#suurlinn

[jeintalu]

Voltšanski lahingud

Praeguseks on selgunud olulisi detaile.

Piirilinn Voltšansk ei olegi nii väike asula ja on olemas isegi niisugune asi nagu Voltšanski lennuväli. See lennuväli on praeguseks Vene sõduritel juba selja taga.

Voltšansk asub Severni Donetsi jõest ida pool. Jõgi on kõrgete kallastega, mitte väga lai, aga sügav ja kiire vooluga.

Kuna suurlinn Harkiv asub jõest lääne pool, siis lahingud Voltšanskis pole Harkivi kaitseks otseselt olulised, on aga olulised idarindel toimuva jaoks.

Praegu pealetungis "Põhjatorm" osalevate sõdurite arvuga Venemaa vaevalt et suudakski vallutada suurlinna Harkivit.

Tõenäoliselt püüavad Vene väed praegu Harkivile aga võimalikult lähedale pääseda.

Niisiis on Voltšansk Harkivist ida pool, teisel pool raskesti ületatavat jõge.

Eile loopis Venemaa Voltšanski linna muuhulgas 50 lennukipommi kaaluga 500 kg ja isegi 1500 kg.

Voltšanskist põhja pool tungisid Vene väed Ukraina kaitseliinidest läbi ja tungisid linna serva.

Praeguseks on Vene väed vallutanud kingatehase ja lihakombinaadi.

Ukraina väed on taganenud südalinna kõrghoonetesse.

Elanikud on evakueeritud.

Linnas olevat juba praegu vähe purunemata maju, aga võib-olla on selline pilt ainult seal, kus lahingud juba käivad.

Ukraina vägede selja taga on Vene väed kohe pealetungi alguses sildu hävitanud, lõigates ära ukrainlaste varustusteed.

Ukraina koondab Voltšanskisse lisavägesid, kaasaarvatud eliitüksusi. Samuti koondatakse reserve Harkivisse.

Voltšanski ründamisel osalevad kuulu põhjal Venemaa profid, mitte ajateenijad.

Vene väed tegutsevad Harkivi suunal suure osavusega.

Ukraina on Harkivi kaitse eest vastutavat kindralit kahe kuu jooksul vahetanud juba kaks korda tänaseks.

Kindlasti mõjutab sündmuste kulgu see, et Harkivi elanikkonnast suur osa on venelased, kes pole Kiievi praeguse võimuga rahul.

[estralians-blog]

A whole new city to #discover 》 》 》 #cbd #city #bigcitylife #citylights #linn #suurlinn #skyline #skycity #skytower #newcity #skytowerauckland #bigcity #aucklandskyline #auckland #aucklandcity #aucklandatnight #visitauckland #TravelTheWorld #travellers #wonderfulplaces #quoteoftheday #photooftheday #estralians (at Auckland, New Zealand) https://www.instagram.com/p/B3VyFL8JYbW/?igshid=ylf0osezg86z

[kk-ngk]

10.04.2017 Ghana

Tunnen, kuidas selline kõikehõlmav väsimus hakkab vaikselt mu üle võimust võtma. Lahkusime hommikupoolikul majutuskohast, et suunduda Kumasi Culture Centre'sse. See linn on tõesti väsimatu!! Läppunud õhk, lärmakas liiklus, häälekad pealetükkivad müüjad, kes saiapätsidelt hallituskoorikuid maha lõikavad, räpased tänavad ja talumatu kuumus. Just puhtast jahedast õhust ja vaikusest tunnen kõige rohkem puudust, lärm ja pidev mustus väsitavad lihtsalt nii väga!! Pealegi ei kannata ma üldse neid pidevalt meiega kaasa hõljuvaid imalaid-magusaid lõhnu, mis vahelduvad tänaval roiskunud toidu ja seletamatu raipehaisuga; praegu ajab mu enda kreemi ja deodorandi lõhngi mul südame pahaks. Aafrika näitab lihtsalt kordamööda oma sadat erinevat nägu (aga ma armastan teda ikkagi väga). Koju Eestisse jõudes olen lihtsalt täiega vähenõudlik!!! Kumasi Cultural Centre on selline väike käsitöö- ja kunstipoekeste rajoon. Enne seda otsustasime pangas raha vahetada, mis võttis muidugi üüüratult aega ja ühtlasi lõhkusime kogemata ära panga ainsa töökorras ATMi ehk kohaliku pangaautomaadi. Kui lõpuks asjad aetud saime, püüdsime tänavalt koos eriti lõbusa ja ilusate vasikaripsmetega juhiga takso, kes meid kultuurikeskusesse sõidutas. Kultuurikeskus oli nagu suur rahulik park keset Kumasi lärmakat suurlinnamelu. Tegime tiiru käsitööpoodides; muuseas tutvusin raamatupoes eesnäärme tervist puudutava raamatuga; otsisin nagu tikutulega taga päriselt ilusat postkaarti (lõpuks loobusin, sest leidsin, et neoonvärvid ja veel grotesksem font annavad Ghana tegelikku esteetikat ehk jõulisemaltki edasi); mõtisklesin, kuidas peaaegu ükski mu sõber ei hooli enam suvalisest pahnast ja leppisin hiljem tagasihoidliku, aga ikkagi toreda noosiga. Lisaks keeldusin viisakalt paarist armastusavaldusest ja ühest usuteemalisest diskussioonist. Kultuurikeskuses saime veel kokku Evansiga, kes on Victor More'i 23-aastane poeg! Evans oli täpipealt nagu Victor ja me ajasime temaga veel restoranis cocat juues pikemalt juttu. Kuna pidime veel mõistlikul ajal Obuasisse jõudma, et seal poiste ja Sherifiga kohtuda, võtsime takso, et bussijaama jõuda. Oli kolm võimalust: valida metromass, mis on kallim ja mugavam ilma vahepeatusteta variant; siis tro-tro, mis teeb igale soovijale peatuse ja kus ruumiga just priisata pole; ja siis veel takso, mis on suure tõenäosusega logu. Algne plaan metromassiga minna ei läinud läbi, sest buss oli juba täis (kusjuures bussid lahkuvad siis, kui need täituvad, mitte kellaajaliselt ja regulaarselt). Seega leidsime ruttu taksojuhi, kes oli nõus meid sõidutama. Jätsime Evansiga hüvasti ja hüppasime peale. Takso oli logu ja kujutasin endale ette halvimaid võimalikke stsenaariumeid- kõht oli ka tühi ja süda kippus täiega pahaks minema. Õnneks pidi Sherif koos vani ja poistega meile poolele teele vastu tulema, nii et sõit läks kiirelt, aga taksojuht oli natuke kuri ja ei olnud nõus väga kirvest hinda kuidagigi alandama. Olime jälle keset liiklust ja lõpmatut rodu toiduputkasid - peas kausse kandvad naised sõna otseses mõttes tõmbasid meid autost välja, tee tolmas, asfalt sulas kuumusest ja kõik lõhnas nagu praetud plantaan ja palmiõli. Ostsime natuke yam'i ja läksime poodi varju, kus tutvusime aja surnuks löömiseks veel kohaliku kaubaga. Varsti oli päästja Sherif koos saatjaskonnaga tagasi!! Algas sõit Cape Coasti, mille lähedal beach resortis oli plaanis järgnevad ööd veeta. Loodus rannikul on lopsakas ja roheline, meie tee kulges osaliselt veel mööda rannikut ja palmialleesid!! Kohalikesse rannakülakestesse jõudsime just sellel ilusal kuldsel tunnil, kui päike juba vaikselt loojub ja Ko-Sa beach resorti napilt enne hämardumist! Saime kätte oma väga armsa bangaloo-toa, mis stiilipuhtuse eest lisapunkte saab (prussakaid leidsid poisid enda omast siiski...ja peeglist tunnen ka väga puudust! Miks Aafrikas igal pool nii vähe peegleid on??). Umbes 100 meetrit meie toast on imekaunis liivarand ja hiiglaslike lainetega Atlandi ookean!!! Suundusime kohe ookeanivaatega restorani kohalikku kala sööma (esimene korralik toidukord pärast hommikusööki!!) ja kassipoegi ülejäänud kalatükikestega toitma. Was good!! Pealegi saab siit umbes 1,75 euro eest väga head värskelt pressitud apelsinimahla 🍊 Suurlinn Kumasi oli meid täiega läbi võtnud, aga pärast õhtusööki seisis veel ees pesupesemine, mis kujunes Mai ja Hedvy seltsis äärmiselt meeleolukaks. Meil oli suuur kolm pangetäit pesu, mis me õue kraani äärde vedasime. Rääkisime vanaemadest, jagasime parimaid tehnikavõtteid ja saime lähedal asuvas bangaloos elava pereema käest pahandada, et niimoodi lärmame, sest tema lapsed juba magasid. Duši all laulsime dušiklassikat- "Kui on meri hülgehall" ja "Põhjamaa" kõlasid ookeanikohina taustal veel eriti pidulikult. Tervitan Marta Lottat! Enne magamaminekut tahtsin veel, ise juba pidžaamades, mere äärde jalutama minna, sest ma väsin õudselt ära, kui aega lihtsalt üksinda olemiseks on liiga vähe. Minuga liitus peagi öövaht, kes tuli uurima, et ega ma halbu mõtteid ei mõtle ega pimedas üksinda ujuma ei lähe. Seda olingi oodanud, küll aga mitte seda, et ta minuga pikemalt chillida kavatseb. Ja kui tüütuks ta osutus!!!! Sujuvalt liikus ta ebamääraste do-you-have-a-boyfriend-küsimuste juurde ja ütles mitu korda, et peaksin ikkagi Ghana mehega abielluma ja kutsus mind lõpuks külla ka. Lõpuks aitas lihtsalt otsejoones ära minemine:-)))))

[professionallimits-blog]

URBANISTIDE VÄLJAANNE U

All the issues of Estonian Urban Review U can be found here, the English translation is available from the 10th issue onwards.

U on Eesti urbanistide veebiväljaanne, mis on ilmunud mõnekuuste vahedega alates 2010. aastast. Kokku on antud välja 19 numbrit, neist kõige hiljutisem 2017. aasta kevadel. Kui esimeste numbrite näol oli tegemist uudiskirjaga - kahtlemata oluline ja huvitav, kuid 5-6 aasta distantsilt vaadelduna pigem aegunud - siis uuemad numbrid on tunduvalt pikemad ja sisukamad, käsitledes lisaks päevakajalistele sündmustele ka mõnda spetsiifilist laiaulatuslikumat teemat, olgu selleks siis Berliini või Helsingi linnaplaneermises toimuv, post-sotsialistlik linnaruum, koostöö teiste Balti riikidega või linnaseltside ja vabaühenduste tegevus. Juba 6. numbris esineb ka ingliskeelseid artikleid, alates 10. numbrist on väljaanne ilmunud paralleelselt eesti ja inglise keeles. Kõik seni ilmunud numbrid on leitavad siit.

Üks põhjalikumalt käsitletud teemasid, mis on läbi käinud mitmest numbrist, on (post-)sotsialistlik arhitektuur ja linnaruum, selle võlud ja valud, minevik ja tänapäev ning ehk kõige olulisemana - selle tulevik.

Lisaks otseselt sellele teemale pühendatud artiklitele jõuab Nõukogude pärand kui ruumiline ja sotsiaalne reaalsus otsapidi pea igasse Eesti urbanistikat süvitsi käsitlevasse artiklisse. Muuhulgas on see ka otseselt informeerinud linnaaktivismi kujunemist, millele lääne poolt liigset pehmust ja keskklassilikust on ette heidetud. Ühest küljest on sellist kriitikat kerge kõrvale heita - kuskilt tuleb ju alustada ja seda tüüpi protsessidel on teatav sisemine loogika. Samas annab ajakirja 10. numbris välja maalitud pilt tulevikuühiskonnast, kus kätte harjunud individuaalsuseihalus ei kao kuhugi ning eraisiku privaatomandi asendab seltside ja naabruskonnaühingute sama-hästi-kui-privatiseeritud omand, omajagu mõtlemisainet.

Väga huvitavaks osutusid ka erinevate linnade ja piirkondade - New Yorgi, Helsingi, Berliini ja Baltikumi - urbanistliku tegevust kajastavad erinumbrid. Vahest kõige rohkem avaldas mulle muljet Berliini number, mis andis hea ülevaate linna arengust peale Berliini müüri langemist ning uuris paradokse, millest moodustub rikas vaene kapitalistlik anarhistlik suurlinn. Eriti huvitavaks - kuigi ka omajagu masendusttekitavaks - osutusid artiklid, mis käsitlesid Berliini skvotte, nende elulugusid ja seda vähest, mis neist tänaseks päevaks järgi on jäänud.

Kreutzigerstraße skvott Berliinis

Architect Maurer knew very well that the city in which he lived [Mustamäe, a Soviet housing estate] was an invention of the twentieth century. ... Maurer also shared the opinion that the creation of a new town was inevitable. One had to get rid of the evils of the previous formation. Le Corbusier and his numerous followers in all the countries of the world explained why the old town grew outdated ... The new towns had to be different ... The dark, dirty courtyards would disappear. Air and sunshine would be accessible from all sides. ... [However,] [b]uilding new towns came up against amazing, quite unpredictable obstacles. ... For example, at the beginning of the fifties, a real new town was built in the United States, in St. Louis. It sprang up on the site of a former dirty suburb. It was designed by the finest architects. ... [But] [f]inally, the new town was almost empty. ... The attempt to change society and living conditions in the USA was reported to have ended in the municipality’s decision, in the mid-seventies, to blow up the abandoned dreamtown which had got out of control. This was the people’s answer to their benefactors! ... Maurer observed with astonishment how the architects of the new generation despised the City of the Sun ... He remembered the sadness of a celebrated architect who liberated the outskirts of Rio de Janeiro from its squalid favelas and erected instead of them a beautiful, spacious, functional satellite town. Never again would hot-blooded samba rhythms ring here, the famous architect had sighed. And they hadn’t. But the architect made his choice. He preferred human happiness to the samba. Had the choice been wrong? Maurer asked himself indignantly. Would it be better to prefer the samba to human happiness? Down with Mustamäe! Let’s dance the tuljak between the vendors’ stands on Stroomi Beach. This was what the new generation of architects wanted to do in Maurer’s opinion ... And they said the senseless large fields between the dull monsters that were the buildings were neither nature nor street, neither places nor spaces, neither roads nor squares. One could neither relax nor stroll there, neither lie down nor take a breath of fresh air, and the only idea they really seemed to suggest was that of drinking. Architect Maurer knew very well that not everything had turned out perfectly at Mustamäe. ... [But] Maurer hated nostalgia. ... He preferred the Sun to the Moon.

Excerpts from: (1985 [1979]) The Autumn Ball. Scenes of City Life [Sügisball] (Tallinn: Perioodika), p. 85–91).

- Merit

[summertimesosad]

[kk-ngk]

09.04.2017 Ghana

Päev algas sissemagamisega, sest mitte ükski äratuskell meie toas ei üritanudki meiega koostööd teha, kuigi plaanis oli varakult päikesetõusu vaatama minna ja hommikune kanuusõit ette võtta. Tervet ööd ja hommikupoolikut Moles saatis katkematu paduvihm, mida tänu hotelli plekk-katusele läbi une kuulsin. Poisid olid siiski varahommikul safarile filmima läinud, meie sõime hommikust ja läksime uurima, kas saame ka hilisemale kanuuretkele minna. Muidugi saime! Meid sätiti suure maasturi kõrgele katusele pinkidele, et sõita Mognori külla, kust kanuusõit algama pidi. Meiega liitus giid Mohammed, kes kandis Hugo Bossi särki ja oli hästi jutukas. Ma nautisin kogu sõitu nii väga! Tuul oli tugev ja jahutav ja ma laulsin kõvasti üht Aafrika laulu, mille Jette ja Taavet mulle Karepal õpetasid. Paid neile!! Mognori küla kogukond kannatab, sest park rajati osaliselt ka nende maadele. Koostöös rahvuspargiga töötavad küla poisid kanuutrippide aerutajatena, mis on mu meelest väga tore. Tegime peatuse kohalike hütikeste juures mangopuu all, kus kohalikud lapsed meie värvilisi kingiks saadud käevõrusid uurisid ja patsu andsid. Mohammed viis meid moringapuud vaatama ja murdis meile vilju kaasa- moringast tehtud pulber on paljudes meie superfood-segudes ka, kohalikud närivad seemneid lausa toorelt. Jõgi, millel kanuud meid juba ootasid, oli öisest sajust sogane ja armsast Piusast umbes poole kitsam. Krokodille kahjuks ei kohanud, aga kirjusid linde ja kaldal pesu pesevaid naisi nägime küll!! Meie kohal kõrgusid puud, mis tegid jõeoru hämaraks ja roheliseks. Mingil hetkel pöörasime otsa ringi ja kanuukutid sõidutasid meid tagasi. Tunnike jõel vaikuses kulus linnamelule ja liiklusummikutele vahelduseks vägagi ära. Tagasi Mole'sse jõudes pakkisime jälle kiirelt oma kotid, et enne pimedat Kumasisse jõuda. Van koos konditsioneeri ja juht Sherifiga, kellest mul pidevalt nii kahju on (mees teeb lihtsalt 10-tunniseid tööpäevi ja endal on natuke sellise tagaistmel lösutava rikkurturisti tunne), hakkasid juba koduseks saama. Sõime teeäärses restoranis mitte-nii-head jollof'it (kohalik riisiroog), kus meid eraldi rikkamate inimeste söögisaali paigutati. Kumasi eeslinna ummikutes hakkas jälle sadama ja kaugemal lõi äikest. Majutusasutuse värava tegi lahti turbani ja vihmamantliga kuri mees, kes nägi välja nagu mõni prints. Tuba oli taaskord askeetlik ja kõle, aga maja rõdudel kohtasin palju kassikesi. Voodi peal selga venitades tundsin oma lina lõhna, mis polnud just kõige värskem:-))) Uni oli ikkagi hea ja järgmisel päeval ootas ees väsimatu suurlinn Kumasi!!