teiselpoolnaba

[teiselpoolnaba]

AUSTRAALIA tripp

[teiselpoolnaba]

UUS-MEREMAA tripp

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

Kuidas ma koju sain?

Peale Uus-Meremaad veetsin veel nädalakese Melbourne'is tehes enamjaolt ei miskit. Esimene päev möödus suure saginaga sõprade poolt, sest rännakute jaoks Aasias tuli jätta maha mõned asjad ja mahutada need pappkasti, et siis ma selle endaga Eestisse toimetaks. Peale Birksi ja Hannese minekut oli veidi imelik üle väga pika aja jälle omaette olla, sest 28.oktoobrist olime ninapidi koos olnud. Nii veetsingi enamik päevi niisama vedeledes, käies oma sugulastega söömas, jalutades linnas jne. Ühel päeval hüppasin veel Bathing Box'idest läbi, et neist pilti teha, viimasel päeval jalutasin veelkord sealt läbi, et n��ha viimast korda Melbourne'i siluetti. Mingil päeval usaldati mulle suur kast eestikeelsete kirjadega ja nii jätkuski mul tegevust tundideks!

Koju hakkasin liikuma 19.mai varajastel hommikutundidel. Kuigi plaanis oli minna rongiga linna ja seejärel hüpata lennujaama bussile, läksid asjad hoopis teisiti ning mind viidi autoga bussile. Seal aidati mu 2x23 kg kaaluvad kohvrid ära panna ja pärast ära võtta, seejärel kiletasin juba pappkasti ja sammusin check-in'i poole ja leidsin, et mu enda kohver on ülekaalus ning pidin veel telgist loobuma. Lõpuks tuli välja, et ilmselt oleks võinud selle alles jätta, sest lisakasti eest ei pidanud midagi maksma! Seejärel asusin ootama oma esimest lendu, tegin viimased kõned ja istusingi Qantase pardale. See oli minu elu kõige mõnusam lennukikogemus! Singapuri lennujaamas ootas juba tohutu niiskus ja palavus. Ka ilmus mu ümber kamp tõmmusid noormehi koos politseinikeg, keda ilmus aina juurde. Kuna olin süvenenud filmi, ei kuulnud, mis toimub, aga peale pikka sagimis tehti poistest pildid ja nad läksid minema. Ka nautisin tasuta elektroonilisi jalamassaaži toole ja viis tundi olidki imekiirelt möödunud. Siis kobisin Finnair'i lennule suunaga Helsingisse, millel oli veel nii mõnigi eestlane, rääkimata soomlastest. Finnair'i lennus olin üsna pettunud, sest ruumi oli vähe, lennuk ise üsna kasin ja ka süüa sai vähe. Sellele vaatamata sain akna all mõne tunni und ja hommikul sain juba aknast piiluda Tartut, Võrtsjärve ja Tallinnat. Peale lühikest ümberistumist Helsingis (55 min, vaevalt jõudsin hambad ära pesta!) sain juba hüpata lennukile, mis maandus Tallinnas. Seal tuli mulle vastu Birgiti emps ja koos tema ja terve tee süles istunud Skuubiga vurasime tuhatnelja Tartusse. Sõit tundus väga lühike, kodus võlusid juba rohelised puud, sirelite lõhn ja normaalset häält tegevad linnud.

Kuna keegi ei teadnud, et ma koju ilmun, oli mul põnevust palju. Esimesena avastas mu kodust vennas, seejärel üllatasin oma sõpru, siis ilmus koju emps ning lõpuks said ka muud lähisugulased nähtud. Tekkis selline tunne, et oleks ainult paar päeva ära olnud!

Ja nii lõppesidki minu seiklused teisel pool naba. Eestist olin ära 23.08.2015-21.05.2016

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

20 päeva Uus-Meremaal

Järgmised kaks päeva veetsime Tongariro National Park'is läbides Tongariro Northern Circuit'it. Kuna infopunktist ei öeldud, kumba pidi rada läbima peaks, siis tegimegi ise otsuse ja lõpuks tunnistasime kõik, et tehtud sai õige valik. 43km matkarada on mõeldud tegelikult 3-4 päevaseks, aga juba varem olime mõelnud välja see läbida kahe päevaga. Nii hakkasimegi vaikselt ülesmäge kulgema kuni esimese päeva lõpuks olime peadpidi pilvedes ja järgmisel hetkel oli päikseloojangu värvides vulkaan meile nii ligidal. Veetsime öö Oturere Hut'i juures telkides. Uus-Meremaal on ainulaadne hütikeste süsteem, kus teatud maa tagant on hütikesed, kus on magamiseks narid, kööginurgake ja vetsud. Vähemalt praegusel ajal ööbib enamik matkajatest just seal, sest siis ei pea kartma heitlikku ilma ning tarima suuri kompse, aga meie just selle teise variandi valisimegi. Praegusel hooaja-välisel ajal maksab öö telkides 5$/in ja hütike 15$/in, küll aga tõusevad hinnad kahekordseks suvisel turismihooajal. Järgmisel hommikul oli juba Birgiti sünnipäev ning nii võtsin üles väikese viisijupi ja andsin üle kingi, sõime kõhud täis ning asusime teele. Teha oli veel raja suurim tõus ning seejärel lõpu poole tatsata. Tipule liginedes hakkasime üha enam tundma maa seest immitseva tossu tõttu väävli lõhna, mida olime ka maoori-külakeses tundnud. Seda suurt tõusu tehes hakkas meile üha enam laskuvaid inimesi vastu tulema, tipus oli juba palju inimesi ning mööda teist nõlva langedes tuli vastu ühtlane mass. Asi oli tõeliselt naljakas, sest kui tavaliselt tervitad teisi, siis siin oli see arutu tegevus. Ka kiputi meilt mitu korda küsima, miks me nii pidi kõnnime, aga siis saime aru, et need inimesed teevad hoopis teist ja lühemat rada ehk Alpine Crossing'ut. Igatahes avanes tipust võimas vaade sügavhelesinistele järvekestele, nägime vulkaani teist ja palju värvilisemat külge ja väiksemat Red Crater'it. Tee peale jäi veel kolmas hütike, kus puhkasime jalga ning seejärel algas "lõpuspurt". Teeviit näitas 9km 3 tunniga, aga halva ilma korral ka rohkem ja üsna pea saime teada, miks. Kui muidu kulges rada mööda kindlaid radu, laudteid, kive vms, siis siin olid reaalsed mudavallid, mööda mida püsti pidi katsuma jääda. Nii paningi ühe korra täiega põlvili käna. Ja siis järgmisel pausil avastasin,et minu uued matkasaapad on katki, tore. Lõpuks oli sellest mudatsemisest kõigil villand ja ootasime külakesse jõudmist ja juba see oligi kohal! Viskasime saapad jalast ja olime veidi surnud, siis sõitsime juba poodi ja kuumaveeallikatesse taastuma. Siis tegi Hannes Birksile toreda üllatuse ja tuli vette küünaldega tordi ja cocadega ja nii me tähistaeva all mõnulesimegi. Järgmisel hommikul sai Birgit kätte kingi Hanneselt. Asusime autoga teele ja maastik muutus aina mägisemaks. Lõpuks pöörasime Lake McLaren'i peale ja sõitsime üle silla, mille all oli näha hiiglaslikke kivikamakaid. Kuna mina teadsin, et läheme raftingu't tegema, hakkasin veidi enam kartma. Kaasa ei aidanud ka see, et kohale jõudes ütles Hannes, et tegu on viie tärni raftinguga, sest kokku ongi tasemeid viis. Kui kell sai kümme, asuti jagama varustust: fliis, kalipso, jope, kiiver, eluvest ja jalanõud. Enne veel küsiti, kes on esimest korda kärestikul kummipaadiga lõbutsemas ning sain vahvalt ainsana käpa püsti visata, seejärel tehti lõbus grupipilt, jagati parvetajad kahte gruppi ning liikusimegi juba stardi poole. Mõlemasse paati sai viis inimest ning meie kolme juurde pandi veel eakam paarike Ameerikast, Steve ja Karen. Paati saime istum nii, et Birks ja Hannes ees, ameeriklased nende taga ja mina üksinda taga, instruktor veel omakorda paadi lõpus. Peale pisikest sissejuhatust muutus meie instruktor karmiks õpetajaks ja rääkis, et enne teele asumist tuleb meil läbida pisike koolitus ning kes mitu korda põrub, visatakse välja. Suutsin juba oma peas mõelda, et kuna tegu on kõige ekstreemsema varindiga siis ilmselt on siin asjad ranged ja äkki ma ei kõlbagi täna ja siin raftima. Seega lõi välja see külg minus, mis aina naeris iga asja peale... Igathes harjutasime me käskude kuulmist ja vastavalt käitumist: edasi tõmme, tagasi tõmme, kinni hoidmine, paati sisse istumine (sest mudu istusime paadi serval). Kui keegi asjadega hakkama ei saanud, tegi instruktor kohe kurja häält ning hirmutas täiega eriti palju sai riielda Steve. Õnneks läbisid kõik "baaskoolituse" ja saime teele asuda. Ka tasub mainimist, et teine instruktor ja paatkond ei teinud üldse harjutusringe, vaid rääkisid ja asusid teele. Põhiliselt nägi siis raftimine välja nii, et enne iga laskumist rääkis instruktor ära, mis on just selle laskumise nimi ja seletas lahti strateegia, kuidas sealt ilusti alla saada. Üheksast laskumisest koosnev kärestik on lõunapoolkera suurimate laskumistega rada, mida mööda lõbu otsida saab. Kuigi meid juhendasid tõeliselt kõrgelthinnatud professionaalid, on aegade jooksul juhtunud sealsamal jõel nii mõnigi õnnetus. Seda seetõttu, et jõgi on avatud ainult teatud aegadel ja vesi ei ole kive muutnud korrapäraselt voolujoonelisteks, kividesse on uuristunud suured augud ning ümbritsevas kaljus on ohtralt koopaid-süvikuid. Näiteks leidis õnnetu lõpu naine, kes sattus veealusesse koopasse ning sealt enam välja ei saanud. Kuna kõik põhineb turvalisusel, siis läks alati üks paatkond enne ning teise instruktor läks kividelt laskuvat paati turvama. Nii saimegi vaadata, kuidas teised laskuvad või pabistada. Kuigi kõik läks väga hästi ning kõik jäid paati, ei möödunud kõik viperusteta, nimelt ühel laskumisel sai Karen oma õlale haiget ning ei sanud enam aerutada. Nii pandigi ta paati istuma, kus pidi kõvasti kinni hoidma, kuna kärestikult oleks olnud teda väga raske minema transportida. Kuigi olime ühe aerutaja võrra vaesemad, jätkasime vapralt oma teekonda ja jõudsime ilusti lõpuni. Siis vedasime kummipaadi haagiseni, istusime bussi ja meid viidi alguspunkti tagasi. Sel hetkel tundus äsjaläbitud 14kilomeetrine teekond justkui 1.4kilomeetrisena, sest möödus nii ruttu. Siis juba hüppasimegi kaliposodest välja ja saime igaüks 10$ kinkekaardid kõrvalasuvasse kohvikusse, kust saime nii mõndagi. Edasi olime plaaninud sõita kääbikute külasse, aga uurimisel selgus, et sellel on päris krõbe hind(75$). Kuna Birks ja Hannes keeldusid kohe, tegid nad mu olukorra veidi keerulisemaks, aga mõtlesin asjad selgeks. Kui ma oleks "Sõrmuste Isanda" fänn, siis oleks ma sinna looulikult läinud, aga kuna ma pole kordagi suutnud seda filmi algusest lõpuni vaadata, loobusin. Kuigi külas toimub kahetunnine jalutuskäik ja fännid on seda tõsiselt kiitnud, siis ei tekitanud see minus piisavalt kahetsustunnet. Niisiis sõitsimegi edasi. Tegime pisikese pausi Tauranga's ja nautisime soojemat ilma vaadates meres surfajaid. Seejärel sõitsime edasi ning tegime pausi teeäärde jäävas ühes suurimas endises kullakaevanduses. Kõndisime mööda endisi rööpaid kalju sees ning hiljem ka mööda jalgteed kalju ääres. Vaated olid väga vägevad! Ühel ilusal ja päiksepaistelisel hommikul soovisime näha Cathedral Cove'i, aga teetöölistel olid muud plaanid. Kohale jõudes oli üksnes silt, et tehakse töid kuni 15.aprillini ja seega ei lasknud me ennast häirida ja suundusime edasi. Siis oli juba tee peal ees takistav silt ja nii suundusimegi teist teed mööda veeni. Hannes otsustas seninsnorgeldada kuni me Birksiga mööda kive turnides sihtpunktini jõuda üritasime. Jõudsimegi järgmise lahesopini, aga edasi tuli vesi ja nii pidime mööda treppe üles ronima ja avastama järgmise keelava sildi, nägema teetöölisi ja otsa ümber pöörama. Läksime Hannest ootama, kes veealuse maailma avastamisega veel ametis oli ning nii ltsustasin ka ise vette hüpat. Tagasiteel nägime kogunevaid inimesi keelava sildi juurde ning lõpuks nägime, et seal oli kirjas, et 11st avatakse tee. Kuna sinnani oli vaid mõned minutid, otsustasime oodata ning kella kukkudes hüppasime koos teiste inimestega üle lindi ja lootsime nüüd loodusimet näha, aga meie tuhina rikkus teetööline, kelle sõnul pidi neil veel tunnikene minema. Nii kaua me oodata ei viitsinud ning sõitsime hoopis Auckland'i. Sihtmärgiks seekord Dress Smart Outlet, kus esindatud kõik meie lemmikpoed. Veetsime seal Birksiga edukalt aega ja peale poodlemist lootsin lahendada probleemi nimega katkised matkasaapad. Poemüüja ütles, et kuna tegu pole nende brändiga, tuleb saata jalanõud ekspertiisi ning sellega läheb aega. Eelviimasel päeval käisime ära Uus-Meremaa põhjapoolseimas tipus ehk Cape Reinga's. Mina otsustasin jalutada lühema ringi ja nautid päikest toolil lamades samal ajalmkui teised kaks jalutasid pikemalt ning hüppasid ka ookeani. Poolsaare tipus oleva majaka juures oli ka silt linnade ja nende kaugustega, Londonisse näiteks 18029km. Ka oli meres näha mäslevaid laineid, kus kohtuvad Vaikne Ookean ja Tasman Sea. Maooridel on nende lainete kohta oma lugu, kus meeslained ja naislained kohtuvad ning loovad elu. Peale seda suundusime Tepaki liivadüünidele liugu laskma. Rentisime lauad ja olime valmis nõlvu vallutama. Nägime koheselt jõhkraid mägesid, mööda mida üles rassimine oli päris raske. Kuigi Birks oli alguses keeldunud, siis tegi ka tema pisikese moosimise peale sõidu ära. Kuna mägedest üles saamine oli päris väsitav, võtsime peale esimest proovisõitu ette kõige hullema. Alguses tundus see veidi hirmutav, aga kui juba mööda liiva alla tuhisesin, kadus see tunne kohe ja tahtsin veel! Nii lasimegi mitu pikka liugu ja tegime ka neist videod. Edasi sõitsime juba idakalda poole, et visata pilk peale Rainbow Falls'ile. Kosk, nagu kosk ikka, ütleb ohtralt Austraalias teisi taolisi näinud isik. Õhtu lõpetuseks läks katki minu telefon, ootan huviga järgmist katki minemist. Viimane päev kulges üsna sündmustevaeselt. Ärkasime vara üles, et saada telgid kuivadena kokku, seejärel sõitsime Wharngarei linna, kus kondasime veidi mööda poode, proovisin veelkord õnne saabastega (tulutult), ja nautisime sooja, aga veidi vihmast päeva. Ka käisime tähistamas oma viimast päeva Uus-Meremaal ehk tegime söömingu kohvik-restoranis. Minul oli juba pikemat aega olnud lihakäntsaka isu ja nagu välja tuli, siis teistelgi. Seejärel proovisime veidi internetti piiluda, aga agar parkimiskontrolör tegi meie elu raskeks. Siis võtsimegi teise suuna ja sõitsime Abbey Caves'i poole, aga üsna pea olime sealt juba tagasiteel, kuna koobas ei kutsunud meist kolmest kedagi. Puht juhuslikult nägime tankla juures Spark'i putkat ja nett oli meie! Lisaks saime oma kotid pakitud ja matkasaapad pestud. Nimelt Kathmandu poes neid letti lüües öeldi mulle umbes viie minuti jooksul 5x, et enne Austraaliasse jõudmist peaks need ikka ära pesema (sest siin ollakse mulla kandmisega väga karmid). Edasi sõitsime Auckland'ile ligemale, et varajastel hommikutundidel kergem oleks Ja järgmise päeva varajastel hommikutundidel ehk kolme paiku ajasime ennast üles, sõitsime ilusast tuledes Auckland'ist mööda ja jõudsimegi lennujaama, et Austraalia poole läbi pilvede vurada

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

14 päeva Uus-Meremaal

Alustasime uut nädalat sooviga näha liustikku, aga kehvad teed muutsid meie plaane ning pidime otsa ümber pöörama, aga õnneks pidime ainult veidi tagasi sõitma, sest Wanaka linnakese külje alt algas üle mäe kulgev 19km pikkune rada, mille jaoks mul üldse isu polnud ning nii läksidki teised kaks mäge vallutama ja mina sõitsin Wanakasse. Kuna aega oli mul palju, mõtlesin veidi mööda kallast jalutada, aga leidsin hoopis Glendhu Bay Track'i, mis oli 13km pikk. See sobis aja veetmiseks hästi ja oli ka väga ilus: raja ääres kulgesid kollaste ja punaste lehtedega puud ning samades värvides viinamarjaistandus. Peale pikka jalutuskäiku oli mul veidi veel aega nii et asjatasin linnas ja seejärel sõitsin juba matkasellidele vastu. Mõtlesin aega kasulikult veeta ja hakkasin süüa tegema, aga siis tuli välja, et meil pole vett, nii kiirustasingi linnakesse tagasi ja sain maa seest tulevat puhast ja külma vett ning tagasi jõudes ootasid mind juba kodutuid meenutavad tüübid. Seejärel saime koos süüa teha ja Spark'i kõnekaardi poolt pakutavas tasuta wifi's istuda. Järgmisel päeval ootasid meid kaks suurt liustikku: Fox Glacier ja Franz Joseph Glacier. Kohapeal nägime, et aja jooksul on mõlemad oluliselt väiksemaks jäänud ning nüüd oli silmaga näha väikest (ja tolmust) lumelapikest mäe nõlval. Sellele vaatamata oli mõlema raja juures hulgaliselt hoiatavaid silte, sest rumalad inimesed kipuvad oma nina ikka sinna pistma, kuhu ei tohiks. Õhtuks jõudaime Hokitika'sse, mille külje all on Glowworms'id ehk pimedas helendavad ussikesed. Otsustasime pimeduse ära oodata,et saada vägevam vaatepilt ja aja sisustamiseks tegime tavapäraseks saanud kokkamise linnatänaval ning taaskord saime nautida tasuta wifi võlusid. Pimeduses helendajate juurde jõudes võis näha ka teisi huvilisi ja vaatepilt oli päris lahe: meid ümbritsesid helendavatest tegelastest täis seinad ja neid oli väga paksult. Vägev! Pororari River Track'il nägime vihmametsa ja seejärel sõitsime edasi meritähti otsima. Kuna polnud veel mõõna aeg, siis neid näha polnud ning sõitsime edasi Pancake Rocks'i. Seal olid veest väljaulatavad kivimürakad nagu hiiglaslikke pannkoogi kuhjasid meenutavad moodustised. Peale sealset jalutuskäiku ja pingviinide nägemist sõitsime tagasi Motukiekie rannale, et sealt meritähti otsida ja seekord olime ka edukad. Vee alt välja ilmunud kive mööda kõndides leidsimegi kividele kleepunud erinevates oranži toonides meritähed, ka olid lahedad kivide küljes elavad karbilised ja erinevad marmorit meenutavad kivid rannal. Seejärel suundusime juba Fox River Cave'i, kuhu viis pikk jalutuskäik mööd vihmametsa. Pistsin ka korraks oma nina koopasse, aga nad on jätkuvalt hirmutavad kohad ning nii pöörasingi otsa stalakmiitide vahel ümber, et paduvihmas tagasi autoni kõndida. Kuigi vihmajope oli terve aja seljas, siis lõpuks olid ka kõik järgmised kihid läbimärjad. Viimane päev lõunasaarel kulges Abel Tasman Natural Park'i avastades. Esimese peatuse tegime ranna ääres, mis meenutas veidi Austraalia omi. Seejärel sõitsime edasi Split Apple Rock'i vaatama, mis on hiiglaslik meres olev ja pooleks läinud kivimürakas. Seejärel tegime mööda ranniku äärt pisikese jalutuskäigu, mis oli segu Austraaliast ja Vahemere-äärsetest aladest. Ka tõdesime, et siin on palju soojem kui mujal ja tekkis isegi soov lühikeste pükste järele. Edasi suundusime mööda mägiseid teid Rawhiti Cave'i poole. Koopani jõudmiseks tuli mööda mäe nõlva keerutades üles ronida kuni lõpuks jõudsime vägeva suudmeni: nägime võimsaid ja väga pikki stalaktiide. Maavärinate tõttu pole enam koopas tuure, aga sellele vaatamata oli seal olemas platvorm nii et saime veidi ikka sisse ronida. Peale koobast hakkasime sõitma suure augu poole, saime osta kõrvalolevast talust/majast 2$ eest koti kollaseid ja ülimaitsvaid kollaseid kiivisid ja pugisime neid isuga kuni peale mõnda aega sõitmist meenus Hannesele, et jättis oma matkasaapad maha. Nii pöörasimegi otsa ringi ja lootsime, et nad veel alles on. Ja olidki! Ka saime osta kaks uut kotti maitsvaid kiivisid ja nii arvasimegi, et see oli Hannese salakaval plaan. Pimeduse ja kurviliste teedega võideldes jõudsime lõpuks Harwood Hole'ini, mis on 173m sügav auk. Auguni viis viitade sõnul 45min pikkune jalutuskäik, aga meie kiirete jalgadega sai sellest poole kiirem rajarekord. Ronisime veel üles vaateplatvormile, aga sealne vaatepilt ei pakkunud Birksile ja Hannelele pinget nii et turboga jooksid nad veel augu suudmeni, aga tõdesid, et palju sealt ei näinud. Siis otsisimegi järgmise Spark wifi, tegime süüa ja veetsime viimase öö lõunasaarel. Hommikul oli varajane äratus, sest pidime jõudma praamile. Öösel lahutasid veel meie meelt telkide vahel paterdvad pardid, mööda sõitvad ja sireenitavad autod ning hoovihmad. Sellele vaatamata jõudsime praamile varem kui planeeritud. Praamisõidus endas midagi uut ja huvitavat polnud. Küll aga uurisin sõidu ajal, mida Wellingtonis teha võiks. Nii võtsimegi esimese asjana suuna Te Papa Tongarewa muuseumi poole. Huvitavaks tegi asja see, et seal oli näitus siinsest põlisrahvast ehk maooridest ning ühtlasi lisas põnevust fakt, et antud muuseum kuulub maailma 500 asja hulka, mida tegema peaks ja sellele vaatamata oli muuseumi külastus täiesti tasuta! Esimese asjana püüdis meie pilgu I maailmasõja-teemaline näitus. Läbi uste sisse astudes pakkus kohese vau-efekti hiiglaslik ja väga realistlik kuju relvaga sõjamehest (neid oli veel üsna mitu tükki, üks reaalsem kui teine). Saalides edasi kulgedes saime üha enam aimu austraallaste ja uusmeremaalaste osalusest ilmasõjas, millest me enne kuulnudki polnud. Ka saime lõpuks vastuse küsimusele, et mis asi see Anzac Day on, mida siin nii suurelt tähistatakse. Lisaks huvitavatele tekstidele oli tohutult pilte, relvasid ja teisi sõja atribuute, kirjeldati tingimusi erinevatel aastaaegadel, demonstreeriti kolmemõõtelistel kaartidel vägede kulgemist ja kajastati kirjavahetust ja tõsiselt kurba sõja poolt. Veetsime sellel väljapanekul tunnikese ning välja tulles sai Hannes ka antud näitust hinnata-kommenteerida. Seejärel liikusime edasi avastama Uus-Meremaa looduse näitusele. Saime aimu siinsetest vulkaanidest, maavärinatest ja teistest loodusnähtustest. Ka nägin ära, et täpselt läbi Christchurchi kulgeb laama ning seetõttu ongi siin maavärinad tavaline teema. Ka näitas üks personaliliige meile internetist kui tihti kuskil maa väriseb ning pisikesi võnkeid on ikka päris tihti tunda! Ka soovitas ta meil läbi hüpata 5.0 magnetuudilisest maavärina demoruumist ning saime teada, et 5.0 & 7.5 magnetuudile maavärina vahe on tegelt 69kordne( vist oli nii). Edasi liikusime juba järgmisele näitusele, et maooride kohta teadmisi hankida, aga kahjuks pidime tõdema, et seal polnud asi nii hästi korraldatud. Päris palju segadust oli sellega, et kust suunast kuhu kulgema peaks ja nii tüdinesingi mina üsna ruttu ja hakkasin rohkem pilte ja eksponaate vaatama. Väga vägev oli kohaletoodud maooride tempel, kuhu sisse õnnestus ka ise minna. Ka saime teada, et maoorid olid võimsad laevaehitajad, sest jõudsid siia kohale erinevatelt Vaikse Ookeani saartelt juba 12000 AD. Siis juba lippasime erinevaid Uus-Meremaa elukaid uurima ja oligi aeg lahkuda. Kokkuvõttes oli muuseum väga lahe ja olime käiguga ülimalt rahul. Kuna hommikul sadas ja sellist ilma lubati kogu päevaks, otsustasime oma matka päeva võrra edasi lükata ja mõtlesime välja muud käigud. Kuna tibutav vihm ei sega mingil moel kuumaveeallikates mõnulemist, siis need meie eesmärgiks saidki. Esimese asjana võtsime ette Taupo Spa Park'i. Juba parkimisplatsil võis näha ka teisi käterätikutega isikuid, aga õnneks jätkus ruumi kõigile. Viskasime ujumisriided selga ja ronisime mööda kallast alla ja oligi täitsa soe ja aurav vesi ja oi kui mõnus. Vahepeal pidime ennast veest välja ajama, sest liiga soe oli! Peale pikka mõnulemist mõtlesime veel koske vaatama minna, aga teekond oleks olnud liiga pikk ja nii otsustasimegi õhtupoole neile pilgu peale visata. Seejärel sai plaani võetud kauaoodetud maoori-kultuuri uurimine ehk sõitsime nende külakesse Whakarewarewa Thermal Village'isse. Kogunesime külakese sildi juures ja esimeseks asjaks sai selle pika ja lohiseva maoorikeelse nime lugemine: Tewhakarewarewatangaoteopetauaawahiao. Ja seal samas sildi juures nägin ma pisikest musta kassipoega, kes oli nii arg, et ma ei saanud teda kätte... Igatahes viis meie tuuri läbi seal samas külakeses elav kohalik, kes lasi oma pika nime asemel ennast Rob'iks kutsuda. Esimese asjana kõndisime üle sillast, mille kohta oli kohe lugu rääkida. Vanasti, kui silda polnud ja inimesi veeti paadikestega üle, viskasid nad vette õnne saamiseks sente, mida siis lapsejõmpsikad peale turistide lahkumist taskurahaks korjasid. Nüüd teevad lapsed seda sama sillalt vette hüpates ning päevased teenistused võivad olla kuni 60$! Seejärel liikusime tossavas külas ringi ja nii tutvustatigi nende söögitegemismeetodeid kuumaveeallikates, katsusime sooja maapinda, nägime, kus kohalikud ennast vannides pesevad ning lõpuks ka maailma vägevaima geisri purskamist. See on lõunapoolkera kõrgeim ning kogu maailmas kõige kauem purskav geiser, mis ulatub kuni 30m kõrguseni oma hiilgehetkel. Saime teada, et maooride esivanemad pole mitte maiad või hawaiilased vaid hoopis Taiwanist pärit isikud, kes siis Vaikse ookeani saartel elutsesid ja siia paremat elu otsima tulid. Tuuri lõpuks viidi meid vaatama maooride erinevaid tantse, mis olid ülimalt lahedad ja minul oli terve aja naer näol. Peale seda jalutasime veidi ringi ja nii saingi ma kasse väntsutada. Lõpetuseks ostsime veel kuumaveeallikas küpsetatud maisi ja see oli väga maitsev. Edasi vurasime juba Waiotapo Thermal Springs'i, kus oli vesi palju soojem kui eelmises kohas. Mõnulesime päris pikalt ja otsisime kordamööda soojema ja külmema veega kohti. Päeva lõpetuseks viskasime pilgu peale hommikul vaatamata jäänud Huka Falls'ile ja läksime kinno.

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

[teiselpoolnaba]

7 päeva Uus-Meremaal

22.04 Algas meie seiklus Uus-Meremaa suunas. Kuigi Hannes oli vaadanud välja variandi, kuidas soodsalt, aga aeganõudvamalt lennujaama saada, tegid Ingrid ja Jaqui selle maatasa, sest väidetavalt pidi rong läbima Melbourne'i halvimaid linnaosi. Seega viidi meid Skybus'i peale ja olime 25 minutiga Tullamarine'i lennujaamas. Pakkusime kiirelt kotte ümber ja tegime ära check in'i, seejärel jäime lendu ootama. Kuna meie lend viibis ja ka õhtusöögist oli mõni aeg möödas, otsustasime Birksiga burksi hankida, aga selgus, et nad on kohe sulgemas. Õnneks oli siiski alles üks burger ja piisavalt friikartuleid, et üks eine välja võluda. Lõpuks väljus meie lend ligi tund aega hiljem, aga soodsa tuule tõttu võitsime õhus 30 minutit tagasi. Lennukis pabereid täites saime aru, et ilmselt otsitakse meie kotid läbi ja mõnest asjast peame ka loobuma. Täpselt nii läkski ja meid ning meie kotte suunati kõrvale, ohvriks langesid sibulad ja küüslauk, ära puhastati ka telk ja Birgiti tossud. Tegime omavahel veel nalja, et võiksime Austraaliasse tagasi saades sama teenust kasutada. Siis juba saime välja, hankisime siinse kõnekaardi, saime kätte rendiauto ning asusime poode otsima. Just viimase tegevusega sai selgeks uusmeremaallase ja austraallaste vähe - teised on üldjuhul palju rõõmsamad ja sõbralikumad. Autoga ringi vurades hakkasime kiirendades kuulma naljakat häält ning otsustasime rendifirmast veel läbi hüpata, aga sealt öeldi, et hiljuti on sel autol gaasipedaal ära vahetatud ning mure peaks ise ära kaduma. Jääme siis parimat lootma!

Kuigi olime väsinud ja magamata, otsustasime veidi ikka näha-teha. Kõigepealt sõitsime veidi Christchurch'is ringi, aga midagi erilist näha polnud. Põhjuseks suur maavärin 2011.aastal, milles hukkus 185 inimest. Linnas polnud absoluutselt kõrgeid ehitisi ning kesklinn ei eristunud mingil moel ülejäänud elamurajoonidest. Tegime peatuse ohvrite mälestamise pargis, ka jalutasime merele viival sillal ning seejärel sõitsime linnast välja läänepoole. Esimesena plaanisime käia Castle'i Hillis, aga vihmasaju tõttu sõitsime edasi. Seejärel hüppasime läbi Cave Stream ‘ist, kus hullud Birks ja Hannes asusid rinnuni külmas vees(veidi üle 10 kraadi) koopa sisemust avastama, mina piirdusid maapealse ilu imetlemisega. Siis sõitsime veidi veel, tegime hütikeses süüa ja asusime telke üles seadma. Magama saime seitsme paiku ja nii tudusimegi pea 12 tundi jutti.

Ärkasin paar korda öösel üles, sest külm oli, aga viimase äratuse tekitajaks sai kuri papagoi. Nimelt oli Hannes eelmisel õhtul lugenud, et inimeste tõttu on tüübid kurjaks muutunud ja ründavad telke. Nii kuulsingi, kuidas keegi nagistab telgi nööriga, plaksutasid ja tegin häält ning lõpuks tegelane kadus, küll teiste telgini. Lõpuks kookonist väljudes oli vaatepilt päris naljakas: nii telgid kui ka auto olid jääs.

Paberite järgi 6-8 tundi võttev ronimine Mount Avalance'i tippu. Kuigi juba eelmisel õhtul olin otsustanud, et peaks ikka ka endale matkajalanõud hankima, süvenes see soov ronides veel. Peale mõningast ronimist ning puude vahelt välja jõudmist avanes võimas vaade: suured mäed ning isegi mõned lumised tipud. Ronisime veel edasi, kuni jõudsime 1883m kõrgusel asuvasse ülimalt tuulisesse tippu. Kuigi mäest üles ronimine oli väsitav, siis alla tuleku tegi vahvaks jala all libisevad kivid, voolavad ojakesed ja põlvede valutamine. Sellele vaatamata oli ülimega lahe ja ka ilm oli meie poolel: helesinine taevas ja suurepärane nähtavus! Siis juba sõime, tegime edasisi reisiplaane ning asusime tuldud teed tagasi sõitma. Hüppasime ka läbi eelmisel päeval nägemata jäänud Castle Hill’ ist ja siis juba sõitsime.

Peale kaardi uurimist selgus, et läänekaldalt ei vii ühtki teed Mount Cook ‘ini ning seetõttu pidime oma plaanid veidi ümber tegema, aga õnneks avastasime asja õigeaegselt. Nii suundusimegi idakaldalt hooga sisemaa ja lääne poole. Muidugi jäi tee peale hulgaliselt kauneid vaateid ning tipnesid need Lake Tekapo'ga . Ülimalt helesinine vesi oli kohale meelitanud hulgaliselt turiste, kes kõik imelist vett ja mägesid pildile jäädvustada üritasid. Ilm oli muutunud üsna soojaks ning nii jalutasime ka ise mööda vee äärt ja üle silla teisele poole vett. Peale kiikudega lõbutsemist ja maailma kõige puhtama õhu sissehingamist suundusime edasi Uus-Meremaa kõrgeima mäe ehk Mount Cook ‘i poole. Õhtul tegime ühe lühema jalutuskäigu mööda Hooker Valley Track 'i ning järgmisel hommikul juba korraliku mäest üles rassimise ehk Müller’s Hut Track 'i. Rada algas mustmiljoni trepiga ning peale tund aega trepitamist ootasid juba kivid ja kruus ning järgmised poolteist tundi. Lõpuks kohale jõudes võis kuulda ja näha nõlvadelt langevaid lumelaviine. Istusime veidi hüti terrassil ja mõnulesime päikese käes, nägime ära kurikael Kea ja hakkasime alla tuldud teed tagasi minema.

Moeraki lighthouse track 'il nägime ohtralt hülgeid, pingviine ja jäneseid. Hülgeid oli igas mõõdus, tegevuses ja hulgas. Mõned magasid õndsalt und, teised poosetasid ja vahtisid inimesi, aga kolmandad, ja minu lemmikud, olid teismelised hülged. Nad olid kogunenud pisikesse “basseinikesse” kus tegid igasuguseid lolluseid: haukusid, musitasid, hammustasid, sukeldusid. Neid oli ülimalt lahe jälgida. Ka olid huvitavad tegelased pingviinid, kes ennast uhkelt näitamas käisid.

Dunedin 'ist ostsin ära kauaoodatud matkasaapad. Samasugused nagu Birksil ja Hannesel ehk täielikult ühe lastekodu lapsed. Ka said tüübid oma telgile tasuta uued vaiad ning jätsime Hannese nendega tegelema, ise läksime Birksiga teistesse poodidesse saapavariante vaatama. Kuna unustasime öelda, kuhu me läksime, pidi Hannes poemüüjalt küsima, kuhu ta meid saatis ning seejärel saigi ta meile joonistatud kaardi abil järgi joosta. Nali oli selles, et ka Birksile oli sama müüja joonistanud samasuguse kaardi.

Otago Peninsula 'sse sõitsime Dunedin'ist. Seal ootas meid jalutuskäik Lovers Leap 'ile ehk looduslikule sillale. Teekond parklast vaatamisväärsuseni kulges läbi lammate aediku nii et pidime hästipügatud murul kalpsama pabulate vahel. Ka peesitasid lambad teel ees ja meie lähenemisega panid ehmunult jooksma. Tagasiteeks valisime teise alternatiivse tee ning nii saimegi pikalt mööda liivadüüni üles ja hiljem alla ronida.

Tunnel beach 'il ei viitsinud ma ennast mäest alla vedada nii et vaatasin kõrgemalt seda vee poolt uuristatud kivimürakat. Hiljem ilmnes, et seal oli ka pikk tunnel, mis viis ilusale eraldatud rannale.

Nugget Point 'is oli majaka juurest näha hiiglaslikke vees olevaid kivimürakaid. Teekond parklast majakani kulges läbi tuule poolt punutud puude nii et kõndisime justkui tunnelis.

McLean falls 'i jõudsime õhtuhämaruses, aga sellele vaatamata oli jalutuskäik mööda vihmametsa kulgeval rajal päris äge ja raja lõpuks jõudsime võimsa ja mitmekorruselise koseni.

Fiordland on oma nime vääriline. Autoga sõites hakkasid meid kõrguvad mäeahelikud jälitama ja need kasvasid aina kõrgusesse. Peale mõnda aega käänduvaid teid sõites jõudsime päeva matkani ehk Gertrude saddle ’ ini. Kohe alguses selgus, et rada pole tähistatud ning tee tuleb leida ise ning seepärast panimegi kohe mööda vale rada ajama. Õnneks olid mõned tokid siiski püsti ja ka inimesed ise olid suunavaid kivihunnikuid kividele tekitanud. Nii seiklesimegi tipu poole ja minul hakkas aina hirmsam kuni ühel hetkel kurjakuulutavat trossi nähes murdusin. Utsitamise peale rassisin lõpuni ja see oli seda tõepoolest väärt! Nägime läbipaistva veega jugasid ja järvekesi ja lõpuks olime sõna otseses mõttes peaga pilvedes. Peale viit tundi matkamist sõitsime edasi, hüppasime läbi tee peale jäänud The Chasm 'ist (vägev kosk, ülima survega ) ja vaatasime Milford Sounds'i suunduvate laevade sadamat. Siis pöörasime autol otsa ringi ja hakkasime fjordide maalt väljuma. Enne veel nägime, kuidas Kea ründas meie ees olevat autot ning seejärel proovis ka meie omalt antenni näpata, siis hüppasime läbi Lake Marian ’ ist ja sõitsime edasi Lumsdeni'i poole.

Sünnipäeva hommik algas hirmutavalt. Nimelt hakkas seitsme paiku pihta kõva sireen ning koheselt tekkis mõte, et kas on tulemas suur tornaado või mis veel hullem, maavärin. Sireen kestis päris pikalt ning teisedki laagriplatsilised tulid oma autodest välja vaatama, mis toimub. Lõpuks sõitsid kaks tuletõrjeautot kiiresti sireenitades mööda ning nii saimegi aru (ja hiljem uurimisega kinnitust), et elukutseliste tuletõrjujate asemel on Lumsdenis vabatahtlikud, kes häda korral välja kutsutakse. Siis põõnasime veidi veel ja juba ilmusidki B&H mind äratama, sain salapärase kaardi ja järgmisena sooja hommikujoogi külma vastu ehk kakao. Kuna eelmisel ööl oli suur tuul, siis jäin autosse magama, kuigi Hannes proovis mind pikalt ümber veenda. Siis saingi teada, et neil oli olnud plaanis tulla mind telgist ja külmast kakaoga päästma. Siis aga liikusime edasi Queenstown'i , kus ootas järgmine üllatus. Läksime Escape Quest'i müsteeriumi lahendama ja ruumist pääsema. Oli väga lahe ja saime üsna hästi hakkama, enne aja lõppu oli juba ukse avav kood käes, aga me ei teadnud, kes on pangaröövel. Nii lasimegi aja nulli. Instruktor kiitis meid hea töö eest, sest vihjeid polnud tal vaja meile edastadagi, aga mingil põhjusel jäi meil arusaamatuks, kes siis kulla pätsu pani. Sellele vaatamata oli meil väga lahe! Edasi suundusime Fergburger'isse Uus-Meremaa legendaarseimat burgerit nosima. Olime juba internetist lugenud, et ootejärjekorrad on päris pikad ja nii see oligi. Burkse ja friikaid koos kokaga kugistades olime oma valikutega väga rahul ja asjad olid oma hinda väärt, aga tuleb tunnistada et originaalne Fergburger on parim! Seejärel läksime punnis kõhtudega Ben Lomond'i matkarajale, aga kuna pilved aina kogunesid, nähtavus oli halb ja vaikselt tibutas sadada, pöörasime Birksiga otsad ringi ja Hannes lippas edasi. Nagu arvata oli, siis meeliülendavaid vaateid ei olnud, aga mida nägi, oli siiski ilus.

*Postituse tõin Teieni pesumajast, sest kus oleks parem oma sünnipäeval olla.