#tobedad | Explore Tumblr Posts and Blogs

sireliteaegu · 4 years

Text

Gregory Corso - “Naisevõtt” (1960)

Kas võtan naise kunagi? Kas saab must korralik mees? Kas üllatan naaberkorteri tüdrukut, endal velvetülikond seljas, bakalaureusekübara ripatsid silmade ees? Ei vii ma teda kinno, vaid surnuaiale ta viin, räägin talle seal õudusjutte hundihambulistest libavannidest ja haralistest klarnetitest, siis ihkan ma teda ja suudlen teda ja hellitan teda, ja juba ongi ta soojaks saanud ja mina mõtlen, et tasuks ehk vihastuda, kui ta nüüd ütleks: «Kas Sul tundeid polegi? Sul peaks olema tundeid! Nii ilus on tunda!» Selle asemel võtan ta oma käte vahele, surun ta vana viltuvajunud hauaplaadi vastu ja kogu öö tähistaeva sodiaagi all kosin teda …

Ja kui ta tutvustab mind oma vanematele, kas pean siis istuma, selg sirge ja juuksed korralikult kammitud ning lips ümber kaela kui poomisnöör, kas pean siis istuma, põlved koos, nende üürikorteri kehva sohva peal, julgemata küsida, kus on neil siin kemps? Kuidas saaksingi end tunda teisiti, sest olen ju noor mees, kes tahaks päevad läbi vahtida Flash Gordoni seebikat.

No küll see noore mehe eul on alles plass, kui ta peab istuma terve perekonna ees ja see perekond mõtleb: «Me pole teda ju enne ihusilmaga näinud! Ja tema tahab meie Mary Lou kätt!» Pärast teed ja koduküpsetatud kooke küsivad nad minult: «Millega te tegelete?» Kas rääkida neile tõtt? Kas ma meeldin neile siis enam?

Lõpuks nad ütlevad: «Olgu peale, abielluge — meie kaotame tütre, aga võidame poja.» Kas nüüd on paras aeg küsida, kus on neil siin kemps? Mu Jumal! Ja see laulatus veel! Kogu ta suguvõsa, kõik ta sõbrad on koos — ja ainult näputäis minu omi, kõik nad on habetunud pätid, kes jooma ja sööma peäl v��ljas. Ja see pastor veel! Ta vahib mind niisuguse pilguga, nagu näeks ta mind pihku tagumas, ja juba ta küsibki minu käest: «Kas sa võtad selle naise oma seaduslikuks laulatatud abikaasaks?» Ja minul hakkab lõug värisema ja ma vastan: «Säh sulle kooki moosiga!» Ma annan pruudile musi ja kõik need matslikud onklid patsutavad mulle õlale: «Poiss, ta on nüüd päriselt sinu! Ha-ha-haa!» Ja nende pilkudest võib näha, kuidas nüüd lähevad lahti rõvedad mesinädalad — kõik need tobedad riisipudingid, kõlksuvad konservipurgid ja läikima löödud kingad. Niagara juga! Meid on terved hordid! Meid — rohelisi naisemehi! Meie noorikuid! Lilli! Me kõik voolame kokku õdusatesse hotellidesse. Koik me kavatseme teha täna öösel üht ja sedasama asja. Ja see ükskõikne hotelliregistraator — temagi teab, mis meil kavas on. Ja need fuajee mänguautomaadid — nemadki teavad. Ja vilet laskev liftipoiss — ka tema teab, ja iga jooksupoiss teab. Nad kõik teavad! Nii et mina tahaks sellesamuse peaaegu et tegemata jätta. Mis oleks, kui ei heidakski sängi!* Jõllitaks kogu öö hotelliregistraatorile õtse silma sisse! Ja röögiks: «Ma eitan mesinädalaid! Ma eitan mesinädalaid!» Hüppaks lausa marutõbisena sisse igasse kiimalisse magamistuppa ja kisendaks: «Raadiol on koht ees! Kassil on kopp taga!» Oijaa! Ma olen elanud Niagaras igavesti! Tumedas koopas joa all! Just seal olen ma istunud! Olen hull Mesinädalamees! Ma leiutan uusi vahendeid, kuidas lõhkuda abielusid! Ma nuhtlen teid mitmenaisepidamisega! Ma olen abielulahutuse pühak … Kui ma ometi abiellun, kui must korralik naisemees saabki, küll on siis tore tulla koju oma naise juurde

ja istuda kamina äärde, kui tema talitab köögis — tal on põll ees, ta on noor ja veetlev ja ta ihkab minult last saada ja ta on minu tuleku üle nii õnnelik, et kõrvetab veiseprae põhja, ja siis tormab ta nuttes minu juurde ja mina tõusen oma suurest perekonnapea tugitoolist üles ja lausun: «Mõõkhambuline Jõuluvana! Kiirgavad ajud! Kurttumm õun!» Mu Jummal, missuguseks abielumeheks ma olen muutunud! Jajah, ma peaksin naise võtma! Aga nii palju tuleks enne ära teha! Näiteks hiilida hilja õhtul härra Jonesi majja ja katta ta golfikeppide kollektsioon tuhande üheksasaja kahekümnendatel aastatel ilmunud Norra raamatutega või riputada Rimbaud’ portree ta muruniitja külge, või kleepida ta teivastara Tännu Tuva postmarke täis. Ja kui proua Heldust tuleb kogukonna korjanduskarbiga, siis on vaja ta läbi kabistada ja jutustada talle, et taevas on märgata ebasoodsaid endeid! Ja kui valimiste eel tuleb linnapea mu häält jahtima, siis tuleb talt küsida, millal teeb ta lõpu vaalade tapmisele inimeste poolt! Ja, kui piimamees tuleb, siis jätta talle sedel tühja pudelisse: «Pingviinitolmu! Too mulle pingviinitolmu! Mina tahan pingviinitolmu …» Ja mis siis, kui ma olen naisemees Connecticutis ja lund on paksult, ja tema on sünnitanud lapse, ja mina olen kurnatud, öid magamata, olen langetanud oma lauba vastu vaikset aknaruutu, mu selja taga on minevik, mis on pakkunud mulle vaid tüütut ja labast argielu, ma olen põlvelõdistaja, kes on varustatud vastutustundega, aga mitte laimupiitsaga või supiga Rooma müntiiesv. Oijee, kuidas küll võiks see välja näha! Kindlasti peaksin ma titale lutsimiseks andma veniva kilega kaetud Tacituse köite ja kõristiks kotitäie purukspekstud Bachi plaate, peaksin kinnitama Della Francesca repro ta lapsevoodi kohale,

tikkima ta pudipõlle peale terve kreeka tähestiku ja ehitama talle mänguaedikuks katuseta Parthenoni… Ei, ma kahtlen, kas oleks must saanud säherdust isa — ei, ei — seda külaelu, seda lumevälja ja seda vaikset aknaruutu küll mitte! Pigem oleks see palav, haisev ja närvesööv New York City — see oleks seitsmendal korrusel, kus seinavahed rotte ja prussakaid täis, mu paks sakslannast naine kooriks kartuleid ja kamandaks: «Hakka ometi tööle!» Ja viis tatist jõmpsikat vahiks üksisilmi Batmani filmi, ja mu naabrid oleksid kõik hambutud ja kõõmased — otsekui nõiamoorid 18. sajandi mustalt missalt; Koik nad trügiksid minu juurde telekat vaatama, aga majaperemees nõuaks, et ma üürivõla ära maksaksin, ja võlgu nõuaksid mult sisse ka poodnik, gaasikompanii ja elektrivõrk. Võimatu oleks pikali heita ja unistada telefonilumest või viirastuste parkimisplatsist. Ei! Ma ei tohi naist võtta! Eladeski ei tohi ma naist võtta! Aga kujutage pilti, kui ma oleksin abielus ilusa rafineeritud daamiga — ta oleks pikk ja kahvatu ja seljas oleks tal elegantne must kleit ja käes pikad mustad ballikindad, ta hoiaks pikka suitsupitsi ühes ja pokaali viski ning soodaga teises käes ja me elaksime pilvelõhkuja hiigelaknaga tornitipus, kust me võiksime näha kogu New Yorki ja selge ilmaga isegi kaugemale. Ei, ma ei suuda ette kujutada, et oleksin abielus oma vangla-aastate unelmaga . .. Nojah, aga kuhu jäi siis armastus? Olen unustanud armastuse — mitte sellepärast, et ma pole armastuseks võimeline, hoopis sellepärast, et pean armastust niisama ülearuseks nagu kingade kandmist … Ma pole kunagi tahtnud naiseks võtta tüdrukut, kes tuletaks mulle meelde ema. Ja naitumine Ingrid Bergrflaniga on ikka ja jälle võimatu. Uks tüdruk ehk sobiks, aga tema on juba abielus. Aga ega mehedki mulle meeldi… Aga keegi peaks mul ikkagi olema! Sest mis siis saab, kui olen kuuekümnene vanapoiss ja elan ihuüksi oma möbleeritud toas

ning mu aluspesul on kuseplekid peal. Ja kõik teised on abielus! Kogu maailm peale minu on abielus! Ja ometi tean, et üks naisterahvas võiks mul olla, nii nagu temalgi võiksin olla mina — ja miks siis ka mitte paari minna. Sest nii nagu tema oma võõrandunud ja uhkes üksinduses ootab oma printsi, nii ootan ka mina teda — must miljon aastat oleme teineteisest ilma olnud ja meie elu on naeruväärne.

(Sven)

0 notes

salakavald · 7 years

Text

Gregory Corso - “Naisevõtt”

“Kas võtan naise kunagi? Kas saab must korralik mees? Kas üllatan naaberkorteri tüdrukut, endal velvetülikond seljas, bakalaureusekübara ripatsid silmade ees? Ei vii ma teda kinno, vaid surnuaiale ta viin, räägin talle seal õudusjutte hundihambulistest libavannidest ja haralistest klarnetitest, siis ihkan ma teda ja suudlen teda ja hellitan teda, ja juba ongi ta soojaks saanud ja mina mõtlen, et tasuks ehk vihastuda, kui ta nüüd ütleks: «Kas Sul tundeid polegi? Sul peaks olema tundeid! Nii ilus on tunda!» Selle asemel võtan ta oma käte vahele, surun ta vana viltuvajunud hauaplaadi vastu ja kogu öö tähistaeva sodiaagi all kosin teda . . . Ja kui ta tutvustab mind oma vanematele, kas pean siis istuma, selg sirge ja juuksed korralikult kammitud ning lips ümber kaela kui poomisnöör, kas pean siis istuma, põlved koos, nende üürikorteri kehva sohva peal, julgemata küsida, kus on neil siin kemps? Kuidas saaksingi end tunda teisiti, sest olen ju noor mees, kes tahaks päevad läbi vahtida Flash Gordoni seebikat. No küll see noore mehe eul on alles plass, kui ta peab istuma terve perekonna ees ja see perekond mõtleb: «Me pole teda ju enne ihusilmaga näinud! Ja tema tahab meie Mary Lou kätt!» Pärast teed ja koduküpsetatud kooke küsivad nad minult: «Millega te tegelete?» Kas rääkida neile tõtt? Kas ma meeldin neile siis enam?

Lõpuks nad ütlevad: «Olgu peale, abielluge — meie kaotame tütre, aga võidame poja.» Kas nüüd on paras aeg küsida, kus on neil siin kemps? Mu Jumal! Ja see laulatus veel! Kogu ta suguvõsa, kõik ta sõbrad on koos — ja ainult näputäis minu omi, kõik nad on habetunud pätid, kes jooma ja sööma peäl väljas. Ja see pastor veel! Ta vahib mind niisuguse pilguga, nagu näeks ta mind pihku tagumas, ja juba ta küsibki minu käest: «Kas sa võtad selle naise oma seaduslikuks laulatatud abikaasaks?» Ja minul hakkab lõug värisema ja ma vastan: «Säh sulle kooki moosiga!» Ma annan pruudile musi ja kõik need matslikud onklid patsutavad mulle õlale: «Poiss, ta on nüüd päriselt sinu! Ha-ha-haa!» Ja nende pilkudest võib näha, kuidas nüüd lähevad lahti rõvedad mesinädalad — kõik need tobedad riisipudingid, kõlksuvad konservipurgid ja läikima löödud kingad. Niagara juga! Meid on terved hordid! Meid — rohelisi naisemehi! Meie noorikuid! Lilli! Me kõik voolame kokku õdusatesse hotellidesse. Koik me kavatseme teha täna öösel üht ja sedasama asja. Ja see ükskõikne hotelliregistraator — temagi teab, mis meil kavas on. Ja need fuajee mänguautomaadid — nemadki teavad. Ja vilet laskev liftipoiss — ka tema teab, ja iga jooksupoiss teab. Nad kõik teavad! Nii et mina tahaks sellesamuse peaaegu et tegemata jätta. Mis oleks, kui ei heidakski sängi!* Jõllitaks kogu öö hotelliregistraatorile õtse silma sisse! Ja röögiks: «Ma eitan mesinädalaid! Ma eitan mesinädalaid!» Hüppaks lausa marutõbisena sisse igasse kiimalisse magamistuppa ja kisendaks: «Raadiol on koht ees! Kassil on kopp taga!» Oijaa! Ma olen elanud Niagaras igavesti! Tumedas koopas joa all! Just seal olen ma istunud! Olen hull Mesinädalamees! Ma leiutan uusi vahendeid, kuidas lõhkuda abielusid! Ma nuhtlen teid mitmenaisepidamisega! Ma olen abielulahutuse pühak . . . Kui ma ometi abiellun, kui must korralik naisemees saabki, küll on siis tore tulla koju oma naise juurde

ja istuda kamina äärde, kui tema talitab köögis — tal on põll ees, ta on noor ja veetlev ja ta ihkab minult last saada ja ta on minu tuleku üle nii õnnelik, et kõrvetab veiseprae põhja, ja siis tormab ta nuttes minu juurde ja mina tõusen oma suurest perekonnapea tugitoolist üles ja lausun: «Mõõkhambuline Jõuluvana! Kiirgavad ajud! Kurttumm õun!» Mu Jummal, missuguseks abielumeheks ma olen muutunud! Jajah, ma peaksin naise võtma! Aga nii palju tuleks enne ära teha! Näiteks hiilida hilja õhtul härra Jonesi majja ja katta ta golfikeppide kollektsioon tuhande üheksasaja kahekümnendatel aastatel ilmunud Norra raamatutega või riputada Rimbaud' portree ta muruniitja külge, või kleepida ta teivastara Tännu Tuva postmarke täis. Ja kui proua Heldust tuleb kogukonna korjanduskarbiga, siis on vaja ta läbi kabistada ja jutustada talle, et taevas on märgata ebasoodsaid endeid! Ja kui valimiste eel tuleb linnapea mu häält jahtima, siis tuleb talt küsida, millal teeb ta lõpu vaalade tapmisele inimeste poolt! Ja, kui piimamees tuleb, siis jätta talle sedel tühja pudelisse: «Pingviinitolmu! Too mulle pingviinitolmu! Mina tahan pingviinitolmu . . .» Ja mis siis, kui ma olen naisemees Connecticutis ja lund on paksult, ja tema on sünnitanud lapse, ja mina olen kurnatud, öid magamata, olen langetanud oma lauba vastu vaikset aknaruutu, mu selja taga on minevik, mis on pakkunud mulle vaid tüütut ja labast argielu, ma olen põlvelõdistaja, kes on varustatud vastutustundega, aga mitte laimupiitsaga või supiga Rooma müntiiesv. Oijee, kuidas küll võiks see välja näha! Kindlasti peaksin ma titale lutsimiseks andma veniva kilega kaetud Tacituse köite ja kõristiks kotitäie purukspekstud Bachi plaate, peaksin kinnitama Della Francesca repro ta lapsevoodi kohale,

tikkima ta pudipõlle peale terve kreeka tähestiku ja ehitama talle mänguaedikuks katuseta Parthenoni. . . Ei, ma kahtlen, kas oleks must saanud säherdust isa — ei, ei — seda külaelu, seda lumevälja ja seda vaikset aknaruutu küll mitte! Pigem oleks see palav, haisev ja närvesööv New York City — see oleks seitsmendal korrusel, kus seinavahed rotte ja prussakaid täis, mu paks sakslannast naine kooriks kartuleid ja kamandaks: «Hakka ometi tööle!» Ja viis tatist jõmpsikat vahiks üksisilmi Batmani filmi, ja mu naabrid oleksid kõik hambutud ja kõõmased — otsekui nõiamoorid 18. sajandi mustalt missalt; Koik nad trügiksid minu juurde telekat vaatama, aga majaperemees nõuaks, et ma üürivõla ära maksaksin, ja võlgu nõuaksid mult sisse ka poodnik, gaasikompanii ja elektrivõrk. Võimatu oleks pikali heita ja unistada telefonilumest või viirastuste parkimisplatsist. Ei! Ma ei tohi naist võtta! Eladeski ei tohi ma naist võtta! Aga kujutage pilti, kui ma oleksin abielus ilusa rafineeritud daamiga — ta oleks pikk ja kahvatu ja seljas oleks tal elegantne must kleit ja käes pikad mustad ballikindad, ta hoiaks pikka suitsupitsi ühes ja pokaali viski ning soodaga teises käes ja me elaksime pilvelõhkuja hiigelaknaga tornitipus, kust me võiksime näha kogu New Yorki ja selge ilmaga isegi kaugemale. Ei, ma ei suuda ette kujutada, et oleksin abielus oma vangla-aastate unelmaga . .. Nojah, aga kuhu jäi siis armastus? Olen unustanud armastuse — mitte sellepärast, et ma pole armastuseks võimeline, hoopis sellepärast, et pean armastust niisama ülearuseks nagu kingade kandmist . . . Ma pole kunagi tahtnud naiseks võtta tüdrukut, kes tuletaks mulle meelde ema. Ja naitumine Ingrid Bergrflaniga on ikka ja jälle võimatu. Uks tüdruk ehk sobiks, aga tema on juba abielus. Aga ega mehedki mulle meeldi. . . Aga keegi peaks mul ikkagi olema! Sest mis siis saab, kui olen kuuekümnene vanapoiss ja elan ihuüksi oma möbleeritud toas

1 note · View note

raulitspea-blog · 7 years

Text

Usability* - positiivsest ja negatiivsest

Kasutatavus on hirm-lai teemavaldkond - ning hetkel väga suure tähelepanu all. Võimalik, et just mobiiliäpid olid need mis viisid koos veebirakendustega usability teema suure tähelepanu alla - on ju selge, et veebilehel suudad sa mingi kasutaja jaoks ebamugava asja ära peita kuid mobiiliäpis on arusaamatu tegevuse tulemuseks see et kasutaja paljudel juhtudel kustutab rakenduse lihtsalt telefonist ära. Ehk et minu hinnangul on paljud ettevõtted kasutatavuse olulisusest aru saanud ning püüavad kasutaja jaoks kasutuskogemust võimalikult heaks muuta.

Kõigepealt negatiivsest - jätkuvalt kasutab osa veebisaite hüpikaknaid, veidrad pluginad (Java, flash), mingid saidi kasutavad videote autoplay funktsiooni lehte laadides jne. Ehk et tüüpilised asjad mis inimesi marru ajavad. Samuti tekitavad veidrad efekti need saidi mis ei käitu tavapärase loogika alusel (a next-next-next loogika asendub mingi veidrama mitte-lineaarse sammude järjekorraga). Ning saidi kus klaviatuuri käsud on toimi - a enter - need on ka ikka veel üsna tobedad. Ehk et arvestades seda, et inimesed suhtlevad paljude eri rakenduste ja veebilehtedega - on ikkagi tekkinud mingi standartne ootus millele kõik lehed peaksid vastama - just oma ikoonide, lehtede navigatsiooni jne osas. Negatiivse näitena võin tuua kaks oma lemmik jalgpallile pühendatud saiti (www.sport1.de oma hüpikakende ja espnfc.com oma autoplay videotega) - mõlemad võidaksid kui keskenduksid sisule mitte niiväga kasutaja tüütamisele.

Positiivne pool - paljud saidid on aru saanud, et kasutajate ootused on vaja mõistlikult tagada ning nende segadusseajamine jne ei ole kellegi jaoks võiduks. Siit välja võib jätta saidid kes oma sissetuleku saavad inimeste klikkidest - kuid ka siin proovitakse pigem pealkirjade ja piltidega inimesi klikkima meelitada - mitte enam niiväga linke igale poole peita (keegi mäletab veel saite kus teksti sisse olid highlighted lingid peidetud mida siis alateadlikult kiputi klikkima?). Aru on saadud kasutatavuse põhimõtetest nagu esteetika (ilus font ja kvaliteetsed fotod), tõhusus (kiirelt vajaliku infoni jõudmine - a otsing, märksõnad, lihtne struktuur). Kasutatavus jne on tõsiseks osask veebilahenduste väljatöötamisel - nii et usutavasti just suurema arendus- ja disainiprotsessis osaluse tõttu võib kogu valdkonna tulemuslikkust üha paremaks lugeda. Positiivse külje pealt ehk võiks mainida blogisid - kus selge rõhk on sisul ja võibolla pisut vähem kommentaaridel - kõik muu on juba disainis tagaplaanile suunatud. Kasvõi see sama tumblr milles see blogi on majutatud.

#usability #tumblr #badusability

0 notes