#blogimine

[onuandrus]

Projekt Mina 24

2021-03-02

Väga kena päikeseline päev oli. Käisime enne lõunat väljas trenni tegemas. Mõnus :D

Trennist tagasi, siis kutsus VabaSergo õhtul ronima. Kuna olime ka rippumis trenni teinud, siis võttis mõtle. Aga mis seal ikka ning sai jah öeldud.

Täiselt läks väga värskelt.

Õhtul sai siis ronimas käidud ning päeva lõpuks olid käelabad riivitud ja käed terves osas suht surnud.

Kolm päeva on kõhukad tehtud. Homme saab raske olema, kuna labakäed on kindlalt väga valusad

‘‘‘‘‘‘‘‘‘’‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘‘

Teine mõtte, mis eile meelde enam ei tulnud

Õhtused toimetused lähevad kuidagi pikaks ja pole ka enam sellist indu, nagu oli esimese nädala jooksul blogi pidades. Vaagisin siin, et peaks ehk hakkama varem blogi pidama, või siis mitmes jaos. Samas siis on raske päeva kokku ehk võtta. Eks näis

[naiivitaarium]

AITÄH TEILE, MU 9 LUGEJAT

Kuulge! Vaatasin Eesti Blogiauhindade tulemusi ja ennäe imet - Naiivitaarium sai 9 häält. Ning ükski neist polnud minu ega mu lähedaste oma, sest, noh, nad ju ei tea, et see mina olen. Suur aitäh teile! Nii vahva, et ma saan vaatamata oma anonüümsusele siiski kuidagi kellelegi silma jääda. Nii huvitav oleks teada, kes te olete ja miks te siin olete, kuid ebaaus oleks teilt nõuda enda tutvustamist, kui ma ise siin enda nimegi ei avalda. Eh, las ta olla! Kes tahab aga minuga kontakti saada KES TEAB, mis põhjusel, võib mulle kirjutada meiliaadressile naiivitaarium@gmail.com. Kuna mulle kirjutada meeldib, siis vastan kindlasti. Räägime kasvõi ilmast! Okei, ilmast mitte, aga MAAilmast ja universumist võime tundide viisi mõtteid vahetada. Iga blogi algab kuskilt. Igal tänapäevasel avalikult blogijal on oma konarlik esimene postitus, mis näib, olgem ausad, blogija jaoks nii kohutavalt suur samm. “Mida nad minust mõtlevad? Kuidas ma nüüd siis niimoodi oma mõtted teistele lugemiseks ette laon? Mis siis, kui nad minuga vaidlema hakkavad? Mulle ei meeldi ju draamat tekitada...” Ma tahaksin teada, milline oli minu esimene blogilaadne kirjatükk, kuid suure kirjutamisfanatina oli see ilmselt juba nii palju aastaid tagasi, et tegemist oli paberile blogimisega ning seda paberit mul enam küll alles pole. Ja internetiblogisid on mul ilmselt olnud päris mitu, sest ühel hetkel mõtled, et blogimine on ikka jube mage tegevus ning mõne aja pärast arvad, et sul on ikka jube palju Eesti rahvale öelda ja õpetada ning peaks ikka selle uue blogi püsti panema. Teema on minu jaoks just täna aktuaalne seetõttu, et üks mu lähedane tuttav julges esmakordselt minuga jagada oma esimest blogipostitust ja sellega kaasnevat enda tehtud mõneminutilist videoprojekti. Kui ma temaga aus oleks, siis ma ütleks talle, et kogu see kirjutis ning ERITI see video oleks justkui 10aastase looming. Ometi on tegemist ülikooliharidusega täisealisega. Kuigi mulle hirmsasti meeldib teisi õpetada, olles ise samasugune tola, ütles kaine mõistus mulle, et see ei ole minu koht lahmima hakata. Sel hetkel kordasingi endale, et igaüks alustab isemoodi. Jah, mõni hakkab suvalise koha pealt pihta ja on kohe jube hea, kuid mõne esimene üritus kukub ikka oi, kui halvasti välja. Kui see on aga see, mida ta teha tahab, siis palun, jätkaku, kuid ainult aeg näitab, kas ka kellelegi peale tema enda ja ta lähedaste ta panus blogimaastikule korda läheb. Ma ei ütle, et vaid endale ja oma lähedastele kirjutamises midagi imelikku oleks, kuid mainin siinkohal ära, et antud “rohelise” eesmärgiks on saada lausa väga edukaks ja kuulsaks ning vaid sisu loomisega ära elada. Tean, et olen perfektsionist ja minu standardid on igasugust loomet kritiseerides nii kohutavalt kõrged, kuid ma ei suuda millestki rohkemat mõelda, kui tegemist tõesti on, vabandust, käkiga. Karm, aga tõsi. Samas olen ma ka ise alati selline olnud, et ma pigem ei taha üldse mingit kriitikat ja jooksen omal vastutusel vastu seina. “Ise tahan, ise teen, ärge kommenteerige!” Näib ehk lapsik, kuid minu õrna hinge on kindlasti säästnud see, et mind teiste arvamus ei huvita. Seepärast ei küsi ma ka kellegi arvamust. Ausalt. Ma arvan, et kui miski mind iseloomustab, siis see, et ma ei küsi mitte kunagi kellegi arvamust (erandiks on tiimitööd, kus juhina strateegiliselt teiste arvamust küsin, kuid see on teine teema). Enese säästmine mõttetust kriitikaga kaasnevast stressist on minu jaoks oluline. Võiks siis ju muidugi mõelda, et äkki olen ise ka pool elu kõigi meelest õudset jama tootnud, kuid see, mis teiste meelest on või olnud on, mind ei huvita. Olen ehk isegi pigem liiga pessimistlik oma loome suhtes ning olen alati jalgadega maa peal realist olnud, mis tähendab, et ma ISE tean, mis on mu halvad küljed ning kus olen teinud prohmakaid. Loomulikult olen olnud mingil perioodil “harju keskmine”, mida ma vanasti nii väga vihkasin, kuid ma olen leppinud, et see on minu teekond ja vaatamata kõigele olen siiski võrdlemisi edukas. Need mõned hetked, mil mul tuleb miski jube hästi välja, tunnen ma, et olen õiges kohas. Inimesed usaldavad mind ning tulevad ikka ja jälle minu loome juurde tagasi, mis annab mulle kindlustunde, et olen oma asjas piisavalt hea. Kunagi tahtsin olla parim, kuid elus on olulisematki. Kui sul on armastus elu vastu, loksub kõik paika. Elu eesmärk olla “edukas ja kuulus” (karjääri ja rahalise seisu osas siinkohal) on miski, mis pigem mind eemale tõukab. Tahan lihtsalt olla armastav inimene - armastada elu, sõpru, pere, iga heli, lõhna ja puudutust. Jah, ikka ma pidin “mannaroosat” ajama. Aga ma tõesti siiralt mõtlen seda!

[onuandrus]

Projekt Mina 18

2021-02-24

Hommikul sai Ott’i raamatut edasi loetud. Lõpp on juba katsuda.

Siis sai ronitud Ronimisministeeriumis Tartus.

Shopatud ja kokkatud, nii soolast kui ka magusat. Ahju bataat ja kartul koos lihaga. Magusaks panin jääke kokku. Maapähklivõi, kohupiim, maisijahu, nisujahu, muna, soola ja mõõdukalt suhkrut. Ja Tere kaera piima (Ei ole kõige parem, liiga piima lõhnaga. On praemaid kaera piimasid olemas). Segasin kõik miksriga läbi ja siis leivavormi. Ausalt öeldes sai täitsa huvitav asi kokku ning lisaks kerkis minu jaoks üllatavalt palju :)

Vahepeal jõudsime ka jalutamas käidud.

Kuulatud muusikat. Vaadatud ETV teleprogrammi. Ja peale blogimist peaks vaikselt ennast unele hakkama sättima.

Hommikul mõõtsin ning tuvastasin, et vööümbermõõt on jõudnud 93 peale. See on ilmselgelt liiga suur number.

Luban et kahe kuu pärast on see 90nd või alla.

Veidi Aafrika Bluusi siia. (:Bluusi saate kindlasti minu soovitustes veel:)