#[ ilu endy ~ ]

[vitiateoriginator]

Tfw you play several rounds of Among Us with a few awesome people, but then the app refreshes before you can share your info

[agreatandhonorablesoldier]

i love that kai always tags me in posts abt Adam. Like yes this is my emotional support non-winchester Winchester who deserved so much better than the show ever treated him thank you for realizing

[litteriae]

                      ❝ nezuko! i’m back. ❞ as much as he hated to go places without her on the rare occasion, this one was more of a special case, a trip he had to take in solitude. long ago he made a silent promise to himself, to them both. that he would give her the things, luxuries their siblings could no longer have. despite the bittersweet association, tanjirou never skimps out on his promises, they were important to fulfill after all. that being said, one shopping trip lead to another ( impulse purchases get the better of him given his new salary ) and behind his back the older holds a decorative wooden case, a bright smile spanning out across his face. ❝ i got you something from town this time! what do you say, want to open it together? ❞

@sherose​ liked for a starter!

[shcklesofsin-aa]

exhaustion could be seen all over the sky mages features, the bags under her eyes, the yawn escaping her lips, and the gentle rubbing of her eyes. but being as stubborn as she is she doesn't admit she is tired. she wants to stay up with everyone else ! // idk what this is but take a sleepy wendy

     He did not know what he had been expecting: of course Fairy Tail would be just as CRAZY on Christmas’s Eve than any other day.

── Perhaps even crazier than usual, he noted as he picked up his glass, trying not to pay attention to the wooden chair that zoomed past his head. Most of his guildmates had left him by now: Sorano had been the first to flee to join her sister’s side, quickly followed by Macbeth who was most likely napping only Mavis knows where. The last he’d seen of Sawyer was an heated argument between him and one of Levy McGarden’s team members ─ about speed and a race, if he’d heard correctly. Erik had been pulled aside quite quickly by an eager Natsu: Jellal suspected the fire mage to have challenged his fellow dragon slayer to a fight.                       ( after all, what other explaination could there be? )

     Only Meredy remained in his sight, her pink locks standing out amongst the crowd as she chatted with Juvia Lockser. She didn’t seem put off by the quarrels around her, not in the slightest.

     And Richard? He had never showed up, preferring to spend the holidays with his younger brother. But who could blame him?

     Of course he hadn’t spent the whole night alone; in fact, he’d been chatting with his childhood friend about five minutes ago; but Erza had left his side to very passionately join the brawl ─ the thought brought a small smile to his face, the marking adorning his cheek wrinkling with the corner of his mouth.

─── And then he spotted her. 

     Wendy Marvell must had but recently taken a seat not too far away from him, because he remembers quite clearly not seeing anyone there the last time he’d looked. Her features were betraying her; a quick look at her face was enough to tell just how EXHAUSTED she was. 

     He got up from the stool, brushing off of his shoulder the pair of dark underwear ─ most likely Gray’s ─ that had landed there without his knowledge somewhere in the last minutes and walked toward the young girl he couldn’t help but feel affection for.

     ( He knew that she’d shared an history with Fairy Tail’s Mystogan, who he apparently shared his features with. Maybe it had something to do with it? )

                      ( …Or was it perhaps because she had saved his life in the past? )

     “My, my. Aren’t we tired?” he asked teasingly, his smile widening. His concern didn’t shrink when he saw just how dark were the bags under her eyes. 

    The sky dragon might have grown up and aged a lot in the recent years… but she was still a child, wasn’t she?

     With that thought in mind, Jellal’s decision was taken. He carefully grabbed her by the waist and hoisted her up onto his shoulders piggyback style — while she wasn’t the lightest, years of carrying a younger Meredy had gotten him used to such a way of transport.

     She wasn’t Meredy, of course. She but barely knew him; but she was tired and YOUNG and needed a good night of sleep to be in shape for Christmas morning.

          “Here, I’m taking you home.”

[ancientbled-a-blog]

azureskiiies maybe ??

url thing | @azureskiiies aka the cutest mun and muse i know

Do I Follow Them? : Yes ~Why Did I Follow Them? : I don’t remember why, but it probably is to do with the fact that I love Wendy from the moment I saw her. She’s adorable and badass.Do We Role Play? : Not yet An AU Idea For Our Muses : Hmmm I can’t think of one * changes music * I’d like to see Seremela being either an older student or teacher to Wendy in a highschool AU, I think it would be cuteA Song For Our Muses : Fight Song by Rachel Platten they both have been through times and seem to prove that they have ‘fight left in them’Do I Ship Our Muses? : NopeWhat I Think About The Mun : Endy is the cutest precious I’ve met, my little sister because Rena ( @tricange ) adopted us both, and she’s super smart too! She’s a little darling who I cherish and want to hug, but time zones are our enemy. Endy is basically the real-life Wendy because she’s kind, sweet and gentle but I believe, like Wendy, she has a great power and determination.Overall Opinion : Wendy and Endy are two sweethearts that deserve so much love and kindness, so please go and check them out! They are worth it and you won’t regret it!Blog Rate : 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10

[kirkeerbi]

Me elu on hetkel nagu siinne ookean, hommikuti vesi kõrge, saab ujuda, õhtul mõõn, leota vaid varbaid

N��dal taaskord möödas. Uute töökohtadega hakkame vaikselt ära harjuma, ainuke asi, millega veel harjuma ei hakka on kella viiest ärkamine. Eestis te lähete siis alles magama, kui me ärakme ja tööle lähme, varsti keeratakse kella ja siis on Eestis kell 11 õhtul, kui me tõuseme, nii naljakas mõelda 😀.

Tänaseks olen kaks nädalat teise kulleriga kaasas sõitnud ja uuest nädalast tahetakse mind omaette sõitma panna. Kuigi mul pole veel Austraalia juhilube, ütles ülemus, et mingi seadus on, mis lubab kolm kuud peale riiki sisenemist olemasolevate lubadega sõita. Mulle jäi küll mulje, et see seadus oli tal ise välja mõeldud, sest ega nad vist viitsi oodata, millal ma load tehtud saan, peavad nad ju selle eest mulle maksma, et ma lihtsalt kellegagi kaasas sõidan. Kuigi viimane nädal ja viimased päevad olid pigem nii, et austraallaane Amber, kellega koos töötasin, aitas mind, kui ma millegagi hätta jäin, kuid pakkide üleandmise, arvele võtmise jne jne jne tegin mina. Mis oli hea, sest ma peangi ise seda kõike tegema hakkama.  

Sellel nädalal sain muideks ka teooria tehtud. Käisin teisipäeval nn ARKis ja mulle öeldi, et tavaliselt käib meil asi ikka nii, et kui end ära registreerid, siis kohe teed ka teooria testi. Ma seda ei teadnud ja ega ma poleks teooriat sedasi ilmselt ära ka teinud (30 küsimust, neljaga võib eksida, nagu Eestiski). Tädi ütles aga, et tule siis homme ja tee ära. Ega ma olin suht kindel, et esimesel korral ebaõnnestun, sest kui tagasi mõelda, milline jamamine mul Eestis lubade tegemisega oli, siis oijah. Tol teisipäeval jõudsin aga kell pool kuus koju (muide mu tööpäevad ongi kella kuuest kuni kella viieni) ja hakkasin aga teste harjutama. Kuni magama minemiseni harjutasin ja järgmise päeva lõunal tegin teooria ära maksimum punktidele, 30 punkti 30st. Juhuuuu! Sõidu aja saan panna esmaspäeval, sest mul olid kolmapäeval veel osad templitega dokumendikoopiad puudu.

Anderi tööga on veidike aga pahasti. Tööd jagub, töökaaslased on toredad, töösisu on lihtne, aga palk on kahtlane. Esimese nädala palk pidi tulema tal kolmapäeval, kuid siiani pole meilile veel palgalipikutki tulnud. Ja mis veel nõmedam, tööandja valetas talle palga kohta tuues vabanduseks, et oleks ta 21aastane, siis saaksid nad maksta lubatut palka, aga kuna ta on 20, siis saab vähem. Minu meelest on see reegel/seadus samamoodi välja mõeldud nagu minul tööl see, et kolm kuud peale riiki sisenemist võib olemasolevate lubadega sõita. Ainuke vahe on sellest, et mu töös on see nn seadus minu kasuks, Anderil aga tema kahjuks. Eriti nõme on see, et seda “seadust” mainiti talle vahetult enne esimest palka... ja olematust palgapäevast on tänaseks juba kolm päeva möödas. Loomulikult Ander rääkis sellest probleemist tööandajale, lubati korda ajada, kuid tundub, et uuel nädalal tuleb tal uuesti rääkida. Eks näis, mis selle tööga saab. Uurisin juba oma töökohast, kas neil ei ole rohkem töölisi vaja, sest kuulsin, et nad ka otsivad. Mu tööandja ütles selle peale, et oleks ma seda kaks päeva varem talle öelnud, siis oleks tal tõesti vaja olnud. Kuid lubas mind kursis hoida, sest kõik võib muutuda, kulleritöö töö miskipäerast ei sobi paljudele, ehk saab Ander võimaluse.

(Tegin Anderile üle pika aja patsid ja üle pika aja ronisime mäkke.)

Üks jama on veel. Uuel autol kadus roolivõim ära. Aga kuna me mõlemad käime erinevates kohtades tööl on Ander sunnitud katkise autoga sõitma. Rooli küll raske keerata on, aga nii kaua kuni uus jupp, mille ta tellis, kohale jõuab, peab ära kannatama.  

Ma pole kindel, kas mu postitustest on aru saada, kellega me nüüd lõpuks siis koos elame. Soome-Austraalia paariga, kes meile seda tuba üürivad. Ja hetkel see ongi kõik. Paar nädalat tagasi olid siin ka teised eestlased, kes nüüdseks on ära kolinud. Ehk hetkel oleme neljakesi. Paar päeva tagasi teatasid aga omanikud, et uued inimesed tulevad tuba vaatama, prantslased. Nad tahtsid meiega läbi arutada, kas me oleme sellega nõus jne jne. Nad ise suhtuvad prantslastesse miskipärast väga skeptiliselt, kuid meil on Marina näol küll vaid hea kogemus prantsuse inimestega. Igatahes me mõtlesime ja andsime neile teada (kuigi nad ütlesid, et me maksame oma toa eest ja meil on õigus sõna sekks öelda, on meie arvates otsus siiski nende endi teha), et meil on ainult üks kriteerium – turvalisus. Muidu võib ju mõelda küll, et uued elanikud peaksid puhtust hoidma, loomaarmastajad olema vms, aga tegelikult on prioriteedid hoopis mujal. Ega kui me Austraaliasse tulime, siis mina vähemalt küll ei mõelnud esimese asjana turvalise elukoha peale. Pigem peaasi, et põõsa all ei peaks magama, et vannituba oleks normaalne, et WC oleks olemas, et külmpakki saaks kasutada jms. Nüüd, kus me oleme veidi üle kahe kuuga kolmes erinevad kohas elanud, on külmkapp ja töötav ahi teisejärgulised. Palju rohkem hindame seda, et õhtul jalutama minnes, saame rahakoti sularahaga koju jätta, et me arvutit, dokumente ja muid asju ei lähe keegi näppima ega “laenama”. Pole kordagi mingeid probleeme olnud, kuid eelmises elukohas vahetusid inimesed ja passid olid ikka kogu aeg igaks juhuks peidus. Praeguses kodus seda kartma ei pea, elame koos paariga, see on nende kodu, mitte shared house ja uute inimeste saabumisel ei tahaks, et see hea turvaline keskkond kaoks.  

(Vahepeal toitis Brad oma madu. Kui hoolikalt vaadata, siis on näha, kuidas madu surnud hiir ära sööma hakkab.)

Anderiga arutasime, et tegelikult tahaks küll uusi inimesi majja. Ootame seda lausa. Sest praegustest töökohtadest pole selliseid sõpru võtta, kellega ka peale tööd kokku saada. Oleme hetkel täitsa kahekesi, kuigi majaomanikud on väga lahedad ja sõbralikud, siis päris õhtust välja sööma või niisama jalutama me nendega ei läheks. Seega me ootame, millal ja kas keegi tuleb, väga tahaks, et tuleks.

Tegelikult tol õnnelikul kolmapäeval, mil teooria tehtud sain juhtus õhtul üks traagiline lugu. Olen maininud, et omanikel on koerad, madu ja kolm papagoid. Papagoidega on selline lugu, et perenaine Tiia võttis nad enda kasvatada u kuu aega tagasi, kui nad sündisid ja plaanis kaks tükki ära müüa ja ühe endale jätta. Kuna neil Bradiga lapsi pole ja nad ei taha ka on need linnud ja koerad neile nagu laste eest. Papagoid õppisid selle nädala alguses lendama ja et neid koerte eest kaitsta oli koridori uks, mis eraldab kööki ja elutuba teistest tubadest kinni. Kuid nende ustega siin majas on selline naljakas värk, et isegi kui need kinni tõmmata, siis nad peavad ära tegema ühe nõksu, et nad ka kinni püsiksid. Tiia oli parasjagu pesemas, Brad elutoas ja me tulime korraks oma tuppa ning õnnetul kombel jäi koridori uksel too nõks tegemata. Me ei kuulnud, millal koerad sisse hiilisid ja kuna linnud ei olnud oma puuris, vaid õppisid lendama, murdsid koerad ühe linnu maha. Ükshetk kuulsime vaid Tiia karjumist ja nuttu, kui ta pesemast tuli. Me tundsime end nii süüdi. Vabandasime, aga mis sellest kasu oli. Pidime parasjagu caesri salatit tegema hakkama ja enne seda veel poes käima, siis aga istusime lihtsalt vaikides poolteist tundi oma toas voodil ja ootasime. Ootasime, et millal nad tulevad ja ütlevad, et pakkige oma asjad kokku ja kaduge. Tiia tuligi, nuttis, kuid ütles, et me ei peaks end süüdi tundma, koerad olid mitu korda ähvardanud linde ära süüa. Igatahes too õhtu oli täielik kaos, lõpuks läksime lihtsalt välja, sest olime ikka veel söömata ja caesari salatit me enam köögis teha ei julgenud. Põgenesime paariks tunniks. Õnneks kõik lahenes, Tiia töökaaslased rahustasid ka teda maha (ta töötab looma- ja taimepoes) ja me ei pea välja kolima. Mis kõige tähtsam, nad ei suhtu meisse ka kuidagi teistoodi. Eile müüs Tiia ühe linnu ära ja nüüd tal on vaid üks lind.

(Pilt paar paeva enne tragöödilist vahejuhtumit.)

Selline nädal. Kiire nädal. Väsitav nädal. Homme plaanime ühe kose juurde minna, pidi väga ilus olema.

Ja tegelikult on kohe aru saada, et seoses uute töödega on meil tunduvalt vähem vaba aega ehk Anderil on vähem aega videoid teha. Kuid vahest järgmine nädal õnnestub tal mitu nädalat ühte videosse kokku võtta.

[plenumofcare]

tematy poboczne, które przypłynęły mi po spotkaniu

Robienie dzieci wśród artystów - cis hetero gości, było bardzo popularnym zajęciem i w sumie dobrze widzianą oznaką ogólnej płodności i rozmachu. Tylko ile wtedy osób - zazwyczaj kobiet, pracowało na to, żeby w całości nieomal zdjać rodzicielski obowiązek z artysty, umożliwiając mu tworzenie historii sztuki?

Ponieważ artystka nie bardzo powinna zniżać się do prozy życia, to jak już musi być matką, to najlepiej żeby to była wpadka, i żeby nie za dobrze się to kojarzyło. Czyli od razu w sumie, jest jakiś rodzaj zamknięcia na potencjał czerpania prostej obustronnej radości z relacji opiekuńczej. Mam wrażenie, że dogmat okazywania, że się jest osobą opiekuńczą "udręczoną" swoim uwiązaniem i jakoś wmanipulowaną w marginalizowanie i deprecjonowanie doświadczanego np rodzicielstwa -  wciąż istnieje. To marginalizowanie i deprecjonowanie doświadczanego np rodzicielstwa mocno w sumie rezonuje na jakość i jakiś rodzaj podwójnego komunikatu wysyłanego do np dzieci, o których nie wypada mówić bez wywracania oczami i troche jak o kuli przy nodze, nawet jak się totalnie nie chce i równocześnie proklamuje bardzo relacyjne, podmiotowe podejście do nich.

Jakies to jest adaptacyjne chyba, w sensie adaptacji do kodu kulturowego danego środowiska - obserwowałąm to z boku, bo i tak już miałam łatkę biohipiski od osho, więc jakoś poszło, że przeginam w drugą strone i robie z tego rodzenia "big deal". 

Trochę jak z paleniem pierwszych papierosów w liceum. Z lęku żeby z artystki/ty nie stać sie człowiekiem z dzieckiem, którego to doświadczenie cieszy i spełnia, co jest no nie extravaganza, tak jak i happy endy w sztuce. nuda i banał. I tym samym - jak już np. być matką, to najlepiej tak, żeby nikt tego nie zauważył i żeby to w ogóle nie wpłynęło na tryb życia.  Kiedyś czytałam to: 'Motherhood is taboo in the art world – it's as if we've sold out': female artists on the impact of having kids | Art | The Guardian , co dość dobrze opisuje zjawisko. No i mi akurat, odpala wątek pt robienie dzieci wśród artystów - cis hetero gości, było bardzo popularnym zajęciem i w sumie dobrze widzianą oznaką ogólnej płodności i rozmachu. Tylko ile wtedy osób - zazwyczaj kobiet pracowało na to, żeby w całości nieomal zdjać rodzicielski obowiązek z artysty umożliwiający mu tworzenie historii sztuki? I czy ktokolwiek odnosi sie do jakości ich ojcowstwa?  a o ilu, spośród nielicznych "znanych kobiet", będących matkami jednocześnie od razu mówi się, że były złymi/ toksycznymi matkami ... Osiecka, WIsłocka, Stryjeńska, Villas, żeby tak pierwsze z polskiego brzegu złapać. 

Ogólnie : jara mnie to jakie zmiany i rozwój wywołuje sytuacja opiekuńcza - w chęci bycia ogólnie lepszym człowiekiem i "dobrą przodkinią".  Mam tym samym taki strupek, jak mówić o trudnych wątkach (samotnego / lub nie swojego) macierzyństwa nie obciązając własnego dziecka takim cieniem. 

[krissumaailmsiin]

Kaheksas kuu..

Joosep!

“Pulmas sai selgeks ja üleüldse on juba ammu selge, et Sinust saab Joosep. See on üks ainukesemaid nimesid, mida me oleme papsiga enda jaoks välja mõelnud. Tegelt lasub süü üldse vanema Signel. Oled tubli kasvaja seal kõhus olnud ja märku annad ka ennast päris konkreetselt. Aeg saab varsti otsakorrale ja me saame sind ene süles ja ihuvastas hoida. Sinu värsket beebilõhna tunda ja Sind endaga koju kaasa võtta, et kõigile sind tutvustada ka. Sind ootavad nii mõnusad tegelased - vanaisa Toomas, vanaemad Maimu ja Signe, tädid - Eliise ja Reelika ja üks onu Siim. Ja tegelt ootavad Sind ka paljud teised.”

Tahaksin kirjutada mitmetest asjadest ja loodan, et Ipadiga kirjutades ma sellest kirjutades ära ei tüdine.

Esiteks tänu sellele rauapuudusele ei taha ma enam väga kohvi juua, sest kohv ju viib kasulikud ained kehas nulli. Ja üleüldse olen ma üleöö suureks läinud. Sest veeburarikuu arsti juures käigust märtsi omani on ümbermõõt 7cm suuremaks läinud. See on nii ilus ju!

Tegelikult tahaksin juba, et see maikuu kätte jõuaks rutemini, sest ma tahaks juba alustada lapsevanemaks olemisega. Kuigi see lapseootus on minu jaoks möödunud suurepäraselt ja suuremate viperusteta, siis ma ei saaks olla rohkem rahul, kui praegu olen. Harmooniliselt kulgeda siin ja olla nii nagu ma olen. Üks asi mind küll häirib - pole sellisele ilusale kevadilmale midagi selga panna. Tähendab, jopet/mantlit pole. Paariks kuuks oleks nadi miskit ju osta. Aga peab, sest õhupuudus ei ole just kõige vahvam asi, mida kogeda kuskil õues.

Lapsevanemaks olemine

Ei tea, pole ettekujutust ka, mis meid ees ootab. Aga nagu ma Facebooki kirjutasin, siis ma olen oma elus juba kaua teinud kõike nii nagu ise olen tahtnud ja seega olen ma juba mõni aasta selleks seikluseks valmis olnud. Kasvatamine on meie endi kätes. Kui jonnakad lapsed olema saavad, kui ausad ja julged nendest kasvavad. Või seda, et lastele ei tohi peale sundida enda tegemata või täitmata jäänud unistusi. Tean seda, et isegi kui meil sünnib Joosep, siis makroonitegemise õpetan nii või naa talle ära, sellest ta ei pääse. Rongijuhtimise ja bussirooli keeramise võib talle õpetada Rait. Aga tegelikult ei tea me keegi, mis huvid temas tärkavad. Peamin on see, et inimene oleks õnnelik täpselt nii nagu ta on ja keegi ei mõistaks teda hukka tema huvide või töö pärast.

Sellepärast olekski vaja ju tegeleda temaga ise koguaeg. Ei mingeid nutiseadmeid, telefone või muid asju, mis tema arengut pärsiks. Et enne kirjutama õppimist ta ei oskaks telefonis surfata, sest see ei ole prioriteet. Ma soovin ja loodan, et ma suudan olla ise nii loominguline, et õpetada talle enne kooli tähti või numbreid või loomi.

[iirisv]

koroonaaja märkmeid ad 2020

Jah, on keerukam, teadmatust, muret ja ebakindlust võimendav aeg. Erinevatest eluperioodidest on alati esile kerkimas nii valusaid kui kauneid mälestusi. Valik ja hoiak on enamasti meie endi teha. Ja kui mitte, kui olukord on nii keeruline, siis kõige lihtsam on leppida. Ja just nüüd, tehes kodus, suure akna ees loojanguajal joogat, tajun, et võin kogu seda kriisi ja olukorda võtta ka praktikana - meeleharjutusena. Tehes füüsilisi harjutusi, püsides keerukates asendites ja keskendudes detailidele, märkan, et vajan üha vähem stiimuleid. Tajud suudavad märgata suurt ka väikeses. Tekkinud on teatav meeleline ja vaimne aeglus. Ühes sellega ka endal olla lubamine. Ka ebakindluse ja ärevusefooniga leppimine - otsekui seisaks aegluses ja avaruses korraga. Panengi tähele taeva ja pilvede järk-järgulist muutumist, pastelli ja hajutatud toonide üleminekuid. Silmitsen oma toataimi ja aknatagust puuvõra kui struktuure ja sümmeetriat, skulptuure. Püüan siis vähemalt nendelt laenata endale seda suurt püsi - kõigutamatust, stoilise rahu kvaliteeti. Tekibki minnalask, suubun üha enam endasse. Kõigutamatus viib keskmes- ja kõigesolekuni. Siin on ka huvitav etümoloogiline nüanss: "kõikuma", "kõigutamatus" vs "kõik", "kõiksus". Kõigungi korraga endas ja maailmakõiksuses, püsides samal ajal tasakaalus. Harjutuse lõpus on taevas juba teist karva, tumedam. Puuvõra on aga samas paigas. Lõpetan praktika, ilusa kokkusattumusena veel Lubomyr Melniku pala "Sunset" saatel. Kogu selle tohuvabohu, rahutuse, kaose ja kannatuse kõrval on alati ka tohutu ilu. On olnud ja on edasi. Tean, et mingil süvatasandil laabub kõik. Kõik saab korda, moel või teises. Ajas või teises. Tunnen tänu oma olemise aja ja ilu eest. Üks väike lind vidistab võras: kevad.

[ill-fxted-blog]

my url ilu,

Send me your URL and I'll tell you

My Opinion on;

Character in general: I’m conflicted. High End sort of terrifies me. But it also beat the shit out of Endeavour so 10/10 from me. And I’m also intrigued to see more of it and its backstory and its role in the series!

How they play them: I’ve only rped with you on discord BUT HOLY FUCK. I LOVE OUR INTERACTIONS SO MUCH. IM SO HAPPY ERI AND ENDY-SAN HAVE BECOME FRIENDS. THEY ARE PURE. YOUR ENDY BREAKS MY HEART AND IT’S AMAZING.

The Mun:

LIQUID I WOULD DIE FOR YOU. YOUR WRITING IS AMAZING AND YOU’RE SUCH A SWEETHEART. I LOVE YOU THANKS FOR COMING TO MY TED TALKS.

Do I:

RP with them: YES, on discord!

Want to RP with them: YES. BITCH. GIMME MORE ENDY-SAN AND ERI INTERACTIONS.

What is my;

Overall Opinion: I LOVE LIQUID GO FOLLOW THEM OR FIGHT ME.

**Note: Mun’s answer are all to be completely honest. Don’t send url if you don’t want brutal honesty

[titaxia]

doragunirx replied to your post “Happy birthday to me….”

HAPPY BIRTHDAY

lunaveined replied to your post “Happy birthday to me….”

shIT BOI HAPPY BIRTHDAY!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! I'LL HAVE TO DRAW YOU SMTH SOON ILY

windveiined replied to your post“Happy birthday to me….”

HAPPY BIRTHDAY CAT ~ !!! ( if I am late oops ) I HOPE YOU HAVE A GOOD DAY THOUGH

//Thank you lovelies !!! I honestly appreciate it so much !! <33  && I’m sorry it took me so long to thank you guys for the good wishes ; ~ ; im SUCH A RUDE ASS 

[shcklesofsin-aa]

good goD IM #blessed

[hikitsugu]

azureskiiies replied to your post: “This ice cream cake is my new boyfriend.

this whole post is a blessing

OMG CAT !!

FINGER GUNS @ U

hello--- hi ---yes ....I aim to PLEASE my friends. Thank you , thank you 

[wowblogger]

Töövarjupäev: Milline on projektijuhi igapäev

Oled huvitatud kuidas ühe üritusturunduses tegutseva projektijuhi tööpäev välja näeb? Miks? Kas seepärast, et sellel alal on palju glamuuri ja fun’i? Sest me töötame koos tuntud ja andekate tegelastega? Või sest sulle lihtsalt väga meeldib korraldada sündmusi? Arvad, et see on kõik mis selle töö juurde kuulub? Loe edasi ja ma viin sind kurssi.

Ürituste korraldamine on huvitav, kuid keeruline töö. Projektid on aeganõudvad ja pead rohkelt tähelepanu pöörama igale detailile. Edukat projektijuhti kirjeldab hästi väljend "kontrollifriik.” Projektijuht peab olema valmis tegema kõike. Alates idee loomisest kuni valmisolekuni lüüa õhtu lõpus sündmuspaik ise läikima.

Selleks, et üritusturunduses projektijuhi postisioonil edukaks saada (ja jääda) on mõned faktid karmist reaalsusest, millega tuleb kindlasti arvestada.

Ole valmis tegema TÖÖD. Kui otsid 9’st 5’ni tööd, otsi kusagilt mujalt. Kuigi projketijuhid töötavad ka nendel tundidel, siis tihti lisanduvad töövälisele ajale veel kohtumised klientidega, catering’ide menüü testimised, sobivate konverentsisaalide leidmine, aina uute pindadega tutvumine, kus oleks klientidel huvitav pidada suvepäevasid ja kliendiüritusi. Vahel tuleb seda teha varahommikutel ja hilisõhtutel. Sündmusturunduse projektijuht töötab ka nädalavahetusteti kindlasti. Just siis toimuvadki suuremad ja ägedamad üritused. Tipp-projektijuhid tegelevad samaaegselt mitmete erinevate projektidega. Näiteks järgmisel kahel kuul võivad oodata ees 5 eri sündmust: 6500 oodatava külastajaga mess, 300 külalisega tootetutvustus, kahe suurettevõtte juubelisündmused ja jõulukuule iseloomulikud jõulu- ja uusaastapeod.

Projektijuht on tehnoloogia ARMASTAJA. Kui sa ei tunne olevat end tehnoloogiaga "sina peal” siis see töö ei ole sulle. Tänapäeva tehnoloogia ajastul on meie valdkonna inimesed ühed neist, kes toovad klientideni pidevalt uusi tehno-lahendusi. Alates sellest, et meie endi süsteemid peavad olema mitte vähem kui tipp-tasemel kuni konverentside jaoks mõeldud interaktiivse tarkvarani, mis aitab infot kiiremini jagada ja töödelda. Äpid ei ole enam ammu laste mänguasjad.  Professionaalid kasutavad tarkvara rakendusi juba pikka aega. Need kes veel ei kasuta on juba ajast maha jäänud.

Vastutust on PALJU. Projektijuht vastutab selle eest, et sündmus oleks edukas. Ta vastutus ei lõpe ka siis kui üritus luhtub. Ei maksa süüd veeretada esinejate kaela, kes hilinesid ja toitlustajatele, kes vegan suupisteid tegid koos Merevaigu ja kanaga. Või valgus-tiimi kaela, kes konverentsi ajal unustas spot-light valgusti kõnet pidaja peale suunata. Meie kliendid loodavad igal sammul meie peale. Kogenud ja nutikas planeerimine ning vigade ette nägemine on see, mis viivad hästi planeeritud ürituseni. Kogenud projektipealikud on minevikus kõikide nende muredega juba silmitsi seisnud ning oskavad neid vältida. Nad teavad ka hästi mida ette võtta, kui mõni ettenägematu probleem peaks koha peal tekkima. Nad on iseenda kiirabi.

Kord projektijuht, ALATISEKS projektijuht. Mitte kunagi enam ei kõnni korraldaja mõnele sündmusele (isegi võõrale sündmusele mitte) tundega, et ta on külastaja rollis. Oma ameti tõttu on tema kriitiline pilk alati detailidel. Samal ajal kui kõik lõbutsevad, kelner pakub kandikult shampanjat, suupistelauad kutsuvad oma ilus neid proovima ja maitsma. Kuni ta märkab, et mõned kandikud laual on tühjad. Kohe tekib tal tunne, et tahaks catering’i poole pöörduda:”Kas võiksite need palun uuesti täita?” Ta tahaks need kortsud kõrvaloleva laua linalt sirgeks tõmmata ja registreerimislaual tuulega kustunud küünlad uuesti süüdata. Kui juba kord oled õppinud märkama neid asju, siis märkad neid alati.

Selline on projekti eestvedaja tavaline päev. See on keerulisem kui tundub. Ta harjutab nagu baleriin enne etendust varbad verel, selleks, et esitus tunduks publikule vaba ja sundimatuna. Kui sul on õiged iseloomuomadused ja kõrge tööeetika YOU WILL LOVE IT, vaatamata sellele, et telgitagune elu võib olla vahel päris stressirikas.

[braveheartress]

Kolmas päev seljataga, jalad nagu pakud all. Alustasime hommikut hosteli hinna sees oleva breakfastiga, mis oli üllatavalt hea ja kõhtutäitev. Praktiliselt terveks päevaks oli kõht täis ja ei mõelnud kordagi, et tahaks midagi närida. Kõht punnis, tatsasime metroojaama oma All Day piletit sebima, mille me ka maksimaalselt ära kasutasime. Esimene pitstop oli meil Glasgow Science Centre, kuhu olime parasjagu sattunud ca kolme-nelja klassitäie lastega, kes jooksid ka lärmasid ning kelle järgi ootama pidi, kui mingit atribuuti näppida tahtsime. Muidu oli väga lahe - pm nagu Ahhaa keskus. Times 5-6. Interaktiivsusele üles ehitatud. Torni me kahjuks tuule tõttu ei pääsenud. Sealt edasi patseerisime me Riverside Museumisse, mis oli üllatavalt huvitav. Polnud mingeid maalide passimist, nsm ringi tatsamist. Imestasime, et see tasuta oli, kuigi seal oli väga palju lahedaid vanu autosid, laevamakette ja mis mulle nt enim meeldis - seal oli ehitatud n-ö "kaubatänav". Vanaaegne tänav, munakividega, poed kahte lehte, kuhu sai sisse astuda ja imetleda, millised nad kunagi 1800 lõpus välja nägid. VÄGA KIHVT! Olime seal kuni sulgemiseni (17:00), vaatasime ka kähku Tall Shipi ära, mis maja taga ulpis. Sealt tatsasime metrooga edasi kuskile West Endi kanti, kus oli palju erinevaid poekesi ja kalleid pubisid. Me leidsime ühe odavama, mis oli a'la Dublineri ja St Patricku pubide segu. Teenindaja polnud väga õnnelik meid teenindama, sest a) me ei tulnud jooma vaid sööma ja b) me olime emased (valdavas osas "patsiente" olid isased). Aga elu esimene fish & chips - check! Kõht täis, läksime botaanikaaeda, mis oli samuti väga ilus. Seal saime endale oravate näol paar uut sõpra (Käär ei jaksanud mainimast, kuidas tuvi teda hammustas). Nägime ka Glasgow University ära, mille torn meenutas Sauroni silma pilvelõhkujat. Minus the eye. Maja ise oli kolossaalne nagu mingi Hogwarts. Looked like one, also. Kell oli juba 20:00 kohaliku aja järgi, kui olime metrooga linnale ringi peale teinud ning tagasi alguspunktis. Toidupoest läbi ja hosteli tagasi. Hosteli ees tutvusime veel ühe turistiga, kellega sai koo suitsu tehtud ja muljetatud. Selgus, et ta on ka Eestit ja Tallinna Vanalinna kunagi väisanud. Maailm on väike, ei jaksa kordamast. Nüüd aga yolotame hostelis, jalad seinal again ja vahime horrorfilme/-sarju telekast (siin on actually terve oma kanal horrori jaoks). Another day well spent.

[kk-ngk]

11.04.2017 Sünnipäev rannikul 🌊🌊🌊

Ärkasime varakult, et randa päikesetõusu vaatama minna ja ujudaaa! Võimlesin natuke ja tegin joogat ja kõik oli nii ilus, korjasin veel hibiskuseõisi. Lained olid suuured ja vesi soe!! Kella seitsmeks sättisime end hommikusöögilauda, kus teised mind laulu ja kingitusega üllatasid(!!!!!!), ootamatult saabus ka kelner ja valas mind terve pudeli veega üle! See on kohalik komme. Sõime pannkooke ja panime end valmis, et minna Kakoumi rahvusparki. See sama park, mille pilte ma juba mitu nädalat enne reisi imetlenud olin! 40 m kõrgusel puude kohal on pikad kitsad rippsillad, millel hingematvat vaadet imetledes jalutada saab. All laiuvad lõputud sügavrohelised vihmametsad!! Matkasime kõigepealt grupi ja väga targa, kuid puuduliku suuhügieeniga (:S Ghana hambaarstid peavad tõesti hirmsad olema!!) giidiga pargi alale, giid tegi meile põhjaliku puu-tuuri. Meie grupis oli veel üks kooligrupp (õpetaja ronis miniseelikus ja plätudes) ja ameeriklased ja üks imearmas saksa pere väga pisikeste lastega, kes nii vapralt vastu pidasid! Sildadel oli tore, vaade oli tõepoolest võimas!! Hedvy jagas meiega Tyra Banksi õpetussõnu poseerimise osas ja siis me seal muudkui pildistasime. #whitegirlsinafrica Lõunatada otsustasime seal samas restoranis, kus proovisin lõpuks kõigi taimetoitlaste lemmikut Ghana rooga- red red'i! See kujutab endast praetud plantaani (seda ma küll kergelt jälestan) ja väga maitsvat oakastet. Kelner oli hästi hajameelne, aga lõuna kulus vägagi ära! Terve reisi jooksul päriselt söödud täisväärtuslikud lõunad saab küll vaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ma ei tea, kuidas ma end kodus uuesti sööma harjutan :-) Samas essa asjana koju jõudes kaanin sisse kaks liitrit oma maapähklivõismuutit ja vanaema klimbisupi eest annaks ka hetkel kõik! Kakoumist suundusime Cape Coasti, mis on mereäärne linn pealinnast Accrast umbes 3 h sõidu kaugusel läänes. Plaanis oli külastada Cape Coasti lossi, mis ehitati brittide poolt 16. sajandil ning mida muuseas kasutati ka orjade vangistamiseks ja vahepunktiks orjade transpordil. Autost väljudes ümbritsesid meid hetkega väsimatud suveniirimüüjad, kes meile igasuguseid asju külge riputasid ja näidata tahtsid. Päike oli juba kõrgel ja linnal lasus talumatu lämbe kuumus- ekskursioon lossis osutus oodatust vaevalisemaks, ehkki põnev ja hirmus oli ikkagi, eriti maa-alustes ruumides, kus kunagi inimesi hoiti. Seinadest õhkus uriini- ja vere- ja muu seesuguse lõhna, aastatetagune hirm ja meeleheide on sinna umbsetesse ruumidesse justkui seisma jäänud ja nii selgelt tuntavad! Meie grupis oli veel üks ameeriklasest mustanahaline, kelle küsimused meie tuuri veel eriti pikaks venitasid. Iga kord, kui ta giidilt midagi küsis, tulid tal silmamunad erutusest peaaegu pealuu seest välja ja siis pisut hiljem jälle taandusid. Olin juba valmis taskurätiga ta väljakukkunud silmamuna üles noppima; kunagi väikesena ühest loomaarstiraamatust lugesin, et nii tehti vanasti mopsidega, kui neil silm välja kukkus:-))) Lisaks olid meie ekskursioonigrupis sebramustriliste plätude ja roosade telefonidega prouad ja väga väljapeetud ja ilusad itaallased- kogu see tuur nendes orjakambrites mõjus sedavõrd kummalisemana. Giid rääkis üksikasjalikult toimetustest, mida põhivajaduste rahuldamiseks nendes kohutavates tingimustes teha tuli, detailidega ta tõesti ei koonerdanud. Paljusid naisi vägistati orjakauplejate endi poolt ja ka sünnitada tuli neis umbsetes, pimedates ja roojastes kambrites. Väljas ootas "door of no return", millest inimesi laevadele saadeti. Kas on üldse lõbusamat kohta oma 18. sünnipäeva veetmiseks:-)!! Vandusime alla halastamatule päikesele ja lõpetasime tuuri natuke varem. Õues kohtasime seda sama imetoredat saksa pere ja muljetasime natuke! Linnas tegime veel kiire MTN-kontori peatuse, sest Kumasist ostetud internetikrediit oli ebaausalt kiiresti otsa lõppenud ja teadsin, et Facebook niikuinii juba uputab õnnesoovidest ja VIP-grupp, kaasa arvatud vanaema(!!), polnud minust kaua elumärke saanud. MTN ongi kohalik teleoperaator, kellelt hankisime juba reisi alguses päris odava hinna eest endale kõnekrediiti ja interneti-bundle'd. Kontoris läks kaua ja teenindaja natuke naeris mu saamatuse üle bundle'i aktiveerimisel (ma olen sellistes asjades tõesti juhm!! Loona ja Mette vangutaks ka pead täpselt samamoodi, kui ma oma vana kaamera filmi kogemata ära valgustasin...), aga sain uue bundle'i ikka ja isegi pikk järjekord ei suutnud mu sünnipäevaelevust vähendada. Me sõitsime tagasi oma armsasse Ko-Sa resorti, tee pealt korjasime peale poisid. Korraldasime pärastlõunasupluse (lained olid megasuured ja liivasele veepiirile tekkis peagi meie maandumisrada, sest lained tõid meid niii suure jõuga rannale) ja ostsime kohalikelt poistelt noori kookospähkleid, mille sisu lamamistoolidel pikutades kõrrest jõime. Living that life!! Jõudumööda vastasin sõpradele, enne kui krediit jälle otsa sai. Ma tõesti ei tea, mida ma valesti teen!! Järgmisel korral Aafrikas saan sellega kindlalt hakkama!;-)) Jõudsin veel end liivast puhtaks pesta, kulmud ära värvida ja kleidi selga panna ja siis oligi aeg meie uhkeks lobsteri-õhtusöögiks. Kõik maitses oodatust pareminigi (eriti lobster! omg my god) ja ma ei saa lisamata jätta, et meie reisiseltskond on lihtsalt imetore! Nad said koduigatsuse ja sõprade igatsuse leevendamisega tahtmatult väga edukalt hakkama. Ja Allani-igatsust leevendasid lobsteripalakesi noolivad kassipojad ja Balta-igatsust rannas chilliv kutsikatega koeraema. Hiljem istusime veel tüdrukutega täiskuuvalgel rannas lõkke ääres ja rääkisime kõigest olulisest!! Ja ma läksin nii rõõmsaks mõeldes, kui kordaläinud sünna mul oli, sest ma sain olla metsas ja meres ja heade inimestega ja teha joogat ja külastada orjakambreid (irw)!! Hõissa, tulgu mu uus eluaasta täpselt sama tore!!!:-)