#jus a testie test

[startailedcomet]

This is a testie test for my ne blogg!!wanna see wha works on here caus i knows i cwnt use anon on this one an liks sre for bith accw

so i wanna know if this works!!

[gyakusama]

Jaw sets, but she smiles, as sweet as she can possibly be. ❝ I can tell you're trying to test me, but better beings than you have tried, and it won't work. Mind yourself. Aizen- Sama always hears of problems from me. And I fully doubt that, whatever ties you have to him will be enough to stave off discipline. ❞

❝ Ho~h? Seems like you're gettin' pretty testy ta me. ❞ And he has devoured better beings than her, so what is her point? Does she think that he's scared of her, or of Aizen for that matter?

❝ An' jus' what would he discipline me for, huh? ❞

[agnejaapanis]

Orientatsioon. (4月24日)

Teisel päeval toimus pärastlõunal orientatsioon. Meile räägiti YFU reeglid veel korra üle, keeleõppest ja jagati soovitusi vahetusaasta jaoks. Lisaks saime juhendi, kuidas käituda maavärinate ajal. Lõunaks sõin onigirisid, üks oli tuunikalaga ja teine lõhega. Kuigi ma suur kalasööja ei ole, olid onigirid väga maitsvad. Arvan, et harjun Jaapanis lõpuks kala söömisega ära :D Onigiri on kolmnurgakujuline riisipall, mille ümber on nori (söödav merevetikas, mis on kuivatatud õhukesteks lehtedeks). Kahjuks ei teinud ma neist pilte, nii et lisan Google’ist leitud foto.

Magustoiduks sõin kookuse- ja vanillimaitselist puddingit, mis oli väga maitsev. Lisan pildi ka õhtusöögist.

Kolmandal päeval ei juhtunud väga midagi erilist, pidin tegema PCR testi, et enda isolatsiooni aega lühendada. Minu üllatuseks oli see, et sel päeval olid kõik eined väiksemad, mis oli ju ainult positiivne! Nüüd ma ei pidanud tunde veetma söömise peale :D Sisustasin enda päeva keeleõppega ja kirjutasin jaapanikeelse lühituvustuse iseenda kohta. Tavaliselt on pidanud vahetusõpilased aasta alguses terve kooli ees kõne pidama ja end teistele tutvustama. Ma ei tea, kas ma pean kõne pidama, sest kool algas juba aprilli alguses, aga kindlasti pean enda klassi ja õpetajate ees endast lühidalt rääkima. Seetõttu usun, et mu kirjutatust tuleb palju kasuks.

Lõunal toodi mulle McDonald’si eine. Ma polnudki ammu kiirtoitu söönud, nii et see oli hea vaheldus. Nii palju kui ma Eestis McDonald’sis olen käinud, saan öelda, et minu arust on Eesti burgerid ja friikad paremad. Jaapan teeb lihatooteid kuidagi erinevalt kui Eesti, maitse on teistsugune, millega pole harjunud. Kuigi olen terve enda aja Jaapanis ainult kiitnud siinset toitu, pean tõdema, et liha ja viinerite poolest eelistan ikkagi Eestis :D

Jaapanis läheb kusjuures väga vara pimedaks. Iga õhtu kell pool 7 on vaja toas juba mingisugune tuli põlema panna, sest Päike loojub Osakas kell 18:35, Tokyos 15 minutit varemgi. Esimesel kahel päeval oli see mulle väga harjumatu, mäletan, kuidas esmaspäeval läksime lennukile, kui veel valge oli ning kui Osakas maandusime oli järsku kottpime. Nüüd olen juba sellega enam-vähem harjunud.

Neljandal päeval sain meilile enda PCR testi tulemused. Kuna test osutus negatiivseks, sain pärastlõunal osa võtta jaapani keeletunnist ning hiljem läksime kõik koos välja jalutama. Suhtlesin keeletunnis inimestega erinevatest riikidest ja lõin uusi sõprusi. Osakas on inimesi Eestist, Soomest, USAst, Suurbritanniast, Saksamaalt, Austriast, Prantsusmaalt ja Taist. Võimalik, et unustasin mõnda riiki mainida. Keeletund oli minu jaoks pigem lihtne, sest õppimise enda tutvustamist. Täitsime töölehte ja tegime rääkimisharjutusi. Pärast seda saime vabatahtlikelt jaapani keeles küsida küsimusi.

Pärast keeletundi oli meil tund aega vaba aega, enne kui koos Soome ja Tai vahetusõpilastega jalutama läksime. Sisustasime selle aja Eesti õpilastega nii, et õppisime neljakesi kõik koos jaapani keele grammatikat. Mul tuli see välja palju paremini, kui arvasin :)

Jalutuskäik oli suurepärane, käisime poes, ostsime pehmet jäätist ja jalutasime ümbruskonnas ringi. Õues oli 22°C sooja. Jäätis, mida saime proovida, oli palju kooresem ja rammusam, kui Eestis tehtavad pehmed jäätised. Paljud ütlesid, et see maitseb nagu pehme või suhkruga. Nägime ka paari kirsiõiepuud, kuigi enamik õietest olid juba maha langenud.

Eelviimasel päeval tegime origamisid ja orizomesid. Origami on paberi voltimine, voltisime こいのぼり (koinobori) kalasid, mida näeb iga aasta lastepäeval (5. mail). Orizome on paberi voltimine ja siis selle värvimine, et paberile jääksid erinevad mustrid. Kirjutasime neile juurde ka väikse sõnumi hostperele.

Lõuna ajal sai valida, kuhu keegi sööma tahab minna. Kõik peale kahe inimese läksid konbinisse. Konbini on väike pood, kus leidub kõik vajalikud tarbed ning see on 24 tundi lahti. Eestis meil eraldi selliseid poode pole. Mina ostsin poest ainult lõhe onigiri ja väikse puddingu, sest kõht oli hommikusöögist ikka veel täis.

Pärastlõunal läksime jõe äärsesse parki ja mängisime erinevaid mänge. Veetsime seal veidi üle kahe tunni aega, sai palju nalja ja kõigil oli lõbus. Kandsin sel päeval veel pikka kleiti, mis tegi jooksumängud omamoodi huvitavaks. Ma pole vist eluski enne pidanud kleidis nii kiiresti jooksma :D

Õhtul õppisin veel jaapani keelt ja pakkisin enamik asju juba kotti ära, et järgmisel päeval Hiroshimasse sõita.

[datarevived]

   -- X.X ᴄʀᴀɴᴋ ɪᴛ ᴛᴏ ᴇʟᴇᴠᴇɴ

It's a quiet day today outside the City's walls. With a sky clear as the great sea, and the sun beating against the gentle winds of nature, it's a well enough day off that anyone could ask. The sound of revving sparrow harrowing in the distance.

" Y'know, I did say you'd make it out as a Hunter. "

It had been two Guardians that had taken advantage of the day and recent occasion. Of the duo, an Exo seeming incredibly enthralled over celebratory matters -- digits fumbling over different knobs and settings as he sat upon summoned bike. His Ghost, a familiar eye sore as it hovered near the front of the vehicle, scanning for any inconsistencies before complying with the ideals at hand, as if making note to every detail that structured the sparrow thus far in its' anatomy. 

" Yeah? " secondary voice speaks, arms crossed upon blossomed chest as Awoken eyes blink at the scene at hand. Dawning that of a wrinkled cloak, recently gifted by the Vanguard, himself, she prides herself in its' notion with a brief chuckle, tilting her head in speech. " Something you guys see that I can't, I guess. Just kinda, going with my gut now. "

" And I get to ride alongside the notorious rep of a Hunter, " a secondary Ghost chimes in -- its' frame recently painted over from pristine whites to a darker, deeper violet.

" Oh, come on, it's not gonna be that bad. Besides, what's so bad about Hunters? Hawthorne and Ikora made the guy sound like a nutcase, but really aside from Bex here, he's the only one whose talked to me like a person, " the Hunter sighed, waving a hand in tone. " Maybe it's an Exo thing? "

The other having been concentrated on something else at the time, sensors heat at the mention of ones' name before turning his neck around toward the other. Golden optics blinking in mild confusion, " --Huh? What? You called? " a sudden spark pinching against the steel beneath cotton gloves, "  --ouch!-- Screws, you said this part was clear! "

" S0rry. "

" Ugh, it's really like you're tryin' to get rid of me some days, " the Exo whined, a dramatic hurt in his voice before snapping back over to the other duo. Shifting upon the seat slightly as he stretches his back some, resituating posture with hands resting in front of his sit. " S'what's an Exo thing? Being courteous? "

" Somethin' like that, " Selene giggles, waving a dismissing hand on the subject before walking over. Icicle-toned eyes examining in further detail the exterior workings of the vehicle, few numbers and gauges highlighted in a red print against steel plating. The handles, both equipped with protruding locks and buttons, none to which she understood how they worked. 

Not yet, at least. 

Having accidentally committed to driving lessons in her recent return of the City below, Bex being far more excited on the subject of teaching. She couldn't help but feel somewhat mislead, that it would in fact be the witnessing of ones' learning, and not necessarily the teaching routine that provoked the gleeful intent. At least she knew how to shoot a pistol, now.

" So, real easy, right? " Bex comments, scooting back slightly as he gestures towards the monitors in front of him. " This one is your speed, and this one tracks how far you travel from point A to B. Real handy when doing recon," he points, moving his finger elsewhere to a secondary dial, " This? Never really remember what this does. But, never seems too important? Screws hasn't told me anything about it. -- Anyway, this here? " a mashed in button, " Use to be a firin' ma'jig before I busted it up beyond repair. Could never bring myself to bring the ol' girl to the Holidays for a tune up -- "

" He has not paid off his debt for the last run, " his Ghost interjects. Pausing the explanation completely, Warlock's head prodding toward the front of the vehicle.

" Hey -- Screws? Ya done good buddy. Pack it up now. Catch some zz's! " the Exo sneered, waving a wrist towards the front of the sparrow. A hesitant means to react before the curved-shaped shell dissipates in a flash. For good measure, awaiting several seconds after before turning yellow optics back to his Awoken ally, addling a shrug. " And this here, this is your gas, " he extends a hand upon one of the handles, twisting it gently as it purs. " More ya twist, more ya go. Always important to have both hands -- and if you wanna go really fast, use both hands! S'great! "

" Both handles are used to.. accelerate? " her head tilts a moment, perplexed. 

" On this model? Sure! "

" Is that even safe? "

" Is what safe? " the Exo blinks.

" That... know what? Never mind. "

" That doesn't sound safe at all, " the remaining Ghost whirls, its' optic narrowed in concern as it looked between the two Guardians. " Are you sure this is the right place to do this? "

" It's fine Data, " Selene assured, giving a nod in his direction.

" Data? Buddy has a name now? " Bex inquires, looking over upon the painted shell as he hops off the sparrow. " Nice to properly meet ya' acquaintance, little light! "

Taking her own turn in the seat, the Awoken slides over in place -- her feet just barely touching the ground from where it hovered as she picks up the conversation. " They're like little memory machines, right? I figured Data would be a easy name for him. " A hand running over the glass of reflective numbers, she picks up her feet and rests them upon the grips at its' side. Getting a feel for comfort before utility, the steady hum comforting to the rumble in her chest.

" She's a little out-dated, but, still does the trick jus' fine, " the Warlock moves over towards the front, giving the build a soft pat. " Had her since... man, time goes by fast. "

" You name your sparrow, too? "

" Name? Well... I mean, yeah ... who wouldn't? She uh... Her names' uh... F.. A.. Asterid. Asterid's her name, reliable girl. "

" Does Screws know about this? " Selene smirks, quirking a brow in playful question as doubt swims effortlessly in the air. 

" Screws? 'Course he knows! He and she? Best friends. Hands down, " Bex nodded, lifting his open palms aside in defensive measure. " Except for when shes' feelin' testy. Then they're not best friends. "

"And you mentioned before that uh... if something does go wrong, your Ghost can reforge the sparrow in its' entirety, right? " the Hunter hums, now resting both her hands upon handles, softly gripping and getting a comfortable lean in her posture. Though careful enough to not accidentally trigger anything -- the tensions upon grips still resting at her fingertips.

" Sure can. Part of their little gift - small things like a sparrow or somethin', scans and duplicates it just like us. Makes for a nifty transport when you need some speed out in the blue. Or when y'uhh... y'know, miss a turn going too fast and launch off the cliff side. "

" ...What was that last part? "

" A poorly learned experience -- moving on, " the Exo snapped, rolling his wrist with an index pointed upward to the sky. " So! Ready to rev'er up? Know what true speed n' bliss is?! "

" How bad can it go? " the Hunter chuckles, responding with solid nod before turning her attention back forward. A landing zone of flat land for at least a couple miles, little to no obstacles in the midst for her to get use to the steering. It would be a safe cruise from here to there, simple and easy. 

The feeling of power resting beneath her grip, she then cranks one handle forward -- the reaction being... less than expected, the sparrow hardly moving in place but several inches at a time. Confusion muddied her face, a look around before testing both handles at once, this time, only amplifying the speed by a whole 'nother foot worth of travel. Bex and Data standing in place with hopeful expression -- the Exo somewhat cracking in its' exterior as he tried to figure from a distance why the sparrow was moving so... slow.

" Hey, Bex? I think something's wrong, " Selene calls over, both hands still cranking both handles with little to no progression. With a brief jog is Bex able to catch up, over looking all the gears and settings, searching for the issue. It isn't until he scans near her hands that it's found, like a light bulb igniting over ones' head if he could smile.

" Oh, silly! Your pinky is holding on the break, too! " he points, the two far right of the Awoken's fingers having rested upon one of the protruding elements against the handles. " Just take your fingers off that and it'll -- "

                                           --- NYOOOOM ---

It was like a rocket, soaring at the speeds from 5 to 80 miles per hour. The sonic boom of ones' jets, enough to knock the Exo to the ground, flat on his bottom -- optics flickering temporarily in disruption before he shakes himself back to static. Both his sparrow and the Awoken it held captive, now far beyond reach at speeds he hadn't even tampered with personally. A soft hum, as the Ghost approaches the grounded fellow, its' own blue optic blinking in severe concern.

" O-Oh no. Is she going to be all right? "

" She uh... I mean, that's what you're here for, right? " hand raises to the back of his neck in a pinch, before dragging himself upwards to a standing position once more. Shaking out the sand between his exterior parts, arms and legs, before pumping himself up in a sprint to go catch up with his doomed friend. She's gonna be so pissed. 

" Seeeeel! We're coming Sel!!! "

" Ah! She's over here! "

" You --whew-- ya' found her? --hhh--, man. Really -- really gotta, --huff-- get this whole, air thing checked out -- "

It had taken under three miles before registering an immediate location, but in the glance of scanning the wood, Data was able to track down his Guardian with relative ease. A small body, crumpled into itself against the bark of a tree, soft hissing becoming more apparent the closer the two approached before peering into a bush and finding the girl in one piece. Several scratches across her clothing and a single light cut on her face -- she's holding her arm in doing so when blue eyes raise to meet her lost companions.

" Oh -- hey. "

" Sel! " the Exo greets happily. " Man, we thought we'd lost ya! How you feelin? "

" I uh... not... great... " she admits, a cynical tone twisted in her words. A pause in between as she thinks for a moment, following the nudging of ones' head in further forward direction near the road. " You're uh... gonna need that maintenance, " it's spoken in favor of the missing vehicle, a cloud of dull smoke channeling a bit more forward past the fallen trunk of a tree. A clear dent in the mass where impact had crashed upon, inevitably flipping she off the sparrow, and the bike itself to... well, it was too loud or bright to tell at the time. Her priorities remaining to clear distance and get off the road. " Don't think Asterid's taking it too well. "

" And I don't think you're taking it too well, " Data mocks, hovering over towards his Light as he scans over her bio-metrics. " You've injured your arm. Should we get you to a medic? "

" Probably? "

" We'll get ya back to the Tower, then, " Bex agrees, looking upon his own shoulder in silent beckon of ones' Ghost, Screws illuminating back in and steering himself near the roads. With minimal effort, its' as if he's done this too many times -- light accumulating in the shape of the defeated sparrow, not a scratch in sight as it's placed gently on the ground, ready for power. " I'll uh... I'll do the driving. "

" Yeah -- yeah, no. I don't wanna... I don't wanna do that again, " Selene shakes her head, causing her world to spin temporarily, eyes going crossed. " M'wait... for my own. "

" I'm sure Holiday can get ya somethin' more your fit, " Bex laughs as he climbs over the bush now, bending a knee and wrapping her uninjured arm around his shoulders. Helping her up and guiding one back to the road, he seats her in front first -- a taken consideration that it'd be difficult to hold on from behind with her injury, before sliding on the narrow backside, himself, stretching his arms as far forward as he can without squishing her against the counsel. 

The notion causing the Awoken's face to flush -- both a side of embarrassment for having totaled the others' vehicle and paying the price, and the other, being so close proximity to another person. It was... stressing. Knotting stomach comforted only by the soft purring of the sparrow, she looks over to Data in a dismissive tone before they journey back towards the City. This time at reasonable speeds, the Hunter able to properly sight-see as they rode back from which they came.

" I'm going to safely assume that someone had their hand pulled on both handles, eh? "

" I'm going to safely assume that I don't hear you talking. "

" Haha! Fair, fair. Did you at least have fun? "

" I don't really consider something that is panic educing to be my peak set for entertainment. "

" Everyone has their preferences, " the Exo snorts. " How bout this -- we get you checked out, then we go grab some food. My treat for not having a bachelor in sparrow training. "

" You're telling me you're not even certified? " she teases.

" Not even a little bit! "

" Mm... fine deal. But you're coming to the Tower with me. "

" Spicy ramen here we come! "

[our-smooty]

You Wanna Ride My Bike?

Fandom: Gorillaz

Rating: Teen

Relationships: HanniStu

Tags: Flirting, HanniStu, Cuteness, a little violence, reckless driving

Summary: Murdoc hadn’t ever said much about his family, mostly referring to them as that old bastard and that cunt Hannibal. Stu didn’t have to courage to ask though, Murdoc was too testy for that. Really he shouldn’t have thought Murdoc was driving all the way to Stoke on Trent just to go record hunting. But 2D had always been a little naive, and as usual, it got him into some strange situations.

“I told you, you didn’t have to soddin’ come so stop whinin’,” Murdoc growled, accelerating from where they’d stopped at a red light with just a little too much force. 2D winced as he was thrown back into his seat, still pouting.

“But I wanted t’go to the record shop! And you said you were gonna go…” The car jerked violently into another lane, then skidded to a halt to avoid hitting another car in front. “C-can’t you slow down?”

Murdoc tapped his fingers against the wheel impatiently. “We are gonna go after we pay my shit-stain of a brother a little visit.”  He ignored the request to drive slower, speeding through the intersection and taking a swift left. “He still lives in fuckin’ Stoke, in our dad’s old place, and I don’t want to be drivin’ all day!”

Murdoc hadn’t ever said much about his family, mostly referring to them as that old bastard and that cunt Hannibal. Stu didn’t have to courage to ask though, Murdoc was too testy for that. Really he shouldn’t have thought Murdoc was driving all the way to Stoke on Trent just to go record hunting. But 2D had always been a little naive, and as usual, it got him into some strange situations.

A few more hair-raising turns and one poorly executed U-turn, they arrived at what Stu assumed was Murdoc’s childhood home. The bassist had said something about his dad biting the big one a few years back, and then laughed about how Hannibal still lived in the old codger's run-down council flat. What he could need from his older brother 2D had no idea, but it had to have been important for Murdoc to care about it.

“Stay in the car,” Murdoc ordered, getting out and slamming the door shut. 2D sighed and rolled his eyes, but listened, propping his knees up on the dash and sinking into his seat. Who knew how long it would take Murdoc to get whatever it was he wanted? And it wasn’t like there was anything in here to keep him occupied. Within just a few minutes 2D was already bored out of his skull and playing with the door handle.

Would it be so ad if he got out, just to stretch his legs? Surely Murdoc couldn’t get mad at him for that? 2D popped the door open slowly, watching the front door Murdoc had gone through for any sign of movement. Carefully he stepped out onto the chipped and cracked drive, stretching his hands into the air and popping his spine. The drive hadn’t been that long, but Stu never did fit very well into Murdoc’s car. He did a few paces of the driveway, noting the patchy, dead lawn and the general disrepair of the house. Stashed down the side was what looked like a motorcycle covered in a sheet, and 2D desperately wanted to take a peak. But he was too scared of Murdoc coming out to find him, so instead, he sat on the front step and pulled out a fag, endeavouring to smoke a few before returning to the cramped car.

3 cigarettes later, he was still sitting out there alone and he was starting to get antsy. What if Murdoc’s brother was a really bad guy, even worse than Murdoc himself? The bassist could be in trouble or causing trouble. The last thing they needed was Murdoc doing more prison time, after that time in Mexico. Stubbing out his last fag 2D stood on shaking legs in front of the door, hand raised to knock. Should he even knock, if he was worried about what was going on inside? Careful not to make a sound he tested the handle and found it unlocked.

“M-Murdoc,” he whispered through the smallest crack in the door he could manage. Inside he could hear voices, not shouting but not quiet either. One of them was definitely Murdoc, but the other he didn’t recognize. “H-hello?”

He opened the door wider and stepped inside, his hands up under his chin with anxiety. The house was in a sorry state, cracks in the walls and loose floorboards everywhere. But someone had obviously made an effort to keep things clean, or cleaner that Kong was at least. Though that wasn’t saying much. Stu took a few steps into the hall, letting the door shut behind him. The voices were quiet now, and that made him nervous.

“Murdoc?” he called again, creeping forward to look into the first room. It was a tiny, sparsely furnished living room. No one was around, so he moved on to the next room, the one at the end of the hall where he’d heard the voices. Poking his head into the doorway cautiously, he scoped out the seemingly empty room. Where had everyone gone, 2D swore he’d heard shouting less than five minutes ago.

“Can I help you?” A rough voice asked from directly behind him. The singer yelped, throwing up his hands and jerking away from the voice. “Woah, didn’t mean to scare you that bad.”

“W-w-w-what?” 2D stuttered, taking a few steps back. “Who’re y-you?” He kept walking backward and away. The voice belonged to a man who was leaning casually in the doorway. The green skin and heavy features made it obvious this was Murdoc’s brother, and 2D trembled where he stood, suddenly realizing he was trespassing in the house of someone who could be even worse than the bassist.

“You must be that kid Murdoc’s been dragging around and forcing to sing his little songs,” the man laughed, digging through his pockets and pulling out a packet of Lucky Lungs. “I assume you know who I am?”

2D nodded, eyeing the other and trying desperately to think of an escape route. “Y-you’re his brother, yeah?” He edged backward until his back bumped into the counter.

“Surprised the fuckin’ prick even mentioned me. He always was an ungrateful brat.” 2D tittered a nervous laugh as the other took a few steps into the room. He suddenly realized that Murdoc’s brother was tall, very tall. How had the bassist turned out so short if his brother looked like this? He looked strong too, not like a bodybuilder but like someone who did physical labour on the daily. 2D couldn’t help but let his eyes linger a second too long.

“I-I’m sorry for comin’ in here. Murdoc s-said to wait in the car but I--” Hannibal laughed shaking his head.

“He was gonna make you wait in the car this whole time? Shit, he could be here for hours goin’ through Dad’s old stuff, you woulda died of heat stroke.”

“O-oh.” What else was he supposed to say? Murdoc hadn’t even cracked a window for him like you would a dog. Not that he should have expected better.

Hannibal seemed to sense his downturn in mood, and offered one of the cigarets in his pack to the singer. “Yeah, he always was kind of a total cunt. Smoke?”

2D took one eagerly and pulled out his own lighter. “I always figured he was jus’ born an asshole,” he muttered. Hannibal laughed loudly again, crossing his arms over his chest. 2D gulped as he watched the muscles in the other’s arms bunch and twist.

“He really was. Fuckin’ dick didn’t stop crying for the first three years of his life, then he turned into a complete arse.” 2D laughed as well, completely enchanted by the idea of a young Murdoc getting in trouble and being a brat. “So what’s your name then, Murdoc never did bother tellin’ me.”

“Stuart, o-or 2D. I go by 2D for the band.” He was still nervous, even though so far Hannibal hadn’t been anywhere near as scary as Murdoc. Something told him he should still be wary though, there was a sharpness in Hannibals eyes that was reminiscent of his bandmate.

“Stuart then, nice to finally meet you,” Hannibal said, extending his hand. Stu fumbled with his fag before doing the same, admiring the other’s firm handshake. It wasn’t often he met someone taller than him, being 6”2’himself. It was kind of… exciting.

“Same. You’re, uh, different than I though’ you’d be,” he admitted, scratching the back of his head awkwardly.  He’d been expecting someone exactly like Murdoc, someone who would hit him and call him names. Instead, he’d been offered a cigarette and told an embarrassing tidbit about the bassist’s past.

“You were probably expecting another Murdoc, right?” Hannibal asked, walking to the fridge and pulling out a couple of beers. He set them on the table and motioned for 2D to sit. The singer did, rolling the beer can between his hands.

“Kind of. He said you were a-a--” Again he stuttered, worried about upsetting the admittedly intimidating man. Hannibal just grinned, showing off sharp teeth.

“A cunt? A bastard? My baby brother needs to get more creative with his names if he expects them to get a rise outta me.” 2D decided he liked Hannibal a lot more than Murdoc. “Anyway, while he’s up in Dad’s old room looking for God-knows-what you can stay in here if you want.”

“Thanks,” 2D said gratefully, taking a sip of his bear. “D’you know what he’s lookin’ for?”

Hannibal shook his head. “Not a bloody clue, he didn’t tell me shit. He didn’t say anythin’ to you?”

“No, he didn’t even wan’ me to come,” he admitted sheepishly. “I probably shoulda jus’ stayed back at Kong with Noodle and Russel but I was so bored.”

Hannibal leaned his chin on a fist, watching the singer speak. Unlike with other people, Stu felt like the other man might actually be listening to him, and interested in what he had to say.

“So I-I came with him, ‘cause he said he was goin’ to the record store after.” 2D fidgeted in his seat slightly, tapping his fingers against the tabletop. “I was gonna get a couple’a new records, for my collection. But if this is gonna take hours like you said then I don’t think we’re gonna go…”

“I could take you, if you want,” Hannibal offered, still sipping his beer. “We’d have to go on my bike but…”

Despite still being wary, 2D felt himself begin to get excited. He’d always wanted to drive a motorcycle, but riding one sounded pretty good too. And getting to hold onto Hannibal’s waist and feeling those muscles up close, that sounded amazing.

“Really? But won’ Murdoc get mad?” he asked nervously. He really wanted to go to the record store, and Hannibal didn’t seem so bad, but he was scared of what Murdoc might do if he left. The bassist was possessive of anything he deemed “his”, including 2D himself.

“I can handle Murdoc. Managed for nearly 16 years to keep that little bugger from landing a solid punch on me,” Hannibal boasted, standing up from the table. “Come on, there’s a good record store in town we can go to.”

“O-Ok!” Stu abandoned his beer and followed the taller man outside and around the side of the house. Hannibal pulled the cover off the bike and went to move it so Stu could get on. It wasn’t anything too flashy, but it was still cooler than anything Stuart had ever own. Bright red with black leather, a little scuffed but lovingly repaired and maintained. “Oh wow.”

“Ok, hop on back,” Hannibal instructed, swinging one long leg over and getting comfortable. Something squirmed in Stu’s belly at the sight of Hannibal straddling the seat. But he didn’t have time to think about it, because he was getting on himself, pressing close to the older man’s leather jacket covered back. Hannibal was warm, even in the Summer heat. “Ready? Hold on tight.”

As they sped down the driveway, Stuart did just that. Reckless driving must have been a Niccals family trait because Hannibal drove like they were being chased by the cops. 2D could barely enjoy the scenery, but he had a sneaking suspicion he wouldn’t have been able to anyway, with the way Hannibal's muscles felt under his hands. They arrived at the high street quickly and Hanibal pulled a dangerous U-turn to park in front of a record store.

“Here, this is the best place in town,” Hannibal said, turning the bike off. He got off in one smooth motion, the heels of his combat boots barely scraping against the asphalt. Stu tried to dismount just as gracefully, but his gangly legs caught on the side and he began to tumble face first.

“Shi--” he started, bringing his hands up to protect his face from the worst of the scrapes that were coming. But the pain never came, because just before he hit the pavement a pair of strong arms caught him around the middle and hauled him upright.

“Woah there, careful now love.” 2D’s face began to heat up rapidly as he was pulling in close to Hannibal's chest. “Not the most graceful, are you?”

“S-sorry!” Stu said, looking away. Hannibal’s eyes were a deep hazel, with the most amazing flecks of gold. 2D looked down and wondered what his lips would feel like on his own because from this close up they looked soft and inviting. “I-I--”

Hannibal chuckled and stepped back, keeping a hand on 2D’s shoulder to steady him. “Don’t worry, I lift things heavier than you on the daily.”

As if that made it any better. The singer felt like his face was on fire from how hard he was blushing. “Is that t-the record s-store?” Maybe if he changed the subject he could get a second to cool himself off.

“It is, come on I’ll introduce you to the owner.”

“You know the owner?” His embarrassment forgotten, 2D began to feel excitement again. Hannibal laughed--he seemed to do that a lot--and held the door open for him.

“Yeah, me and Doc used to come here all the time as kids. The owner’s still the same guy. But don’t mention Murdoc to him, punk owes him over a hundred quid in stolen records.” 2D giggled and nodded, walking inside the shop, eager to pick out some new vinal.

They wandered around the shop for a few hours. Hannibal made good on his promise to introduce 2D to the owner, and the man turned out to be a Gorillaz fan. Hannibal also showed Stu one of the back rooms where the owner did record player repairs. The singer was in heaven, looking at all the old machines. Hannibal hung back, for the most part, watching 2D fawn over the machines and talk shop with the owner. Eventually, he tore himself away from the back room long enough to peruse the vinal, a few of which Hannibal pointed out to him as being his favourites.

Hours passed in the blink of an eye and Stu didn’t realize it until he felt his mobile vibrating in his pocket. The caller ID made his heart sink.

“It’s Murdoc,” he said, happy demeanour dropping immediately. “Oh God we’ve been gone for hours and--”

“Give me the phone,” Hannibal said, his hand outstretched. Stu hesitated for just a second, but he really didn’t want to deal with Murdoc so he did as he was asked. The second Hannibal answered the call, the bassist’s angry voice could be heard over the speaker.

“--uckin’ hours Stuart! I told you to say in the soddin’ car and now you and that bloody--”

“Hey Doc, it’s me,” Hannibal said, demeanour completely calm. “Stu and I just popped down to that record store on Main, you know the one.”

“Hannibal? Why do you have his phone?” 2D could feel his anxiety rising at the angry tone. He rocked up on his heels and looked around nervously, something Hannibal didn’t miss.

“None of your business. Did you find what you were looking for?” Murdoc’s voice was quieter now and 2D couldn’t hear what he said but Hannibal seemed to understand. “Good. We’ll be back in a few so don’t get your panties in a bunch. Yeah, fuck you too.”

He handed the cellphone back to Stu with a grimace. “He’s gotten even surlier than I remembered. You ready to go?” 2D nodded silently and went to pay for his records. The shop owner tried to give him a discount but he refused, being rich and all now. Sullenly, he followed Hannibal back out to the bike and they drove off, the good mood from earlier completely gone.

When they arrived back at Hannibal's flat Murdoc was sitting on the front step smoking. His head snapped up when the bike came into view and 2D could tell he was still fuming mad. The singer could already feel the back of his head tingling where Murdoc usually slapped him.

“Took you bloody long enough!” He screamed, standing up and stalking over to them. Hannibal dismounted and stood tall, with his arms crossed. “Where the fuck were you?”

“I told you, we went to the record shop. Didn’t think you’d care,” he explained, letting Murdoc get right up in his face without even flinching. “You need to calm down, Doc. And your breath stinks.”

2D watched in awe as Murdoc deflated in the face of Hannibal’s indifference. “We’re busy people Han, you can’t jus’ wander of with my singer!”

“We were a few minutes down the road, calm the fuck down,” Hannibal said, rolling his eyes. 2D stood next to him, their arms nearly brushing. He’d never seen Murdoc act that way with anyone, he was definitely impressed.

“Whatever. 2D, get in the car. We’re leavin’.” Murdoc stomped off, slamming the driver side door with significant force. Stu watched him, then turned back to Hannibal.

“Well, nice meetin’ you,” he said lamely, mentally cursing himself. It was so much easier with the birds who liked him because he was famous.

Hannibal nodded and extended a hand, shaking 2D’s firmly, but not so much as to hurt him. “It was nice to mee you to, Stu. I hope I can see you again some time.”

2D was saved the embarrassment of stammering out a reply by Murdoc honking the horn forcefully. Instead, he scampered away and into the car. Waving the Hannibal from the window. The other waved back slightly, leaning up against his bike and watching them peel off the road. As they turned out of sight, 2D looked down into his lap, smiling.

“Oi, what’re you smilin’ at then?” Murdoc snapped, reaching over and giving 2D a whack on the back of the head. The singer jolted forward, his hands going up to shield himself, his phone flying out of his pocket. When Murdoc didn’t hit him again, he reached out for his phone and settled back in the seat.

“Nothin’,” he mumbled, noticing there was a text on his phone. Sorry for my brother’s bad behaviour, it runs in the family. With a big smile, he typed back A little bad behaviour can be good, sometimes. “Nothin’ at all.”

[reameestanel]

Lõputu rännak

Homme siis on SBK lõpurännak - 10 kilomeetrit rev viies(rakmed, kiiver, relv, seljakott) ja 15 kilomeetrit rev kolmes(rakmed, kiiver, relv). 25 kilometri peale on kolm punkti, kus peab mingeid ülesandeid täitma. Lisaks enda asjadele peame tassima ilmselt ka Mändi ja tema asju kuna tema ütles:"Ma ei jõua 25 kilomeetrit niisamagi kõndida", tuleb tore rännak. Telefoni kaasa ei saa võtta seega update snapis ei tule aga küsin kas gopro võib kaasa võtta. Kardan miskipärast, et hakkame juba öösel liikuma, sest ka varem on SBK rännakule öösel mindud. Kindel on see, et algus on enne hommikusööki, sest kui Auling küsis, kas hommikusööki saame sööklas siis vastati, et teil on ju NATO pakid. Igasugustele küsimustele vastati ringiga ja keerutades ja jäi mulje, et minek on öösel.

Homme olen vist kõigi parim sõber, sest olen magusaga nagu väga varustatud. Kui mõtled palju mulvõib batoone kaasas olla siis korruta see kahega ja äkki saad õigele vastusele lähedale.

Täna oli kaks testi ja kells kahest olime juba vabad. Testid olid "tuli ja liikumine" ehk siis söösta, kata põhimõtteliselt ja meditsiin - pidi tegema esmased tegevused haavatuga ja MIST raporti, saime lahingpaaris mõlemad ilusti testid tehtud. Pakkuge, kes meditsiini testi läbi kukkus, just, õige.

Kolmapäeval on järeltestid, tunnen juba Männile kaasa, päev peale rännakut on torekaeviku testi uuesti teha, ja tal neid teste jagub, mida järgi teha. Täna küsis:"Miks te seda asja nii tõsiselt võtate?". Sai ka vastuse, sest keegi e iviitsi järel teste teha.

[kirkeerbi]

Me elu on hetkel nagu siinne ookean, hommikuti vesi kõrge, saab ujuda, õhtul mõõn, leota vaid varbaid

Nädal taaskord möödas. Uute töökohtadega hakkame vaikselt ära harjuma, ainuke asi, millega veel harjuma ei hakka on kella viiest ärkamine. Eestis te lähete siis alles magama, kui me ärakme ja tööle lähme, varsti keeratakse kella ja siis on Eestis kell 11 õhtul, kui me tõuseme, nii naljakas mõelda 😀.

Tänaseks olen kaks nädalat teise kulleriga kaasas sõitnud ja uuest nädalast tahetakse mind omaette sõitma panna. Kuigi mul pole veel Austraalia juhilube, ütles ülemus, et mingi seadus on, mis lubab kolm kuud peale riiki sisenemist olemasolevate lubadega sõita. Mulle jäi küll mulje, et see seadus oli tal ise välja mõeldud, sest ega nad vist viitsi oodata, millal ma load tehtud saan, peavad nad ju selle eest mulle maksma, et ma lihtsalt kellegagi kaasas sõidan. Kuigi viimane nädal ja viimased päevad olid pigem nii, et austraallaane Amber, kellega koos töötasin, aitas mind, kui ma millegagi hätta jäin, kuid pakkide üleandmise, arvele võtmise jne jne jne tegin mina. Mis oli hea, sest ma peangi ise seda kõike tegema hakkama.  

Sellel nädalal sain muideks ka teooria tehtud. Käisin teisipäeval nn ARKis ja mulle öeldi, et tavaliselt käib meil asi ikka nii, et kui end ära registreerid, siis kohe teed ka teooria testi. Ma seda ei teadnud ja ega ma poleks teooriat sedasi ilmselt ära ka teinud (30 küsimust, neljaga võib eksida, nagu Eestiski). Tädi ütles aga, et tule siis homme ja tee ära. Ega ma olin suht kindel, et esimesel korral ebaõnnestun, sest kui tagasi mõelda, milline jamamine mul Eestis lubade tegemisega oli, siis oijah. Tol teisipäeval jõudsin aga kell pool kuus koju (muide mu tööpäevad ongi kella kuuest kuni kella viieni) ja hakkasin aga teste harjutama. Kuni magama minemiseni harjutasin ja järgmise päeva lõunal tegin teooria ära maksimum punktidele, 30 punkti 30st. Juhuuuu! Sõidu aja saan panna esmaspäeval, sest mul olid kolmapäeval veel osad templitega dokumendikoopiad puudu.

Anderi tööga on veidike aga pahasti. Tööd jagub, töökaaslased on toredad, töösisu on lihtne, aga palk on kahtlane. Esimese nädala palk pidi tulema tal kolmapäeval, kuid siiani pole meilile veel palgalipikutki tulnud. Ja mis veel nõmedam, tööandja valetas talle palga kohta tuues vabanduseks, et oleks ta 21aastane, siis saaksid nad maksta lubatut palka, aga kuna ta on 20, siis saab vähem. Minu meelest on see reegel/seadus samamoodi välja mõeldud nagu minul tööl see, et kolm kuud peale riiki sisenemist võib olemasolevate lubadega sõita. Ainuke vahe on sellest, et mu töös on see nn seadus minu kasuks, Anderil aga tema kahjuks. Eriti nõme on see, et seda “seadust” mainiti talle vahetult enne esimest palka... ja olematust palgapäevast on tänaseks juba kolm päeva möödas. Loomulikult Ander rääkis sellest probleemist tööandajale, lubati korda ajada, kuid tundub, et uuel nädalal tuleb tal uuesti rääkida. Eks näis, mis selle tööga saab. Uurisin juba oma töökohast, kas neil ei ole rohkem töölisi vaja, sest kuulsin, et nad ka otsivad. Mu tööandja ütles selle peale, et oleks ma seda kaks päeva varem talle öelnud, siis oleks tal tõesti vaja olnud. Kuid lubas mind kursis hoida, sest kõik võib muutuda, kulleritöö töö miskipäerast ei sobi paljudele, ehk saab Ander võimaluse.

(Tegin Anderile üle pika aja patsid ja üle pika aja ronisime mäkke.)

Üks jama on veel. Uuel autol kadus roolivõim ära. Aga kuna me mõlemad käime erinevates kohtades tööl on Ander sunnitud katkise autoga sõitma. Rooli küll raske keerata on, aga nii kaua kuni uus jupp, mille ta tellis, kohale jõuab, peab ära kannatama.  

Ma pole kindel, kas mu postitustest on aru saada, kellega me nüüd lõpuks siis koos elame. Soome-Austraalia paariga, kes meile seda tuba üürivad. Ja hetkel see ongi kõik. Paar nädalat tagasi olid siin ka teised eestlased, kes nüüdseks on ära kolinud. Ehk hetkel oleme neljakesi. Paar päeva tagasi teatasid aga omanikud, et uued inimesed tulevad tuba vaatama, prantslased. Nad tahtsid meiega läbi arutada, kas me oleme sellega nõus jne jne. Nad ise suhtuvad prantslastesse miskipärast väga skeptiliselt, kuid meil on Marina näol küll vaid hea kogemus prantsuse inimestega. Igatahes me mõtlesime ja andsime neile teada (kuigi nad ütlesid, et me maksame oma toa eest ja meil on õigus sõna sekks öelda, on meie arvates otsus siiski nende endi teha), et meil on ainult üks kriteerium – turvalisus. Muidu võib ju mõelda küll, et uued elanikud peaksid puhtust hoidma, loomaarmastajad olema vms, aga tegelikult on prioriteedid hoopis mujal. Ega kui me Austraaliasse tulime, siis mina vähemalt küll ei mõelnud esimese asjana turvalise elukoha peale. Pigem peaasi, et põõsa all ei peaks magama, et vannituba oleks normaalne, et WC oleks olemas, et külmpakki saaks kasutada jms. Nüüd, kus me oleme veidi üle kahe kuuga kolmes erinevad kohas elanud, on külmkapp ja töötav ahi teisejärgulised. Palju rohkem hindame seda, et õhtul jalutama minnes, saame rahakoti sularahaga koju jätta, et me arvutit, dokumente ja muid asju ei lähe keegi näppima ega “laenama”. Pole kordagi mingeid probleeme olnud, kuid eelmises elukohas vahetusid inimesed ja passid olid ikka kogu aeg igaks juhuks peidus. Praeguses kodus seda kartma ei pea, elame koos paariga, see on nende kodu, mitte shared house ja uute inimeste saabumisel ei tahaks, et see hea turvaline keskkond kaoks.  

(Vahepeal toitis Brad oma madu. Kui hoolikalt vaadata, siis on näha, kuidas madu surnud hiir ära sööma hakkab.)

Anderiga arutasime, et tegelikult tahaks küll uusi inimesi majja. Ootame seda lausa. Sest praegustest töökohtadest pole selliseid sõpru võtta, kellega ka peale tööd kokku saada. Oleme hetkel täitsa kahekesi, kuigi majaomanikud on väga lahedad ja sõbralikud, siis päris õhtust välja sööma või niisama jalutama me nendega ei läheks. Seega me ootame, millal ja kas keegi tuleb, väga tahaks, et tuleks.

Tegelikult tol õnnelikul kolmapäeval, mil teooria tehtud sain juhtus õhtul üks traagiline lugu. Olen maininud, et omanikel on koerad, madu ja kolm papagoid. Papagoidega on selline lugu, et perenaine Tiia võttis nad enda kasvatada u kuu aega tagasi, kui nad sündisid ja plaanis kaks tükki ära müüa ja ühe endale jätta. Kuna neil Bradiga lapsi pole ja nad ei taha ka on need linnud ja koerad neile nagu laste eest. Papagoid õppisid selle nädala alguses lendama ja et neid koerte eest kaitsta oli koridori uks, mis eraldab kööki ja elutuba teistest tubadest kinni. Kuid nende ustega siin majas on selline naljakas värk, et isegi kui need kinni tõmmata, siis nad peavad ära tegema ühe nõksu, et nad ka kinni püsiksid. Tiia oli parasjagu pesemas, Brad elutoas ja me tulime korraks oma tuppa ning õnnetul kombel jäi koridori uksel too nõks tegemata. Me ei kuulnud, millal koerad sisse hiilisid ja kuna linnud ei olnud oma puuris, vaid õppisid lendama, murdsid koerad ühe linnu maha. Ükshetk kuulsime vaid Tiia karjumist ja nuttu, kui ta pesemast tuli. Me tundsime end nii süüdi. Vabandasime, aga mis sellest kasu oli. Pidime parasjagu caesri salatit tegema hakkama ja enne seda veel poes käima, siis aga istusime lihtsalt vaikides poolteist tundi oma toas voodil ja ootasime. Ootasime, et millal nad tulevad ja ütlevad, et pakkige oma asjad kokku ja kaduge. Tiia tuligi, nuttis, kuid ütles, et me ei peaks end süüdi tundma, koerad olid mitu korda ähvardanud linde ära süüa. Igatahes too õhtu oli täielik kaos, lõpuks läksime lihtsalt välja, sest olime ikka veel söömata ja caesari salatit me enam köögis teha ei julgenud. Põgenesime paariks tunniks. Õnneks kõik lahenes, Tiia töökaaslased rahustasid ka teda maha (ta töötab looma- ja taimepoes) ja me ei pea välja kolima. Mis kõige tähtsam, nad ei suhtu meisse ka kuidagi teistoodi. Eile müüs Tiia ühe linnu ära ja nüüd tal on vaid üks lind.

(Pilt paar paeva enne tragöödilist vahejuhtumit.)

Selline nädal. Kiire nädal. Väsitav nädal. Homme plaanime ühe kose juurde minna, pidi väga ilus olema.

Ja tegelikult on kohe aru saada, et seoses uute töödega on meil tunduvalt vähem vaba aega ehk Anderil on vähem aega videoid teha. Kuid vahest järgmine nädal õnnestub tal mitu nädalat ühte videosse kokku võtta.

[xhemilbeharaj]

Test/ Shkenca: Nëse ngjisni 4 kate në më shumë se 1,5 minuta, shkoni tek mjeku

Test/ Shkenca: Nëse ngjisni 4 kate në më shumë se 1,5 minuta, shkoni tek mjeku

Sipas disa studiuesve nga Spanja, për të parë nëse keni një zemër të shëndetshme, ju duhen vetëm disa shkallë. Në bazë të studimit të fundit, nëse je në gjendje të ngjitësh katër kate me shkallë brenda një minute ju keni një shëndet të mirë të zemrës. “Testi I ngjitjes së shkallëve është një mënyrë shumë e thjeshtë për të kontrolluar mirëqenien e zemrës tuaj”, tha Dr Jesus Peteiro, një…

[freedu-blog]

JE STRIEDANIE SA LEKTORIEK POČAS KURZU HENDIKEP?

Pani Jana nám napísala: „Mirko bol úspešný, robil prijímačky na 2 gymnáziá: Pankúchova – 1. miesto  Grosslingova – 29. miesto. Vybral si Grosslingovu.  Mirko bol spokojný a z jeho hľadiska mu najviac pomohlo doučovanie slovenčiny. Z môjho hľadiska, čomu by ste sa mohli v budúcnosti vyvarovať, je že boli vymenení lektori. Vďaka za spoluúčasť na prípravu na prijímačky.“

Freedu lektorky a lektori, ktorí u nás vedú kurzy, sú študentky a študenti vysokých škôl. Vzhľadom na ich štúdium a rozvrh, ktorý im škola mení každý semester (zimný, letný, no niekedy aj v priebehu semestra), nastávajú zmeny aj počas kurzu, ktorý vedú. O týchto zmenách vás včas informujeme a vždy nájdeme riešenie. Z našich dlhoročných skúseností vieme, že zmeny v priebehu kurzu sa nemusíte obávať, pretože všetci vyučujúci sú dostatočne kvalifikovaní. Vďaka nášmu prepracovanému systému vie každý lektor/lektorka nadviazať na predchádzajúce témy.

Naše lektorky na jednom z workshopov

4 dôvody, prečo si myslíme, že striedanie sa lektorov a lektoriek počas kurzu nie je hendikep

1. Kvalifikovanosť a odbornosť lektoriek/lektorov Predmet, ktorý u nás učia jeodborom ich štúdi a, vo väčšine prípadov pedagogického zamerania. Tí, ktorí učia cudzie jazyky majú jazykové skúšky ukončené certifikátmi C1. Lektori a lektorky majú skúsenosti s doučovaním žiakov a vedia motivovať a viesť skupinky žiakov.

2. Osobitosť lektoriek/lektorov Každý lektor/lektorka odovzdá žiakom svojím prístupom niečo nov é. Vie iným spôsobom deti zaujať, takže lekcie nie sú nudné a stereotypné. Napríklad pri učení sa angličtiny alebo nemčiny deti spoznajú rôzne prízvuky, čo im pomôže aj v zdokonaľovaní si komunikačných zručností.

3. Pravidelne lektorov/ky školíme Noví lektori a lektorky chodia na náčuvy k našim najskúsenejším lektorkám a lektorom, a radia sa s nimi. Pravidelne organizujeme školenia a workshopy, kde vedieme lektorov ako pracovať so žiakmi aj s poruchami učenia, ako pracovať so skupinou, či so spätnými väzbami.

4. Pre každú situáciu máme vždy riešenie Pre váš kurz zabezpečíme rovnako kvalifikovaného lektora/lektorku alebo sa v rámci individuálnych kurzov dohodneme na novom vyhovujúcom termíne. Zmena prebehne ľahko, pretože efektivitu pri striedaní sa v rámci kurzu zabezpečuje náš informačný systém Fugo. V ňom nájdu všetky dôležité informácie o odučených hodinách a priebehu kurzu. Takisto sú lektori/ky v osobnom kontakte a informácie o kurze si vymenia.

Obľúbený lektor Albert 

 Na záver prikladáme čerstvé referencie od rodičov, ktorí náš profesionálny, ale zároveň pohodový prístup zažili na vlastnej koži: (otec Niny) Nina sa dostala na Gymn. Metodova – skončila 2. v poradi (tusim zo 180). Prijimacky boli z testu vseob. predpokladov a testu jazyk. schopnosti. Nina spravila prijimacky aj na Gymnazium Novohradska (Jura Hronca) – bola 66. v poradi (tusim z 330). Slovencinu a test vseob. predpokl. mala vyborne. Nina je vynikajuca v jazykoch a v inteligencii, velmi dobra v matematike a tak nastupi od 1.9. na Metodku. Vas lektor slovenciny Albert bol podla Niny vynikajuci po odbornej aj ludskej stranke. Ten chlap by mal urcite ucit a zostat v skolstve. Rovnako jeho hodnotenie Niny presne zodpovedalo tomu ako vidim Ninu aj ja ako rodic.  Klobuk dole pred nim a uz len kvoli nemu ten kurz stal za to. Kurz bol pre Ninu urcite uzitocny, nakolko pochopila, ze ostatne decka trapia rovnake problemy ako ju a “doucovacie piatky” si uzivala ako spolocensku udalost s kamoskami/spoluziackami. A vzdy sa tesila na Alberta.

(mama Sofie) Musím povedať, že sa Sofia nikdy s takou radosťou neučila matematiku ako teraz, keď chodí na kurz ku Katke. Vidno, že sa vie deťom priblížiť lepšie ako učiteľka v škole a vie učivo aj zrozumiteľnejšie vysvetliť. Verím, že prijímačky vďaka Katke zvládneme bez problémov.

(mama Gabriela) Sme veľmi spokojní s doterajšou prácou vo Freedu. Gabriel veľmi rád pracuje s lektorkou Katkou, teší sa na hodiny, a čo je najdôležitejšie, posledné testy z matematiky v škole napísal na 100%. Veľmi sa tešíme. Veľmi pekne vám ďakujem za prácu s Gabkom. Aj Gabko si pochvaľuje prácu s vami.

Vaše Freedu

[professionallimits-blog]

Loovus... või midagi sarnast

Ma peaks alustama sellest, et ma ei pea ennast loovaks isikuks. Sellel on mitmeid selgemaid ja ebaselgemaid põhjendusi ning ma proovin neid selle blogipostituse juures lahata. Alustuseks tuleks tõdeda, et ma pean ennast hoopis kõikvõimalike erinevate ülesannete ja probleemide lahendajaks. Lahendusi otsides tuginen oma teadmistele või hangin neid erinvatest infoallikatest juurde ning üldiselt ei meeldi mul ennast korrata. Seetõttu võin väita, et põen konstantset infonälga. Loodetavasti jõuan selle postituse lõpuks arusaamisele, et kas minu poolt pakutavad lahendused defineerivad mind kui loovat inimest.

Ennem kui eneseanalüüsi juurde lähen ütleks paar sõna internetis olevate loovustestide kohta. Juba enne testide avamist olin ülimalt skeptiline nende testide mõtekuses. Esimeses testis (https://www.mindtools.com/pages/article/creativity-quiz.htm) esitatud küsimused võivad anda testi täitjale mõtteainet aga valikvastustega piiratud valikud on kõike muud kui loovad. Ma ei mõista kuidas saab valikvastustega testist mingitki loovust välja paista. Pikk, igav ja puine, ei viitsinud täita. Teine test (http://www.testmycreativity.com/) tudub veel hullem kui esimene. Ei sümpatiseeri, leht kohe kinni. Kolmas (http://99u.com/articles/7160/test-your-creativity-5-classic-creative-challenges) on natuke juba parem. Vähemalt paistab see mu igapäevatoimetuste moodi - ülesannete ja probleemide lahendamine. Samas testi tulemus jääb su enda hinnata. Välja pakutud 5 erinevat katset olid üsnagi lihtsad ja erilist ajugümnastikat ei nõudnud. Pigem ütleks, et asjad on lahendatavad loogika mitte loovusega.

Aga lähme edasi…

Väidan, et loovuse jaoks on vaja aega. Minu ettekujutuses on loov isik kui maalikunstnik, kes kannab oma sisemise kujutluspildi läbi värvide ja tehnikate tühjale lõuendile. Loovtöö jaoks peab olema aega, et selle üle mõelda, et seda viimistleda, kujundada ja võibolla ka selleks, et seda korduvalt ümber teha. Loovust ei tõmba suvalises kohas suvalisel hetkel käima, see vajab aega et seedida, mõtetes ringi käia, analüüsi ja juurdlust. See kõik on väga tore, aga mul ei ole aega. Igapäevased toimingud ning pidev lahenduste väljanuputamine võtab ära aja, mida võiks kasutada erinevate ideede vormimiseks. Seetõttu on mul paberinurkadele, konspektiele, saatelehtedele, arvetele, ümbrikutele ja post-it paberitele soditud terve kuhi ideid ja mõtteid mida võiks vaba aja tekkimisel arutada ja analüüsida. Viimastest üles kribatud mõtetest tuleb meelde mobiilne konteineritese pakitud avalik ruum, parkides kasutatav voolav laud ja istepink ning pahempidi pööratud maailm. Sellised mõttesähvatused kerkivad tavaliselt hetkel, kui otsest töö-pere-kodu-kooli ülesannet käsil ei ole. Näiteks pahempidi maailm (mis oleks huvitav kunstiline/teoreetiline ruumikäsitlus sellest, kui me mitte ei elaks kera peal vaid hoopis kera sees) idee tekkis kui Meritiga külastasime TABi näitust Viru keskuses. Kokkuvõttes, et ideest kasvaks looming, mis näitab sinu loovust, on vaja aega.

Väidan, et loovust saavad hinnata ainult teised. Minu jaoks on naljakas kuulda, kui keegi defineerib ennast loovaks inimeseks. Koheselt tekib küsimus, et millele selline väide põhineb. Kui see põhineb internetis tehtud testile siis, palun väga vabandust, aga siis see inimene suure tõenäosusega ei ole loov. Kui see põhineb inimese enesehinnangul oma tehtud tööle siis ka see loovus on veidi kaheldav. Toon näite. Inimene valmistab endale kaelakee ning valib miljonist erinevast detailist välja käputäie ja sätib need mingi oma äranägemise järgi nööri otsa. Ta võib ennast pidada väga loovaks, kuid kui publiku silmis on tegemist vaid suvalisest vidinatest koosneva käkerdisega kus ei lähe kokku ei kompositsioon, funktsioon ega esteetika siis ei ole tegemist loovusega. Loovus minu silmis on ikkagi midagi sellist, mida hindab vaataja või kasutaja. Me ei saa ennast ise ennem loovaks defineerida, kui seda ei ole teinud mingisugunegi publik. Üldiselt mulle tundub, et loovad isikud ei peagi ennast mingiteks erilisteks loojateks, vaid nad lihtsalt teevad seda mis neile meeldib.

Väidan, et loovuse jaoks pead sa tegema seda, mis sulle meeldib. Tsiteerin siinkohal Lina Echeverriat, kes ütles: “Kuula oma südant. Tee midagi sellist, mis sind huvitab, mis sulle energiat annab. Nii muutud sa kirglikuks. Loovus aga sünnib kirest.” Oma kogemustele toetudes kirjutan sellele väitele kahe käega alla. See, kas sulle meeldib midagi teha sõltub täiesti sellest kuidas sa suudad ennast sellele tegevusele häälestada. Olen enda juures tähele pannud, et ka kõige ebameeldivamat asja tehes on võimalik üle saada negatiivsetest tunnetest ning ainult mõttejõuga laadida ennast hea energiaga, mis annab piisava laengu, et teha käsil olev tegevus enda jaoks põnevaks. Võimalik, et paljud vaidlevad mulle siinkohal vastu ja neil võib ka õigus olla, sest näiteks mul puudub liinitöö kogemus, kus tappev päevast-päeva korduv rutiin võib olla kerge tekkima. Kuid enda puhul, pean tunnistama, et igav mul ei ole kunagi. Mul võib võtta mõne asja tegemine aega, sest ma pean ennast sellele häälestama, kuid kui ma midagi ette võtan siis naudin seda ja viin asja lõpuni. Motiveeritud olemine on kogu protsessi juures oluline.

Väidan, et tulemusele suunatud motivatsioon on loovuse põhitalasid. Teresa Amabile kirjutab oma raamatus Creativity in Context - “Kui sisemine motivatsioon on kõrge ja me teeme käsilolevatr asja kire ja pühendumusega, voolab loovus vabalt. Välised ootused ja preemiad võivad sisemise motivatsiooni hävitada ja surmata seega ka loovuse. Kui sisemine motivatsioon kaob, haihtub ka inimese tahe avastada uusi vaatenurki ja erinevaid ideid.” Järjekordne tsitaat, mis paneb enda tegevuste üle juurdlema ning kinnitama, et täpselt nii ongi. Isegi töises elus teen harva asju ainult raha pärast. Kuigi tunnistan, et ka minuga on juhtunud nö. “küll raha siis motiveerib” töödele hinnapakkumiste tegemist ja valituks saades ka töödega lõpuni minemist. Raha motiveerib tavaliselt siis, kui ma ei näe isiklikku huvi või võimalikku enesearengut kliendi poolt soovitud töödes. Olles iseenda tööandja ongi selle kõige suurem pluss see, et sa saad valida seda mida teed. Mind motiveerib tunnustus, tulemus, lahend, eneseareng, hea seltskond. Kõik muud boonused on teisejärgulised ja hea on kui kaasa tulevad, aga need ei pane mind hommikuti liikvele.

Hea seltskond ja positiivsed inimesed minu ümber on mulle ülimalt olulised, et head mõtted, ideed ning loovus toimiks, areneks ja voolaks. Teistega suhtlemine annab kõige rohkem häid ideid ning aruteludes sünnivad kõige geniaalsemad lahendused. Mul on vaja tunnustust, et teada, et see mis ma teen on erakordselt lahe, uudne, põnev ja esmakordne. Ju siis see ongi see loovus mille poole ma püüdlen.

Aga siinkohal tundub, et motivatsioon seda postitust kirjutada sai otsa. Lõpetuseks - Olgem kirglikud ja motiveeritud, võtkem aega, et suhelda positiivsete inimestega ning korrastada oma mõtteid ja loovus ongi meie loomulik osa arvaku siis teised sellest mida tahavad :)

Ps.  tundub, et mul on ka mingi ADD (Attention-Deficit Disorder) kergem vorm.

Priit Ingver

[reameestanel]

Kasarmus

Jõudsimegi enne viite kasarmu, hommikul ajasime kaevikud kinni, nalja sai, kahju kohe, et telefoni kaasas polnud. Ega järjest ju kaevata ei viitsi ja siis vahepeal langetasime kuivanud puid, mängisime pesapalli, toakaaslane viskas kivi, lõin labidaga selle nii kaugele kui suutsin ja tegin home rune. Männil oli lihtne kaevikuid kinni ajada kuna polnud just kõige sügavamad, testi kaevikul oli vaja ainult kamar tagasi panna. Ühel hetkel öeldi, et kümne minuti pärast kõik masinates ja liigume välja, päris kiiresti sai liigutatud.

Kasarmus hooldasime relvad ja varustuse ära. Lõpuks sai pesta ja sauna ka, nii hea tunne nüüd. Jäänud on veel õhtune riviloendus ja juba ongi linnaloa päev. Homme hommikul teeme ära ÜHT(NATO) testi, mis pidi olema esmaspäeval aga kuna teisip rännak siis see toimub homme. Ise ei tunne küll, et vorm just kuigi palju paranenud oleks aga eks tulemustest ole mingiaeg näha. Lisaks on veel mingi rivi test homme ja siis suur koristus.

Mänd on kasarmus hoopis teine inimene, teeb nalja ja naerab aga metsas on nii uimane, talle peab füüsiliselt tagant käega hoogu andma metsas, et kiiremini liiguks, ta teab, et aega on vähe aga ikka uimab. Juba ei oota seda SPK lõpurännakut, sest seal peab ilmselt lisaks ta kotile, rakmetele ja relvale ka teda tassima. Sisimas loodan, et teda ei lasta rännakule, sest see tõstaks meie tempot ja äkki kahe päeva asemel saaks selle tehtud natuke kiiremini. Metsas Mänd ei söö, vana hea:"mul on kõht täis". Kuivanud puid langetades vaatas ka meid imelikult, sest need olid ikkagi männid ja siit ka päeva lause:"Jälle üks mänd vähem".

Hommikul oli ka väike kontakt, passisime kaevikutes kui järsku lendas laivi kaks masinat, kust tulid välja "pahad", vahetasin just kaevikus salve kui seersant tuli minu juurde ja kallas mu õlale mingit punast jama ja ütles, et ma sain õlga kuuli. Karjusin seal ja jaokaaslane tuli ja tiris mu kaevikust välja ja viis vigastatute juurde, tegi MIST ettekande minust ja pani skuti ja sideme. Rääkisime seal seerudega juttu ja tuli teemaks "mikid", küsisin, kes need mikit õieti on, ütles, et varsti saan sellest aru. Küsisin, kas Mänd on ka miki, siit ka teine päevalause:"Mänd on mikide mouse" ehk siis eeldan, et mikide ülem põhimõtteliselt, hoopis teisel tasemel miki. Nalja jällegi sai ja see hea. Praeguseks kõik.

[kirkeerbi]

Me pole tegelikult kadunud

Lõpuks peale kaht nädalalt leian aja kirjutada üles me suured elumuutused. Pidin alustuseks kontrollima, millest eelmises postituses üldse rääkisin, sest nii palju on vahepeal juhtunud. Alustan siis kõige tähtsamast. Lõpetasime oma “vinge” karjääri Nuno juures ja leidsime uue töö.  

Jah, lõpuks me tegime selle ära, ütlesime Nunole, et nüüd on kõik. Tegelikult olime seda mõtet mõlgutanud juba mitu nädalat, aga nagu eelnevalt mainisin, kuna uut tööd ees ootamas ei olnud, ei olnud mõtet ka vana tööga lõpparvet teha. Nüüd oli Ander saanud aga kindla vastuse, et saab uue töö. Mainisin eelmises postituses, et uues kohas elame koos kahe eestlasega, kes nüüdseks on juba teisele poole Austraaliat kolinud, ja ühe paariga, kes meile tuba rendivad. Tänu tutvusele Eesti paariga, õnnestus Anderil saada endale tolle Eesti poisi töö autorendifirmas.  

Nõndaks võtsime julguse kokku või noh asjaajamist Nunoga ajas Ander, seega Ander võttis oma julgusekokku ja ütles Nunole, et lõpetame selle nädalaga (ehk siis eelmise nädalaga). Asjad langesid aga väga pahasti omavahel kokku. Nuno, kes muidu vist kunagi kuskil perega puhkamas ei käi, usaldas meid ja nägi, et oleme töökad jne. Ühesõnaga ta ladus ette, mis tööd meil on teha, mainis mitu korda üle, et olete töökad, tean, et teete kõik nii nagu vaja, kuid tol hetkel polnud Ander talle veel midagi meie äraminekust lausunud. Kui saabus kätte eelmine neljapäev, mil Nuno perega nädalaks Perthi poole hakkas sõitma kirjutas Ander talle õhtul sõnumi, et me lõpetame. (Tegelikult väga inetu käitumine meie poolt oodata ära, millal boss on puhkama läinud ja siis talle helistamise asemel sõnum saata...) Me lihtsalt teadsime, kuidas Nuno käituda võib, tegime isegi arvamismängu, kummal õigus on. Ander arvas, et peale sõnumi saatmist tuleb talle kohe kõne, kus ta saab korraliku peapesu, ma panustasin sellele, et äkki ei vasta Nuno üldse midagi. Minul oli õigus. Ander saatis sõnumi ja sealt ei tulnud mitte mingit vastust, alles hilja õhtul ta vastas, viisakalt, rahulikult, isegi veidi alandlikult. Asi oli nimelt selles, et ta ise sõitis ära Perthi ja tal oli meile nädalaks olemas paar suurt koristustööd, mida ta ei saanud enam tagasi lükata, seega need oli vaja raudkindalt ära teha. Ja kuna tal päeva pealt uusi töölisi võtta kuskilt ei olnud, ise oli ka ära sõitnud ega saanud vajadusel kasvõi ise neid maju koristada, pidigi ta meiega viisakas ja sõbralik olema, et me need tööd ära teeksime.  

(Just nii rahulikuks Nuno jäigi.)

Ja me tegimegi. Kaks hiiglaslikku maja, nii umbes Seltsimaja alumise korruse suurused. Räpased, haisvad, kuid õnneks mitte nii hullud nagu aborigeenide külas. Kuigi ka need majad kuulusid ennemalt veidike tsiviliseerunumatele aborigeenidele. Valged seinad räpaseid käejälgi täis ehk pruunid, ribikardinad paksult täis kärbsemusta, aknavahed triiki täis kärbselaipasid, mis kusjuures haises päris koledasti, põrandatel kinnitallatud nätsud, ahi..., kubu..., ja need vannitoad...Meie ülesandeks oli teha nendes kahes majas vacet clean ehk terve maja koristus ehk kõik seinad, laed, liistud, kapid, kõik toad, konditsioneerid, aknad, aknavahed, uksed, peeglid, WCd, keraamilised plaadid vannitubades jne jne jne. Vacet koristuse järgi peab maja nägema välja selline, nagu poleks seal kunagi keegi elanud. Ning me andsime ainult hagu. Suured majad, mis tõesti saaks perfektselt puhtaks u nädala ajaga, kuid mille peale me tavaliselt võime kulutada max 4 päeva, pidime nüüd valimis saama samuti nelja päevaga. Konks oli aga selles, et meil oli kaks maja, mitte üks. Pluss reedel helistas Nuno ja ütles, et unustas ühed vaibad ära, et ka need on kindlasti vaja ära teha, et palun kas me saame need ka ära teha. Muidugi saame...

(Aga Nuno äraolekul hakkasid need käru kaks ratast kokku hõõruma, hea, et Anderil on nutti selliseid asju parandada.)

Seega kui me keskmiselt olime tööl nendel neljal päeval u 12 tundi, siis tol laupäeval tuli vinge 14,5 tundi kokku. Alustasime kella kuuest hommikul ja lõpetasime kottpimeduses kell pool üheksa õhtul. Siin on see põhjus, miks blogi kirjutamine eelmine nädalavahetus unarusse jäi, lihtsalt ei jaksanud. Ja ega me loomulikult pühapäevaga lõpetanud ka esmaspäevaks jagus meil veel tööd. Kokkuvõttes tegime nende nelja päevaga sama palju tunde, kui muidu kahe nädalaga.

Anderi esimene päev uues kohas algas selle nädala teisipäevast ja mina olin ripakil kuni eelmise reedeni. Kuna mulle meiega koos elanud Eesti tüdruku töökohast köögis tagasi ei helistatud, kuhu end pakkusin, uurisin ühe teise Austraalias elava eestlase käest ühe kullerfirma kohta. See eestlane tundis kedagi, kes tundis kedagi, kes andis mulle kontakti, kellele saata oma CV ja kellega edasi suhelda. Olin selle kullerfirmaga suhelnud juba umbes nädal aega, kuni reedel sain kõne, et kell kolm läheksin intervjuule. Samal ajal oli meil hullult kiire nende majade koristamisega, aga ma ei saanud midagi teha, uus töö oli tähtsam, kui Nuno mõttetud räpased majad. Ma ei mäleta, millal mul viimati nii hirmus närv oleks sees olnud, isegi riigieksameid ei kartnud ma vist nii hirmsasti. Tööle ei suutnud ma enam üldse keskenduda. Aga kell liikus ja lõpuks olin mina rõõmsalt kullerfirmas intervjuul. Nagu ikka polnud asi seda jubedat muretsemist väärt, aga vot ma kohe ei oska teisiti. Ühesõnaga mind võeti tööle, samuti teisipäevast nagu Anderitki. Milline rõõm! Ja minu puhul ka kohe mure, esimene päev uues kohas...kui hirmus.

Meie töödest veidi.

Anderi töö autorendifirmas Hertz. Anderi ülesanneteks on autode puhastamine seest ja väljast, tankimine, remonti/hooldusesse viimine jms. Töökaaslased on noored, boss on u 24aastane, töö pole raske, õhkkond on vaba, sõbralik, palk on tunduvalt parem kui Nuno juures, ületunnid, pühad ja töö nädalavahetusel on suurema palga eest.

(Uhke oma uue töösärgiga.)

Minu töö kullerfirmas Centurion. Arvan, et enam-vähem sama süsteem, mis DPDs Eestis, pakkide sorteerimine ja laiali viimine. Töökaaslasi on palju, lihtne töö, süsteemiga harjumine võtab veidi aega, vaba õhkkond, palk on tunduvalt parem kui Nuno juures, pühad, nädalavahetused on suurema palga eest.  

(Mul pole enda tööriietuses pilti ega üldse ühtegi pilti, seega siin on udune pilt sellest, millise masinaga hakkan sõitma. See esimene :))

Eks me tööd ole tunduvalt erinevad. Mina ise leian, et Anderi töö ei vaja nii palju väljaõpet kui minu töö, mis teeb Anderil elu palju mõnusamaks. Ta juba teab, kuidas mida teha, kust midagi võtta. Mul on veel palju küsimärke, sest pakkide sorteerimiseks kasutatakse scannereid ehk miniarvuteid, mida tuleb veidi õppida, tänavanimesid on hulga. Mul tuleb veel palju asju selgeks saada, kuid selle nädalaga olen juba põhisüsteemile pihta saanud. Edeneb.

Huvitav vahejuhtum! Peale esimest tööpäeva tahtis tööandja kõiki mu dokumente (viisa, karistusregistri väljavõte, passikoopia, narkootikumide ja alkoholi testi tulemused, pangaandmed jne) ja nii muuseas küsis, et mul ju ikka on Austraalia autojuhiluba. Loomulikult mul pole. Nüüd on siis asi igatahes nii, et ma lähen siin lube tegema, sest vastasel juhul pakaatsau, nad ei saa mind tööle võtta. Olen hetkel kaks nädalat nagu väljaõppeprogrammi peal ja nad loodavad, et selle aja jooksul saan load tehtud. Eks siis näis, sest nagu aru olen saanud, siis siin käib lubade tegemine hulga kiiremini ja see on vist hea, et ma ei pea autokooli kui sellisesse minema, piisab lihtsalt nn ARKI eksamitest. Tegelikult, kui ma oleks 25aastane või vanem saaksin lihtsalt kohalikku ARKI minna ja mu load vahetatakse ümber, kuid ma ei ole, seega pean tegema nii teooria kui ka sõidueksami. Nii tore, aga see kõik on seda väärt, sest ma tahan seda tööd teha, hulgahulgahulgahulgahulga parem kui Nuno juures rügada.

Naljakas lugu! Mainisin, et selleks, et Centurionisse tööle saaksin minna, pidin tegema alkoholi ja narkootikumide testi. Ma teadsin, et see test tuleb ja sisimas lootsin, et jumala eest, et see poleks mingi nõme pissiproov, vaid verevõtmine. Muidugi oli see pissiproov. Olin juba seal kliinikus, kus neid protseduure tehti, pisike tuba, kus on WC pott, lauake, mingid arstiasjad, paberid jne jne. Ma mõtlesin, et ongi pekkis, tädi seisab nüüd veel kõrval ka, kui pean seda proovi andma. Õnneks läks tädi siiski ukse taha, kus olid veel järjekorras inimesed. Niiet see oli nagu aja peale topsi pissimine. Ja nüüd tuleb nali. Loomulikult mida ma teha ei suutnud, topsi pissida. Nii veider, aga ma lihtsalt ei suutnud end piisavalt lõdvaks lasta, et ma saaksin selle proovi ära anda ja ära minna. Lõpuks tuli tädi juba sinna ruumi, et kaua mul läheb. Ühesõnaga ta ütles, et tule hiljem tagasi, mine joo kohvi või limonaadi, mis rohkem häda tekitaks. Asi polnud tegelikult isegi selles, et mul poleks pissihäda olnud, ma lihtsalt ei suutnud selles vinges võistluses, kes kiiremini topsi pissib, piisavalt rahuneda. Lisaks oli see too hull laupäev, kus meil 14,5 tunnine tööpäev tuli, seega ma pidin korraks lihtsalt ära käima, proovi andma ja tagasi koristama minema. Väga lahke tädist, et lubas mul hiljem tagasi tulla, aga ega mul pole aega terve päev mingi pissiproovi anda. Nõnda ma läksin poodi ja ostsin ühe karastusjoogi, loomulikult selle kõige rohkem gaase täis, niiet ma sain vaid kaks lonksu võtta, nii jube gaasiline... No ja siis ma hakkasin nutma ja helistasin Anderile, et ongi kõik ma ei saa kullerfirmasse tööle minna, ma ei saa seda lollakat pissiproovi ära antud. Väga naljakas lugu, aga tol hetkel oli asi tõsine. U 15 minuti pärast, kui olin maha rahunenud, läksin sinna kliinikusse tagasi, ühtegi inimest ei olnud, jumal tänatud. Tegin tädiga kokkuleppe, et ma lihtsalt lähen ja istun seal potil nii kaua kui keegi peaks tulema, ehk saan selle ajaga hakkama. No seekord läks õnneks, pissiproovi taha mu töölesaamine ei jäänud.

Ma olen nii kade Anderi peale, ta juba teab, kuidas ja mis moodi tal seal tööl asjad käivad, ühtegi proovi ega tõendit ta esitama ei pidanud, juhilube vahetama ei pea. Ma saan kõik selle asjaajamise endale... oeh.  

Aaa ja veel üks asi! Kuna me käime nüüd erinevates kohtades tööl, sõidame tegelikult küll samasse kanti, aga minu teekond on kodust umbes 10km, Anderil aga 15km ja me alustame küll üldjuhul mõlemad kuuest, kuid ma lõpetan mõned tunnid hiljem, siis meil tekkis vajadus uue auto järgi. No ja Anderil on kogu aeg nii Austraalia kui ka Eesti autoturul silm peal, seega meil on nüüd kaks autot. See teine on mingi Ford, sumbutaja on veits katki nagu me Mitsubishilgi ja ta teeb sellist sportauto häält koos vähese lärinaga. Mulle sobib, et Ander Fordiga rohkem sõita tahab, see on väljast päikesekahjustusi ja muid kahjustusi nii täis, mulle meeldibki me Mitsu rohkem. Ja kui keegi mõtleb, et miks just Ford, siis ega siin Karrathas pole väga midagi valida. Hinnad hakkavad 4000$ ja sellise raha eest me teist autot osta ei raatsinud, seega too mürisev Ford oli suhteliselt okei hinnaga 1500$, või tähendab, Ander ikka kauples selle nii odavaks.  

(See Ford)

(Siit on näha, kuidas päike on pealmise kihi ära söönud.)

Sellised hullud kaks nädalat on meil hetkel olnud. Mina pean enne, kui tohin nädalavahetustel töötada load ära tegema, Ander on täna aga näiteks tööl. Aga nädalavahetusel ollakse siin lühemalt, kuuest ühe/kaheni.  

Videolootust see nädal pole, filmida oleks olnud paljut, kuid seekord võtsime videole ainult klipid, kuidas me Nuno äraolekul aknaid pesime, seinu küürisime jne. Igaks juhuks, kui peaks midagi olema veidi lohakalt tehtud ning tal tekib küsimus, kas me ikka üldse proovisime puhastada.  

Nii on lood, vot.  

See ka veel, et suvi hakkab tulema, eile oli juba nt 40 kraadi sooja. 

[kirkeerbi]

Vahel lööb elu jalaga nii kõvasti näkku, et ninast hakkab verd jooksma

Alustuseks seda, et ma polegi varem nii pikka pausi blogisse sisse jätnud. Teiseks, mitte et mul oleks nii kohutavalt kiire olnud, et poleks jõudnud kirjutada. Oleks jõudnud küll, ma lihtsalt ootasin, ootasin motivatsiooni ja viitsimist, sest need kaks asja on vahel samamoodi konsvervipurgis kinni nagu tuunikala ja niisama lihtsalt ilma konservipurgiavajata seda kaant juba ei ava. Ja kolmandaks, kurat küll Kirke, ära hõiska enne õhtut!

Pidin meeldetuletamiseks järele vaatama, mis kuupäeval ma eelmise postituse täpsemalt kirjutasin, 23. veebruaril, kuu aega tagasi...ja mida ma seal rääkisin, kirjeldasin me tööpäevi ja rääkisin sellest, kuidas Centurion meid hoiab ja me tööd hindab ning kuidas mul õnnestub nendega kogu aeg kaubelda end parema töö peale või vähemalt kompromisse luua. Ju see postitus mulle kurja karja tõigi. Kaks nädalat peale postituse kirjutamist, 5. märtsil neljapäeval, oli mu viimane tööpäev. Kuigi mul oli jäänud Centurionis nagunii vaid kolm nädalat minna, sest mu kuus kuud oleks siis täis saanud (viisa lubab samas kohas järjest töötata vaid kuus kuud), otsustasid nad, et ei taha mind enam oma alluvusse. Eks ma andsin neile põhjust ka.  

Lühidalt võtan selle loo kokku. Mu ametinimetus Centurionis ei sarnanenud enam kullerile, vaid rohkem sitakoristajale. Täpselt nagu üks endine töötaja ütles, et kui oled hea töötaja, teed kiirelt, jõuad igale poole, hakatakse sind karistama sellega, et antakse sulle kogu aeg lisakohustusi, väga pakkidest uputavaid piirkondi, kedagi välja õpetada jne jne jne. Täpselt nii juhtuski ja tol saatuslikul päeval otsustasin ma korraldustele mitte alluda ja teha seda, mida ma algse plaani järgi tegema pidin. Kui me boss lõpuks tööle jõudis tahtis ta minuga ilmselgelt vestelda ja mul oli üht-teist samuti öelda. Vestluse alguses andis ta mulle kohe teada, et ta ei aktsepteeri sellist käitumist ja laseb mul minna. Ja ega ma ka papistkiisu polnud, andsin talle samuti teada, et selline käitumine, ülekoormamine, uute inimeste treenida andmine jne jne pole ühe töötaja suhtes aus. Me 20-minutilise vestluse ajal, tõin talle välja veel hulga põhjuseid, miks Centurionis kunagi miski muutuma ei hakka, kui nad ei lõpeta ühe ja sama inimese ülekoormamist. Ega ta loomulikult ei tahtnud mind väga kuulata ja kui ei osanud mu jutu peale enam midagi öelda, ütles, et nad ei saa ikkagi aktsepteerida käitumist, et kui tööandja käsib midagi teha, siis töötaja ei tee ja ma olen 100% sellega nõus, aga sellel mu käitumisel oli siiski pikem lugu ja põhjus. Viimaks hakkas ta välja tulema jaburate argumetnidega näiteks, et kui teised kullerid teevad päevas 150 pakki, siis mina peaksin tegema üle 500 või et ma ei kuulugi üldse tiimi, sest ma ei taha aidata, aga mida ma need kuus kuud Centurionis siis teinud olen ma küsiks? Ainult aidanud olengi. Ka see teda ei huvitanud, et üheksa 12-tunnise tööpäeva jooksul polnud mul kordagi aega teha lõunat ja samaaegselt õpetasin jälle uut inimest välja. Oeh. Ühesõnaga nad ei hinnanud mu tööd.

(Selliseks oli Centurioni töö mind muutnud. Minu igapäeva hommik... :D tagantjärgi naljakas)

Kokkuvõttes oli mu äraminek kahju neile, mitte mulle, sest Ander on endiselt seal ja ma olen siiski kursis kohapeal toimuvaga. Nad oma omadega ummikus, ei saa pakke välja, pole piisavalt töölisi. Nüüd nad hoiavad Anderit kümne küünega kinni, sest kui Ander ka pillid kotti paneks ja ütleks tsaupakaa, siis jookseks Karratha Centruion omadega karile. Mina olen nüüd tunduvalt õnnelikum, kahju ainult, et see äraminek nõnda läks, oleks siiski tahtnud sõpradena laiali minna. Aga mis teha, nõnda juhtub, kui tööandaja ei taha mõista ja töötaja ei lase endale pähe istuda. Mul on väga hea meel, et kõik töötajad olid siiski minu poolt ja võimalik, et said minust inspiratsiooni samamoodi selle kullerfirmaga otsad kokku tõmmata, sest peale mind läks üks veel ära, kolm inimest puhkusele ja uuest nädalast vist veel üks uude kohta, niiet palju õnne Centurion.  

Ander rääkis ka ühest vahejuhtumist. Kuna kullereid pole piisavalt, tahab boss mõned erakorralised pakiveod pidevalt vanadele olijatele teha anda. Töölistele, kes pole kullerid, kellel on endal muud tööd Centurioni aias teha. Nõnda oli boss läinud ükspäev üht vana töötajat paluma, et kas ta saaks mõned pakid võtta ja ära teha, aga tal oli parasjagu kiire, tal polnud aega. Ja ta vastas bossile: “Kahjuks ei saa, sul on ju pealegi nii palju töötajaid, et võid neid hakata lahti laskma.” Ma sain selle vana töötajaga hästi läbi ja ta leidis, et mu minna laskmine oli väga ebaõiglane. Ja mul oli väga suur rõõm kuulda, et teised töötajad siiski hindasid mu tööd. 😊 Siit väike õpikoht, kui koolis ajada oma jonni ja suruda oma arvamust peale, teha seda, mida ise tahad, siis see võib läbi minna ja enamus juhutdel lähebki, võib-olla keegi on su peale pahane, aga tunnid lähevad edasi ja kooli lõpetad ikkagi. Päriselus sellises olukorras lastakse sind lihtsalt lahti.

No vot ja alates 5. märtsist olin ma töötu. Iseenesest väga mõnus; vabad päevad; teen, mida tahan; kui tahan, ei tee midagi; passin telefonis; teen lõunat või lõunauinakut; teen, mis iganes pähe tuleb. Esimesed kaks päeva täpselt sellised olidki, aga edasi? Hommikul tunni ajaga on telefonist kõik koroonauudised vaadatud (sest midagi muud seal ei ole) ja teise tunni ajaga on kõik ülejäänud plaanid terveks päevaks samuti tehtud. Enne lõunat peaaegu iga päev käisin linnapeal bensiini kulutamas ja tööd otsimas. CVd kotis astusin sisse kuhu iganes, et leida midagigi, sest kahe päevaga olin ma järeldusele jõudnud, et töö pean ma leidma juba ainuüksi mitte hulluks minemise pärast. Mul pole midagi erilist nendest kahest töötuna oldud nädalast rääkida, sest midagi erilist lihtsalt ei juhtunud.

Hommikul ärkasin ikka kell 4.30 koos Anderiga, sest mul oli autot vaja ja pidin ta tööle viima. Miskipärast koju tagasi tulles ei jäänud ma iga kord magama ka, mis tähendas et mu päev algas küllaltki vara hommikul. Ja ma ütlen ausalt, olla üksi kodus, oodata kõnesid - sest nii mõnigi koht lubas samal või järgmisel päeval tagasi helistada ja teada anda, mida nad ostustavad - on palju hullem, kui istuda kodus teadmisega, et sul pole tööd ja keegi sulle ei helista ka ja et üldse sa ei pea midagi ootama. Sest kuigi mul oli aega väga palju ja tegelikult teha oleks olnud ka nii mõndagi (koristada, pesu pesta, blogi kirjutada), siis ma lihtsalt ei suutnud millelegi muule keskenduda, kui vaid ootamisele, et äkki keegi nüüd helistab, ma pean valmis olema. Samuti ootasin kõnesid kohtadest, kes ei andnud üldse mingit infot millal ja kas nad ühendust võtavad. Jube närvesööv. Eriti kui ootasin vastuseid kohtadest, kes päriselt lubasid tagasi helistada, aga siiski seda ei teinud. Infoks, et kui keegi mõtleb, et kaua ma siis täpsemalt kodus olin. 13 päeva, 13 igavikulist päeva. Ja mitmes erinevas kohas ma end pakkumas käisin? Ei, see pole kolm või neli erinevat kohta, see number pole ka 10 või 15. Käisin end pakkumas 27 esinevad kohas. KAHEKÜMNE SEITSMES! Kujutage ette, et lähete Põhjakeskusesse ja käite pakute end kõikidesse poodidesse tööle. Pakkusin ka end ikka igale poole, alates koristusfirmadest lõpetades kaubanduskeskuse poodidega. Kahekümne seitsmest kohast vastati kokku vaid viiest kohast, kellega neljast olid mul vestlus. Ja mis varjant lõpuks näkkas? See variant, kus intervjuud polnud... 😀 Irooniline, aga lõpuks siiski midagi.  

Nali oli aga see, et need neli, mis mulle ei sobinud (sest maksavad naeruväärselt vähe palka), olid valmis mind kohe tööle võtma, ilma igasuguste tõendite ja lubadeta. Too viies kohta nõudis aga medical testi, mis põhimõtteliselt on ülipõhjalik arstlik kontroll ja DRUG AND ALCOHOL TEST. Palju õnne, Kirke! Jälle see lollakas pissiproov! Töö on tegelikult sama, mida tegi Ander alguses, kui Austraaliasse tulime. Nüüd on minu kord, ainult et teises ettevõttes. Olen nüüd autorendifirmas, pesen autosid, viin hooldusesse, viin kaevandusaladesse, teen check-in'e ja check-out'e ehk sõidan veel rohkem kui Centurionis ja väga erinevate autodega. Mulle meeldib, olen kaks päeva tööl olnud, asi on juba selge, midagi keerulist ei ole. Pingevaba!

Jäin aga pooleli medical testi juurde, ma ei hakka sellest pikalt rääkima, sest see blogipostitus tuleks muidu aastapikkune. Kokkuvõtvalt läks mul selle testi tegemiseks kaks ja pool tundi. Erinevad mõõtmised, kaalumised, kuulamised, uurimised puurimised, too lollakas pissiproov, harjutused, nägemiskontroll, taustakontroll (operatsioonid, ravimid, mida võtnud olen ja võtan, röntgenid, haiglakülastused, haigused, allerigad, traumad, luumurrud, mis kõik veel). Ülipõhjalik ja pärast arstiga vestlus, kus ta analüüsis, kas ikka saan testi läbitud. Ikka sain, aga ega ma ei hakanud üldse kõiki oma probleeme neile teada andma ka, nt peavalude kohta või mandlioperatsiooni kohta, sest meil on paar tuttavat Austraalias, kellel on kogemusi medical testiga liiga aus olemisega. Paberimajandus võib sel juhul liiga pikaks minna ja tööle saamine küsimärgi alla sattuda. Seega mu kõige suurem trauma, millest nad teada said olid tarkusehammaste väljatõmbamine (röntgeni tegemine, ma ei hakanud mainima, et need kolm hambatõmbamist päris operatsioonid olid), sest no oleks kahtlane olnud, kui ma olen 20-aastaseks elanud ja kohe üldse mitte midagi pole juhtunud, pole kunagi arsti juures käinud ega ühtki vigastust olnud. Test sai tehtud ja korda ja nüüd olen lennujaamas autorendifirmas tööl. Kõik lepingud on sõlmitud ja kohapelased inductionid (koolitused, mis on alati kohustuslikud, kui kuhugi uude kohta tööle lähed) läbitud. Juhuu!  

(Tegin inductioni ühest slaidist pildi. Kui ma muidu tunnen, et oskan inglise keelt, siis no nende inductionite ajal on alati tunne, et tahaks kuhugi kivi alla peitu minna...)

Palk on tegelikult isegi veidi parem kui Centurionis, sest peale 7,5 tundi läheb tunnipalk 1,5-kordseks ja nädalavahetusel samuti 1,5-kordne. Aga seoses koroonaviirusega on ka seal töömaht vähenenud, ehk mu päev algab kuuest, aga lõppeb umbes kolme aeg. Nädalavahetuseti pole ka nii palju tööd, seega mu palk võib jääda veidi väiksemaks kui Centruionis. Mis on kokkuvõttes ikkagi rohkem kui 1000$ nädalas.  

Ka Austraalia ei ole pääsenud viiruspuhangust. Kuigi koolid ja kõik muu meelelahutuslik on veel avatud, siis all Perthi ja Sydney pool juba panevad ärid uksi kinni, paljud seljakotirändurid otsivad uut tööd. Klienditeenindusvaldkond saab tugeva põntsu. Tänasest enam Austraaliasse sisse ei lasta (me majakaaslane läks eelmine nädal Balile ja enne sügist ta enam tagasi Austraaliasse tulla ei saa, kui veab äkki koju Eestisse saab) ja ka väljasaamine on keeruline, sest lennud on tühistatud või riigid, kus peaks toimuma ümberistumine, lukus. Keeruline olukord, kus ka me ei saa oma tööde peale kindlad olla, sest iga hetk võib tulla see päev, kui öeldakse, et nii, sind meil pole enam vaja või et ettevõtte on pankrotis. Minul on tööga muidugi see eelis, et olen full-time tööajaga ehk täiskohaga, mis tähendab, et tööandja peab nädala ette teatama enne kui minema saadab. Ander on aga casual ehk ta võib ise päeva pealt minna, kuid talle võidakse ka päeva pealt öelda, et nüüd on kõik. See ka põhjus, kuidas Centurion sai mind päeva pealt ära saata, etteteatamis aeg oli 10 tundi.  

(Ütlesin Anderile täna hommikul, et tee mulle blogi jaoks selline nägu, kui sa näed euro ja dollari kurssi koroonaviiruse pärast langemas. Kursiga on lood tõesti pahad, kaotame päris palju raha, lausa neljakohalisi summasid...)

Praegu tundub Karrathas siiski viiruse osas vaikne olevat, aga me arvame, et paljus ka vaikitakse. Siin linnas on NIIIIIIII palju kaugtöölisi, kes tulevad kaheks nädalaks ja siis lähevad kaheks nädalaks oma koju tagasi pluss Hiinast tulevad suured kaubalaevad sadamasse, kindlasti on viirus juba sees, aga linn lihtsalt ei räägi sellest. Oleme tegelikult kuulnud juba mitmest juhtumist, eks kui asi hulluks läheb ja juba hilja on, küll nad siis koole ja ettevõtteid sulgema hakkavad. Praegu toimib kõik aga vanaviisi.  

(Ja käisime täna poes. See on WC paberi riiul, silt juures, et ainult üks pakk ostu kohta lubatud.)

(See on muna riiul.)

(Ja see on seebi riiul. Paljude kaupade juures on sildid, et lubatud võtta vaid üks pakk. Näiteks riis, niisked salvrätikud, WCpaber, seep, makaronid, külmutatud toit (friikartulid), osad lihatooted.)

[xhemilbeharaj]

Test/ E para që shihni tregon se çfarë duhet të ndryshoni

Test/ E para që shihni tregon se çfarë duhet të ndryshoni

Nëpërmjet këtij testi shpirtëror ju do të zbuloni diçka të re për jetën tuaj. Gjëja e parë që shihni në imazhin më poshtë do t’ju tregojë se çfarë ndryshimesh ju nevojitet tani.

Çdo qenie njerëzore vjen në botë me detyrën për të punuar vazhdimisht në mënyrë që të përmirësohet gjithnjë e më shumë. Është një përpjekje themelore që na lejon të njohim dhe të eliminojmë tundimet që na largojnë…

[xhemilbeharaj]

Përgjigja se sa kuaj shikoni në foto tregon sekrete për karakterin

Përgjigja se sa kuaj shikoni në foto tregon sekrete për karakterin

Testi i parë i personalitetit u realizua në vitin 1920. Ato janë përdorur për të zbuluar më shumë rreth karakterit të një personi. Në ditët e sotme, ka plot teste me qëllime të ndryshme

Bright Side na sugjeron disa nga këto teste që mbase ju ndihmojnë të zbuloni më shumë rreth vetes suaj. Ajo çfarë duhet të bëni është të na tregoni sa kuaj shikoni në foto.

Përgjigjja juaj zbulon më shumë…

[xhemilbeharaj]

Testi i shkurtër tregon anën e fshehtë të karakterit tënd

Testi i shkurtër tregon anën e fshehtë të karakterit tënd

Psikologët thonë që shprehitë tona të përditshme mund të zbulojnë shumëçka për vetë ne, vetitë dhe karakterin tonë

Njëra ndër shprehitë e tilla është edhe mënyra se si e bartin çantën. A e bartin në shpinë, në supe, në dorë, mbi supe?

Shikoni këtë test të thjesht, gjeni figurën e cila bart çantën ashtu siç e bartni ju dhe lexoni tekstin nën të. Na besoni, do të befasoheni! – transmeton…