#minule temale

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[kaelakiik]

...Teadmata tunnil enne hommikut- nii me istusime, kaks verist sõnumitoojat, ning suitsetasime. Ma vaikisin, mul olid sõnad otsas, kuid tänu temale püsis vestlus üleval....

...Teades vastust, ta küsis siiski: "Kas sa Jumalasse usud?" Mulle oli piisavalt, mu eesmärk oli moondunud ja endale aru anda oli üha raskem. Ma ei tundud enam midagi. "Jumalad on inimeste enda looming, et anda vastuseid küsimustele, mida nad kardavad endale ise anda" vastasin külmalt.

"Võibolla on sul õigus, kuid iga inimese jumal on tema iidol. Sa ei saa maha kiskuda kellegi teise iidolit, nad peavad seda ikkagi ise tegema. Igal inimesel on oma jumal, oma tõde, oma uskumus."

Pärast hetkelist vaikust ütlesin: "Minule pole siin enam midagi, mulle aitab."

"Päikseke tunneks rahulolu, kui näeks, mis tehtud sai."

"Ta ei tunne midagi, ta lebab külmas maas."...

-Igavesti meiega.

[kirkeerbi]

2020

Siin me nüüd oleme, õnnelikult uues aastas ja meil on ülimalt hea meel.

Uus aasta tuli Austraalias väga... teistmoodi. Väga vaikselt ja sõna otseses mõttes. Kuna vana aasta õhtul läks pererahvas sõpradele külla ja teine eestlane kella kaheksast magama, jäime me Anderiga kahekesi. Meie ja hullud koerad, kes ei suuda kuidagi hakkama saada, kui Tiiat ja Bradi kodus ei ole. Igatahes polnud meil erilisi hõrgutisi suupisteks ega üldse mitte midagi, seega me praadisime lihtsalt ära oma peatselt halvaks mineva kana ja ostsime paar pakki krõpsu, et end teleka ees tegevuses hoida ja uue aastani vastu pidada. Lõppude lõpuks saime oma praekanast kõhud nii täis, et krõpsud jäid alles ja seisavad praeguseni riiulis. Vahest kui blogi kirjutamise lõpetan lähengi ja teen ühe paki lahti, sest miks mitte hommikusöögiks krõpsu süüa? Kõhud täis söödud istusime kahekesi teleka ees ja uue aastani oli ikka neli tundi minna. Nõnda me vaatasime 2019. aasta viimase asjana ära tõsielul põhineva filmi Aafrika kuivast kliimast, näljast, koolihariduse omandamisest ja tuuleenergia avastamisest. Päris huvitav oli, üle pika aja ka mõni normaalne film, mida vaadata. Õue läksime 15 minutit enne kella kahteist. Kui Eestis hakatakse ilutulestikku laksma juba kell kümme, siis siin oli ka 15 ja 10 ja ka 5 minutit enne uue aasta tulekut haudvaikus. Mitte ühtki pauku. Mõtlesime Anderiga, et oh päris lahe, et kõik ootavadki ära täpselt selle 00.00 ja siis hakatkase laskma. Aga. Kell sai 00.00 ja taevasse lendas eemalt üks punane tuluke... ja see oligi kõik. Kümme minutit hiljem tuli veel kaks samasugust ja ei midagi rohkemat. Imelik oli ka see, et isegi kaugemalt ei kostnud sähvatusi ega kõminat ega üldse mitte kui midagi. Vaikus, meie jaoks nii naljakas. Ja oligi uus aasta käes, juhuu! 😀  

(Ma uut aastat ootamas)

(Ander veidi kõrgemal, lootuses näha rohkemaid rakette hahah :D)

(Päris hästi sain selle põhimõtteliselt ainukese paugu pildile :D)

Ega tegelikult pole imestada midagi, miks siin piirkonnas ilutulestiku omamine illegaalne on. Nii palju põlenguid on ümberringi ja tundub, et asi läheb aina hullemaks. Ka siin Karrathas mõned nädalad tagasi läksid lagendiku peal põõsad leekidesse ja üks Centurioni kuller helistas hädaabisse, tundub, et sellest saadi jagu, kuid see ei pruugi nii jääda. Vaatasin just ennist üht Austraalias tulekaarti, mida uuendati kolm päeva tagasi ja päris kole näeb asi välja. Ma ei kujuta ette, kuidas sellist meeletut tuld kustutatakse või õigemini tundub, et ei olegi võimalik kustutada, tundub nagu kõik põlebki maatasa ja siis saadakse alles kontrolli alla. Väga hirmus selline olukord. See on minu arvates ka üks miljonist põhjusest, miks on Eestis kõige parem elada – niiske kliima.

(Leidsin sellise tulekaardi, me oleme kuskil seal ringi juures.)

Kuigi Karrathas hetkel põlenguid ei ole (ptüi, ptüi, ptüi), kisub siin tormiks. Siin on kolm ohuvärvi - sinine ehk risk tormiks on 0,01 protsenti, tohib tööle minna, aga võib juba tuuline olla, kollane ehk me Centurionis siis enam tööle minna ei tohi, autoga on keeruline tee peal püsida ja punane ehk kõik poed, ettevõtted on kinni, õue minna on keelatud. Eelmine aasta oli sinise häire ajal puid maha langenud ja paar inimest vist isegi ka elu kaotanud, seega ma ei oska arvata, milline ilm võib kollase ja punase häire ajal olla. Uueks nädalaks lubatakse igatahes tsükloni tulekut ja võimalik, et kisub väga tormiseks. Ka eile ja täna on mitu korda sadanud ja kuigi päike poolenisti paistab pilve tagant, siis iga natukese aja tagant müristab ja lööb välku. Tuul on väga-väga tugev. Inimesed on valmis tsükloni tulekuk, seega wc paber ja vesi on esimesed, mis poest kaovad. Aga eks me näe, mis siin saama hakkab, praegu lihtsalt tuul, vihm, päike möllavad kõvasti.

Tööst nii palju, et ma õpetan jälle uut inimest välja. Seekord üht Tšiili poissi. Kuigi alguses plaanis boss panna mind üht uut eestlast õpetama, siis nüüd läks too eestlane hoopis ühe austraallasega ja Tšiili poiss tuli minuga. Mul on isegi väga hea meel, et boss sellise lükke tegi, sest ega eesti keeles pole mul tollele uuele midagi õpetada, tema emakeel on üldsegi hispaania keel, aga ta räägib väga head inglise keelt. Minu keelepraktikale on see suurepärane ja ta saab kõigest aru, mida ma räägin, ma ei pea mõtlema, kuidas midagi öelda, vaid ma lihtsalt ütlen. Väga huvitav mõelda, kuidas keelekeskkonnas viibimine nii palju arendab. Igapäevaselt telefoni teel mingite probleemide lahendamine, klientidele helistamine, bossi ja teiste töölistega suhtlemine, pererahvaga rääkimine jne jne jne teeb oma töö. Väga tihti juhtub nüüd isegi sedasi, et kui keegi kuskilt kaugelt hõikab midagi või räägib ülikiirelt või pudistab või räägib naerdes, siis ma saan aru (kuigi loomulikult on ka neid olukordi, kus tuleb asju üle küsida, teinekord ka mitu korda). Kuidagi aju on hakanud kõike inglisekeelset paremini haarama. Ja mitte ainult minul, Anderil ka, lihtsalt temal tuli siia sisse sulandumine lihtsamalt, sest tal oli tänu korvpallimängimisele veidike keelepraktikat olemas (treenerid välismaalased, välismaal reisinud palju jne). Ma ütleks, et mul oli null, sest need korrad, kui välismaal kohvikus või restoranis süüa tellid ei ole võrreldavadki pärsielt inglisekeeles suhtlemisega. Ma ise olen ikka enda üle uhke ja mul on hea meel, et boss näeb, et ma saan nii hästi hakkama, et teist inimest välja õpetama hakata. Mulle väga meeldib seda mugavustsoonist välja asutmist võrrelda helistamisega. Sest olgem ausad, ka eesti keeles võõrastele inimestele helistada (nt tööandjale, töökuulutusele asjus, panka, kuhu iganes, kui on vaja midagi küsida või mingit probleemi lahendada) on ikka päris sündant kloppsima panev tegevus. Nüüd kujutage aga ette, kui seda kõike tuleb teha inglise keeles ja teine kord nii, et keegi istub sul kõrval ja kuulab, kuidas sa räägid. 😀 See on mõnus väljakutse, aga ega meile ei anta siin valikuid. :) 

Eile olime mõlemad tööl ja tänasel tuulisel pühapäeval lebotame niisama, õhtupoole peame veel süüa tegema, toa võiks juba varsti ära koristada, pesu tuleb pesema panna,  pidime veel poodi minema, Ander tahtis peavõru ja võib-olla ostame poest veel mingit jampsi. Tuleb selline tüüpiline pühapäev. 😊 Aga kõigepealt pean ma Anderi üles ajama.

(Ei teagi täpselt miks, aga üks hommik oli Anderil pool alumist näopoolt paistes. Kui ei teaks arvaks, et tal on suu täis ja sööb parasjagu midagi. Veider igatahes.)

Sellised lood on sellest nädalast. Mul eriti palju pilte seekord lisada pole, aga veidike midagi ehk leian.

[misoneluamaliega]

 Sotsiaalmeedias vaimse vägivalla ohvriks

Kirjutan teile oma loo vaimsest vägivallast sotsiaalmeedias. 

See on päris veider tegelikult, sest olen üsnagi selline inimene, kes ei soovi kunagi teistele halba. 

Mulle pole kunagi meeldinud inimesed, kes arvavad, et nad on kuidagi teistest paremad. Lõpuks oleme kõik ühest suurest konnatiigist pärit ühtemoodi.

Ma olen alati mõelnud, et kui keegi on vastik, pahatahtlik teiste suhtes, siis ta ise vihkab enda elu niivõrd palju või ta on ise nii katki ning peaks hoopiski abi küsima.

Ma ei tuleks elusees sellise asja peale, et hakata kedagi sotsiaalmeedias sõimama ja seda veel enam mingisuguse feik konto alt.

Isegi kui näen tänava peal koera, ürtan teda päästma minna, et kutsa saaks ilusti oma turvalisse koju tagasi.

Imekombel on siiski inimesi, kellele minu elustiil ei meeldi ja kellele olen millegagi jalgu jäänud. Kui ma vaid teaks põhjust ...

Igal juhul kõik algas märtsis 2018. 

Suhtlusportaalis instagram hakkas mind vaimselt alavääristama varikonto nimega carollepik. See kõik sai täpsemalt alguse 19 märts 2018.

Ta tegi seda vahetpidamata nii iga kuu või isegi iga nädal kuni 11 mai 2018.

Iga minu lisatud “story” või üles laetud pildi peale instagramis kommenteeris halvustavalt ning provotseeris mind temale vastama, millele ma väga ei reageerinud.

Ema on mulle ikka öelnud “ära sitta puutu, sitt läheb haisema!”.

Niimoodi ma ka tegin. Olin vana rahu ise.

Selle aja jooksul vahetas antud isik korduvalt enda kasutajanime. 

Märtsis 2018. a oli kasutajanimeks carollepik, hiljem veel 3 erinevat kasutajanime ning 27. jaanuar 2019. a oli kasutajanimeks sbnmts.

Peale tema viimast katset, mis oli 27. jaanuar 2019.a, üritada mind provotseerida, tegin tema kommentaaridest ekraanipildid ja postitasin selle enda “storysse”. 

Pärast seda konto kustutati ning tehti uus kasutaja, kasutajanimega mrtinkspr.

11. maist 2018.a kuni 27. jaanuar 2019.a minu instagrami kontol toimetav vaimseterrori spetsialist vaikis. 

Arvan, et põhjuseks võis olla ka see, et lubasin avalduse politseisse teha.

Jaanuari lõpus sain oma sotsiaalmeedia kontol varjunimel all toimetavalt isikult uue sõnumi, mille sisuks oli jällegi vaimne vägivalt, ise samal ajal viibisin Austraalias, seitsme maa ja mere taga.

Lõpuks viskas ka minul üle. Võtsin ühendust Eesti politseiga. Rääkisin neile oma loo ära, nad tahtsid mind kutsuda tunnistusi andma, et saaks anda asjadele ametliku käigu, aga kuna toona viibisin Austraalias, ei olnud mul võimalust seda asja nii kaugele viia.

Siiani kahetsen, et see asi katki jäi ja mul ei olnud võimalust saada teada, kes nende varikontode taga olev isik oli.

Vaimne vägivald muudab inimese, kellele see suunatud on ebakindlamaks. Ebakindlus omakorda võib halvata mõtlemis-, mõistmis- ja teovõime. Ajapikku võivad murduda nii inimese vastupanu kui ka enesehinnang.

Keegi ei vastuta, kellegi teise õnne eest. Tundkem rõõmu teiste üle, kellel läheb võib olla “paremini” kui sinul.

Jätkem diskrimineerimine ja kadedus! Sina ei ole tema kingades olnud, et väita midagi väliste näitajate põhjal.

Meil kõigil on mängulaual mängimiseks samad mängukaardid.

Make love, not war! Peace!

Teie Amalie 💜

[kummikvillu]

venitan spordiklubi akna taga aega parajaks ja vaatan kuidas ilus lihasjas naine tõstab hantlitega aega parajaks temal on suured musklid minul on sitad luuletused aga jumala tõreda sihverplaadi ees  oleme me võrdsed sest jumalal on naistest ja luuletustest  sügavalt savi  aega nõidu ja raamatuid on alati põletatud  põletatakse  praegu  nii muuseas nagu tühje kaloreid

Kristel Rebane “minu naised ja teised loomad”

[i-want-to-rip-my-heart-out]

19.09.2020. 02.46

Tead, mis tunne on olla koos kellegagi, kes sinust ei hooli?

Ei tea? Hästi, oota, ma toon sulle tooli.

Ta räägib, et armastab,aga tegelikult ei hooli.

Ta räägib, et huvitub, aga tegelikult teda ei koti.

Enda vigu ei näe

Tema teeb kõik hästi

Mina kõnnin üle selle mäe

Temal vaid nina püsti

Iga õhtu nutad silmad peast välja

Talle teeb see vaid nalja

Kahetsen,et lasin ta sisse

Algul igatsesin ta magusaid kisse

Nüüd on ka minul pohhui

Tõmmata võib ta nahhui

Mind ta ei vääri

Neid käsi ma tema nimel enam ei määri

Mina ei kaotanud täna midagi

Vaid tema kaotas kellegi

Kes teda väga armastas

Nii palju, et see teda pimestas

Oli ta jaoks kogu maailm

kõige kõige kallim

Enam ma ei suuda vaadata talle otsa

Miks ma lasin sellel juhtuda?

Ei oleks arvanud,et me võime nii kiirelt luhtuda

Oma südant ma ei saa tagasi

Sina avasid oma pagasi

Ja võtsid selle kaasa

Nüüd läheb mul jälle üle aasta

Et taas korda kõik saada

[palunolehea]

KREEKA 2016 AUGUST

Piletid Tallinnast Ateenasse reisiks said ostetud juba varem, enne kui Londoni plaan üldse tuli. Veebruaris. Istusin ja tahtsin reisile, sest sügisel olin õdedega Eurotripil(Barcelona, Rooma, Corfu, Milano) käinud. Leidsin mingi hea pakkumise, ning tollel hetkel oli see ju esimene iseseisev reis ja ostsin veidike lolli peaga tagasipiletid Helsingi. Kuigi sellega ei tekkinud ka midagi hullult halba juurde. Laevapiletid sealt Tallinna läksid 7€ näkku ja lennukilt maha tulles sõitsime bussiga sugulaste juurde, veetsime veidi seal aega, jalutasime linnas ning läksime laeva. 

Igatahes. Külmal veebruarikuu päeval ostsin piletid, et veeta kreekas 20.-26. august. 

Kuidagi googeldades ja palju erinevaid postitusi lugedes otsustasime veeta mingi aja Ateenas ning siis mõnele saarele sõita. Valisin mitme erineva saare vahel, lõpuks võitis see, kus tundus olevat ilus, mitte väga turistirohke ning mitte väga kauge paadisõidu kaugusel. 

Tulime Eestist lahkumise päeval Kenni perega eesti-tripilt ning jõudsime hilja õhtul Jürisse ta isa korterisse. Meie lend pidi väljuma 3:30. Magasime paar tundi enne takso kutsumist ning kaheks selle ka tellisime. Lennujaamas oli sel ajal ilmselgelt rahvast vähe ning saime ülikiirelt(nagu Tallinna lennujaamas koguaeg) väravani. Seal selgus, et lend lükkub tund aega edasi. Lebotasime postimehe kott-toolidel ning oleks ka mõnusat und saanud aga nii kui natuke hakkasime ära vajuma hakkas meie kõrval mingi tsikk üli kõvasti telefoniga rääkima. Kartsime, et ta istub lennukis ka meie taga aga õnneks mitte. Aegan Airlinesiga lendamine on hoopis teine asi kui vana hea Ryanairiga seega lennuk oli ülimugav ning jäime kuni söögini magama. Lennukitoit oli nagu lennukitoit ikka.

Lennujaamast läksime rongiga kesklinna ning sealt oma ööbimiskohta. Meie linnaosa metroojaamast korterisse oli ~6min jalutuskäik ning korter oli ülimõnsa. Küll aga suutsime me omast arust kuidagi konditsioneeri ära lõhkuda, ja ei olnud ka imestunud, sest korteris olevalt kitarrilt lõhkus ka Kenn midagi ära ja noh.. meiega juhtub. Vahetasime korteriomanikuga sõnumeid kuni konditsioneeri pult maha kukkus ning seejärel kogu asi jälle tööle hakkas. 

 I päev 

Kuna päev oli juba kaua kestnud, visaksime asjad korterisse, vahetasime riided(sest no see oli ikka korralik suvi mis seal oli) ning läksime linna peale jalutama. Googeldasin netist välja free city tourid. Sealt tuli välja väga populaarne variant, et kohalik teeb tasuta ekskursiooni. Sisestad sinna enda huvid jm ja programm otsib sulle siis vastava giidi ning suhtled temaga sealt edasi. Kuni kohtumiseni teadsime me vaid inimese nime, ei mõelnud isegi kas naine või mees. Kohale jõudes tuli üks jalga lonkav väga vanem naisterahvas. Endine ajaloolane. Tegi siis meile linnatuuri. Viis kindlasti kohtadesse, kus me muidu ei käiks aga jalutuskäigu tempo oli vaatamata tema lonkavale jalale liikmises olles, kas väga kiire või paigal seistes väga väga pikkade pausidega. Viis meid ühte väiksemasse linna kirikusse ning tutvustas parke, ajaloolisi platse ning rääkis üldse Ateena lähiajaloost. Tema jutt oli väga arusaamatu ning ka meie suunavatest küsimustest ta vist väga hästi aru ei saanud. Ja asi ei jäänud keeleoskuse taha vaid tema isiksuse. Acropolise muuseumisse sisse ei viitsinud minna, sest linn ise on juba ise üsna muuseumiväärne. Ka meie giidike seda ei soovitanud. Küll aga ütles ta, et parima vaate saab muuseumi kõrgeimal korrusel asuva söögikoha rõdult. Viis ta meid sinna sisse(tõesti, me ei oleks ise sinna julgenudki minna, sest koheselt küsiti pileteid jm aga giidiproua ütles, et lähme vaid üles sööma). Meie saime oma vaate ja pildid viie minutiga valmis aga temal oli vaja taaskord tükk aega suitsetada. Ugh kui ebamugav. Meie, kaks noort, oma esimesel päeval kõrvetavalt kuumas Ateenas, tahtsime pigem ringi vaadata ja saada üldist infot ning fun facte ajaloost. Küll aga saime higist nõretava, lonkava, pidevalt suitsetava ja samal ajal meile seda igat pidi näkku puhudes vanamuti. Tegime talle väga palju vihjeid et lõpetaks nüüd asja ära(kokkulepitud oli 1,5h aga aega oli läinud sellest kõvasti rohkem) aga ta tahtis ikka igal pool veel käia. Lõpuks kaalusime lihtsalt põgenemist, kui ta varju oma järjekordsele suitsupausile läks. Raske otsusena mõtlesime, et see on siiski liiga ebaviisakas ning ütlesime talle, et peame ära minema, ajaliselt vaja. Ja siis jalutasime ise linna peal. Käisime suhteliselt tripadvisori top listi läbi ning ühel hetkel nägime seda sama naist tänaval kõndimas. Tegime koheselt kannapöörde ning põgenesime. Korralik trauma kohe Kreekasse jõudes. 

Igatahes oli minul järgmiseks välja otsitud The Hill of the Muses otsa ronimine. Õige valik keskpäeval kuumas seda teha. Ülesminek ei olnudki nii õudne - istusin vaid korra maha ning tippu jõudes oli 360 kraadi ülivinge vaade Ateenale. Seal ei olnud peale meie ühtegi inimest ka seega oli kõik veel kaunim.

Peale seda seiklust võtsime teepealsest kohvikust kerged söögid, läksime korterisse ning puhkasime. Õhtul, kui juba pimedaks oli läinud, otsisime Foursquare appi abiga söögikohti. Läksime võtsime ühe väga hea ratinguga kohast Souvlakit ja friikaid. Üli nämmad! Jalutasime veel mööda päikeseloojangus Ateenat ja see oli imeline. Kogu sealne arhitektuur ja üli chill ellusuhtumine. Mega mõnna. Pärast otsisime kohta, kus saab katusel süüa. Noh, meie tahtsime lihtsalt kerged joogid teha. Ühes ei olnud ruumi. Teine oli jäätisekohvik ning juba katuse-õhtusöögi osas üsna lootusetuna jalutasime niisama edasi. Sattusime ühte suvalisse kohvikusse, saime katusele laua ning tellisime veini. Nägime ilusti õhtutuledes Akropoli, linna ning meid ümbritsesid jutustavaid inimesi täis lauad. Hiljem läksime metrooga tagasi koju. 

II päev

Tegime kodus hommikusöögi ning sättisime linna. Alustasime päeva Parlamendi juures vahtkonna vahetuse vaatamisega. Rahvast oli mega palju, sealsed valvurid naljakates vormides ning üks asi checklistist maha tõmmatud. Läksime tagasi sinna, kus eelmisel õhtul Souvlakisid sõime ning käisime vaatamas millegi varemeid. Olime just pileteid ostmas ning kaarti ulatades küsis teenindaja, et see on ju tudengikaart, kas olete tudengid? Vastasime jaatavalt, mispeale ta küsis meie päritolu. Kui vastasime Eesti võttis ta maailmakaardi ette, ütles, et see on euroopas küll ning andis meile tasuta piletid. Meie küsimuste peale selgitas, et tudengitele on muuseumid jm vaatamisväärsused tasuta. Ülivinge rahavõit!

Sealt edasi läksime vana turuplatsi ehk Ancient Agora juurde. Üsna suure maa-ala peal mega palju varemeid, kujusid, infot. Just see, et enamus sellest maast oli paarikümne cm kõrgused üksikud seina või põrandatükid. Koht ise oli ikka üliilus, ülimõnus. Rahvast keskmiselt. Jalutasime mööda linna edasi, nägime mitmekülgset Ateenat nii huvitavate poodide ja kohvikutega. Ühes istusime ka jahutavaks joogiks maha. Võtsime suuna Akropoli. Päev oli ülipalav ning tee oli pikk. Peale piletite võtmist ostsime ka vee ning hakkasime veel ülespoole jalutama. Tippu jõudes oli minul juba nii halb olla ja uskusin, et minestan. Peas käisid mitmed stsenaariumid, kuidas Kenn tegutseb ja hädas on kui ma keset Akropoli pildi kotti pistan. Seega pidasin endale kõva motivational speaki, jõin vett(teel on väga palju vee võtmise kohti) ning istusin maha ja sisendasin endale, et ma lihtsalt ei tohi kokku kukkuda. Umbes kümne minuti möödudes hakkas parem ning jalutasime seal veel ringi. Saime mega palju ilusaid pilte. Ja samas ka Londoni sarnase arvamuse, et see tõesti on ülivõimas ja must-go koht aga samas kogu see ehitus ja turistimöll oli üsna meh. Mäe otsast sai taaskord ilusa vaate linnale. Ateena on ikka imeilus. Nii mitmegi kõrgema mäe otsast linna sees näed kogu vaadet linnale ning seda, et see on ümbritsetud ilusate mägedega. 

Alla tulles võtsime jahutuseks jäätist ning läksime Zeusi templi juurde. Tasuta pilet, tohutult varemeid ning päikesega lolliks kärssanud aju ja lihtsalt palju nalja ning itsitamist. Jalamehed nagu me olime võtsime suuna Panathenaic staadioni poole, mis ehitati kuus sajandit enne kristust ning kus toimusid ka esimesed kaasaja olümpiamängud. Kohale jõudes näed ka nn aia tagant piisavalt, saad väljas olles lugeda ahhetamapanevat infot staadioni kohta ning osta üsna kalli pileti. Viimase jätsime tegemata ning võtsime selle asemel jahutava joogi.

Sealt jalutasime National Gardenisse, mis oli ülimõnna ja suur park. Palju koeri ja kreekas on politseiks saamise jaoks vist mingi reegel, et pead 10/10 välja nägema, sest minu arvates kõik nad just sellised olid. Jalutasime veel veidi linnas ringi ning läksime metrooga koju puhkama. Meeletu kuumus võttis väga läbi.

Õhtul läksime taaskord vanalinna uudistama. Nägime armsaid kohvikuid, palju ilusat tänavakunsti ja nagu ikka mõnnat arhitektuuri. Meie põhiline aeg kulus Forusquarest kohvikute otsimisele ning nende külastamisele. Istusime jälle järjekordses maha, võtsime söögid ning veini. Nagu Kreekas kombeks(kui õdedega käisin oli ka iga kord nii) tuli koos arvega ka kaks Kreekale traditsioonilist shotti. Meenutavad veidi võib-olla minttut ja serveeriti külalislahkusest. Öö poole kui temperatuur alles inimlikuks muutus istusime metroole ning läksime koju.

III-VI päev

Sel päeval läksime Porose saarele. Siit algas meie puhkus-puhkuse osa ning mingit plaani ei olnud. Porosele minekuks pidime sadamalinna Piraeusse saama. Pakkisime kotid ning läksime läbi turu jalutades rongijaama. Käisime igasugustes vahvates käsitöö- ning muusikapoodides. Piraeuses jalutasime mööda linna, väga palju vaadata ei olnud, käisime poodides(mina kindlasti H&Mis) ning läksime sööma. Sattusime maailma parimasse söögikohta oma lemmikuid souvlakisid sööma - Street Souvlaki Piraeuses, kui sinna kanti satute. Koht ja teenindus olid megamõnnad ja -lebod, hind ka hea. Enne praamile minekut jõudsime ikka mitu korda jahutavaid jooke osta.

Praamile saamine oli ka omaette seiklus sest keegi ei osanud suunata kuhu minna, igaüks näitas erinevat poolt ning keelt ka väga ei räägitud. Lõpuks saime õigele praamile ning tegelikult ei olnud see meie jaoks praam midagi. Tegemist oli ühe Viking Line suuruse laevaga aga nemad nimetasid seda siiski praamiks. 

Praamisõit oli vist meie mõlema lemmikosa reisist üldse. Olime terve aja tekil sest jahutav tuul muutis õuesoleku meeldivaks. Nägime merd, meeletult saari ning päikeseloojangut. Hiljem sõitsime pimedas tuledesäras saartest mööda kuni jõudsime enda saareni - Porosele. 

Võtsime sadama juurest takso ning sõitsime hotelli Pavlou. Hotelli hind oli mega odav. Kolm ööd, hommikusöögiga pidi olema 177€(pidi, sest lõpuks arve, mis maksime oli vist 130€). Pildid kodulehel olid üsna kesised aga rahuldavad, kohale jõudes kuulsime ka, et need olid enne remonti tehtud pildid. Seega meid tabas ülimalt positiivne üllatus, hotell oli väga ilus ja mõnna. Recepioni uksest üle tee oli lamamistoolidega liivarand. Hotelli taga oli baariga bassein. Lebotasime pidevalt nii rannas kui basseini ääres. 

Meie p��evad koosneskidki vees ulpimisest, linnas või lähedal olevates kohvikutes imemaitsvat toitu nautides, tuppa jooki ja snäkke ostes või magades(kuumus oli meeletu!). 

Ühel päeval rentisime ka 24ks tunniks ATV. Sõitsime saarele ringi peale. Käisime mägedes varemetes, kirikutes, randades. Sõime mõnnas kohas lõunat, jalutasime mägede vahel ja nautisime vaateid. Igal pool olid mägikitsed ning ühes kohas suutis Kenn ühe enda juurde meelitada. Vahepeal sõitsime ATVga hotelli juurde ning õhtul uuesti linna õhtusöögile. 

Viimasel Porose päeval läksime hommikul linna, jalutasime kitsaste ja vahvate tänavate vahel, nägime palju kasse ja koeri ning käisime isegi muuseumis. Läksime praamiga tagasi Ateenasse ning võtsime airbnbst toa. Korteriomanik läks õhtul kohe sõprade juurde veiniõhtule ning meie õhtust sööma. Sõime enda viimase Kreeka õhtusöögi modernses ja ilusas restoranis. 

Järgmisel hommikul lendasime Helsingi ning muu info on juba postituse alguses.

wonder and go wander

[kristiinast]

Vastlakuklitest..

„Sai teeb paksuks,“ ütleb pea iga neljas eestlane tänapäeval vist. Kas ka Sina oled selle oma toidulauast eemaldanud? Või oled hoopiski end tembeldanud gluteenitalumatuks ja sootuks teravilja eemaldanud menüüst? Fun fact, kas teadsid, et alla 1% maailma elanikest on tõepoolest gluteenitalumatud. Arvad tõesti, et ka Sina kuulud nende alla?

Mul on natukene kurb meel, et enne vastlapäeva tuleb ette postitusi fitness-inimestelt, kes rõhuvad, et „ole tubli ja loobu vastlakuklist“ või veel parem „ kui jätad vastlakukli söömata, ei ole homme kuklipattu hingel ja olemine hea!“ Kas tõesti? Mis patt? Kas tõesti on sai Sinu vaenlane?

Väga suuresti on see kirjutis siin inspireeritud ka artiklist „Sai pole saatanast!“, kus on sõnaselgelt toodud välja, kuidas ja kellele võivad kiiresti imenduvad süsivesikud head olla. Pealegi, hea ja värske vastlakukli söömine on PUHAS NAUDING ja emotsionaalne rahulolu – värskelt ahjust tulnud kohev kukkel, päris vahukoor ja vanaema toormoos – kas ainuüksi seda kirjeldust lugedes ei hakka Sul sõljenäärmed tööle? Minul küll hakkavad, aga ju on asi selles, et olen lihtsalt iseloomutu ja nõrk. Või pigem lihtsalt... inimene?

Eks ma ikka jälgin Eesti fitnesstippude ja „profesionaalsete“ spordiharrastajate postitusi nii Instagramis, Facebookis ja blogides, mistõttu sageli satun ka taoliste juttude peale – valk on hea ja sai on halb, võtame välja nisujahu ja proovime seda küpsetist tatra- või mandlijahuga, asendame vahukoore keemiat täis proteiinitootega ning tulemuseks on supertervislik vahepala. Tavaliselt selliste postituste peale ma, kas:

pööritan silmi;

mõtlen, palju toetajad neile selle eest maksid või

tahaks neile vahelduseks pancake mixi pannikatele ehtsaid pannkooke vaniljejäätisega pakkuda.

Samas okei, ärge saage minust valesti aru, endal on ka hetkel kotis Nocco BCAA jook, Valio proteiinijogurt ja suur õun kui trenni poole sõidan. Jah, ma tarbin neid tooteid igapäevaselt, aga see jogurt ei ole kaugeltki „tee saleda figuurini“. Fitnessgurud kasutavad inimeste must-valget mõtlemist omakasupüüdlikult ära, luues illusiooni, et üht asja süües lähed kohe paksuks ja teist võtad kaalust alla. Näiteks, vana hea väide, sai teeb paksuks, aga suhkruvaba, vegan, gluteenivaba pannkook hoopis peenikeseks. Armsad, kes seda usute, elu ei ole nii must-valge, sest olulisus peitub siiski kogustes.

Pealegi, kui samas koogis on asendatud nisujahu mandlijahuga, siis tõenäoliselt saad seda viimast kooki süüa vähem, sest kaloreid on ju pea 2x rohkem – teadsid seda? Aga miks ikkagi mina seda jogurtit söön, on põhjus lihtne, mulle meeldib see ning sinna pole grammigi suhkrut lisatud, mistõttu see sisaldab 2x vähem kaloreid kui tavaline jogurt. Samas ma haaran vahel ka selle creme brulee jogurti, mis poes vastu vaatab. Lihtsalt igapäevaselt eelistan esimest varianti eelkõige seetõttu, et mulle meeldib süsivesikuallikana rohkem leiba ja saia süüa, jogurtist tahaks rohkem valku, pealegi mulle meeldib päris palju süüa ka, mistõttu vähene kalorisisaldus seda ka võimaldab. Lisaks, ei ole mul aega sageli lõunaks kanafileed või liha süüa, seega pean oma valgud saama mujalt kätte. Küll aga tava-eestlane ju istub lõunapausil laua taga ja sööb praadi, eksole? Seega pole temal vaja seda valku nii palju mujalt otsida.

Isegi kui ma ise tarbin valgurohkemaid toite, ei tule ma kunagi ülistama proteiinitooteid harrastajatele, ma ei paneks kedagi tundma end halvasti, et eile 1 või 2 kuklit ära sõi. Esiteks, ma teen seda ise ka! Teiseks, see on täiesti normaalne elu nautimine. Lihtsalt...  kui vähegi jõuate tehke ise. Naturaalne kodustehtud kukkel või sai on palju parem kui keemiat täis proteiini pudingupulbrid ja pannkoogisegud. Seega ära otsi alternatiivi kodustehtud küpsetisele ja Sa võidad tervises juba päris palju!

Homme mul ongi kindel plaan teha vastlapäeval ise odrajahukaraskit, hernesuppi ja vähemalt 10 vastlakuklit, millest suure tõenäosusega söön 3 tk ära. Kas ma nüüd peaksin end süüdi tundma ja kolmapäeval poolmaratoni jooksma? Ei, kindlasti mitte. See üks-kaks kuklit ei tee kedagi paksuks, sest sa sööd neid ÜKS KORD AASTAS. Ja kui söödki tihedamini, mis siis? Jah, mul ongi natuke ümaram tagumik kui fitness-entusiastil, kes saia ei söö, AGA, kellele siis suurem ja pringim peps ei meeldi? Naised, vaevalt teie kallim selle üle kurtma hakkab...

Täna õhtusöögiks lubas vend tuua ühe pildil oleva Uulitsa kukli, seega täna proovin hoopiski seda ja oma muidu 2 juustuleiba, mis omleti kõrvale söön, jätan ära. Minu soovitus lihtinimestele ongi pigem see, et ära söö topelt, näiteks puder + võileib, kukkel + leib jne. Hea ja lihtne meelespea - ühest süsivesikuallikast toidukorrale piisab.

Usu mind, maailm ei jää seisma kui Sa ei ole vahel enda vastu nii karm – armasta end ja enda lähedasi, naudi hetke, naudi sportimist ja naudi maitseid!

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter