#edus annus

[torra-and-the-toons]

one more doodle before I’m off to work because this is probably one of my favorite episodes of Unus Annus and this is probably one of the funniest things Ethan ever said.

He is a ✨Nail Salon ✨

[tetraeeder]

Finantsteekonna õppetunnid 2

Austasin postituste seeriaga oma elu kogemustest seoses finantsidega tulenevalt Edu Akadeemia videos toimunud arutelust Kristi Saare investeerimisteekonna algusest. Esimese osa leiate siit. 

Esimses osas jõudsin põgusalt rääkida lapsepõlvest ja ülikooli ajast. Peale ülikooli kolisin oma elamisse, milleks oli betoonmaja korter koos naabrite ja nende eludega. Alguses hirmutav, kuid üsna pea harjusin kõigega. Esialgne mööbel korterisse tuli läbi tuttavate tasuta või vähese raha eest, mida ei olnud keeruline kinni maksta. 

Mäletan, et tol ajal nühkisin käsitsi pesu pesta, mis oli tagantjärgi mõeldes üsna tülikas. Vann tuli vett täis lasta, kõigepealt pesu ära pesta, siis vesi ära lasta, loputamiseks uuesti vesi sisse lasta. Lisaks sellele ei kadunud pesuvahend riietest nii kiirelt ära, mistõttu raiskasin vett loputamiseks. Pliidiks ei olnud ma suuri oskusi ahjus küpsetamiseks lapsepõlvekodust kaasa saanud. Üks kergendus oli keskküttega korterisse kolides fakt, et puid ei pidanud tassima, sest kui töölt ikka koju tulid, siis olid nii väsinud ja kütmiseks ei oleks aega jäänud. Liiatigi olin mina ainus ekspluateeritav lapsepõlvekodus, et minu jaoks oli puude tassimisest juba piisav annus vastikustunnet tekkinud ja ma ei tahtnud ahiküttega elamisi näha ka. Olin uhke oma keskkütte ja veekloseti ning sooja veega pesemisvõimaluste üle. 

Suraphat Nuea-on tegi sellise illustreeriva foto ja lubas Pexelsi kaudu näidata.

Kusjuures hetked lapsepõlvest, mis ei ole kõige meeldivamad ununevad kiirelt. Praegu meenutan, et me pesime oma nõusid kausis Orto keemiaga ja tihti ujusid mu käed rasvases nõudepesuvees. Kodus olid suured rotid, kes mööda külmikut üles ronisid ja kraanikausi kapi alla kartulikoortest elamise ladusid, soojas seisnud liha üsna pea vakladega kattus ja muud taolist. Pesu pesi ema, samuti püüdis ta mind triikima õpetada, kuid minu jaoks ei ole see lisaliigutus siiani mõtestatud ja nii ma püüangi oma pesu lihtsalt sirgeks kuivatada. Kui enda initsiatiivil kodu koristamise tuhin peale tuli, sain riielda miks teisest kohast selgamini on või miks ma olin enda jaoks ebavajalikud asjad ära visanud, mis ema jaoks väga vajalikud tundusid. Meie kodus koristati reeglina siis, kui külalised tulid (sünnipäevadel). Pesemas käisime kas lähedalasuva katlamaja duši all (ei tea, mida siis ettekäändeks välja mõeldi) või vanemate sõprade juures. Kiiremad pesemistoimingud tegime koduköögis kausis. Pliidil keedeti eelnevalt vesi soojaks ja valati kaussi. Loputamiseks läks leige vesi kannu. Ometi oli meil vann koos köetava boileriga. Ülikooli ühika duširuumid olid hallitanud ja kohutavas seisus, kuid nendes oli mugavam käia, sest sinna ei tikkunud paljud pesema. Minu jaoks ei olnud see ebameeldiv, sest olin kõigega vist harjunud. Selle tõttu ilmselt tundusidki elus veidi mugavamad tingimused nii uhke ja vägevana, et proovisin püüelda mingit sorti vabama elu poole.

Esimene rahalise kaotuse mälestus päris alguses korterisse minekust oli vetsupott, mis jäi jooksma neljaks ööpäevaks, kui ma seal veel päris täiega sees ei elanud ja mis tekitas suure veearve. Pärast seda sai elukaasalase panusel tualetipott ära vahetatud, see on korteris püsinud juba 15 aastat. 

Aegamööda ostsime järelmaksuga endale pesumasina ja külmiku. Ma ei mäletagi milline külmik meil oli, kuid ilmselt saime suurema ja parema. Pesumasina vahetasin välja ja väljavahetatud pesumasin rändas ka eraldi elamisse. Külmik püsib seal aga aastaid üle kümne kindlasti (Whirlpool ikkagi). Mäletan, et järelmaks tundus sel ajal ainsa võimalusena midagi suurt osta. Minu palk küll tõusis aegamööda, kuid mõistus tol ajal ei küündinud selleni, et koguda aegamööda raha ja endale asju võimaldada. Järelmaksuga sai vist väiksemaid kodumasinaid ka ostetud. Peaasi, et elu oleks elamist väärt ja mida rohkem asju, seda parem enesetunne. Üks asi, mida ma jätkuvalt palju ostsin olid maiustused, mille seost näen samuti lapsepõlves, kui mulle ei võimaldatud piisavalt. Tol ajal oli oluline ennast inimesena tunda vähemalt oma palga piireski, kuna lapsepõlvekodust saadud kitsikusetunne ahistas mind aastaid ja mulle tunduski, et mida rohkem asju, seda jõukam sa oled.

ÕPPETUND 4: Inimesele ei ole palju asju vaja. Soovitan sügavalt läbi mõelda, mida sul tegelikult vaja on ja mida mitte. Asjad, mida sa ei ole pikalt kasutanud ja mis seisavad (kingitused, emotsiooni ajel ostetud esemed) tolmu kogudes kapis soovitan maha müüa või annetada. Alguses tasub kätt proovida online veebikeskkondades ja kirbukatel. Kui ei viitsi, siis anna sõbrannadele, abivajajatele või küsi sotsiaalosakonnast, kas neil leidub keegi abivajaja, kellele asju tarvis läheks.  Mõtle läbi milliseid tehnikavidinaid sa vajad ja mis on need, mis tekitavad head emotsiooni, kuid mida vaja ei lähe. Osta vaid need, milleta päriselt läbi ei saa. Mina elasin aastaid ilma küpsetamisahjuta ja ei tundnud puudust küpsetamisest (kui ahju sain, siis muutus elu kergemaks, kuid ei kasutanud seda ka igapäevaselt).  Kui vähegi kannatab, kogu raha ja maksa ese kohe välja. Sellega säästad mõttetuid järelmakse ja esemele peale maksmist. Järelmaksude intressid on suured, seega püüa need kiirelt kinni maksta ja edaspidi pane siiani ära makstud summas raha kõrvale, et vajadusel uut suuremat osta. Eriti mõttetu on osta telefone või arvuteid suure raha eest, sest see tehnika vananeb väga kiiresti ja selleks ajaks, kui sina oled hakanud juba järelmaksuga poole peale jõudma, on juba paar uut ja paremat mudelit ilmunud. Mäletan, kui ostsin iPhone 6s-i oktoobris, ettekäändeks hea kaamera ja võrdväärse kaameraga alternatiivsete telefonide sama kõrge hind, siis möödus paar kuud, kui ilmus juba iPhone 7 ja mitte väga palju hiljem talle järgi mudel number 8. Minu telefon ei ole veel kolm aastat vanagi, kui iPhone on jõudnud kolossaalse “number” X-ini. 

Tegelikult see ei olnudki õppetund sellest ajast, aga mõnus on nostalgitseda tähtsamate rahaliste hetkede üle. Oma esimeses korteris tundsin ennast vabalt, elasin täpselt nii nagu hing ihkas ja kuu lõpus veeretasin sente järgmise palgapäevani (mis oli kümne päeva kaugusel). 

Vahepeal juhtus nii, et minu pere pidi välja kolima meie lapsepõlve pesast, et eluga edasi liikuda. Kuidagi suudeti  mind veenda laenu võtma, et uus, väikeste kuludega elamine osta (sellest tuleb eraldi postitus), kusjuures perel oli juba üürilistega korter, mille laenumakseid mugavalt kinni maksti. Minu esimene teadmatu investeering oli puumajas 2-toalisse korterisse, millega kaasnesid joodikutest naabrid, kes ühiselt minu perega koridoris kuivkäimlat kasutasid. Õnneks mina jäin sellest eemale, kuid kuulsin korteris elavatelt inimestelt jutte selle kohta, milliseid rõvedusi seal toimus. Tollal oli buumi algus, mis kergitas ka minu palka  ja võimalusi raha juurde teenida ning ei tekitanud raskusi laenu tagasi maksta. Korteri hind oli 250 000 krooni ja hüpoteegiks pandi 350 000 krooni. Kuumakseks kujunes 150 krooni, mis ei olnud minu tõusva palga juures (tolleks hetkeks tõusis minu palk 3000-lt kroonilt 5000 kroonile) märkimisväärne summa. Kõik järelmaksud kästi kinni maksta enne laenu saamist, seega ei olnud mul selleks ajaks enam järelmakse ka. Sain aru, et kõik on võimalik, kui ainult tahta. Laenu võtsin 20 aastaks ja see pidi olema makstud aastaks 2023. 

Kuna olin juba lapsepõlves lükata-tõmmata, siis minu pehmo-omadused ei olnud kuskile kadunud. Minu lapseootuse algusajal ilmus ei-tea-kust välja üks tiineripõlve-aegne kahtlase taustaga sõbranna, kes soovis 100 krooni laenata. Tema puhul oli ette aimata, et raha tagasi ei saa, aga last hätta jätta ma ka ei tahtnud ja laenasin talle selle summa. Loomulikult, kui mul hiljem seda raha vaja läks, siis ei saanud ma seda tagasi. Aga peale seda lubasin endale, et enam kellelegi ei laena. 

Moose Photos tegi selle tasuta foto Pexelsile

ÕPPETUND 5: Kui tahad sõbrast ilma jääda, laena talle raha.

Paar kuud peale seda intsidenti tuli mu parim sõbranna jutuga, et tal on vaja korterit osta ja vajab sissemaksuks raha. Minul oli dekreediraha olemas, kuid sellega oli vaja mõnda aega majandada. Laenasin enamuse sellest, kuna tagasi pidin selle saama üsna pea. Miks ma laenasin? Usaldasin oma parimat sõbrannat. Ta võttis raha, lõpuks loobus mu telefonikõnedele vastamast ja võtsin äärmuslikud meetmed ette, et raha tagasi saada. Tunne oli väga halb, et peab oma raha sellisel moel kerjama, kuid nurgas halades ei oleks oma raha edaspidi näinud ja see oli tolle aja kohta suur summa! Raha sain küll tagasi, sõimata ka, et küsisin, kuid sõbra olin kaotanud. 

Õnneks ajaga mööduvad erinevad valud ja häired ning olen rõõmsalt edasi liikunud. Kuidas minu finantsajalugu edasi läks, loe järgmisel nädalal uuest postitusest. See postitus asub siin.  

[torra-and-the-toons]

Eddy really makes a great Mark tbh

[torra-and-the-toons]

Days gone by, ...but never forgotten.