#Ma kardan nagu ikka väga

[tulnukaz]

Katsed täna, nutan hiljem.

Ou kallad, ärge tehke sama viga, mis mina: ÄRGE pange 2 kiirKOHVIT ÜHTE tassi. Teil läheb süda pahaks ning tekib ebamugav ärevus.

Edu kõigile, kes mingisuguseid katseid täna teevad.

Ü = :)

Ü

[siiks]

Kaugel maal

Käisin ära. Nii 10 000 kilomeetri kaugusel.

Öeldakse, et vahel näed kaugelt selgemalt. Nägin-tundsin palju. Nägin palavat kuumust, mis ajab jalad paiste ja T-särgi selja külge kleepuma. Nägin rotte tänaval jooksmas ja inimesi katusealuste juures magamas. Nägin maskidega inimesi.

Lendasin üle 20 tunni ja väsisin. Tundsin ajavahega harjumist ja ärevust, et kas kodus on perega kõik korras. Mõistsin, kui väga ma tegelikult oma inimestest hoolin ja kui suur võib olla hirm, et nendega midagi juhtuda võib. Aga lisaks tundsin, kuidas päike soojendab ja kuidas õhtused soojad tuuleiilid viivad peast neid muremõtteid ja asendavad vaikselt puhkusemõtetega.

Langkawi rand

Loomulikult oli perega kõik alati korras, kui ma helistasin. Loomulikult ma harjusin ajavahega.

Kas ma läheksin tagasi? Ma ei tea. Malaisia oli täpselt selline, nagu ma arvasin, et ta on. Kuala Lumpur oma suurlinnatuledes, pisut haisva õhu ja lämmatava niiskusega. Penang oli mu jaoks saar, mis vajas pisut kõpitsemist veel - valge inimesena tundsin pisut puudust mingisugusest luksusest, mida ma isegi ei teadnud, et igatseda võin. Langkawi andis mulle mõnusaid kokteile ja rannapuhkuse, mida meenutab veel punane selg.

Aga mis emotsioon on täna? Selline... mõtlikult rahulolev. Ma olen tagasi. Ma läksin suurte mõtetega, mõnes mõttes hirmuga, mõnes mõttes suure murega... Ja ma mõtlesin, et ma tahaksin juba tagasi olla. Ei, ma väga tahtsin reisida, aga teadmatus kõige osas, mis koju jääb, oli nii suur. Mõttega, et ma ei saa ju midagi teha, ei ole minul lihtne toime tulla. Mis mõttes ei saa? 

Reisisellid 

Ent reis andis vastuseid. Andis tugevalt tunda, et nüüd on vaja kodumaal teha muutused. Kas kolida oma kodusaarele? Kas jätta oma praegune töö? Mis saab mu sõbrast, keda mul enam ei ole? Uskumatu, kuidas kahenädalane eemalolek näitab, kui... mõttetu kõik on. Seda kõige paremas mõttes - ma pean silmas, et me tegeleme kõik igapäevaselt Hästi Oluliste Asjadega, aga tegelikult läheb elu ikka edasi, isegi kui sa ei tegele. Malaisias oli 24h avatud poe ukse ees luud - see tähendas, et hetkel suletud ja paus. Aga mis me teeme? Rabeleme, et tulemused kahekordistuksid. Oleme õnnelikumad siis? Ei.

Ei-ei-ei, ma ei lasku hetkel sinna, et majandus on oluline ja “millest me siis ometigi elame?!”. See ei ole point. Ma pean silmas, et sa käid korra eemal ja näed asju teise pilguga. Milleks teha midagi, mis ei tee sind õnnelikuks?

Ma võtsin enne reisi vastu otsuse, et ma käin ära ja mõtlen asjadele tagasitulles järele. See vist ongi käesoleva postituse mõte. Ma kirjutan seda kerges ajavahe haiguses ja pisut väsinuna, aga mõte on veel selge. Ma kardan vaid seda, et mis siis, kui muutusi ei tule? Kui ei tule seda sobivat projekti või pakkumist või kui me jäämegi kohtuma ja rääkima vaid selleks, et lahendada oma probleeme.

Saunamutid end kõrvetava päikese eest sallidega kaitsmas

Ma olen kodus. Kell saab kohe 17 ja väljas on valge. Päike paistab. Rõdul seisab kartulisalat, sest on vabariigi sünnipäev. Varsti tuleb pere. Mul on kõik olemas, mida vajan. Peaaegu on olemas ka vastused.

See postitus ei ole kurb. Mul oli tore reis, mis andis kätte uued suunad. Ma sain puhata. Malaisia oli ilus. Mitte midagi ei juhtunud, mida ma kartsin. Ma tundsin palju. Kui mõte jookseb kokku ja mõttelõng on krussis, siis lennake. Lennake kaugele. Seal on ajavöönd teine ja pilt värvilisem ning selgem. 

Langkawi sky bridge

[tearliquid]

Tere

Ma reaalselt ei saa aru, mis mul viga on. Aga täna jah, võib olla ma pole just täiesti kaine või ma pole just oma tervise vastu hetkel väga hooliv, aga ma olen täna nagu väga mitte adekvaatses olekus, aga mu mõtted on nii korras hetkel. Ma usun, et pärast on nagu alati, et ah ei elu on sitt ja pole mõtet jne. Kuid seekord ma vist kulutasin vähemalt tund aega või rohkem oma mõtete kuidagi kirja panemisele, et ma vähemalt ei unustaks või et ma jah võib olla mäletaks midagi, kuid et ma ei mõtleks, et ah sa lihtsalt polnud kaine ja mõtlesid jama. Ma panin kirja, et pärast läbi lugeda ja mõista uuesti ja uuesti ja proovida kõike seda ellu viia tasapisi.

Ma pole kaine niiet, ma ütlen mis on päriselt mu nö tuleviku plaanid, kui ma hakkan reaalselt mõtlema, et mida ma viimastel aastatel olen mõelnud, et võiks tulevikus hakkata tegema ja, et mu elu poleks nii kuradima igav, nagu suuremal osal täiskasvanutel.

Ma varem ei mõelnudki, et kelleks ma tahan saada jne. Sest ma teadsin, et minu elu on pühendatud usule. Viimased kaks aastat, ma sain rohkem mõelda, rohkem tunda, rohkem olla mina ise, saada aru endast, käia teraapiates, tutvuda erinevate inimestega, proovida igasugu asju, õppida omada oma arvamust, mitte elada kellegi käsu järgi, mis on sinu eest juba ära otsustanud, et mis on hea ja mis halb. Ma tean, et mu enda otsimise tee pole veel kaugeltki lõppenud, aga ma pakun, et ma leidsin mida ma tahan v kes ma tahan olla. Kindlasti mitte see, mida ma olen kuulnud haiglatest kaaspatsientidelt “et ma tahan olla stabiilsem”, “et ma ei taha paanikahoogusi”, “et ma ei taha tahta ennast ära tappa jne”. Nagu arvestades seda, kui palju ma olen viimaste aastate jooksul näinud igasugu inimesi ja kui palju ma olen õppinud mõistma nii endast nooremaid kui ka vanemaid ja kuidas ma olen praegu jõudnud arusaamale, et võib olla ma ei käigi teraapiates selle jaoks, et nii öelda eluga toime tulla v nii. Jah see miks ma käin täitsa suuretõenäoliselt aitab mul edaspidiselt ka toime tulla. Kuid ma pigem olen tänulik haiglatele ja teraapiatele selle eest, et ma õppisin rohkem ennast tundma ja teisi. Õppisin aru saada, et mis võib kedagi aidata või et ma pole ainukene kes on sarnaseid asju üle elada.

Ma ei julge ikka veel väga palju rääkida, kuna ma kardan inimeste suhtumist ja negatiivset arvamust. Kuid nüüd ma jõudsin arusaamale, et isegi see et näiteks ma olen vägistamist kogenud. See ei ole halb. Nagu jah, see toob palju valu ja muud. Kuid see on nii palju teinud mu elu keerulisemaks ja samas pandud mõistma teisi sarnase probleemidega. Kuna ma olen kogu elu olnud vait, siis nüüd ma ei jaksa enam vait olla. Võib olla sellele mõjus see, et minuga juhtub sarnaseid jubedaid asju korduvalt ja ma ei jaksa lihtsalt enam endal see hoida. Või see, et mul on psühholoogid ka arstid ja kõik muu nii tihti vahetunud, et ma ei jaksa enam varjata midagi. Mul on kõik tujud ja asjad väga kõikuvad jne. Kuid mida rohkem ma olen näinud sarnaste probleemidega inimesi, mida rohkem ma olen mondadega neist haiglast välja saades lahedamalt suhelnud ja võib olla isegi aastaid ja näinud inimese halvimaid ja parimaid aega ja saanud aru, et mis mõttes see inimene ütleb mulle, et ta ei saa hakkama. Sest ma olen näinud kui tugev ta on ja kuna inimestel on harjumus võrrelda end teistega siis ma hakkan mõtlema selliste asjade peale ja päriselt jah ma võin vaadata asja nii kui “et mis mul kurat siis viga oli et ma ennast ära tappa üritasin, siis ei olnud kaugeltki kõik nii halb”, kuid ma saan aru, et mul oligi v ma arvan on mingil määral ikka veel vaja neid enesevigastamisi, enesetapukatseid, haiglaid, teraapiaid ja kõike muud. Sest jah ma pole veel valmis oma käitumist täielikult muutma. Mu eesmärk pole olla stabiilne. Mu eesmärk pole olla õnnelik, omada muretud elu või nii nimetatud “saada terveks”. Ma ei usu, et minu puhul on üldse võimalik saada terveks, ma lihtsalt nüüd oskan vahest vaadata mõndadele enesehävitatavatele tegudele tagasi ja mõista, et miks ma tegin seda ja mitte süüdistada ennast v sõimata ennast nagu teised, vaid mõista, et miks ma seda tegin ja milleks. Et ma ei oleks pidanud midagi teistmoodi tegema. See oligi see, mida ma too hetk vajasin. See oli ainuke viis kuidas ma too hetk oskasin oma valuga hakkama saada. Ma tean, et ma olen aastatega palju arenenud. Seda on mõjutanud kõik. Kõik elukogemused. Kuid kuna ma viimased aastad hakkasin proovida elada pöörates oma elu harjumus elustiilist täielikult pahupidi. Ma õppin mõtlema vähem teiste inimeste arvamuste peale ja proovida leida iseennast. Ma tahan õppida uhkustadagi mõndade asjadega, mida ma võib olla oskan paremini kui teised kuid kindlasti tean, et ma ei ole selles kõige parem. Kuid asi ei olegi selles, et olla milleskis parem. Nagu mind väiksena narris sõbranna et ma ei oska laulda ja kui aastaid hiljem kõik kiitsid mu laulmist siis ma olin kindel et kõik valetavad kuigi endale mulle vahest meeldis laula jne ja arvestades ka seda, et ma pole kunagi saanud positiivset tähelepanu siis ma pole julgenud kunagi joonistamise/tantsimise/laulmise ja muuga kuidagi nii nimetatult uhkustada. Mind õpetati, et peab olema tagasihoidlik jne. Ma usun, et kui ma ei kasvaks nii kinnises keskkonnas siis praegu ma oleks palju õnnelikum. Mõeldes lapsepõlve peale jne, saan ma nüüd alles aru, et ma olen alati olnud loomuselt nö omamoodi, imelikum, mulle meeldis teha veidraid asju ja ma alati kujutasingi ette, et ma tantsin v laulan laval jne. Aga kuna millegi pärast lapsi kasvatatakse koguaeg mainides neile, et sa pead olema parem ja võrreldes milleskis edukamate lastega siis ma andsin alla ja ma päriselt ka uskusin, et ma olen kõiges halb. Ja isegi kui olen milleskis enam vähem hea siis see pole piisav või et ma ei tohi tunda ennast paremana kui teised.

Kuid nüüd kui ma praegu mõtlen, et ma olen mõningates asjades pädevam võib olla. Siis ma ei arva, et ma pean seda kasutama uhkustamiseks. Ma teen seda, sest see meeldib mulle ja nagu on olemas inimesed, kes maalivad ja need kes ostavad maale. Mõned naudivad kunsti vaatamist, mõned tegemist, mõned üldse ei saa aru milleks kunst olemas on. Aga see ongi see mis teeb asja huvitavamaks. Ja ma ei pea uhkustama sellega, mida ma vb natuke oskan. Vaid mulle jõudis lõpuks kohale, et ma saan sellega lihtsalt teistele rõõmu valmistada, ma ei pea midagi kaunist maalima, et inimesele kinkida. Ma tean, et ma arvatavasti ei saavutagi kunagi, et ma olen endaga rahul. Kuid ma õpin mõistma seda, et ma saan mõndade oma oskustega teiste elu paremaks teha.

Ma enam ei karda avalikult kasvõi esimesel kohtumisel rääkidagi inimestele vaimsest tervisest jne. Mu pea proovib suurema osa ajast veenda mind, et kui ma avalikult jagan siis kõik vihkavad ja arvavad et ma imelik ja neile ei meeldi kui keegi avalikult nii isiklikutest asjadest räägib. Kuid sellega, et ma võtsin riski peale ja mõned hetked olnud nagu ah ükskõik. Nad võivad vihata mind, aga mul ükskõik või samas ma tahtsingi et mind vihatakse, ja samas ma tahtsin lõpuks mitte olla vait, ma nagu protestisin kogu oma elu vastu. Jah, osa minust kahetseb, et ma rääkisin. Ja vahest ma võib olla hoopis, olen mõndasi demotiveerinud eluga edasi minna. Kuid nüüd ma saan aru, et mida rohkem ma räägin, seda rohkem ka minu nt sõbrad julgevad rääkida. Seda rohkem isegi suht suvalisi räägib mulle oma muredest ja otsib abi. Mul polnud kunagi seda tunnet, et ma pole üksi. Isegi praegu teades, et ma pole ei suuda ma seda täielikult aktsepteerida.

Ma pole veel valmis täielikult vaeva nägema. Ma ei jaksa praegu. Aga ma tean, et ma tahan ja ma saan nüüd endast palju paremini aru. Mind hetkel väga surub kogu see vastutus ja otsustusvõime mida mult ootavad teised. Eriti nö minu tervise valdkonnas spetsialistid. Ma tahtsin lihtsalt ausalt öelda, et ja ma olen nõus vaeva nägema. Ja ma päriselt näen ka väga. Ma lihtsalt ise ei saa sellest suurema osa ajast aru, kuid kui ma pärast mõtted natuke rohkem korras on siis ma vahest isegi olen uhke enda üle. Ma olen suht põikpäine ja ma pole väga nõus tegema kõike nii nagu nt te võite kõik mulle soovitada. Mind kasvatati nii, et mulle öeldi mis on hea ja ma ei saanud seda isegi kahtluse alla panna. Praegu ma tunnen, et ma oleks nagu kolme aastane laps keda visati vette ja oodatakse millal ta ise ujuma õppib. Jah keegi kõrvalt karjub, et mis ma tegema peaks. Kuid ma olen nii suures šokis, et ma ei saa midagi aru ja ma pole veel täiesti aru saanud kas ma üldse tahaks osata ujuda.

Te olete üks mu suurimatest motivatsioonidest oma unistuste poole minna või ma vähemalt arvan, et teha seda mida ma päriselt tahaks teha. Ma pole veel täiesti kindel, kes või mis ma tahaks olla v mis minust võiks saada. Ma olin nooremana palju vastutustundlikum, palju korralikum, ma oskasin öelda ei ja ma teadsin mis ma tahtsin. Nüüd ma tahan kogeda elu. Ma ei ole nõus olla sõltuvuses nt ainetest, kuigi ma kardan, et ma pisut ikka olen. Ja ma vb vajaksin varsti kasvõi haiglaravi natukeseks lihtsalt, et korra eemal olla, sest ma hetkel pole piisavalt tugev, et endaga hakkama saada ja ma iga päev olen suht ennast ära tapmas ja ma ei taha surra. Kuid ma nii väga vihkan seda, kui lapsik ma praegu olen. Nagu ma tahan proovida natuke seda nagu vanem generatsioon nimetab “muretu lapsepõlv”. Ma tahan saada kogemusi. Ma tahan näha erinevaid inimesi ja proovida leida ennast kuid ma ei saa seda teha istudes terve elu kinni. Ma olen loomuselt vaba inimene ja ma lõpuks saan päriselt ka teha seda mida ma tahan. Kuigi mulle surutakse peale palju seda “mis on õige”. Kuid ma pole enam nõus lihtsalt uskuma terapeudi sõna, kes ütleb et see aitab ja seda et mu elu saab paremaks või et kui ma mingeid aineid ei tee siis mul hakkab parem.

Mul enne enesetapukatseid oli palju raskem olla kui viimastel aastatel. Ma ei taha ära surra. Kuid ma tahan omada kontrolli oma elu üle. Mul pole seda kunagi olnud. Mul polnud isegi võimalus unistusi mõelda. Ma tean et ma päriselt pole kaugeltki standardse mõtlemisega, kuid kuna mind on terve elu surutud ekstreemselt väiksesse kasti siis ma tapsingi kogu oma erilisuse ära. Viimastel aastatel ma olen tutvunud inimestega, kes on aidanud mul minu enda leida. Ma olen ikka veel ostimas, kuid mul pisut väike arusaam on sellest, et milline ma vb u olen. Ma olen tänulik kõigele sellele pasale, mis mu elus on toimunud sest ma oskaks olla parem inimene ja aidata teisi. Ma oskaks olla teiste jaoks see, keda mul oleks too hetk vaja olnud. Ma ei võtnud kunagi kellegi abi väga vastu. Jah, ma kuulasin vahetevahel arstide jne sõna, kuid ma pigem teen kõike omamoodi. Ma nii väga kardan, seda et keegi hakkab jälle ütlema mulle mis ma tegema pean. Ma saan aru, et nüüd mul endal alati valik olemas kas teha või mitte. Aga suurema osa ajast ma näen seda lihtsalt kui et jälle keegi ütleb mulle milline ma pean olema ja kuidas elama.

Ma olen täiesti läinud omadega hetkel

Ma väga vabandan, et kirjutasin

Nagu ma ei tohiks, kuid hetkel ma lihtsalt julgen öelda seda, et palun ärge veel minu suhtes alla andke. Mul läheb aega. Mul on raske usaldada. Kuid ma tasapisi õpin ja tõesti näen vaeva. Mulle ei meeldi vahest välja näidata seda, et ma näen vaeva. Ma ei taha tunduda kui inimene, kes ei saa hakkama ja vajab abi. Kuid ma tean, et ma vajan abi. Lihtsalt mu peas on nii palju hääli mis vaidlevad üksteisega ja proovivad ikka veel mõista, mis on hea.

Okei, ma jään vait. Ma olen joonud, teenus konsertad ja teinud kanepit. Tavaliselt ma lihtsalt naudiks nö, et mul hetkel enam vähem vaba olla. Kuid praegu ma kasutan seda ära, et jätta ka meelde ja ma praegu olen lihtsalt nii palju aru saanud endast ja paljudest asjadest ja arvestades mu mälu ss võib olla juba homme ma seda ei mäleta ja pärast ei julge teile kirjutada ja järgmisel vastuvõtul jälle valetan, et pole vahepeal joonud ega midagi teinud. Ma vahest kui mul hakkab halvemaks minema siis mingi osa minust ütleb, et kõik päriselt tahavad mulle halba ja ma hakkan valetama, et mul läheb paremini.

Ma pidin vist vait jääma.

Mul väga piinlik.

Vabandust veelkord.

[kummikvillu]

Ma olen ikka haige inimene. Ma olen obsessed rahvatantsust. Tõsiselt kohe. Ma olen ikka nii sügavuti seal sees, et õudne kohe! Mul on motivatsioon ka praegu päris laes või vähemalt ma viitsin igaks tunniks korralikult ettevalmistada materjali ja väga korralikult mõtlen tunde läbi. Väga mõnus on praegu. Aga noh, alles on oktoobri algus. Selle motivatsiooni hoidmine - vot see on see keeruline osa! 

Ma praegu üritan teha väikesi asju. Ettemõtlemine on ainus asi, mis päriselt teeb elu kergemaks. Elu organiseerimine. Nii palju stressi jääb olemata. Selle asemel, et mitte midagi teha ja ainult muretseda kui palju on teha. Et praegu ma olen kõik võtnud nii tükkideks ja tegeled nagu puzzle’ga ja õnneks on tund ikkagi limiteeritud, niiet ega sinna kõik ei mahugi. Ja ka lastega - organiseerimine on kõige võti. Miks ei õpetanud universum mulle seda juba varem?! ... uskumatu! 

Aga ma tõesti üritan ja tahan olla hea õpetaja. Ma tahan, et mul endal oleks mõnus tund ja et mul oleks midagi anda tantsijatele. Kuidagi olen avanud oma loomingu-kraanid ja nii mõnus on. Ma üldse kuidagi ei piira end, nii põnev on praegu (kes teab, kaua see kestab...). Aga selleks tulebki tööd teha, miski ei tule niisama! Vahel ma küll mõtlen, et kui palju ma tegelikult selle kallal tööd teen.. et kas see seda väärt on. On, aga võiks kuidagi rahas ka seda väärtustada. Aga jah, pean endal motivatsiooni kõrgel hoidma. Ma vist kardan ka, et muutun selliseks, kui mu vanem poeg sündis. Et praegu olen ma kindlasti väga muutunud õpetaja. VÄGA muutunud! Ja ma teadlikult üritan igasuguse negativse energia enda jaoks muuta positiivseks ja sellest õppida. Endaga tuleb lihtsalt koguaeg tööd teha. oeh... 

Noorem poeg on 4 kuud ja 4 päeva vana. Ma ei mäleta, et mu vanem poeg selline hull keeraja oleks olnud. Kas ma äkki lihtsalt enam ei mäleta... või tõesti?! Koguaeg tahab kõhuli olla. Ja ta on täiega team-player. Ülitore! :) 

[greteguatemalas]

Guat’s over and out

Lugemise ajal soovitan seda lugu kuulata: https://www.youtube.com/watch?v=U3BhGZcwrX0

Augusti lõpp on käes. Kolisin Tartusse, läksin tööle ja kohe-kohe algab ülikool. Õige aeg, et viimased 10 hullumeelset kuud kokku võtta.

Ei oska isegi alustada. See aasta Guatemalas oli hullem kui Mehhiko seebikas. Draamast ei tulnud kunagi puudust. Kui oli paar rahulikku nädalat, siis see tähendas ainult üht – vaikus enne tormi. Draamad töö juures, draamad kodus, draamad sõpradega, draamad eraelus. Draama draama otsa.

See selleks. Ma olen selle aasta jooksul nii palju näinud, õppinud ja teinud. Ma olen näinud vägivalda, olen näinud rõõmu. Olen õppinud tundma seda kummalist riiki ja tänu sellele olen õppinud veelgi rohkem hindama Eestit. Ma olen teinud rohkem kui tavaline 20-aastane eesti noor ja ma olen teinud asju, mida ükski inimene ei peaks tegema.

Ma õppisin lastega töötama. Keeruliste lastega. Katkistest peredest, puudega, jne. Õppisin töötama riskinoortega. Guatemala riskinoored pole mitte avatud alkoholile ja narkootikumidele, vaid gängidele. Töötasin noortega, kelle pereliikmed on gängides. Kes ise on gängides. Kelle pereliikmeid ja sõpru on gängiliikmete poolt tapetud.

Ma olen muutunud täiesti tundetuks vägivalla suhtes. Ah et keegi tapeti ära? Ma kehitan selle peale lihtsalt õlgu. Elamine riigis, kus iga nädal tapetakse umbes 100 inimest ära, mõjutab sind täpselt niimoodi. Ja kui keegi tapetakse ära su kodust paarisaja meetri kaugusel, siis sa lihtsalt ei lähe kaks päeva toast välja.

Ma olen tugevam kui kunagi varem. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Ma olen näinud nii palju halbu asju ja kogenud nii palju halbu asju, ning need on mulle Ben „The Thing“ Grimmile sarnase paksu ja kõva naha tekitanud. Katsu leida mõnd teist minusugust pisikest tüdrukut, kes annab peksa teda röövida üritavale inimesele.

 Enne kui jõuate mult küsida ja ma tõesti loodan seda küsimust enam mitte kuulda: „noh, mis tunne on tagasi Eestis olla?“

Tahad ausat vastust?

Imelik. Väga imelik. Lennujaamast koju sõites oli kell 11 õhtul. Sõitsime mööda tüdrukust, kes oli üksi ja kõndis nina telefonis. Esimene mõte: „see tsikk on täiesti segane.“ Esimene nädal Maarjamaa pinnal tagasi olles käisin ringi nagu oleksin ikka Guatemalas. Kogu aeg ümbrust jälgides, mis inimesed mööda lähevad, kes mu selja taga kõnnib, kuidas kõnnib, mis seljas on, kuidas räägib ja kuhu mul vajaduse tekkides joosta oleks või kas ma saaksin temaga üksi hakkama. Pidin endale pidevalt meelde tuletama, ja pean seda siiamaani tegema, et olen Eestis, kus on jumala okei kanda miniseelikut, kell pool öösel üksi ringi käia, keset tänavat telefonis olla ja muretult kõrvaklapid peas ringi käia. Viimast ma veel teha ei suuda. Nii ei kuule, kas keegi kõnnib selja taga või mitte.

Ma tutvusin selle aasta jooksul nii paljude toredate inimestega nii Guatest kui ka Costa Ricalt, Colombiast, Venezuelast, Itaaliast, Saksamaalt, Norrast, Islandilt, Kanadast, USAst, Inglismaalt, Hollandist, Venemaalt, Šveitsist, ja nagu ma kuskil postituses mainisin, Eestist. Ehk järgmine „mis tunne on tagasi olla“ on tohutu kurbus, et pidin need mulle väga kallid inimesed maha jätma.

Kolmas tunne; ma olen väga rõõmus, et olen tagasi Eestis. Näha oma pere ja parimaid sõpru (osasid mitte, sest nad on ajateenistuses ja pole linnaloale saanud) on kirjeldamatu rõõmutunne. Õde on veel rohkem kangust täis. Ja võttis täitsa kaks nädalat aega, enne kui kaklema läksime! See on uus rekord!

Neljas tunne on hirm ja ärevus. Kohe algab ülikool. Ja kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ma kardan seda värki. Ema tõi mu muidugi maa peale tagasi („Sa elasid aasta aega Guatemala getos üle ja kardad Tartut?!“), aga ikka ärevus sees. Lisaks hirmutab mind mu ema „mu käsi jõuab ka Tartusse“ jutuga. Seda Guatemalas ei olnud. Ma pole harjunud eestlastega suhtlema ja see ajab hirmu peale. Eestlane on üks keeruline inimliik. Välismaal välismaalastega suhtlemine on nii palju vabam ja lihtsam.

Pisikese infarkti sain ka õllehindasid nähes (gracias Ossinovski).

 See aasta oli imeline. See oli ülivinge ning see oli ülihalb. Ja halbadest kogemustest hoolimata, sest need kasvatasid mind inimesena tohutult, ma ei vahetaks seda aastat ja neid kogemusi millegi vastu.

Ja ma lähen kindlasti tagasi!

[telgjoon-blog]

Magasin kaua. Õigemini olelesin voodis. Istusin sotsiaalmeedias. Reageerisin vaid tööga seotud probleemidele. Nendele kõige tulisematele. Ehkki on puhkus aga ... Rohkem ei tahtnud elule reageerida. Nõusid ei pesnud, pesu ei pesnud, tube ei koristanud. Koeraga ei ole ka veel väljas käinud. Selline hoogne elamise tahe on puudu. Täiesti. Nullseis.

Võin ju öelda, et "ei tea millest see küll tuli" aga see oleks vale. Tean, et minus on hetkel see tunne, et enam ei taha edasi astuda sellel teel, sest ma ei tea, mis nurga tagant tuleb. Ei viitsi. Ei taha. Seista on mugavam. Kas on?

Ei ole mugav seista ka. Sest tegelikult tahaks minna. Tahaks kohe hüpates ja rõõmuga, keereldes ja tantsides, naeru lagistades edasi joosta. Nii väga tahaks nii minna.

Aga turvalisem on seista, sest minnes .... juhtub kõik vastupidi. See on mu hirm. Ja hirm peab saama teoks. Nii on.  Hirm saab iga päev toidet. Nii ongi. Kõik juhtubki vastupidi. Iga päev. Seega on turvalisem seista. On või? Ei ole!

Küsimus ei ole ju minemises vaid ... hirmus siis? Nagu ikka, mul on teema ja just selle teemaga seostub materjal, mida satun lugema. Täna lugesin (üle saja aasta) Eesti Ekspressi juhtkirja. See rääkis hirmust. Seal tunnistati, et hirm ongi meie loomulik osa ja me peaks sellega justkui leppima. Leppima olemasoluga ja samas astuma ka sellele vastu.

Et kui kardan minna, siis lepin hirmuga ja lähen põlvede värisedes hoolega edasi aga ikka muudkui lähen? Ei! See ei ole see lahendus, mida ma tahan. Ma tahan minna sinna, kus pole hirmu. Kus pole väsimust, pole tülisid, pole ülereageerivadi inimesi, pole võimalust sattuda ootamatult negatiivsete tunnete keerisesse.

Ma kardan tülisid. Ja palun väga - olen pidevalt tülide keskel. Kes need inimesed on? Kuidas sattusid nad minu ellu? Miks ma kardan tülisid? Mis minuga juhtub kui inimesed on minu ümber kurjad? Mis nendes tülides mind häirib kõige enam? Ma ei talu kurjust. See viib mu verest välja. See on ebaõiglane.

Kusjuures ... praegu siin mõtiskledes. Keegi nagu polegi otseselt minuga tülis. Vaid .... ma olengi justkui tülide keskel, näen neid pealt, püüan vaigistada ja sellega tõmban tüli enda peale. Olen keskkonnas, kus võitlus on norm, teiste maha surumine reegel ja enda teistest paremaks pidamine lubatud. Kui sekkud, saad ise peksa.

Ja see kõik läheb mulle nii korda, et .... ma olen lõksus. Ära liikuda sellest olukorrast ei saa, sest see toob leiva mu lauale, on töine keskkond aga ... selles keskkonnas liikuda on ka nii piinav, et lihtsam tundub paigal seista. Kuid paigal ei seisa ainult see keskkonnas olev mina vaid kogu mina. Ma ei pese nõusid, ei loe raamatut, ei korista tuba, ei koo kampsunit. Lasen veereda päeval mööda. Passides ja lootes, et nii ei tule homset.

Surnud ring?

Mida ma muutma pean? Kui mõelda välise maailma lahenduste peale, siis tahaks muuta rahalist sõltuvust. Tahaks elada kindlustundega sõltumata tööst. Siis saaks kohe joonelt loobuda sellest keskkonnast ja teemast ja nendest inimestest ning liikuda pika sammuga edasi. Eneseleidmise ja - arengu teel. Hooga uuele tasemele. Seega pean saama rikkaks tööst sõltumata?

On see võimalik?

No kuidas ma ka ei pinguta, miski minus ei usu seda võimalust. Krt!

Alistuma olukorrale? Mõistma, et nii on ja ... mitte laskma sellel endast nii tugevalt läbi minna (või endasse kinni jätta). See kõlab usutavama lahendusena. Kuid selleks peaks olema mingi tugev sammas, millele selles alistumises toetuda. Olgu selleks siis usk enda väärtusesse või mingi suur tulevik millesse uskudes edasi liikuda selles reaalsuses, mis minu ees hetkel on.

Kumbagi mul pole.

Pole usku enda väärtusesse ega ...ettekujutust suurest tulevikust, millesse uskuda.

Seega siin siis ülesanne - leia üles usk enda väärtusesse ja loo omale unistus tulevikust, kus oled õnnelik. Seejärel alistu olukorrale ja ... siis see läheb mööda.

Teoorias olen tugev.

Lähen nüüd BIngo piletit ostma. Seekord ostan võiduga pileti!

[ilusnaeratus]

Praegune progress. Võrreldes algusega on vahe ikka märgatav. Nagu näha, ei ole mul erilist lõuajoont ja opp kindlasti muudab seda aspekti. On päris suur tõenäosus, et ka ülalõuaga peab midagi ette võtma, sest see on mul võrreldes alalõuaga liiga kitsas ja vastasel juhul ei lähe hambad korralikult kokku ei ees ega külgedel. Hetkel on mul ortodondi aeg 01.02.17 ja vahed peaksid olema koos järgmise või ülejärgmise visiidi ajaks.

Jeiiii... :)

Minult küsitakse palju, et kas ma kardan ka ja saades vastuseks, et ei, siis ollakse hämmeldunud. Ma ei karda (enam), sest ma olen väsinud.. väsinud ootamisest, väsinud olemast kannatlik, väsinud olemast nendes ahelates, mis ei luba mul oma elu elada nii nagu ma seda tahaks - vabalt. Seega tahe see kõik läbi teha ja viimaks ometi saada vabaks on suurem kui hirm eales on olnud. Ma lausa tahan seda valu, paistetust, vedelikudieeti, narkoosi, taastumist ja kõige rohkem seda kui hakkan viimaks välja nägema nagu mina ise. Sellest üle ei saa hirm kunagi olema. Soov saada vabaks ja naeratada nii nagu ma soovin ning olla mina ise, omada defineeritud lõuajoont on suurem kõigist hirmudest ja kahtlustest :)

Facebookis on olemas grupp nimega “We need/got jaw surgery”, Soovitan kõigil, kellel on see teekond ees, seda gruppi jälgida. Inimesed postitavad sinna oma enne-pärast pilte, rõõme/muresid, küsimusi-vastuseid jne.. Sealt leiab igaüks endale midagi. Grupp on mõistagi inglise keeles, aga pildid ütlevad nii ehk naa rohkem kui tuhat sõna, seega abi leiab sealt igaüks. Leidsin isegi sealt grupist ühe inimese pildid, kellel on samad kaebused, mis mul ja tema enne ja pärast pildid on hämmastavad. Tema nägu oli ka enne oppi pikk, nüüd peale oppi on pigem natuke laiem, aga lühem.. selline hästi armas näeb välja. Loodan, et minu tulemus on sama hea kui mitte parem :) Õnneks, nagu ma ka enne olen maininud, on minuga Eesti parim (nii arvan mina) kirurg, kelle käe all saan parima tulemuse, mis võimalik.

Kas ma juba mainisin kui väga ma seda ootan?

[hannakaisveitsis]

Faktid šveitsi elu kohta

Ma ausalt ei oska väga enam millestki kirjutada, mõtlen küll, et no nüüd postitan blogisse midagi, aga mis iganes muu tegemine on lihtsalt liiga ahvatlev. Ma ei saa isegi öelda, et mu elu jube rutiinne ja igav on, vastupidi, iga nädal teen endiselt midagi uut ja huvitavat, aga ainult neist kirjutada on igav, ma kardan. Ehk, ma proovin panna kirja mõned huvitavad faktid ja harjumused, mida olen Šveitsis ja oma hostperega elades märganud.

- Hommikuti süüakse tihti saia või ja moosiga. Mina seda ei tee, aga nt kui Eestis ma ei pannud kunagi võid moosi alla, siis siit olen selle harjumuse külge saanud.

- Enamik šveitslastest läheb vahetusaastale kas USA-sse või Saksamaale.

- Koolis on koolikapid! Ja garderoobe pole, jalanõusid ei vahetata isegi talvel, väliriided kantakse enamasti endaga kaasas.

- Koolis teietatakse õpilasi ja see on väga veider.

- Kõik rahvused on segamini, eriti palju on portugallasi ja albaanlasi. Minu klassis on näiteks üks albaanlane, neli portugallast, üks tuneeslane, üks Filipiinidelt, üks Tšiilist, peale minu ka veel üks vahetusõpilane Argentiinast.

- Rongid on niii täpsed! Eestis pidin ikka kindel olema, et oleksin kohal neli minutit varem, et mitte bussist kogemata maha jääda, sest too sõidab varem ära. Siin olen ainult ühe korra kogenud seda, et rong jõuab varem ja see oli ka ainult ühe minuti võrra. Samas, hilinemistega ma nii rahul ei saa olla xd

- Šokolaad on tõsiselt hea. Seda jään kindlasti igatsema.

- Šveitsi prantsuse osa inimestele ei meeldi väga saksa osa inimesed, veel hullem lugu on aga prantslaste osas. Mis parata.

- Väga paljudel šveitsi peredel käib kodus koristaja. Ka meil, kahjuks aga mitte minu toas.

- 'Apéro' ehk väike snäkk enne õhtusööki on siin väga teemas. Tavaliselt näiteks pähklid, kartulikrõpsud guacamolega või juust ja vorst, kõrvale vein. Ma küll ausalt öeldes väga ei mõista, kuidas mu hostpere jaksab süüa seda, siis eelrooga (salat või supp), siis pearooga ja seejärel magustoitu. Muidugi ei ole see iga õhtu nii, aga siiski.

- Rongis, on kahekohaline iste ja keegi neist istub juba ühel. Kuigi on ilmselge, et kõrval oleval kohal ei ole kedagi, küsitakse ikkagi, kas see koht on vaba enne istumist.

- Šveitslased on üldises pildis tagasihoidlikud, aga väga viisakad, samuti alati väga abivalmid ja naeratavad. Aga eks see ka stereotüüp, oleneb ikka inimesest.

- Tüüpiline šveitslaste vestlus algab nii:

- Rongipiletid on niii kallid 😞 Toome näite:  Tallinn-Tartu, 2 tundi rongisõitu ja 198 km. Pileti saab umbes 11 euroga. Fribourg-Winterthour, 2 tundi rongisõitu ja 173 km. Pilet 68 franki (väärtus on põhimõtteliselt sama mis euro).

- Oleneb kantonist, aga mina enda omas rattaga ei sõida, kuna pind ei ole absoluutselt tasane.

- Siiamaani kõikidel šveitsi inimestel, kellel külas olen käinud, on väga kena ja elegantne maja.

- Šveitslastel (või vähemalt minu koolis) pole vihikuid, nad kirjutavad kõik A4 lahtistele ruudulistele paberitele.

- Fribourgis on vahetusõpilased väga tavaline nähtus. Juba meie koolis on neid kuskil 10 kanti ja peaaegu igas klassis on vähemalt üks inimene, kes on kuskil vahetust teinud.

- Aasta kordamine pole siin nii suur hirm kui Eestis. Kasvõi juba vahetusaastale minemise koha pealt, paljud eestlased ei taha seda teha, sest nad ei taha aastat korrata, siin seda üldiselt probleemina ei nähta. Väga palju õpilasi jääb ka istuma.

- Prantslaste r-i on väga raske hääldada. Seda tuleb kurgust hääldada ja kui liiga intensiivselt teha, kõlab see väga halvasti.

- Siin pole nii palju koeri.

- Väga tihti pole õpetajat koolis ja tund jääb ära, vähemalt nädalas korra tuleb seda ette. Midagi sellist, nagu asendusõpetaja, pärast põhikooli enam ei ole.

- Väga paljud šveitslased teavad, et Eesti eksisteerib ja vahest isegi, kus see kaardil asub, aga sellega asi ka enamasti piirdub.

- S'il te plaît, mis üldiselt tähendab palun, tähendab otseselt tõlkides kui sulle meeldib.

- Lehmad lampi kuskil ringi tuiamas on täitsa normaalne nähtus.

- Leiba lõigatakse alati ise, masina poolt viilutatud leiba ei osteta peaaegu üldse.

- Jalgratast ei lukustata posti külge, vaid nii, et ratas ei liigu ja sõita ei saa. Jalgratastel on isegi oma parkla, kus nad üksteise kõrval seisavad.

- Tunnis on õpilased väga kuulekad, korralikud ja töökad. Väga paljud ka ei ole mitte kunagi spikerdanud.

- Kui šveitslased tahavad kellelegi jää vait öelda, siis nad ütlevad ta gueule mis tähendab otsetõlkes su suu.

- Gümnaasium ei ole nii popp kui Eestis, väga palju minnakse ka kas siis juba ametit õppima või mingi konkreetse suunaga jne.

- Päris paljud täiskasvanud sõidavad tõukerattaga.

- Šveits on üldiselt üsna ohutu, ka pimedas tunnen end kindlalt.

- Õpilased ostavad kohustusliku kirjanduse raamatud iga kord oma raha eest raamatupoest ja tööde jaoks teevad isegi markeritega märkmeid sisse.

Hetkel rohkem midagi meelde ei tule, kui tuleb, eks siis lisan 🙂

A plus

[krissumaailmsiin]

Pisike mulapostitus

Ma võin ainult ette kujutada, et siin saidil saab rohkem külastajaid kui teises portaalis. Ma tahaks hoida eraldi, tahaks kirjutada millestki, aga teises mõte jookseb nagu pigem kokku. Ega ma väga ei oskagi hetkel midagi tõsist kirjutada. 

Ma igapäevaselt satun hämmingusse.Miks, Sa küsid? Need reisijad, kes igapäev rongiga sõidavad, need on ka oma-ala spetsialistid või samamoodi, teevad oma tööd. Ma vahest tahaks küsida mõne tusase reisija käest, et kui mina tuleks kritiseeriks nende tööd, siis mis tunne neil oleks? Tundub, et justkui meie teeme mingit jube teistsugust tööd, et see nagu polegi töö vaid mingi muidusöömine. 10 päeva pärast saab Elroni tööstaazi 1 aasta ja neli kuud, emal saab juba 5. Ausalt, mulle meeldib see töö. See töö on minu jaoks suur väljakutse - juba suhtlemise alapealt. Sellevõrra nagu peaks olema väljaspool tööd inimestega suhtlemine vabam - aga ei ole tegelikult, kardan ikka samamoodi. Üritan endast anda parima, et inimesed minust aru saaks ja mina neist.

Situatsioonid rongide on nii muhedad, et mõtled tükkaega nende peale..

Näiteks:

Reisija ulatab mulle Elroni sõidukaardi ja vaikib...( ma viimasel ajal olen natuke asja huumoriprisma pannud ja jälgin neid kuskil mõnikümmend sekund), reisija küsib, et mis? Ma küsin, et kuhu te sõidate ka?

[flow-green]

Tegin kõrvarõngaid, süüa ning tantsisin mööda tuba ringi

Juba sellepärast tuleks postitust kirjutama hakata, et sõrmedele sooja saada. Ma ei kurda, sest millal viimati sai Eestis niivõrd krõbedat külma nautida, boonusena nabani ulatuvad lume- ja tuisuvallid. Vähemalt toas soojast on küll õue tore kiigata, aga väljas väga üle poole tunni olla ei viitsi, eriti kuna viimati oli vajadus karu- ja suusapükste järgi aastaid tagasi ja loomulikult ei ole mul enam aimugi, kus mu soojad vammused saanud on. Ilmselt mitmete kolimiste tagajärjel kapist Narniasse põgenenud.

Aga ilus on. Eriti, kui hommikune päiksetõus lumelt vastu särab. Mõnus on oma hommikust tunniajalist iseenda-aega aurava kohvitassi taga nautida ja Netfit online-trenni oodata.

Reeded mulle meeldivad. Peamiselt ikka seetõttu, et töönädal saab läbi ning õlale kogunenud tööpinged saavad laupäev-pühapäev leevendatud. Eelmise aasta lõpp kiskus tööalaselt väga käest minema. Ma mõtlesin, et olen tubli ja firmale kasulik ning nokitsesin ülesannete kallal ka pärast kella kuut, nädalavahetustel vastasin hea meelega nii tõlkijatele kui ka kolleegidele, klientidele. Alustasin tööpäevi tihti juba kohe kell 7 voodist tõustes ja tundsin end nii uhkelt. Seda kuni hetkeni, mil sain ülevalt poolt kriitikat, et miks olen tööajal meie suhtluskeskkonnas ,,eemal” staatusega, et ma pean olema tööaegadel kogu aeg kättesaadav. Tol hetkel oli tööd väga palju ning üsna tihti võtsin tööaegadel tavapärasest pikemaid venituspause, et mul katus päris ära ei sõidaks. Ja pärast seda kriitikat sain aru, et ületundidel pole mõtet. Niisiis töötan ma nüüdsest ettemääratud tööaegadel kui just pole tegu väga erandliku situatsiooniga, kus miski konflikt on vaja kohe ära lahendada. Ja see on korralikult ära tasunud. Ma olen tööl kõvasti produktiivsem, aktiivsem ja entusiastlikum. Aasta lõpus olid küll pühade ajal väga kiired ajad ja läbipõlemine oli reaalne oht, ent kindlatest tööaegadest kinnipidamine ning vajalikud lõunapausid tekitasid lõpuks ometi mus harmoonia. On tööaeg ja on vaba aeg. Asi kippus muutuma üsna häguseks kompotiks. Isegi reedeõhtud polnud midagi erilist, sest ma teadsin, et olen töölainel niivõinaa ka nädalavahetustel. Needless to say, et see hakkas kiilu lööma ka isiklikku ellu ning tekitas ohtralt tülisid.

Nüüd, kui olen töö- ja eraelu omavahel täielikult eraldanud, on kõik nii hea. Reeded on taaskord mu lemmikpäevad ja kogu tööpäev möödub positiivsusel lenneldes. Ega tänanegi erand ole. Ootan juba õhinaga uut nädalavahetust, sest viimased on olnud väga ägedad ja lõõgastavad.

See nädal oli igati tore, sest üle-eestilised koroonapiirangud tõmmati mõnel määral tagasi ning trennisaalid avati uuesti. See tähendab, et mu peamine kirg, BodyBalance’i tundide andmine, on jälle teemas. Igal teisipäeval ja kolmapäeval annan trenne, teisipäeviti kaks tundi järjest eri kohtades. Kolmapäeval oma lemmikgrupiga koos olles sain aru, kuidas seda kõike igatsesin. Ma olen alati arvanud, et mul tuleb juhendamine hästi välja, ent kolmapäeval sain maailma parima komplimendi, et kui treenerirolli astun, on mu transformeerumine ulmeline: ma olen niivõrd särav, enesekindel ja rõõmus, et sellist Krissut näeb päriselus üsna harva. See ilmselt näitab, et treeneriamet oleks mu kirg. Kahju, et sellega hetkel väga kuskile edasi liikuda ei anna. Ma küll üritan. Enne esimest koroonapaanikat oli mu jalg juba peaaegu MyFitnessi ukse vahel ning huvi Rakvere Aqva spordikal oli ka olemas. Igatahes sütitas see kompliment minus eriti mõnusa optimismileegi ning andsin ilmselt oma elu parima trenni. See positiivne energia, mis ma neist tundidest nädala keskel saan, on kirjeldamatult vajalik. Ma olen päris mitu õhtut lihtsalt mööda tuba ringi tantsisklenud, omaette kõvasti poplauludele kaasa röökinud ja mingeid napakaid nalju teinud. Ja südamest naernud. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaine ja selge peaga lihtsalt NAERSIN, pisarad silmas.

Üks mu selle aasta eesmärkidest on mõne uue hobi või nikerdamise avastamine. Üllatusena võtsin täiesti muuseas sellest kinni juba sellel nädalal, sest kolmapäeval kutsuti mind savikõvarõngaste töötuppa. Üldiselt olen ma alati sääraste kutsete üle äärmiselt elevil, aga kui reaalne kokkusaamine päriselt saabumas on, löön ma põnnama ja hüppan alt. Not this time, ütlesin endale. Niisiis seadsingi eile sammud kultuurimaja poole. Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, sest mu käeline osavus on alati null olnud. Joonistamisega on see ilmselt mingil määral arenenud, ent olen siiski alles lapsekingades. Saviga mätserdamine on täielik must maa. Okei, üks kord tegin endiste kolleegidega saviringis mingi tassi, aga seda ma küll kellelegi näidata ei julge.

Saviring oli nii äge! Meid oli 20, päris mitmed olid pika kogemusega, seetõttu tundsin end ikka väga nadisti, ent kui olin kätte saanud oma esimesed mitmevärvilised savitükid, millest lõikasin välja kaks pisikest südant, hakkas enesekindlus tekkima ning savi soojendamine ja rullimine muutus üsna teraapiliseks tegevuseks. Kaks tundi hiljem jalutasin kodu poole, peos kolm paari uusi kõrvarõngaid. Need liblikatiivad tulid muidugi üsna õnnetud, nagu oleks vaeseke kassi käest retsida saanud. Igatahes kaalun nüüd tõsiselt ka endale koju mõned savipakid, šabloonid ja vormid muretseda, et mõnel õhtul kunstiteraapiaga tegeleda. Look at me, being all spiritual self-developer.

Täna on reede, seega astusin kaalule. Kerge 500grammine langus, ent jällegi kehitasin õlgu, märkisin selle üles ja läksin oma hommikuga edasi. Ma ei tea, kust ma ootamatult selle rahuliku neutraalsuse kaalunumbri suhtes olen saanud, aga see on nii vabastav. Eks paaril korral nädalas käivad deemonid ikka kummitamas, eriti kui hakkab See Aeg Kuus lähenema ja keha tundub ka pärast üht kurgiviilu kohutavalt paks, aga ma saan aru, et enamus mürast on vaid deemon mu peas, kes mind oma noaga surkida üritab. Piinavat valu see enam ei tekita, pigem tüütu surin, mille saab üsna kergesti ära unustada. Elus on niivõrd palju muud ilusat ja head, mis on saanud eriti selgeks just neil esimesel kahel nädalal. Ma olen nii uskumatult tänulik, et ma pole enam üksi ja mul on katus pea kohal, igatpidi vaimu ja keha rõõmsaks tegev toit laual ning kindel töö, mis ei paista niipea kuskilt otsa saavat. Kõik muu on vaid boonus ja mu sisetunne ütleb, et neid boonuseid tuleb aina juurde.

Aa, lisaks sain see nädal kätte oma kauaoodatud uued jalaratsud: Nike Air Zoom Pegasus Shield 37. Ainus jooksujalatsi mudel, mille  tallad on vist pilvedest tehtud ja millega silka läbi kasvõi troopiliste tormide või jääkülmade lumevallide. Ma pole neid veel jooksmiseks katsetanud, sest teed on kohutavalt libedad. Endine mina oleks ilmselt end juba patja oimetuks nutnud, et ma pole tervelt kordagi see aasta päriselt jooksmas käinud, ent hetke-mina sellest end kõigutada ei lase. Olen füüsiliselt muud moodi aktiivne ja sellest täitsa piisab. Kes teab, pikem jooksmisest eemal olek mõjub tõenäoliselt risti vastupidi ja annab korraliku restardi, et oma kunagine kirg jooksmise vastu taastada.

Kui rääkida toidust, siis möödus teine nädal, mil sõin jällegi julgelt toite, mis mu keha rõõmsaks teevad. Hommikupaiks on pärast pikka pausi üleöö kaerahelbepudrud purgis, mis on mõnusad tööpäeva esimesteks hetkedeks kõrvale võtta ja vaikselt nosida; eile lõunal tekkis mul kohutav isu värske särtsaka smuuti järgi ja ausalt, tegin vist oma elu parima smuuti maasikatest, banaanist, ohtrast kaneelist, ingverist. Smuuti – samuti üks hirmutoit. See on ju vedel, kõhtu ei täida ja täis napakaid kaloreid. No ei ole nii. Kohe üldse mitte.

Eile tegin jälle meie majapidamises hitiks saanud malmpotipada. Ilmselt olen leidnud taas kire ja sügavama side toiduvalmistamisse. Sellise olekuga tulevad toidud kuidagi eriti maitsvad ja ehedad, sest ma ei sunni ennast ega mängi hirmudega.

Taaskord tõden, et mul on füüsiliselt niiii hea olla. Pärast tummisemat õhtusööki, kui kõht on megatäis, käivad küll vahel üle hirmujudinad, et ma võtsin just 4 kilo juurde ja seda on kõigile näha, et kõht üle püksiääre vajub. aga see idiootsus kaob peast üsna kiiresti. Enamus aja tunnen, kuidas keha on tõsiselt õnnelik, mul on energiat konstantselt 7st hommikul kuni uneajani kella 11ni välja. Enne olid mul need söömisdepressiooni rammestused, kus tahtsin iga lõuna lihtsalt magada, aga ei, see on patustamine, sundisin end selle asemel jooksma ja tulin tagasi, veel kurnatumana ja õnnetumana.

Igahommikused Netfit trennid on täiesti ulmeliselt head. Ma ei mäleta enam aega, mil ma trenne tõsiselt nautisin ja ei korranud endale iga sekund, et ma pingutaksin rohkem sest eileõhtune söögikaloripauk on vaja maha higistada. Uskumatu, kui palju võib elu muuta mentaalne mindset.

Ma lihtsalt kardan seda, et õnn jääb üürikeseks. Eks ole mul neid häid perioode varemgi olnud ning paari nädala pärast on kõik jälle rentslist all, aga ma ei tea... seekord on ausalt tunne, et võib-olla on see lõpuks ometi jäädav ja kõik elu pusletükid hakkavad vaikselt kokku klappima.

Tegelikult lubasin ju täna oma 100 eesmärgi nimekirja postitada. Eks uue nädala alguses. Ei ole mõtet kogu Tumblrit umbe jooksutada. n

[vappersidrun]

10. juuli - malevasse!

Heihei! Ma otsustasin dokumenteerida oma malevat. Algselt oli plaanis mõnele üksikule sõbrale (lel, see kõlab nagu mul oleks palju sõpru, tegelt ongi vähe) malevas olles snapi vloge teha, aga siin kohapeal olles tundub natuke imelik olevat kogu aeg telefon näo ees ringi liikuda. Seega pean siin blogi, ja kuna ma pole seda linki senimaani niigi mitte ühelegi isikule jaganud, siis on see tõenäoliselt sama efektiivne, kui snapchat.  Emotsioon on võibolla vähem vahetu, kuid siiski. Vähem piinlik

Mis siis tänase päeva jooksul juhtus? Näiteks see, et värvisin oma pea lillaks ja kulutasin roppu moodi raha.

Plaan: ärgata kl 7:30, värvida juuksed ilusti lillaks, mahutada tekk kilekotti, minna 9:50ks koos rattaga rongi peale, olla kl 11:00 Linnahalli ees, Circle K taga ja anda oma ratas ära. Ja siis olla kl 15:00 Kadriorus parklas, sõita koos rühmakaaslastega Koongasse (Lõpele tegelikult) ja siis lihtsalt kulgeda.

Tegelikkus: Kell 7:30 oli mul äratus. Plaan oli juuksed lillaks värvida. Selleni jõudsin kahjuks alles natuke üle tunni aja hiljem. Päris halb. Tuletan meelde, et mu rong väljus kell 9:50 Keilast ja sellest maha jääda ei saanud. Samuti tuleks värvi korralikuks püsimiseks seda ligi 45 minutit peas hoida.

Kui ennist ütlesin, et värvisin juukseid, siis tegelikkuses tegi seda siiski Einar. Värv sai korralikult, täielikult pähe kantud alles 9:08-ks. Kl 9:20 pidin hakkama seda juba välja pesema. Seega, see pole just nii ilus, kui võiks, värv on ebaühtlaselt jaotunud (eest on erklilla, tagant tuhmpunane, juured hallid?). Natukesekene jäi värvi järgi ka, võtsin selle ka siia kaasa. Just in case.

Seega, 9:40-ks olin liigse värvi maha loputanud. Aga selleks ajaks oli juba jõle kiire, rong pidi ju juba 10min pärast väljuma ja see oli mu ainus võimalus õigeks ajaks linna jõuda.

Kogu selles siginas ununes mul kiiver maha. Fak.

Aga õnneks jõudsin rongile. Ma üldse ei tahtnud oma ratast sinna konksu otsa panna ja pool teed ei pannud ka. Siis tehti sinna aga ruumi ja kaassõitjate survel seda siiski tegin. See oli vale käik. Balti jaamas ratta selga hüpates avastasin, et käigud enam korralikult ei tööta. Mul on rattal vasakul lenksupoolel 3 käiku ja paremal 7. Need olid mul seadistatud kui 2 - 7. Tegelik tunne aga oli, justkui oleksin sõitnud käikudega 1 - 5. Mida pekki no!!! Ma olin just päev enne kasuisaga ketti õlitanud ja vaadanud, et kõik toimuks nagu vaja. Keilas kodust jaamani sõites toimiski! Ratas on aga siin rühmas väga tähtis, liigume sellega tööpaika. Ma loodan, et see saab korda. Hoian teid kursis.

Nii, igatahes andsin oma ratta ära. Selgus, et olen ainus, kel kiivrit pole. Rühmajuht käskis mul Keilasse selle järele minna. Samuti pidid kõik endile helkurvestid muretsema.

Keilasse mineku asemel oli mul plaan aga hoopis poodi, Sportsdirecti, minna. Veel enne, kui olin Sossimäe kandis, helistas mulle mu ema ja ütles, et veerand tunni pärast algab lennujaamas Trad.Attack!i kontsert. Seega läksin loomulikult hoopis sinna. Trad.Attack! on lahe bänd, aga ma pole neid kunagi kuulanud, seega niisama seal tuiata ei tundunud mõttekas (samuti polnud ka akustika teab mis hea). Seega leidsin üles oma ema, kellega liikusime hoopis sööma. Sõime minu endises töökohas (kusjuures, üks inimene sealt tundis mu isegi täitsa ära. Samas on neil seal nii palju uusi nägusid ja ma olen täitsa õnnelik, et juba varakult mõistsin, et need kaks eelnevat suve selles kohvikus on end minu jaoks ammendanud - mul oli kopp ees nõudepesust).

Igatahes, siis liikusin viimaks Ülemistesse spordipoodidesse. Nagu eelnevalt arvanud olin, oligi Sportsdirect taskukohaseim. Odavaim kiiver maksis 15€ (natuke kahju oli nii palju maksta aga mis teha, ilma tööle sõita ei lasta..) Ostsin selle. Samuti ostsin Jyskist omale Crocsid (5€, kuigi meeste omad olid ainult 3€! kahjuks olid need mulle liiga suured),  Rimist Kooli ruudud, pudeli vett, ja jäätise, mille kohapeal ära sõin. Siis liikusin ema töö juurde tagasi.

Fast forward kella kolmeni, mil Kadrioru parklas bussi peale läksime. Paar minutit pärast seda, kui ema oli tööle tagasi sõitnud, mõistsin, et helkurvest, mille ta lahkelt mulle lubanud oli, oli jäänud sinna, kus ta ennegi oli - auto kindalaekasse. Fakk!! Helistama ma talle igatahes ei hakanud ning hakkasime sõitma. Mina ilma helkurvestita, kuid õnneks polnud ma ainus, tegelikult oli tervelt viiel inimesel see puudu. Hiljem, kui jäätisepeatuse tegime, ostsid rühmakaaslased teeäärsest poest niipalju juurde, kui võimalik: kaks vesti, sest rohkem polnud. See üks rühmajuht, kes meiega kaasas sõitis, helistas teisele, ja palus juurde osta.

Üks asi, mille, ma arvan, ma siin malevas olles ära õpin, on kaardimängud. Me sõitsime minu jaoks juba tuttava HG Kurre bussiga ning seal oli üks laud. See aga omakorda tähendas turakat. Kahe pakiga lausa. Kaheksakesi. Mina ei osanud, nagu ikka. Loomulikult ma kaotasin!

Kaarte mängisime ka ööbimispaigas aka kodus, seekord siis turakat, veelkord turakat, siis valetamist ja hiina turakat ka. Ja ma kaotasin iga kord. lel

Tegime oma rühmaga (Tallinn+Tartu) tutvumismänge. Ma ise kartsin kõige rohkem legendaarset Suck&Blow’d, aga seda ei tulnud. Aga meil on veel palju aega ees! Kardan, et see on tulemas.

Samuti leppisime kokku reeglid. Ropendada ei tohi (ülemäära, kuid ülemäärasuse üle otsustavad rühmajuhid). Kui ropendad, pead ühe sõna kohta tegema 10 kätekõverdust (edaspidi pumpamist). Seega, no more fak word. :( Huvitav fakt: leppisime kokku söögipumpades. Ehk siis enne igat plaanipärast söögikorda (hommiku-, lõuna- ja õhtusööki tuleb teha 15 pumpamist).

Igatahes, tundub põnev olevat.

Ahjaa, meil on 2 dušši 23 inimese peale. Ja vett on minimaalselt. Positiivne on aga see, et kraanivesi on väga joodav :)

[siiks]

Tähestikujutt

Lugesin jälle ajakirja. Kusjuures, sedasama, kus mehe ja naise sõprusest kirjutati. Ent lisaks oli seal intervjuu moodi artikkel Reketiga, kus iga tähestikutähe juures kirjeldas ta midagi selle tähega või seletas, miks talle miski oluline on. Ma proovin ka.

A - armastus - kummaline sõna; justkui peaks tähendama midagi hästi suurt ja tugevat, ent aina rohkem tunnen ja leian, et pigem on tegemist mingit sorti keskkonnaga - et ümbritseme end kõige sellega, mis on meile armas. Sh inimestega.

B - banaan - jah, alati peab banaani kodus olema. Muidu olen ma nagu halvatud. Eriti hommikuti, kui banaan on hommikusöögi puhul magustoiduks.

C - Caesari salat. Mulle lihtsalt ei meenunud esimese sekundiga muu! Hea salat, aga ma enam ei telli pea kuskil; kui just muud üle ei jää. Ma ei viitsi neid saiakuubikuid järada…

D - diivan - mu põhiline kodus tsillimise koht. Oma diivaninurgake, padjad ja pleed ja ilmselt ka kuskil läheduses arvuti.

E - elu - kui sügav, eks! Mulle on aina rohkem hakanud kohale jõudma see, kui väiksed ja ajutised me oleme. Samas aga peaks selle antud ajaga midagi ka päriselt ära tegema. Läbi liuelda oskab igaüks.

F - fassaad - ühiskonnanormid justkui seavad ette meile mingid normid, mille järgi me - fassaadi mõttes - ka käitume. Aga kas päriselt ka tahame nii? Ma tunnen aina rohkem, et tahaks mingitest kammitsatest vabaks saada ja rohkem mina olla, aga veel pole selleni jõudnud. Siis on Fassaad ja Mina rohkem seoses ka.

G - geko - meenutas mulle praegu väikse päikesekiirena, et sügisel ootab päike ja…gekod!

H - Hiiumaa - mu kodude kodu. Kusjuures - praegu olen teel sinna.

I - isa - issand, ma vaid loodan, et ta teab, kui tähtis ja kui suur eeskuju ta mulle on.

J - jooksmine - jumal küll, ma ei tea, mis suhe mul selle asjaga on. Jube popp ja äge ja tervislik tundub seda teha, no ma siis teen, aga tegelt on tantsimine ägedam. Isegi jalutamine on ägedam. Ma olen veider.

K - koerad - ma olen seda tüüpi, kes nutab, kui filmis koer surma saab, ent inimestest on üsna ükskõik. Bono võib samuti mul südame väga valutama panna. Just see imelik empaatiatunne koerte suhtes takistab mind endale corgikutsikat võtmast - ma ei usu, et ma suudaksin olla tema jaoks piisavalt hea ja piisavalt palju olemas.

L - lilled - minu suur rõõmualikas; soft spot, millega tuju tõsta. Lõpetamise lilled on siiani alles, imetlen neid. Kui ära närtsivad, siis ilmselt hakkan pidevalt uusi lilli koju tooma.

M - marjad - suve üks lemmiktoit. Peaks minema turule maasikaid kokku ostma, et talv ka üle elada. Mureleid vist ei sügavkülmutata?

N - nohu - just algas! Väga rõve on. Ma loodan, et vähiravimi kõrval leiutatakse kunagi ka efektiivne nohuravim. Ma ei tee nalja. Inimkond vajab seda.

O - otsustamine - ma teen otsuseid vahepeal sekundipealt ja siis teisi jällegi nii, et vaagin ja mõtlen tükk aega. Üks sekundipealt tehtud otsus on mu kodu - sellega võin täitsa rahul olla. Vahel lihtsalt on tunne õige ja siis otsustadki nii.

P - perekond - mul on nendega vedanud. Mu unistus on, et saaksin kunagi oma loodud perele pakkuda vähemalt sama palju tuge, nõu ja hoolt, ent samas ka vabadust, nagu mulle pakutud on.

R - reisimine - see on vist ainus asi, mille osas mul rahast kahju pole. Tuleb idee; järelikult tuleb leida ka lahendus, kuidas selleni rahaliselt jõuda. Kui tahad, siis saad! Tervitusi Lätti ja Tenerifele!

S - sulgpall - suvemäng! Peab uuesti proovima. Viimati mängisin jaanuaris ja äge oli. Oma reket tuleb kuskilt salakohast uuesti ainult välja kaevata. Who’s in?!

T - Tartu - see linn, mis sümboliseerib kindlat etappi minu elus. Seal on tore käia, aga uuesti elamist ei kujuta hästi ette.

U - uni - ma magan, aga kogu aeg justkui “kardan”, et äkki ma jälle ei maga nii umbes neli ööd. See imelik mure mu sees on täiesti põhjendamata, seat reaalsuses olen ma väljapuhanud ja magan sügavalt. Aga samas tunnistan, et 8-9 vahel ärkamine ka vabal päeval on mu jaoks üliokei - kl 11 tundub täielik ajaraisk! Eriti suvel.

V - vesi - olgu see siis meri või vann või dušš. Igal kujul meeldib. Mingi täielik minu element. Mäslev meri on sama rahustav vaadata kui soojas vannis vedeleda.

Õ - õde - kunagi õudsalt tahtsin endale õde, saatus on andnud hoopis kolm venda. Õnneks on mul õdede asemel hoopis imetoredad vennanaised ja õe rolli täidan ise oma vendadele - ikka uhkelt, sest nii tore on kuulda, kui öeldakse “Hei, õeraas!”. Muidu peaks seda nime ju jagama!

Ä - ämblikud - tehke mis tahate, aga mina neid ei puudu! Isegi kui ma tean, et nad mulle midagi ei tee *külmavärinad*

Ö - öö - aeg, mil minu aju inspiratsioon hakkab tööle. Siin blogis oleks kaks korda rohkem postitusi, kui ma vaid viitsiks õhtuti arvutiga koos voodisse pugeda.

Ü - üks - kui elu puhul jõuab mulle meie tähtsusetus aina rohkem kohale, siis samuti jõuab see, et meil on mitmeteks asjadeks vaid üks võimalus. Üks periood olla noor, üks võimalus lüüa mõnes projektis kaasa, üks hetk otsustamiseks… See ei ole halb, lihtsalt elu käibki nii. Seda ühte hetke ei tasu alahinnata.