#allüür

[tetraeeder]

Mõtisklused eksistentsist ehk kinnisvarajutud

Nagu ikka - kui ma olen midagi suurt ära teinud, varjutab see minu mälu ja tundub, nagu ei olegi midagi juhtunud. Aeg kustutab kõik mälestused lähiajast, nagu neid ei oleks toimunud. Siis teen tagurpidi mõtlemise mängu, nagu lapsepõlves, kui ei olnud tehnikavidinaid. See aitas mul asju samm-sammult meelde tuletades tagasi sündmuste algpunkti jõuda.

Piltlikult istusin käsipõsakil oma mugava kodukontori diivani peal ja mõtlesin, et tõsiselt ei ole midagi kirjutada, aga siis hakkasid sündmused meenuma!

kira schwarz tegi Pexelsi jaoks foto, mis kirjeldab minu endiseid tundeid, aga kui ma järele mõtlema hakkasin, tuli meelde küll. Ja tuli rohkemgi kui selle kuu algus.

2020. aasta november

Selleks, et oma meenutustes jõuda tänasesse päeva, pean välja tooma eelmise aasta sündmused, esimese proovikivi. "Hoia fookust", mis mu avariilise auto armatuuriekraanil viimasena mulle enne süüte välja lülitamist silma paistis, sai peale avariid uue tähenduse, aga kohale jõudis alles aasta lõpus.

Nimelt see ainumas üürikorter, mille ma rikastelt vanematelt pärisin (oh, oleks vaid nii) ja mis tõsimeeli päris minu oma on (ühe erandiga), oli lubatud kahele tüdrukule, kes pidid juunis sisse kolima. Seepeale hakkasin magamistuba renoveerima, aga sõitsin vaheapeal autoga kraavi, murdsin pöidlaluu ja sain jalatrauma, mistõttu ei saanud remonti lõpetada. Suur soov oli üürilistele kodu korda teha ja nad lubatud tähtajaks sisse lasta. Õnneks tuli sõber mulle appi ja värvis toa seinad ära. Ehk oli see märk, et ei oleks pidanud neid üürilisi võtma? Tüdrukud pidasid kolm kuud vastu (säh sulle, oleks võinud suveüürilised võtta), kuna üks sõbranna vedas teist alt ja kolis ära, lisaks viimane kommunaalide summa jäigi neilt saamata. Enne lõplikku väljakolimist helistas X vahendusfirma omanik, kelle sõnul esimesena välja kolinud tüdruk tahtis kahe sõbraga tagasi kolida. Mulle ei meeldinud sõbrannaga kehvalt käitunud tüdruku hoiak ja vaatasin sellele üsna halva pilguga. Õnneks kadus tüdruk ära ja vahendusfirmaga tehinguks ei läinud.

Lepingus on kirjas, et üürilevõtja ei tohi korterit edasi üürida, kuid vahendusfirma üürib seda inimestele, kellel ei ole mingit vastutust.

Seejärel tellisin koristaja, kes korteri enam-vähem puhtaks sai ja hoidsin seda kuu aega tühjana. Kuna minu ideaalmaailma talvised kommunaalkulud ei sobitunud, hakkasin uusi üürilisi otsima. Üks tuttav tuli, vaatas, oli nõus ja hakkas sisse kolima. Kui kolimise päev kätte jõudis, siis ta ei saanud tulla ja telefonitsi oli ta paraku kättesaamatu. Nädala alguses tulid uued soovijad, noorem paar, mees ja naine. Nägin, et mehel olid väidetavalt öisest töötamisest silmad punased peas, naisel väike laps turvahällis. Nendega läks lihtsalt, olid kohe nõus ja hakkasid kuu alguseks sisse kolima. Tundus, et kõik läks hästi! Noored allkirjastasid lepingu, kandsid esimese deposiidimakse, kuid jätsid esimese kuu üürisumma kahe silma vahele. Naine tuletas mehele meelde ja sain üürimakse järgmisel päeval kätte, et võtmed üle anda. Minu viga oli vist selles, et olin liigselt keskendunud uute üüriliste saamisele ja muu ununes ära.

Ükskord umbes kuu möödudes nägin majast möödudes, et aknad on pimedad. Vaatasin Eesti Energia äppi ja nägin, et elektrit oli minimaalselt tarvitatud, mis oli veider. Mäletan veel, et konsulteerisin kellegagi selles asjas, aga see seik läks mööda ja ununes ära. Kui arve esitasin ja maksetähtaeg kätte jõudis, sain meespoolelt kirja, kus ta palus härdalt pikendust. Kirjastiil tuletas meelde neid võlgnike näidiskirju, mida hoiatavad portaalid täis on ja see käivitas minus häirekella. Hakkasin tema Facebooki kontol ringi vaatama, nägin ca 4a tagasi postitusi, mis viitasid, et tegu on mängusõltlasega (punased silmad, ettemaksuga viivitamine...). Lohutasin ennast, et ju lihtsalt mängib, see ei nõua ju raha, minuga kindlasti nii ei juhtu. Siis tuli tähtaeg, umbes jõulu ajal, mil ta lubas arve maksta ja ei kippu ega kõppu mehest. Naispool oli vahepeal ühendust võtnud ja tahtis lepingust taanduda, et ta läks lahku ja ei soovi enam korteris elada. Senimaani olin peljanud tausta kontrollida, sest kartsin leida seda, mille ma leidsingi. Võtsin lõpuks ennast kokku ja lähemal uurimisel jõudsin tõdemuseni, et ma ei olnud tähelepanelik ja ei kontrollinud kohe alguses tausta! (paari ehmunud näod, kui olin korteri üürimisega nõus) Oh, mis võlaread avanesid mulle nende inimeste tausta vaadates... Samuti leidsin meespoole postituse laenu saada varasemast Facebooki foorumipostitusest.

Pidasin tol päeval oma sünnipäeva, kui pidin korteriüürilistega kirjavahetust pidama selle üle, kuidas üür ja kommunaalid makstud saavad. Õhupalle pildistas Natalie Pexelsi jaoks.

Minu kiire mõtlemine päästis päeva, kui kirjutasin naisele (meest ei saanud kätte), et võlad tuleb ära maksta ja korter aasta lõpuks vabastada. Esimene samm oli nad korterist välja saada. Õnneks deposiidi summa katnuks jooksvad kulutused, seega tegin sisimas kokkuleppe, et aktsepteerin ka seda, kui nad võlgu jäävad. Naine siiski ei soovinud endale võlaridu juurde ja mingi ime läbi sain korteri 31. detsembriks tagasi koos lubadusega kõik võlad kinni maksta. Samal päeval sain boonusena uue üürilise, kes lubas pikaaegselt sisse jääda. Šahh-matt, pääsesin olukorrast kerge ehmatusega! Võla maksmine küll venis, aga kõik sai tasutud.

Sellest ajast: • Kontrollin a-la-ti inimeste tausta. • Usaldan oma sisetunnet uute üüriliste võtmisel. • Püüan rahulikuks jääda ja võtta päev korraga, nagu aktsiaturulgi. • Ootan pigem õiget üürilist, kui võtan kellegi volatiilse.

2021. aasta november

Jõuame tänasesse päeva. Üüriline, kes jaanuaris sisse kolis, leidis kaaslase ja kolis välja. Teatas kuu aega ette, et hakkab kolima, aga kuupäeva ei teadnud. Nädal enne kolimist ütles, et teeb kodu vabaks ja annab võtmed üle. Nädal!

Lepingu punkt 7.1 ütleb, et tähtajatu lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks peavad mõlemad osapooled teavitama vähemalt kolm kuud ette.

Minu peas hakkas kohe tants ja trall pihta - mida ma nüüd teen, ma olen alati läbi rääkinud inimestega ja sobival ajal kokkuleppe saavutanud, aga see olukord mulle ei meeldinud. Ma mõistan, kui inimene elab mujal, siis ei olegi otstarbekas korterit hoida, aga nädal aega ette teatamist ei ole üürileandja suhtes aus. Leidsin enda jaoks mõistliku lahenduse ja selgitasin seda ka üürilisele, kellel muud üle ei jäänud, kui sellega nõustuda. Korraks mõtlesin küll, et kas tahan korteri üürileandmisega jätkata ja kas mul seda vaja on. Liiatigi on üürilised teavitamata jätnud, kui midagi uut korteris toimub. Küll vahetati veemõõdikud ära, küll pandi ventilatsiooniklapid, küll võeti lemmikloom ilma nõusolekut küsimata ja ei räägitud midagi (ei ühistu ega üüriline). Ega muu ei aita, kui külm närv, olukorrad on kõik õnneks lahenenud.

Õnneks sain lühikese aja jooksul uued inimesed sisse ja korteriga on kõik korras, talviseid kommunaale maksma ei pea. Välistasin ehitusmehi majutava allüürija, olgu ta nii ilusa jutuga kui tahes. Lisakulu tasusin tekstiilipesuri rendi näol, kuna diivan oli rikutud (üüriline jättis kompensatsiooniks mööblit), aga kasutasin seda ka oma mööblil ja kokkuvõttes oli summa nii väike, et nutma ei ajanud. Diivanile saab katte peale panna. Pöidlad pihku, et uutega kõik hästi läheb!

Nii mõndagi juhtus juba kuu alguses... usun, et postitan novembri kokkuvõtte ka detsembri alguses.

Blogimaailmas olen inspireeritud noortest ja ka eakamatest alustajatest, kuigi optimism on meeletu. Mind teeb IPO sadu ettevaatlikuks, ei haara iga saabuvat aktsiat. Küll aga saan innustust jagada oma teekonda ja selle keerdkäike lootuses, et teised õpivad minu vigadest.