#mänguvesi

[muriseja]

Head teed, kel jalad kannavad

Maast lahti, poisid nooremad, kel nägemata vooremaad ja väljad sinisalused ning vaiksed metsaalused! Kui tee on valge nagu pael ja päike kiiskab taevalael ning maailm täis on rohelust, siis rännumees saab kohe sust.

Kõik, kes on sitke turjaga, nüüd teele– hea või kurjaga! Käib seljakotiks iga paun ning telgiks iga rõuk või aun. Kui katki pole saapapael, kui kanda just ei hõõru nael, kui põues pole tohedust, siis rännumees saab kohe sust.

Teeviitasid sa harva loed, ei tõmba limonaadipoed. Seal käima sa ei vaevu, sest head vett saab iidseist kaevudest. Sul rõõmsalt õieli on kael, sa vaed maailma mõttevael. On eemal iga ohe sust ja rännumees saab kohe sust.

Ees järved on täis sooja vett ja lilled täis meetooja mett. Ees kenad kalakohad jões ja kartul kuumas lõkkenões. Su süda on kui tuletael ja säde sealt on Põhjanael. Kaed öösist merd, mis lohemust, ja rännumees saab kohe sust.

Head teed, kel jalad kannavad! Ees luhad on ja rannamaad, paekaldad ajapragused ja silmapiiritagused. On tuhat kaja igal ael! Sa kõnnid kõrgel kaldapael. Pilk haarab pilve kohevust. Nii rännumees saab kohe sust.

-Ellen Niit (”Mänguvesi” Tammeraamat 2013)

Loen tihti Mikule enne lõunauinakut lasteluulet ja varem pole mitte ükski luuletus mind niiviisi kõnetanud kui see. Rändajahing leidis vist peegeldust.