#fightforgreen

[roherinne]

Segadusest roherindele

Läbi aastate olen jälginud Eesti ja maailma käekäiku roheteemadel ja jätkusuutlikus arengus. Jah, olen leidnud aega ka panustada - aidanud kaasa roheorganisatsiooni projektides, tutvustanud juba 5 aastat Võrumaa loodusväärtuseid ning ka isiklikul tasandil võtnud käiku palju võimalikke keskkonnasäästliku eluviisi põhimõtteid. Aga vaadeldes, kuidas läheb siiani veel igati loodusrohkel Eestil, siis jään sügavalt mõttesse.

Euroopa esirindel on nii, et kui keskkonnaorganisatsioonid ja riigid teevad koostööd, siis saavutatakse tulemusi. Suured ettevõtmised nagu Pariisi kliimalepe pole küll täitnud täielikul määral oma eesmärki, kuid reaalseid muutusi keskkonnamaastikul on võimalik tajuda. Milline on reaalsus meie enda kodumaal, kus inimesed peavad end metsa armastajateks ja loodushuvilisteks? Eestis on vaid aim roheorganisatsioonide hõngust, kes kõik püüavad ajada oma asja ja puudub ühtne edasipürgiv jõud, rääkimata koostööst valitsusega - toimub metsasõda. Arutlelus teema üle inimestega tuleb välja, et puudu on usk, et mõni nendest organisatsioonidest reaalseid keskkonda kaitsvaid, suure mastaabiga ja hästi kommunikeeritud eesmärke saavutada suudaks. Enamikel on väljakutsuv teha vahet milline on roheline erakond või MTÜ, hoolimata, et tegevussuunad on erinevad. Siiski on Eesti inimesi täis, kes hindavad vägagi jätkusuutliku keskkonna tekitamist ja säilitamist. Ehk on probleem selles, et eestlane proovib ikka eelkõige ise oma asja ajada, enne kui koostööd teeb või abi palub.

Särasilmsed liidrid, kes tunnevad numbreid ja oskavad välja pakkuda adekvaatseid lahendusi keskkonnaprobleemidele on alamotiveeritud, kuna selle tänuväärse ja vajaliku töö eest väärilist tasu saada on korralik väljakutse.  Lihtsalt protesteerimine mõne tähtsama maja ees ei pruugi olla tulemusi toov lahendus. Ole sa kampsun või pintsak - me kõik elame ühes keskkonnas ja oleme samas paadis. Tarvis on kasutusele võtta aerud koos aerutajatega, et meie üleujutustest ja kliimakriisist mõjutatud tulevikku muuta vähem kollapsisarnaseks ja tekitada võimalusi, kuidas rohkem ja vähem kogenud pead koos lahendusi saaksid leida.

Lahendus on tegelikult väga konkreetne - koostoimimine, koosloome ja jõudude ühendamine. Olen veendunud, et oleme suundumas kõige väljakutsuvamasse ajastusse inimkonna ajaloos, kuid praegu ja just praegu, on meil ka absoluutselt kõik vahendid olemas, et teha see musta vette hüpe pehmemaks ja võib-olla päästerõngaski leida. Noored on ajanud end jalgele, ainus mis veel takistab on mõne täielikult juurdunud mõttemallid ja mustrid, mille murdmiseks ei suuda kogenenumadki leida viisi, kuidas panna inimest asja tõsidust mõistma ja tulevikuvaadet vastavalt korrigeerima. Usk jääb, et koostöö roheorganisatsioonide ning erakondade vahel on võimalik ning vajalik.

Mida saab üksikisik teha, et muutusele maailmas kaasa aidata? Võimalusi jagub: liitu keskkonnaorganisatsiooniga, tee isiklikul tasandil kõik võimalikud lisamuudatused ja suundu motiveeritud keskkonnahoidliku eesmärgiga tulevikku. Ja seda kõike lõppeesmärgiga säilitada maailm sellise või veel parema kohana, kus praegu 1. aastasel on sama hea elada, kui seda oli meil. Muul juhul on võimalus teha endale oma isiklik roheidüll ja näeme siis, kui praegu sadades tuhandetes väärt linnakorterid on paari päevaga kasutuskõlbmatuks muutunud.

Võtan keskkonnateemadel nüüd aktiivsemalt sõna ja asun täitma elu missiooni, sest üks asi, mis iseloomustab on kohusetundlikkus ja mitte alla andmine. Kui midagi endale juba pähe võtan, siis selle ka ära teen ja mul on usku, et toimuma hakkavad muutused. Peatse kuulmiseni!

[dempsik]

Rohesegadus

Läbi aastate olen olnud situatsioonis, kus jälgin pidevalt Eesti ja maailma käekäiku roheteemadel ja jätkusuutlikus arengus. Jah, olen leidnud aega ka panustada - aidanud kaasa roheorganisatsiooni projektides, tutvustan juba 5 aastat Võrumaa loodusväärtuseid kui ka isiklikul tasandil võtnud käiku palju võimalikke keskkonnasäästliku eluviisi põhimõtteid. Aga vaadates, kuidas läheb meil siin riigis, siis natuke paneb mõtlema küll. Kui rääkida välismaast, siis millegipärast on nii, et kui roheorganisatsioon - poliitiline või mitte - sõna võtta otsustab, siis on teised vait ja kuulavad tähelepanelikult. Mis toimub siin, meie enda kodumaal, kus inimesed peavad end metsa armastajateks, loodushuvilisteks, käivad seenel ja marjal? Miks on läinud nii, et Eestis on vaid aim killustunud roheorganisatsioonide hõngust, kes kõik püüavad ajada oma asja, kuid ometigi jääb puudu kaastegutsejatest, et reaalselt tulemusi saavutada? Eesti on selliseid inimesi täis, kes hindavad vägagi jätkusuutliku keskkonna tekitamist ja säilitamist. Mis on puudu? Usk, et mõni nendest organisatsioonidest ka midagi suurt ära suudaks teha. Puuduvad särasilmsed liidrid (kui välja arvata mõni tubli), kes tunnevad numbreid, oskavad välja pakkuda adekvaatseid lahendusi keskkonnaprobleemidele saades samal ajal oma töö eest väärilist palka. Lihtsalt protesteerimine kuskil tähtsa maja ees ei ole lahendus. Lahendus on väga konkreetne koostoimimine, koosloome ja jõudude ühendamine. Ole sa kampsun või pintsak, me kõik elame ühes keskkonnas. See kas oled neoonroheline või panustad vaid prügi sorteerimisega pole enam oluline. Me kõik oleme samas paadis ja tarvis on leida aerud koos aerutajatega, et tulevikku muuta vähem kollapsisarnaseks. Olen veendunud, et oleme suundumas väga musta ajastusse, kuid praegu ja just praegu, on meil absoluutselt kõik vahendid olemas, et teha see musta vette hüpe pehmemaks ja võib-olla päästerõngaski leida. Noored on ajanud end püsti, ainus mis veel takistab on mõne täielikult juurdunud mõttemallid ja mustrid, mille murdmiseks ei suuda parimad psühholoogid oma juhtkonnaga välja mõelda taktikaid, kuidas panna inimest mõistma. Eks inimene õpib ikka siis, kui oma nahal katsetada saab. Üksikisikuna annan mina endast kõik, et maailm saaks selliseks kohaks, kus minu praegu 1. aastasel pojal on sama vinge elada, kui seda oli minul. Kas või teen endale oma isikliku roheidülli ja näeme siis, kui praegu sadades tuhandetes väärt linnakorterid on paari päevaga kasutuskõlbmatuks muutunud. Aga mis ma siis teen, et tuua ellu muutus? Liitun roheorganisatsiooniga. Annan endast maksimaalse motiveeritud panuse. Teen isiklikul tasandil kõik võimalikud lisamuudatused ja suundun konkreetse eesmärgiga tulevikku. Loodetavasti kuulete minust veel palju, sest üks asi, mis mind iseloomustab on kohusetundlikkus ja mitte alla andmine. Kui ma midagi endale juba pähe võtan, siis ma selle ka ära teen. You watch me!

[airpaco77]

"My strength was that I am more balanced and calmer than most other riders." - Miguel Induráin Larraya @tourofsloveniaofficial @lasko_slovenia @ifeelslo #miguelindurain #retired #spanish #road #racing #cyclist #26thtourofslovenia #tourofslovenia2019 #tourofsloveniaofficial #fightforgreen #nopainnogain #dontgiveup #justdoit #cycling #procycling #slowmotion #laskoslovenia #mylaško #ifeelslovenia https://www.instagram.com/p/By6IdVMFTWL/?igshid=2j3ykvc7te8i

[hajiegenes-blog]

Uy may gulong! Weeeeeh 😂😂 saya ng bata 😁👍 #fightforgreen #pinoy #coronpalawan #summer2019 #instapic #instagood #instatravel #hajadventure (at Banana Island Resort) https://www.instagram.com/p/BtVxmmyHKBE/?utm_source=ig_tumblr_share&igshid=iu49dw9024ir

[hajiegenes-blog]

You are enough just as you are 😊🌿 #pinoy #coronpalawan #summer2019 #fightforgreen #instapic #instagood #instatravel #hajadventure (at Banana Island Resort) https://www.instagram.com/p/BtW2S-inKsn/?utm_source=ig_tumblr_share&igshid=il8pzpvkzaip