#igatsen

[wertepure]

Safe for work Jüri

[kukekakuningaskris]

kris and his silly little run during katrina

[alucardsinep]

maitea minu oma tuli coopist, aga äkki nad varjavad seda su eest 🤔

[hildegardladyofbones]

Ma ei hakka end kahekorra painutama mingisuguse luulelisuse nimel, et anda sellele kirjandusobjektile mingi teine näiline eesmärk. Kui sa tood valemisse metafoorid, siis on justkui põhjus teksti lugeda. Siis on mida analüüsida. Ei, seda ma ei tee. Siin lihtsalt puistan südant, sest buss rapub piisavalt, et päevikusse kirjutamine on mõeldamatu.

Ma pagendasin ennast 50 kilomeetri kaugusele kodulinnast. Olen vähemalt kaks päeva kodukülas, kus see kõik algas. Põhjus on lihtne vaid siis kui seda lihtsalt sõnastada. Ma olen kaotanud haarde oma elu üle ja ma lähen aktiivselt hulluks. Miski ei paku enam sellist tõmbejõudu, nagu varem tundsin. Ma füüsiliselt ei suuda midagi teha. Ma kõdunen. Mu mõistuse taga nurgas mürgitab mu meelt tinapomm. See halvab kogu mu keha. Reaalsuses on igal puueteta inimesel füüsiline võime teha mida iganes. Jah, ma saaks minna välja. Jah, ma saaks joonistada. Või koristada. Või süüa teha. Või pesus käia. Aga see tina justkui piirab mind, teeb mu ümber ringe, kuni olen kinni oma toas. Miks siis sama hästi mitte olla kinni oma lapsepõlve toas. Ma olen igast otsast tuim ja elu elamine ei tule seega kõne allagi.

Ma ei ole hetkel päriselt... olemas. Mina sõidan küll praegu bussis, mul süles on kott ja millegi pärast rinnahoidjates 20€... aga mind pole olemas. Inimeste silmad võtavad mind arvesse ja võibolla isegi saadavad signaali ajju, aga nad ei näe mind. Nad ei räägi minuga. Ma ei ole siin maailmas. Ma olen igavikus. Mitte kusagil. Kõikjal. Ma ei taha midagi, kui et siis võibolla paremat isu (jätan kõik viimasel ajal järgi) ja minna metsa. Ma igatsen metsa. Nüüd, vähemalt. Iga suvi ma luban, et veedan pool suve metsas vähemalt, aga iga suvi jääb mets mulle võõraks, kuni siis olen nii meeleheitel, et ei tänav ega meri mind vastu võtta. Kuhu mul siis minna, kui mitte metsa? Isegi öö salgab mind. Libiseb mist üle nagu vaakum.

Ma ei taha enamat, kui üksindust ja vaikset elu. Ma ei taha enam naisi, raha, narkootikume, unistusi, kuulsust, küllust. Ma tahan, et saaksin tahte järgi ära kaduda.

[musicfag]

Sinä olet Lois

tere, kas sa oled gei ja ma olen hull ja natuke loll, aga ma armastan sind üle kõige ja igatsen sind nii väga xx

[slammpoetessmurca]

20/30 (võrdlus)

see on lõpuni käest ära

nagu lasteaialapse käpik

käest ära nagu tallinna linna liiklus

see on rohkem lappes kui

noorpunkarid pirogovi platsil

kevadisel

kella keeramise pööriööl

ma mõtlen tema peale sagedamini

kui varro vooglaid mõtleb homoseksile

sagedamini kui koolibri süda lööb

minutis 1260 korda

mõte tema pilgust erutab mind rohkem

kui isamaa poliitikut erutab mõte

kolmandast lapsest

rohkem kui mu kasse erutab

pehme toit ja puhta pesu korv

ma tahan tema kõrval magada

sama palju nagu bakatudeng tahab

magada kellakaheksase loengu ajal

nii väga tema kõrval ärgata

kui väga tahab maasturi omanik

haljasalal parkida

kui väga ihkab juhan liiv

mesipuu poole

nagu tahab

jaan tätte olla öö

tahan teda nagu vein tahab joomist

nagu kohv tahab tõmmata

nagu tegemist tahab töö

ja nagu siiri sisask,

ma ei maga ma ei söö

sest minu hing

badap püpüdüp beibe...

räägitakse, et

ühe inimese veresoontega

saaks teha 2,5 ringi ümber maakera

ja see oleks ikka lühem

kui meie öise vestluse väljaprint

ma lugesin kusagilt,

et inimese kehas on rohkem rakke

kui vaadeldavas universumis galaktikaid

eks vist selle pärast imestan

parema meelega teda kui tähistaevast

ma olen ilma temata sama kurb ja lohutu

nagu galapagose viimane kilpkonn

Üksildane Jüri

sama ilma nagu viimasel jääpangal

oma lõpuni ära sulanud kodust eemale triiviv jääkaru

igatsen ta järele valuga

nagu raiesmikul igatseb hunt metsa järele

auuu

sama üksildane nagu

liigirikkuse tutike parklate kõrbes

nagu see üks krevett mu 10-euroses salatis

niivõrd paaritu kui

see triibuline sokk mu pesukorvi põhjas

[lawnzoe]

Tunnen end üksikuna, näen, et inimestel on lõbus ja mõtlen, kas ma ei vääri seda? Miks ma ei saa seda või teist teha? Ma vihkan oma elu. Ma vihkan, kuidas mul pole enam sõpru. Perekond, mis mul on, ei tunne end perekonnana. Ilma minuta plaane tegema. Ei küsi tere, kas sul läheb hästi? Kui ma täna ��ösel sureksin, kas keegi hooliks või oleks kurb? Kas see oleks neile kergendus. Ma elan ainult oma kassi pärast, ta vajab mind. Ma ei saa teda sellesse julmasse maailma jätta. Ma kardan inimest, kelleks ma saan, kui teda pole minuga koos. Ma igatsen oma isa, ma vihkan oma ema. Ma olen kurb, et ma vihkan mind. ma ei tee seda. Tunne isegi mind

[viplala-things]

Ma nii igatsen tsillimalt võtmist.

[fortunetellersdilettante]

Tundub, et see oli eile, kui nägin teie nägu Sa ütlesid mulle, kui uhke sa oled, aga ma kõndisin minema Kui ma vaid teaksin, mida ma täna tean Ooh, ooh Ma hoiaksin sind süles Ma võtaksin valu ära Tänan teid kõige eest, mida olete teinud Andestage kõik oma vead Pole midagi, mida ma ei teeks Et oma häält uuesti kuulda Mõnikord tahan teile helistada Aga ma tean, et sa ei ole seal Oh, mul on kahju, et sind süüdistasin Kõige eest, mida ma lihtsalt ei suutnud teha Ja ma olen endale haiget teinud, tehes sulle haiget Mõnel päeval tunnen, et olen seesmiselt katki, kuid ma ei tunnista Mõnikord tahan lihtsalt varjata, et see oled sina, keda ma igatsen Ja nii raske on hüvasti jätta Mis puutub sellesse, siis ooh, ah Kas sa ütleksid mulle, et ma eksisin? Kas sa aitaksid mõista? Kas sa vaatad mulle ülevalt alla? Kas olete uhke selle üle, kes ma olen? Pole midagi, mida ma ei teeks Et oleks veel üks võimalus Et oma silmadesse vaadata Ja näeme tagasi vaatamas Oh, mul on kahju, et sind süüdistasin Kõige eest, mida ma lihtsalt ei suutnud teha Ja ma olen endale haiget teinud, oh Kui mul oleks veel vaid üks päev Ma ütleksin teile, kui palju ma olen mi

[kummikvillu]

Suvi 2024

Suvi. Suvi on jõudnud ka minu õuele. Ma tunnen meeletut rahuolu ja õnnetunnet. Kuigi täna koju jõudes, olles üksi, on nii tühi ja nukker tunne. Õnneks on paar tundi möödunud lugedes raamatuid ja veidi on juba parem olla. Huvitav, et olenevalt tujust/meeleolust on vaja spetsiifilist raamatut. Ja see aitab, iga kord.

Ma veidi kirjeldan seda imelist maakodu kogemust, mida ma nii kaua olen oodanud. Nii kaua olen oodanud üksi olemist, st. oma lastega koos olemist. Ei mingeid arvuteid, ekraane, trenne, lasteaedu, koole, mitte midagi. Meil oli nii tore. Mul oli aega neid näha, neid kuulata.

Me tegime lõket õues, tegime kaminas tuld, mängisime Aliast, käisime mererannas mängimas, käisime poes jäätist ostmas, käisime jalutamas, korjasime marju, lugesime raamatuid, kuulasime K'd Kitarri mängimas, olime niisama..

Ekraanideta inimesed on nii mõnusad.

Nad mängisime üksteisega, tegelesid tigudega, kiikusid, lugesid, ehistasid maja, korjasid marju, mängisid, kaklesid, jooksid, aitasid...

Ma loen ühte raamatut sõprusest. See tuletab mu enda sõpru meelde ja ma natuke igatsen neid. Kummalisel kombel on ühe kalli sõbrannaga juhtunud nii, et töö on saanud meid ühendavaks jõuks. Ma ei teagi, kas see on hea või mitte. Tore, aga samas, see kuidagi tundub muutvat sõprussuhet? Võib-olla ka mitte, ei tea. Eks näis. Aga raamat sõprusest "kõik, mida ma tean armastusest" Dolly Alderton Lihtne lugemine, soe ja tuletab mulle meelde mind.. rumalat mind. Hea, et ma olen praeguseks teises kohas.

Teine koht - teate, kuidagi on juhtunud unistus, et ma käin trennides eks.. Mu trennid on hommikuti. Üks neist on jooga 2x nädalas Viimsis ja kuna on suvi, siis ideaalne viis rattaga sinna hommikul sõita. Kujutate ette, mööda Pirita randa sõita.. mis vaade. No mida suve?!

Eelmistel suvedel ma vist magasin Bella 11'ni ja ärkasin ja nüüd ma 7:45 juba ratta seljas ja naudin päeva. Kas ma viitsin alati? Ei, aga oui juba oled läinud, siis on mõnus. Vaimsele tervisele on see nii kasulik ja hea. Ja loomulikult ma ka magan! Ega iga päev ei pea vara ärkama. Kõike tuleb nautida!

Teine väga põnev raamat "valged hambad" Zadie Smith. Ma siiani ei tea, kuhu see raamat viib. Aga põnev on!

Suvi. Ma puhkan ja naudin. Naudin ennast, elu, oma pere, lapsi, Eluarmastust. Peaks organiseerima, et me kahekesi date'ile läheksime. Pole kaua käinud. Aga suvi. Aitäh, et on suvi!

[genza2000]

Ma igatsen Missat. Ma igatsen surmaperet(=death family). Ma igatsen Pissat

Guys since we are doing native language today what about making a thread of saying one phrase in our native language (you put it in your own native language)

I miss Missa. I miss death family. I miss Pissa

[alucardsinep]

kus on dekaan ja kastrul. ma igatsen neid.

[javieraaago]

Armastus

Kuidas ma ütlen sulle, et ma armastan sind? Kuis kardan, et sina mitte mind. Kuidas ma ütlen sulle, et igatsen sind? Kuis kardan, et sina mitte mind. Kas oleks parem vaikida? Või peaksin välja ütlema. Avaldama sulle mida ma päriselt tunnen, Et hiljem ei tunneks, et kahetsen...

[shirokova]

...

Escribo esto solamente porque lo necesito, sé que nadie lo leerá...

Y probablemente tampoco a nadie le importe mucho. De hecho, mi existencia a nadie le importa demasiado :(

El domingo, poco después de terminado el partido Rosenborg - Molde (hermoso resultado, por cierto :D) recibí una llamada a mi celular. Era mi ex amiga, aquella de la que taaaanto he escrito en muchos lugares en la web.

Básicamente, ella decía que me extrañaba mucho y que su vida no era lo mismo sin mi, que deberíamos olvidar todo e intentar nuevamente acércanos, que yo sabía bien que ella también me hace falta (cosa que es muy cierta) y que tal cómo ella me dijo alguna vez: nunca podría ser feliz sin ella. Algo que también parece ser una gran verdad.

Le respondí que necesitaba pensar, que era complicado para mi. Ha pasado todos estos días llamándome y no quiero responder, no sé cómo hacerlo.

En Mayo se cumplirán tres años desde que decidí alejarme de ella (creo que sólo tres personas saben la verdadera razón tras ello) y sinceramente, en el momento en que tomé aquella decisión pensé que era lo mejor. Ahora, ya no estoy tan segura...

Ella es una mala persona, maligna, controladora, que pretende dominar cada aspecto de mi vida, demandante, absorbente y es capaz de dañarme cómo nadie más puede hacerlo. Así todo, sin ella me siento muy sola, muy poco apreciada... y si bien nuestra amistad era casi en su totalidad online (no puedo negar que conocerla personalmente fue una de las -pocas- cosas hermosas que me ha sucedido) al menos sabía que ella en cualquier momento iba a contactarse conmigo por cualquier medio para discutirme o recriminarme hasta lo más mínimo. Prácticamente estaba todo el día pendiente de mi, ya sea telefónicamente o por redes sociales para hacerme notar algo, generalmente negativo, pero que a fin de cuentas me entregaba la sensación de ser importante para alguien, de que existía una persona que se preocupaba por mi (aunque fuese para decir “odio tu post con respecto a tal tema, si no lo borras voy a dejar de hablarte) y que por sobre todo, me aceptaba. Siempre me dijo “no me importa tu fealdad ni tu forma repulsiva, yo te quiero y nadie más va a quererte de esta manera’.

En este tiempo, he llegado a la conclusión de que por más tóxica que pueda parecer su amistad al menos era algo. Y si bien distaba de ser algo perfecto, por lo menos me daba cierto confort, cierta ilusión de que yo tenía al menos un valor para alguien, por pequeño que fuera. Lamentablemente ya no cuento con amigos en la “vida real” y con respecto a la comunicación online, desde hace algunos años tengo un amigo a quién amo demasiado... pero lamentablemente tiene bastantes problemas (incluyendo que vive en una zona conflictiva) por lo que muchas veces pasan días en que no puedo contactarme con él y en ocasiones, he terminado por sacar fortaleza y apoyarlo a él en vez de contarle acerca de lo mal que me siento.

Mi familia se enteró de que había estado hablando con ella y obviamente se opusieron a la idea de volver a ser amigas. “¿Cómo puedes confiar en ella por cuarta vez en tu vida? siempre te dice que ahora todo será diferente, pero siempre terminan igual”. Eso opinaron.

Honestamente no sé que hacer, estoy pasando por un momento en dónde me siento terrible y creo que necesito algo que me haga sentir menos mal. Simplemente no tengo capacidad de acercarme a las personas y si online ya me es complicado, offline es mucho peor y no tengo la capacidad de tener amistades de esa forma. Ya he explicado que mucha gente me rechaza por mi fealdad, no vuelven a hablarme o de plano les parezco demasiado aburrida. Tengo que reconocer que lamentablemente, la genética se comportó muy mal conmigo y aparte de hacerme horrible, no me otorgó inteligencia, ni simpatía, talento o algo que me haga parecer interesante ante el común de la gente.

Cada día me odio más, odio ser quién soy y me gustaría poder cambiar todo: mi mente, mi forma de ser, mi físico, mis intereses...  pero bueno, ese ya es otro tema.

En resumen; ella me hacía daño, pero también me hacía sentir apreciada y viva. No creo que pueda existir otra persona que me quiera de esa forma. A los demás puede sucederle... a mi no.

[sasssuu]

Nii igatsen pilte sinust siin :(

oii kullakene, mind saab nüüd vist ainult teleekraanil näha haha :D mul nii kiire, et ei jõua tumblri appi lahtigi võtta, sorry boo

[halepoeet]

on aega möödas 

mõtlesin,

et olen sinust üle saanud

tahest tahtmata on möödas üle poole aasta

aga ma ikka püüan end mõttel, 

et kuidas sul läheb 

ja kas ma tulen sulle meelde üldse

ma kahtlen

kuna sa ütlesid 

et ei armasta mind enam 

nii

 et teoorias sa isegi ei mäleta kes ma olen

aga

minus elab pisike lootus

et kirjutad

kallis ma igatsen sind