#kaerahelbeke

[magalarajoonideprohvetid]

3.07 kaerahelbeke ja valge mehe rahvuspark

«Bljääd, maast lahti sitanikerdised!»

Aida ukseavast kiirgab silmipimestav valgus ja Vassili siluett selles kui raamitet.

«Bljääd, kukk juba ammu кукарекал ja te piderastõ magate siin hambad lahti. Bljääd, kui kaks minuti pärast köögis ei ole, siis kumminui perse, saab aru jobanõi uroodeh, ah?!»

Ägisedes ajavad kõhetund kogud end koikudelt maha ja lohistavad kuulekalt aidast välikööki. Päike ei ole veel kõrgel ja varjulistes kohtades katab maad härmatis. Valguse käes muutuvad kõhetud kogud veelgi hädisemaks, nende karvakasvand pead tunduvad ebapropotsionaalsete kapsastena, mis vaid imeväel püsivad luistel kehadel, mida katavad määrdunud ja rebenenud linassärgid. Paljasjalgselt seisavad nad köögi juures rivis, maa on külm ja nad püüavad salaja seista kord ühe, kord teise jala peal.

«Bljääd, ei niku seal nagu mingi piidrik, seisab kahe jala peal nagu valge jeesti mjees jah?» tunneb Vassili end lõbustatult seda nähes.

«Teate, jobikakud, ma loen palju viimasel ajal tjeie kohta, noh, tjeie jeestlaste. See mul nagu professionaalne huvi, teate?» kõnnib Vassili rivi ees aeglaselt edasi-tagasi. Tal on seljas vanglaameti vormiriietus, mille pükstetaskust päevalilleseemneid võttes ja neid mäludes tunneb ta end väga mugavalt kõhetunud kambale varahommikust loengut pidama.

«Eile õhtul lugesin ma vanainimeste мемуары, no kuidas nemad elasid ja kuidas karja käisid, bljääd öeldakse nii karja käisid jah? Teate, neil ei olnud ka ботинки, nu bljääd, kes see ostab lapsele ботинки, võibolla sureb ära ja mis sa siis teed nendega. Nemad ka hommikul vara ärkasid ja läksid lehmi karjamaale viima. Ja neil nii külm jalad, ja teate mis nemad teevad? Nemad pissivad maha ja siis seisavad seal peal, piss hea soe ja jalad ka soojad. Nii, täna hommik alates te tulete seisate rivi ja pissite ja siis seisate selle peal nagu vanad jeestlased tegid.»

Kõhetunud kujud vaatavad imestunult üksteise otsa ja seej��rel Vassili poole.

«Bljääd, ei saanud aru jälle või?! Xуй püksist välja ja pissib raisk!»

Kõhetunud kujud kergitavad linaseid särke ja tirivad nokud auklikest trussikutest välja. Üksteise järgi on kuulda sorinat ning seejärel seisavad nad keset enda auravat kust. Paar vanemat meest aga jäävad seisma esialgsele kohale ning nende ees ei ole auravat kuseloiku.

«Nu bljääd Mart ja Ahto, nahui te ei oska pissida või?»

«Mul on eesnäärmega probleem, see on mu haigusloos ...» alustab Mart vabandamist.

«Mind vabsjee ei huvita sinu haigus, mitte kedagi ei huvita, mine söö rukkilill  bljääd, hakkab parem urood või sureb ära! Jobanõi eesnääre, bljääd kumminui teeb sul eesnääre probleem,» silitab Vassili vööl ilutsevat musta kumminuia, mis nii mõnelegi kõhetunud kujule valusaid mälestusi meelde tuletab. Mart ja Ahto pingutavad nii, et higimull otsa ees, ja suudavad paar piiska kasteniiskele pinnasele kukutada. Kiirelt astuvad nad nende tilkade peale ja jäävad sõnakuulelikult seisma.

«Karotze, marss sjöma njüüd! Mul on jüks surpriis tjeile ka.»

«Kas me saame täna hommikusöögiks avokaadosid,” kilgab Ruuben, üks noorematest vangidest.

«Ole vait jobanõi gipster, sjööb kaerapudru mitte mingi javokaado,» röögib Vassili ja manab seejärel magusa naeratuse näole, «Hjelleriinil sai menstruatsjoon ljäbi, kes teist esimene läheb valge rass tegema?»

........

«Miks tuntakse viha, millest see tekitab? Need on küsimused, mis painavad inimkond, sest kaastunne, empaatia, ligimesearmastus, need muudavad meid inimesteks...»

«Tegelikult see ei ole see, mis muudab meid inimesteks, meid muudab inimesteks suurenenud mingi aju osa ning kognitiivsed oskused nagu näiteks rääkimine, see eristab meid teistest primaatidest?» kostub rahvahulgast.

Keegi rahvast turtsatab «konserv» ning mitmed tigedad näod hakkavad rahva seast otsima seda sotsiopaati, kes raudselt tahab oma sõpru vabadusse lasta. Oma imestuseks saavad nad aru, et see kes seda ütles, oli turbani ja vahvate vuntsidega sikh grupi tagaotsas.

«Ise oled konserv,» vastab ta turtsujale, «minu perekond kannatas ka tagakiusamiste käes, ma sain ise ükskord tänava peal kaerahelveste käest tappa. Aga ei ole mõtet mingit eetikat ja moraali teadusega segi ajada, rääkige nagu asi ja näitake, mis neist kriminaalidest saanud on!»

Giid teeb oma peas 180 kraadise pöörde ning pöördub taaskord kõigi turismigrupi liikmete poole:

«Lugupeetud külalised, tere tulemast Valge Mehe Rahvusparki. Nagu te teate, siis liikus meie ühiskond peale rahvuslikkonservatiivselt meelestatud erakonna võimuletulekut kiirelt totalitaarse mudeli poole. Mitmed vähemusgrupid ja -rahvused kannatasid repressioonide all, mitmed tolle hetkeni kehtinud inim��igused kaotati ning senini tekitab see inimestes imestust, kuidas sai see nii kiiresti toimuda. Eelnevalt mainitud moraal sai ühiskonna alustalaks ning selle all kannatasid ka näiteks loomeinimesed. Taamal näete kuulsat kunstitaiest «Lõtvunud fallos», selle looja, tänavakunstnik Esmalt on Tõmblus, sai seda vast kõige karmimalt tunda, kuna peale selle taiese installeerimist Vabadussamba juurde, kuulutas valitsus välja tõelise nõiajahi kunstniku tabamiseks. Peale tabamist mõisteti see kunstnik riigireetmise eest eluaegsesse vangistusse, ning vähe oli puudu sellest, et oleks taastatud surmanuhtlus. See ajajärk iseseisvas Eesti Vabariigis on saanud nime «Vaikiv ajastu 2.0». Aga sama kiirelt kui see algas, saabus ka selle lõpp. Vabas maailmas tulid taaskord avalikuks mitmed salajastatud dokumendid ning üheks neist olid idanaabri ja võimule pürginud erakonna juhi vahelised suhted. Sügavamale kaevudes saadi teada, et idanaaber omas erakonna juhi kohta kompromaati sellest ajast kui too idanaabrite juures viibis. Ning veelgi sügavamale kaevudes hakkas Esmalt on Tõmbluse taies hoopiski uut ja otsekohesemat tähendust omama. Sellest kõigest saate juba täpsemalt lugeda meie interaktiivses «Vaikiv ajastu 2.0» muuseumis uurida. Mis peale seda juhtus oli see, et rahvas sai toimunud mahhinatsioonidest teada  ja tegelikest riigireeturitest koosnev valitsus kukutati, kahjuks ei toimunud see nagu eelmine kord lauldes, ning kõik kolm demokraatia märtrit jäävad meie iseseisva ja vaba riigi ajalukku igaveseks. Peale valitsuse kukutamist hoiti erakonna juhtfiguure Viru vangla poliitvangide osakonnas, mis oli loomulikult totalitaarse ühiskonna ajal enim kasvanud osakond, aga olukorra üldise absurdsuse foonil otsustati rajada Valge Mehe rahvuspark ning saata nad siia sunnitööle. Neile on tagatud elementaarsed vajadused elujäämiseks, ning samas saavad nad aidata kaasa kohalikule mahepõllundusele ja üldisele majanduse arengule piirkonnas, ning nagu näha tänase grupi suurusest, siis on sellest kohast abi ka siseturismi edendamisele.»

Grupist tõuseb käsi.

«Jaa, palun, küsige.»

«Kas me näeme ka neid ka ja kas neist võib pilti teha?»

«Loomulikult! Kohe lähme põllu peale ja siis võite pildistada palju tahate, eelmine grupp tegi isegi niiöelda sõbrapilte nendega, nad alguses võibolla puiklevad veidike, aga kui kommi või küpsist annate, siis on täitsa taltsad.»

Kõik grupiliikmed naeratavad ja tatsavad giidi järel põllu suunas.

........

Iga kaerahelves on eriline, alguses. Iga helbeke on omanäoline aga üldjoontes sama tooni, sama päritolu, samast seemnest, aga igaüks on eriline. alguses tundub iga kaerahelves karm ja kõva, nagu tõeline eestlane, valmis vastupidama meie raskele ilmale ja rängale saatusele. Kaerahelves on karm ja kõva, ning iga helbeke on eriline, kuni momendini, mil see helbeke saab kokku piimaga, elueliksiiriga, ning siis moondub iga karm ja kõva helbeke pehmeks ja mõnusaks plödiks, ühtlaseks pudrumassiks. See pudrumass ongi tõeline eestlus, selles pudrumassis saavad kaerahelbekesed tõelist eestlust kultiveerida, soojalt ja mõnusalt, #koos. Algul ollakse rõõmsad kui sinna torgatakse kõva tükk tõelist eesti taluvõid, see tükk penetreerub sooja pudrusse kui peigmees pruuti kauaoodatud pulmaööl, soe eestlus lõõmab kirest ning saab kohe esimesel korral orgasmi. Peale raputatakse suhkrut, pudrule meeldib see uus tehnoloogia, mis toob välja temast parima ning muudab ränga saatuse veidikegi magusamaks. Kõige lõpuks saabub kaneel, ja ta on küll väljamaalt aga tõeline pudru ei karda teda, enam, tõeline pudru on talle juba ammu nime and ja enda osaks võtt, ta on okei, peaasi, et teda massiliselt peale ei raputata. Ja siis aurab see pudrumassike mõnda aega ning variante on kaks, keegi tuleb ja sööb selle pudrukese ära, või jääb see pudruke seisma kuni tõmbab peale taaskord karmi kooriku, et selle kooriku all veelgi enam kõvastuda. Kui plödi tükike kukub kuskile pinnale, siis ta ka kõvastub seal ja jääbki nii sinna lebama, kõvalt ja karmilt, kuni tulen mina Chillit Bangi ja svammiga. Kui ta jääb kaussi, siis üks moment tuleb sinna peale hallitus ja siis ei ole temaga enam midagi teha. Põhiline kogu loo juures on see, et kaerahelbeke ei naase enam kunagi tagasi olema kaerahelbeke. Seeeest lumehelbeke, lumehelbeke sulab ära, aurab ära ja langeb kohe tagasi lumehelbekesena, iisi-biisi Pöial-Liisi.