#Üksinda

[ebatavaline]

Juba ammu ununenud

Põhjused miks elada

Elurong on liiga kiire

Kellele sa valetad

Lõpuks ikka iseenda

Peegelpildis pettuda

Üksi sünnid, üksi sured

Armastad ka üksinda

[svenmantsik]

Comarket ei toeta kassas kritseldamist

Visandid kviitungitel, spiraalköide Mõõdud: 8,3×21,1×1,3 cm, ~254 lk Juhendaja: Eve Kaaret 2020

Teos koosneb spiraalköidetud visanditest, mis on joonistatud klientide äravisatud kviitungite peale kahe aasta jooksul. (2018 - 2020) Comarketis, kus ma töötasin, oli üpris vähe kliente nädalavahetustel. Seega väga pikad perioodid, kus ma istusin üksinda oma mõtetega ja lihtsalt joonistasin. Visandeid kogunes nii palju, et sain nendest kaks väikest köidet teha ja üpris palju jäi isegi üle. Ma austan visandit kui tehnikat – toores ja hägune pilt, mis visualiseerib loomeprotsessi ja mõttelõnga hargnemist. Teisalt on see väga isiklik ja piinlik, justkui päevik. Suurim osa visandeid on karakterid ja koomiksid, sest joonistamine on minu jaoks eskapism – olin oma peas kinni ja visandasin mõtteid, mitte reaalsust. Mulle ei meeldinud see töö, ma ei tahtnud seal olla. Tšeki peale prinditud tekst on aga vaade elu-olusse nendel aastatel – kaup, mida osteti ja kui palju see maksis sel ajal.

[brrrrrism]

"Ema, isa, lapsed" - Carin Gerhardsen

Kirjastus: Eesti Raamat Lehekülgi: 330 Ilmumisaasta: 2023 Pole ammu ühelegi nn vanaprouale nii kaua ja veel  nii tungivalt kaasa elanud kui raamatus “Ema, isa, lapsed”. Kuidas leida üles väike laps, kes ei tea, kus ta asub, aga on kindel, et ta on üksinda ja vajab abi? Mida ise sellises olukorras teha? Tutvustus raamatu tagakaanel: Kolmeaastane Hanna ärkab ja mõistab peagi, et on kodus luku…

[viplala-things]

selles ebapädevuse tundes tahan end ära peita. maailma eest. kui arvan et mind aitaks see kui ma end näitaks. maailmale. postitaks. jagaks kus ma olen. aga see tundub nii vale. väga vale. kui ma isegi ei tea mis mul on või kuidas või miks ma siia sain. ja mis ma edais teen. mis ma tahan edasi teha? üks suur segadus. ja nagu peaks kohe teadma ja kui ei tea siis on läbi kukkunud ma ei tea õigt vastust ja see. ongi see mis nii palju haiget teeb. ma arvasin et ma suudan ja tahan üksi midagi toota ja loota et sealt tuleb raha ka aga ma ei suuda. ma vajan väljaminemist ja inimesi enda ümber - kui ma ei suuda end välja jalutama viiagi ilma et mul oleks vaja poest midagi, päriselt vaja, siis mida me loodame sellest et ma suudaks täiesti üksinda end panna tegema mingeid asju. aga. sa ei saa aru sellest et sa ei pea neid asju üüksi tegema. sa võid endale leida mõttekaaslased, vastutuspartnerid, teised kellega koos seda läbi elada. aga kust ma nad leian? kui nad ka peidavad end? kannatavad vaikides

[lauraimebmuna]

Päev 1

Me läksime lahku 22. või 23. mail 2024. aastal. Me olime koos 5 aastat. Oleme ennegi lahku läinud. Ei midagi uut. See kord on lihtsalt raskem, kuna süda tunneb (kuigi ei taha tunda ega aktsepteerida), et see on viimane lahkuminek.

Ma olen nii vihane. Kurb. Õnnetu. Kergendunud. Kurb. Vihane. Üksildane.

Osa minust tunneb, et ma olen kõik need 5 aastat lihtsalt ära raisanud ja olen loll, et juba varem ei mõistnud, et see saab otsa ja pole vaja pingutada. Osa minust tahaks seda kõike tagasi - tahaks tagasi aega, kus olime koos ja "kõik oli hästi". Kuigi oli paljugi, mis hästi ei olnud.

Ma ei tundnud, et mind päriselt armastatakse. Ma ei tundnud paljudel hetkel ennast olulisena. Ma ei mõelnud, et mind valitakse - "ükskõik mis". Ma tundsin nii mõnelgi korral, et olen väärtusetu. Ma tundsin ennast üksinda. Ma nii mõnelgi korral mõtlesin, et mind kasutatakse ära. Et olen iseenesestmõistetav keha, kes kunagi ära ei lähe. Ma mõtlesin, et see on okei, kui oma elukaaslasele muret räägin, nutan ja ta ise magama jäi ning mind nutma jättis. Ma mõtlesin, et see on okei, et suhtes on teisi naisi. Ma mõtlesin, et see on okei, et ma sünnipäeval (või ühelgi teisel päeval) kinki või lilli ei saa. Ma mõtlesin, et see on okei suhtes muutuda oma elukaaslaseks ja ennast ära kaotada - "peaasi, et ta rahul on" või "peaasi, et ta ei lahkuks".

Ta lahkus ikkagi. Lahkus ja sellest pole tal sooja ega külma.

Kuni tänaseni olime suhteliselt igapäevases suhtluses - saatsime meeme, naersime, käisime koos kontserditel, seksisime, tegin talle süüa, mida koos sõime, jälle seksisime, pahandasime, blokkisime üksteist, võtsime blokki maha, et jälle blokkida, seksisime veel, naersime, suudlesime teisi inimesi, vaatasime koos filmi. Aga iga kord tuli hetk, kus ta lahkus. Ja mina jäin oma uute kildudega maha. Segaduses ja taaskord kurb, ärakasutatuna, õnnetuna, alkohoolikuna.

Nüüd on minu kord lahkuda. Siit saab alguse minu tervenemise teekond. Esimene päev suhtlemiseta.

Pea vastu, lilleke. Kõik saab korda. Mina armastan sind.

[jeintalu]

Venemaa tungis 2022. a. kallale oma naaberriigile Ukrainale

Kui Venemaad mitte arvestada, siis Ukraina oli Euroopa suurim riik ja Euroopa suurima armeega.

Ukraina enda ajalehed uhkustasid, et Euroopa riikidest on Ukraina ainuke, kes suudab Venemaa vastu üksinda sõdides vastu pidada.

Loomulikult, kui mitte arvestada seda, et Prantsusmaal ja Ühendkuningriigil on tuumarelvad.

Ukraina sõda oleks tõenäoliselt juba ammu lõppenud või vaibunud, kui NATO eesotsas Ameerika Ühendriikidega poleks asunud intensiivselt Ukrainat toetama relvade, laskemoona, luureandmete, väljaõppe ja muu säärasega.

Ukraina sõda oleks lõppenud või vaibunud umbes nii nagu juhtus Iraagi sõja või Afganistani sõjaga. Polnud suurriike, kes Iraagile või Afganistanile appi oleks tõtanud.

Tõenäoliselt oleks Venemaa täielikult vallutanud Donetski ja Luganski oblastid, aga halvemal juhul ka Harkovi ja Kiievi.

Sõjas hukkunud Ukraina sõdurite arvu Ukrainas ja läänes varjatakse, ent tõenäoliselt on see nüüdseks umbes pool miljonit.

Ukraina energeetika on praktiliselt hävinud ja miljonid inimesed riigist põgenenud.

Territoriaalse terviklikkuse kaitsel on makstud ränka hinda, seda hinda aga varjatakse.

Kuna sõja hinda varjatakse, siis puudub ka avalik veenev argument, et sedasi sõdimine on Ukrainale ratsionaalne ja et rahulepingust Venemaaga oli otstarbekas loobuda.

Venemaa pole suutnud ega tõsiselt üritanudki vallutada Ukraina suurlinnu.

Khersoni linn oli erand, see vallutati kohe sõja alguses käigu pealt, hiljem aga Vene väed taganesid sellest linnast.

Sõja alguses sooritatud maavägede rünnakud Kiievile ja Harkovile olid tõenäoliselt pettemanöövrid.

Donetski ja Luganski oblastites on Vene väed aeglaselt kogu aeg edasi liikunud.

Venemaa on selles sõjas ka ise väga tugevasti pihta saanud.

Näiteks praegu põleb Krasnodari kandis kütusehoidla juba mitu päeva. Seda kustutavad sajad tuletõrjujad. Umbes poolsada tuletõrjujat on saanud vigastada või põletushaavu. Umbes tosin tuletõrjujat on haiglas kriitilises seisundis.

Muuhulgas on see sõda õpetanud seda, et tänapäeva relvad on muutnud tänapäeva tehnoloogia haavatavaks.

Balti mere põhjas lasti õhku Nord Streami gaasitrass.

Droonidega on rünnatud Zaporižja tuumajaama Ukrainas, Zaporižja oblastis, Energodari linnas.

Droonidega on rünnatud Venemaa naftabaase ja sõjaväe lennuvälju.

Kuna droonid on suhteliselt odavad ja kergesti kättesaadavad, siis tähendab see, et suurt kahju ning keskkonnareostust suudetakse tänapäeval tekitada peaaegu igaühe poolt ja selleks üsna vähe kulutades.

[newestmusic]

Bad Orange "Sa pole üksinda"

[slammpoetessmurca]

2/30 Viis reisi-vanasõna

Lend ongi see, mis hilineb.

Rong on transpordi-evolutsiooni krabi.

See, kes ei ütle sõidu ajal aknast lehmi nähes "Lehmad!", reisib üksinda.

Kõik asjad on padi, kui sa oled piisavalt tudi.

Reisi ajal räuskavad ainult beebid ja teismelised poisid.

[portfoliotte]

II kodutöö #jalgvalutab Mulle meenutab see sellist vana head circa 2007 rate.ee aega, kus sai ikka kohatud neid vanu häid pilte koos tekstidega “kadestan raudteerööpaid, sest nad lähevad koos lõpuni välja” ja siis need mõnnad kommentaarid “aga mina küll ei kadesta, nad ei saa ju kunagi kokku”. Ehk olegi see meile õpetuseks, et kui poisu seal nii kaua raudteel kõnnib ja oma õnne otsib, siis võibolla leiab ta end hoopis üksinda vanaduspõlvest, põlv valutab. Mõtelgem selle üle…

[tomatileib]

Esimene samm

Hammas hammustab huulenurka. Selle füüsilise võtte abil kontakteerub ta ühes eelnevas simulatsioonis toimunuga, järjekordse segava mälestusega. Kas kõigi nende aktsioonide mõte ei olegi uued taipamised? Kas tema ettevalmistuses on midagi puudu? Miks temas jääb peaaegu alati midagi õhku ripakile, mis rahu ei anna?

Seinal on juba pikalt sähvinud kirevates värvides elektrooniline silt “Simulatsiooni alguseni”, mille kõrval jookseb minuteid ja sekundeid allapoole lugev ajatabloo. Ta oli eesootava läbimängu tutvustuse ja taustaloo saanud juba pikalt ette - sünnipäev perekonna seltsis, mille kohta oli rohkelt konteksti avavaid abimaterjale, põhiliselt isiklikud märkmed eelnenud simulatsioonidest. Sealjuures vaid mõned leheküljed kõrgemalt Korraseadjalt, milles täpsustati olukorra spetsiifikat. Just kaastekstide mass muutis perekondade simulatsioonid tema jaoks kõige ebameeldivamaks. Tema jaoks oli oluline need iga kord vajalikul määral läbi töötada, kuigi ta teadis, et mõni ei vaevunud isegi eelnenud simulatsioonide järel märkmeid teha, mistõttu neil ka polnud, mille toel uuteks ette valmistuda. Seda oli kohe läbimängus näha, mis mõjus püüdlikematele frustreerivalt. Lorud ka ise kannatasid selle tõttu, kuna nii mõnigi kord tähendas see etendatavates situatsioonides paigalseisu. Samas oli talle väsimus sarnaste seltskondade mängimisest endalegi tuttav. Taustainfo kasvas iga korraga, enamasti lisandusid just uued pildid elektroonilistest vestlustest. Nendest lähtumine oli ka kõige keerukam. Eal ei teadnud, mida kaassimuleerijad olid nendest välja lugenud ning millise pilguga nad teda oma rollist lähtuvalt vaatama hakkasid.

Ajatablool hakkas jooksma viimane minut. Ta toppis veel särgi püksi ja astus läbi ukse. Püüdes eredusest kipitavaid silmi pilukil hoida, nägi ta, kuidas silme eest jooksid läbi algstseenile eelnenud hetked. Nende mõju oli kõhus tuntav, perekondlike situatsioonide eel oli see alati parajalt ebameeldiv tundmus. Kuniks suutis silmad täielikult avada ning tundis ära ruumi kui algpunkti, kus tema tegelaskujul tuligi alustada. See oli antud perekonna mudeldamise puhul täiesti etteaimatav - üksinda viibimine magamistoas, mis oli kuulunud abikaasa vennale. Isegi, kui ta poleks olukorra sissejuhatavate materjalidega tutvust teinud, oleks ta teadnud, milline on eesootav alghetk. Nüüd tuli võtta moment, et leida eneses üles see, mis aitas tal alati solvumist võimalikult hästi dramatiseerida. Seejärel korrigeeris kella ning jäi ootama ja jälgima, millist kindlaks kujunenud käitumist tal tuli järgnevalt kasutusele võtta. Kindel oli eelkõige see, et rollitar ei andnud mitte kunagi järele enne, kui teda otsima tuldi. Seni, kuni solvumise kell polnud täis tiksunud, sai ka agressioon vaid kasvada. Mistõttu ei sõltunud väga, kas tema juurde suundus ämm või abikaasa. 

Kogu see negatiivsus oli talle tegelikkuses väsitav. Ta teadis, et kuni kibedus polnud kurbusena lahtunud, ei olnud suurt võimalust millelegi teistsugusele. Mistõttu ta ka aeg-ajalt imestas, kuidas nii mõnelgi teisel on ääretult vedanud enda rollidega. Lahked, andestavad ja rõõmsad natuurid tundusid talle palju kergema kandamina. Omalt poolt tegi ta ponnistusi, et liigutada etendatavat rolli kerguse ja rõõmsameelsuse suunas, kuid seda võis püüda vaid nii palju, kui Korraseadja raamid lubasid. Täiendused ja täpsustused, mis puudutasid sooritatud isikuomaduste muutuseid, saabusid alati läbimängu järel kõrgemalt poolt koostatud abilehtedel. Õnneks olid need niivõrd lakoonilised ja üldised, nii et jäi parajalt ruumi mõttearendustele ning erinevatele kohandustele. 

Tänane simulatsioon algas eriti pika ooteajaga, isegi solvumise kell jõudis täis tiksuda ning ilm akna taga muutuda. Päikeselise taeva asemel tungis tuppa raske vihma pladisev kõmin. Ent peale selle ei kostunud kuskilt ühtegi heli, mis viitaks kellegi tema suunas tulekule. Õigemini, kogu maja tundus olevat täiesti vaikne. Kas lõpuks ometi võis olla kätte jõudnud aeg, mil kogu kehasse kogunenud agressioon pidi väljapääsu leidma mõnel muul moel kui kellegi peale plahvatades? Ta tunnetas enda sisemuses kerget elevust - milline võimalus! Keegi oli talle justkui kamaluga toasooja sulavõid kogu keha peale valanud. Silmapiiril paistis mõnus leebumine, mida takistas vaid kinnihoitud kibedus, mille eiramist selle rolli kirjeldused talle ei lubanud. Tajudes oskamatust sellest paigalseisust läbi murda, heitis ta pilgu vihmasajust raskesti läbinähtavasse aknasse ja tardunud pilgu saatel mõtles… Kuidas juhtida ja mängida tegelaskuju edasi viisil, mis aitaks kontakti saada selle kergusega, mis silmapiiril lubavalt naeratab? Kõige enam igatses ta sellistes olukordades abimaterjalidest spikerdamise võimalust. Mis raamide piires tegutseda, vältimaks eelnenud vigade ja reeglitest üleastumiste kordamist? Korraga välgatas taevas silmapilguks piksenool, mille järel taevas peagi kõmises. Ta astus instinktiivselt sammu tahapoole ning kõik mõtted koondusid vaid tema jalataldadele. Torkiv ja ebamäärase kujuga tükk jalatalla all tõi ta ajusoppide sügavustest tagasi kohta, kus ta seisis. Toas, kus seinad ja tapeet olid läbi imbunud noore poisi odekolonnist, madrats muhklik ning lehmanahast vaip auklik. Seinal tiksus kell, mis ei näidanud vist kunagi õiget aega ning kirjutuslauda katsid kunagised nätsupakkidest saadud kleepsud, mis tõid kohe nende liigmagusate närimiskummide meki suhu. Ukse taga koridorist kostus nagu keegi tuleks treppidest üles, kuid peale mõne hetke ootamise polnud keegi siiski tema uksest sisenenud. “Mis seal siis ikka” kostis ta sügava hingetõmbe järel, katkus graniiditera jala alt ning väljus toast.

[jogosmogos]

31.10.2023 Iga-aastane pühakutepäeva präänikute vorpimine

1. novembril käivad suuremad lapsed iseseisvalt või lapsevanemad koos oma nooremate võsukestega ukselt uksele, hõisates: "O Tia, dá bolinho?", tõlkes: "Oh tädi, kas präänikut saaks?"

See aasta meil 31. oktoobril Halloweeni asjus uksele koputamas ei käidud, küll aga osutus 1. novembri präänikujaht tavapärasemast populaarsemaks. Nagu varasemalt jätsime ka see aasta suure kausitäie komme ukse ette taburetile. Hommikul käisid lapsed vanematega koos ja ilmselt vanemad manitsesid, et viisakas on võtta 1-2 kommi. Pärast lõunasööki naasid aga samad ulakad naabruskonna lapsed üksinda ning tühjendasid sujuvalt terve kausitäie endale põue, jättes ülejäänud hilisemad präänikupalujad kausipõhja jõllitama.

[ebatavaline]

Kas jäängi sind otsima

Võõraste silmist

Jään ootama kangelast

Armastusfilmist

Miks otsin sind veel

Sa oled ju läinud

Olen nii õnnetult

Ringi siin käinud

Las unistan sinust

Lase mul loota

Kui vaja sind surmani

Koju ma ootan

Sest kui minu süda

Sulle ei peksleks

Siin üksinda sihitult

Ringi ma eksleks

[elizabethanism]

"But since everything has its reason, ... we must live for our vocation, climb up into our ivory tower, and there, like a dancer amid her perfumes, remain alone with our dreams."

~ Gustave Flaubert

Letter to Louise Colet ; April 24,1852

[sweetiepootato]

Ok, time for some history:

I created this blog in 2016, I called it sweetiepootato because I used to have an unhealthy obsession with Jüri Pootsmann and the Baltic boys, actually I wanted to make a blog entirely dedicated to the Baltic boys, but oh well

And yeah, my obsession with Jüri is still kinda unhealthy, and I still believe he's one of the most underrated artists in Eurovision, so here's an appreciation post 💙 he just released this song and it's simply amazing

[viplala-things]

abeli lavastus. need jutud

ma olen hetkel selle koha peal kus ma olen talle ära ütlemas aga ma veel saaks osaleda ka. mul on selline 50-50 tunne umbes, ma täpselt ei tea kas peaks minema või mitte. ära öeldes tuleb ilmajäämise tunne, tahaks seda näidendipulli, seda lavastusega seonduvaid proove ja nalja ja muud vahvat. teisepidi mõtlen asjadele mis ma teha tahaks - trenni et saada keha ilusaks, joogat ja venitust, jooksu, akrot, akrobaatikat jne

oma ettevõtet ja seda arendada

kuigi samas see on üksinda töö, kui lavastus on koos. siis ma mõtlengi et ma et tee vahvat millegi nimel mis ma pean tegema ja mis ei pruugi ära tasuda. see on risk, kas see on risk mille peaks võtma? selle aasta eesmärk ja plaan - mis see oleks? Kas see on need projektid, mille nimel töötada? tunne plaksutab käsi sees Kas see on tasakaal töö ja eraelu vahel? meh, seda võiks ju eniveis olla, et saab nii puhata kui mängida. kas see on muu hulgas ka laval olek? ärevus, kas ma jõuan siis projekte teha. Kas see on reisimine ja puhkamine? mitte liiga palju, kuigi seda ka. Kas see on töö ja areng kuskile vabama elu poole? jaaaa. Kas see on lõbus ja äge? kuramus, tunne on et ei, pigem tööd. kas sa tahad tööd teha sel aasjtal palju? selline peab ju? ei pea kui ei taha, ise otsustad. Kas ma tahan lavale, jaa ma atahana, kas ma tahan projekte? jaa, see on uus asi ja elevus sellest. kas siis valida ärevus või elevus? sama asi, lihtsalt ühe mündi kaks külge.

töö

kodu korrashoid

suhe

ja ega ma ei teagi mis oleks siin ilma teatrita. aga see mida ma praegu teen ei ole otsuse tegemine, see on edasi lükkamine. kui ma mõtlen et ei ma ei saa, ta valib kellegi teise, nad lähevad edasi, siis tunnen kergendust et ei pea teksti õppima. samas ei saa lavale ja mõnusat pushi teha asju koos ka.

kui mõtlen et lähen, siis on selline "ma pean" raskus hinges.... miiiiks.

mulle see näidend liiga palju ei meeldi, ta on rohkem inimeste pärast, kuigi osaliselt mõtlen et ei taha just neid inimesi, tahaks uusi inimesi.

no aga siis on ju vastus selge

plussid oleks see et saab lavale ja mingi projekt mis hoiab hoos

ära oleks see et saab mujal uusi inimesi ja teisi teemasid.

samas kas sa kiirelt igatsema ei jää oma rahvast? ma ei tea

selline on minu praegune tunne. nüüd ma siin eelviimase lausega tahan jälle tulevikku ennustada ja aru saada millise valikuga oleksin kõige õnnelikum. Kui ma ei mõtle muudele projhektidele:

merepeatus valmis teha

trummida ja korraldada selliseid asju

ehitada nt paat valmis

korter osta ja seda sisekujundada

investeerida lõpuks nii nagu võiks

korraldada teatriasju raha eest

korraldada ise asju mille üle ma olen õnnelik

jnejnejne

see tema pakkumise vastuvõtmine on selline hea lihtne variant saada oma aeg täidetud

Ma tunnen et minnes ma justkui teen heateo kellelegi teisele, mitte ei tee seda enda pärast. vaid et ma olen juba seal projektis ja pean tegema kaasa.

Ja ma üritan ennast veenda osalema. Sest see on fun. Kuigi ... ma vist lähen hulluks.

[unofficial-estonia]

Kas odavam on elada tallinlas või tartus? Hetkeseisuga olen vaene noor,kes püüab oma elu alustada üksinda üürikorteris. Lihtsalt ei suuda enam oma homofoobse, mehi taga nutva emaga enam elada, kes koguaeg süüdistab mind kõiges. Juba karantiini algul mõtlesin, et see ema-tütar suhe küll puruneb karantiini lõpuks and voila! Soovitusi?

Tartus vist odavam rent, aga Tallinnas üldiselt kergem igast tööotsi leida.

Loodetavasti saad ikka ilusti minema sellest olukorrast ning tulevik on helgem :)