#eluonseiklus

[mashagert]

Austraalia liiklus

Siinnsed autojuhid on ikka väga huvitavad tegelased. Nt: Sõidad 80-alas vastava kiirusega ning näed, et ees ristub vasakult poolt tee peateega, millel sina sõidad. Ristis ootab auto, kes soovib vasakpööret teha. Distants temast on mõnikümmend meetrit. Ja ops, milline suurepärane mõte oleks sel hetkel see vasakpööre ära teha. Muidugi ei ole pööret teinud juht piisavalt pädev, et oma autobiilil kiirus rutem üles tõsta. Sina, es tuled 80-ga annad oma parema jalaga korralikult agu piduripedaalile ning loodad, et ta jõuab eest ära liikuda. Ja selliseid olukordi siin rajoonisi kka esineb. ERITI ringteedel.  Ma olen alati aru saanud, et ristmike asemele tehakse ringteid, sest need on turvalisemad..no ma ei tea..

Nii juhtus Gerdiga, kui ta meile lõunaks kohvi tooma läks ning ringteel üks kodanik ette sõitis.  Ei tea, kas see päike ja soojus tõesti nii tugevalt tähelepanelikkusele mõjutab, aga võtke siis teadmiseks, et liiklus Austraalias pole kõige turvalisem. 

[mashagert]

Uuel aastal uue hooga.

Kas just ikka? Väga suured vabandused, et pole üldse aktiivselt pikemat aega midagi kirjutanud. Valetaksin, kui ütleksin, et pole aega ka olnud. Vaba aega on, kuid seda südimust, et istuda siia arvuti taha maha ning hakata kirjutama..vot sellest jääb vajaka. Küll aga on lootust, et edaspidi olen veidi rohkem aktiivsem.

Kuidas meil läheb? – üpris läbiv küsimus, mida meile tihti esitatakse. Küsimusele on lihtne vastus: kui me veel Eestis tagasi pole, siis läheb hästi. Nüüdseks on meie traktoristi karjäär lõppenud ning uued tuuled puhumas. On lootust saada normaalse elurütmi peale: 8h tööpäevad + vabad nv-d. Kõigest aga järjekorras.

Lühiülevaade meie esimesest farmi kogemusest:

Eelnevalt lugedes olete saanud ülevaate, mida meie töö endast kujutas. Neile, kes pole lugenud lühidalt: pikad tööpäevad traktoris.

Kui alguses nautisime väga oma tööd, siis nüüd lõpuks võin öelda, et mul on väga hea meel, et see läbi sai, sest 3 kuud on paras aeg, mil sellist asja teha, kauem enam ei suudaks. Gerdi kohta ma vist sama ei saa väita, sest talle see amet istus: saab istud ja kuulata oma muusikat/raadio saateid.  Minule muutus see istumine just tüütuks, sest hing ihaldab rohkem liigutamist. Lisaks, kui me oleks pidanud seda tööd pikemalt teha, siis oleksid need liigsed kilod ka tekkima hakanud. Lõpuks hakkasid liigse istumise tulemusena märku andma ka minu põlved, mis polnud eriti meeldiv, sest pole märganud, et siin vana head hobusesalvi müüakse.

Meie pikad tööpäevad tekitasid minus ka palju stressi, sest minu vastutusala oli köögi toimkond ning üpis kurnavaks muutus mõtlemine, mida süüa kui töölt tuleme, mida tööle kaasa võtta, kuna poodi minna jne jne (pikad tööpäevad = vähe vaba aega).  Pidev karbimajandus jne. Nüüdsest tegime Gerdiga kokkulepe, et lõunasööke vaatame kumbki ise, mida kaasa võtab jne. Sama reegel kehtib ka tööpäeva hommikutel hommikusöögi tegemisega, sest paratamatult jääb mulle seda „ärkamisest-toimbumist“ väheseks, kui vastutan mõlema inimese hommikusöögi eest. Õnneks Gert on mõistlik, ning ei krimpsuta nina. Suur mees ka, peabki harjutama köögis toimetamist rohkem, eksju?

Lõpuks muutus see pähklipuude spreimine parajaks peavaluks, sest pähklid olid kasvanud suureks ning sellel tulemusel vajusid puude oksad longu. Nii kui meie nendest puudest mööda sõitsime, siis enamus äravajunud oksad jäid traktori vahele kinni ning murdusid. Üpris kurb oli sõita ja jälgida seda laastavat tööd, mida ma oma tegevusega teen. Samas see on kõik farmi haldajate viga, sest neil pole piisavalt mõistust, et aru saada, kui vajalik on nende puude okste lõikamine. Läbi sõites kukkus ka üpris palju pähkleid maha ja suur osa jäi traktori külge kinni. Näiteks eelviimase tööpäeva hommikul, kui just olin rea vahele saanud, et alustada spreimisega, tundsin kahtlast kärsahaisu. Mõtlesin, et ehk naaberfarmis põletatakse kulu või midagi...mingi hetk läks see hais intentiivsemaks ning märkasin, kuidas traktori sumbutaja vahelt tuleb tossu. Kabiin täitus vinguga. Kiirelt traktor seisma ning kõik veepudelid kallasin sumbutaja ja selle kaitse vahele tühjaks. Mõne aja pärast tuli Gert ning viis mu traktori shedi, et seal suuremas koguses vett igaksjuhuks peale kallata. Ehmatasin päris korralikult, isegi kui teadsime, et selline asi võib juhtuda. Õnneks oli tegemist ka eelviimase päevaga, mil pidime seal ridade vahel spreima. Võite aimata, kui väsinud me lõpuks sellest tööst olime.

Peale spreimist otsiti meile väikseid lisatöid, mida samas farmis saime teha seni, kuni jõuluvaheg tuli ning meie puhkus algas.  Kui see laastav pähklipuude ja katkiste niisutuskaablite osa kõrvale jätta, oli tegelikult tore. Inimesed, kellega koos töötasime olid mõnusad ning tänu nendele võibki rahule jääda antud ajaga. Parema meelega lähme teeme nüüd midagi uut. Selles suhtes on backpackeri elu hea, et saab käia ja katsetada erinevaid ameteid.

[mashagert]

Esimene kokkupõrge känguruga

Jah, pealkiri ütleb reaalselt kõik enda eest. Olime sõitmas hommikul 5-6 vahel tööle (kolmas päev jutti) ning teist korda oli Gert roolis. Meie kasutada oli Victori üks vanem toyota. Ühel teelõigul on tihti kängurud ette hüppamas ja nii juhtus ka meiega. Andris ja Carmen magasid tagaistmel ning mina üritasin terve tee jälgida teeääri (nii palju kui neid pimedas ja nende kehvade auto tuledega näha on), et mõni kukruline liikvel ei oleks. Ja järsku oligi meie tuledes keskmist kasvu känguru, kes liikus juhi poolt, mis tõttu oli meil valikus kas sõita kraavi või sõita otsa..ning Gerdil ei jäänud muud üle kui otsa sõita. See toimus nii järsku. Ma muidugi peitsin näo kätesse ja värisesin. Teised ärkasid taga üles ning ei saanud midagi aru, mis juhtus. Andris arvas alguses et sõitsime otsa jänesele, sest küsimusele, mis juhtus? ei saanud ta meilt väga selgeid vastuseid. Gert jäi isegi rahulikuks: „No nii tehtud!“ Olime edasi sõitnud ca 1km kui lõpuks seisma jäime, et auto üle vaadata. Juhipoolne esiots sai kannatada korralikult.

Muidugi oleksime pidanud seisma jääma kohe, et vaadata üle auto ning känguru (kui ta elus, siis peab ise ta elupiinad lõpetama). Aga ehmatus oli nii suur, et aju ei jõudnud hommikul vara reageerida koheselt juhtunule.

Kui farmi jõudsime, andsime koheselt ülemustele teada, mis juhtus. Alustasime oma tööpäevaga ning kui olime jõudnud ridade vahele, helistas Anthony meile kõigile ükshaaval, et uurida, kuidas meil enesetunne on. Millegi pärast arvati, et mulle mõjus see kõige rängemini, sest paar päeva tagasi ma olin traktoriga just kinni jäänud. Eks hiljem, tööpäeva keskel jõudis teadmine kohale ning poetasin traktoris isegi paar pisarat.

Hiljem tuli Victor ka Leetonisse (sama nädala jooksul oli ta teist korda meie farmi tulemas ja taaskord ootasid teda ebameeldivad uudised), kes ka meie kõigiga omakorda rääkis, et kindel olla, et meiega on okei. Meil tehti üsna kiirelt selgeks, et see on täiesti tavaline Austraalias, sest neid kängurusid pole võimalik teeäärest näha, kuna nad võivad sulle lihtsalt kust iganes suunast ette hüpata. Üsna rumalad loomad. Ses suhtes on Eesti metsloomadega lihtsam, et eemalt näed ikka nende silmade läiget või midagi..aga känguru ikka tükk maad tühjust. Vic oli näinud tee peal seda känguru ning selgitas meile, et see oli hoopis Wallaby, kes on kängurudest tunduvalt väiksem. Oleks õige känguru olnud, siis oleks otsasõit poole hullem olnud, sest nad on tunduvalt suuremad ja rohkem lihases kui Wallabyd.

Auto läheb mahakandmisele ning õnneks meilt mingeid rahasid ei nõuta. Kuid nõme tunne on ikka, sest polnud meie auto. Samas jah, midagi ei oleks saanud teha selle olukorra vältimiseks. 

[mashagert]

[mashagert]

Melbourne

Peale esimesi 3 tööpäeva tuli jälle vihmahoog ning meil kõigile tähendas see vabasid päevasid. Plaanisime siis minna esimese vaba päeva hommikul Wagga Waggasse (suurem linn, mis meile kõige lähemale jääb) shoppama ja niisama elunautima. Asusime siis umbes 12-1 paiku Gerdi, Carmeni ja Andrisega teele. Poole tee peal toimus aga kiire game change ning Wagga Wagga asemel suundusime hoopis Melbourne. Meist jäid koju maha Mikk ja Rasmus, kes said paar päeva rahus puhata ja meeste elu nautida ;) .

Jõudsime linna umbes 7 õhtul, mis hetkeks meil ei olnud veel ööbimiskohta ega vahetusriideid jne. Meeleolu oli küll sellest hoolimata üpris laes, sest tee peal sai teha ka kiired visiidid alkoholipoodidesse (kerged õlled!).  Süües õhtusööki otsisime samal ajal öömaja(leidsime viimassehetke pakkumise mingis hotellis) ning pidasime plaani, mida edasi teha. Idee tundus väga lihtne: lähme poodi, ostame endale vahetusriided, leiame ajutise elukoha, käime pesemas, teeme kerged dringid ning lähme välja lõbutsema.

Kogu plaan lendas õhku hetkest, mil esimeses alkoholi poes meile ei oldud nõus jooke ostma, sest meil ei olnud kaasas meie passe (skanneeritud versioon telefonis ei sobinud). Riietepoed sulgusid 15 min pärast sinna sisenemist (poisid jõudsid endale uued t-särgid vaadata, meil tüdrukutel oli olukord kehvem ja tulime tühjade kätega välja).  Hotelli tänava leidmine võttis aega, sest liiklus suurlinnas on ikka täiesti teine maailm, võrreldes sellega, millega olime harjunud (tere Tallinn). Hotelli jõudsime lõpuks umbes 10-11 vahel.  Sisenedes tuppa tabas meid meeldiv üllatus: super tuba kus oli lihtsalt kõik eluks vajalik olemas (kööginurk, vann, suured voodid, mugavad diivanid, rõdu, jne). Kogu selle protsessi lõpuks olime üpris väsinud, mistõttu otsustasime oma õhtused plaanid ümber mängida. Välja minemise asemel, tegime kiire külastuse hotelli lähedas asuvas poes, kust soetasime endale eluks vajaliku ning veetsime hoopis terve öö hotellitoas. Ütlen ausalt, et sinna sisse astudes ei olnudki soovi sealt lahkuda, sest see oli lihtsalt super.

Kõige olulisem osa muidugi VOODID, sest me kõik magame siiani kodus madratsitel (mina ja Gert jätkuvalt õhkmadratsil).

Ütleme nii, et kui alguses peegeldusid vastu õnnetud pilgud, sest kõik ei läinud nii nagu lootsime, siis tegelikult in the end kujunes õhtu toredaks. Veetsime lihtsalt 4i meeldivat aega, vesteldes, jooki rüübates ja hotellituba nautides.

Järgmine hommik oli varajane äratus, peale mida otsisime koha kus hommikust süüa (selle leidmine oli juba omaette katsumus, st proovi leida kohta, mis 4 inimesele sobiks). Jalutasime hiinalinnas, käisime vaatasime I MS lagenute mälestuseks püstitatud hoonet (tulevad ka pildid). Sõitsime linnas ringi ning lõpuks läksime suurde ostukeskusesse, kus olid kõikide mainekate firmade outletid järjest. Ja jah..mina ja Gert jäime ka seal tühjade kätega haha. Kuid see ei heidutanud meelt, sest selleks hetkeks polnud me veel kordagi asjalikku palka saanud ning ega ei kippunud seda raha niisama tuulde loopima.  Pärast ostlemist algas taas kodutee Hanwoodi poole (ca 600+ km).

Ütlen ausalt, et isegi, kui esialgne plaan ei läinud vett pidama, siis mul oli ikkagi tore, sest seltskond oli tore ning saime LÕPUKS külast välja.

Ahjaa, sinna sõites nägime ikka väga palju surnuid kängkurusid tee äärtes. Tundub, et neid laipasid siin väga ära ei korjata, nagu Eestis. (Rekord 300m jooksul 3 kängkuru).

Spontaanne trip õpetas, et tasuks ikkagi varem juba asju natukene valmis vaadata ning kui on plaan kambakesi kusagile minna, siis tuleb võtta kaasa kott kõige vajalikuga. Ja kindlasti lähme Melbourne tagasi, sest väga palju jäi avastamata ning mulle näiteks sümpatiseeris see linn tunduvalt rohkem kui Sydney. Hea vibe.

[mashagert]

Töö elu

Tere taas.

Pean piindlikusega tunnistama, et viimasest kirjutamisest on läinud mooda üksjagu aega. Tegemist on olnud palju ning pole lihtsalt olnud südant arvuti taha maha istuda ja kirjutada, sest see võtab paraja aja. Isegi seda postitust kirjutasin mitu päeva vahelduva eduga. Vabandused meie poolt.

Küll aga Andrise soojal soovitusel hakkasin enda telefoni kirjutama märkmeid asjadest, mida oleme teinud; kohtadest, kus oleme käinud; elust, mida oleme elanud, et saaksin kõik siia kirja panna ja midagi meelest ei ununeks.

Alustame siis septembrikuu lõpust, mil olid meie esimesed tööpäevad farmis. Igal ühel on meil oma traktor ja paak, mille eest hoolt kanname (igakord kui tööpäeva lõpetame, puhastame neid) ning tänu millele saame raha teenida. Meie ülesanne farmis on spreida pähklipuid erinevate kemikaalidega, mis peaksid kaitsma puid haiguste eest.

Farm on väga suur, 762.75 ha peaks meie farmiala olema(antud firmal on veel 2 farmi Griffithi lähedal – seal töötavad Rasmus ja Mikk). https://www.youtube.com/watch?v=8GxUZFXZjfU  siit saab vaadata väikest ülevaadet farmidest, kus töötame ning ühtlasi on näha ka pähklite korjamise protsessi, millega meie küll ei tegele, ent huvitav on ta ikka.

Töö on iseenesest väga lihtne, küll aga vaja läheb tähelepanelikkust, sest tuleb jälgida reanumbreid jne, kus speirma peame.

Meie töötame nüüdsest öövahetuses: mina, Gert, Andris ja Carmen (kõik meie maja elanikud). Suur oht on öösel farmis ära eksida, sest peateed, mida mööda me blokkidest ära sõitma peame (blokke on kokku 9 (A-I)) pole valgustatud. Seega pead teadma, kust kuhu minna. Ütleme nii, et nii mõnigi kord on saanud ikka korralikult seigelda ja ära eksida.

Meie farmis on ka see suur miinus, et maa on väga märg, sest paikneme suurte mägede(eesti mõistes suured haha) all ning vihmaga kogunenud vesi voolab kõik meile. See on paras peavalu farmi manageridele ja meie ülemustele, sest oht traktoritega kinni jääda on üpris suur ning ega liigne vesi ka head tee pähklipuudele. See omakorda võrdub sellega, et raiskame aega traktortie väljatõmbamistele ning selle võrra jääme oma graafikust maha. Oleme päris mitu korda pidanud läbi vee sõitma ning igakord hoiad hinge kinni, et kinni ei jääks. Ja ega see vesi pole mingi tavaline porilomp, mis Tallinna tänavate aukudes paikneb, vaid pigem ikka..bassein.

Tuleb sõita väga täpselt keset rida ning teada, kuhu reale, mis koguses kemikaaliga peale võib minna (kas paak täis või pooltühi) – muidugi selle eest vastutavad meie farmi ülemus ja iga vahetuse supervisor (meie vahetuses on selleks Andris). Sellest hoolimata meil töö tegemine pigem sujub.

Päevases vahetuses töötavad 2 sakslast ja 2 itaallast, kellega oleme põgusalt jõudnud ka suhelda. Tegemist on toredate inimestega. Üleüldiselt on meie bossid ja farmi juhid meie 8’ga väga rahul, sest töö sujub ning probleeme pole. Eks alguses ikka kogunes pingeid, sest inimesed õppisid üksteist tundma ja koos töötama, kuid nüüdseks peaks kõik all good olema. Muidugi pingeid on ikka, aga need keerlevad peamiselt siiski farmi teedeolude jm ümber.

Meie ülemus(Anthony), kes vastutab meie töö eest, on meie firma peaülemuse(Victor) parem käsi. Mõlemad on itaallased ja väga väga meeldivad inimesed. Ütleme nii, et igakord on tuju tööle minna, sest tead, et sinu tegemisi väärtustatakse ning sind hinnatakse. Kahjuks Eestist oli sellist tunnet peaaegu, et võimatu kogeda. Lisaks nende huumorimeel kattub meiega aka sarkasm ning pole üldse imelik oma ülemusele puitu alla lükata.

Palga kohapealt võib öelda nii, et korraliku nädalaga (umbes 4-5 tööpäevaga nädalas) teenime sama summa, mis Eestis kuuajaga. Tööpäevad on üldiselt koos sinna sõitmisega kokku 14h, millest ca 10-11 tundi veetame traktoris istudes. Üks päev tegime isegi 18h tööpäeva, pärast mida olime ikka korralikult vässud.

Muidugi alguses ei saanud head raha, sest vihmaseid ilmasid oli väga palju ning tööd ei saanud teha, kuid nüüdseks on nende talv läbi ning ilmad hakkavad vaikselt kerima paremaks. Ka temperatuuri tõusu on tunda. Siiani vist kõige kõrgem on olnud ca 30*C. See on ka suur pluss öövahetuse juures, et pole nii palav ning tööd lihtsam teha.  Öövahetuse suureks ja tugevaks miinuseks tooksin ma välja putukatemere, kes meid alati ümbritsevad. Oleks siis mingid veinikärbeste suurused putukad, aga ei..pigem ikka küündivad käelaba mõõtu (okei, veidi liialdan, aga no..nad on prisked). Tõenäoliselt on kõik kuulnud, et austraallased on väga sõbralikud. No seda sama võib ka putukate kohta öelda, sest kohe kindlasti ei pelga nad meid ning üpris naglalt lendavad meie riietele, juustesse, kottidesse jne. Suslikud. Nt üks õhtu, kui umbes kl 2 paiku öösel töölt koju jõudsime, olid 3 suurt rohelist mardikat suutnud end meie asjadesse ära peita ning südamerahuga hakkasid mööda tuba ringi patseerima. Ühe peale pidin öösel Gerdi üles äratama, sest kuulsin, et midagi krõbistab toas ning paanika oli päris suur. Gert muidugi oli juba sügavas unes ning sai pahaseks, et ühe mardika peale teda äratasin. Kuid ega ma ju ei teadnud, et see mardikas on, mis krõbistab...

Ja need ämblikud. Siiani pole veel priskeid vendasid näinud, kuid küll jõuab. Tasa sõuavad, kaugele jõuavad.

Ülevalpool juba mainisin, et kui tuleb vihma, siis on oht töögraafikus maha jääda, mis tähendab seda, et korraga on vaja teha mitut tööd. Seetõttu käisin ka kolm päeva ainsana meie pundist päevavahetuses (Gert, Carmen ja Andris olid öösel tööl), sest oli vaja abi blowimis tööga, st puhud puulehti puude alt keset rida, pärast mida tuleb vend teise masinaga(multsija), kes need lehed ära purustab. Seda tööd sain teha manuaalse traktoriga, mis oli päris huvitav kogemus. Ütleme nii, et päris mitu korda õnnestus mul traktori esirattad ikka maast lahti saada. Töö ise oli lihtne, isegi igav, sest sõitsin reaalselt 12h läbi kolme bloki edasi-tagasi. Kedagi ümberringi ka polnud, et oleks saanud läbi raadiosaatja inimestega suhelda ning telefoni levi pole mul farmis kõige parem, mis tähendab no internet for me.

Hommikul tööle tulles korraks nägin Gerti ja õhtul ära minnes taas. Ülemus oli muidugi meile väga tänulik, et olime nõus kolm päeva sedasi töötama, et ei näe üksteist, sest teab, kui raske see ühe suhte juures on. Tema õnneks me oleme harjunud sellega, sest Eestis oli päris tihti meie töögraafikud sedasi, kus ei näinudki üksteist õieti. Lisaks meile oli see ju hea vaheldus veidi omaette olla, sest siiani oleme reaalselt 2 kuud ninapidi koguaeg koos.

Ühe päeva käisin seda tööd tegemas ka teises farmis(Tabbita), koos Mikuga. Seal oli isegi lihtsam, sest teed, mida mööda sõitma peab jne olid OK, võrreldes meie farmiga. Ja vaheldus oli ka tore. Seal sain sõita veel suurema traktoriga, millega igapäevaselt peame tööd tegema ja noh...ma olin ikka väga sillas. Iste oli nii mugav ja ruumi tapvalt. Ainus probleem oli see, et kõlarid traktoris ei töödanud ning kasutasin Gerdi kõrvaklappe, kus vasakpoolne klapp ei funktsioneeri.

Üksinda töötamise juures oli suur pluss see, et reaalselt suutsin kõik oma pooleli jäänud mõtted lõpuni mõelda ning tekkisid isegi mõned ideed, mida sooviks teha, kui kunagi siit Austraaliast lahkuma peame. Ja kui mõtted otsa said, siis sai korraliku noodi üles võtta..ainus koht, kus mul laulda on lubatud, sest keegi ei pea piinlema.

Ka Gert käis paar päeva apelsinifarmis poistega tööd tegemas(lõigatud puuoksi keset teed loopimas) ning mina sain siis kodus vegeteerida.

Loomadest nii palju, et tööl olles oleme näinud üpris palju kängurusid ja jäneseid, kes pidevalt meile ridade vahel ette jäävad. Pimedas nad ikka korralikult ehmatavad ära, eriti jänksid, kes ei tea kuhu poole minna ja nii nad teevadki tükk aega sul traktori ees haake. Kängurud pakuvad ikka veel elevust. Ägedad loomad.

Usun, et suutsin üpris detailse ülevaate anda meie igapäeva tööelust, mis ühtlasi moodustab ka meie praeguse elu Aussis, sest antud hooaeg peaks kestma meil umbes detsembrikuu alguseni.  Omavahel oleme arutanud, et plaanime järgmine kord siia tagasi tulla, sest kõik sobib meile väga hästi ning teame, mida tegema peab.

[mashagert]

Aktuaalsem postitus.

Mis oleme teinud? Läbisime oma tulevase töö jaoks keemiakursuse. Või noh, mis kursus see ikka oli. Räägiti üldiselt kemikaalidest, nende ohtudest, kuidas neid kasutada jne ning iga bloki lõpus oli vaja meil ära täita oma „töövihik“, mis saadeti Sydneysse, kust väljastatakse meile sertifikaadid. Töövihiku täitmine oli mega lihtne, sest koolitaja oli slaididele märkinud õpiku leheküljed, kust õigeid vastuseid leida. Sellega läks lihtsalt.

Käisime veel 2x kanalas tööl, kus pidime alguses 15-päevaseid surnud tibusid ämbrisse korjama ja neid loendama. Ma suutsin vist ühe tibu üles korjata, ülejäänud jäid Gerdile, kes tassis mu välja antud olukorrast. Õaõaõaõ see oli nii vastik, nad olid päris rasked ka. Igas laudas(shedis) on ca 22 079 tibu. Pärast igahommikust laipade korjandust oli vaja tibudele uut saepuru panna. Meie ülesanne oli tibusid traktori eest ära ajada ning pärast saepuru panekut kontrollida, et nende joogiliinid oleksid stabiilselt õigel kõrgusel. Need tibud..ütlen ausalt, et ma ei tahaks enam üheski loomafarmis töötada, sest no need vaatepildid jätavad endast korraliku märgi maha. Nägime isegi pealt, kuidas farmi manager väärastunud tibusid väga kiirelt teise ilma saatis. Esimene päev oli kõige raskem vaimselt. Teiseks päevaks olin suuremast šokist üle saanud ning töö läks ladusamalt (Gert korjas ikka minu eest surnud tibusid). Gert ise suutis kõike väga lihtsalt handleda. Vastik oli meie mõlema jaoks, aga töö sai tehtud ja raha teenitud.

Oma õige farmitööga hakkame pihta ametlikult järgmine esmaspäev. Siiani oleme saanud sõita traktoriga, koos kemikaalipaagiga. Polnudki kõige raskem. Gerdile muidugi taaskord lihtsam, kui minule. Aga kõige hullem polnudki. 12h peamegi puude vahel trakatsiga sõitma ja kemikaali pritsima. Simple life. Antud tööd teeme detsembrini ja siis tuleb juba midagi uut vaadata. Mõttes on veinitehased, aga elame-näeme.

Ilmad hakkavad vaikselt paremaks minema ning suvi hakkab siin lähemale jõudma. Vabadel hetkedel oleme käinud kossu, jalkat ja bowlingut mängimas, ronimas kivirahnudel (hiljem lisan pilte ka). Kohalikus klubis on saadud ka puusasid nõksutada. Muusika valik Eminemist tundmatute hittideni. Pidu lõppeb siin varakult, juba kl 2 lükati klubis tuled põlema ja rahvas aeti laiali. Pühapäeviti oleme käinud Miku kossumängudel kaasa elamas.

Elu hakkab juba vaikselt rutiini ja ilmet paika võtma. Tööd tuleb, raha tuleb..Autot veel vaja ja siis kõik bueno.

Kui ükspäev sõitsime farmi, kus meile traktori kasutamist õpetati, nägime ära ka KÄNGURUD!! Või noh, mina nägin, Gert magas maha. Erinevaid ämblike oleme ka näinud. Üks päev olin meie toas, kui üks priske poiss mööda vaipa ringi chillis. Suutsin isegi üllatavalt rahulikuks jääda ja ta salhvaka sisse võtta ning poistele kinkida. Meil on ka ma koduloom- geko Johnny, kes chillib mööda tube.

Rohkem vist polegi midagi erilist rääkida. Tõenäoliselt järgnevad kuud tulevadki meil töised, vähese vaba ajaga.

Olge tublid!

[mashagert]

Üks vanem postitus

Oleme nüüdseks üle nädala veetnud aega Griffithis. Õigemini Hanwoodis, mis on väike küla Griffithi lähedal. Midagi sarnast äkki Palmse külaga? Üks pood, üks söögikoht, majad, 0 tänavavalgustust..(okei, Palmses on valgustus). Tundub, et Austraalias pole üleüldse tänavavalgustused laialt levinud teema. Helkurite turule toomisega võiks siin vist ehk isegi rikkaks saada..või siis pigem ka mitte, sest enamasti inimesed liiguvad autodega ning vähe on märgata tervisesportlasi. Muidugi ainult siin pommiaugus. Sydneys nt domineerisid kindlasti jooksjad autojuhte.

Mis uut? Väga midagi. Oleme käinud kolmel korral tööl. Esimese töökogemuse saime kanalas..õigemini tibulas. Jagasime tööülesandeid ühte itaallase, lõuna-korealase ja kahe sakslasega. Üks tüüp oli veel, kuid tema päritolu läks kõrvust mööda. Meie ülesandeks oli esmalt kolm suurt hoidlat (sarnanevad Eestis keskmise angaariga, natukene ehk suuremad) valmis seada tibude saabumiseks, aka märgistama papirullidega ala, kuhu hiljem tibud kallati/visati/pandi. Jah, loete õigesti. Meile tuli ette kaks suurt rekka täit tibusid, kes olid paigutatud tavalistesse toidukastidesse, kust siis meie pidime nad kiiruga antud alasse kallama. Alguses üritasin õrnalt neid sealt kastist maha poetada, aga hiljem oli juba suht savi, sest tahtsid võimalikult kiirelt sealt palavast ja lõhnavast hoonest pääseda värske õhu kätte. Vaatepilt oli päris..jahmatav. Kahjuks ei õnnestunud meil ka ühtegi pilti teha, sest seal on keelatud fotode tegemine..loog. Päris mitmes kastis võid leiduda juba surnuks tambitud vm tibusid, kes siis sealt koos elusate tibudega minekut tegi. Ütleme nii, et kui paar päeva pärast seda tööpäeva jagati facebooksi nunnude tibude videot, siis ei tundunud nad enam midagi nii nunnud. Muidugi me saime elusate tibudega mängida, neid kätte võtta, paitada jne. Alguses oli tore, hiljem jumala savi. Hiljem pidime muidugi need papid sealt ka ära koristama ning seda tehes tuli väga ettevaatlik olla, sest tibukesed arvasid, et oled nende suur juht ning hakkasid karjas sulle järgi jooksma, mis tähendas ohtu, et võid neile peale astuda.

Ma alguses sain sellest töökohas täiesti teise eelaimduse ning Gert proovis mind mitu korda maha rahustada, sest saame lõpuks midagi teha ja raha teenida ning ei pea kodus passima. Majakaaslased mainisid, et seal on nõrku ja tugevaid tibusid. Nt võib leiduda ka kahepeaga tibu jne. Üritasin küll sellist otsida, aga ei jäänud silma. Tihti ikka sa mutant tibusid näha võid oma elus?

Tööd tegime kokku 7h, millest 45 min möödusid ühte rekkat oodates. Teenisime 100€. Pole paha. Kuigi enam ma seda teha piiiigem ei tahaks. Need tibud kasvatatakse 52 päevaga suurteks kanadeks, kes siis hiljem ringiga meie toidulauale jõuavad…kui jõuavad…

Teised kaks päeva töötasime oma tulevase bossi juures. Seekord oli ülesandeks autode pesu. Minule jäi interjööri korrashoid ning Gert timmis välimust. Esimene päev väga pikalt tööd ei saanud teha, sest vihm tuli peale, kuid teine päev saime see eest topelt.

Siin on üldse viimased nädal aega üsna palju sadanud, mis tähendab, et keegi väga tööle ei saa, sest põllud on vett täis ning traktor vajuks läbi ja jääks kinni. Vihm on halb. Ka meie töö lükkub selle võrra edasi. Nägime vähemalt ära traktori ja paagi, millega me tööd tegema hakkame. Ja noh, eks ikka veidi põen, sest pole kunagi iseseisvalt traktoriga sõitnud, st ainult roolinud isa süles. Gert muidugi taas rahustab, sest raske see ikka saab olla, kui traktoril on automaat käigukast. Ahjaa, meie töö saab olema järgmine: sõidame traktori ja mürgipaagiga mööda põlde ja pritsime sarapuid. Täpselt veel ei tea, kas hakkame tegema päevast või öist vahetust.

Vaikselt küll juba loodan vist pigem päevasele vahetusele, sest öösel on putukad ja ämblikud eeevveeryywhere.. Ei tahaks nii noorena oma esimest südarit saada. Aga elame-näeme.

Ootame tööle minekut väga, sest majas passimine ajab juba vaikselt hulluks. Otsime endale tegevusi, kuid olukord on suhteliselt piiratud, sest meil pole veel oma autot. Sõltume teistest. Linn on 5km eemal ning jala väga sinna ei tõmba, sest siinsed teeolud ja teeääred on nii nagu nad on…Tallinna linn on kahvatu selle kõrval.  Võib-olla ostame auto meie ülemuse paremalt käelt, kes vist müüb oma siit ilmast lahkunud äiapapa autot. Tegemist on automaadiga ja fordiga. Küll aga on sel autol mitu iluviga + eelmine kasutaja oli suitsetaja, aka autos tummine konikas. Ülemuse paremkäsi (Anthony) hoiab autosid ning lubas selle auto korda teha ja siis hinda mõelda. Siinkandis on üldse autode hinnad üpris kallid, suurlinnast saaks soodsamalt, aga who knows millal me jälle mõnda suurlinna satume. Aga noh selle “ostuni” on veel aega, sest kõigil on palju tegemist farmides.

Eile tegime algust ka trennilaadse asjale..mis siiani on hõlmanud natukene jooksu ja kohaliku jalkastaadioni tribüünil hüpete tegemist. Kahjuks siin külakeses pole väli- ega ka sisejõukat, mida nt Sydneys pmts igal nurgal leidus.

Reedel lähme ka mingisugusele keemiakoolitusele, mida on vaja töö tegemiseks ning siis ehk juba lastakse põllule, kui muidugi vihma vahepeal ei tule.

Ahjaaa..Gert proovis siis eile esimest korda vasakupoolses liikluses liigelda, aka küsisime majakaaslastelt autot, et poes käia. Saime hakkama. Mega imelik oli muidugi kõrval istuda ,selline tunne, nagu auto sõidaks osaliselt kraavis. Ja noh…kuna pole tänavavalgustust, siis üsna raske on näha ka tänavaotsi, kust pöörata oleks vaja. Siin läheb juba kl 6 täiesti kottpimedaks..nagu meil talvel.

Rohkem vist väga midagi põnevat ei olegi rääkida. Teeme palju värsket apelsinimahla, mängime pinksi, vaatame sarju, kuulame mussi ja ootame…ootame tööd.

Siiani on kummaline mõelda, et me mõlemad hakkame mingit farmitööd tegema. Kui nüüd päris aus olla, siis mina näiteks ootan seda väga. Viimased 5 aastat..isegi rohkem kui 5 olen tegelenud klienditeeninduse valdkonnas ja viimane aasta Eestis oli kuidagi eriti raske. Väsitas see inimestega suhtlemine ning praegu ma niiiiiiiii väga teeks midagi füüsilist, kus ei peaks eriti ka mõtlema. Mõned kuud ju võib? Eks siis vaatab edasi, mis tuju on. Gerdil vist on suht savi..ta lihtsalt tahaks tööd teha.

[mashagert]

Aloha!

Nii..vahepeal jälle üks märguanne meist (tegelikult mega igav on). Kolmapäeval otsustasime, et tripime edasi Griffithisse (väikelinn mille läheduses hakkame oma farmipäevi tegema). Vahepeal selgus, et meie töö hakkab alles 7.sept pihta, seega meil paar nädalat aega teha ükskõik mida tahame. Mõtlesime ja kaalusime ning leidsime, et kuna meil on raha piisavalt kaasas ja veel ka kodupangas, siis võime need 2 nädalat rahulikult elada ja oodata oma main farmitöö algust.  Sydneys hakkas meil elukoha vahetus tulema ning leidsime, et kõige säästlikum oleks tulla väikelinna, kus raha kulub vähem, kui suurlinnas. Nii me pakkisime oma asjad, jätsime hüvasti Keni ja Makedaga ning trippisime rongi ja bussiga Griffithi poole.(Suur tänu teile, et nödal aega meile hostmaja pakkusite.) Sõit oli kokku ca 9h - aka lõpuks terve keha oli üpris kange.  Sõit peamiselt möödus looduses (ei näinud ühtegi känguru, pettumus.) ning läbi väikelinnade (meenutasid mulle täiega Wild westi filmides olevaid linnasid). 

Rongiga sõites jälgisid kõik hoolikalt, kus istud ja kui kohta vahetad vm. Sõitsime rongiga Sydneyst Wagga Waggasse ning seal istusime ümber bussile. Bussis siis eeldasime, et kui rongis kohti jälgitakse, küllap siis bussides ka (üsna loog ju). Meie kohal istus aga ehtne väikelinna neiu, kes üpris koledalt nähvas meile, et me võime ükskõik kuhu istuda. Mina nagu ikka, ei suuda suud kinni hoida, pidin lisama kommentaari, et woow okei, ei pea sellepärast nii ebaviisakas olema. Kui olime oma kohtadel juba veits aega istunud ja buss sõitma hakkas, siis see tüdruk küsis tema selja taga istuvalt (kiledressid, vangi-stiilis-koledad-maotud-suured-tatoveeringud kätel ning kerge küla-peomehe nägu peas), et kes me sellised oleme ja mida me rääkisime (kohale istudes rääkisime omavahel eesti keeles). Tüüp pidas meid rich kidideks, kes räägivad ladina keelt (kui ma vaid oskaks). Oh well. Klotsi on. 

Wagga waggas hakkasid kohe mingid kahtlased vennad Gerdi ümber tiirutama, kui ta kohvritega üksi jätsin, et jooksuga bussipileteid osta. Minu jaoks jäi mulje: we-need-to-run-quick. Selline huvitav fakt ka siia lugemisse. 

Ja nüüd mis edasi? Elame Gerdi semude ja neiu Carmeniga ühes majas. Saim endale suure magamistoa, omaette wc/vannitoaga ning suure garderoobiga (teised jagavad vannituba ja wcd). Meie jagame nendega elutuba (lebola, kus on tv ja Gerdi lemmar ps4 kos fifaga(haha, talle löödi just värav) ja pinksilaud), kööki, pesupesemisruumi. Ahjaa bassu on ka, win win. Ja mitte see, mida eestlased armastavad suveks oma hoovidesse lastele panna (loomade ja kalade ja lilledega jne).Maja kõrval on apelsini- ja greibipuud. Eat how much you can Ainus, mis veel sellest ideaalsest elamisest puudu on: saun!  Saime maja kõige pimedama toa, sest sinna ei paista päikest, mis praegu on ühtlasi ka maja kõige jahedam tuba, sest siin on talv veel. Nt eile öösel oli 0 kraadi, win win. Soojapuhur on hetkel meie , vähemalt minu, suurim sõber. Samas naised saunas teadsid rääkida, et paari nädala pärasat peaks hakkama soojust kütma. Ootame väga. 

Praegu me siis noh..veedamegi oma päevi tegevust otsides. Sooviks, et oleks oma auto juba, siis ei pea ootama, et teised koju tuleksid, et meid linna viiksid. ja saaks ise ka rohkem Griffithis ringi vaadata (elame sellest linnast 5 km väljaspool). Aga noh eks ajaga tuleb kõik. 

Saime täna ka oma pangakaardid kätte ja Gerdile tuli TFN (vaja et tööle saaks), minu oma veel mitte. Nende kätte saamiseks pidime oma külakese teisse otsa jalutama, cuz kõik postkastid on seal. 

Täna ostsime endale farmitöö jaoks riided ja sobilikud jalanõud ka. Krdi kallid olid nats, aga suva, mõtleme nende vajalikkusele, mitte hinnale. 

Jaaa...rohkem polegi midagi väga olulist teile rääkida. Oleme ikka elus ja terved. Süüa on, raha on, hea tuju on.. Ahjaa, olen päris palju videoid teinud, aga kuna mu arvuti on juust, siis nendega vist ennem midagi ei juhtu, kui olen omale vähe võimsama pilli nillinud. Which takes time. 

Aga vahepeal panen ikka mõned pildid ka siia jne.  Mdeagi siis, tsau vist.  Maria. Gert tervitab kõiki sõpru ja sugulasi!

[mashagert]