#Carlos kella | Explore Tumblr posts and blogs

derechoshumanostratados · 2 years ago

Text

Voces inocentes Niños sin escuela. Niños soldado

La película trata acerca de los secuestros que realizaban las fuerzas armadas de El Salvador durante los años de 1980, en las cuales niños de 12 años eran obligados a enrolarse para combatir al Frente Farabundo Martí para la Liberación Nacional (FMLN). Está basada en la historia real de Oscar Torres, que colaboró en el guion, cuando su inocencia infantil se vio sacudida por el abandono del padre y por la guerrilla que se inició entre campesinos y el ejército de El Salvador. La historia de Torres es desgraciadamente de actualidad. En algunos conflictos, como el de Irak o Colombia, existen niños soldados de los que se habla y sabe muy poco. de todos es conocida la utilización de niños en las guerras de varios países africanos, Palestina o Israel.

En los últimos años, el número de muertes civiles en conflictos armados ha aumentado de forma espectacular, y se cree que asciende a más del 90%. Más de la mitad de las víctimas son niños y niñas. Se estima que 20 millones de niños y niñas han tenido que abandonar sus hogares por causa de conflictos armados y violaciones de los derechos humanos, y viven como refugiados en países vecinos o han sido desplazados internamente dentro de las fronteras de su propio país.

En los últimos diez años, dos millones de niños y niñas han muerto como consecuencia directa de conflictos armados. Y aún mayor -al menos seis millones- es la cifra de niños y niñas que han quedado incapacitados de por vida o que han sufrido daños graves. Más de un millón han quedado huérfanos o han sido separados de sus familias. Cada año, las minas terrestres matan o mutilan a entre 8.000 y 10.000 menores de edad.

Interpretación: Carlos Padilla (Chava), Leonor Varela (Kella), Gustavo Muñoz (Ancha), José María Yazpik (tío Beto), Ofelia Medina (Mamá Toya), Daniel Giménez Cacho (cura), Jesús Ochoa (chofer).

Sinopsis: Cuenta la historia de Chava (Carlos Padilla), un niño de once años que atrapado por las circunstancias tiene que convertirse en «el hombre de la casa», después de que su padre los abandonara en plena Guerra Civil. Durante la década de los años ochenta en El Salvador, las fuerzas armadas del gobierno reclutaban niños de doce años sacándolos de sus escuelas. Si Chava tiene suerte, aún le queda un año de inocencia, un año antes de que él también sea enrolado y luche la batalla del gobierno contra los rebeldes del ejército FMLN (Frente Farabundo Martí para la Liberación Nacional). La vida de Chava se convierte en un juego de supervivencia, no sólo de las balas de la guerra, sino también de los efectos desoladores de la violencia diaria. Con el amor de su madre (Leonor Varela) como única arma, y enamorado de una compañera de clase, Chava encuentra el coraje para mantener su corazón abierto y su espíritu vivo en su carrera contra el tiempo.

En medio del caos y terror que implica el vivir en un medio tan hostil y desesperanzador como ese, Chava se las ingenia para hacerse de amigos, entre los que se encuentra un chofer de autobús (Jesús Ochoa), el cura de una iglesia (Daniel Giménez Cacho) y, por supuesto, evadir el servicio militar que ya le ha costado la vida a varios otros niños.

Reclutar niños y niñas soldado es una práctica habitual en el seno de muchos conflictos en todo el mundo. En algunos, años y años de guerra han agotado a los adultos en edad de combatir: sólo quedan niños. Los niños sirven para todo en tiempo de guerra: combaten, cocinan, acarrean agua, actúan como señuelos, mensajeros o espías.

Estos niños y niñas han sido secuestrados en la calle, sacados de las aulas o campos de refugiados. Otros muchos son forzados a salir de sus casas a punta de pistola, mientras juegan cerca de casa o caminan por la carretera. Algunos niños se han unido de forma “voluntaria” ante la desintegración de las familias a causa del conflicto, las condiciones de pobreza y el desplome de servicios sociales básicos.

#Una historia muy que hoy todavía viven nuestros niños en todo el mundo a pesar de que existe normas #tratados de proteccion. no son suficientes

0 notes

deltaponline · 5 years ago

Text

Die Geschichte der Unterwassermotorpumpe

Was haben Tesafilm, Hansaplast und Pleuger gemein? Über Jahrzehnte entwickelten sich die Hamburger Marken zu allgemeinen Gattungsbegriffen, die synonym für ganze Produktkategorien stehen. Ist von der Pleuger-Pumpe die Rede, sind im heutigen Sinne wassergefüllte Motoren mit mehrstufigen Pumpen gemeint, die zumeist als Tiefbrunnen-, Kavernen-, Druckmantel-, Polder- oder Schöpfwerkspumpen zur Förderung von Wasser, Meerwasser und Raffinerieprodukten in der Wasser- und Energiewirtschaft, im Öl- und Gas Sektor und im Bergbau eingesetzt werden.

Friedrich W. Pleuger (© PLEUGER Industries 1969 - Chronik der Firma Pleuger 1929-1969) Friedrich Wilhelm Pleuger - Erfinder und Pumpengenie Die modernen Präzessionspumpen von Pleuger Industries basieren in ihrer heutigen Bauform noch immer auf einer 90 Jahre alten Erfindung Friedrich Wilhelm Pleugers. Eigentlich wollte der am 6. April 1899 in Bonn am Rhein geborene Unternehmer zunächst Chemiker werden. Doch seine Begeisterung für die Fliegerei bewegte den jungen Leutnant nach seiner Rückkehr aus dem Ersten Weltkrieg zu einem Studium an der Technischen Hochschule. Nach fünfjähriger Praxis auf dem allgemeinen Pumpensektor beschäftigte sich Pleuger mit der Entwicklung der sogenannten „Nassläufer“-Motoren. Diese waren eine Alternative zu den bis dahin gebräuchlichen Bohrlochwellenpumpen und Tiefkolbenpumpen. Der wassergefüllte Unterwassermotor bot erstmals die Möglichkeit, Wasser aus großen Tiefen und besonders engen Brunnen zu fördern. Wichtigstes Novum war eine flüssigkeitsfeste, nasse Isolierung der Statorwicklung, die eine vertikale Ankuppelung des Motors im Ansaugbereich unterhalb der Pumpe ermöglichte. Das Patent auf die sogenannte Nassläuferpumpe stellte die Basis für Friedrich Wilhelm Pleugers Unternehmen und den späteren Erfolg dar.

Schnittbild Pleuger Unterwassermotorpumpe © PLEUGER Industries Pleuger Pumpen werden zum Industriestandard Der Bau der Berliner U-Bahn in den Jahren 1929 bis 1930 bedeutete für die damals in Berlin ansässige Firma Pleuger den entscheidenden Durchbruch. Damals wurden die Pumpen des Unternehmens zur Trockenlegung der Großbaustelle eingesetzt, und Pleuger machte sich schnell in aller Welt einen Namen als Pumpenexperte für Grundwasserabsenkungen. Neue Großprojekte folgten wie beispielsweise der Bau der U-Bahn in Moskau sowie aufwendige Dränage-Systeme in Frankreich, Mexiko und Argentinien. Spezielle Entwicklungen in der Pleuger-Bauweise machten es zusätzlich möglich, hochqualitatives Trinkwasser aus großen Tiefen zu fördern. Da die Lagerschmierung und Kühlung des Nassläufermotors durch Wasser erfolgte, galt das Patent bereits damals als besonders umweltfreundlich und leistungsstark. Gegenüber den ölgefüllten Unterwassermotoren der damaligen Zeit brachten Pleuger-Pumpen den entscheidenden Vorteil, dass sie in sensiblen Bereichen wie der Trinkwasserversorgung eingesetzt werden konnten. Diese Pumpen wurden in den 1930er Jahren zum weltweit anerkannten Standard. Vom Werkstattbetrieb zum Weltunternehmen Bis zum Ausbruch des zweiten Weltkrieges hatte F.W. Pleuger den Höhepunkt seines Schaffens erreicht. Er beschäftigte mehr als 200 Mitarbeiter und unterhielt in Greitz/Vogtland einen zweiten Produktionsstandort. Doch während des 2. Weltkrieges wurden die Werke zum Teil zerstört und die in Ostberlin gelegene Fabrik enteignet. Im Herbst 1945 versuchte Friedrich Wilhelm Pleuger den Neustart mit einer kleinen Reparaturwerkstatt in Hamburg-Altona, gefolgt von einem Umzug in das Werk in Hamburg- Wandsbek, wo Pleuger Industries bis heute seinen Standort hat. Anfang der 1970er Jahre verband sich Pleuger Industries mit der amerikanischen Firma TRW, um neue Märkte zu erschließen und das Produktportfolio auszuweiten. Bis Ende der 1970er Jahre wird Pleuger Industries bereits in mehr als 50 Ländern und allen Weltmeeren präsent sein. Pleuger Pumpen werden nun global für die Grundwassererschließung, kommunale Wasserversorgung, Bewässerung in der Agrarindustrie, den Hochwasser- und Überflutungsschutz, unterirdische Kavernen, zur Meerwasserentsalzung, in Unterwasser-Hydraulikstationen und auf Bohrinseln eingesetzt. Tausende Schiffe und Plattformen sind mit Pleuger Schiffsantrieben wie Querschub- und Schwenkpropelleranlagen, Prozess-, Ballast-, Trimm-, Krängungs-, Feuerlösch- und Kühlpumpen ausgerüstet. Mit der Entwicklung eines 50-Zoll Unterwassermotors setzte Pleuger zur damaligen Zeit neue Maßstäbe.

Die Produktion am Standort Hamburg, Wandsbek © PLEUGER Industries / Carlos Kella; Aus den Erfolgen lernen Das Fachwissen, das sich die Ingenieure des Unternehmens über Jahrzehnte in diversen kundenspezifischen Projekten rund um den Globus aneigneten, nützt das Hamburger Unternehmen seit 1929 stets zur Weiterentwicklung seiner Pumpen und Motoren. Damals wie heute entwickelt, fertigt und baut Pleuger umweltfreundliche Produkte auf Basis höchster Qualitätsstandards bei gleichzeitiger Minimierung der Lebenszykluskosten. Deshalb sind auch heute Pleuger Standardpumpen- und Tailor-Made-Lösungen in der Wasserwirtschaft, Öl- und Gas Industrie und im Bergbau für die unterschiedlichsten Anwendungsfälle weltweit mehr denn je gefragt.

Das Pleuger Management und der Investor sprechen mit US-Konsulin Laura J. Hammond über die bevorstehende Expansion in den USA – v.l.n.r. Anton Shneierson, Business Development Analyst, Michel Rybkin, Managing Partner of Flacks Group, Laura J. Hammond, US-Consul Political & Economic Affairs, Frank-Ulrich Szittke, General Manager Pleuger Industries, Michael Flacks, CEO of Flacks Group © PLEUGER Industries / Carlos Kella; Pleuger Industries wird unabhängig Nach achtzehn Jahren Konzernzugehörigkeit zum texanischen Flowserve Konzern ist Pleuger Industries heute wieder als eigenständiges Unternehmen am Markt vertreten. Die Flacks Group, eine private Investment Gruppe aus den USA, kaufte Pleuger 2018 aus dem US-amerikanischen Mutterkonzern Flowserve heraus. Das strategische Management des deutschen Traditionsunternehmens kehrte 2018 an den attraktiven Firmensitz im Herzen des Hamburger Stadtteils Wandsbek zurück. Heute umfasst die Unterwassermotorpumpensparte von Pleuger ein breites Portfolio an Kavernen-, Brunnen-, Druckmantel, Polder- und Schöpfwerkspumpenaggregaten. Neben Pleugers Unterwassermotorpumpen und Schiffsantrieben sind auch vertikale und horizontale Kolbenpumpen „Made in Germany“ aus den Fluidindustrien der Welt nicht mehr wegzudenken. Mit seinem weltweiten Netz aus Distributoren und Servicekontraktoren ist das Unternehmen in der Lage, Kunden aus dem Bergbau, der Petrochemie, der Energiewirtschaft und am Wassermarkt mit Speziallösungen und Standardpumpen zu beliefern und den entsprechenden Support zu bieten. Expansion in die Vereinigten Staaten und nach Russland Zu den bisherigen Pleuger-Niederlassungen im französischen Orleans und Hamburg werden bereits in Kürze weitere Standorte in Russland und den USA hinzukommen. Die Expansion nach den USA soll dem Unternehmen erhebliche Standortvorteile auf den US-amerikanischen Öl- und Gasmärkten verschaffen. An diesem Standort wird deutsches Pumpen Know-how maßgeschneidert auf die Bedürfnisse der US-amerikanischen Kunden sichergestellt. Zu diesen zählen bereits jetzt Unternehmen wie Shell, BP, AGI, Samsung, Chevron, Kellog Brown und Exxon Mobile. Die gesamte Pleuger-Belegschaft freut sich, im Herbst dieses Jahres das 90-jährige Firmenbestehen feiern zu können. Read the full article

#Bohrlochpumpe #Pleuger #Unterwassermotorpumpen

0 notes

jorgefspinto · 7 years ago

Photo

Girls & Legendary US-Cars: Carlos-Kella-Kalender 2018 US-Cars und coole Frauen http://ift.tt/2xFk3dG

0 notes

sleeponacloud · 7 years ago

Text

Girls & legendary US-Cars 2018 Kalender — Pin-Up-Stars treffen auf US-Klassiker

Bereits zum 10. Mal führt der Hamburger Fotograf Carlos Kella in seinem Girls & legendary US-Cars Kalender schöne Frauen und legendäre US-Cars zusammen.

Quelle: Girls & legendary US-Cars 2018 Kalender — Pin-Up-Stars treffen auf US-Klassiker

#Auto News

0 notes

bhabegger · 7 years ago

Photo

Girls & legendary US-Cars 2018 Kalender — Pin-Up-Stars treffen auf US-Klassiker Bereits zum 10. Mal führt der Hamburger Fotograf Carlos Kella in seinem Girls & legendary US-Cars Kalender schöne Frauen und legendäre US-Cars zusammen.

0 notes

kuhugionkadunudkuu · 7 years ago

Text

Bonito & barato ehk meie reis Kolumbiasse: päevane matk Tayrona rahvuspargis

Tayrona rahvuspargist on kõik ilmselt mingil eluhetkel kuulnud. See on metsik ja müstiline. Koht, kus veel tänapäevalgi elavad tayrona indiaanlased iidsete esivanemate reeglite järgi.

Mida enam ma Kolumbia kohta uurisin enne reisi, seda rohkem sai mulle selgeks, et Tayronasse tahaks kindlasti minna. Õnneks juhtuski see juba reisi alguses!

Rodadero linnakeses Santa Marta ligidal, kus me peatusime, pakutakse tänaval igal sekundil turistidele erinevaid ekskursioone, küll Tayronasse, küll Mincasse ja kümnetesse kohtadesse veel. Me läksime kõigepealt ühte hotelli ekskursioonide kohta uurima, sealt edasi saadeti meid teise piletikontorisse (et järgmiseks päevaks bussipiletid Cartagenasse osta). Sealt samast leidsime aga ka väga hea hinnaga ekskursiooni Cabo San Juan’i, Tayrona rahvuspargis. Inimese kohta maksime 70 000 peesot, mille hulka kuulus edasi-tagasi bussisõit, giid terveks päevaks (terve grupi peale) ning sissepääs parki.

Järgmisel päeval oli äratus juba varastel hommikutundidel, sest pidime maja ees 7st valvel olema, et mitte oma bussist maha jääda. Selga tuli panna mugavad, soovitatavalt sportlikud riided ning jalga tossud (sest vahepeal oli päris palju poris sumpamist). Kohustuslikus korras pidi kaasas olema ka päiksekreem, putukatõrje vahend ja piisavalt vett. Väga hea oleks endale ka mingisugune peakate leida, sest see 2,5 tunnine teekond pargi sissepääsust El Cabo’ni läheb läbi metsade ja tihti ka mööda randa päike lagipähe paistmas.

Hommikul tuli buss täitsa õigel ajal. Ilmselt olime üks esimesi peatusi. Järgmised tunnike - poolteist sõitsime mööda Rodaderot ja Santa Martat inimesi peale võttes. Võiks ju arvata, et enamus inimesi, kes sellest ekskursioonist osa võtavad, on välismaalased, kuid suurem osa olid hoopis kolumbialased! Lõpuks, kui buss juba täis oli hakkaski sõit Tayrora rahvuspargi poole pihta. Umbes kahe tunni pärast jõudsime pargi El Zaino nimelise sissepääsuni.

Sealt poolt me bussiga tulimegi.

Pargi sissepääs. Enne matka alustamist näidati meile kõigile üks tutvustav video Tayrona kohta. Samuti korrati üle elementaarsed käitumisreeglid (ära viska prügi maha - parem veel, võta kõik endaga kaasa; ära tee lõket; kaasa ei tohi võtta koduloomi, sest võivad kaitstud alale erinevaid haigusi levitada; viska suitsukonid ainult selleks ettenähtud aladele, jne).

15 000 aastat tagasi jõudsid Kariibi mere äärsetele aladele esimesed asukad. Tänapäeva inimeste kauged esiisad, kelle peamisteks tegevusteks oli küttimine ja korilus. Esimesed tõendid tayrona indiaanlastest on aga alles 5. sajandist. Praegu elavad seal veel mõned nende järeltulijatest.

Tayrona rahvuspark asub 34km Santa Martast põhja pool. Park loodi aastal 1964 kaitsemaks 27 floora- ja faunaliiki, mida leidub ainult selles regioonis. Samuti elab siin 56 ohustatud loomaliiki. Tayrona kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Meie teekond: sisenesime El Zaino sissepääsu kaudu ning sealt edasi matkasime mööda rannikut Cabo San Juan de Guia’ni.

Meie grupis oli nii lapsi kui ka vanureid. Teekonna alguses oli inimestel, kes ei viitsinud või ei jaksa tervet matka kaasa teha, võimalus ise juurde maksta ning sihtkohta hobuse või eesli turjal jõuda. Nende loomade rada läheb aga läbi metsa, mis tähendab, et kõik ilusad rannavaated jäävad neil nägemata.

Matk alles algab ning kõikide samm on virk ja kraps. Saab lausa mööda laudteed käia.

Meie giid Luis Carlos. Ta matkab Cabo San Juanini iga päev (2,5h edasi ja sama palju ka tagasi)...

Alustame matka metsas. On küll palav, kuid mõnus. Päike ei kõrveta.

Looduse “kaablid”...

Kuskilt ilmus välja meie uus neljajalgne “giid”.

Cañaverali rand. Seal on kategooriliselt keelatud vette minna.

Kutsu näitab teed järgmise rannani.

Vahepeal sai metsatee otsa ja turnisime hoopis kivide peal.

Sellele rannalõigule tulevad kilpkonnad munema ja kooruvad pojad, mis tähendab, et on keelatud aiast edasi minna ning erinevaid tulukesi rannal kasutada (et mitte pisikesi kilpkonni segadusse ajada).

Vahepeal tundus nagu oleks eelajaloolisse paradiisi sattunud...

Aga see illusioon sai kiiresti läbi, kui polnud enam võimalik kuidagi porist mööda saada.

Jõudsime välja Arrecifes’i nimelise rannani. Seal oli samamoodi keelatud ujuda ülitugevate ja ohtlike hoovuste pärast.

Nüüd on grupp juba palju hõredamaks jäänud ning enamuse virk samm retke alguses on väsinud lontimiseks kujunenud.

Õnneks oli natuke maad edasi välja kujunenud looduslik bassein, kus olid küll tugevad lained, kuid täitsa võimalik supelda. Selles kohas oli ka üks pisike söögikoht, kus me ei peatunud. Selleks ajaks olid meil juba juuksed sassis, kõik riided läbi higistatud, kõht tühi ja väsimus peal. Ausalt öeldes olin mina küll vähemalt korraks kade nende inimeste peale, kes said sellel rannal rahulikult pikutada ja päikest nautida. Aga pole viga, El Cabo on väidetavalt Tayrona rahvuspargi kõige ilusam rand ja sinna me just suundusimegi, peab ainult natuke veel vastu pidama!

Jälle uus rand - La Piscina ehk Bassein. Seal on ujumine täitsa lubatud. Puust sildiga antakse pargi külastajatele teada, et sajandeid tagasi, kui neid alasid asustasid veel indiaanlased, mitte turistid, peeti seda randa pühaks. Siia toodi erinevaid ohvriande Emale Maale, et meie planeedi tasakaalu ikka õigena hoida.

Osa grupist oli nii väsinud, et randa nähes hakkas juba liiva peal kappama, et lõpus ometigi Kariibi mere vetes end värskendada. Vaene giid pidi meid vahepeal otsima tulema, sest veel oli vaja natuke edasi minna. Järgmine rand oli juba meie oma.

Vahepeal enam pilte ei teinud, sest pärast seda ilusat Basseini nimelist randa hakkas reaalne džunglielu pihta - pidime erinevate puude osktest kinni haarama ja oma nutti kasutama, et mitte sopa sisse kukkuda. Tayronas on mõndadele teelõikudele võimatu laudrada rajada, sest ükskõik milline vihmasadu viiks selle kohe jälle minema. Sellel viimasel teelõigul võtsime tossud jalast ära ning oma sihtkohta jõudsime paljajalu ja poristena. Viimasel 50nel meetril enne Cabo San Juanini jõudmist võtsid meid vastu palmipuult palmile hüppavad ahvid.

Lõpuks ometi oleme kohal!

Kuulus vaateplatvorm El Cabo rannas. See majake ilmub vist absoluutselt kõikides Tayronat tutvustavates reisiajakirjades.

Mööda seda randa tulime kõigepealt sisse. Palmide taga on näha telkimisplatsi ning kuskil seal on ka peidus üks pisike kioskike ning söögikoht. Need, kes midagi vahepeal hamba alla tahtsid meie grupist, pidid giidile teadma andma ning tema tellis kõik ära. Vahepeal sai kiiresti ujumas ära käia ning oligi juba söögi aeg käes. Kui omapead oleks läinud vaatama ja tellima, oleks pidanud väga pikalt vaba lauda ootama, sest kõik oli pungil täis.

Neile laiskadele, kes ei viitsinud enam tagasi matkata, oli kohapeal olemas ka kiirpaat, mis väljus kuskil 16.30-17.00. Ühe inimese pilet maksis 50 000 peesot ja paat sõitis kuni Taganga linnani. Me olime suht väsinud pikalt matkamisest ning ausalt öeldes idee uuesti põlveni pori sees sompamisest oli veel liiga värske, et kohe sinna tagasi ronida. Pealegi jõudsime Cabosse kuskil kella 12 paiku keskpäeval. Sõime kella 1st ja oleks pidanud tagasi minema hakkama juba kell 2 päeval. Tänu paadisõidule saime kauem nautida rannamõnusid ja rahulikult vaatetornis ära käia. Samuti nägime mitut erinevat randa (kaugelt, kiirpaadiga mööda sõites), mis muidu poleks tee peale jäänud.

See paat aeti lahkumiskellaaja lähenedes võimalikult madalasse vette. “Meremehed” lõid pisikese redeli liiva kinni samal ajal kui turistid kraamisid kiiresti oma asjad kokku ja võtsid üksteise taha järjekorda. Kui kõik piletiomanikud paadis olid, läkski sõiduks.

See on panoraamfoto vaatest, mis tollest majakesest avanes. Sel hetkel tundus tõesti, et kogu see matk oli väsimust, higistamist ja poris sumpamist täiesti väärt!

Paadisõit kestis kuskil 45 minutit. Meile kõigile anti oranž päästevest ning olime seal paadis nagu kilud konservis. Mida enam tuure üles võeti, seda rohkem kõik loksus. Vahepeal sattusime ka lainetega sellisel moel kokku, et kogu soolane vesi paiskus näkku. Õnneks oli meie piloot kogenenud ja ümber ei käinud, aga kõik kaamerad ja telefonid pidi küll seljakoti põhjas vee eest kindlas kohas hoidma.

Tagangasse jõudsime juba peaaegu pimedas. See on pisike peamiselt hipide ja kalurite külake. Koht, kus paadi pealt maha tulime oli prügi ja näljast nõrkasid koeri - kasse täis. Mere ääres istus suur hulk erinevaid rastafarisid, kes meis suurt kindlustunnet ei tekitanud. Pärast emaga rääkisime, et meil mõelmal oli tahtmine sealt kiiresti minema saada. Rodaderosse jõudsime tagasi taksoga.

Taganga on kasvava populaarsusega ka turistide hulgas. Odavam alternatiiv Santa Martale ja Rodaderole. Sealne rannaäär on täis erinevaid hotelle ja majutusasutusi, ühel parem vaade kui teisel (mäed jõuavad peaaegu mereni välja, mis muudab Taganga linna astmeliseks). Ilmselt päevasel ajal on koht palju ilusam. Pealegi ei veetnud me seal liiga palju aega, et mitmekülgne arvamus kujundada. Aga jah, sellise ebakindla tunde tekitas tol hetkel.

Tayronasse läheks sada ja miljon korda tagasi! Seal oleksime võinud veel mitut erinevat randa külastada. Tehakse ka ekskursioone tayrona indiaanlaste Kadunud Linna (mis on Machu Picchust palju vanem!). Need on aga juba pikemad retked, mis kestavad kuskil 3-5 päeva. Põhjus on väga lihtne - tayronad ehitasid oma linna nii kaugele džunglisse, et sinna on võimalik ligi pääseda vaid jalgsi.

Järgmiseks korraks jätaks ainult meelde kaasa võtta peale tossude ka varbavaheplätud ja vahetusriided.

Tol õhtul käisime hea meelega külma veega pesus ja pärast seda põhimõtteliselt vajusime voodisse, sest keha oli suurest matkamisest läbi ning meel terve päeva jooksul saadud võimsatest emotsioonidest pungil täis.

Ilmselt parem oligi, et järgmisel päeval pidime enamuse ajast bussis istudes veetma...

#kolumbia #tayrona #rahvuspark #colombia #travel #colombiaismagicalrealism

0 notes