telgjoon

[telgjoon]

Meie elu digitaalmaailmas.

On teadatuntud tõde, et elu on muutunud. Enam me ei helista oma sõpradele lauatelefonile või ei koputa uksele lootuses, et sõber parasjagu kodus on.

Meil on käeulatuses mobiiltelefonid, arvutid ja muud vidinad, mis tekitavad võimaluse suhelda üksteisega üle maailma, ja meie verbaalne infovahetus jõuab üksteiseni paari millisekondiga. Pole vaja omada kirjatuvi. Mäletan mälupõhjast seiku, kus lugesin 1. Maailmasõja infovahetuse kohta, tuvid olid üheks pea kiiremaks viisiks kuidas sõjaplaani edasi anda. Tol ajal need inimesed ei oleks osanud isegi oma kõige metsikumas unenäos ette kujutadagi, et tänapäeva sõjapidamine võiks toimuda droonide ja nutitelefoniga.

Nutiajastu on toonud siia ilma palju positiivsust ja ega positiivsus ei jää negatiivsuseta.

Postituse mõte oligi selles, et ma tahtsin välja tuua, kuidas minu elu paranes sellest, kui ma lõpetasin sotsiaalmeedia kasutamise.

Minul läks hästi, oma Facebooki kustutasin ära kui ma ei eksi siis aastal 2013 lõpus. Kõige esimeseks põhjuseks oli priivatsustingimused, millega mu hing ei olnud nõus. Kui ma kasutasin seda, siis ma püüdsin ikka alati mingit head nalja või ilusat pilti endast teha, et vahetevahel oma egokest ikka turgutada. Kurb tõsiasi selle juures oli see, et kogu dopamiin, ehk lühiajaline rahulolu, mis like-de näol kogunes see oli nagu vahetuskaup. Mina annan endast midagi, minule antakse siis like vastu. Lõpuks tuli klouni tunne peale, sa oled justkui kass kes sitsib ning hea soorituse eest saad maiust. Iroonia on selles, et pärismaailmas ei mängi see sitsimine mingit rolli. Päris inimesed on õues, mängivad lumes, teevad lumeingleid ja see on ilus.

Sotsiaalmeedia ohuteguriks on sõltuvus, Steve Jobs ei lubanud oma lastel kunagi IPhone kasutada, ta teadis väga hästi, mis kaasneb sellega, kui noorelt antakse nutitelefon kätte ning lapse areng ei toimu mitte õues palli mängides vaid Facebookis ja Instagramis ,,influencerite" ideid järgides. Noore inimese arengufaasis, kus on kõige tähtsam oma pea kasutamine ja oma arvamuste kujundamine tekitab sotsiaalmeedia tõsise arengupeetuse. Lisaks vaimsel tasandil sõnaotseses mõttes nussib sotsiaalmeedia inimeste maailmavaated puruks. Sotsiaalmeedia on üle seksualiseeritud, propageeritakse valesid väärtusi ja pannakse inimesi tarbima kahtlaseid tooteid.

Minu võit mitte sotsiaalmeedia kasutamisest oli üsna koheselt tuntav. Ma enam ei võrrelnud ennast kellegiga, kadus ära mõte, kas ma olen ikka piisav, mind enam ei huvitanud mida teised inimesed minust arvavad. Inimsuhted muutusid tugevamaks ja põhjalikumaks. Mu elust kadusid pea kõik halvad uudised ära. Tõde on ju selles, et halvad uudised levivad, head mitte. Sotsiaalmeedia on justkui üks ussipesa, kus inimesed üksteisele soppa pritsivad. Positiivsust ja siirust sealt küll palju leida ei ole.

Elu raiskamine:

Ärkad üles

Võtad Instagrami või Facebooki lahti

Loed kõik uudised läbi millest sa öösel ilma jäid.

Vastad paaris grupivestluses

Loed meili, vastad ühele meilile.

Avad messengeri, pole uusi kirju

Võtad Youtube lahti, vaatad ühe video, vaatad teise

Vaatad ühe veel.

Lähed tööle, checkid telefoni iga 5-10 minuti tagant.

Reageerid igale teavitusele, mis töömeili potsatab

Nii 8 tundi iga tööpäev.

Lähed koju, Teed sülearvuti lahti.

Facebook, Insta, Messenger.

Vaatad Youtubest uuesti 0 sisuga videot

Paned Youtube kinni

Targemaks ei saanud.

Paned sülearvuti kinni.

Avad telefoni.

Fasebook, Insta.

Vastad grupivestluses, saadad naeratava näo.

Scrollid Facebookis kõik uudised lõpuni.

Tuleb pissihäda, lähed vetsu. Võtad telefoni kaasa. Avad insta. Vaatad kuidas keegi puhkab Sri Lankal. Oled kade, tahaks ka.

Jõuab kätte öö.

Enne uinumist vahid tunni ekraani.

Ärkad, oled väsinud.

Mõtled, et täna oled produktiivne aga ei ole.

Kordub sama. Kordub homme, terve nädal, terve kuu, terve aasta ja nii elu lõpuni.