#Mammuty | Explore Tumblr posts and blogs

katrinvli-blog · 7 years ago

Text

ELUASE (1978)

kui palju lootust paistab koduaknast? võõrad aknad korstnad tuulelipud tagatipuks sadu hakkab sadu lakkab

tead sa metsast rohtu puude vahel? tead sa linnu verd ta kuuma mahla? oli Jakob kord ja oli Rahel…

aga tammikute raugakohin? öökullipesas udusulis pojad kas neid kõnelema õpetada tohin?

Üks heinamaa. Üks kasepuu. Üks surnud paat. Üks lind. Ja tuul. Ent silmal haarata ei saa ja homme vaevalt mäletan: kas heinamaa või põlislaas? üks lind? üks lind? kas puus või maas? üks lagund vrakk... Ning ainult tuul. Ning ainult tuul, ei miskit muud.

HULKURIKS MA OLEN SAANUD ÜKSKORD

Maanteed mööda kõnnin mina. Viljaväljad juba kollendavad. Jahedamaks tõmbub taevasina. Minu silmad suve mäletavad.

Minu silmad seletavad maanteehallil maanteel seitset masti autojälgi. Millal tegin kallimale kalli-kalli, jätsin rublat kuus, et ta ei nälgiks?

Hele maanteejoon sai olla nooleks kuni öö ta enesesse mähkis. Kiirtevihk mind lõikab kaheks pooleks. Taevas jälle tihedamalt tähti.

ei ole silda et minna üle põõsastiku taamal laotuvad kured silmapilkude kohal vaatan ainiti sinna kus on kuuskede pikkus aimuvad adrakured igas võimatus kohas

valges istungisaalis kõne lõi valgused puruks hundid vaatasid vaikides mere lainete värvi kapslites seemneid singi saalis kuni kogunes muruks kõigis võimatuis kohtades mesilastarus täis kärgi

TALVINE HOMMIK

PÄEV algab vaskse üleshüüuga ent kogu aeg on pimeduses varje liikunud miskit karvast ümber keha kiiruga veel pole keegi läbi pimeduse kiikunud veel järgmised kõik hetked aralt umbuvad käsikaudu kobatakse kauge lülitini ihuvärvi õhupallid teravnurkseiks tõmbuvad ning hammasrattad ragisevad kiiremini silmapiirist koorub pikki kiiri kohutatud päevalapsed peavad palvust juba tänavate lõpud puudutavad silmapiiri ei tea milleks arvatakse valgust

liblikas lendas üle tänava liiklus peatus et liblikat tänada

liblikas kapsaliblikas kuhu sa lendad? lenda siia räägin sulle iseendast

muru läks edasi kaugenes majade vahele tõusis vastu udule ööle ja rahele

kuhu sa lendad liblikas lapsuliblikas? käratult astun ligi ja liblikat pildistan

puhas taevalumi kohal kummerguse laua laua peal on suvi säilinud nii kaua et ma kuulen läbi une killadi-kalladi kalisevad kellad killadi-kalladi kalisevad kellad öö on kihmas ja tume higerdi-higerdi halisevad sammud laipjalg hingeldab päikese kannul silmad on ähmas higerdi-higerdi silmad on rähmas higerdi-higerdi laua peal sorgub ja süveneb suvi lumi ja külm on ja talv on ja lumi

LUMI

krabisedes lumi tänavatel käib kõik on lumi- vaikne või lumi- vaikne näib külmetavad jalad raske laua all kas mind kaitseb aken tuhm ja sinihall lõppematult katab lumi valget maad uskuda ei suuda et ta veeks kord saab uskuda ei suuda et on elus puud jäigad sirged tüved süsimustad luud plank on pikk ja hõre voogab akna all tuules voogab lumi lumi nagu sall lumi tuleb tuppa lõputa ja suur tasa tõmbub talve minu pehme puur lume kerge rütm on ainus tõde veel lumeks saavad silmad lumi matab teed pagematu lumi sihitu ja soe lumi läheb läbi kuhugi ei poe talveks saanud majad lumeks saanud suits nüüd on ainult lumi kõikjal tantsib tuisk

KUU

Vahtrapuus kuu nagu puupisar. Kuldnokapuur on avatud. Tuul nihkub puusse, vaikne ja visa nagu salakavatsus.

Kuu ajab loikudes juuri. Öö edeneb. Kõll! kõlinal kuujuuri rebeneb. Kuu kukkus kuldnokapuuri!

IIL

kardin viskub sügavale tuppa uks avaneb prauh vastu seina aknalauale sigineb hääletut soppa mees haukab rõginal kuiva leiba millest ma mõtlen küsib ta pinevil tuppa mürinal paiskub uks krampi kardinas rohetab suur rahulik vahtraleht

JOOKS

Nüüd algab jooks Puud keerlevad üha kiiremini nagu filmis või unenäos Limi tuiskab taldade alt nagu paiskuks sädemeid Õhk rebib pärani silmad ja suu Jooks Õhk lööb südamesse hambad soontes jää keeb vereks Kuhu jäävad majad hallis kambas vannitoad ja diivanid Juba ees hakkab paistma sinine silmapiir Jooks Taldade alt paiskub sädemeid

juba liiga valjusti jutlevad öösiti puud kellel on teravad kõrvad see ei kuulegi muud võõras puukeelne kõne mida nad näevad ja teavad kuni lehed lähevad koos kurgede nurkliku reaga

siiski vaikus ei tule vihmal on palju juttu mina seda ei mõista ning mõistatan vihma kui nuttu lumehelbeid kui seletamata kurbust kägusid pole näha ja minul on okas kurgus

eluveega on tänavaid kastetud kalmud on kasitud pered on lastetud

aknad upuvad roosidesse parkides haljendab kallis loodus paneme südamed loosidesse loodetavasti aasta on soodus

sinilillest on tinti aetud pilved on sinise klaasiga kaetud nukud troonivad aknalaudadel kuus korda päevas karjuvad mamma loomutruu rohelus lokkab haudadel tagatoas tukub ilmasammas

KELLUKE HELISEB väsinud ajal hilisel pärastlõunal. Kiirustad koduteed, aga su mustas võrgus on punased õunad. Seal on veel mitu paberis pakki, neid aga mina ei näe – millest sa võiksid küll mõelda, et kõnnid kui kombinee väel?

Neliteist naeratust on sinu huultel – veidi vist liig lõplik arv – ent kuskil su juures on kullane lõim, peen nagu juuksekarv. Kuidas see on, et sina ei vastandu ega kedagi riiva? – isegi see ei loe, et su taskud on täis meekollast liiva.

RAHULIK MEES

tuppa astus rahulik mees kellelegi ei tulnud mõttesse jätta vastamata tema tervitusele keegi ei muretsenud kergestipurunevate klaaside ega määrdumisvalmite vaipade pärast keegi ei küsinud kust see mees tuli

päevatera vilgub tuules halab kask ning rapsib lehituna okstes inimesi maalituna ehituna päevatera vilgub tuules neliteist on kasel sitket oksa linn jääb loha rippu kase otsa päevatera vilgub tuules valgus võpleb nagu haige süda hirmus sootuks mustaks puruneda päevatera vilgub tuules valgus valgub laiali kui veri imbub maasse lind ei leia teri päevatera päevatera

TUBA 1

Liblikas kustub vastu kuldset tapeedilille. Pehmetes varjudes valvavad mustad vaasid, lastes endas hajuda õisi, ripsmeid ja prille. Sõltumatult astub ette raamatukaasi ja vahtralehti. Muusikast hulgani kilde. Aimatav annus kerget lõbusat gaasi.

Õhtul murrab sisse varjatud koobas, silmis ja huulil lööb hõõguma alasti nälg. Meeldivat lahendust keegi ei viitsi loota. Tuul müttab akna taga kui edev sälg. Väsinud ruum enam teravaid värve ei tooda, kergest puutest jääb seinale kujutu jälg.

Vaasid on kummuli. Järsku on piirid teada. Piire ei olegi. Igaüks pääseb välja. Polegi kohta end lõplikult sisse seada. Järsku on näod ja seinad kivini paljad. Piire ei olegi. See on korraga teada. Ükskõik millega kustutada nälga.

SU NÄO EES KARDIN MÕLEMAL POOL UDU

vaid ristiämblikud ja konnakudu külastavad sinu puhast nägu öösel ööbik päeval kärp ja kägu ei ükski sõna mõõda sinu nina kas valgus varjab sind või surilina? puutumatult seedid oma vilju tõustes kõigest kõrgemale hilju

LINN

Linn tõuseb kikivarvule ja küünitab vaatama merd. Harilik linn, tolmune, tõtlev ja kuum. Linna tuhm suurheli võbeleb värvilises õhus. Harilik linn, kantmõõtmeisse suletud ruum. Linna kumavas valguses hulbivad lamedad varjud. Harilik linn, ei tilluke, ei tohutu. Linn tõuseb kikivarvule ja küünitab vaatama merd. Harilik. Ei ohtlik ega ohutu.

TUBA 2. HOMMIKUNE INTERJÖÖR

Toekad roosad lilled kuuekandilises klaasis levitavad lõhna närbuvas ekstaasis. Uimasena pealiskaudne hommik tuppa tuigub, lapiku ja kollasena aknalaual suigub, seinaksveetud kardinatest rõhumata läbi. Häirimatult allapoole tuksub kellakäbi. Kummut kuhjub keset tuba, avamata sahtleid, lilletatud liual lebab veerand pakki vahvleid, kortsund linades on tunda liigse liha rõhku, raskelt ripub käsi keset liikumatut õhku. Kellakäbi häirimatult tuksub allapoole. Timmituina tiirlevad osutite nooled.

KÕRVALTVAATAJANA

Tihke halli talvetaeva varjus veereb ebamaiselt kirjuid automarju. Seisatades paistab mulle tihti, et inimestel pole sirget sihti, autod aga, hoopis vastupidi, peavad rajast kinni seda rangemini.

Seisab mees, peab silmas akent, ilmselt valet, ta peaks pilku pöörama veidi paremale. Aga tema seisab muudkui, millestki ei hooli. Naine beežis autos keerab tabamatult rooli.

Nokitsevad varesed tervitavad hommikut, inimesed irvitavad rõõmsalt ja jäiselt, talv kõliseb. Vahutav lumi sööb asfaldi ära. Päike toob teravat külma ja särab igipõliselt.

Majad kihutavad igaviku poole, akendest varisemas voodeid, toole ja inimesi hõbedasse õhku. Päev jäätub läbipaistvaks kuuliks, et lasta kesta verd ja huuli ning rõõmu ränka valutavat rõhku.

kusagile sissepoole paluti mind tulla juurikad ja juured palju musta mulda

natukene igast roast anti mulle maitsta õige õrnalt mekkisin kõik jäi välja paistma

läksin kuni edasi enam mind ei lastud hoopis ennenägematud asjad tulid vastu

läksin kuni minu jaoks ei olnud üldse kohta lähen ikka edasi ei ahasta ei ohka

SOOLANE TUUL kobrutab majade vahel. Aknad tuhmuvad. Autod, kanalisatsioon. Hingamisõhku napib. Või ei napi vahel? Vakka! Kas teile ei tundu, et helises telefon?

Keerame järgmise lehe. Lapsed ei maga. Kell näitab kesköötundi, ma keeran ta üles. Vannituba salatseb koos pesumasinaga. Kõikjal on pesunööri, see ulatub kõigest üle.

Kas sa mõtled või? Tubakas ja meri. Sigaretid ja lained. Lastel ei ole und. Heleda kihina koguneb rentslisse soolateri. Või on need langenud tähed. Võib-olla sajab lund.

NENDEST, KEDA ARMASTASIME JA AUSTASIME

Sest surmast üles kedagi ei leia ning siis on vaja hüüda vastu tuuli, kus ikka lõhub katust mõni peiar ning kõigest üle kasvab kõver kuu. Siis pudeneda vastu mulda suuli ei ole mõtet rohkem monumendist ning ühtki abi ei saa hõbekuulist, ei kuiva tühjaks õuna haukav suu.

Kui ühte murti õdesid ja vendi, siis mina murdsin noore õunapuu.

MUUDATUS

Suurt muudatust ootavad inimesed, aina sõgedamalt sagides tänavail ja kauplustes. Alalhoidlik on ketipeni veel, tigedal lõrinal külalist haukudes.

Toad jäävad kitsaks, majad ei kõssagi, ehkki müürid neil vaevu püsivad, võhivõõralt: mis uudist? mis uudist? inimesed õhinal küsivad.

Kas homme? Millal? Või juba täna? – hetketabajaid lämmatab huvi. Niimoodi enam ei saa, püha jumal!

Ning linnatänavail lahvatab suvi.

PÜHENDATUD

Viimaks sain müraka mammuti välja kaevatud klaasjast keltsast. Surmani väsind ja vaevatud, lõin oma ilusad teravad hambad ta sitkesse näkku. Mõtlesin ise, et söön mis ma söön, veel mõnele jätkub liha ja soolakat verd, mis juba veidi on hüübind. Siis tulid nemad ja karjusid, et ma olevat süüdi selles, et torm nendel purustas majad ja uputas paadid ning puntrasse keerutas kuused ja telefonitraadid. Nad võtsid mult mammuti, matsid ta samasse auku. Vaevu neil pääsesin käest ja pagesin hunditeid kaudu.

ÄÄRELINN

Varikatused on selles linnas triibulised, värvikad, ja teevad meele härdaks (et neid üldse on), ja naabri vana peni kaks korda päevas meie planku märgab.

Karusmarjahekk peab kinni tuuled, aasta läbi kannab halle marju, õuevahtrad, ehkki õige vanad, jaksavad veel küllalt anda varju.

Neli punast päris tervet tellist tähistavad kassi matmispaika. Salkus plika seisab keset õue, torkab riita mahakukkund kaika.

MERELAUL 1

Merel olid tuuled ja meri oli püsti, mere tagant paistis kauge maa. Seal teed olid laiad ja neiu tantsis tvisti – oh Jakob, oh Jakob, mind armasta sa!

Olid puud nõnda suured, oli mets nõnda tume, oli kodu nõnda kaugel, kui olla saab. Öösiti merd mööda möödusid tuled. Üle mere oli kaugel kauge maa.

Ja ma läksin läbi tuule üle päikeses mere. Oli suur. Oli ilus. Oli kauge maa. Ja ma läksin, et öelda sinule tere – oh Jakob, oh Jakob, mind armasta sa!

MERELAUL 2

Tuul oli vale ja kala oli kaugel. Meestel oli aega armastada naisi. Lained olid ükskõikselt, rahulikult lauged. Meestel oli aega armastada naisi.

Tuul tegi sõlme ja võttis suuna õigeks. Pilved kisti räbalasse, taevas vajus hatuseks. Kala pani mehed nagu mere külge köide, tuulelipp sihtis ja sirgeldas katusel.

Merest toodi angerjaid ja merest toodi hauge. Päevast päeva usse aeti põhjaõnge otsa. Kambrid olid pimedad ja jahedad ja rauged, voodid aga nagisevad, kahekesi kitsad.

Tuul aina loopis laineid, ajas kala randa. Naised läksid ära, läksid näkkideks merre. Keegi vahel öösiti nüüd õngi tühjaks kandvat. Loojang kumab punaselt, õng lastakse kui verre.

VARI

Tänavasse paiskub lehvik halle linde, end nokib maasse kuni põhjaveeni. Ei enam puutu puud, sest elus puugi ajab pinde ning pruunis vihmas tärkab niiskeid seeni.

Vaid vaatan lakke, lakke vaatan – see päris ehtsalt ruudukujuline. Seal all, seal vees ehk valvab Leviaatan, ja ema ütles: ära sinna mine.

Ja vihmades on mürke, vihmausse, küll kuulen nende ümisevat laulu, ning ehkki vaatan lakke, krohvi valevusse, suubun vooluvette teab mis rada kaudu.

ÜMBER KOIDEST PURETUD LAUA

Järsus hanges koduneb lahkulöönud nelk. Tuppa tassitakse kargelt kobisevad pakid. Kojas kutsuvana kumab roostetanud kelk. Üle maja, üle talu kisendavad hakid.

Lumekülla õõtsuvad ääreni täis saanid. Pulmad, verivorstid, õllekehad, peied, nõudepesemised, klaasid, šeigid, kaerajaanid. Pole raske aimata, et meie pole meie –

kobarana ümber laua, silmipidi kinni ühtses kahkes hingeõhus, sõnakad ja mõistvad. Üldse pole kriiksatamas kuulda uksehingi. Hiilin vargsi kuuri taha. Summutatult hõiskan.

Sõnad tulevad kõlinal hammaste varjust. Välkvalguses hetkeks ilmub kahvatu kivinägu. Paindumatud seljad. Üks võõras omaette karjub. Tema igatseb seda, mis praegu on meie jagu.

Millestki midagi teha. Viha valgub välja. Sõnul võib seletada, puudutada ei saa. Paberi pealt peab lugema, kas oled söönud või näljas. Õhk teeb ihule liiga. Õhust ära ei saa.

ära keela kelladel mängida lahkumislaulu kodutuile kuigi neid maetakse sellesse mulda mis ju ehitatud muile las nad tulevad sinu tuppa aastasadu aastatuhandeid kuigi mann kolmas sinisest põrgust püssiga ähvardab manne ja juhaneid püssisuust ju pudeneb lilli punaseid lilli ja konnapoegi toolid seisavad kikivarvul kuni ilmsüütu olevik poegib

KAUA TULEB MINNA, läbi esemete tule lähen jälle vastu längus hommikule. Väga üksi keset seinu, väga mitmekesi. Sõnad. Näiteks hellus, armastus ja vesi. Ärkamist ei ole loota, olen juba ärganud. Ennast seda hoonet hoidmas olen märganud. Ikka pime. Põrandas ja seintes salasosinad. Ühepäevaliblikad tapeedililli kosivad.

VANA ÖÖ

Tuul ajab ringi rusket leheprahti nagu unustatud veskit. Kas ääremaja uksed jäeti lahti, arutavad vargad isekeskis, tuuseldades soojas pesusahtlis. Ning nooruk Jaan peab akna juures vahti.

Kapinurgal värvilised kriidid on kui pärit veidi teisest ilmast kui seal kõrval nööbid, nõelad, niidid ning akna taga vettind rajuilmad.

Kolm tükki kirjut siidi kaasa viidi, ja kapinurgalt värvilised kriidid.

RÄNNUILM

Näen ennast õhtul tänaval läbi uduse akna, hüpleval kõnnakul tõttavat hajusat siluetti. Rõske ja jahe on, silmapilk sadama hakkab, lumepilved on raskeks ja läbini lörtsiseks vettind. Kuhu ma lähen – tean, aga meelde ei tule. Möödun kauplusest, kinost ja raamatukogust. Vingulõhnane õhk tuleb tuppa. Korraga süttivad tuled. Kiirustan mööda hoiukassast, kohvikust, apteegist, kodust. Ikka veel pole öö, kuigi päev on ammugi otsas. Kusagil kumiseb monotoonselt. Akendel nirgub vesi. Seekord lähen vist päriselt, käest annan viimased otsad… Keegi kolmas kui peremees minu asemel lesib.

Lainete mustad ninad kerkivad valgesse vahtu. Taevas kummardub vette, ent viimasel hetkel lööb lahku. Silmapiirist saab saar, kaugelt veel must ja pime, seda ei oskagi mõelda – kui me seal oleksime.

Siiski on kuidagi meeles helekollased rajad, päikese nobedad helgid, soojad jahedad majad. Niikuinii jõuan koju, siis on kõik hoopis teine. Akendest raamitud laotus, kella kümnene eine.

SIIN UJUB LUIK vaid laps nii valget luike tohib joonistada vaid laps kel ühtki varju pole unustada vaid laps kel ainsana on võimu nii valgest luigest unistada NING UJUB LUIK ta ujub läbi raske jää ja valge lume ta valgusvalge rind külmvalgest veest on tume ning sellest hoolimata valge valgem valgest lumest NING UJUB LUIK

LAINED JA PUNKTID

1996

PIIM

***

kergelt päevitanud piim nagu ma näen selle olengi altarile toonud nagu kalad nagu linnud nagu mõte vahetpidamata ning kleit mis väga hõlpsasti rebeneks terved pitsikudumise vabrikud nahaparkalid ja moeimpeerium sukad mida ei saa säästa solgitoru on siiani omaette hoidnud pean silmas eelkõige nõudepesuvett võibolla ka tinti – nüüd juba ma imestan hoopiski et peeglid ei riietu ümber vaid unustavad

***

tõsine ja tähtis aga mitte teaduslik praegu ei esitata küsimusi

kas ma üldse kedagi meist mäletan? – kui seda mäletamiseks pidada... ma sõidan

ma pole näljane, nälginud võib-olla ma olen mõnevõrra purjus põrand pole naksunud pikka aega taim pole juua küsinud

taim on muidugi puu miniatuurne ja veel miniatuursem tema nähes ei julge keegi haigutadagi ta on nii intensiivne nagu madu ehkki pole loom

siin on mul napake kohviga ja siin sibulakauss kui hing peaks öösel koju pöörduma kuid ta on lodev ja valimatu otse öeldes on ta liiderlik ta hoolib tõukudest puukoore all neis labürintides ta ei eksi muidu küll milleks talle tiivad

seda kõike ma juba ütlesin aga ainult viha pärast

vaatasin aknast kuidas karussellid magavad ja autod sõidavad neist otsejoones mööda viis aastat siis olin mina mees mul oli otsaees see märk

öösel toodi mulle söögid ette keegi seisis selja taga muidugi kelner ja heitis valget varju

olen ikka olnud varjudele vastuvõtlik

ka selle niidi vari mis mind nüüd juhatab

kusagil peab olema üks teine linn tema akadeemilised karnevalid habetunud kellad habeme varjus muhe muie naiste kõrged saapad ja mehed kükakil kingapaela sidumas sall otsapidi poris

alles selles linnas Jakob mitte varem ja suur must naine

millega ma end nüüd kaitsen? – küüneviiliga kogu kõrge kohtu vastu

***

kui võimalik siis parem edasi nagu tähed küsida nüüd valjema häälega niisama leebelt kartulisööjad ja absindijoojad seda ilusat puhast mett ja sarimõrtsukpiima just nii nagu see meelde tuleb ihulikku armastust mulle õpetaja herneid ja joonlauda mäletan sind laulmas vaikse häälega aga õigesti nii kui nootides kirjas mu õpetaja

***

sain selle kätte olid pildid eksimatult talletatud algul hüsteeria pärast resignatsioon uks millest sisse tulla ja aken millest välja vaadata ka vaibumise ime lõpu lained ja väikesed punktid aina tasem aina lagedam tegin pihu lahti ja vaatasin tere sõna – sina siin?

***

raha lakkamatult kuubikujuline nagu /..../ nii palju vaeva et ümardada nende sokke ja pükse ja siis nad sinna sisse mahutada nii et nad kisendavad et nad hakkavad kohe sünnitama silmanurgast tolknemas piits ehkki nad pole näinud sellest und – tuli peegli juurde ja nägi – tulekahi nüüd on täiesti ausalt nagu sukkpüksid nagu menstruatsioon tuli lille nimi tuli linnu nimi täpselt üks mitte suupärane vaid kirjutatud tühi – läbipekstud pühitsetud

***

Ööbikud laulavad ikka. Arbuusid lähevad lõhki. Taban end ootamas vaikust, mis mulle tuleb. Veel enne tuleb koer kööki. Vaikus tuleb äkki, ta hoiab midagi selja taga peidus. Taban end kujutlemas talle habetki. Ta ei ole veel tulnud. Või läks ta märkamatult mööda – siis, kui koer kööki tuli. – Nüüd!

Kas ööbikud ajavad keele suust välja, kui nad trummi löövad – nagu vaataksid nad peeglisse. Võibolla on neil kurguvähk. Maailm läheb vaikides mööda.

Vihm läheb mööda. Ainult hääl on veel siin. Pilv on tühjaks saanud, peab niisama valgust kinni. Läheb muudkui pimedamaks ja pimedamaks. Isa on surnud. Õde on surnud. Kass Ramapura on surnud. Moonid on surnud. Koer küsib õue, nurmedele.

Vaikus läks mööda. Nüüd tuleb tulekahju, rõõmus, kerge. Hinga sügavalt läbi nina. See must olend tuleb sulle vastu, kui sa kõrva tema poole pöörad, kui sa teda vajutad. See pole sulle uudiseks – aga see ei lõpe, ei saa täis.

***

sind tahaks kummardada ja pihust sööta nii olen näinud tehtavat kõige paremini suurelt punasega joonistatud lumivalged pilved pea kohale ja tõesti on püha vered voolavad lõkked põlevad suud matsuvad imikud muudeti nüüdsama rauaks ehkki himud käivad veelgi kõrgemalt sada sada tuhat tuhat saavad ühte allikasse kokku

***

päikese spiraal on kõige üleval taeva ruudustikus lendavad lipud nende kuldsed tutid plahvatavad lipud on inimeste heegeldatud puud tõusevad üles paralleelselt maaga pealinn pole muud kui suits ja udu ja joonistatud trepid lipud põlevad helesinise leegiga ja punased torud keerduvad spiraaliks on pühade esmaspäev

***

sa tunnistad rõõmsalt assüüria ratsanik oma tordist habemega oled ülearu usaldav sõnad haavavad sind nagu ussigi

või oled sa suhkrust

OKTAEEDER

***

suured kangarullid aga põgeneda pole kuhugi lilled õitsevad nagu meri lainetab nagu tuul puhub nagu köis kõlgub tuules ka linnud lendavad mõte lihtsalt on uni seda ei riku söök ei söövita

***

kerged majad roosatavad koiduvalguses päike ei tõuse majad tantsivad nad on joonistatud ilma kraanadeta maailmas kus pole köisi

***

see oli tõesti tee algus ehkki nägi välja: teeviit trepp valge joon hall asfalt oli paremat kätt ja vasakut kätt lipud baldahhiin triumfikaar jne

***

vaata ma ütlen see on naistepuna mis teeb näpud punaseks neerud terveks

oleme sigitanud kurke ja aedube ootame minu sidrunite järele minu vihma ja minu külma

vaata ma ütlen hea vili kasvab hea vili kasvab halb vili kahaneb

***

selles oktaeedris kus ma magan on mu kopikad mu taimed on lahatud vormitavad nagu vaha suhteliselt püsivad on lillad kolmnurgad nemad ei reageeri nad tulevad mu võrele vaatama

***

valgus voolab alla puude ladvust ja värvib oma värvidega olen keskel ristatud mõõkade varjus kaaluta olekus niipalju kui mäletan mäletamine on kui vagun ilma vedurita

mu kodu katab imeilus sammal pehme nagu ingli hingeõhk neli karvast vihmapiiska tulge koju ka sõdurid siin on parem sõda

***

väikseid pilastatud suhkrupoisse võtab üles teeb neist anumaid nii ta on võtnud nõuks: võidelda surma vastu üksteise kõrvale ritta asetab riisiterad miks? see on võib-olla ainus mida ma tahaks tast teada

***

arusaamise mustas augus joome vallalist viina minu vapp on mu käe kolmhark laual minu ees ligimese kaheksanurkne rusikas tema austatud kaabu

***

ma lahkusin hommikul ja õhtul tulin jälle tagasi need teod olid täiesti ausad ma tegin seda nii nagu tehakse palju aastaid

***

ühel hommikul ärgates armastasin riiki see oli nii et süda valutas selg oli sirge riik vaatas mu otsa otsekui imiku silmadega ot-ot-ot ütlesin pluti-pluti

***

peaaegu täpselt tuhat aastat tagasi nüüd tundub mind ei olnud siis veel ei olnud jõgesid kirikud olid ehitatavad Jumal tundis suurt huvi

***

vanasti kui kuningad sõid rasva kuuldi tihti mere tagant laulu mindi toodi hõbedat ja sõnu

***

ma astusin küll sillalt maha ja lendasin, allapoole

aastatuhandeid on ju inimesed elektrist unistanud

eeslid koerad ja jumala pärast, jumalanna, ole vait

LUULETUSED SINULE

***

kui mäletada siis see koobas milles vulisevat allikat mina ei kuule ja sina ei kuule siis on see kingitus mõnikord on võimatu loota et maailm on nii helde

***

koobas on vaba nagu väike valge pilv nipet-näpet ja tühja-tähja ajast ja ilmadest moonutatud puud jõe ääres on kurjemad kui me julgeme lausuda sõnadenugadega

***

koobas on kaduv nagu väike valge pilv ning teda pole on vihm on hämarus need kes on juba surnud isa vanaema ja õde ja joon mis ei kaardu

***

koobas tuleb välja ning kui sa esmaspäeval tuled siis ma viin sind jõele jooma ja lüpsan sind kergeks valed on siis sädelevad siidirätikud sõnad on siis elevandiluukuulid ihu on siis valge nagu väike vaba pilv

***

vesiratta rauast käpad ei jaksa kaaluda üles pilke jõe ilusast silindrist saab tagasi koonus jälle seal põhjas aga juba sõnutud segi et paremini plahvataks et kindlamini sajaprotsendiliselt või tuhk – kõige suurem ahvatlus

***

tulen koopast välja otse laadale kalambuuride ja karussellidega klounidega pulgakommid ja põrsas Hugo mina peaksin olema žonglöör millegi eest mulle ju makstakse

***

vaikus põleb ja natuke suitseb tõmbub servadest krussi ja muutub auklikuks sõnad sajavad krabinal vaikusele nagu lumi sajab krabinal paberile ja paber ja lumi on vastastikku valged nagu puhtad ja süütud lause tuleb nagu kaubarong on täidetud ja sõidab mürisedes mööda tal pole aknaid millest saaks sisse vaadata üks aken on vedurijuht lehvitab ja liigutab suud

***

vastused on valmis ainult pea ees silmad kinni tuul vihiseb lõbusasti see on kõik Nepomuk

RÕÕMUS, KERGE

***

ma pole kindel et saab võtta iga päeva küll aga ühe korraga kogu taeva kui taevas on see mis ta on ainult kummastuse punaseta võbin kumba sa armastad – ei kumbagi

***

laud on kaetud mäletan arbuusi ema peidab soolatoosi laudlina alla murran uksepiida küljest maitsva tüki kõrvaltvaataja magab on uinunud anna meile tänapäev palub ta läbi une

***

kerguse vaim nagu mu vanaisa ütles piibli sõnadega et uus linn tõuseb vana järelikult vaob nagu ta mul tukast kinni võttis oma tingimatu seletamatu armastuse pärast nagu tal habe hakkas kasvama ja kõht – ja kõrvad siiski paigale jäid tema tingimatu seletamatu armastuse pärast – kui teine aeg kätte tuli

***

tammed on kõik nõus päikeseks saama väga lihtsalt nad on rohelised unistavad ehkki tummad (pooleldi keelsed?) kui nad su tapavad võtad kingituse vastu see on nii haruldane võtab võibolla sajandeid kui sa midagi ütled seepeale

***

Ah jaa, päev. See, kus ma tulen. Korrigeerin viimased tunnid. Põsk on esimene. Kuu pole muud kui väike valge pilv. Tähtsusel on pikk järjekord, aega küll.

***

kaugemal enam ei laulda nüüd on nad sisse tulnud riste aknariste ja rõngaid korvpallirõngaid

***

ilusad väikesed tummad tüdrukud on võtnud mu laulu enese ette neil on graatsilised liigutused puhtad kleidid lõhn puudub nad suitsetavad pikki pilpaid mis on niisama horisontaalsed nagu nemad on vertikaalsed nende naeratustest võiks keeta kasvõi putru ainult nad ei räägi ei anna välja

***

Lood, mida ma räägin, on väikesed mehed ja saavad kurvaks, nõnda alasti, kahjutuks ja armutuks – parem käsi välja sirutatud, peopesa ülespoole, näpud näitavad tuld. Mõtete hajusad ketid kasvavad aeglaselt nagu juuksed ning langevad välja süütult, armutult. Alati makstakse raha. Alati makstakse kätte.

***

Kaks kokkurääkinud meest, nagu rattakodarad, nüüd juba sõnatud. Vanem on nagu tikitud käterätik, täpsemalt öeldes geomeetria. Nooremat veel õieti pole. Kust ma tean, et kaks meest? Sest nad kõlguvad – või nende jalad – üle serva.

***

jah poiss ma tahan küll su peeglit siidirätikut sinagi oled loojumas näinud kui ka lind su vagunis väga hästi ei õitsend su kasukas oli võibolla liiga paks sest enamasti oli ju talv oli sinine pilt kui nuga loojus tuli uni ka sulle terve püha päev möödus kui kaerahelbed ja riis

***

nagu nad kõik nii minagi neisse sõnadesse panen pea padjale enamasti söön enamasti pooldun enamasti arvan nad on mulle seltsiks ja siis ma ei ole nii kurb nagu see võibolla loomulik oleks aga parem on loomuvastane olla nii loomalik nagu see võibolla loomulik oleks aga parem on värviline olla lennuk olla olla kusagil mujal nagu ju parem oleks.

***

Lasta laintel end silitada ja kurvastada, siis tuleb must loom, kellel on otsaees valge lauk – ta ulub õues. Loom elab õues (mitte vaheilmas, kus võiks lõket teha). Aeglaselt saabub vaikus ja siis järsku saabub vaikus

***

Seda me teame ju kõik, et akna taga on puud. Akna taga. Ja ometi kuskil on kõrb. Ma tean, olen uneski näind, kuidas need liivad söövad inimesi. Siis tuleb rändur ja kuulab – saab vaikusest kõhu täis. Teda see liiv ei puutu.

Mis prohvet ütleb? Et peab olema kurb. Et peab olema naine. See pannakse ka kirja.

***

Sõber, kelle nime ma ei ütle, kuigi tean, on suures ohus, palveteta, mitmeid nimesid ta neerudele rõhub. Päästa sõber, nagu ülim kohus peaks sellel tunnil ennast tunda andma, järsku karjatab lind, naine, seni võõras, läheb valgeks näost, kuni taipan: ta on olnud valge näost sünnist saati, ainult sall punane.

***

Hullul on täna hämar võõras kõhus, maailm on pööramas külge. Vett on vaja, kiiresti, palju vett. Siis pannakse tuled põlema, palavikud, nooled.

AUTO

***

kardinad liikusid aknalaudadel magasid kassid ka tänavatel alati kasse võis näha kes meiega ei rääkinud nagu indiaanlased sulgi täis olid nende suud ja suletud

***

esmaspäev algas nagu lause vihma juba sadas rohi oli juba roheline politsei viis altvanamehe vangi jumalasõna oli raamaturiiulil tellisekarva mehe pea padja peal oli nagu koma oma ravimatu haigusega

***

tahaksin olla sõbralik nagu vaateaken et mu ema oleks tort ja võiks kulgeda läbi suguvõsa olles haudade sammaldunud nimedega üks ja kummaliste ämbliklinikutega kaks olen ammu kõige paremini auto sõidan mööda olles punane olles hõbedane 0–100 km/h 12 sekundiga

***

tahan kingituseks sõnu nad praegu magavad poolsurnud sitaangerjad ma tean et on taevas: tähed ja puud tahan sõnu tahan kingituseks pilte

***

mälu tapab ennast mäletamisega isane nuga otsib emast nuga selleks peab ta õppima ära ungari keele see isane nuga ja tema peab õppima habet ajama see emane nuga et saaks ennast lahti teha puuviljavaagen on kaetud verepritsmetega õunad pirnid ja viinamarjad verd on nahast lähkris suur pada koldel on verd täis aga lõke ei põle ülejäänud veri on neljakümneliitrises veinikääritamispudelis labürindi ees milline rauge esmaspäev

***

tulen vaikselt ära mööda alleed läbi metsatuka kuni jõuangi kõrbe hoolega nuuskides kuulatades peaaegu magades aga ikka muudkui edasi roomates peaaegu surnud nüüd palun sega hoolega oma pajas seal on minu luud ootusärevil

***

ma tahan suitsetada ma usun et suits aitab (päikese vastu jeesuse vastu) aga kui ma hommikul võibolla ärkan lähen rappa korjan jõhvikaid (hapusid ja õhukesi) avanen andun talvel on siin väga vaikne panen kasuka selga mis vanaisa mulle pärandas

(Jeesus paremale ära.) Aga päike paistab, ta on paratamatu, vajalik igal juhul. Ma ei armasta päikest. Ma armastan laulda, koos raadioga, nii, nagu tema ees. Ja ma armastan üle kõige Kurt Cobaini, nagu Vl. Majakovskit. Niisiis kannatan ma selle päikese (nüüd) välja. Aga ma ei pese ennast. Mitte cunagi.

***

päike lõheneb kaheks ja naised tulevad vaatama nad suruvad oma piigid maasse hoiavad neist kinni et neid ära ei puhuks see on väga katastroofiline sündmus niikuinii mõned saavad hukka kuidas nad ka kinni ei hoiaks

ILUS SININE

Tammed, pärnad vaikivad must – olen alles neofüüt –, aga tehkem maailm, tehkem endale elu. Mis keeles sa räägid? Mullast oled sa võetud. Tuulest oled sa tulnud. Seitse nahka juba kooritud. Juba on kopeeritud. Mida sa tahaksid, kui? – oui. Selle lehekülje võib nüüd pöörata uude usku.

***

pigistan silmad kinni – hirmu pärast – kui võtan mustast kastist mu ainus pilt on rästik talvel kui ta magab on ta seda mürgisem surmas veel mürgisem tal on miljon tapahimulist poega sama palju kui tähti taevas et mitte öelda liiva mererannal

***

kilkskõlksuv valgus aknast langeb näkku tuule vintsutatud pilvist läbi vilkuv halastuseta armuta sööbib tuppa ja ellu tuleb juhus ilma ajata langen musta unne mähkun viirastuste kortsus nartsudesse toas ujub kala kellel nimeks bachifuuga üleval raamaturiiulil pean ikka väikest ennast väikest piimakausiga altarit kapi otsas kuulen valguses lausete tühje pesi

***

vana naine seisab väljas tal on aastad turjal juusteta nahata esmaspäeva servalt paistab kauge puude kuma taeva kuppel kätte vana väljas voolab nagu ikka kas sa hüüad ta koju – ei hüüa ikka veel

***

näinud oma elu kõrget telki oma vere lainetavat kõrbe oma silma sihikindlat tõusulainet oma vere täpset tulist kuuli näen et maa ja muld on tulnud minu kannul madudel on pihlakatest rauamaagist pojad päike – puu oks mida madu oma sabast sööb näen et taimed endiselt noolivad mu jalgu kuni luu on puhas sigitame lipud

***

tilluke sipelgas ootab oma hinge miljon aastat sõnad roomavad üle kaljumäestiku 14-aastase tütarlapse rabalaip Windebyst, Eckernfröde kreis, SFV (1. sajand). sügisel surevad kevadel ärkavad uuesti ellu

TAIM KASVAB KELL KÄIB

1999

***

jutusta mulle muinasjuttu kahe piibutäie vahel nagu hea vanaema ja kuri hunt et ma võiksin ikka ja alati sündinud olla kõht valutab kõrbes kus pole kunagi veiseid ei lähe meelest väikseim sõrmgi juba tulevad vaskmündid jumalanna kroonib ennast kuningaks ei lüpsa enam tema nisad jutusta mulle muinasjuttu kahe valguse vahel mõte paneb puuoksad kiikuma tähtkujud võtavad leplikult nimed külge pilved rändavad üle taeva nagu lakkamatud veiste karjad sadades kiirgavaid ornamente silmade võrkkestad imevad neid endasse ning mähkuvad ümber liikmete pehmelt ja vabastavalt jutusta mulle muinasjuttu kahe sõna vahel ja ma ei tapa sind ma ei karda sind kuu pöörab teise külje ja tuleb hakata minema just nüüd et jõuaks õigeks ajaks kohale

***

silmadel hakkab lausa valus eredast valgusest kõige kiiremini jooksin trepist üles kõigist ette aga lauskmaal olid mu jalad nagu vatist vaevu komberdades kulgesin ühe sugulase ukse tagant teise sugulase ukse taha nad põlgasid mind väga nii noor mees ja juba nii vigane pime tumm ja kurt nagu voolikurikas aga muidu ilus juuksed lokkis ja jalad jämedad

vaata tähed näitasid mulle teed kõrgeid torne mille tipud puudutasid taevast suuri linnu inimesi ei jõua kokku lugeda tõmbasin mõõga tupest ja läksin tagasi ning siis läksin ja käisin oma teed

kui tahad võid vaadata mu pilte siin paistab nagu läheks noor naine kaevule kann pea peal siin paistab nagu ratsutaks mees läbi pimeda metsa ja hobuse kabjad tümpsuksid tuhmilt kuid selle pildi peal ma magan siin on minu allkiri purpurpurpurpunane näpujälg

ja ka sa nüüd enam mitte kunagi ei tule tagasi? –

***

alustuseks võtan vana, alasti, mehe maksaplekkidega kuid aetud habemega kusepidamatusega kuid veel mõistuse juures nii kärbsepiitsa kui ka keemiliste ainetega lahendava kuldpunase sildi elegantsiga marulise aplausi saatel tagasi tuleva hajameelselt lohiseva läbi prozhektorite valgusvihkude jah ent enne ta teeb mõned kirjad ning tuleb veel kord tagasi et võtta kaminasimsilt oma pilk mis nüüd taskus puutub kokku ruudulise taskurätikuga aga muidu on tasku ju täiesti tühi seal pole isegi ragisevat elektrit enam ainult muusika

järgmisena võtan naise kelle nimi on väli kes tookord vahemägedes sai kõvasti külma sellega seoses palju auravaid tasse teed ning väikese valge kullatud tähtedega hauaplaadi tee viis aina kõrgemale mägedesse õhk jäi hõredaks teravad jääkillud torkisid põski ja silmi otsides sünnimärke silmaiiriseid karvanääpsukesi lapsed istusid sirgelt laua taga ja kirjutasid talle kirja oma roosade keeleotsakestega lõpuks ikkagi tee hakkas langema laienema tulid tuul päike ja vihm hakkasid vaidlema

TAHTSIN LÄHEMALE

noh?

(jaa see on täiesti võimalik)

(ei oska ütelda)

kas ma hakkangi täna (siit) küsima?

ühte ühte ühte ühte

ühteainukest

miski nagu torkaks

hakkan lähemale tulema

seitsme mäe ja mere taha

paberit tooma pliiatsit teritama

puu akna taga vaatab tuppa

oleme tehtud ühest puust

mind aga on kaks – miks?

ega saa olla alasti sellel maal

käsi raiutakse maha

alles õhtupoole sigineb värve

enne uinumist pannakse roosa köis kaela

väikestele lastele ja väetitele raukadele

enne kui läheb lõbusaks

hakkan lähemale tulema

auto käivitamine peab ülalpeetavatele kostma nagu oranzh

kassi ema vaatab aknast tema aeg on läbi

tema on varane tõusja ja usin askeldaja

kasutan seda kaarti kus riigid on eri värvi

kõik läheb nagu õlitatult

nimi käib kõrval kuulekalt nagu koer

hüüan ja noogutan peaga kaasa

hakkan lähemale tulema

laotan käsi paljastades südame

väikesed pesad kiiguvad linna okstel

hakkan lähemale tulema

üle maa tõmbab kevad ühtse rohelise teki

***

pean hüppama nii kaugele kui võimalik

üle kuristikkude

ulatuma puudutama teist serva

muud midagi

olen teinud tutvust ka pikkade langemistega

kuristike valusate põhjadega

kus olen veetnud öid ja aastaid

ühest liivaterast teiseni

tee peal tuleb mulle vastu teadmamees

kes on teel Paidest Türile

lepime kiiresti kokku tasus ja ta teab mulle

kiiresti et ma

olen hüpanud üle jõgede

seal on vesi kahe kalda vahel

mis erinevalt kuristike vihisevast õhust

kannab

öid ja aastaid olen ujunud neil jõgedel

mul on arvamus ka selle soo kohta

mis siis saab

sirutan käed ette ja hakkan minema

olen põrganud vastu puid ja lilli

nagu vastu musta sinist ja lillat

ning vastu lõhnu hommikuid

olen ehitanud torni

hüpanud helekollasest tumekollaseni

terveid öid ja aastaid

hõlpsalt kalast linnuni mõtteni

pilkases pimedas soojuses vaikuses

ja suhtelises üksinduses

kes on see vaatab välja teisest aknast

sa imeilus puu

ainus tunne mis on mulle tuttav

on olemasolemisornament

hüpe

***

väikesed augud mida mööda keereldes

kõik ära voolab

voolab ära liiv

voolab ära vesi

ärevalt keereldes

ei jõua silmagi pilgutada

mitte midagi pole parata

rohkem võimalusi ei tule

pead ära voolama nüüd kohe

auk mis on igas tükis nii täpselt paras

arva ära

kas on teed mis viiks sellest mööda?

vaata siin on säng

kui sa mõõdaksid ja võrdleksid seda

oma mõõtudega

kelle jaoks see küll ehitati

just sinule nii lõpmata paras?

mitu korda lööb välku?

kogu eluks ei piisa

kummardavad maani ja rühivad vastu tuult

kuid pigem on need unenäod ja kujutluspildid

filmid ja kardinad

oh ent kerkivad linnad langeb mulda seeme

millist tohutut nälga on täis kogu õhk!

kui sa lähemalt vaatad

või siis kaugemalt või vasakult või paremalt –

seda kõike ei ole

ärkad üles teed silmad lahti

siis korraks näed kuidas on naer

ainult naer

***

maailm kasvab suuremaks, las kasvab,

rohkem liiva värve, ent mitte miski

ei kordu, nagu me nüüd teame,

päevakõrvitsa raskuse all lookas

vaikusel on ikka ruumi liivaterade vahel

ja puhutakse seebimulle, häid ja vastupidavaid,

seebimulli peal on pingviini pilt

(anna tagasi, see on minu pingviin),

aga vikerkaar tuleb jälle täpselt,

nii et maailm puhkeb nutma ja kohkub siis vait,

ongi aeg sekkuda tromboonidel

ja hakkab kostma kajakate kisa, vee tilkumist,

kaks nahkset näppu hõõruvad üksteist sahinal

ja vikerkaar peksab valusasti vastu mässulisi silmi

perioodiliselt ja eksimatult,

maailm kisendab õudusest ja kohkub siis vait,

on aeg sisse astuda üksildasel saksofonil,

ka luupainaja ootab oma järjekorda

(ta on võtnud endale minu nime – anna tagasi),

vesipiipudest puhutakse suuri sõbralikke mõtteid

ja näe, trepidki on jälle tagasi, aga ainult üles

põhja poole, kirikutorni, silmapiirini,

silmapiiri taga omakorda t��stetakse telefonitoru

ja on aeg sisse astuda trummidel, käriseda käristeil,

nüüd on juba juubel, peidetakse silmi, sest lõpp on lähedal,

kuis sa oled siis seda ootamata

***

kaks koobast nagu kaks tilka vett

ning mürtsuv jõgi oma fotograafidega

lähen täpselt ämbliku jälgi mööda

tagasi sinna kus ta munes

enam ei muutu kui ka alustan esmaspäevast

kaks koobast, arvatavasti teineteise sees

järgmisest trepist läheme üles

astmed on valmis pandud järele proovitud

nagu heliredel

võiks olla ka baldahhiin, vana tolm,

purpurpunane, rahvakalendri jaagupipäev, lavendel

metsik vaba jõgi all manab ja ähvardab

oma hambutu suuga, madalaks kulunud

koobas on kaardistatud võrreldud

tagumises lõpus neelukoht tähistatud ristiga (kaardil)

palju kisendamist võib sellele juurde mõelda kuigi

kui lihtsalt minna on kõik vaikne ongi

juba surnud, paljas puhas joogivesi

ESMASPÄEV

jõgi

sinuga ristun ja põimun

kuid mine ja ole

ikka ja jälle oled sa nii ilus

nagu on lill vastasmaja aknal

ma võin seda kujutleda kuid iialgi see ei allu

kõik need ööd – kuhu sa selle viid?

kuhu paned sina iseenese

pärast plahvatusi ja surma?

õhkõrnad udusulised lubadused

valutud kõige tillukesematelegi

merikarbi lävel mängid koobastega

sina minu armas pärlmutter lapsest saati

nagu oleks võimalik olla nööp

ning kus on need nööpide ookeanid

mida ma tean?

kuri hiilib ringi siinsamas väikeste karvakeste

keskel tolmuterakeste vahel

kes on kõige lõbusam on kõige kurjem

ent esmalt kägistab mu tahte kuri nutt

nagu sa võiksid teada mida mõtleb see väike poiss

kes läheb mööda ning sinu poole ei vaata –

näed isegi – kohe oled sa surnud

kas on kõrgust kust sa paistaksid kätte?

mõnd tuba kus su plekk püsiks ka hiljem?

mõnd armastust mis oleks homme?

lihtne on teha sust lõket

panna kaks puud risti

lehvitada ja leinata nagu rongkäik

sama hästi võin ma ka võlgu jääda

nööbid ei tule iialgi ütlema

isegi kui ma annan sulle nime

minna kisendades surma

minna vaikides surma

minna naerdes surma

õnnesärgis olen ma surnud

iga hetk vaeb end elu ja surma kaalul

sa võid olla mis tahes

kasvõi kuningas

eks ma pea ju lihtsalt uskuma

et see kauge jalg mis mind järjekindlalt saadab

on ka mina ning sind armastades

näen seda kõrgel ülal

ükskõik kui valelikud oleksid ka kõik sõnad

millise mustri järgi maha pandud

tegelikult oled sa luukere

mõtted on su paljaks söönud

ristteed kosed sillad

ning üks väike armas fraas nagu punane lips

maga maailm oota – küll ma sind teen

sa oled seal ühe kaardi peal

ning lehvitad mulle säält

tuleb vähe verd

vähe liha ja villa

sa võid nüüd minna

peab olema õhtu ja hommik ja päev

oad ja hiired

ning sa oled ilus kui tantsid liivaga

oled lõng mis möödaminnes

päästab kuid ikkagi jääb pimedaks

kas sa saad võtta selle eest raha?

kas sa saad võtta selle eest midagi muud?

nööbid on sügaval maapaos

kellele ma tahan valetada kui ma suren?

õrnad õhud jahvatavad uusi nööpe

PLOKK

mulle peab sündima poeg mõõgaga

sõnadega mis on nagu piits

väravad talle tahutakse raskest tammest

rasked on ahelad tema kaela ümber

ja tema käed on verised ja vermeis

ikka alles maailm pöörab külge

felix saab prügikastist elatist

elab 78aastaseks

victor sai turvameheks

tema on alles noor

kõigile pannakse nimed nii ka mina

linnupojakeseks nimetan teda

salvatoreks jüriks ja maoks

kallan piima kruusi toon hauale lilli

mere tagant tõuseb suur rõõm nagu kuu

mindki seotakse kinni ja mõistetakse kohut

mõistetakse õigeks ja mõistetakse valeks

hukatakse niisama nüüd tema taob mu hauale

õitsvaid verevaid mõõku millest vihmaga

tulevad teod

ilusad silmale vaadata kuid õgivad kõik paljaks

maa mere ja metsa

kui päike tõuseb see lõpeb

kõik kasvab tagasi linnud rahvad ja sõnad

see on vist elu see on mingi kobrutamine

te targad märkasite millest ma ei räägi

nagu see alati on

***

siin on kõik nii tühi nagu meri kuid kus on

veepiisad kus on laevad kauged purjed

kajakad ja kus on kalad?

jah ma tapsin kuid ma tapsin armastuse pärast

heiskasid loorid tõmbasid üles müürid

pööraseid ja musti tegusid sündis treppidel

sellepärast et oli öö

tõid välja peeglid ja vaatasid oma viha

see oli punane ja suur

hõigati välja ning ühtki pilti ei jäänud

kuidas ta pöördus hoogsalt ja juuksed tõmbasid

üle kõri nagu nuga

kuidas ta kavatses tõsta kätt ja siiski ei tõstnud

unes sa ei näe verd sa ainult kuuled seda

ta jalad kisti laiali vaid selleks et lüüa sinna see vai

pildil paistab see nagu mingi suur putukas

müristab valjusti, see kõlab: vaikust! vaikust!

jah me tahame nüüd rahu

tehke voodisse oma tuleriidad ja maailma lõpp

vaata vanaema rääkis sulle sellest ja see oli väga ammu

seda pead sa mõistma

tasa tasa pead sa nüüd minema

üle selle juuksekarva

tuleta meelde punapäist naisnäitlejat – ta oli täht

nii väga tahad sa ikka muudkui tagasi tulla

aga sa pead mõistma – see pole keelatud

see paneb lihtsalt nina krimpsutama nagu paha hais

– mäletad nagu vanaema sulle rääkis –

me krimpsutame selle peale nina

küll kättemaks on magus mille me viimaseks jätame

kapi peal oli vanaema pilt kuhu see on saanud?

see suri koos vanaisaga nagu sa väga hästi tead

õhtul istun voodis ja vaatan anatoomiaatlasest suguelundite pilti

see on tumepunane

partner peseb ennast vannitoas kardinad on

punased ja küünlad juba põlevad

kardinad on toa ühes otsas küünlad teises otsas

kui mul ennist oligi hinges (väike) okas

siis nüüd on juba ammu kõik okei

pole jäänud pilti kuidas ta tuli vankudes üle liivaluidete

ja heitis ennast merre kus ta uppus

ega kuidas nad lõikasid Mihkli rindkere lõhki

jõid Mihkli verd ja sõid ta südame

pildil paistab see lihtsalt nagu tants

partner võtab sul kätega ümber piha kinni

tõstab jala teeb sammu

meeleliigutus mis tekib sellega seoses on tõsi

rongkäik tuleb nuttes mäest alla selle lõppu pole näha

nad kannavad suuri leibu veinilähkreid isegi kui

mõnel pole muud kui kerjakott

eesriie tõuseb

seal nad kõik on:

karupoeg puhh, püha jüri, margus ja tiina, mina,

jeesus kristus ja püha paiste

***

ma tean mis sa pead tegema et su mees midagi teada ei saaks

rääkis see mees sellele naisele

kes kahvatas kelle veri kadus näost

ta tõmbas loori ette musta loori

naine oli valge täis usku lootust ja armastust

taevas oli sinine meri oli sinisem veel

musta loori taga särasid naise silmad nagu tähed

linnud laulsid ta mõistis lindude keelt

LUULETUSED SINULE

kell pool viis on taevas ümmargune täiuslik kuu

on vist öö või on vist päev või on hommik

tohib teha igasugu asju

vabalt minna üles mööda rada mis viib kuu poole

tõusevad üles suitsud ja tuled

jääb sinu ärapööratud nägu hüvasti hüvasti

must veri mis jätab plekke ja kleepub hüvasti

nüüd magab, unetuhatjalgne koputab tasakesi

vastu näärmeid ja vatsakesi ja kelmeid milline vaev

põgeneda puhtasse mittemidagiolemisse

selged patsikesed kombineed vaalaluudest korsett

siis selline ümbrik on hingel

valge plastmassist kasukas

suitsu hallid räpased kiharad teevad pesa

ja vooderdavad selle kübemete ja tolmuga

väga vali olematus eks sa kuule

kui kuu loojub tuleb veri ja kõditab ning ei taipa

kas kutsub naerma või nutma armastus loojub

rasv käib mööda tuba

kas nüüd tekib vaen?

on vist picasso maalind selle maja

kohti täis kui tulla salaja

mis algul oli vaid mõni sõna on nüüd saanud

kardinaks ning hääle pikenedes tekivad trellid

ja viimaks raudne uks mis hoiab kõik liigse ära

hüvasti hüvasti

tursudes ja lõhenedes puhtasse mittemidagiolemisse

hääled ei kosta valgused ei paista punkti pole

kõik

rohkem luuletusi pole

***

anna mulle nii et ma sind ei näe

kõik mis sa oled lubanud

mida sa uneski oled näinud ja mulle lubanud

lossid roosid kastepiiskadega ja surm

või vähemalt see valge kleit ja sõrmus

selle kõige pärast ma tulin külmade jalgadega üle märja rohu

härmalõngad kleepusid mu näole ja juustesse

kuked kiresid ja kurjad vaimud vajusid maa alla

isa tegi piibli lahti ja otsis tähendamissõna

pani piibli kinni ja vaatas mind imelikult

nüüd ei söö ma enam ei laula ei mäleta

madu on keerdunud ümber mu kaela

ja õgib ennast tasapisi

***

kõigepealt ta avab suu

ja möödub mitu aastat

isa sureb ära

sünnivad kaksikud pojad

– olevat sündinud kolme peaga vasikas

metsadest püüti kinni vihmameister

värdjas kes ikaldas kolm viljasaaki

ta tõmmati rattale kisti neljaks põletati tuleriidal

torgati teibasse

ta oli inetu nagu kurat ta lõuad olid mäda täis

üks vanamoor üks lapseohtu piiga oli teda armastanud

see sünnitaski kolme peaga vasika –

siis ta hakkab laulma

ta laulab väga valjusti

nagu maa alt sügavalt

ja nagu taeva kõrgustest alla

nii et nõrgad südamed lõhkevad

nii et süüta neitsid saavad käima peale

nii et mehed kargavad ratsudele ja haaravad mõõgad

nii et maa on punane ja must

PARAFRAAS

kaotsiläinud paberilehel oli

midagi sirgetest rividest mis oma vägivallaga

õgvendavad kõik käänakud

tilkagi maha kallamata mis on nii ohtlik

et isegi tuhat komistab ühelainsal vitsaraol

tundes seletamatut hirmu väikse valge pilve ees

nii et peab palvetama kana poole lamba poole

kust veri on juba välja lastud

lihtsalt tahaks kuulda neist rõõmuküllastest söömaaegadest

ja pärast astus kambrisse higine öö

kõige oma pimeduse ja läbipääsmatusega kallates

sähvatavaid elustavaid ja õudseid tilku valgust

mitte hirmu vaid rõõmu pärast

tahaks teada seda arvu lihtsalt mängimise pärast

kaalule panna jagada ja korrutada peeglisse vaadata

raamatu riiulisse talletada poja kaela kandma kasvatada

määrida ussimürgiga valutavat reit

tahaks lõplikult ära petta haneks tõmmata

nii vitsa kui ka pilve juua selle karika tühjaks

paberilehe üles leida

NÄIDEND JA REMARGID

(lõputu püha, kellaaeg

maailm ei erita sõnu)

(hirm häbi ettevaatus)

(nurka pandud, ei tohi liigutada)

(nüüd eritub natuke inglise keelt

natuke akadi savitahvleid)

kui palju täna nisu maksab?

(nagu oleksid sa üks sajast tuhandest

oled siis tugevamini olemas)

(räägid enesest et oled olemas)

(ehkki on püha

elustav võidmine et püsiks hinges

tablett keele alla)

issand kuidas sa jooksed

(süst käsivarde)

no vaata kuidas sa nüüd õhetad

(nagu koit ja hämarik)

sinine taevas säravad tähed

oi-oi sa mäletad

(alati on hästi mäletatud

ja see on loomulik)

(nüüd mäletad kuidas su käed liiguvad

milline sõrm alustab)

enne sa ju polnudki elus kui võrrelda

(nüüd oled elus)

(nüüd võid

kasvõi surema hakata)

(mida iganes

uppudagi veepurki

maailmale sõnad tagasi anda)

säh söö see soe seasaba

(kui sa hommikul lähed ja kui sa

õhtul tuled kui sul on tervist

nagu soovitud) kas sa kuulsid

kuulsid ma palun

palun hakka nüüd kuidagi olema

(enam ei saa pidama)

nüüd võta lõõtspill võta lehvik

(kõik viimseni tuleb tagasi anda)

võta kummipael

***

sõnad langevad kuristikku koos

oksaraagudega liivateradega

koos koltunud lehtedega sügisel

üleval müriseb ja möirgab kosk

lendavad linnud pilved ja vikerkaar

seal kusagil on ka inglid värskelt aetud habemega

taevakarva tõsise naeratusega

rong sõidab ega peatu enam taskuvaras ei saa väljuda

poiss on saanud kätte tuletikud ta kõht

hakkab valutama tulevad maohaavad

mürgimaod kivistavad teda pilguga

proovi teha et suunurgad tõuseksid ülespoole

enne uinumist voolab vesi kosk müriseb

rong müriseb tasakesi, sosinal

keda maetakse – juba revidenti kes teda

ikka leinab aga ei on leinarongid

on ahastavad karjed metsikud löögid vastu põrandaid

talle pannakse pähe sonetipärg ja ta langeb

kuristikku läbi mürtsuva põranda

vabadus muutub kaalukamaks ja käegakatsutavamaks

suunurgad tõusevad ülespoole

kosk tuleb – uudishimulik häbitu – allapoole

EETIKAST JA MORAALIST

hommikul kui avan oma suured ilusad kalad

igapäises akvaariumis liigutavad tasakesi puuoksad

ootamatult jääb sinistest kaladest punane märk

päikese väikesi poegi on siin-seal teravate piikidega

joonistamas jäädvustamas avalikuks tegemas

olen mõelnud ons nad osalised suures salaasjas

vahest on neis kõige paremaid kristalle

kujuteldavaid mõeldavaid sel kombel olemas olevaid

põhjamaa pühapäevahommikune tänav on nagu Egiptimaa merepõhi

ega saa kunagi teada kas keegi ütles midagi

mulle öeldakse et räägitakse aga ei tea kus

kalad langevad sinna kuhu on kirjutatud

nagu et räägitakse kuid kas üldse keegi on kuulnud

taim kasvab õhk kasvab moodustub kile

tahaks öelda et kell käib kuid just täna

on kell jäänud üles keeramata muidugi ta käib

sest kell pole kunagi üksi et võiks jääda seisma

kunagi jõuavad kalad talle järele kohtuvad ja lahkuvad

kalad pole kellaga vastuolus nad helendavad

jah räägitakse kui nii öeldakse siis ka räägitakse

nuga pannakse kõrile ja tunnistatakse üles

moodustub kile võrgustik räägitakse tekib kalender

väljast vaba seestpoolt suletud

jõgi pöörab korraga paremale ja kaob nurga taha

tamm tuli ette

olen ära eksinud üks jalg teeb alati pikema sammu

seepärast jõuab ikka tagasi ühteainsasse kohta

viskan minema oma mõtted

mitte miski ei kordu

olen visanud minema oma suled

rihm millega isa mind äestas ja kündis –

mind haris –

mul pole seda

seenemäärajas on vend märgitud punase tärniga

nagu kollane maja punase katusega

aga ma olen küll elanud

selle märgiks kunagi mul tuleb haud

ma ei vaidlegi rääkimisele vastu

naha märkamatutele karvakestele

meenub pühapäevahommik 1960–1963

kui päike tuli läbi kase lehtede väikese eesliga

***

see mida endale mängida võtan

saab garanteeritult hea pika liu

ning kestab kauem

muusika kostab kaugemalt

ega vaiki ainult komistab

väikestele sääse- ja kärbselaipadele

tõuseb imestus ja meelepaha

ajades häid jälle käsi pesema

nägema unes tuhatkordseid suurendusi

oma päritud bakteritest ja

perekonnapiltidest

kõige selle jubedusega mis see kaasa toob

Lucy on aga läinud taevasse

tema sukatripid

paistavad alla meie pealegi

saladuse võti ja saladuse protsess

ei saa ühte

***

need väiksed amööbid

ma tean nende nimi on uni

või elu

olen käimas linnas pole kuhugi kiiret

pole midagi vaja (ainult kindaid)

esmaspäeva nooled on lennul ette ja taha

inimeste seinad on mind ümbritsemas

lumes mängivad vaalad palli

nende valged pallid saadavad mind nagu sõbrad

varjudega

peamiselt on seinad

ülaltpoolt olen kaetud taevaga

tänavate seintel puuduvad tapeedid

mis ärataksid mu õitsva mälu

helid ma õigupoolest lihtsalt unustasin kaasa võtta

kuni lähen sisse ja näen seestpoolt

seinu mida enne nägin väljast

ja tõttan une tuttavasse galeriisse

***

mu vana hea barokokoomälu

saadab mulle silmapiiri

kammitsemata jalgu või käsi

ainult silmad jäävad ringi sisse

poolkaares ümber naba

olen nad õpetanud tõrksaks:

taevas on ühtlaselt pärsia vaip

ja kui uks avaneb – pärsia vaip

maa avaneb – pärsia vaip

***

ulatan käe ja näe – ongi surm – personifitseeritud

surm kui juba kätt anda

mil viisil on olnud kõik need surmad

ei siin ei seal kusagil vaheilmas

väljastpoolt on see surm nüüd ilus

räägi, sõber – oled sa kunagi surnud?

vintpüss? tabletid? katkutüdruk?

metallist

õhust

nii lõpuks ikka sepad taovad valmis sinu elu

ning lõpetavad selle ilusasti (jäigalt)

sul võib olla tahtmisi kuid need ei loe

saladused oma laegastes uinuvad lõpmata nad on

kuid sama hästi võib see tähendada ei – neid ei ole iialgi

parem vaadata pilte

astuda nii sisse päris tuppa

päris olemisse

kunagi

ma ei andnud sulle oma kõige paremat päeva ning

pärast sai sinust koer kes hammustas mu jalga

jah võid minna tagasi veel värava tagantki

taganeda põgeneda – saad andeks

***

nagu lapse joonistatud surm ja

nagu kivi uputatava kaelas

võibolla vaid kriipsujuku

kuid on kaalusid mis mu raskuse all lömastuvad

ning niiviisi jään ma jälle kaalumata

kus on teised kaalud?

oh, on küll, küll on ka teised kaalud

kus?

kuid televiisor keerdub lahti

ja entsüklopeedia etnograafiasõnaraamat

ladina-vene eesti-inglise kõigepealt puhas vesi

siis tee ja kohvi ja siis

looduspanoraam

ookeanide avarused nagu taldrikud ja kausid

ja siledad kõrbed ilma servadeta nagu voodilinad

väravad on avatud siis juba

minu hullumeelsus

minu haigus ja hajameelsus ja minu rotipuur

minu ahelad:

perekonnakütked võlavekslid mahamüümisleping

kui tuleb tähendus on juba unustatud

***

rõõm hävib ei puhu enam

trompetisse. kus on nüüd linn?

käsi puutub vastu puhtaks raseeritud

lõuga nagu vastu klaasi

vaatan imetlusega oma varju –

kui hästikasvatatud on tema!

mida sa isa tegid minuga kes sa

oled nüüd surnud? minu varju monument

vari ei jäta mindki maha

kaldpinnad kannavad mind tõsiselt

õues puhub tuul toas põleb tuletikk

kana läheb aegamööda roheliseks

ja hakkab helendama kuni on täiesti valge

kana valgel nutan peeglisse

loomupäraselt pingutuseta

***

olen saanud suureks säravaks samaarjasirjeks

tunnen huvi kuis parandatakse keskkonda haridusvaldkonnas –

naerdes, lõbusasti –

abbé zhestikuleerib elavalt tal on ilmekas miimika

aga hiiob kannatab

võtan tal sõnad suult see on hea tooraine

sõnnik ja maa sool väike tuleviku idu

ei või olla et meenutaksin paha sõnaga

ei saa aru kui kõrgel ma kõnnin

astmed-plaadid kõigutavad veidi

tulen suure huviga maha ja katsun maad

kas mul ongi enam väljavaateid

õigel ajal püsida õigel kõrgusel

sirjelinnud lendavad nagu püssikuulid

ning hõbedast plaat libiseb põigiti läbi pea

punane niit läheb ühest kõrvast sisse

ja tuleb silmast välja armastab ei armasta

leksikon ei entsüklopeedia

olen ikkagi jalutama läinud

paadiga sõitma ja vägivalda kasutama

***

usuvaenlasel pea valutab aga ta tahab

tal pole ühtegi relva käib paljaste kätega

käib mööda tänavaid ja läheb trepist üles

vaata see ongi vaenlane

soputab patja ja heidab magama

unes loeb ajalehed läbi ja saab teada

tema nimekaardil on ametiks arhitekt

ainsa pika sammuga astub ta jääkarude sekka

ja jätab endale meelde nende mustad ninad

selge see et jääkarud on valged nagu lumi

igas kolmandas vastutulijas kohtab ta pimedat last

ta seisab oma sisukorda

keeldudes järjekordselt südametunnistusest

mida tuleb nii kaua oodata

me võiksime vanduda et osa temast on surnud

kui me poleks muudkui pidanud nii palju tõotama

see suur ei tema otsaees on juba mõeldudki välja

koguni sääskedel on teda valus vaadata

***

Sassile

olulises vahus mis pinnale tõusnud

on sinu nägu kõige suurem

armas aleksander ikka ohjad pihus

litsi lips kaelas

seal kus teeotsad kokku saavad

sina tegid torni ainult tagasihoidlik

ehitasid kindluse ise tasane

***

enam pole luban täie uskmatusega

hoopis klaar rivi lihaselisi treenitud lilli

ja su lihane silm vaatab mu läbi nagu lehviku

alguses oli paabulind ka teda peksti

ja vaadati kui ilus ta on

väga hea kõrvakuulmisega ja teritatud tähelepanuga

ta ei kukkunud kunagi lihtsalt pikali

ainult areng oma sängis tunneb end vabalt

vaevalt jaksad veel tõsta jalga jala ette

maad on vähe see läks omal ajal meelest

jälle tuled uksest sisse ja annad endale kätt

kurb ja imestunud ning halb eelaimus

***

vahel ma mõtlen

et ma olen sinu jaoks liiga hea

mitte nii nagu printsess päti jaoks

vaid ma ei löö sind

ma ei hammusta sind

ja sinuga võib niiviisi midagi juhtuda

päike võib sind pimestada

su luud võivad murduda

sest suur särav vaikuse pall

veereb mäest alla

omaette mitte rada mööda

ta jõuab järveni

ja jääb veele hulpima

ta ei upu ta ei lõhke

kuid kui tuleb tõeline päike

siis me põleme koos

***

pöörduvad tagasi noa alla

algul naerdes, lõbusasti

haavad on hoolega vaadatavad kibedavõitu

on nüüd ihuliikmed funktsioneerides

nagu õpikud ette näevad

juba on viha maitse suus hammas verel

***

koopad pilguvad

nende sees on suured silmad ja väike valge pilv

teeb kurvaks kui söögid lendavad

kuu poole

praetud liha mandariinid ja saaremaa

ja viski

kõhukoobas jääb igavesti valutama

ei suuda unustada

***

valgus on aina väiksem ja väiksem

iil keerutab prahti üles taeva poole

aga äike ei tule veel õhk on täis pääsukesi

läbisegi mängivate lastega kelle hääled

kaiguvad üha valjemini teravamalt

hakkab kõdi

ta tunneb suurt armastust enese vastu

ja nende laste ja nende pääsukeste

ta avab akna ja sajab puudele sooja pehmet lund

vastsündind välgud suudlevad tema suud

***

rõõmus kerge

konservandivaba

suvelõpuõhtu

sülg higi sperma

väike valge pilv

***

hea kibe hobune

mõõk tuppe rätik pähe

siis pääsed jumalakotta

mis on spiraali lõpus

värske nagu porgand

siit leiad kadunud nööbi üles

surm hakkabki pihta

söö seeni söö võid söö apelsini

ei emakoda iialgi

***

üks kordki võiksid tulla kalad

ja mitte kassid nagu nad on tulnud

minu teada on kalad täiesti tarbetud

nad on unenäokülalised tummad nagu kalad

ja puutumatud nagu diplomaadid

sild Kala üle unustuse jõe

ainult mitte siiras nagu vikerkaar

vaid nende salajased varjatud ihad

röögitakse välja lõunamaa turgudel

ALGUS: REFLEKSID

näinud alati sahtlis paberist naisi

kandiliste neerudega südameruuduga

jäin autoks

seinad pragunesid pragude vahelt tungis sisse

tume ja paks vesi tsaari kingitus pojale

sõin ära sõnad tagantpoolt nagu öö ja päev

ja helesinine laguun jne

tasakaalu ei saavutanud sellegipoolest

oli nullpunkt mida ei raatsinud täitmata jätta

ja mida ma tegelikult tegin

ei tea

��

0 notes