#eest luule

[wolf-helius]

sihitult

taevas hall oksad tuules kuuskedelt langevad lehed tulpadelt reklaam üksikul mehel kurvad karvased kulmud nende all pekslevad pilgud mõtted kui kuival pekslevad silgud nii täpselt sihitult

[poeesia]

Paraku ma sind isiklikult ei tunne, kuid tahtsin sulle öelda, et sa oled ääretult ilus inimene. Samuti on su luule kaunis. Kunagi nooremas eas puutusin sinuga netis otseselt ja kaudselt kokku ja sa hakkasid mulle suht alguses meeldima (lihtsalt sümpatiseerisid, ei midagi muud) ja kui mul rasked ajad olid, siis võtsin sind n.ö. eeskujuks. Ühesõnaga suured kallid sulle! (Ma olen hetkel natukene purjus, aga teadupärast on purjus inimesed ausad)

Palun anna endast nimega märku! Suured tänud nii toredate sõnade eest ja kallid-paid.

[poeet]

pikkade õhtute saabudes tuleb kapi otsast alla võta tolmunud mõtted mis suvel mõtlemiseks liiga kerged olid lasta neil keerelda sõlme ja keerdu kuni puntras on terve pea

eks siis ole pikkadel külmadel õhtutel piparmünditee kõrval midagi ka lahti harutada vanaema harutab mul ikka sügise saabudes kampsuneid et saaks talveks uusi sooje käpikuid

mina ei oska kududa kui siis ainult sõnu mustrisse paberile kuid külmetades mööda rüütli tänavat kõndides mõistad et luule südames ei soojenda sõrmi lume eest luua kujund kuidas meie hingeõhk tantsib külmas õhus kuid reaalsuses on lihtsalt külm

elada õhust ja armastusest on riskantne dieet kui armastus pole pidev sisend  kui armastus on ühepoolne dieetarmastus armastus-light

ja nõnda lebadki voodis üksi oma kunstiga kuni nõnda külm hakkab et põletad ahjus käsikirju mis sooja annavad

näed siis lõpuks oli ka kunstist midagi kasu

[sannakartau]

MUNGA JA SÜBARIIDI KIRJAD VANGILAAGRIST

Artur Alliksaar, Eesti luuletaja ja kirjanik, veetis Vene vangilaagrites üle seitsme aasta oma lühikesest, neljakülmne kolme aastasest elust. Ajakirjas Akadeemia  avaldatud Alliksaare kirjad vangilaagrist avavad tema kirgast ja kustumatut janu vaimse kasvu järgi, mida takistab pidevalt nii tsensuur, raamatupuudus, füüsiline ja psühholoogiline nõrkus, tahe alla anda, tunne, nagu võimalus õnneks, vabaduseks igaveseks saavutamatuks jääb. Osalt nii jäigi - Alliksaar suri 1966. aastal vähki. 

Järgnevad tsitaadid kirjadest. See tundub olevat esimene vastus kirjale, mille ta sõbralt Eino Lainvoolt sai. Kiri ise algab ülevoolava rõõmukirjeldusega Einolt saadud kirja lugedes, aga siis asub ta kirjeldama oma vaimset seisundit.

Alliksaar selgitab järgmises lõigus kunsti ja luule vajalikkust keerulistes seisundites. Ta märgib, kui oluline on valul mitte lasta luule sündi takistada, aga selle rakendamine mõistmise suurendamiseks ka teistele iseenda kõrval ongi selle missioon.

Loen seda mitu korda, üle ja üle: “Üllaim pärand, mille võime ulatada maailmale mille kodanikuõigustele me pretendeerisime nii palju kordi on võitlus mõtte kvaliteedi eest.” Eriti praegu, eriti sellises maailmas on vaja seda kuulda.

Ehkki alljärgnevas lõigus lähtus Alliksaar ilmselt inimsuhetest mikrotasandil, siis minu jaoks kajas see pool-poeetilise, pool-poliitilisena. 

Kõiki kirju saad lugeda siit (esimene osa) ja siit (teine osa). Alliksaare “Päikesepillaja” on kohustuslik igale luulearmastajale. Vahest loen seda Sethi äratamiseks, Eestis lugesin seda Sebastiani uinutamiseks. 

[imelineluule]

lihtsad ilusad hetked mil tunded hingavad pisaratega

[imelineluule]

mõnda inimest sooviks veidike sakutada raputada talle õrnalt kehavigastusi tekitada siis jälle natuke pigistada ja iseendast hoopiski kaugele kiviga visata

[imelineluule]

***

ma nägin sind seal istumas mu pilk su peale pikalt peatas vaatasin su pikka nägu aga kas ikka vaatasin mõtiskledes vaatasin see nii ülehinnatud on juubldades mõtlesin oh nii ilus kas kõik ongi Jumala käe pikad paid crtl alt delete