#loominguline

[backgrounds-for-ads]

Osta pilt Jõuluvana jõulupuu

Jõulud on ukse ees ja meil on hea meel tutvustada meie suurepärast pildikogu, mis toob teie projektidesse rõõmu ja soojust. Jõulud on armastuse, koosolekute ja pidustuste aeg. Meie kogumisega saate tõeliselt kogeda jõuluhõngu.

Meie kogumik sisaldab kauneid pilte, mis kajastavad jõulutraditsioone ja sümboleid. Leiate kauneid jõulupuid, rõõmsaid peresid ja koosviibimisi ning hetki, mida jagate sõpradega, iga pilt räägib oma lugu ja tekitab oma tundeid. Need pildid haaravad jõulude atmosfääri igas detailis.

Iga pilt on kõrge kvaliteediga ja loodud spetsiaalselt disaineritele, turundajatele ja inimestele, kes soovivad väljendada oma armastust jõulude vastu. Ükskõik, kas vajate materjali sotsiaalmeediasse, reklaammaterjale või lihtsaid jõulukaarte, oleme siin, et teid aidata.

Miks on jõulude ajal olulised kaunid pildid? Sest pildid saavad jäädvustada emotsioone ja mälestusi. Meie pildid on loodud näitama erilisi hetki, mida te mäletate ja jagate oma lähedastega. Nende piltidega on lihtsam edastada armastust ja rõõmu jõuluperioodil.

Saate sirvida meie ulatuslikku kollektsiooni meie veebisaidil. Meie pildid on jagatud teemade, stiilide ja värvide järgi, mis muudab õige pildi leidmise lihtsamaks. Ärge jätke kasutamata võimalust osta neid erilise tähendusega pilte oma projektide jaoks.

Pildid ei ole ainult pildid; need on kutse edastada sõnumeid ja ideid. Iga detail on oluline ja meie pildid aitavad teil oma sõnumit tõhusalt edastada. Jõulud on aeg andmiseks ja armastuse jagamiseks, seega tehke oma sõnumid eriliseks meie piltidega.

Kui teil on küsimusi või vajate abi õige pildi valimisel, ärge kõhelge meie klienditeenindusega ühendust võtta. Oleme siin, et pakkuda abi ja teavet, mida vajate. Toetame teid kogu protsessi vältel, alates valimisest kuni ostmiseni.

Otsides jõulupilte, avastate võimalusi uute mälestuste ja traditsioonide loomiseks. Pildid on mälestused rõõmsatest hetkest, mida saate jagada oma pereliikmete ja sõpradega. Iga pilt kannab endas lugu ja ajalugu teie pidustustest.

Meie pildid võivad samuti olla inspiratsiooniks teie enda projektide jaoks. Näiteks saate luua kutseid, jõulukaarte või isegi kunstitrükke jõuluteemadega. Laske oma loovus õitseda ja tooge oma projektidesse eriline sõnum meie piltide abil.

Pidage meeles, et iga valitud pilt võib edastada erilisi tundeid ja lugusid oma vaatajatele. Võtke aega meie kollektsiooni uurimiseks ja laske end inspireerida jõulude ilust ja vaimust. Meie pildid viivad teid teekonnale mälestuste ja rõõmu kaudu.

Jõulude tähistamine on võimalus näidata oma kunsti ja loovust. Meie pildid pakuvad ruumi teie ideedele ja rikastavad teie projekte. Kasutage meie pilte, et luua uusi mälestusi ja tundeid oma publikule.

Ärge unustage, et jõulud on andmise aeg. Meie piltide abil saate levitada rõõmu ja inspiratsiooni enda ümber. Iga ost toob kasu mitte ainult teile, vaid ka neile, kes saavad teie loomingust osa.

Kas otsite klassikalisi disaine või kaasaegseid tõlgendusi jõuludest? Leiate kõik selle meie kogust. Meie pildid on loodud arvestama iga maitse ja stiiliga, pakkudes teile laia valikut võimalusi. Ärge jätke kasutamata võimalust tuua oma projektidesse ilu ja rõõmu.

Alustage kohe ja uurige meie pilte! Meie kollektsioon on täis hämmastavaid pilte, mis kindlasti inspireerivad teid. Ärge jätke kasutamata võimalust muuta oma jõulud eriliseks meie kaunite piltidega.

Aitäh toetuse eest! Soovime teile rõõmsaid ja tähendusrikkaid jõule!

[hybriidmootor]

vastupandamatu pakkumine loomeinimestele

kui oled kunstiinimene aga tahaks ikkagi tõsiseid asju teha siis on meil midagi just sulle

läheneme loominguliselt teadusele seadusele ja raamatupidamisele

kui tuled nüüd saad alustuseks palka 200 väljamõeldud töötunni eest

ja meid on lihtne leida sind toob siia usaldusväärne troll number kolm

[myawonders]

Tänulikkuse alahinnatud võlu

Ma teadsin kohe, et esimene teema, millest tahan kirjutada, on tänulikkus. See on nii mõnus topic, millest alustada. Ma arvan, et see on ka üks põhilisi samme, millest ise väga ammu alustasin, et enda elus muudatusi teha. Jagan teiega, millist rolli tänulikkus minu elus on mänginud, miks see minu jaoks nii väärtuslik on ja kuidas ma seda igapäevaselt enda ellu olen kaasanud.

Minult küsitakse väga tihti, et kuidas ma kogu aeg nii elurõõmus olen. Ausalt öeldes, ma arvan, et olen õppinud elu väärtustama. Nagu päris ausalt, iga väiksema detaili ja peensuseni välja. Minu jaoks ei ole väga mitte midagi sellist, mis oleks iseenesestmõistetav. ,,Appreciate everything, expect nothing’’- hea mõte, mida meeles pidada. Haakida ennast lahti kõikidest ootustest elu suhtes. Ootustest loobumine annab nii hea vabaduse. Väärtustada kõike ja! panustada omaltpoolt alati enda elusse maksimum.

Üks väga suur roll eluliselt sellisesse puntki jõudmiseks on minu jaoks olnud just tänulikkusel. Ma arvan, et esimene kord, kui ma tänulikkuse rakendamise olulisusest kuulsin, oli umbes 13/14- aastaselt. Seejärel alustasin esmakordselt ka tänulikkuse päeviku pidamisega. Hakkasin iga hommik ja õhtu üles kirjutama, mille eest tänulik olen ja mis täna hästi läks. Oluline oli kirja saada vähemalt 3 asja. Mäletan, et alguses see ei tulnud kohe kuigi loomulikult, kuna ma ei olnud sellega varem teadlikult tegelenud. Mõned kuud tänulikkust teadlikult praktiseerides tundsin juba mingeid muutusi nii endas kui ka enda mõttemaailmas. Olin palju rahulikum, paremas tujus ja tasakaalukam. Tollel ajal ma ei saanud nendest seostest veel täpselt aru, aga tundus, et kui toimib, siis järelikult teen õiget asja. Nüüd aastaid hiljem võin öelda, et ei möödu mitte ühtegi päeva, kus ma ei võta seda hetke, et lihtsalt olla tänutundes. Miks siis tänutunne nõnda kullakarva minu jaoks on?

Oke, lemme tell u! 

Üks hetk viis elu mind kokku sellise imelise naisega nagu Marlen Annabel Kubri. Tema põhimõtteliselt koksas mulle ‘’panniga’’ vastu pead ja tegi mulle puust ja punaseks selgeks väga-v��ga palju olulist elu toimimise kohta. Üks paljudest oli arusaamine, et see, millele ma suunan oma tähelepanu ehk energia, see kasvab. See funktsioon töötab nii solid kindlalt nagu korrutustabel. Seega, mida rohkem ma suunan oma tähelepanu nendele asjadele, mille eest olen tänulik, seda rohkem on mul kõike seda, mille eest tänulik olla. Tegelikult on tänulikkus minu jaoks saanud ka üheks võimaluseks ennast korraks probleemidest ‘’välja lülitada’’. Ma ei saa oma tähelepanu samaaegselt mitme asja vahel jagada. Ma ei saa mõelda probleemidele ja sellele, mille eest olen tänulik, samaaegselt. Ma pean tegema valiku, kuhu enda tähelepanu tegelikult suunata soovin. Kuhu ma seda suunata valin?

Ma ei taha mitte ühtegi päeva lõpetada teadmisega, et ma ei võtnud seda aega, et väärtustada kõike, mis mul on. Sest me tegelikult keegi ei tea, kui kauaks meil see kõik kättesaadav on. Usun, et  hetkeolukorras on paljud hakanud rohkem väärtustama elu ning seda, mis on elul pakkuda. Kosutavast unest, heast toidust, puhtast õhust ja päiksekiirtest kuni kallite sõprade,  lähedastega veedetud kvaliteetaja ning ühiste naerupisarateni välja. Ja see on ütlemata tore, kui inimeste nägemus selles vallas muutub. Aga miks see ei võiks kogu aeg nii olla? Miks me ei võiks iga päev seda kõike väärtustada, märgata ning hinnata elu võlu?

Ma teadvustan endale absoluutselt IGAL hommikul, et see päev, mis täna tuleb, ma ei saa seda mitte kunagi tagasi. 

Mitte kunagi. 

I really let that sink in. See on selline hea ja armastav slap in the face iseendale igal hommikul. Karastab ja äratab üles. Seega, mis ma tahan selle päevaga siis teha. Mida ma sellest päevast endaga kaasa tahan võtta? Millele ma selles päevas tähelepanu suunan? Mida ma valin märgata? Mida ma tegelikult tahan inimestele öelda? Kui ma tean, et tänane päev on hetkel kõik, mis mul on, siis- milline inimene ma tahan tegelikult olla? Need mõtted likvideerivad juba eos kõik ebaolulise ära. Ebaolulisus lihtsalt kukub ise päevast välja. Jääb püsima vaid see, mis on päriselt oluline. Jäävad ära mingid mõttetud konfliktid ja vaidlused, sest see ei ole see, kuidas ma tahaks enda päeva tegelikult veeta või mis ma sooviks, et mu päev endas sisaldaks. See on teadlik valik igaühe jaoks, millega ta enda päeva täidab ja millele ta enda päevas ruumi (juurde) tekitab. Ma leian, et meie iga päev võiks sisaldada võimalikult palju seda, mis tegelikult meile endale oluline on.  Fakt on see, et aega ei saa kunagi juurde osta, ka ühegi kullamäe eest mitte. Kui me vaataks elu nagu ühte suurt puslet, siis iga päev meie elust on nagu üks pusletükk sellest. See, milliseks kujuneb meie üks pusletükk, muudab lõppkokkuvõttes ka suurt pilti- kogu meie elu. 

Tänulikkus aitab mul hetke kohale tulla, oma elu mitte maha magada. Ma tõesti ei taha minna magama selle tundega, et ‘’ tegelikult ma tahtsin teha seda, tegelikult ma tahtsin öelda seda, miks ma seda ei teinud’’. Iga kord, kui ma silmad sulen, ma tegelikult ei tea, kas mul on hommikul kõik need võimalused, mis mul olid olemas täna. Ma ei taha, et mul jääks midagi kripeldama, mitte ühestki päevast, mis ma elan. Mul käib väga tihti minevik nagu film silme eest läbi. Ma mõtlen, et wow- kui palju ägedaid asju on juhtunud, millised lahedad inimesed mu elus ikka on ja milliseid mälestusi me oleme koos loonud. See kõik on väga dope! Ja kui ma vaatan neid mälestusi nagu elu tagavaatepeeglist, siis on nii palju hetki, kus ma tunnen, et oleksin võinud seda kõike palju rohkem hinnata, palju rohkem välja näidata ja öelda, kui palju see tegelikult mulle tähendas ja kuiiiiiiiii tänulik ma olen kõige selle eest. But u know guyz, me ei saa kahjuks tagasi minna nendesse hetkedesse või ‘’relive that moment’’ nupule vajutada. Seega, mis te arvate, kui palju ägedam oleks seda kõike tõeliselt kogeda hetkes, kohe esimesel korral. Ja tänulikkus on selleks üks parimaid viise.  Seega armsad, võtke aega selleks, et väärtustada seda, mis on. Teadvustage endale, et te ei saa mitte kunagi tagasi tulla sellesse hetke, mis on praegu. See hetk, kus me elame praegu, ongi parim hetk elamiseks.

Päris imelik oli endale üks hetk teadvustada, et kõik, mis on, ongi praegu. Et tulevikku pole olemas, sest samal ajal, kui sammun tuleviku poole, jõuan ikkagi otsapidi olevikku välja. Ma arvan, et tegelikult keegi ei taha elada igavesti homses, ülehomses, järgmises aastas või kusagil veel kaugemal ajapiiril. Kui elataks löpuni ainult tulevikus, jääks elu elamata. See on konkreetselt enda elu edasilükkamine. Ma ei tea, miks ma peaksin seda tegema. Miks üldse keegi peaks seda tegema? Leian, et kõigil on alati valik, kuidas me seda elu elada soovime. Kas hindame kõike elu poolt pakutavat või laseme selle endast lihtsalt mööda. Vegeteerime ja ootame seda igavest homset, mis kunagi tegelikult kätte ei jõua, sest kõikidest homsetest saab täna. Samas, mitte kunagi ei tea, kaua ka see homne meid päriselt öökardina taga ootamas on. Pole kunagi teada, mitu võimalust ‘’eluvarnast’’ veel võtta on. 

Straight. Facts.Right.Here. 

Kuidas ma tänutunnet aktiveerin? Ma ei jõua iga päev selleni samal viisil. Mõni hommik kirjutan enda tänulikkuse nimekirja välja. Teine päev loetlen selle endale hoopis ette ühistranspordis, kooli kõndides, trenni joostes, looduses jalutades või muusikat kuulates. No konkreetselt igalpool, kus vähegi võimalik. Oluline on lihtsalt võtta see aeg oma päevast. See on koht, kus võiks minu meelest olla väga loominguline ja leida just see, mis kellelegi kõige paremini sobib. Viimasel ajal meeldib mulle seda kõige rohkem teha interaktiivselt. Minna loodusesse ja laduda endale mõttes ette kõik oma tänulikkuse listi komponendid. Mõelda, KUI palju mul ikka on kõike seda, mille eest öelda:,, Aitäh!’’. Hea muusika, looduskeskkond, ilus päikeseloojang, mõnnad vibed ja tänulikkus- mm naizz! Muusika on minu jaoks väga suur stiimul ning looduskeskkonnas tunnen end alati hästi, seega see combo töötab minu puhul ülihästi. Saan tänutunde nõnda päris kiirelt kätte ja põhimõtteliselt ulbin selles kogu oma trajektoori läbides. Tavaliselt on see just see hetk, kus ka filmilint minevikust või pilguheit tulevikuvisiooni iseenesest käima läheb. Näen väga palju lahedaid mälestusi, kalleid inimesi, unustamatuid koosveedetud hetki ning ka kõike seda, mis võiks veel mind ees oodata- mis ma tahaksin enda elus juhtumas näha ja kui tänulik ma oleksin, kui see kõik selliselt ka realiseeruks. Kohati tekib selles protsessis nagu ajas rändamise tunne. Mõtlen, et no WOW- what a ride! See kõik tekitab minus lihtsalt nii hea ja mõnusa tunde. Tulen alati tagasi nagu puhta lehena, justkui oleks reaalsusest korraks välja astunud. Lõppkokkuvõttes polegi vist väga vahet, kuidas see tänutunne kinni püüda õnnestub. See nagunii töötab igati inimese kasuks. 

Miks ma teen seda just enne magamaminekut? Mulle meeldib tänutundes uinuda, sest siis ma ärkan uuel hommikul sellesama mõnusa tundega. Hea on tänutunne endaga ka järgmisse päeva kaasa võtta. Uus päev on alles alanud, päike alles tõusmas, aga hea tunne juba köige suhtes, mis täna juhtub, on aktiivses olekus. See on hea viis, kuidas uuele päevale vastu minna.  

Lisaksin siia veel ühe mõtte. Kohati näib, et tänulikkus tundub mõnede jaoks olevat justkui üks osa suhkrumanna mõtteviisiga lillelaste ‘’rituaalidest’’. No tegelikult, kui uurida, millised on maailma edukaimate inimeste harjumused, siis peaaegu alati on seal koht ka tänulikkusel (Jah, tänulikkus on samamoodi üks potentsiaalne harjumus). Võib-olla see fakt muudab kellegi perspektiivi. Tsiteeriksin siinkohal ka üht maailma tipp-coachi Tony Robbinsit: ,, Gratitude is the antidote to the things that mess us up. You can’t be fearful and grateful simultaneously. So, gratitude is the solution to both anger and fear, and instead of just acting grateful, I think of specific situations that I am grateful for, little ones and big ones. I do it every single day and I step into those moments and I feel the gratitude and the aliveness’’. Ühesõnaga, tänulikkus on Tony sõnul vastumürgiks kõigele sellele, mis meie elu sussi-vussi ajab. Inimene ei saa olla samaaegselt tänulik ja vihane, tänulik ja hirmul. Seega, kui mind uskuda ei taha, siis ehk Tony Robbins’i ikka.

Võiksin siia välja tuua väga palju teaduslikku informatsiooni tänulikkuse kohta, ent kuna seda kõike on praeguseks hetkeks lihtsalt nii suur posu, ei hakka ma sellel eraldi peatuma. Jätan kõikidele huvilistele selle avastamisrõõmu alles ning jagan pigem enda mõtteid ning arusaamu. Lihtsalt põgusalt: põhiline info, mida iseendaga olen kaasa võtnud, on see, et tänulikkus on ajutoit. Näiteks on kindlaks tehtud tänulikkuse seos dopamiini ehk virgatsainega, millel on palju funktsioone. Sealhulgas seostub ta motivatsiooni, naudingute, une ja tähelepanuga. Sellest tulenevalt on leitud paljude uuringute käigus seoseid tänulikkuse ning hea une, madalama stressitaseme, motivatsiooni tõusu ning üleüldise rahulolu vahel. Ainuke asi, mis vist veel leitud ei ole, on tänulikkuse halb mõju inimesele. Ilmselt seda siis lihtsalt polegi. Seega, tõenäosus tänulikkusega pange panna tundub üsna ebatõenäoline olevat.

Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis teaduslikud uuringud on üks, aga isiklik kogemus on hoopis midagi muud. Kui ma juba tean, et teatud asjad minu puhul toimivad, siis mul ei ole kindlat vajadust leida mingit teaduslikku tõestust, et ‘’ jah, see peabki nii toimima’’. Ma arvan, et igaühe jaoks toimivad ja töötavad erinevad valikud nagunii. Main thing is: leia see, mis sinu puhul toimib and u do u!

Nüüd kõigile nendele, kes ei ole parasjagu väga heas kohas iseendaga või eluga üleüldisemalt. Tänulikkus on ka üks parimaid samme, millest alustada, kui tunned, et oled täiega trapped ja omadega kinni kiilunud. Kui tundub, et elulabürint lihtsalt ei lahene ja väljapääsu silti ka üles veel ei leia, siis tänulikkus on üks lihtsamaid ent efektiivsemaid viise, kuidas ennast ise aidata. Soovitan iga hommik ja õhtu üles kirjutama hakata kõiki tänulikkuseallikaid. Üks hea viis on näiteks alustada 5 minute journal’i pidamist. Oma päevast tuleks võtta ainult mõned minutid, et vastata paarile lihtsale küsimusele. Kõik saab alguse väikestest sammudest. Peaasi, et need on tehtud õiges suunas.

Lisan siia lingi ka: https://www.intelligentchange.com/blogs/news/the-five-minute-journal-questions 

Ma olen aru saanud, et inimesed on suutelised nägema ning mõistma elus vaid seda, mis vastab nende teadlikkuse tasemele. Mida rohkem endaga tööd teha, seda rohkem muutub see, mida maailmas märkama hakkame. Kui küsime enda käest regulaarselt: ,,Mille eest ma tänulik saan olla?’’, siis ei ole väga varianti, et me ei hakka aina rohkem märkama kõike seda, mille eest öelda:,, Aitäh!’’

Elu saab nii kiiresti otsa. Ja see on päris hirmutav, millise kiirusega kõik siin maailmas meist mööda vuhiseb. Seega ma leian, et üks parimaid valikuid, mida teha võiks, on otsustada hakata seda kõike nautima ja väärtustama to the MAX! 

Enjoy the ride! 

Oh! And there is one more thing. 

Tänulikkus on tasuta. 

Myäu! ♡

Mya

[matchingverts]

tahan sind näha, sest tunnen sust puudust

näha su keha ja tunda su suudlust.

kui olen üksi siis osa must puudub

see pisike osa ju sinule kuulub

ma näen sind tihti unes

soovin et oleksid mul süles

sina lood minus need tunded

peegelduses võid olla kindel

kena neiu keda pikisilmi ootan

mõttesse vajun, musile jään lootma

kallistus mida ihkan on sinu

nautima jään su rohket ilu

sina oled täht mu taevas

mis mind öösiti vaevab

igatsus sinu järgi suur

pisar kukub, märg on huul

sinu loominguline mind

sinu süda, kind

tunnen neist puudust

tunnen sinust puudust

oled enamat kui mõte

oled minu soe lõke

mis mind hoiab soojas

kui päike läheb looja

varjudes miski, mis mind neelab

sina olid see, kes neid keelas

hommikul unine ja meelas

neiu kelle poisike veenas

ole tugev südamest

leia tarkus enesest

sind armastan ma igavesti

elu meid liialt testis

[krissumaailmsiin]

Kaheksas kuu..

Joosep!

“Pulmas sai selgeks ja üleüldse on juba ammu selge, et Sinust saab Joosep. See on üks ainukesemaid nimesid, mida me oleme papsiga enda jaoks välja mõelnud. Tegelt lasub süü üldse vanema Signel. Oled tubli kasvaja seal kõhus olnud ja märku annad ka ennast päris konkreetselt. Aeg saab varsti otsakorrale ja me saame sind ene süles ja ihuvastas hoida. Sinu värsket beebilõhna tunda ja Sind endaga koju kaasa võtta, et kõigile sind tutvustada ka. Sind ootavad nii mõnusad tegelased - vanaisa Toomas, vanaemad Maimu ja Signe, tädid - Eliise ja Reelika ja üks onu Siim. Ja tegelt ootavad Sind ka paljud teised.”

Tahaksin kirjutada mitmetest asjadest ja loodan, et Ipadiga kirjutades ma sellest kirjutades ära ei tüdine.

Esiteks tänu sellele rauapuudusele ei taha ma enam väga kohvi juua, sest kohv ju viib kasulikud ained kehas nulli. Ja üleüldse olen ma üleöö suureks läinud. Sest veeburarikuu arsti juures käigust märtsi omani on ümbermõõt 7cm suuremaks läinud. See on nii ilus ju!

Tegelikult tahaksin juba, et see maikuu kätte jõuaks rutemini, sest ma tahaks juba alustada lapsevanemaks olemisega. Kuigi see lapseootus on minu jaoks möödunud suurepäraselt ja suuremate viperusteta, siis ma ei saaks olla rohkem rahul, kui praegu olen. Harmooniliselt kulgeda siin ja olla nii nagu ma olen. Üks asi mind küll häirib - pole sellisele ilusale kevadilmale midagi selga panna. Tähendab, jopet/mantlit pole. Paariks kuuks oleks nadi miskit ju osta. Aga peab, sest õhupuudus ei ole just kõige vahvam asi, mida kogeda kuskil õues.

Lapsevanemaks olemine

Ei tea, pole ettekujutust ka, mis meid ees ootab. Aga nagu ma Facebooki kirjutasin, siis ma olen oma elus juba kaua teinud kõike nii nagu ise olen tahtnud ja seega olen ma juba mõni aasta selleks seikluseks valmis olnud. Kasvatamine on meie endi kätes. Kui jonnakad lapsed olema saavad, kui ausad ja julged nendest kasvavad. Või seda, et lastele ei tohi peale sundida enda tegemata või täitmata jäänud unistusi. Tean seda, et isegi kui meil sünnib Joosep, siis makroonitegemise õpetan nii või naa talle ära, sellest ta ei pääse. Rongijuhtimise ja bussirooli keeramise võib talle õpetada Rait. Aga tegelikult ei tea me keegi, mis huvid temas tärkavad. Peamin on see, et inimene oleks õnnelik täpselt nii nagu ta on ja keegi ei mõistaks teda hukka tema huvide või töö pärast.

Sellepärast olekski vaja ju tegeleda temaga ise koguaeg. Ei mingeid nutiseadmeid, telefone või muid asju, mis tema arengut pärsiks. Et enne kirjutama õppimist ta ei oskaks telefonis surfata, sest see ei ole prioriteet. Ma soovin ja loodan, et ma suudan olla ise nii loominguline, et õpetada talle enne kooli tähti või numbreid või loomi.

[roonmakook]

Pitsarullid

Pitsarullid on minu uued lemmikud. Ühelt poolt võimaldab nende sisu olla loominguline, teisalt saab nendega kasutada külmkappi kauaks seisma jäänud koostisosi. 

Minu esimene, üleval pildil olev katsetus on pitsakatte tomatipasta, oregano, kitsejuustu ja praetud mangoldi salatiga. Mulle meeldis väga, elukaaslase arvates oli kitsejuustu maitse liialt intensiivne.

Teisel korral kasutasin sisuks pitsakatte tomatipastat, cheddari juustu, maisi, blanšeeritud spinatit ja poolsuitsuvorsti. Tulemus oli maitsev, kuid isiklikult eelistaksin teinekord poolsuitsuvorsti asemel mõnda teist vorsti, või miks mitte, viinerit.

Küpsetamise juures oli vormimisest isegi keerulisem õige küpsetamisaja valimine. Tainas ei tohi olla liialt pehme, kuid samas liialt küpsedes jääb sai kuivaks. Minu gaasiahjus on paras aeg umbes 175-180°C ja 40 minutit.

Retsept pärineb King Arthur Flour’i lehelt.

[jagades]

Some things never change

Karge õhk. Tänavavalgustuslambid. Tühjad tänavad. Tempokas muusika. Tavaliselt üks ja sama lugu repeatil. Samm, samm, samm. Mõtteis laulan kaasa. Mõtteis kõnnin tantsikledes. Õhk on värskendav. Pea, mis hetk tagasi oli kui suur sasipundar hargneb lahti ja mõtted marsivad igaüks oma koju. Pea selgineb. Ja kui kõnnitud on sedavõrd, et ka jalgades on jalutuskäiku tunda, siis tekivad uued mõtted. Mõtted, mis väärivad kirja panemist.

Selliseid jalutuskäike sai Tartu päevil tehtud mitmeid. Peamiselt õhtuti, pimedas, ebapopulaarsel ajal. Tartu, kus muidu alati mõnele tuttavale otsa jooksin, oli inimtühi. Ja kogu päevane rahmeldus, mis rammestas oli teinekord tarvis leevendada ühe intensiivse jalutuskäiguga.

Selliseid jalutuskäike tuleb neil päevil harva ette. Kõrvaklapidki tulevad kasutusse nii hirmus harva. Aga elu on tulnud peale. Täiskasvanuelu. Nii, et isegi muusikat ei jaksa kuulata. Tahan vaid vaikust. Muusika, mis varem energiat andis, on viimastel aastatel olnud väsitav. Sõber tuli kevadel külla ja päris mult uute muusikasoovituste järele. Märkasin, et päriselt-päriselt pole ammu avastanud ühtegi artisti, mis vaimustaks. Jah, on muusika, mis täidab, paneb tantsima ja kaasa laulma. Aga that’s it. Täna aga. Olen üle pika aja üksi kodus. Anders on Rootsi meistrivõistlustel orienteerumises ja mina ”üksi” Sundsvallis. Jah, väga lihtne oleks sellele nädalavahetusel planeerida palju kokkusaamisi, mis muidu alati toimumata jäävad sest kusagil orienteerumas oleme. Aga ei. Päris värskendav on üldse mitte suhelda. Või siis õigemini, ainus suhtlus, mis ette tuleb on poemüüjaga. Sellest viimasest oleks ka ära öelnud, aga Anders sõitis reisile meie ainsa hambapastatuubiga ja tuli poes ikkagi ära käia. Ja poemüüjad siin riigis on suhtlusaltid. Ka siis kui oled üks viimastest klientidest. Eriti just siis, sest siis sain kõigi kolme poemüüja tähelepanu osaliseks, kes naljatledes ja energiliselt pikka päeva lõpetasid.

Mäletan ka Tartu päevilt, et sai omajagu rohkem kirjutatud blogisse. Ja palju mõtteid, mida soovisin talletada blogisse tuli just neilt jalutuskäigult. Nõnda, et teinekord ei võtnud jopetki seljast kui koju jõudsin, avasin vaid arvuti ja kirjutasin. See oli kõige nauditavam tunne üldse. See, kui sõnad vaid voolasid. Ei olnud tarvis pausi pidada. Millalgi kui oli pikem paus postituste vahel, siis mu armas blogisõber küsis, et kuidas mul läheb. Tal oli ju ilmselgelt õigus. Pikem paus tuli siis kui oli raskem aeg ja sõnad ei jooksnud peas parasjagu selgelt. Ma olen mõelnud sellele tagasi, et huvitav kas nüüd on miskitmoodi raskemad ajad, et kirjutisi vähem kokku sean. Ma ei usu, et on raskemad ajad. On teistmoodi ajad. Tähelepanu on mujal. Enamasti väga toredatel tegemistel. Enamasti mu hingesugulasel ja parimal sõbral Andersil. Niigi palju aega ”kulutan” arvuti lähedal, et seepärast arvutil kirjutamine on natuke nagu eemaletõukav. Aga kirjutamine kui selline on mulle oluline. Kirjutades olen nii kaua kui mäletan enda mõtteis selgusele saanud. Ja kui teinekord oma tunde olen suutnud kirja panna parjas tempos ja õigete sõnadega, siis - mis seal salata - on selline tunne küll nagu looks kunsti ja oleks loominguline. Väljendada ennast sõnas on mulle sobinud. Ma ei väida, et see, mida kirja panen, on midagi suurejoonelist, aga mulle pakub rõõmu. Väiksena unistasin kirjanikuelust. Suuremana aga olen rohkem kriitilisem, et mida ometi siia maailma rohkem vaja luua on, kõike on niigi külluses. Ja kuigi on hirmus tore teinekord blogikirjutistele vastukaja kuulda, siis minu jaoks on tähtsam selle kirjutamine kui lugemine. 

Ei ole miskit härivamat kui kaotada üks mõte. Kaotada üks mõte, mida mõeldes otsustan, et see on kirja panemist väärt, aga kui selle mõtte kirja panemise kord, siis on ta kadunud. Teinekord on ta peaaegu katsutav, aga tervikuna ennast enam näole ei anna.

Kuigi kirjutan mõeldes sõpradele, siis olen alati kirja pannud postitused iseenda jaoks. Mäletan, et Tartu päevil meeldis mulle teinekord kirjutada veidi krüptilisi sissekandeid, mis sõpradele teinekord peadmurdmist valmistas ja minu pärast muretsema pani. Jah, eks neil päevil oli ka murtud südant sagedamini kui südamerahupäevi. Aga tagasi vaadates on see nii tore, nii õpetlik ja nii piinlik.

Üks põhjusteks, miks siia nõnda harva kirjutisi ilmub, on ka ilmselgelt selles, et mitte miski ei pane mind seda blogi rootsi keeles edasi kirjutama. Või siis veel hullem, inglise keeles. Seda viimast teed olen läinud oma miniblogis ja praeguses ainukeses väljendusviisis, instagramis. Kirjutan inglise keeles, sest siis saavad sõbrad siin ja seal võrdselt aru. Aga no, võrdselt my a**. Inglise keeles ennast väljendades tunnen, et ei väljenda end ei nii ega naa. Samas aga mõtlen ja räägin siin 100% rootsi keeles. Jaa, saan tavaliselt kiita kõigilt, kes esimest korda kuulevad, et ma siin riigis üles pole kasvanud. Arvasin, et need kiidusõnad saavad aastatega otsa, aga ei, jätkuvad veidike veel. Huvitav siiski, millal nad otsa saavad. Sest no, kui keegi siin kümme aastat ealnud on, siis ei saa see ju väga kiiduväärt enam olla, et keele ära õppinud on. Naudin aga seni kuni kestab. Kõigel on aga oma hind. Eesti keeles ennast nõnda harva väljendades tunnen end veidi kohmakalt. Ja märkan ka täna õhtul kirjutades, et nii mõnigi kord on aju pakkunud rootsikeelset sõna eestikeelse asemel. Aga ma ei anna alla. Mõnikord olen mõelnud, et võtaks õige mingi kirjutamisväljakutse vastu. Mõne lihtsama, et kirjutada iga õhtu enne magama minemist paar päeva parimat mõtet üles. Kuigi see oleks pigem mõtte- kui kirjutamisülesanne. Hoopis uhkem oleks end mingile kirjutamiskursusele kirja panna. Aga oh ei, läheb hetk aega enne kui vabatahtlikult mõnele kursusele end kirja panen. Nimelt need viis aastat siin on olnud kursuste ja koduülesannete rohked. Ja kuigi õppida on tore, siis kõigel on mingi piir. Iga päev ringi käia peas nimekiri kõigest mida-peaks-lugema-aga-ei-jaksa-ja-muud-lugeda-ei-saa-kuniks-pole-kodutööd-ära-teinud. Ütleme nii, et ilukirjandust loen harva. Eile lugesin raamatut üle pika aja. Terve õhtu lugesin. Ja väga põnev raamat oli. Ma nüüd äkki lähengi selle raamatuga voodisse ära, et ärgata ilma äratuskellata.

Ahja. Pean ju mainima ka, et mis oli see artist, mis mind täna tollele Tartu lainele viis. Nimelt vaatasin pärast tööd rootsi telekanalilt saadet Finomani, kus lahatakse soomelikkust ja rootsilikkust. Nii tore oli mõlemast keelest aru saada subtiitreid lugemata. Ja see on ikka pöörane, kuidas ühe keele kuulmine mälestustes sobrab ja tundeid tekitab. 

Yoko Bono - Greatest Hits oli see, mis kõrvaklappidest repeatil voolas täna.

Millalgi Tartu aegadel leidin ka mõtte, et iga inimene on kõigi nende inimeste summa, keda ta oma elus seni kohanud on. Mulle meeldis see mõte. Mulle meeldisid mu toonased sõbrad. Ja mulle meeldis, et kõigist neist killu endaga alati kaasas saan kanda. Ja mulle meeldis see mõte ka see pärast, et see oli tõsi. Ja ma polnud sellele ammu mõelnud, aga nii see on. Samas märkan ka, kuidas võtan inimestest erinevalt palju kaasa. Ja ilmselt ei valeta kui ütlen, et varem võtsin rohkem kaasa. Iseaasi, kas see sõltub sellest, et mind on rohkem või et kohatud inimestest on vähem võtta, mine võta kinni.

*

Üks põhjustest, miks harvemini kirjutan on, et tahaksin omada paremat kontrolli, kes minu kirjutisi loevad. Usun ju, et enamik teist, on sõbrad. Aga maailmas, kus me elamine, olen õppinud olema ettevaatlik. Nii, et kes teab, võibolla kolin blogi (taas) uuele aadressile. Küll, siis annan teada.

Ühe maratonblogipostitusega (kellel neid tänapäeval aega lugeda on?) ei saa ju lahata kogu viimast aastat isegi kui tahaks. Ehk kirjutan taas jälle. Järgmise postituse pealkirjaks saab olema “Kesiganes eikusagil” ja inspireeritud rohkem Rootsist kui minust.

“Kadri on tagasi” (detsember 2010 kirjutasin siia esimest korda)

[printmaking]

Hye Young Chyun (Korea)

South-Korean Artist, Actor, Puppet master. Studied in New York, Mount Holyoke College 2007-2012 (BA in Theatre Arts), Mass., U.S.A. & Sarah Lawrence College 2013-2015 (MFA in Theatre Arts), NY, U.S.A. Awarded 2012 with Genevieve Schmich Memorial Award by Mount Holyoke College, Mass, U.S.A. and 2011 Five Colleges Baldwin Prize for play writing 2011 from the Five College Consortium, Mass. Worked with Whitney Museum, The Flamboyan Theater, NY, American Theatre of Actors, NY, Stella Adler Studio of Acting, Seoul  Institute of Arts

Tõnis Laanemaa (Estonia)

Tõnis Laanemaa, ANK 64 grand old man'il täitus tänavu väärikad 80! Tallinna tõeline härrasmees, Kuku Klubi vanim aktiivliige, keerutab neidusid siiani legendaarses pealinna kunstiklubis varaste hommikutundideni ja sealtsamast leiavad muusad tee ülakorrusele otse molberti ette. Laanemaa ateljeest Vabaduse väljaku Kunstihoones on läbi käinud sajad modellid. “See on Espace Temp, Aegruum, kuhu ma viin lahtirõivastatud naised läbi ajamasina, tulevikku 555555 aastat. Ruum täis geomeetriat, sümboleid, elusolendeid ja Kõikenägev Jumalik Silm.” Leonhard Lapin (Estonia) 

Professor Leonhard Lapin saab 70 – Ida-Euroopa kunsti loominguline vulkaan, erudiit, suprealismi looja, professor, eesti avangardistliku kunsti isa, modernistlik arhitekt, väsimatu kirstunael, kaupluste, sööklate, teenindusettevõtete, raviasutuste ja saunade agar külastaja, daamide lemmik, köieltantsija ja akrobaat, suur poeet ja filosoof. Keegi on kirjutanud, et Lapin kehastab siiani kompromissitu boheemlase rolli, hoides avangardi lippu jätkuvalt kõrgel, olgu see meie pragmaatilises ja mugandunud ühiskonnas ning juba päris soliidses vanuses nii raske kui tahes. Mis juhtub Eesti kunstimaastikul, kui tema astub kõrvale? Kes astuvad välja laiutava nõmeduse vastu? Tänapäevane kunstnike põlvkond eelistab pigem vaikselt pea õlgade vahel hoida, mitte sattuda vastuollu, kohaneda olemasolevaga. Kas keegi julgeb püsti tõusta ja teha ettepaneku Kultuuriministeerium laiali saata ja eelarveraha loovinimestele välja jagada? Kas ka kaasaegses diskursuses on kunstnik-visionäär sarnaselt nõukaajale võitluslik teenäitaja ja maailma korrastaja või on ta mandunud valge kuubi pärdikuks ja kuraatorite mängukanniks? Kunstisituatsioon ei olegi tollasega võrreldes väga erinev – ministeeriumid, akadeemiad ja fondid tasalülitavad vaikimisi peavoolule mittevastavaid ebamugavusi, igavad keskpärasused seavad end sisse juhtivatel ametikohtadel ja pseudokultuuri pealetung on peatumatu nagu teerull? Tõstame toosti Mees Masina terviseks!

[fideofest2019]

Land of the Fairies

Dir: Amiel Kestenbaum (Israel) 6 min

Noor poiss ärkab üles, avastades tuppa sisenenud maagilise haldja. 

A young boy wakes up to find a magical fairy has appeared in his room.

The third breath

Dir: Jonathan Mandel (Prantsusmaa/France) 10 min

Maalikunstnik-performaator Yon Costes, tantsija Yutaka Nakata ja helilooja Aleksi Aubry Carlson segavad kokku oma erialasid võimsate impulssidega, mida toidavad need ainuomased isiksused ja loominguline dünaamika. 

The painter-performer Yon Costes, the dancer Yutaka Nakata and the composer Aleksi Aubry Carlson mix here their disciplines in a powerful impulse fed by their singular personalities and by their complementary creative dynamics.

Collaborators: Gus & Gronk

Dir: Kent Tyler Smith (USA) 15 min

Vaade, kuidas kaks austatud kunstnikku, Gus Harper ja Gronk, teevad samal maalil üheaegselt tööd, lisades, kohandades, muutes üksteise panuseid, luues nii midagi, mida ei oleks neist kumbki iseseisvalt teinud. 

A look at how two respected artists, Gus Harper and Gronk, collaborate on the same paintings at the same time, adding, adjusting, altering each other's contributions, thus creating something neither would have done on his own.

Fortnite - ‘Gasoline’

Dir: Sven D./Philipp Primus (Saksamaa/Germany) 4 min

Fortnite viib meid omamoodi lõbusõidule, keerlevate autode, põlevate kummide ja eeterlike radadega.

Fortnite take us on a joy ride of its own with the help of Spinning Cars, burning tires and an ethereal track. 

[sthcoming]

Yael Baron

14-15 l 9.klass l loominguline

Strong and dominant, she is the girl who always takes the lead. Whether it’s directing the school play or fighting against world hunger, she wants her voice to be heard. Yael’s a go-getter, and sometimes abuses her leadership powers by going further than she can get. It’s only when she’s able to listen and follow others that she truly achieves her goals.

Yael is a part of the school’s drama club.She’s very into voodoo, magic and connecting with spirits.Her mother has severe depression and has attempted more than once to commit suicide.She is into boys that are much older than her.

William Magnusson - lähedane sõber

Nancy Wheeler - eeskuju

Connor Delaurie - vaenlane

Holly J. Sinclair - locker buddy

[helioskirjastus-blog]

Otsid motivatsiooni? Siis oled õiges kohas

Me kõik teame, et Nike on väga edukas firma ja tuntud kaubamärk. Me kõik teame, et mees, kes lõi Nike, on praeguseks väga jõukas mees. Aga kuidas üldse nii kaugele jõuda? Kuidas leida sisemist jõudu ja motivatsiooni, et astuda esimene samm oma isikliku unistuse poole? 

Ei tea, kuidas teiega, aga tundub lohutav teada, et Nike looja Phil Knight pidi oma isalt 50 dollarit laenama, et algul üldse jalad alla saada. Edulugude ja kiirelt rikastumise ajastul on mõneti isegi huvitavam sisse elada nende firmade algusaegadesse, millel on ette näidata sümpaatselt pikk tegutsemisaeg. Ja Nike seda kindlasti on. 

Raamatu “Jala jälg” alguses ütleb Nike looja Phil Knight järgmised kuldsed sõnad:

“Niisiis, tol 1962. aasta varahommikul ütlesin endale: öelgu teised pealegi, et su idee on hullumeelne ... sina mine aga edasi. Ära jää seisma. Ära isegi mõtle peatumisele enne, kui oled kohale jõudnud, ja ära vaeva oma pead sellega, kus see “koht” on. Mis ka ei juhtuks, lihtsalt ära jää seisma.

See oligi see varaküps, ettenägelik, tungiv soovitus, mis mul õnnestus endale huupi anda, ja mida mul kuidagiviisi õnnestus ka kuulda võtta.”

“Pool sajandit hiljem usun, et see on parim soovitus - võib-olla koguni ainus soovitus, mida keegi üldse kunagi andma peaks.” Phil Knight

Finantsekspert Kristjan Lepik on andnud raamatule “Jala jälg” kindla lugemissoovituse:

“Phil Knight on legend. Ta on muutnud maailma. Mitte ainult spordimaailma. Ka ettevõtlusmaailma. See raamat jätab igale lugejale erineva jälje, sest kõnetavad erinevad teemad.

Näiteks: kindlasti on see raamat jooksmisest. Phil Knight armastas joosta. Ka mina armastan joosta. Selles tohutult kiires igapäevases sagimises võtta üks tund ja olla omaette. Sina. Tee. Liikumine. Mõtted. Mõnikord ka muusika. Lugematu hulk töö ja eraelu mõttepuntraid, mis on jooksmise käigus lahti harutatud. Kuidas teinekord jätta muusika ja keskenduda lihtsalt enda kulgemisele läbi looduse, olla 100% ainult selles hetkes. Tajuda, kuidas jooksusamm muutub voolamiseks. Elamise talumatu ilu. Jah, ma ei ole selles originaalne. Teadlased on leidnud, et mõnusa jooksmise käigus vallandub närvisüsteemi endorfiine, samad kemikaalid, mis vabastatakse šokolaadi söömise, seksimise või ka korraliku naermise korral. Sellest tekib heaolutunne. Samas, veel 15 aastat tagasi seda ei teatud, kuid joosta oli samamoodi mõnus juba ka Phil Knightil ja tema mõttekaaslastel.

Teiseks: agressiivne rahvusvaheline ambitsioonikus – seda oleks Eestis rohkem vaja. Kuid seda me alles õpime, veel 30 aastat tagasi võis siinmail ettevõtluse harrastamise eest vangi minna. See on midagi, mida peame Eestis kultuuriliselt õppima – on väga loogiline tee ebaõnnestumise järel ennast kokku korjata, tehtud vead läbi analüüsida, püksid tolmust puhtaks pühkida ja järgmist projekti alustada.

Ja kolmandaks – keegi, kes oli minu silmis selle raamatu kangelane – esimene töötaja Jeff Johnson. Loominguline geenius ja kompromissitu võitleja, kes mõtles välja ka Nike nime. Iga teine inimene oleks algusaegadel Knighti alluvusest kümme korda lahkunud, kuid kuna Johnson uskus visiooni, siis ta jätkas. Arendades jooksutosse, poode ja ettevõtte vajalikke osasid. Nike oligi lõpuks seetõttu edukate hulgas, et suutis endaga hoida väga erinevaid inimesi ja anda neile ruumi oma kompetentsi raames maksimumi andmiseks. Õppetund igale alustavale ettevõttele.

Ettevõtte alustamine on karm. Seda näitab see raamat kindlasti. Nagu laste saamine – kogu protsess on palju keerulisem, kui me alguses ette kujutada oskame. Kuid sellele järgnev tunne, et oled maailmas midagi muutnud, see on ka üks erakordsemaid tundeid elus.” 

“Minu sügav kummardus kõigile ettevõtjatele, kes selliseid hulle projekte on ette võtta julgenud ja julgevad edaspidigi.” Kristjan Lepik

Meie sügav kummardus läheb kõigile, kes aitavad ka teistel leida motivatsiooni ja eneseusku, et iga päev iseennast ületada ja sihikindlalt oma unistuste poole liikuda. Läbi raskuste tähtede poole!

[minestland]

Flickr: Loominguline lähenemine Kas oli tuul liiga kõva või silme ees virvendas ? by krusstulp https://www.flickr.com/groups/flickrest/

[tetraeeder]

Finantsteekonna õppetunnid 3

Finantsteekonna õppetunnid on postituste sari sellest, kuidas ma oma kogemustest olen rahaga ümber käima õppinud. Austasin postituste seeriaga, kui sain idee Edu Akadeemia videost. Esimese osa leiate siit ja teine osa on siin. 

Edasise elu tõttu jäin üksikemaks, mistõttu ei tahtnud ma kellestki sõltuda ja läksin lapsehoolduspuhkusest hoolimata osalise töökohaga tööle. Tundsin end justkui kullaaugus, sest sain taas osta mida hing ihkas ja ei pidanud kaltsukates tunde veetma, et tühjade kättega tagasi tulla. Jätkus elu kuu algusest hiljem alanud palgapäevast kuu lõpuni ja kümme päeva enne palgapäeva oli taas raha otsas. Pank, olles nüüd üle saanud majandussurutisest, pakkus mulle krediidilimiiti kaardiga, millel krediitkaardi omadused ja mina võtsin saba rõngas selle vastu, et siis saab raiskama hakata!

Michael Steinbergi foto Pexelsist

Teate, see protsess oli väga huvitav. Raisata oli mõnus ja elasin mõnda aega nii, et krediidisumma oli täiesti nullis, nautisin vist elu täiega (ausalt öeldes ei mäleta midagi sellest ajast)! Point oli selles, et olin ühe kuu palga suutnud nii ära raisata, et elatusingi krediidisummast. Igal kuul tuli arvele palk, mis maksis krediidisumma kinni ja iga kuu lõpuks olin ma selle ära raisanud ja nii kuust kuusse. Aasta pärast krediidisumma võtmist tuli pangalt kiri, et olen olnud tubli klient ja nad pikendavad lepingut veel aasta jagu. Ma sain selle peale šoki! Mõistsin peale selle kirja läbi lugemist, et kui ma ei oleks olnud hea klient, siis nad oleks võtnud kogu minu raha ära ja mul ei oleks kuu aega olnud millestki elada. 

“Kuidas ma kuu aega ilma makse maksmata oleks hakkama saanud? Kuidas ma süüa ostmata oleks välja tulnud?” 

Sellised küsimused ja vastutus oma pisipere eest panid mind tegutsema selles suunas, et krediidisummast (tol ajal 10 000 krooni) lahti saada ja säilitada sissetulek, et oleks raha maksude maksmiseks ja enda pere eest hoolt kandmiseks. Umbes 3 aastat peale lapse sündi olin suutnud krediidiarve kinni panna ja elasin ilma igasuguste laenudeta. Hiljem võtsin sama summa ulatuses veel krediiti (700 eurot anti), aga ei mäleta seda kasutavat. Kui, siis harva.

ÕPPETUND 6: Ära võta tarbimislaene, kui just elulist vajadust ei ole. Niisama laenu raisata on tore, saad ühiskonnale näidata, et oled ka midagi väärt, kuid pikas perspektiivis võid ootamatuste tulekul jäädagi laenuspiraali, millest on palju raskem välja tulla. Alguses oli tunne küll, et mis see sada krooni intressi palgale peale maksta ei ole, aga hiljem sain aru, et sellisel süsteemil on suurem hind. Hea, et sain enne vea tegemist sellest õppida. 

Selleks ajaks hakkas juba päris hästi minema, palk tõusis ja laenumakse oli üsna pisikeseks kahanenud. Mäletan, et käisin umbes viis aastat pärast laenu võtmist lepingut muutmas igakuise laenumakse tõstmiseks. Lepingu muutmise hind oli 1000 krooni ja laenumakse tõusis 300 kroonile. Sel ajal langes euribor jõudsalt, mistõttu maksin laenumakseid reaalselt 270 krooni kuus. Lepingu pikkus kahanes vist aastani 2014 ja reaalselt maksin laenu kinni 2010. aasta lõpus, selleks ajaks sai läbi ka minu õppelaen. Uskumatu kui see ka ei ole, aga esimese laenu maksmiseks kulus 20 aasta asemel 7 aastat! 

Kuidas see võimalik oli? Esimese sammuna läksin panka ja kirjutasin laenuhalduri nõustamisel avalduse, et soovin 3 kuu pärast laenu ära tasuda. Tegin lisatöid ja püüdsin leiutada, kust raha saab ning panin kõik kõrvale. Laenujääk selleks ajaks oli ~4000 eurot ehk 62586 krooni ja säästsin sellega umbes sama palju intressimakseid. Mina olin õnnelik, et sain laenu kaelast ära ja paar aastat suutsin laenuvabalt elada. 

ÕPPETUND 7: Maksa laen enneaegselt, kui see sinu tarbimist segab. Täna arvavad investeerimisgurud, et intressid on kodulaenul nii väikesed, et tasuks pigem selle laenu summa investeerida (aktsiahindade langus on käimas), kuid minu arvamus tavalist inimest arvestades on siiski laenu enneaegse maksmise poolt, sest tavainimene ei investeeri. Minu arvamust ei pea loomulikult enda omaks tegema. Mina sain hea tunde peale laenu tasumist! Kui kaks laenu korraga ära kadus, siis oli paariks aastaks ikka päris mõnus elada kuust kuusse lisapuhvriga. 

Eks ma kogusin pärast laenumaksete tasumist ka selleks, et midagi asjalikku osta või kuskile reisida, kuid investeerimisele ei osanud ma tol ajal mõeldagi. Lugesin vaid selliste gurude teoseid, nagu Peep Vain ja Tony Robbins, aga kui tegutsema pidi hakkama, siis kangestusin ja teadmatusest jätsin Tony audioloengutega edasimineku katki. Vahepeal oli minu perele ostetud korter tühjaks jäänud. Otsustasin, et tahan sellest korterist lahti saada, sest tegelikult olin ostnud enda teadmata (tõesõna, ei süvenenud korteri ostul selle korteri sisusse - kui rumal minust) päris kohutava kinnisvara ja ma ei soovinud seda pidada. Mõnda aega kuulasin esivanemate juttu sellest, kuidas ma ei müü korterit niipea ja siis nende tungival nõudmisel, et nad oskab üürilisi paremini otsida, võtsid nad korterisse üürilised, kes lagastasid korteri veelgi hullemaks. See kannustas mind veelgi rohkem seda müüma. Õnneks peale aastast lepingut sai üürilised välja ja pärast massiivset koridori harjamistööd, korteri rokasest mööblist tühjendamist ja muud füüsilist tegevust sain korteri umbes nelja kuuga müüdud. Tehing teenis ~10 aastaga veidi üle 3000 euro ja müügist saadud raha hoidsin kontol. Päris hea tunne oli esimene isiklik, nagu Rahakratt ütleb, higivaba raha saada. 

ÕPPETUND 8: Ära kuula “targemaid” vaid tegutse oma eesmärkide suunas ise. Mõningail juhtudel on need “targemad” liiga ettevaatlikud, tahavad mingit omakasu asjast saada, või ei ole suutnud nabanööri läbi lõigata. Tee nii, nagu ise heaks arvad  - ka oma vigadest õppimine on hea “kooliraha”, investeering ellu!

Mul õnnestus endale hilisemas elus ka auto osta (päris ausalt ei osanud ma unistadagi sellisest õnnest, sest minu jaoks annab auto tohutu vabaduse), mis oli üsna aeglane ja maanteel jäi möödasõiduga hätta, kuid oli siiski minu isiklik auto. Plaanisin umbes paari aastaga selle summa kinni maksta, kuid siis sattusin vaimustusse odava kütusega sõitvast autost ja vahetasin oma esimese tutika auto 10 000 eurot rohkem maksva tutika auto vastu. Autoomanikuna kogesin esimesi kindlustusjuhtumeid, liisinguvõtmist, auto vahetamise protseduuri ja alternatiivseid variante, kuidas autot remontida odavamalt kui esinduses.

Viimased aastad olen elanud täpselt nii, et kogunud raha suviseks raiskamiseks (rändamised mööda ilma) ja sügisel taas vaikselt raha kokku riisuma hakanud, et suvel see ära raisata. Pole olnud probleemi lastele ekskursioonide maksmiseks ja isegi töö kaotuse olen üle elanud nii, et “ülemuse pe**e saatmise fond” oli umbes paarikuine. Tuleb olla loominguline ja püüda asjast kiirelt üle saada. Loomingulisi tööotsi leida ja teha oli päris äge kogemus!  

Korteri raha investeerisin uude korterisse ja sain kaela uue laenu. Tänaseks on veidi jäänud maksta autoliisingut ja üsna korralik summa korterilaenu. Aasta alguses hakkasin ettevaatlikult puhvrist raha investeerima ja edasine on teile juba teada. Ise olen jube rahul ja mega elevil, kuhu need turud liiguvad!

Postitused on orgaanilised ja muutuvad kindlasti ajas vastavalt sellele, kuidas asju meenutan. Andke teada, kuidas meeldis ja võtke kindlasti osa mängust, mille Facebooki lehele produtseerisin! 

[wowblogger]

Miks on oluline, et konverentsidel oleks jumet

Üldiselt on konverentsid sisult väga tehnilised. Sellisel puhul peab sündmuse korraldaja tegema endast oleneva, et erinevate elementide abil jumet lisada. Jume all pean silmad kõrvaltegevusi ja tehnikat, mis muudab konverentsi nii osalejate kui korraldaja jaoks sujuvamaks. Jumet tuleb lisada ainult natuke, sest jumega liialdades võib see tähelepanu konverentsi põhiteemadelt eemale tõmmata. 

Alustame registreerimisprotsessiga. Tänapäeval on tehnoloogia jõudnud sinnani, et enam ei pea end registreerima vihikusse pastapliiatsiga oma allkirja andes. On lihtsamaid viise, näiteks näotuvastus. Näotuvastussüsteem on kiire ja mugav viis end registreerida konverentsile.  Rõhku tuleb panna ka detailidele. Näiteks vahepalade ajal pakkuda suupisteid, mis kodustavad ja turfutavad samal ajal. Suupiste valikul tuleb olla loominguline, sest tavaline konverentsi-categing ei üllata tänapäeval enam kedagi.  Ärgem unustagem peale pingutust ka venitada. Pauside ajal, mis konverentside ja seminaride vahel aset leiavad, tasub lounge-alal end korraks välja lülitada ja hinge tõmmata. Või peale pikka istumist end hoopis veidi liigutada. Sirutades ja venitades aitame kaasa uute seoste loomisele nii lihastes kui ajus. Venitamine võib olla sirutamine, lõbutsemine või enda edusammude tähistamine. Mõnukas loodud vahepalad loovad ka hea pinnase edukaks networkimiseks.

Erinevad huvitavad aktsendid annavad üritusele erilise rütmi. Õnnestunud konverentsi indikaator on see, kui tagasiside on positiivne. Online või paberkandjal (veel igavam) tagasisideankeedi täitmise asemel saavad osalejad jagada muljeid hoopis chatbotiga ehk juturobotiga. Jutubotid juhivad vestlusi hästi ja aitavad saada kätte just selle info, mida tellija soovib.

Konverentsid on väärtuslikud kohtumispaigad nii esinejatele kui külalistele. See on võimalus luua uusi kontakte, luua uusi ideid ja astuda välja igapäevarutiinist. Edukas sündmus loob lisaväärtust, mis jääb meelde pikemaks!

[horvaatia2018]

Mitte kõik pole siin ilus - mõni loominguline kolekoll on siin ikka ka.

[vabalaudee-blog]

Lillemeri ja maitsvad road Tallinnas, Rotermanni 14 restoranis Saku Gastro! Lai õllevalik, loominguline toit ja hubane õhkkond ootab Sind! @sakugastro #sakugastropub #vabalaud #vabalaudsoovitab #vabalaudrecommends #vabalaudrestoran #vabalaudrestaurant (at Saku Gastro Rotermannis)