#luuleväljakutse

[kriimuline-blog]

Lühike moraalijutlus

Muidugi mina olen sooline. Isegi väga väga. Lesbina oleksin femme. Mul on tagi volangidega, teen süüa ja armastan hoolitseda. Nii naine, et mega.

Mõtsin tükk aega neist mittebinaaridest, et nad ei saa asjadest aru. Ma poleks vähem naine, kui lastest ei hooliks, mul oleks tsemendikäru, trellpuur ja õllekorgikogu, kitsad puusad ja iseteht raal.

Naised võivad olla ka sellised, kui selline naine oled sa!

Ja kui sa armastad kleite ja küünelakkki ja kardad hiiri ja tonte, võid ikka olla täiega mees. Sugu pole ju piirang. Peale avaliku WC on kõik lubatud.

Tegelikult on WC-d samuti vabad. Olen korduvalt külastanud meeste omi, kui naiste kempsus on saba.

Aga äkki sain aru: sisemine tunne! Vat kui see sisemine tunne on ebamäär, siis, jah, siis inimene ongi mittebinaarne kväär. Ükskõik, mis jalge vahel on või pole. See ei tähenda, et iseteht raaliga naine on vale või kleidiga mees pole mees. Sisetunne loeb, see, mis on sees, ja kui seal pole kindlust, et olen kindlast soost lagunebki kahesooline maailm kohe koost.

P.S sain alles nüüd aru, et olen päevaga ees. See oli kogemata!

[slammpoetessmurca]

kummitab

vanad autod kummitavad eelmiste omanike kilomeetrid hingel kurat-teab-kust üles korjatud vigurid kurat-teab-kuhu võsavahele maha jäetud jubinad kogenud käsitlemist nõudvad nõksud niimoodi tundega ainult töötavad istmepadjas ülemöödunud istujate ihuraskus tagaistmelt ei tasu küsidagi

ja kasutatud sülearvutid on kurjast vaimust vaevatud püüavad süledesse auke põletada urisevad ja undavad nagu hakkaks lendu tõusma klahve lõgistades leviteerima läbi elutoa tõrjuvad uusi opsüsteeme pistavad nahka lõputöid ja luulekogusid ühenduvad tujukalt lahti vabalt valitud võrkudest

teise ringi kohvitopsist tuleb vaime välja ajada teise ringi kohvitops tuleb viia teraapiasse tal on vaja aidata ära unustada see must tee ja küüslaugune püreesupp mis temasse kunagi nooruses unustati mikropragudes samas ikka pakitseb terve hulk teisi teadmisi kohvilonksu lõpus õudutab

kantud pruutkleidis on põksund praeguseks murtud süda kas süda juba kleidis teadis kas kleit juba südamel siis tundis igatahes teab ja tunneb ta nüüd varrukapitsil veinipritse kolmanda nööbi auk tahab nõelumist rõõm nii suur, et tahab hingetuks võtta möödas möödas ja jälle ees esialgu veel

uutes asjades kummitavad vabrikutööliste valutavad liikmed kemikaalidest krimpsu kiskuv kops katmata jäänud haigusepäevad nägemata jäänud lapselapsed uued asjad on kiiresti valmimisest tormakast tegemisest ümber maakera tulemisest rasked ja kõhedalt õõnsad nad on nõnda nihkes ja ehmunud et näevad oma tulevikku ette läbi valu tahtmata tulnuna valutavad nad juba prügiks valutavad nad tagasi mitte olema

kõik, mis mul on, on kellegi käest tulnud kellegi poolt esile kutsutud tahetud igatsetud kellegi poolt ära antud, reedetud ja maha jäetud kõik, mis mul on, läheb kellegi kätte järgmise homse hoolde ring saab täis ja hakkab uuesti

[kriimuline-blog]

Mis mõttes sul on muu elu ka? Mis mõttes töö lapsed naised sõbrad hobid maksuprobleemid psühholoog trenn ja siis sa otsutad veel mingil obskuursel lugemisdiskol osaleda? Aga mina? Millal minu kord on?

[kriimuline-blog]

Vahel on ootamine karm töö. Isegi kui ei taha kiirustada, isegi kui tahadki oodata, tema pall, viskab kui viskab. Sees tardub kõik järjest kõvemaks. Tsement kivistub. Ma sain haiget. Ma sain tõesti haiget. Kuidas ta sai mulle niimoodi teha. Mõtled välja lahkuminekufraasid. Mingu sul hästi, siiralt. Mõtled, kuidas edasi elada. Mõtled, kuidas see tunduma hakkab.

Tema pall. Viskab, kui viskab.

[kriimuline-blog]

Hea küll. See tähendab: küllalt ehk piisavalt hea, sobib. Head aega! Olgu sulle saabuv aeg hea! Head isu! Isukalt süües on iga toit maitsvam. Maitsku sulle hästi! Head tervist! Olgu sinu või tema tervis hea, ärgu ükski tõbi kimbutagu. Häid asju on ilmas üsna arvukalt. Kui eelarvamusteta vaadata, veel rohkem.

Mis ei tähenda, et kurjaga ei tuleks võidelda. Vahel on võidelda hea. Isegi kui kaotad kõik.

[kriimuline-blog]

Eluülikoolis õpitu

Kui su mask on piisavalt hea, oledki sa oma mask. Ise ka usud.

Kui sa käitud nagu oleksid ilus inimene, arvavad enamik teisi, et oledki. Kehtib ka vastupidi, muide. Kui ei käitu ilusana, väga vähesed märkavad su kaunidust.

Sama tarkuse ja teadmistega mingil alal. Käitud nagu tark ja rahvas usub. Kuigi teadmiste puhul on oht tegelikele teadjatele vahele jääda. Piisava enesekindlusega katab selle vahe ära, muidugi. Enamik inimesi jääb just sind uskuma. Eriti kui ise ka usud.

Ära kunagi oma tehtu eest ette vabanda. Enesekindlus on edu võti.

Mina muidugi vabandan ikka. Pole ülikoolikursusi kunagi eriti omandand.

[kriimuline-blog]

Luik on graatsia, kirg, pühendumus. Aga valge luik on seda kõike kuidagi tavalisemal, igapäevasemal ja nürimal moel. Must luik on graatsia, kirg ja pühendumus, lisaks saladus, oht ja ootamatus. Igal tiigil ei näe. Igal peol silma ei torka, temaga pole lihtne, pole kerge liiga tarka, liiga kaunist ja liiga kirglikku endasse vastu võtta. Must luik on alati aare. Nende nimel minnakse sõtta, tapetakse rüütel või lohe. Ja ikka ei tea, kas ta lembub su teenest või saad vastu hambaid kohe, kui julged talt midagi oodata.

Musta luike on julgem eemalt tiigiservalt vaadata.

[kriimuline-blog]

Ohverdus

Kui sa annad midagi ära, vahel antakse midagi vastu. Ohverdad pärja, lamba või kuningapoja, kaelakee, kümme aastat või kogu eluaja, ja siis sajab vihm või naine ütleb jaa. Olgu. Tehtav. Tehtud see saab.

Palun. Palun. Palun. Võte kõik mu raha, aga võtke ära see valu! Ei? Andsin äkki liiga vähe? Ah, pohh, apan ka tütre, panen põlema kodutalu. Annan midagi ära, Ohverdan. PALUN!

Ah tasu ei tohi loota? Õige ohver on see, mida tuues tahetakse ainult kiita?

Ja nüüd te siis ütlete ...

[kriimuline-blog]

See ei juhtunud kunagi ammu-ammu, vaid jaanuaris. Mitte seitsme maa ja mere taga, vaid Pärnus. Üks lapiline koer sai pojad ja nendest üks oli täiesti arusaamatu. On see üldse koer? Lipp lipi, lapp lapi peal, õnneks ka nõela pistmata. Aga trügis ema tissi otsa nagu õed-vennadki ja kui ta juba imes, leidis emase koera pererahvas, et olgu. Kui on sööma suuteline, ilmselt on ikka koer, mitte kapsas. Suu on. Tegelikult isegi ninal. Las kasvab suuremaks, siis selgub, mis temaga edasi teha. Kutsikad kasvasid ning ka Kapsas kasvas suuremaks. Need kaks lehte, mis kahel pool ilmselt-pead, olid kõrvad. Saba koosnes kolmest lehest. Keha koosnes hulgast lappidest, mis üksteise peal ning värvuselt kollasest tumepruunini. Ei, roheline ta siiski ei olnud, siis olnuks ta juba uudistes. Ning silmad - tal olid silmad, avanesid samal ajal kui teistel - olid algul sinised ja siis läksid kollaseks nagu sinep. Perekond ei julgenud teda päriselt iimoodi loovutada kui teisi kutsikaid. Sada eurot, kaasa vaktsineerimispass ja saatke meile mõne kuu pärast pilte. Kapsas oli liiga eriline. Kas jättagi endale? Aga ta oli isane. Emase koeraga, oma emaga koos pidada ...riskantne. *** jätan siinkohal pooleli. Mul on idee, mis edasi juhtub, aga maijaksa täna kirjutada rohkem.

[kriimuline-blog]

Maiole utoopiate masti naine. Mis krdi "positiivne programm". Rohkem võitlen düstoopiatega, sinna kulub kogu mu ramm. Putsis nahhui türa fakk - seal köeb minu hõõg, alistumatus ja Delacroix. Pistke persse oma rahu ja lõõg, kujuteldav rahu ja rõõm.

Mina võtan noa.

[kriimuline-blog]

Mis tuleb, see tuleb. Miski, mida ma teen, nagunii ei loe. Mingeid plaane ei tasu teha. Kui tuleb, siis tuleb. Mõnedele annavad plaanid toe. Minult võtavad. Kui mul on plaanid, ma kardan neid nurja minevat. Plaanid ei ole raamid, vaid oht. Parem lähen tulevikku pimedalt. Mis tuleb, see tuleb. Vahel üllatab tulevik imega.

[kriimuline-blog]

Maailmad

Ühes maailmas tuleb kindlasti peagi sõda, küsimus on ainult, kui suur ja kes. Nats olla on okei ja empaatia patt. Võime ju halada, kuidas nii saab, aga aeg on küps. See on fakt.

Teises maailmas veedan terve päeva kallimaga vaieldes. Pisarad päris ei jookse, aga nii valus. Saa must aru, saa must aru, saa must aru. Sõnade tähendused, isiklikud piirid, oh, kui tähtis.

Ja ongi tähtis. Seda ma saan mõjutada, seal ma saan otsustada, valida, minu panus loeb. Mida ma sõja vastu teha saan? Minna plakatiga vehkima? Kedagi ei huvitaks. Panna end Toompea lossi ees põlema? Ajalehes ilmuks lühike artikkel "Hull naine langes meeleheitesse".

Aga kui ma kuus tundi seletan, ta seitsmendal vast saabki aru. Nii et täiega tasub ära.

[kriimuline-blog]

On kohti, kus käibki nii: igal kevadel uputab, vesi põldudel, puud kerkivad otse voolujälgedest. Niiluse kallastel tõusis sellest lausa kultuur.

Teisal tehakse pilte ja hädaldatakse, sest kõnniteed on vee all. Izver kui halb, isegi pingid on poolenisti vees.

Inimestega on loomulikult samuti. Mõned tõusevad peroodiliselt kallastest välja uputavad ja ujutavad ja seda võetakse kui normaalsust. "Ta käitub nagu ta käitub." Suisa imetletakse.

Teised tõusevad kallastest üle täpselt sama periooodiliselt; uputavad kõvasti vähem, ja ikkagi on iga kord: "KUIDAS ta võis?! Mis õigusega?!" Mis mõttes igal kevadel sama asi?!

[kriimuline-blog]

Kas sa ootad mind risti peal? Jestas, ega ma mingi GPS ole. Seal ... kus me korra enne ka kokku saime. Seal. Kas sa ootad mind?

Jah, ma tean. Sama eksinud kui mina. Saad sama vähe aru, millal ja kus. Mulle nii meeldib sinuga koos. Vahel tuleb otsene igatsus.

Ma tean. Sul on ka sedaviisi.

Me klapime naljakates asjades. Sinuga roniksin piki karniisi meelsamini kui kellegi teisega. Sina ei laseks mul kukkuda ja no muidugi ma oskan sind kitsal serval püsimas hoida. Aga ma ei tea, mida sa tahad, ma ei tea, millest sa mõtled, ma ei tea, millega sind toita, kui sul on nälg.

Saame risti peal kokku. Päike loojub näkku. Heinamaad on lillelised, lambad toredad. Jalutame. Kallistame. Jälle omad elud. Mul on lõpphea meel, et oled olemas.

[kriimuline-blog]

Seisuseühiskonnad seisavad selle peal, et inimesed usuvad neisse. Religioossed ühiskonnad püsivad, sest inimesed usuvad millessegi. Demokraatlikud ühiskonnad kestavad, sest keegi ei usu, et nad midagi paremat välja suudaksid mõelda. Aeg-ajalt kesrkib mõni, kes arvab, et kui keegi ei valitse, võiks seda teha näiteks ta ise. Nüüd oleneb, kui kõvasti ta endasse usub. Kas kukutatakse kohe või veab lausa elu lõpuni välja. Võim on usuküsimus.

Ma usun.

[kriimuline-blog]

Alla

Hästi kõrgelt. Kosmosest peaaegu, aga gravitatsioon veel toimib. Hingata saab. Kuigi raske on. Kõik vuhiseb, õhk möödub peaaegu liiga kiiresti, et sisse võtta. Külm. Maapind on tohutult kaugel. Niimoodi see lendamine siis tundubki. Kõrvus müriseb, suu tõmbub irvitusse. Niimoodi lendamine siis tundubki!

Oot, kas ma saan end õhus ka pöörata? Jaa. Üleval ei ole midagi. Tumesinine tühjus. Peaaegu öö, ent mitte päris. Vuhiseb. Müriseb. Külm.

Ette hoiatamata lendan teistmoodi tundesse. Õhk on hellem, külmus teistmoodi, taevas ikka samasugune.

Pööran end uuesti. Kui maa tuleb vastu, tahan selleni jõuda nägu ees. Et kõik teaksid: ma ei kartnud.

Pööramise asjal saan aru, et läbisin just pilve. Kohe tuli järgmine. Pilve sees olles pole teda tegelikult näha.

Maapind laiub mu ees kui ruudukeste muster. Vaevunähtav, ent nähtav. Külm. Vastu vihisev tuul tõmbab naha tuimaks. Naeratan veel ja veel, kuni hambad külmetama hakkavad.

Alla on ikka veel pikk tee.