaja.ee pood kasutab kaasaegseid turvameetmeid, et kaitsta sinu isikuandmeid ja tagada turvaline maksekeskkond. Võid rahumeeli keskenduda ostlemisele, teades, et sinu andmed on kaitstud. Personaalne lähenemine Kuigi tegu on e-poega, ei tähenda see, et kaotaksid personaalse teeninduse. Seto Kaubamaja meeskond on alati valmis vastama sinu küsimustele ja aitama sind ostu sooritamisel. Võta julgelt ühendust, kui vajad nõu või lisainfot toodete kohta. Kiire tarne üle Eesti Ükskõik, kus sa Eestis elad, Seto Kaubamaja tooted jõuavad sinuni kiiresti ja turvaliselt. Pakume erinevaid tarneviise, sealhulgas pakiautomaadi ja kullerteenust, et saaksid oma ostud kätte endale sobival viisil. KKK: Kaubamaja e-pood K: Kui kiiresti minu tellimus kohale jõuab? V: Tavaliselt jõuab tellimus kohale 2-5 tööpäeva jooksul, sõltuvalt sinu asukohast ja valitud tarneviisist. K: Kas saan tooteid tagastada, kui need mulle ei sobi? V: Jah, sul on õigus tooted 14 päeva jooksul tagastada. Tagastamiseks võta ühendust meie klienditeenindusega. K: Kas e-poest ostmine on turvaline? V: Absoluutselt! Kasutame kaasaegseid turvameetmeid, et kaitsta sinu andmeid ja tagada turvaline ostukeskkond. K: Kas saan enne ostmist toodete kohta lisainfot küsida? V: Kindlasti! Meie klienditeenindus on alati valmis vastama sinu küsimustele ja aitama sind ostu sooritamisel. K: Kas e-poest saab osta ka kingitusi? V: Jah, paljud meie tooted sobivad suurepäraselt kingitusteks. Soovi korral pakume ka kingipakenduse teenust. Kokkuvõte: Seto Kaubamaja e-pood on rohkem kui lihtsalt veebipood – see on aken Setomaa rikkasse kultuuripärandisse ja kaasaegsesse loomingusse. Siin saad nautida mugavat ostlemist, avastada unikaalseid tooteid ja toetada kohalikke meistreid, seda kõike oma kodust lahkumata. Ükskõik, kas otsid kingitust, soovid täiendada oma garderoobi seto-inspireeritud rõivastega või ihkad maitsta Setomaa hõrgutisi – meie e-pood on sinu jaoks avatud 24/7. Ära lase sel võimalusel käest libiseda – külasta Seto Kaubamaja e-poodi juba täna ja lase end üllatada Setomaa imedel! Read the full article

[car-rental-estonia]

Parimad rendiautod Tallinnas

Kui sa oled kunagi pidanud autot rentima siis tead, et õige valiku tegemine võib mõnikord olla päris keeruline. Hea uudis on aga see, et ma olen leidnud sulle absoluutselt parima autorendi võimaluse siin Tallinnas - see on Taxifeer! Tegemist on tõeliselt usaldusväärse ja mugava autorendifirmaga mis teeb sinu sõiduelamuse meeldejäävaks.

Miks Taxifeer? Nende lai valik erinevaid autosid tagab, et leiad alati endale sobiva sõiduki. Taxifeeril on sulle alati midagi pakkuda. Lisaks sellele on nende autod alati korralikult hooldatud ja puhtad, nii et saad alati nautida muretut ja turvalist sõitu. Iga auto on varustatud kõrgtasemelise varustusega ning omab automaatkäigukasti, olgu selleks siis diisel- või CNG-mootoriga sõiduk. Kas otsid rendiautosid Tallinnas või Tartus?

Aga mis teeb Taxifeerist tõeliselt parima valiku? Nende klienditeenindus on lihtsalt suurepärane. Kui oled kunagi pidanud tegelema kohmakate protsessidega teistes autorendifirmades siis Taxifeer teeb kõik selleks, et sinu kogemus oleks võimalikult lihtne ja mugav. Nende veebileht www.taxifeer.ee on hästi kujundatud ja lihtsasti kasutatav võimaldades sul broneerida endale sobiva auto vaid mõne klõpsuga.

Kuid see pole veel kõik! Taxifeeril on ka väga aus ja läbipaistev hinnakujundus. Sa ei pea muretsema varjatud tasude või ootamatute lisakulude pärast - nende hinnad on selged ning sul on võimalik valida erinevate rendiperioodide vahel vastavalt oma vajadustele.

Kui soovid saada tõeliselt sujuvat autorendi kogemust Tallinnas või Tartus siis on Taxifeer kindlasti sinu parim valik. Nende usaldusväärsus, lai valik sõidukeid, suurepärane klienditeenindus ja läbipaistev hinnakujundus teevad neist ühe parima autorendifirma siinses piirkonnas. Külasta www.taxifeer.ee juba täna ning broneeri endale unustamatu sõiduelamus!

Loodan, et see postitus aitas sul leida ideaalse autorendi lahenduse Tallinnas. Ära unusta jagada oma sõpradele ja pereliikmetele, et ka nemad saaksid teada parimast valikust Taxifeeri näol. Õnnelikke sõite! 🚗💨

[keyboard-crat]

Kuidas on võimalik, et “Leekiv armastus” on “Vanad ja kobedad saavad jalad alla” tunnuslaul. Kuidas. “Leekiv armastus” on absoluutselt kõige kõigem, lihtsalt võrreldamatu, nii suur, nii põhjatu, kuidas saab see olla MAIE JA VALDURI FILMI TUNNUSMUUSIKA

[flow-green]

A millega ma siis üldse tegelen nüüd, kui töötu olen?

Tavaliselt, kui mõni tuttav otsustab end töötuks võtta või, veel hullem, on sunnitud töötuks jääma, siis tekivad ikka sõpradel-sugulastel need neli kõige tüüpilisemat küsimust:

a) Issand, mis juhtus?

b) Issand, kuidas sa hakkama saad?

c) Millega sa siis tegelema hakkad?

d) Sul niisama passimine kopa ette ei viska?

Mina olen ka alati see ninatark, kes samu küsimusi on esitanud, aga olles nüüd ise vastaja rollis, siis tunnistan, et neljast küsimusest kolm võivad ikka natuke kurjaks ajada küll. Võite ise mõistada, millised. Või noh, kas just kurjaks... sõltub, mis tooniga see küsimus tuleb ning kui mitme(sajas) kord vastata tuleb.

Aga tõesti,

Issand, mis juhtus?

Kõigepealt, mind ei lastud lahti ega koondatud. Otsus kriips alla tõmmata tööelule, mida tubli ja usina tööhobusena juba üle kuue aasta viljenenud olin, ei sündinud samuti üleöö. Tegelikult viimane otsutav tõuge küll tuli ootamatult, seda pärast üht eriti tõsist mental breakdowni veidi enne jaanipäeva, ent rattad said käima lükatud tegelikult juba aasta varem, mil esimesed märgid vajadusest elu muuta olid uksele koputanud.

Asjalik tööinimene sai minust kohe pärast gümnaasiumilõppu, kui töötasin aasta enne ülikooli minekut Lahemaa Rahvuspargis. Ülikooli 3. aastal läksin tööle Coffee INi ning sealt otse edasi Tallinna drive-in kohvikusse Cuppps. Kuigi ma virisesin päris tihti, et graafikuga töö mulle ei meeldi, sest iga uue kuu alguse fight to the death vabade nädalavahetuste nimel oli päris närvesööv, oli siiski ülejäänud aeg baristana päris meeldiv. Kui tööpäev sai läbi, siis see oligi läbi. Kui kohvikuuks selja taga kinni klõpsatas, klõpsatas ka minus kinni klienditeenindaja profiil ja avanes hoopis igapäevane Krisle Karu*, kes veetis muretult aega pere ja sõpradega ning keskendus magistriõpingutele, haruharva tegi ületunde kedagi teist asendades.

*Krisle Karu on minu pseudonüüm muide. Look for my upcoming book, by Krisle Karu

Magistri viimasel aastal avanes mul võimalus proovida kätt erialasel tööl. Õppisin kirjalikku tõlkimist ja seetõttu saatsin palve mind praktikale võtta pea kõikidesse Tallinna büroodesse ning kõige positiivsema vastuse saatiski tõlkebüroo Neon, millest sai mu teine ja väga tore kodu järgnevaks neljaks aastaks. Tõlkida ma ei tahtnud ja seega pakkus mulle väike ja tore meeskond kohta hoopis projektijuhina. Kuna ma olin esimesel kahel kuul täiesti lummatud sellest, kui vahva on absoluutselt iga Neoni tiimiliige, siis olin ma pikemalt mõtlemata nõus.

Terve see neli aastat möödus kui linnulennul. Töö oli küll täiesti teisest puust, klassikaline 9to5 kontoritöö ning aeg-ajalt tekkis ikka vahel mõni päev või periood, kus tööle oli vaja jääda kauemaks ning mõnikord tuli töömuremõtted ja eraellu kaasa võtta, kuid õnneks oli see enamasti vaid erand, mis tööle veidi vürtsi ja väljakutset lisas. Enamus aja läksin ma alati tööle suurima hea meelega, sest kliendid olid muhedad, tšillid ja päris mitmel korral jalutasin tööpostilt ära, kõhulihased naermisest valusad, sest sellist erilist klappi ja toetust ühes töökollektiivis nägi harva.

Ja mul on tänaseni kohutavalt kahju, et viimasel aastal firma kõrgemate jõudude (nii maiste kui ebamaiste) tahtel end vaikselt sulgema hakkas ja tuumiku lagunemisel ka ma ise sama ala parematele jahimaadele suunduda otsustasin. Polnud midagi parata. Tööd tahtsin ma ju edasi teha ja tundsin, et võib-olla ongi see märk, et olen valmis hammustama suurema tüki ja end proovile panema vähe suuremas ettevõttes, mille kliendid üle kogu maailma laiali valgusid ja kus olid kontorid nii Lätis kui Leedus. Sellest büroost sai mu uus töökodu.

Esimene aasta oli tore, ma avastasin endas julguse suhelda inimestega vabalt ingliskeeles. Kuna kolleege oli mitukümmend üle terve baltikumi, olin ma pidevas kontaktis kõigiga. Tol ajal oli töö kenasti ja sujuvalt kõikide projektijuhtide vahel ära jaotatud ning ka tõlkijaid-toimetajaid oli piisavalt.

Ilmselt saabusid esimesed ohumärgid eelmise aasta talvel, kui riburadapidi hakkasid töötajate nimekirjast ära kukkuma üsna pikaajalised projektijuhid, kes küll väitsid, et said parema pakkumise või otsustasid eriala vahetada, ent siiski imbus siit-sealt läbi jutt, et tegelikuks põhjuseks oli ületöötamine ja läbipõlemine. Toona ei saanud ma hästi aru, kuidas selline asi üldse võimalik on. Töö on ju endiselt 9to5, E-R. Ja siis saabus koroonaajastu ning asjad kippusid kaootiliseks minema. Vaikselt andis tunda, et nimekirjadest on ära kukkunud tõlkijad, toimetajaid ei ole piisavalt. Suvel said teiste puhkused kergeks ärritavaks faktoriks, sest asendamised ei olnud just väga balansseeritud ja tihtipeale kippus koormus minema nii suureks, et endalegi üllatusena avastasin end mitmel korral meile lugemast ja neile vastamast näiteks õhtuti kell 10 või nädalavahetuseti. Olin ise muidugi endaga väga rahul, et noh, olen ju ometi usin, teen ületunde, kindlasti ei jää see kellelegi märkamata. Esimesed mõrad hakkasid saabuma, kui taipasin, et need tunnid ei avalda kellelegi muljet; tähelepanu äratab hoopis see, kui tööajal pole Sa Teamsis piisavalt tihti online staatusega, su staatus muutub 2 minutit pärast ametliku tööaja lõppu või sa oled arvuti eest kadunud rohkem kui 15 minutit ja ei vasta piisavalt kiiresti. Passiivagressiivsed vihjed, et tööd ei tehta piisavalt, muutusid aina tihedamaks. Esimesed läbipõlemised ja vihapursked olid kiired tulema ning antud aasta veebruaris ei saanud ma järsku enam aru, miks ma ei jaksa enam üldse üle töötada. Olin alati ju nii tublilt konstantselt tööl ja parandasin oma eksimusi (loe: üritasin kõigest hinnast näidata, et ma teen kogu aeg tööd). Kui sain teada, et olen rase, ei kõigutanud see eriti mind, lasin samas tempos edasi. Ja siis saabus murdepunkt: minu peamine klient oli võitnud Euroopa Komisjoni kõige kallima tõlkehanke, mis tähendas, et meie kui nende peamised partnerid pidime valmistuma kõigi aegade suurimaks töölaviiniks, mida mu klient kunagi saatnud on. Ma teadsin ja aimasin juba ette, et koormus läheb talumatuks, ent ma uskusin ja lootsin, et ülemused ei jäta mind sellega üksi, vaid teevad kõik, et saaksin omale kõrvale lisajõude ja ühtlase tööde jaotuse.

Seda ei tulnudki. Mitte kunagi.

Märtsi keskel oli minust saanud töönarkomaan. Tegin selles kuus Eesti kontori kõigi aegade rekordarve, mu klient oli tellinud rohkem kui ei kunagi varem. Ja ma olin ainus projektijuht, kes kliendiga tegeles.

Ja siis saabus karm reaalsus: minu rasedus tuleb katkestada, sest loote areng on seisma jäänud. Rääkisin loo ära Eesti ja Läti ülemusele. Sain järgmisel päeval ilusa kimbu lilli ja ilusa kaardi, kus sooviti mulle jõudu ja tuletati meelde, et mind toetatakse. Armas žest. Kahjuks jäin seda uskuma ning neelasin alla füüsilise ja vaimse valu, mis mind 15. ja 16. märtsil piinas, kui oma raseduse katkestasin. Need kaks päeva olid karmid, sõnulseletamatult piinarikkad. Suure võimlemisega sain ma need kaks päeva haiguslehega vabaks, ent tööd tegin ikka: minu asendaja mattus niigi töösse ja uue kliendiga ta tegeleda ei osanud. Voodis valude ja krampide käes vaeveldes üritasin meile saata.

Seejärel lasin samas tempos edasi, võtmata hetkegi, et leinata või olukorda analüüsida. Magamatus, väsimus, depressioon ja stress, mille endas jõuga alla surusin, saatis mind iga päev, hommik, lõuna, õhtu, nädalavahetustel. Mul oli vaevu aega, et majas asjad korras hoida, enda eest hoolitsemise eest ei maksa rääkidagi. Pidevas stressis närisin ma küüsi, muretsemisest olid juuksed tuhmid ning igapäevased õgimissööstud ja toidu välja oksendamine olid jälle tagasi. Tülid kallimaga olid juba mu jaoks nii tavalised, et ma ei teinud neist isegi enam suurt numbrit, välja arvatud need korrad, kui pill oleks peaaegu lõhki läinud ja üks meist tagasi vaatamata oleks vabalt võinud ära kõndida. Ka kallimal oli raske: ees ootas oma firma avamine, millega ma igatpidi toetada üritasin, ent olin jõudnud sellesse faasi, kus rööprähklemine oli saavutanud oma maksimaalse taseme, millega mina enam kaasas käia ei jaksanud.

Suvel läks asi täiesti käest. Tööde hulk muutus iga nädalaga aina suuremaks ning peagi olin ma projektijuht, kellel polnud enam aega isegi ühistel koosolekutel osaleda, sest tööd oli üle pea. Juunis võtsin nädala puhkust ja sellel nädalal asendas mind 3 inimest, kes kõik kirjutasid mulle iga päev ja avaldasid imestust, kuidas ma selle koormaga siiani üksi olen hakkama saanud. Iga kord nutsin, kui neid kirju lugesin, sest ma olin aru saanud, kui ebaõiglane kõik on. Olin ülemustele korduvalt kirjutanud ja anunud, et mul on vaja abi, mul on vaja võimalikult ruttu kolleege appi, kuid ainus päästemeede oli see, et minult võeti lihtsalt ära paar üksikut klienti ning anti mujale, nii et mulle jäi ainult mu suurim klient: see  ei aidanud midagi, koormus vähenes võib-olla 10%. Ja sellel juunikuu nädalal, kui olin taaskord teraapias käima hakanud, emaga esimest korda elus pika ja pisaraterohke ema-tütre vestluse maha pidanud ja kallimaga elu kõige jõhkrama tüli maha pidanud, sõitsin ma poodi, ostsin paki suitu, sõitsin šokis ja paanikas Porkunisse, istusin järve kaldale ja tõmbasin korraga ära viis suitsu, samal ajal sõbrannale telefoni kõik välja nuttes. “Mulle aitab,” ütlesin ma nuuksete vahel. “Ma annan lahkumisavalduse.” Ja need sõnad universumi välja paisates sain ma aru, et seekord on see otsus lõplik ja tagasipööramatu. Otsustasin, et võtan veel jaanipäevani aega ja marineerin selle otsuse läbi, et mitte hetke emotsioonide najal avaldus teele saata. Pärast jaanipäeva olin ma veelgi kindlam ning avaldus sai teele saadetud. Arvasin, et sellega on lugu läbi, aga oi, kui rumal ma olin... viimased kaks nädalat oli elav põrgu. Kuna ma olin enda meelest kaval ja andsin avalduse sisse 30 päevase ette teatamisega, millest viimased 14 päeva oli mu juulipuhkus, siis arvasin, et teen kahe nädalaga uute inimeste koolitused ja olengi vaba. Murphy seaduste kohaselt teatas mu klient, et juulis tõuseb tööde hulk 75%. Hambad risti kiristades anusin kallimat, et ta see viimased 2 nädalat veel minuga vastu peaks, sest teadsin, et töölt hakkan ma ära tulema nuttes. Minu õlule anti kohustus koolitada välja täiesti uus inimene, pidin talle näitama kõike, mitte ainult oma kliente, s.o. ka kõikide süsteemide tutvustamine ja õpetamine. Minu viimasel päeval hoiti mind kella neljast õhtul tangide vahel virtuaalsel koosolekul, kus sain vaid süüdistusi, et viimase kahe kuu arvetes on vead (arveid tegin ma üksi, oma suure töökoormuse kõrvalt, vahel isegi öösiti) ning minu raudne kohustus on kõik ära parandada, k.a. igivanad tööd, mis olid jäänud rippuma enne minu firmasse tööle tulekut. Mind survestati tulema tööle puhkuse ajal, et tegeleda arvete ja uue inimese koolitamisega. Nõustusin kõigega ja töölt koju jõudes nutsin jällegi lahinal. Ema, kallim, sõbrad... kõik olid kohkunud, kui kuulsid, mis moodi üks tubli tööhobune töölt ära saadeti ning nad rõhutasid, et ma ei läheks, vaid tõmbaks julmalt joone alla nüüd ja praegu. Üks kord elus võib ka iseennast esimeseks seada. Ja seda ma tegin.

Minu viimane tööpäev oli 9. juulil ning pärast seda pole ma enam ülemustega ühenduses olnud. Puhkuse viimasel päeval teatasin, et kahjuks ei ole mul enam aega ja võimalust appi tulla. Enne send nupule vajutamist ma küll kõhklesin, ent meenutasin viimast poolt aastat ja seda, kuidas minust oli saanud inimvare.

Issand, kuidas sa hakkama saad?

Päris nii tõesti polnud, et ma pärast maha istusin ja mõtlesin, et kust nüüd järgmine kuu söögiraha saaks. Mul oli kenasti juba ammu uus plaan küpsemas. Kuna teine pool võttis kuskil pool aastake enne mind kätte ja otsustas elu muuta, siis oli meil kasvamas ühine eesmärk ja väljakutse: puhuda elu sisse päris oma firmasse. Gert, my partner in crime, oli töötu olnud juba päris pikalt hetkeni, mil tema konsultant mainis möödaminnes ettevõtluskoolitust ja üheskoos hakkasimegi mõtlema, et miks mitte... kuna noormees oli juba pikalt oma hobiks isiklikus töökojas autosid nokitsenud ja tehnikaga tegelenud ajast, mil ta ilmselt veel kõnidadgi ei osanud, oli ideel jumet. Samal ajal, kui ma oma talvises rasedusšokis elasin ja meie ellu me tubli kutsa Charlie tuli, nokitses tema iga õhtu mu kõrval äriplaani kallal ja osales veebitundides. See kõige kriitilisem aeg, märts ja aprill, möödus meil küüsi närides ja Töötukassalt vastust oodates, kas meie taotlus äritoetuseks rahuldatakse. JAH sõna tuli juuni alguses ära ning jaanipäeva paiku saigi firma registreeritud, Videviku Auto oli sündinud. Just sel hetkel otsustasingi, et nüüd on minu kord elu enda kätesse võtta.

Värske firma vajas esimestel nädalatel kõvasti tööd ja pühendumist. Vaja oli luua koduleht, kanda meid Google’isse, leida koostööpartnerid ja teha valmis esimesed reklaamlehed. Otsustasin end proovile panna ja väljakutse vastu võtta. Nii saigi minu uueks ametiks assistent/raamatupidaja/sekretär/IT tugi/turundusspetsialist, ent seda vaid täpselt niikauaks, kuni saime tööle koduka ja paika raamatupidamise. Imelist juhust kasutades õnnestuski mind võtta töötuks ja taotleda kõrgemat töötutoetust.

Lisaks olen ma üks neist rõõmurullidest, kes talvel oma pensioni otsustas välja võtta. Tubli töötajapõli tasus end ära ning summa on täpselt selline, mis annab väga eduka põhja, et päris oma kodu soetada... või kas just kodu, üks suurem plaan on küpsemas, ent endiselt ei taha ma veel kaarte avada.

Meie ponnistused on vaeva näinud ja ma pean tunnistama, et olen vist päris asjaliku koduka valmis saanud. Lisaks oleme nüüd Google’is imeilusti olemas, firma on leitav Google Mapsi ja Waze’i kaudu ja meie tööde nimekiri laotub tihedalt mitme nädala peale. Ka raamatupidaja on meiega kui algajatega väga rahul ning kõik arved on makstud õigeaegselt.

Siiani ei ole veel pidanud kiirnuudlidieedile minema. Vastupidi. Ma julgen endale isegi aeg-ajalt midagi ilusat lubada ja olen enese eest hoolitsemise ja hellitamise mitme pügala võrra prioriteedilistis kõrgemale seadnud. Tulevik tundub vähemalt praegu igati helde.

Millega sa siis tegelema hakkad?

Hetkel teen ma seda, mida iganes ma tahan mõne väikse distsipliininoodiga. Näiteks leian ma iga päev aega vaid iseendale, ilma mingite järeleandmisteta. Ma käin jälle jooksmas, kirjutan üles oma tundeid, mõtteid ja ideid, joonistan ja kirjutan.

Iga päev osalen passiivselt ka firmategevuses ja aitan nii palju, kui mul legaalselt võimalik on. s.t. töötuna ei tohi ma tegelikult usin töömesilane olla. Ma ei ole küll ametlikult hetkel (veel) tööl, ent pean end siiski selle firma peamiseks asjaajaks ja reklaamnäoks. Mulle meeldib sellist administratiivset tööd teha ja mul on motivatsiooni, sest näen, et minu nokitsemised kohe päriselt kannavadki vilja ning mind väärtustatakse.

Viimane nädal-kaks on olnud kohe eriti tormakas. Nagu ikka kipuvad kõik asjad ühele ajahetkele langema. Saime ootamatult müüdud karavani ning meile sadas samaaegselt sülle erakordne võimalus saada päris oma kodu. Viimase nädala oleme  selle nimel ränka vaeva näinud; lisaks on töökojas enneolematult kiired ajad, sest ka rehvivahetushooaeg koputab uksele, seega ringijooksmist on alati. Uskumatu on lihtsalt tajuda, kuidas tempokal ja tempokal elul on vahe ja kuidas mutuaalne suhtumine võib kaalukaussi täielikult mõjutada.

Lähitulevikus tahan taaskord leida võimaluse, et hakata andma BodyBalance’i trenne. Hetkel on mu treenerilitsents pausil, sest suvel ei olnud mul lihtsalt enam aega ja jaksu, et trenne anda ja uusi kavasid osta ja neid selgeks õppida. Les Mills, muide, tuletaski mulle just lahkesti meelde, et minu kuuekuune paus on lõpusirgel ja peaksin end taaskord treeneriridadesse liitma, kui tahan, et mu litsents säiliks. Nii et selline mõnus poolkohustuslik motivaator ka, et oma südamelähedane kutsumus tagasi enda ellu tuua.

Aastavahetusel tahaks peiksiga reisule minna. Aastavahetused on kind of our thing, sest just sellel ajal need kaks sõgedat kokku saidki.

Uuel aastal usun, et töötan kuskil uues kohas, ent sellega ma ei kiirusta. Mul on veel kõvasti aega vaja, et enda mentaalsed ja füüsilised haavad kokku lappida, enne kui taaskord end täielikult palgatööle annan. Otsin poolaktiivselt tööd ja olen ülimalt tänulik oma töötukassa konsultandile, kes on inimlikkuse etalon ja kes kuuldes, et mu eelmine töökoht mind võimalusel enda juurde vabakutseliseks tõlkijaks tahaks, ütles kohe, et ma seda ei teeks, kuna vajan pikka taastumist, ja et otsiksin pigem midagi sellist, mis mulle meeltmööda oleks.

Rohkem ma planeerida ei taha. Ma püüan pigem püsida praeguses hetkes ja lähitulevikus, sest nagu näha, on minu praegused valikud ja otsused elu parimad olnud.

Sul niisama passimine kopa ette ei viska?

Mul pole vist ühtki päeva pärast töötuks võtmist olnud, kus ma niisama olen passinud. Võib-olla paar täiesti “täna ei tee mitte midagi” päeva on kokku olnud, kus olen pool päeva famiiliaga voodis vedelenud ja siis terve päev filme vaadanud või midagi mänginud. Valdav enamus päevadest teen ma midagi, olgu selleks siis enesearendamine, self care, sport, pere ja sõpradega aja veetmine, karavaniga mööda Eestit rändamine, firma asjadega tegelemine, kirjutamine, joonistamine või ideede loomine ja kirjapanek.

Kui tekib päevi, kus ma tunnen, et polegi nagu midagi teha, siis istun ma maha ja pean ajurünnakut, mida ma elus veel teha tahaksin või mis ideid saaksin ellu viia. Siiani pole mul kordagi igav hakanud, vastupidi, mul on kahju, et mul rohkem aega ühes päevas pole, sest asju, mida ma teha tahaksin, on ootamatul kombel nii palju tekkinud.

Lõpetuseks siis veidi rekaami ka:

Kui sul on sõiduk, mis vajaks remonti, hooldust, rehvivahetust, keevitust või kui jäid kuskile tee äärde ja vajad puksiiri, siis mina ja Gert tuleme appi:

www.videvikuauto.ee

info@videvikuauto.ee

www.facebook.com/videvikuauto

[naiivitaarium]

UUESTISÜND (2/2)

Sellest on möödas varsti juba kolm kuud ning viimastel nädalatel olen hakanud mõistma, et mälestustel siiski on tavaks vaikselt, salaja hääbuma hakata. Mitte, et ma oleks unustanud, mis sünnitusel toimus ning mis komponendid olid sünnitusosakonna koridoris asuvas mikrolaineahjus soojaks lastud pitsaviilul, mille peale sünnitust poolunes sisse ahmisin, sest jah, loomulikult ma mäletan. Mul on aga tunne, et mu suur elevus ja uhkus hakkab emaduse oleviku rutiinis lahustuma nagu suhkur soojas vees. Ära ta ei kao (seda ma endale luban), kuid eks elu on kord selline, et ega terveks eluks saa tunnelvisioonis ainult ühe asja ümber obsessiivselt keerelda - eluteele potsatab uusi vahvaid ja ehk isegi veelgi vahvamaid seikasid. Ometi ei taha ma veel lahti lasta, sest tahan võimalikult värskelt oma emotsioonid kirja panna. Küll pea kolm kuud hiljem, aga mis seal ikka! Miks ma eelmises postituses selle klišeede häbenemise teemal nii pikalt puterdasin, on, et minus on toimunud muutus just selles osas, et ma absoluutselt ei häbene olla hästi elevil oma emaks saamise tõttu ning olen uhkusega uhke enda üle. Nii uhke, et tõsimeeli usun, et peaksin endale karika kinkida. *Hakkab mõtlema, mida peale graveerida.* Olen nii tänulik endale, et olen end oma kaljukitseliku sihikindlusega vedanud nii kaugele, et olen päriselt seal, kus ma tahan olla. Ja uskuge mind - minusugust jäärapäist sarvikut ei ole lihtne ümber voolida. Tänan eelkõige iseennast, sest olen inimene, kes ainult enda joru ajab (ja see joru ei ole alati mulle üldse mitte hea), seega iseendaga pidevalt võideldes ja vaieldes olen vaatamata lõputuna näivatele rock bottomitele jõudnud ääretult positiivsesse paika. Emadusse. Miks me üldse emaks tahame saada? Ega kõik ei taha. Aga miks mina tahtsin? Minu vastus on üsna lihtne - armastus. Elu mõttele mõtlemine ajab mul ausalt öeldes pea ringi käima, sest mõtlen maailmale ja elule igapäevaseltki nii suures pildis, et südant täitev (või pitsitav) ahastus ja melanhoolia istuvad mul niikuinii pidevalt kuklas. Seega katsun veidi vähem mõelda ja lihtsalt öelda: ARMASTUS. Mis meil siis veel on? Kõik taandub ju ikka sellele, et oleme lihtsalt mingisugused veidrad olevused mingil lendaval kivitükil keset otsatut universumit, kes lihtsalt toimetavad koos keegieiteamisasja nimel, seega miks mitte lihtsalt armastada. Armastada seda suures pildis tähtsusetult üürikest elutsükli kübekest, mis meil selles ääretus aeg-ruumis antud on. Armastada 11. See armastus, mis mul on mu pereliikmete ja sõprade vastu, ongi ju see. See, mille nimel elan. Mille tundmise ootuses ei jõua igal õhtul magama jäädes hommikut ära oodata. Mille olemasolu lihtsalt ei saa iseenesestmõistetavalt võtta. Armastan. Armastaaaaaan! Natuke uhkustan, aga olen tõesti nii uhke, et tõin ilmale nii armsa olevuse, kelle kõrval sel otsatus pimeduses lendaval kivitükil toimetada. Ja olen uhke, et olen olevus, kelle keha suudab elu luua. Kelle keha suudab selle elu siia maailma tuua. Vägev! Olen oma sünnituse üle väga uhke. Olin nii töökas, nii tubli. Minu sihikindlus kõrval ei ole ruumi mingil kurnatuse jonnil ning kinnitust sai see, et kui mul on eesmärk, annan endast kõik, et tulemuseni jõuda. On neid, kelle jaoks sünnitus on olnud halvas mõttes šokeeriv kogemus ning mul on tõesti kahju, et see nende jaoks nii on läinud. Vaatamata kaastundele olen siiski oma kogemusest täiesti vaimustuses ja jätan endale õiguse uhkustada, et I did THAT. Ja how well I did that. Kuramus, ongi justkui see elevus natuke vaibunud. Kuu aega tagasi olin veidi rohkem ekstaasis, kuid praegu sai nagu natuke lahjalt see kõik kirja. Aga mis sest. Vaatamata oskamatusele neid kirja panna, on tunded mul siiski meeles ja neid külastan ma suure heldimusega iga kord, kui oma väikest olevust vaatan, hoian, armastan... Armastan nii väga!

[myawonders]

Tänulikkuse alahinnatud võlu

Ma teadsin kohe, et esimene teema, millest tahan kirjutada, on tänulikkus. See on nii mõnus topic, millest alustada. Ma arvan, et see on ka üks põhilisi samme, millest ise väga ammu alustasin, et enda elus muudatusi teha. Jagan teiega, millist rolli tänulikkus minu elus on mänginud, miks see minu jaoks nii väärtuslik on ja kuidas ma seda igapäevaselt enda ellu olen kaasanud.

Minult küsitakse väga tihti, et kuidas ma kogu aeg nii elurõõmus olen. Ausalt öeldes, ma arvan, et olen õppinud elu väärtustama. Nagu päris ausalt, iga väiksema detaili ja peensuseni välja. Minu jaoks ei ole väga mitte midagi sellist, mis oleks iseenesestmõistetav. ,,Appreciate everything, expect nothing’’- hea mõte, mida meeles pidada. Haakida ennast lahti kõikidest ootustest elu suhtes. Ootustest loobumine annab nii hea vabaduse. Väärtustada kõike ja! panustada omaltpoolt alati enda elusse maksimum.

Üks väga suur roll eluliselt sellisesse puntki jõudmiseks on minu jaoks olnud just tänulikkusel. Ma arvan, et esimene kord, kui ma tänulikkuse rakendamise olulisusest kuulsin, oli umbes 13/14- aastaselt. Seejärel alustasin esmakordselt ka tänulikkuse päeviku pidamisega. Hakkasin iga hommik ja õhtu üles kirjutama, mille eest tänulik olen ja mis täna hästi läks. Oluline oli kirja saada vähemalt 3 asja. Mäletan, et alguses see ei tulnud kohe kuigi loomulikult, kuna ma ei olnud sellega varem teadlikult tegelenud. Mõned kuud tänulikkust teadlikult praktiseerides tundsin juba mingeid muutusi nii endas kui ka enda mõttemaailmas. Olin palju rahulikum, paremas tujus ja tasakaalukam. Tollel ajal ma ei saanud nendest seostest veel täpselt aru, aga tundus, et kui toimib, siis järelikult teen õiget asja. Nüüd aastaid hiljem võin öelda, et ei möödu mitte ühtegi päeva, kus ma ei võta seda hetke, et lihtsalt olla tänutundes. Miks siis tänutunne nõnda kullakarva minu jaoks on?

Oke, lemme tell u! 

Üks hetk viis elu mind kokku sellise imelise naisega nagu Marlen Annabel Kubri. Tema põhimõtteliselt koksas mulle ‘’panniga’’ vastu pead ja tegi mulle puust ja punaseks selgeks väga-väga palju olulist elu toimimise kohta. Üks paljudest oli arusaamine, et see, millele ma suunan oma tähelepanu ehk energia, see kasvab. See funktsioon töötab nii solid kindlalt nagu korrutustabel. Seega, mida rohkem ma suunan oma tähelepanu nendele asjadele, mille eest olen tänulik, seda rohkem on mul kõike seda, mille eest tänulik olla. Tegelikult on tänulikkus minu jaoks saanud ka üheks võimaluseks ennast korraks probleemidest ‘’välja lülitada’’. Ma ei saa oma tähelepanu samaaegselt mitme asja vahel jagada. Ma ei saa mõelda probleemidele ja sellele, mille eest olen tänulik, samaaegselt. Ma pean tegema valiku, kuhu enda tähelepanu tegelikult suunata soovin. Kuhu ma seda suunata valin?

Ma ei taha mitte ühtegi päeva lõpetada teadmisega, et ma ei võtnud seda aega, et väärtustada kõike, mis mul on. Sest me tegelikult keegi ei tea, kui kauaks meil see kõik kättesaadav on. Usun, et  hetkeolukorras on paljud hakanud rohkem väärtustama elu ning seda, mis on elul pakkuda. Kosutavast unest, heast toidust, puhtast õhust ja päiksekiirtest kuni kallite sõprade,  lähedastega veedetud kvaliteetaja ning ühiste naerupisarateni välja. Ja see on ütlemata tore, kui inimeste nägemus selles vallas muutub. Aga miks see ei võiks kogu aeg nii olla? Miks me ei võiks iga päev seda kõike väärtustada, märgata ning hinnata elu võlu?

Ma teadvustan endale absoluutselt IGAL hommikul, et see päev, mis täna tuleb, ma ei saa seda mitte kunagi tagasi. 

Mitte kunagi. 

I really let that sink in. See on selline hea ja armastav slap in the face iseendale igal hommikul. Karastab ja äratab üles. Seega, mis ma tahan selle päevaga siis teha. Mida ma sellest päevast endaga kaasa tahan võtta? Millele ma selles päevas tähelepanu suunan? Mida ma valin märgata? Mida ma tegelikult tahan inimestele öelda? Kui ma tean, et tänane päev on hetkel kõik, mis mul on, siis- milline inimene ma tahan tegelikult olla? Need mõtted likvideerivad juba eos kõik ebaolulise ära. Ebaolulisus lihtsalt kukub ise päevast välja. Jääb püsima vaid see, mis on päriselt oluline. Jäävad ära mingid mõttetud konfliktid ja vaidlused, sest see ei ole see, kuidas ma tahaks enda päeva tegelikult veeta või mis ma sooviks, et mu päev endas sisaldaks. See on teadlik valik igaühe jaoks, millega ta enda päeva täidab ja millele ta enda päevas ruumi (juurde) tekitab. Ma leian, et meie iga päev võiks sisaldada võimalikult palju seda, mis tegelikult meile endale oluline on.  Fakt on see, et aega ei saa kunagi juurde osta, ka ühegi kullamäe eest mitte. Kui me vaataks elu nagu ühte suurt puslet, siis iga päev meie elust on nagu üks pusletükk sellest. See, milliseks kujuneb meie üks pusletükk, muudab lõppkokkuvõttes ka suurt pilti- kogu meie elu. 

Tänulikkus aitab mul hetke kohale tulla, oma elu mitte maha magada. Ma tõesti ei taha minna magama selle tundega, et ‘’ tegelikult ma tahtsin teha seda, tegelikult ma tahtsin öelda seda, miks ma seda ei teinud’’. Iga kord, kui ma silmad sulen, ma tegelikult ei tea, kas mul on hommikul kõik need võimalused, mis mul olid olemas täna. Ma ei taha, et mul jääks midagi kripeldama, mitte ühestki päevast, mis ma elan. Mul käib väga tihti minevik nagu film silme eest läbi. Ma mõtlen, et wow- kui palju ägedaid asju on juhtunud, millised lahedad inimesed mu elus ikka on ja milliseid mälestusi me oleme koos loonud. See kõik on väga dope! Ja kui ma vaatan neid mälestusi nagu elu tagavaatepeeglist, siis on nii palju hetki, kus ma tunnen, et oleksin võinud seda kõike palju rohkem hinnata, palju rohkem välja näidata ja öelda, kui palju see tegelikult mulle tähendas ja kuiiiiiiiii tänulik ma olen kõige selle eest. But u know guyz, me ei saa kahjuks tagasi minna nendesse hetkedesse või ‘’relive that moment’’ nupule vajutada. Seega, mis te arvate, kui palju ägedam oleks seda kõike tõeliselt kogeda hetkes, kohe esimesel korral. Ja tänulikkus on selleks üks parimaid viise.  Seega armsad, võtke aega selleks, et väärtustada seda, mis on. Teadvustage endale, et te ei saa mitte kunagi tagasi tulla sellesse hetke, mis on praegu. See hetk, kus me elame praegu, ongi parim hetk elamiseks.

Päris imelik oli endale üks hetk teadvustada, et kõik, mis on, ongi praegu. Et tulevikku pole olemas, sest samal ajal, kui sammun tuleviku poole, jõuan ikkagi otsapidi olevikku välja. Ma arvan, et tegelikult keegi ei taha elada igavesti homses, ülehomses, järgmises aastas või kusagil veel kaugemal ajapiiril. Kui elataks löpuni ainult tulevikus, jääks elu elamata. See on konkreetselt enda elu edasilükkamine. Ma ei tea, miks ma peaksin seda tegema. Miks üldse keegi peaks seda tegema? Leian, et kõigil on alati valik, kuidas me seda elu elada soovime. Kas hindame kõike elu poolt pakutavat või laseme selle endast lihtsalt mööda. Vegeteerime ja ootame seda igavest homset, mis kunagi tegelikult kätte ei jõua, sest kõikidest homsetest saab täna. Samas, mitte kunagi ei tea, kaua ka see homne meid päriselt öökardina taga ootamas on. Pole kunagi teada, mitu võimalust ‘’eluvarnast’’ veel võtta on. 

Straight. Facts.Right.Here. 

Kuidas ma tänutunnet aktiveerin? Ma ei jõua iga päev selleni samal viisil. Mõni hommik kirjutan enda tänulikkuse nimekirja välja. Teine päev loetlen selle endale hoopis ette ühistranspordis, kooli kõndides, trenni joostes, looduses jalutades või muusikat kuulates. No konkreetselt igalpool, kus vähegi võimalik. Oluline on lihtsalt võtta see aeg oma päevast. See on koht, kus võiks minu meelest olla väga loominguline ja leida just see, mis kellelegi kõige paremini sobib. Viimasel ajal meeldib mulle seda kõige rohkem teha interaktiivselt. Minna loodusesse ja laduda endale mõttes ette kõik oma tänulikkuse listi komponendid. Mõelda, KUI palju mul ikka on kõike seda, mille eest öelda:,, Aitäh!’’. Hea muusika, looduskeskkond, ilus päikeseloojang, mõnnad vibed ja tänulikkus- mm naizz! Muusika on minu jaoks väga suur stiimul ning looduskeskkonnas tunnen end alati hästi, seega see combo töötab minu puhul ülihästi. Saan tänutunde nõnda päris kiirelt kätte ja põhimõtteliselt ulbin selles kogu oma trajektoori läbides. Tavaliselt on see just see hetk, kus ka filmilint minevikust või pilguheit tulevikuvisiooni iseenesest käima läheb. Näen väga palju lahedaid mälestusi, kalleid inimesi, unustamatuid koosveedetud hetki ning ka kõike seda, mis võiks veel mind ees oodata- mis ma tahaksin enda elus juhtumas näha ja kui tänulik ma oleksin, kui see kõik selliselt ka realiseeruks. Kohati tekib selles protsessis nagu ajas rändamise tunne. Mõtlen, et no WOW- what a ride! See kõik tekitab minus lihtsalt nii hea ja mõnusa tunde. Tulen alati tagasi nagu puhta lehena, justkui oleks reaalsusest korraks välja astunud. Lõppkokkuvõttes polegi vist väga vahet, kuidas see tänutunne kinni püüda õnnestub. See nagunii töötab igati inimese kasuks. 

Miks ma teen seda just enne magamaminekut? Mulle meeldib tänutundes uinuda, sest siis ma ärkan uuel hommikul sellesama mõnusa tundega. Hea on tänutunne endaga ka järgmisse päeva kaasa võtta. Uus päev on alles alanud, päike alles tõusmas, aga hea tunne juba köige suhtes, mis täna juhtub, on aktiivses olekus. See on hea viis, kuidas uuele päevale vastu minna.  

Lisaksin siia veel ühe mõtte. Kohati näib, et tänulikkus tundub mõnede jaoks olevat justkui üks osa suhkrumanna mõtteviisiga lillelaste ‘’rituaalidest’’. No tegelikult, kui uurida, millised on maailma edukaimate inimeste harjumused, siis peaaegu alati on seal koht ka tänulikkusel (Jah, tänulikkus on samamoodi üks potentsiaalne harjumus). Võib-olla see fakt muudab kellegi perspektiivi. Tsiteeriksin siinkohal ka üht maailma tipp-coachi Tony Robbinsit: ,, Gratitude is the antidote to the things that mess us up. You can’t be fearful and grateful simultaneously. So, gratitude is the solution to both anger and fear, and instead of just acting grateful, I think of specific situations that I am grateful for, little ones and big ones. I do it every single day and I step into those moments and I feel the gratitude and the aliveness’’. Ühesõnaga, tänulikkus on Tony sõnul vastumürgiks kõigele sellele, mis meie elu sussi-vussi ajab. Inimene ei saa olla samaaegselt tänulik ja vihane, tänulik ja hirmul. Seega, kui mind uskuda ei taha, siis ehk Tony Robbins’i ikka.

Võiksin siia välja tuua väga palju teaduslikku informatsiooni tänulikkuse kohta, ent kuna seda kõike on praeguseks hetkeks lihtsalt nii suur posu, ei hakka ma sellel eraldi peatuma. Jätan kõikidele huvilistele selle avastamisrõõmu alles ning jagan pigem enda mõtteid ning arusaamu. Lihtsalt põgusalt: põhiline info, mida iseendaga olen kaasa võtnud, on see, et tänulikkus on ajutoit. Näiteks on kindlaks tehtud tänulikkuse seos dopamiini ehk virgatsainega, millel on palju funktsioone. Sealhulgas seostub ta motivatsiooni, naudingute, une ja tähelepanuga. Sellest tulenevalt on leitud paljude uuringute käigus seoseid tänulikkuse ning hea une, madalama stressitaseme, motivatsiooni tõusu ning üleüldise rahulolu vahel. Ainuke asi, mis vist veel leitud ei ole, on tänulikkuse halb mõju inimesele. Ilmselt seda siis lihtsalt polegi. Seega, tõenäosus tänulikkusega pange panna tundub üsna ebatõenäoline olevat.

Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis teaduslikud uuringud on üks, aga isiklik kogemus on hoopis midagi muud. Kui ma juba tean, et teatud asjad minu puhul toimivad, siis mul ei ole kindlat vajadust leida mingit teaduslikku tõestust, et ‘’ jah, see peabki nii toimima’’. Ma arvan, et igaühe jaoks toimivad ja töötavad erinevad valikud nagunii. Main thing is: leia see, mis sinu puhul toimib and u do u!

Nüüd kõigile nendele, kes ei ole parasjagu väga heas kohas iseendaga või eluga üleüldisemalt. Tänulikkus on ka üks parimaid samme, millest alustada, kui tunned, et oled täiega trapped ja omadega kinni kiilunud. Kui tundub, et elulabürint lihtsalt ei lahene ja väljapääsu silti ka üles veel ei leia, siis tänulikkus on üks lihtsamaid ent efektiivsemaid viise, kuidas ennast ise aidata. Soovitan iga hommik ja õhtu üles kirjutama hakata kõiki tänulikkuseallikaid. Üks hea viis on näiteks alustada 5 minute journal’i pidamist. Oma päevast tuleks võtta ainult mõned minutid, et vastata paarile lihtsale küsimusele. Kõik saab alguse väikestest sammudest. Peaasi, et need on tehtud õiges suunas.

Lisan siia lingi ka: https://www.intelligentchange.com/blogs/news/the-five-minute-journal-questions 

Ma olen aru saanud, et inimesed on suutelised nägema ning mõistma elus vaid seda, mis vastab nende teadlikkuse tasemele. Mida rohkem endaga tööd teha, seda rohkem muutub see, mida maailmas märkama hakkame. Kui küsime enda käest regulaarselt: ,,Mille eest ma tänulik saan olla?’’, siis ei ole väga varianti, et me ei hakka aina rohkem märkama kõike seda, mille eest öelda:,, Aitäh!’’

Elu saab nii kiiresti otsa. Ja see on päris hirmutav, millise kiirusega kõik siin maailmas meist mööda vuhiseb. Seega ma leian, et üks parimaid valikuid, mida teha võiks, on otsustada hakata seda kõike nautima ja väärtustama to the MAX! 

Enjoy the ride! 

Oh! And there is one more thing. 

Tänulikkus on tasuta. 

Myäu! ♡

Mya

[unofficial-estonia]

kunagi algklassivanuses olid mu lemmikud kalevi kommid kaseke ja pilveke ja siis peale seda 10 aastat ei söönud ja nüüd jälle meeldima hakanud (muidu on ananassikomm mvp)

see jõuluperioodil saadav upgradetud pilveke pauksuhkruga on OP, absoluutselt võiks aastaringselt saada seda

[brrrrrism]

"Keemiatunnid" - Bonnie Garmus

Kirjastus: Varrak Lehekülgi: 408 Ilmumisaasta: 2022 Mul polnud eriti õrna aimugi, mida ma täpselt lugema asusin. Teadsin vaid, et raamatut on kiidetud absoluutselt igal pool ning fännklubi on ilmatuma suur. Nüüdseks võin end vabalt fännklubi liikmeks nimetada ning kiidan raamatut kahe käega. Suurepärane lugemisteos, mis üllatab nii oma südamlikkuse kui ka positiivsusega. Tutvustus raamatu…

[jeintalu]

Pokrovski piiramine

Ukraina rajas Pokrovski asula juurde kindlustatud piirkonna.

Mingi segaduse tõttu armee juhtkonnas jäi see mehitamata.

Nüüd äkki Venemaa avastas selle ja võttis selle ilma lahinguteta üle.

Ukraina ehitas lõppkokkuvõttes väga head punkrid Venemaale kasutamiseks.

Tõenäoliselt alustavad Vene väed peatselt pealetungi Pokrovski asulale.

PS

Eestikeelne DELFI avaldas artikli Pokrovski kohta, milles väitis, et Pokrovski ründamisel hukkub tohutu arv Vene sõdureid.

Ei saa vastu vaielda Vene sõdurite hukkumise teemal, ei tea olusid.

Ent pealetung Pokrovskile pole veel alanud. Tehakse alles ettevalmistusi.

DELFI artikli kommentaarium oli alul avatud, hiljem aga kommentaarium suleti ja kõik kommentaarid muutusid nähtamatuks.

Ma ei saa absoluutselt mitte mingil juhul toetada sellist režiimi, mille ajakirjandus ja poliitikud peavad niisugust massiivset, totalitaristlikku infosõda omaenda rahva vastu - ja pealegi tuues ettekäändeks sõda, mis toimub kaugel ja Eestit otseselt ei puuduta.

[iirisv]

Võra vaadeldes

Inimese Suur Küsimus seisneb vast kõige enam ikkagi valikutes. Kõike võib olla, valu võib olla ja kaotusi, aga see, kuidas me päriselt inimestena elame, sõltub paljuski meie otsusest. Elada edasi, hoolimata kõigest ja võttes sügaval tasandil omaks kõik oma kogemused. Valida õnn, ka siis, kui lihtsam oleks valida kannatus. Sest rõõmu ja valu tulekut oma ellu me lõpuni valida ei saa.

Nils Frahmi „More“ ja pungad akna taga, vaade kõrgesse sinasse ja päikesemäng seintel.

Elu heledus ja varjud korraga. See loobki mängu. Viskab sind sellesse üleni sisse.

Inimene seal vahel loob end pidevalt sellega, kuidas ta põimib eneses oma valguse ja varjupoole. Kumma ta valib ja kuidas neid eneses ja enesega lepitab.

Vahel on hea vaadelda midagi püsivamat, kindlamat ja vanemat kui inimene. Puuoksi lehte minemas ja pungumas igal kevadel. Sammalt tüvel. Võra varje ja päikese pillatud kilde seintel.

Säärane vaatepilt annab endalegi pinnase, kuhu juurduda. Tekib igavese taastuleku, kerguse tunne. Taju, et inimene on üks kild maailmast ja selles kõige suuremas plaanis on kõik alati korras.

Puudelt tasub õppida. Olemist, aega, püsivust, tasakaalu. Ja taevalt vaadet, kõrgust ja avarust. Perspektiivitunnetust. Võiks vaid rohkem olla taipu ja aeglust ja silma, et näha omaenese elust läbi. Panna see suuremasse ja ajalisemasse perspektiivi ja näha seda ühe tükina kosmosest. Päikesepuslest seinal. Teha rahu.

Kõik, mis on inimeses, on maailmas. Hoog, seisak ja tuli. Tuul ja kivid ja kõlekülm talv. Ärkamine ja valgus. Pimedus ka ja ometi püsi. Rahu, mitu kihti ja mõõdet ja mõtet. Vastupidi ka: oska end leida ja end kasvatada maailmast.

Sõlmi päris rahu oma varjude ja oma võludega, kõigi oma aegade ja minadega. Suru neil kätt. Ja taju, et sinu teises käes on alati valiku ots. Valik, kuidas ja kellena elada, mida anda,mida võtta, mille poole püüelda ja kuidas olla. See, mis päriselt loeb.

Soundtrack:

Jon Hopkins ’Luminous beings’

Nils Frahm ’More’

Ja korraks on jälle tunne, et KÕIK, absoluutselt KÕIK, saab korda ja on korras. Usalda ja hinga ja armasta.

Inimene võib korraga olla nii nukker ja tunda saudade’t – igatsust nii selle järele, mis olnud kui ka kõige järele, mida pole veel saabunud –, kui ka hetkiti hirmul ja ikkagi armastada KOGU maailma. Ja ennast ja teisi selle malelaual.