#Hilja Varem | Explore Tumblr posts and blogs

palunolehea · 8 years ago

Text

KREEKA 2016 AUGUST

Piletid Tallinnast Ateenasse reisiks said ostetud juba varem, enne kui Londoni plaan üldse tuli. Veebruaris. Istusin ja tahtsin reisile, sest sügisel olin õdedega Eurotripil(Barcelona, Rooma, Corfu, Milano) käinud. Leidsin mingi hea pakkumise, ning tollel hetkel oli see ju esimene iseseisev reis ja ostsin veidike lolli peaga tagasipiletid Helsingi. Kuigi sellega ei tekkinud ka midagi hullult halba juurde. Laevapiletid sealt Tallinna läksid 7€ näkku ja lennukilt maha tulles sõitsime bussiga sugulaste juurde, veetsime veidi seal aega, jalutasime linnas ning läksime laeva.

Igatahes. Külmal veebruarikuu päeval ostsin piletid, et veeta kreekas 20.-26. august.

Kuidagi googeldades ja palju erinevaid postitusi lugedes otsustasime veeta mingi aja Ateenas ning siis mõnele saarele sõita. Valisin mitme erineva saare vahel, lõpuks võitis see, kus tundus olevat ilus, mitte väga turistirohke ning mitte väga kauge paadisõidu kaugusel.

Tulime Eestist lahkumise päeval Kenni perega eesti-tripilt ning jõudsime hilja õhtul Jürisse ta isa korterisse. Meie lend pidi väljuma 3:30. Magasime paar tundi enne takso kutsumist ning kaheks selle ka tellisime. Lennujaamas oli sel ajal ilmselgelt rahvast vähe ning saime ülikiirelt(nagu Tallinna lennujaamas koguaeg) väravani. Seal selgus, et lend lükkub tund aega edasi. Lebotasime postimehe kott-toolidel ning oleks ka mõnusat und saanud aga nii kui natuke hakkasime ära vajuma hakkas meie kõrval mingi tsikk üli kõvasti telefoniga rääkima. Kartsime, et ta istub lennukis ka meie taga aga õnneks mitte. Aegan Airlinesiga lendamine on hoopis teine asi kui vana hea Ryanairiga seega lennuk oli ülimugav ning jäime kuni söögini magama. Lennukitoit oli nagu lennukitoit ikka.

Lennujaamast läksime rongiga kesklinna ning sealt oma ööbimiskohta. Meie linnaosa metroojaamast korterisse oli ~6min jalutuskäik ning korter oli ülimõnsa. Küll aga suutsime me omast arust kuidagi konditsioneeri ära lõhkuda, ja ei olnud ka imestunud, sest korteris olevalt kitarrilt lõhkus ka Kenn midagi ära ja noh.. meiega juhtub. Vahetasime korteriomanikuga sõnumeid kuni konditsioneeri pult maha kukkus ning seejärel kogu asi jälle tööle hakkas.

I päev

Kuna päev oli juba kaua kestnud, visaksime asjad korterisse, vahetasime riided(sest no see oli ikka korralik suvi mis seal oli) ning läksime linna peale jalutama. Googeldasin netist välja free city tourid. Sealt tuli välja väga populaarne variant, et kohalik teeb tasuta ekskursiooni. Sisestad sinna enda huvid jm ja programm otsib sulle siis vastava giidi ning suhtled temaga sealt edasi. Kuni kohtumiseni teadsime me vaid inimese nime, ei mõelnud isegi kas naine või mees. Kohale jõudes tuli üks jalga lonkav väga vanem naisterahvas. Endine ajaloolane. Tegi siis meile linnatuuri. Viis kindlasti kohtadesse, kus me muidu ei käiks aga jalutuskäigu tempo oli vaatamata tema lonkavale jalale liikmises olles, kas väga kiire või paigal seistes väga väga pikkade pausidega. Viis meid ühte väiksemasse linna kirikusse ning tutvustas parke, ajaloolisi platse ning rääkis üldse Ateena lähiajaloost. Tema jutt oli väga arusaamatu ning ka meie suunavatest küsimustest ta vist väga hästi aru ei saanud. Ja asi ei jäänud keeleoskuse taha vaid tema isiksuse. Acropolise muuseumisse sisse ei viitsinud minna, sest linn ise on juba ise üsna muuseumiväärne. Ka meie giidike seda ei soovitanud. Küll aga ütles ta, et parima vaate saab muuseumi kõrgeimal korrusel asuva söögikoha rõdult. Viis ta meid sinna sisse(tõesti, me ei oleks ise sinna julgenudki minna, sest koheselt küsiti pileteid jm aga giidiproua ütles, et lähme vaid üles sööma). Meie saime oma vaate ja pildid viie minutiga valmis aga temal oli vaja taaskord tükk aega suitsetada. Ugh kui ebamugav. Meie, kaks noort, oma esimesel päeval kõrvetavalt kuumas Ateenas, tahtsime pigem ringi vaadata ja saada üldist infot ning fun facte ajaloost. Küll aga saime higist nõretava, lonkava, pidevalt suitsetava ja samal ajal meile seda igat pidi näkku puhudes vanamuti. Tegime talle väga palju vihjeid et lõpetaks nüüd asja ära(kokkulepitud oli 1,5h aga aega oli läinud sellest kõvasti rohkem) aga ta tahtis ikka igal pool veel käia. Lõpuks kaalusime lihtsalt põgenemist, kui ta varju oma järjekordsele suitsupausile läks. Raske otsusena mõtlesime, et see on siiski liiga ebaviisakas ning ütlesime talle, et peame ära minema, ajaliselt vaja. Ja siis jalutasime ise linna peal. Käisime suhteliselt tripadvisori top listi läbi ning ühel hetkel nägime seda sama naist tänaval kõndimas. Tegime koheselt kannapöörde ning põgenesime. Korralik trauma kohe Kreekasse jõudes.

Igatahes oli minul järgmiseks välja otsitud The Hill of the Muses otsa ronimine. Õige valik keskpäeval kuumas seda teha. Ülesminek ei olnudki nii õudne - istusin vaid korra maha ning tippu jõudes oli 360 kraadi ülivinge vaade Ateenale. Seal ei olnud peale meie ühtegi inimest ka seega oli kõik veel kaunim.

Peale seda seiklust võtsime teepealsest kohvikust kerged söögid, läksime korterisse ning puhkasime. Õhtul, kui juba pimedaks oli läinud, otsisime Foursquare appi abiga söögikohti. Läksime võtsime ühe väga hea ratinguga kohast Souvlakit ja friikaid. Üli nämmad! Jalutasime veel mööda päikeseloojangus Ateenat ja see oli imeline. Kogu sealne arhitektuur ja üli chill ellusuhtumine. Mega mõnna. Pärast otsisime kohta, kus saab katusel süüa. Noh, meie tahtsime lihtsalt kerged joogid teha. Ühes ei olnud ruumi. Teine oli jäätisekohvik ning juba katuse-õhtusöögi osas üsna lootusetuna jalutasime niisama edasi. Sattusime ühte suvalisse kohvikusse, saime katusele laua ning tellisime veini. Nägime ilusti õhtutuledes Akropoli, linna ning meid ümbritsesid jutustavaid inimesi täis lauad. Hiljem läksime metrooga tagasi koju.

II päev

Tegime kodus hommikusöögi ning sättisime linna. Alustasime päeva Parlamendi juures vahtkonna vahetuse vaatamisega. Rahvast oli mega palju, sealsed valvurid naljakates vormides ning üks asi checklistist maha tõmmatud. Läksime tagasi sinna, kus eelmisel õhtul Souvlakisid sõime ning käisime vaatamas millegi varemeid. Olime just pileteid ostmas ning kaarti ulatades küsis teenindaja, et see on ju tudengikaart, kas olete tudengid? Vastasime jaatavalt, mispeale ta küsis meie päritolu. Kui vastasime Eesti võttis ta maailmakaardi ette, ütles, et see on euroopas küll ning andis meile tasuta piletid. Meie küsimuste peale selgitas, et tudengitele on muuseumid jm vaatamisväärsused tasuta. Ülivinge rahavõit!

Sealt edasi läksime vana turuplatsi ehk Ancient Agora juurde. Üsna suure maa-ala peal mega palju varemeid, kujusid, infot. Just see, et enamus sellest maast oli paarikümne cm kõrgused üksikud seina või põrandatükid. Koht ise oli ikka üliilus, ülimõnus. Rahvast keskmiselt. Jalutasime mööda linna edasi, nägime mitmekülgset Ateenat nii huvitavate poodide ja kohvikutega. Ühes istusime ka jahutavaks joogiks maha. Võtsime suuna Akropoli. Päev oli ülipalav ning tee oli pikk. Peale piletite võtmist ostsime ka vee ning hakkasime veel ülespoole jalutama. Tippu jõudes oli minul juba nii halb olla ja uskusin, et minestan. Peas käisid mitmed stsenaariumid, kuidas Kenn tegutseb ja hädas on kui ma keset Akropoli pildi kotti pistan. Seega pidasin endale kõva motivational speaki, jõin vett(teel on väga palju vee võtmise kohti) ning istusin maha ja sisendasin endale, et ma lihtsalt ei tohi kokku kukkuda. Umbes kümne minuti möödudes hakkas parem ning jalutasime seal veel ringi. Saime mega palju ilusaid pilte. Ja samas ka Londoni sarnase arvamuse, et see tõesti on ülivõimas ja must-go koht aga samas kogu see ehitus ja turistimöll oli üsna meh. Mäe otsast sai taaskord ilusa vaate linnale. Ateena on ikka imeilus. Nii mitmegi kõrgema mäe otsast linna sees näed kogu vaadet linnale ning seda, et see on ümbritsetud ilusate mägedega.

Alla tulles võtsime jahutuseks jäätist ning läksime Zeusi templi juurde. Tasuta pilet, tohutult varemeid ning päikesega lolliks kärssanud aju ja lihtsalt palju nalja ning itsitamist. Jalamehed nagu me olime võtsime suuna Panathenaic staadioni poole, mis ehitati kuus sajandit enne kristust ning kus toimusid ka esimesed kaasaja olümpiamängud. Kohale jõudes näed ka nn aia tagant piisavalt, saad väljas olles lugeda ahhetamapanevat infot staadioni kohta ning osta üsna kalli pileti. Viimase jätsime tegemata ning võtsime selle asemel jahutava joogi.

Sealt jalutasime National Gardenisse, mis oli ülimõnna ja suur park. Palju koeri ja kreekas on politseiks saamise jaoks vist mingi reegel, et pead 10/10 välja nägema, sest minu arvates kõik nad just sellised olid. Jalutasime veel veidi linnas ringi ning läksime metrooga koju puhkama. Meeletu kuumus võttis väga läbi.

Õhtul läksime taaskord vanalinna uudistama. Nägime armsaid kohvikuid, palju ilusat tänavakunsti ja nagu ikka mõnnat arhitektuuri. Meie põhiline aeg kulus Forusquarest kohvikute otsimisele ning nende külastamisele. Istusime jälle järjekordses maha, võtsime söögid ning veini. Nagu Kreekas kombeks(kui õdedega käisin oli ka iga kord nii) tuli koos arvega ka kaks Kreekale traditsioonilist shotti. Meenutavad veidi võib-olla minttut ja serveeriti külalislahkusest. Öö poole kui temperatuur alles inimlikuks muutus istusime metroole ning läksime koju.

III-VI päev

Sel päeval läksime Porose saarele. Siit algas meie puhkus-puhkuse osa ning mingit plaani ei olnud. Porosele minekuks pidime sadamalinna Piraeusse saama. Pakkisime kotid ning läksime läbi turu jalutades rongijaama. Käisime igasugustes vahvates käsitöö- ning muusikapoodides. Piraeuses jalutasime mööda linna, väga palju vaadata ei olnud, käisime poodides(mina kindlasti H&Mis) ning läksime sööma. Sattusime maailma parimasse söögikohta oma lemmikuid souvlakisid sööma - Street Souvlaki Piraeuses, kui sinna kanti satute. Koht ja teenindus olid megamõnnad ja -lebod, hind ka hea. Enne praamile minekut jõudsime ikka mitu korda jahutavaid jooke osta.

Praamile saamine oli ka omaette seiklus sest keegi ei osanud suunata kuhu minna, igaüks näitas erinevat poolt ning keelt ka väga ei räägitud. Lõpuks saime õigele praamile ning tegelikult ei olnud see meie jaoks praam midagi. Tegemist oli ühe Viking Line suuruse laevaga aga nemad nimetasid seda siiski praamiks.

Praamisõit oli vist meie mõlema lemmikosa reisist üldse. Olime terve aja tekil sest jahutav tuul muutis õuesoleku meeldivaks. Nägime merd, meeletult saari ning päikeseloojangut. Hiljem sõitsime pimedas tuledesäras saartest mööda kuni jõudsime enda saareni - Porosele.

Võtsime sadama juurest takso ning sõitsime hotelli Pavlou. Hotelli hind oli mega odav. Kolm ööd, hommikusöögiga pidi olema 177€(pidi, sest lõpuks arve, mis maksime oli vist 130€). Pildid kodulehel olid üsna kesised aga rahuldavad, kohale jõudes kuulsime ka, et need olid enne remonti tehtud pildid. Seega meid tabas ülimalt positiivne üllatus, hotell oli väga ilus ja mõnna. Recepioni uksest üle tee oli lamamistoolidega liivarand. Hotelli taga oli baariga bassein. Lebotasime pidevalt nii rannas kui basseini ääres.

Meie päevad koosneskidki vees ulpimisest, linnas või lähedal olevates kohvikutes imemaitsvat toitu nautides, tuppa jooki ja snäkke ostes või magades(kuumus oli meeletu!).

Ühel päeval rentisime ka 24ks tunniks ATV. Sõitsime saarele ringi peale. Käisime mägedes varemetes, kirikutes, randades. Sõime mõnnas kohas lõunat, jalutasime mägede vahel ja nautisime vaateid. Igal pool olid mägikitsed ning ühes kohas suutis Kenn ühe enda juurde meelitada. Vahepeal sõitsime ATVga hotelli juurde ning õhtul uuesti linna õhtusöögile.

Viimasel Porose päeval läksime hommikul linna, jalutasime kitsaste ja vahvate tänavate vahel, nägime palju kasse ja koeri ning käisime isegi muuseumis. Läksime praamiga tagasi Ateenasse ning võtsime airbnbst toa. Korteriomanik läks õhtul kohe sõprade juurde veiniõhtule ning meie õhtust sööma. Sõime enda viimase Kreeka õhtusöögi modernses ja ilusas restoranis.

Järgmisel hommikul lendasime Helsingi ning muu info on juba postituse alguses.

wonder and go wander

0 notes

julezwhatnot · 7 years ago

Text

Kuidas roosast traktoris saab kanaema, kellest peaks taas traktor saama

Kunagi ütles mu naabrinaine sedasi: “Enne läheb päike solgiämbrisse looja, kui see naine, ehk siis mina, lapsed saab!” Sel hetkel oli see muidugi marunaljakas ja ego upitav. Sest eksisteeris vaid maailm ja mina ja mittemiski ei olnud võimatu. Läks aga siiski nii, et ka mina murdusin ning mu peas hakkas tiksuma beebi olemasolu mõte ja ootus. See, kuidas ma selleni lõpuks jõudsin, on omaette ooper. Siinkohal tahtsin peatuda juba olukorral, mis tekkis kui jälle “iseseisvat elu” pidin alustama- ehk tagasi tööle minema.

Ma võiks öelda, et alates vähemalt keskkoolist, algas see periood- mina ja maailm. Pea mittemiski ei olnud võimatu, kui sa vaid end sellele häälestad. Ma sain alati kõigega hakkama. Minu tulevikuplaanid olid segased, nad on seda tegelikult siiani, aga orientiir on alati olnud korraldada, asju ajada. Ka seda küsimust küsiti minu käest juba keskkoolis- “Kuhu sa nüüd lähed?” ja minu vastuseks oli “Asju ajama!” Need asjad olid tõenäoliselt õpilasomavalitsuse asjad. No ja ei saa öelda, et sotsiaalne elu oleks selle juures kannatanud- kõik oli paigas. Mulle oli väga selge, et enne töö, siis lõbu, või ka vastupidi. Peaasi, et oleks balansis ja seda ta ka oli.

Emaks sain ma hilja- 30neselt. Minu hirm oli, et minu laps kasvab üles peres, kus on vaid üks vanem ja et teine neist juhtub olema mingite harjumuste ori. Väitel- teoks saab see, mida sa kõige enam kardad, on minu jaoks tõepõhi all- sest nii me elu läkski. Aga tühja sellest- hindasin oma majandusliku olukorra küllalt heaks, et ise hakkama saada juba enne, kui laps eksistentsi tuli ning arvasin, et saan ka sellega hakkama. “Little did I know” nagu puhtas eesti keeles öeldakse, et raha polegi see, mis siin puudu jääb. Puudu jäi hoopis kõige lihtlabasemast toest- inimeste olemasolust. Aga ka sellest ei tahtnud ma rääkida.

Vaid sellest, et plaanid olid mul suured, kui laps sünnib- tema mahutub MINU plaanidesse! Muidugi kõike talle turvalisel moel, kuid ma sobitan tema kenasti oma ellu. Peale esimest korda, kui meil sattus ühele päevale kaks käiku ja mu laps tavapärasest tsips emotsionaalsem oli, oli minul esimene “melt down”, mida ma mäletan vähemalt. Enam mitte ühtegi käiku rohkem kui 1 päevas. Ja nii me rõõmsalt koos eksisteerisime- ma leidsin, et olen kolmkümmend aastat teinud kõike seda, mis mulle meeldib. No olgu, ehk mitte päris 30, aga 15 kindlasti. Mis mul siis pole see 1,5a täielikult talle pühendada. Ja ma keskendusingi oma tütrele, tema elus hoidmisele. See on üsna autopiloot, pisteliste avastustega maksimaalselt 5eks minutiks, et ma olen ema, aga hakkama saime. Tänaseks on ta peatselt 4 saamas ja ma taas avastasin, et mul on laps. Seekord tervelt... pikemaks kui viis minutit. Kui aga tuli aeg, et ma pean tööle minema, et oma eluaseme, toidu ja lapse aia eest tasuda, läks mul tegelikult hästi isegi- võib öelda, et mulle kukkus töö sülle. Siiski oli minust midagi täiesti kadunud. Ma ei olnud selle pooleteise, pea kahe aasta jooksul peaaegu üldse tööle mõelnud. Ma ei olnud mõelnud sellele, kuidas paista või olla edasipürgiv, võimekas, võitmatu, võimatu karjäärinaine. Kadunud oli SEE maailm ja mina, sest kui tähelepanu koondub mujale, kaovad ka “need lihased”. Ma tundsin, et ma olen nagu kõige hädisem lammas, kellel keps väriseb, kui hundi eilne lõhn veel tunda on. Kes olen mina midagi tegema või arvama? Mis kompetents mul on? Jah, ma olin varem kõigeks võimeline, aga nüüd oli see ootamatult kadunud. Ma olin siiani arvanud, et panin need lihased lihtsalt kappi ootele, aga nad närbusid. Ma teadsin, et minus on kusagil alles see võimekus, aga kus? Ma nutsin ja tegin. nagu murraks luid lahti- lihtsalt tegin, et lihasmälule meenuks, et ma ikkagi oskan. Kahtlus oli suur, aga ma ei usu üldiselt, et inimene nii kardinaalselt muutuda saab. Inimese olemus jääb alati kusagile alles ja siis on vaid vaja see tasa ja targu jälle välja meelitada. Tõeline krahh tuli siis, kui too esimene töökoht, mille peale lapsega kodus olemist sain, minevikku jäi. Ma pidin hakkama mõtlema, kelleks või milleks ma siis tegelikult kõlban?

Arvasin, et see olen ainult mina, kes sedasi tunneb. Et ma olen saamatu. Lapse sündides mingit imemomenti polnud, rõõmust linnukesed pidevalt pea ümber ei lennanud, last terve päeva ma elu õieks ei nimetanud, trenni titt puusal ei teinud, startup’iga kodukana olles ei alustanud- lihtsalt suvaline naine, kes sai lapse ja nüüd peab tavapärasega leppima. Konks on lihtsalt selles, et minu jaoks on keskmine ja tavapärane vähe. MAKSIMUM. Kõik peab olema maksimum. Või noh, pidi. Ükskord sain ikkagi aru, et maksimumil ja maksimumil on vahe. Kuigi ma ei ole lugenud raamatut “Godt nok for de svina”, mille on kirjutanud Anita Krohn Traaseth, aiman ma, mis seal kirjas on. Kõik ei saa olla alati maksimum. Õpi ütlema, nii on hea küll ja aksepteeri seda. Sa ei pea kellelegi tõestama, et sa oled parem kui keegi teine, sest nende inimeste jaoks on see juba eos unustatud. Sina ise oled see, kes vajab seda peegeldust neilt- oi, sa oled nii võimekas. Jah, me kõik vajame kiitust, aga eelkõige on koer maetud täpselt selle koha peale, et kui sa ise end hästi tunned, siis nii ongi hästi! Tänaseks, nagu ma ütlesin, on mu laps juba saamas neli ja ma tunnen end taas inimesena. Ma näen, et see ei olnud ainult mina, kes ühtäkki ei saanud mittemidagi aru. Vaid on ka teisi, kõrgetel juhtivatel positsioonidel ärinaisi, kes on pea täpselt sama enesekaotamise ja eneseleidmise läbi teinud. Ma ei ole see nõrguke, või see saamatu- ma olen inimene, nemad on inimesed ja SINA oled ka inimene. See on inimlik, et sa end ema rolli kaotad. See on okei, et sa end lastele pühendad. See on okei, et sa abi palud ja ütled- ma ei saa ise, ma ei saa midagi aru.

Möödas on pea neli aastat hetkest, kui ma sünnitasin oma tütre, keda ma olin nii kaua igatsenud ja soovinud ja ma poleks eluski arvanud, et lapsevanemaks olemine endas kõike seda kätkeb ja ma pole veel poole pealgi. Need “reklaamid”, kus inimestele pakutakse “tööd”, mis on 24/7 ja puhkus ei ole jne- see on ikka üsna naelapea pihta. Sa ei tõsta kunagi päris täielikult oma last või lapsi peast välja, nad on alati kusagil. See aga tähendab, et sa ei saa kunagi 100% lõdvestuda. Konstantne projektijuhtimine ütles keegi. Ma ei saa vastu vaielda.

Aga mis seal salata- ma sain jälle ikkagi hakkama ja saan ka edaspidi ja saab ka minu tütar, sest see on ilmselge, et see käbi on päris kännu ligidale kukkunud ;)

1 note · View note

minuaastaoviedos · 8 years ago

Text

Vahvlid, friikad ja muud jutud

Hola, buenaas! Kasutan võimalust ja pajatan natuke möödunud nädalavahetusest, enne kui uuesti seiklema tõttan. Nimelt eelmine reede võtsin ette teekonna Belgiasse, täpsemalt Genti, kus Mary-Ann oma kevadsemestri veedab. Ja kuna ma leidsin päris odavad lennupiletid, siis otsustasin selle asja teoks teha.

Jõudsin kohale reedel hilja-hilja, lennuk lendas Charleroi lennujaama, mis Brüsselist natuke väljas ja sealt sõitsin lennujaama shuttle’iga otse Genti, kus mul oli vastas Mary. Kuna pikk päev oli selja taga, siis jalutasime tema juurde, muljetasime pisut ning otsustasime järgmiseks päevaks välja puhata. Mary ise elab üsna kesklinnas ühiselamus (nagu ta ise mainis, siis natuke elegantsem variant Mordorist (Narva 89) - kes teab see teab) ja mina kämpisin tema toas madratsil: väga viis!

Järgmine päev, laupäeval, talutas Mary mu vanalinna, kus ma põhimõtteliselt karp lahti ringi käisin (ja mitte ainult vanalinnas). Kes varem Belgias või Hollandis käinud, need teavad. Linna läbib kaks jõge ning nendevaheline kanalite võrgustik, arhitektuur on imeline ja omapärane, ma ei oskagi seletada, selline muinasjutulik. Igalt poolt võisid leida mõne armsa/modernse/maitseka kohviku/õlleka/restorani ning muidugi lõpmatus koguses jalgrattaid.

Anyway, jalutasime natuke ringi, ohkisin oma esimesed ohkimised ära ja siis läksime kogunemispunkti, sest tahtsime minna tasuta linnatuurile. Meie valisime inglisekeelse, kuid miskipärast hakkas meie kõrval olev grupp kohalikku (flaami/hollandi) keelt rääkima (sest Belgias räägitakse väga palju erinevaid keeli ja Gent asub hollandikeelses osas) ning seega liikusime teise grupi juurde, kus giid vuristas hispaania keeles. Korraks olime peata kanad, sest ei leidnud inglisekeelset gruppi. Küsisime siis selle hotelli adminnilt, kes tuure korraldab, et kas ei olegi täna seda gruppi või misasja. Ja seesama kutt viis meid pmst kättpidi meue grupi juurde kes oli juba natuke maad edasi kõndinud - tuhat tänu :D

Muidugi ei saa ma mainimata jätta kui lahe giid meil oli, hispaanlane (Barcelonast), kes on juba 5 aastat Gentis elanud ning samuti Austraalias ja kindlasti sajas muus kohas veel. Aga see oli absoluutselt parim linnatuur kus ma kunagi käinud olen, 2 tundi möödusid nii kiirelt. Fabian oli hullult chill, rääkis asjadest nii nagu on: ajaloos kes vihkas keda, kes oli jobu, kes tegid seda ja toda vingelt ning oma kogemuste põhjal soovitas meil külastada erinevaid kohti ning jooke jne. Lisaks oli ta käinud Oviedos ning talle hullult meeldis (niiet tulge ka ;)) Saime väääga palju uut teada ning kõik, kes kunagi plaanivad Genti külastada: minge sellele tuurile, see on seda väärt! Leiate facebookis ---> Gent Free Walking Tour@GentFreeWalkingTour

Meie siin näitame kuidas Belgias õlut tellida - neil selle jaoks eraldi väljatöötatud viipekeel :D

Pärast jalutuskäiku krabasime poest kohalikud õlud (nagu giid mainis, siis Belgias on lõpmatult erinevaid õlusid), ühest urkast friikad ning potsatasime jõeäärde istuma. Nautisime lõunasööki ning vaatasime mööduvaid lõbusõidupaate. Siis läksime proovisime ära selle õige belgia vahvli, maasikate ja vahukoorega - niiiiiiii heaaaaaaaaaaa!!!! Tiirutasime veel linnapeal ringi, põikasime Genti kõige vanemasse poodi - sinepipoodi, kust ma ühe topsiku kaasa ka ostsin (korralik kraam, nagu eesti kange sinep), käisime kodust läbi ja liikusime õhtul uuesti linna peale, sest nii paljud õlud jäid ju veel proovimata.

Friikaurgas

Belgias ära jumala eest ütle ‘french fries’, võid sinise silmaga lõpetada - hehe nali, aga natuke ilmselt solvuvad, on väga uhked oma friikate üle. Proovisime ühte kastet ka, mille nime ma ei mäleta, aga kohalik kraam ja väga maitsev: õlu sees valmistatud liha või midagi sellist.

Vahveeeeeel ja allpool poekene

PS! Belgias erilist peokultuuri ei ole (vähemalt Gentis mitte), istutaksegi pubides jne (tundub et sealmaal noored ei pidutse). Läksime siis üldise massiga kaasa ning leidsime end ühest lahedast õllekast, kus müüakse ka ühes imelikus klaasis õlut (kwak). Nii klaas kui ka õlu maksavad terve varanduse ja et klaase ei varastataks, tuleb enne tellimist oma saapad ühte korvi panna, mis siis lae alla tõmmatakse. Enne ära ei saa minna, kui klaas tagasi antud :D Aga nagu giid soovitas, siis tasub alati proovida kuu special õlu (mis tavaliselt odavam või 2 ühe hinnaga); pubid pakuvad seda võimalust, et tutvustada kohalikku kraami. Lisaks sellele käisime ühes lahedas shotibaaris, mille omanik on 80 aastane onu ja seal nad pakuvad isetehtud likööre: banaani, shokolaadi, leedripuu, kaktuse, rabarberi, piparkoogi ja tuhande muu maitsega. Aga pidage silmas, et tegu on kange kraamiga (kuigi ei tundu nii) ja peale paari shoti on juba väga hea tuju :D

see on see imelik õlu ja alumisel pildil on baar, kus saapad lae alla tõmmatakse

Nii, pühapäeval oli ilus ilm, Mary sõbranna laenas mulle jalgratta ja ma sain esimest korda oma nahal jalgrattakultuuri kogeda, nii vinge oli - jõuab ikka igale poole ja kiiresti :D Istusime natuke aega ühes pargis ja siis võtsime suuna uuesti kesklinna poole, et jõeääres chillida ning ühes kellatornis ära käia, et linna panoraamile pilk peale visata. Ahjaa, Gent on Tallinna suurune, aga inimesi umbes 200000 (ja Mary just mainis, et Belgia on Eestist väiksem, kuid rahvast 10x rohkem). Käisime jälle ühest poest läbi, et keelekastet osta ja naudisklesime paar tundi jõe ääres päikesepaistes. Õhtul tegime hispaaniapäraase romantilise istumise veini, singi ja astuuria juustudega ja imeltesime öist linna, proovisime veel ühed shotid ja põikasime ühte pubisse ka.

Meie ja jalgrattad

Kellatornist vaade

romantika

Öine peegeldus

Esmaspäeval oli mul kojulend poolest päevast, hommikupoolikul tegime viimase käigu vanalinna, et postkaart osta ning ‘’köhakomme’’ proovida: vanasti süstisid arstid shokolaadi (võin valetada) sisse köharohtu, et lastele rohu võtmist meeldivamaks teha. Nüüd siis tehakse selliseid komme, mis tegelikult on midagi vedela marmelaadi sarnast :D Ja siis oligi juba aeg hüvasti jätta, aga kindlasti tahan tagasi minna, mulle nii-nii meeldis seal, ausalt ka!! Mary-Annile muidugi suur aitäh, et ta mu ära kannatas ja igale poole vedas - muahh!

köhakommid

päris põnev on siit rägastikust oma ratas üles otsida, seega tasub käituda nagu alumisel pildil, siis on kindel, et leiad üles

Viimased kolm nädalat on olnud üks minek ja tulek. Aga me läheme taas, nimelt Barbaraga Portugali InterRailile (kes ei tea, siis pajatan järgmises postituses või uurige omal käel). Munadepühade puhul on meil vaba nädal tulemas ja selle veedame nimetatud riigis lõunast põhja rännates: seljakottide ja rongiga. Whohoo, saab lahe olema!

Kindlasti jäi mul Genti kohta üht koma teist pajatamata, aga et rohkem teada saada, siis soovitan ise oma silmaga kaema minna ;)

Olge tublid, hasta luegooooo!

1 note · View note

nuhvel · 7 years ago

Text

Pilguheit gigantide tulevikku… ja minevikku

Google Pixel 2, Samsung Galaxy Note8 & Apple iPhone 8

Täpselt aasta tagasi avaldasin ülevaate kolme tänapäeva mobiilinduse teerajate panustest ning võrdlesin nende eesmärke ja tulevikuplaane. Seda sama teen ka seekord, kuid lisan ka võrdlused eelmise aasta tulevikuvaadetega (soovitan kindlasti eelmist kirjutist lugeda). Niisiis: Google on omamoodi kunn, Apple on see, kes teeb kõike hiljem, kuid hästi, ning Samsung marsib kindlalt edasi olenemata sellest, et ideaal on juba ammu pea et saavutatud.

Google. Nad veavad kõikumatu järjekindlusega edasi tehisintellektist abilise Google Assistant arendust, kuid eesti keeles oma “assistendiga” ikka veel suhelda ei saa. Muuhulgas tõid nad turule uue tippklassi Chromebooki ning kaks uut rääkivat kõlarit. Võib öelda, et nad kindlustavad oma postitsiooni lihtsalt kõikjale laienedes ning oma hiiglaslikke kombitsaid igale poole risti-rästi mässides - kõlar-assistendid nii vaestele kui rikastele ning Androidi äpid Chome OS-i ja Chome OS-i funktsioonid Androidi. Allo ja Duo ei ole aga siiani sellist vedu võtnud, nagu Google oleks lootnud.

Google Pixel 2. Tegu on juba teise telefoniga, mis Google on oma nõu ja jõuga tootnud. Tegelikult on neid telefone kaks - Pixel 2 ja Pixel 2 XL - nagu eelmisel aastal. Jällegi oktoobris avalikustatud telefon on - jällegi - kureeritud vastavalt Google’i pakutavatele teenustele (pilveteenused, otsingumootor, digitaalne assistent jne). Kõik on kiirem, parem, kõvem, tugevam. Pettumustvalmistav on aga välimus. Kuidas on võimalik, et sama suure ekraaniga Pixel 2 on pindalalt suurem kui esimene Pixel? Seda on väikeste telefonide armastajal (minul) ahastav pealt vaadata, eriti ajal, mil tippmudelite ekraanid lähevad suuremaks, aga pindala väiksemaks. Natuke totakas on ka helipordi eemaldamine, kui eelmisel aastal tegi Google selle üle Apple’i kulul nalja…

Igatahes, siin on täpsemad spetsifikatsioonid:

vastavalt 5” 16:9 FHD/441ppi AMOLED või 6” 2:1 QHD+/538ppi pOLED, CGG5;

4 GB RAM, Snapdragon 835;

12.2 MP f/1.8 OIS ja 8 MP f/2.4

vastavalt 2700 või 3520 mAh;

sisemälu 64/128 GB;

korpus alumiiniumist ja klaasist, veekindel;

sõrmejäljelugeja, Active Edge;

kiirlaadimine;

USB-C v3.1, NFC, BT 5.0;

Android 8.0.

Samsung. Sel aastal on kohe eriti näha, kuidas Samsung üritab olla teistest võimalikult sõltumatu. Tundub, nagu oleks nad pidevalt kõigiga sõjajalal ning teevad kõik endast oleneva, et saada üksi karmis tehnoloogiamaailmas hakkama. Mõnes mõttes on see mõistlik, kuid kindlasti mitte kasumiaruandes. Millest ma räägin? Las ma toon mõned näited: Bixby, Tizen, Galaxy Apps, Gear VR, Samsung Pay jne. Need kõik on Samsungi kodus valmistatud lahendused selle asemel, et kasutada juba olemasolevaid ja hästi toimivaid süsteeme. Konkurents on igatahes kasulik.

Galaxy Note8. Samsungil on tippmudeleid terve rida ning kui eelnevalt oli nende funktsionaalsuses selge vahe, siis seda enam lihtsalt ei ole. S8+ ja Note8 vahe on ainult tiba suurem ekraan ning pliiats. Isiklikult leian, et S+ ja Note seeraid tuleks eelnevalt nimetatud põhjustel lihtsalt ühendada. Kui ma Google’i telefoni üle virisesin päris pikalt, siis siin ma seda lihtsalt teha ei saa. Samsung on teinud suurepärast tööd ning toonud turule sellised telefonid, mis - vähemalt mulle - väga meeldivad ning sisaldavad neid funktsioone, mis kataks võimalikult suure kasutajate hulga. Kõik on tipptasmel ning midagi rohkemat ei oskakski nagu tahta. Võibolla ainult kukkumiskindlust.

Note8 tehniline pool:

6.3” 521ppi 18.5:9 QHD+ Super AMOLED CGG5;

6GB RAM, Exynos 8895/Snapdragon 835;

12 MP f/1.7 OIS + 12 MP f/2.4 OIS ja 8 MP f/1.7;

3300 mAh;

sisemälu 64/128/256 GB;

korpus alumiiniumist ja klaasist, veekindel;

iiriseskänner, sõrmejäljelugeja, mikroSD-kaardi tugi;

kiirlaadimine, juhtmevaba laadimine;

USB-C v3.1, NFC, BT 5.0;

Android 7.1.1.

Apple. Viimaks ometi on hakanud midagi nende arendustiimi peades liikuma, kuigi ühe aasta jagu liiga hilja. Siiski, nende reklaamimeeskond võiks ka uuenduskuuri läbida: “all-new glass design” ei tähenda “võtame neli aastat vana disaini ja paneme sellele klaasi taha”. Kõik, mis nad teevad, teevad hästi, aga nad võiks lihtsalt rohkem teha. Apple on mingil põhjusel hakanud aga funktsioonide ja toodete näitamisega kiirustama: “beta” tähiseid on näha rohkem kui kunagi varem.

iPhone 8. Olgem ausad, tegu on tegelikult iPhone 7s-iga ning iPhone 7 oleks pidanud olema juba klaasist tagaosa ja juhtmevaba laadimisega. Mingil põhjusel Apple seda aga eelmine aasta ei suutnud teha. Riistvaraliselt on tegu väga hea telefoniga ning kellele ka iOS meeldib, siis on raske leida paremat telefoni. iPhone X-i avaldamise ajastus tundub küll selline, et “näe, me pole viimased neli aastat niisama istunud ja, palun, ärge iPhone 8 välimuse pärast pahandage”.

Tehnilised näitajad:

4.7" või 5.5" - vastavalt HD/326ppi või FHD/401ppi, True Tone;

vastavalt 2GB või 3GB RAM, A11 Bionic;

vastavalt üks 12MP f/1.8 või ka teine 12 MP f/2.8 + 7 MP f/2.2;

aku vastavalt 1821mAh või 2691mAh;

sisemälu 64/256 GB;

korpus alumiiniumist ja klaasist, veekindel;

sõrmejäljelugeja, 3D Touch;

Lightning v2.0, NFC (Apple Pay), BT 5.0;

iOS 11.

Niisiis. Ka seekord on igal gigandil välja panna nii suurem kui väiksem (ehk keskmine) mudel, kuid nii Samsungil kui Apple’il on ka kolmas, eriline lipulaev. Ma pigem arvan, et kolmest ei saa uut standardit. Riistvara on endiselt tipptasemel, ükski neist telefonidest ei jää millegagi hätta. Lisafunktsioonidest on Google’il survetundlikud ääred, Apple’il endiselt survetundlik ekraan ning Samsungil… SD-kaardi lugeja? Muidugi ei saa mainimata jätta ka Apple’i ja Samsungi suumkaameraid. Veekindlus saigi standardiks, nagu ma aasta tagasi kirjutasin, samuti hakkabki kaduma heliport, nagu ma kartsin. Igasugu survetundlikud lahendused on ka populaarseks saamas.

Minu tulevikunägemuses on endiselt tähtsal kohal tehisintellekt ning nüüd ka Samsungil. Viimane esitles aasta esimeses pooles koos S8-ga tehisassistendi nimega Bixby ning nüüd on kõigil kolmel gigandil oma assistendid. Kahjuks pole assistendid ikka veel eesti keelt ära õppinud, kuigi Google on kuuldavasti sellesse veidi investeerinud eestlastelt häälenäidiste ostmise näol. Odavamad telefonid muutuvad jätkuvalt paremaks, kuid kallid lähevad millegipärast aina kallimaks. Mul on tunne, et iga aasta ei ole tegelikult enam uusi telefonide versioone välja lasta, sest firmadel ei ole lihtsalt piisavalt palju innovatsiooni, mida neisse toppida.

Hans Kurel - 17.10.2017

#samsung #google #apple #galaxy #pixel #iphone

0 notes

seeviishaarasmind · 6 years ago

Text

Viimane nädal

Viimane nädal akadeemias algas löögiga: Syret on haigestunud ning peame neljakesi minema vastu uuele katsumusele: Apollo kino rebranding. Otsustasime minna Solarisse sööma ja Apollo kino uurima, samal ajal arutades, miks me üldse käime kinos, mis koht sel meie elus on, mis on praegusest kogemusest puudu jne. Kui lõunalt tagasi saabusime, rääkisime oma mõtetest ka teistele ja targematele inimestele, kes suunasid meid mõtlema veel sügavamale ja “kandilisemalt”.

Teisipäev proovisimegi oma ringikujulisi ideid kandilisemaks muuta, aga millegipärast ei võtnud ükski idee väga edu. Astusime justkui tibusammudega paksus udus, kus me midagi teadsime ja midagi mõtlesime, aga kõik oli siiski segane. Kui arvasime, et olime millegini jõudnud, siis mõistsime ruttu, et see on alles pika tee algus. Mitmel korral tuli appi ka Jaana, kes ütles, millises suunas jätkata. Vähemalt jagati jäätist.

Kolmapäeval suutsime juba midagi sõnastada. Teadsime, et aega hakkab väheks jääma, kui tahame reede hommikuks valmis jõuda. Õnneks naases akadeemikute ridadesse Syret, mistõttu tundsime end kohe kindlamalt. Kolmapäeval käisime ka Inchape`i esinduses, et lõpuks esitleda MINI loovlahendust. See kujunes väga edukaks, klient oli rõõmsalt meelestatud, mis tegi ka meie tujud rõõmsaks. Äkki siiski on mingi võimalus see Apollo kino ülesanne ära lahendada?

Neljapäeva hommikul saabusime agentuuri tunnike varem, sest pidime tegema Idea podcasti osa. Tehnilistest viperustest hoolimata tuli päris armas saade välja, seega kuulake kindlasti! Mina saabusin agentuuri ka paari mõttega, mida Apollo kino rebrandingus sümbolitena kasutada. Tundsin, et see lahendas palju segast ning tundsin, et hakkame vaikselt udus orienteeruma Tutvustasin ideid ning jätsin oma tublid tiimikaaslased omapäi, kuna pidin minema ühele kokkusaamisele, mille olin juba ammu lubanud. Lootsin, et olin aidanud sõbrad õigele rajale ning kõik läheb lahedalt. Lõuna aegu hakkasin aga saama sõnumeid, et siiski kõik ei tundu hästi olevat. Proovisin nii palju distantsilt aidata, kui võimalik. Lõpuks hilja koju jõudes sain teada, et ka teised akadeemikud olid alles kümne paiku saanud koju liikuda. Mõtlesin hirmuga, et mis seisus on meie töö ning mis meie homsest esitlusest nii saab. Midagi on ju vaja kliendile esitleda…

Kui reedel viimast korda agentuuri läksin, olin väsinud ja natuke hirmul. Kartsin, et meie tehtud töö pole piisav. Kui aga teised akadeemikud mulle eilset tööd esitlesid tundus mulle, et nad tegid eile suure edusammu ning kindlasti pole meil midagi häbeneda. Tuleb ainult julgelt ja avatult oma ideid esitleda.

Kliendi kohtumine läks aga ludinal. Rääkisime oma loo suure innuga ning tutvustasime kogu kontseptsiooni. Pärast saime hirmus palju kiita nii kliendilt kui ka Jaanalt ja Hellelt, kes olid esitlust kuulama tulnud. Oeh, milline korralik pingelangus ja ilus lõpp praktikale!

Siis oligi aeg, et teha grupipilt ning filmida video, kuidas meile praktika meeldis ja mis me sealt kaasa võtsime. Panime veel ruttu kokku powerpointi meie tehtud töödest, saatsime kogu agentuurile uurimiseks, jätsime kõigiga hüvasti ja lahkusime Ideast, kõigil tuju kurb-magus.

Koju jõudes hakkasid aga saabuma meilid, kus kiideti meie esitlust ja tehtud töid, meid ennast, sooviti palju edu ning loodeti uuesti peatselt kohtuda. Kõik soovid olid niivõrd armasad ja jõudsid otse südamesse.

Nii on aeg lõpuks jätta hüvasti ka selle pisikese blogiga. Aitäh, Idea! Järgmise lennuni!

0 notes

hiiumaatantsufestival · 7 years ago

Text

HTF2017 päevaraamat #GerhardLock

Tere, minu nimi on Gerhard Lock, olen muusikateadlane, kriitik, helilooja, muusik, pedagoog ja korraldaja, Tallinna Ülikooli BFMi muusikateaduse lektor. Pärit olen Saksamaalt, kuid elan ja tegutsen Eestis juba 15 aastat ning olen seotud Eestiga enam kui 20 aastat.

HTFi festivali korraldajad palusid mul sel aastal festivali jälgida sulega ja panna kirja kogemusi just päeviku vormis. Mida sarnast (reaalajas blogimist) olin teinud juba HTFil 2013, kuid seekord võisin keskenduda rohkem enda isiklikele kogemustele luua veidi pikemaid, kuid võimalusel mitte liiga ajakirjanduslikke kirjeldusi ja kirjeldada ka enda muid liikumisi saarel. Kuna ma ei viibinud seekord tervet festivaliaja saarel, on allpool pakutavad lõigud pigem valik, terviklikust taotleda ei olnud plaanis ega võimalik igaaastaselt intensiivse festivali tegevuskava juures.

#SeosHTFiga:)

Värskelt käima lükatud HTFil osalesin 2010. aastal lavastusprotsessis. 2015. aastal kutsus festivalimeeskond mind taaskord lavastusprotsessi, seekord pandi tantsuprofessionaalid ja muude alade professionaalid koos lavale, mis oli igas mõttes põnev ja suurepärane väljakutse tantsu- ja teatri sümbioosina. 2013 HTFil aktiivselt blogisin, mille tekstid, pildid ja videod saab lugeda ja vaadata siin: http://hiiumaatantsufestival.blogspot.de/.

Aastail 2010–2015 osalesin aktiivselt festivali (mõnel aastal koos muusikust kolleegidega, mõnel aastal üksinda) improjämmidel, kasutades süntesaatorit, erinevaid arvutiprogramme, mikrofoni kaudu helimanipuleerimist ja viiulit. Need õhtud on olnud enamasti väga ägedad ja pikad :)

#saabumine #EsimeneTere #TiiuOliKatki

01.08.2017, festivali teine päev

Saabusime sel päeval ühe Metzis asuva prantsuse ülikooli École Supérieure d'Art de Lorraine kultuurikorralduse valdkonna kolleegiga, Poolast pärit Ewelina Kulakowskaga, autoga alles hilja õhtul Käinasse, sest päeval oli meil Tallinna Ülikoolis (BFMis) koosolek seoses planeerimisfaasis oleva rahvusvahelise interdistsiplinaarse tudengite ühisprojektiga. Kuna vahepeal saime infot, et praam Tiiu oli katki läinud, otsustasime seitsmest praami broneerida, millest me aga napilt maha jäime ;) Seeest saime Rohuküla sadamas jalutada, meretuult ja laevu nautida ning sain teada, et kolleeg on ka ise merel sõitnud... Praamisõit külalisele väga meeldis, tegime palju pilte, et kinni püüda suviselt päikeselist ilma (mis oli pidevalt meiega kaasas). Käina kooli jõudes oli mul rõõm taas näha kõiki tuttavaid tantsijaid ja suurepäraseid korraldajaid. Mul oli kaasas paar kasulikku asja, mis oli neil Tallinnas maha jäänud ja mida tõin ülikoolist kaasa selleks, et festival ka sel aastalõnnestuks suurepäraselt.

#Esimenevaatlus #ETV #Riina&Ajjar #hiiumaakõrb #Laura&Karolin

02.08.2017, festivali kolmas päev

Jälgisime külalisega hommikul Kultuurikeskuse saalis (blackbox) noorte professionaalsete tantsijate lavastusprotsessis: Ajjar ja Riina seletasid oma tantsijatele kõike elavalt ja aktiivselt, samuti ERRi ajakirjanik oli kohal ja jälgis proovi kaameraga. Pärast sõitsime koos filmiprotsessi meeskonna ja ERRi ajakirjanikuga Hiiumaa kõrbesse, kus toimusid mõned tantsufilmi võtted. Minu külalisele avaldas kustumatu mulje, et keset Hiiumaad leidub sellist avatud ja liivast kohta, mis antud ülikuumal päeval mõjuski nagu kõrb. Võtetest jäi meelde kaks seika. Ühe stseeni raames tantsija pidi kaamerast kaugemale sammuma ja tegi seda ilma kinni pidamata, kuni tiimist hüüti, et „Laura [kaameranaine ja režissöör], Su tantsija läheb metsa“, mille peale ta saatis välja stop-hüüde, tantsija jäi seisma ja kõik kohalviibijad puhkesid naerma :)

Teine seik oli seotud lühiintervjuuga, mida ajakirjanik ühe tantsija ja filmi režisööriga tegi, kaamera taustal paistsid aga kõrbes jalutavad võõrad inimesed, mis jäi filmi süžeega (kuidas inimesed maalt ära kolivad ja kõik tühjaks jääb maal) vastuollu, jäime külalisega naljatama, et äkki fotošoppitakse teles taustainimesed välja ;)

#MinuVabaaeg #TutvuHiiumaaga #Turist #Kõpu #LEST&LAMMAS #Kassari #Tuletornid

Ülejäänud osa päevast sõitsime külalisega Hiiumaa erinevaid tuntud tuletorne läbi, mis on mulle juba ammu armsaks saanud, külalisele aga olid need avastuslikud kogemused, sh asjaolu, et rauast tuletornid (Tahkuna, Ristna) olid ehitatud Eiffeli poolt ja toodud just Prantsusmaalt siia saarele. Tahkuna tipus jälgisime pääsukeste lendu, kelle manöövrid tuules ja karjuvate poegade toitmine enam kui saja meetrit kõrgusel oli vapustavad, kuid nende pildistamine oli peaaegu võimatu. Tulid meelde ka 2011. aasta HTFi koreomuusikalised töötoad, mille vältel olime noortega terves tuletornis liikunud ja ka heli tekitanud, milles kujunesid ka etenduse vaheosad.

Kõpu jalamil lõunatasime. Ma tellisin veiseburgeri, mis oli üsna suur ja igati maitsev. Ewelina tellis endale lestasid. Need olid aga palju väiksemad, kui neid, mida tema oli muidu harjunud sööma, mistõttu meil oli palju jutuainet kalade jm loomade erinevate suuruste teemal... :) sõnad lest ja hiljema ka lammas (mh lesta ja lamba restost mööda sõites) olid need, mida ta terve reisi ajal ära tundis ja rõõmuga hääldas (teiste eestikeelsete sõnade kõrval, mida ta oli õppinud juba varem).

Kassarisse jõudes külastasime pikemalt ka Orjaku sadamat. Kohvi ja teed juues hakkas kõrvallaua pisikoer Ewelinaga flirtima :) Edaspidi käisime muulil ja veemõõtja majakeses, sealne ajalooline näitus avas meile sadama põnevat ajalugu ja vaade sadamale oli võrratud. Roostiku juures oli vesi läinud vahutama, mis nägi välja peaaegu nagu lumi, hiljem uurisime välja, et seda tekitavad ilmselt teatud veetaimed, mitte vaid tuulest randa pekstud lained. Külastasime pärast kohvitamist restoranis ka uut külaseltsikeskust, näitusesaali ja nännipoodi, kust ostsin mõned seebid, soolad ja õlled eelseisvaks Saksamaa reisiks (vanematele, isale sünnipäevaks), samuti ravimuda paelus mind. Soovisin müüjatele veel edukat eelseisvat kohvikute päeva :)

Päeva lõpuks nautisime Sõrvesääre loodust ja käisin korra ka ujumas. Seal vabalt ringi liikuvad hobused olid meile suureks üllatuseks ja rõõmuks, mõnda neist sai ka katsuda :) Ewelinaga sõbruneski üks julgematest mustadest hobustest koheselt ja armsalt... samuti imeilus valge albino hobune siniste silmadega jättis sügavat muljet. Jalutasin kuni Sõrve tipuni välja, et kogeda ristlaineid, merelõhna ja loojuvat päikest.

#Riia #Ärasõit #800km #hiiumaa-riia-hiiumaa

03.08.2017, festivali neljas päev

Sel päeval sõitsime Ewelinaga esimese praamiga mandrile, sealt edasi Pärnu ja Riiga, sest ta pidi sama päeva õhtul jõudma Riias lennuki peale. Riiast tulles sõitsin tagasi Tallinna ja põikasin ka Keilast läbi külastamast veel üht kolleegi (endist tantsijat) :)

#Tagasitulek #TeineTere

04.08.2017, festivali viies päev

Jõudsin HTFile tagasi hommikuse Kärdla bussiga Tallinnast Heltermaale, sain kohaliku minibussi peale ja saabusin festivalile keskpäevaks täpselt lõunasöögi ajaks. Selline teistkordne saabumine festivalile oli omaette kogemus, kõik oli justkui tuttavad, kuid aeg ja tegevus oli vahepeal edasi liikunud :)

Alates 4. augustist pühendusin intensiivselt festivalile külastades enamik töötubasid (laste loovtantsu tegevuseni ei jõudnud) ja vaadeldes enamik lavastusprotsesse (residentuuri tegevust ei jõudnud vaadelda). Kõik oli superpõnev ja seetõttu oli raske jõuda igale poole.

#Vaatlused #Töötoad #Lavastusprotsessid

13.30-14.50 Parkuur grupp 1 (edasijõudnud) (Märt ja Imre)

Parkuuri töötuba oli hästi haarav ja lõbus. Tore oli näha suurt hulka korraldajaid osalemas. Muutuva ilma tõttu toimus töötuba korridoris, mis oli piiratud ruumiliselt, kuid ruumi kasutati oskuslikult ära viimse piirini. Ülesanded olid ülesehitatud progresseeruvalt, nö lihtsamast keerulisemaks, sh ka kombinatsioone ja muidu tantsijatele tuntud liikumised, kuid neid pidi sooritama mingi nõksuga teisiti, et just parkuuri tingimustes ellu jääda. Nii mõnegi ülesanne näis selliselt, nagu seda sooritasid juhendajad, imelihtne, kuid ise proovides jäi nii mõnigi osaleja puki taha või prantsatas kohmakalt ja kiljudes matile. See kõik oli paljudele kindlasti väljakutse, julguse proov, kuid hoopis lõbus ja keegi viga ei saanud. Jäin sellest vaimustatuna pikalt pildistama ja filmima, iga hetk oli eriline, kuid seda tegelikku mõnu ja rõõmu ei saa ükski salvestus säilitada.

14.50-15.20 Lavastus noortele proffidele

Jälgisin võimlas Riina ja Ajjari juhendatud ja Artjomi helindatud lavastusprotsessi noortele tantsijatele esimest läbimängu, st kolme stseeni: ämblikud, ninjad ja rivistumine ruumi keskjoonele. Ämblikumäng oli vapustav vaatepilt just ruumiliselt, sest see arvestas ka tantsijate asendiliselt erinevate kõrgustasemetega. Artjom mainis, et elavjuhtimisel (live) heli oli tal antud momendil veel katsetamine, kuid minu hinnangul see juba ka sellisel kujul päris hästi sobis. Ninjate puhul mulle meeldis tantsijate täpsus ja intensiivsus ning ka siin mängis nende ruumis paiknemine ja dünaamiline liikumine olulist rolli. Rivistumiseks haarati kätte kingad ja toimus vastastikune nö kergelt löömise mäng.

15.40-16.10 Kaasaegne tants (Ilona)

Võimlas toimus Ilona juhendatud kaasaegse tantsu töötuba, taas edasijõudnute grupiga. Sellelgi töötoal sobis suur ruum suurepäraselt, see võimaldas joosta ja grupiti liikuda kombinatsioonides. Vapustava mõjuga vaatajale oli põrandal liikumine külili ja reptiili taoliselt, mis eeldas mõningast jõudu kätes. Kiire ja edaspidi raskusastme poolest progresseeruv oli suures ruumis jooksmine: kõigepealt nö hanereas ja lookleval teel, edaspidi nägi ülesanne ette joosta paaris nõnda, et mõlemal osalejal säilib jooksmise ajal omavaheline vahe (sh üks oli juhtiv, teine reageeriv tantsija), sh joosta ka tagurpidi säilitamaks ühte vaatamissunda. Pildistades ja filmides jäin paar korda ka jooksjate ruumi sisse, mis võimaldas kätte saada eriti dünaamilisi pilte, ühel korral jooksin kaameraga hanereas isegi kaasa :)

16.10-16.20 Parkuur noorematele (Märt ja Imre)

Jälgisin ja pildistasin veidi ka nooremate parkuuri, neil oli antud minu vaatamishetkel samad ülesanded nagu vanemale grupile, neil oli sama lõbus nagu vanematel osalejatelgi!

16.40-16.50 Lavastus professionaalidele

Vaatlesin ujula aeroobikasaalis Maike ja Iggy lavastusprotsessi professionaalsetele tantsijatele. See kogemus erines eelnevatest, kuna hetk, mil ma ruumi tulin, tegeldi parajasti eelnevalt tehtu reflekteerimisega verbaalselt. Mul võttis veidi aega nende maailma siseneda ja püüdsin jääda võimalikult märkamatuks. Nende jutust jäid meelde jäid erinevad märksõnad (inglise keeles), sh uputamine/uppumine, ehmatamine/ehmumine, kartmine. Osalejad ja juhendajad puhkesid aegajalt südamest naerma. Alles peale väikest pausi asuti tegema seda mulle seni salapäraseks jäänud tegevust, millest eelnevalt oli olnud juttu. Neli tantsijat seisis ruumis ühel joonel ja kõnelesid vaheldumisi erinevaid lauseid, mille põhisisu oli millegi asja, inimese, looma, objekti, tunde, atmosfääri jms siin ruumis olematu ja olemas olemise väljendamine. Hiljem Iggy ja Maike selgitasid mulle, mida ma aimasin, et nende lausumiste taga on keerulisem ja mõtlemist nõudev süsteem. Põhijooni, sõnade ja fraaside sisu omavaheline seostamine, laiendamine jms (või teadlikult millegi uue idee sissetoomine, publikuga arvestamine) avanes mulle intuitiivselt, kuid jäin mõtlema, kas tantsijate naerma puhkemine (naljakalt ja ootamatult välja kukkunud lausete või fraaside puhul) ja individuaalne liikumine omal kohal (kõigutamine, varvastega liikumine kohapeal) oli osa reeglistikust või mitte. Tantsijad ise mainisid mulle hiljem, et neil sellekohast „keeldu“ ei olnud. Pean ütlema, et nähtu mõjus minule veel suhteliselt katsetusena ja lihvimata... kuid lavastajate sõnul nad harjutasid seda süsteemi juba paar päeva ja see kukkus päris hästi välja... Sisuliselt jää meelde, et fraasid olid osaliselt ühiskonna- ja poliitika teemalised, puudutades sh migratsiooni, vähemusi, natsi ja neonatsi teemasid esile tõstes. Teised fraasid olid sisult juba rohkem emotsionaalsed, sh mehe-naise tunnetusi puudutades, osaliselt päris mitmetähenduslikuks minnes... Kõnelemine laval ja laval nö liikumatult seismine iseennesest ei ole kaasaegses tantsu ammu midagi uut (teatrimeetodite ülekandmine tantsule), kuid lavastajad mainisid mulle, et just antud osalejatele oli see siiski uus lähenemine. Loodan, et sellele kõnelemisele veel midagi lisanduks, muidu jääks see minu silmis vaatajale siiski veidi pikale venivaks mõtestamise väljakutseks, kuna publik ei tea taustareeglitest midagi.

#TeineEtendusõhtu #KarolinPoska #Kaisa&Keithy

04.08.2017 Käina Kultuurikeskus

Karolin Poska “thank you. you’re welcome. thank you. you’re welcome. thank you”

Etendus algas üsna nö süütult, kes seda polnud veel näinud, ei osanud aimata, kuhu see edaspidi tüürib, kui tormiliseks see võis minna veel ;)

Pärast sissejuhatavat tänamist näitas Karolin laval erinevaid etüüde abstraktsest liikumisest kuni ukulelel mängimise ja ooperilaulmise matkimiseni. Skeem oli lihtne ja selge: esinemine ja sellele järgnev aplaus. Ei midagi ootamatut ega keerulist ;)

Peale viimast etüüdi aga jäi esineja laval ise pikalt plaksutama, mis võis algul näida kui publiku motiveerimine, hiljem aga tekitas elevust – publik (kaasa arvatud ma ise tugeva, rütmilise ja erinevatel tämbritel plaksutades) kasutas võimalust südamest ise käsi liigutades häält teha, eriti lapsed (sh minu kõrval) jätkasid usinalt ka siis, kui teised vaatasid imestunult ringi, millal see lõppeda võiks, paljud mõne aja pärast siiski väsisid ...

Kuid Karolin muutis plaksutamise etenduse osaks liikudes hiljem laval ringi nagu spordi või rokkmuusika staar. Iga kord, kui arvasime, et nüüd see võiks lõppeda, keeras ta vindi veelkord üle, lava läks korra isegi pimedaks, pärast ikka sama rituaal jätkus ... aga see oligi nähtavasti etenduse põhiidee ;) ... kuni Siim tõusis lõpuks püsti ja kuulutas pausi välja.

Hiljem lavastajatega vestlusringis mainiti publikuga manipuleerimist kui üks etenduse eesmärke, mis minu hinnangul väga hästi toimis, luues üht üllatust teise otsa. Meeldimise teemat ma ise väga tugevalt ei tajunud olulisena, sest plaksutamine muutub minu jaoks alati loomulikuks etenduse heliliseks ja visuaalseks komponendiks, on vaid loogiline, seda pikendada ja võtta omaette inspiratsiooniks ja materjaliks.

Kaisa Kattai ja Keithy Kuuspu “PALUN” II showing

Etendus oli tantsijate TLÜ kompositsioonitunnis sündinud ja sisaldas ka uurimuslikke elemente selliselt, et iga stseeni või etüüdi vahel toodi lavale suur tahvel, küsiti kolme küsimust meeldimise, suhestumise ja kunstilisuse kohta, millele pidi vastama publik õhku tõstetud värvitahvlitega (sinine jah, punane ei). Stseenid olid erisugused: alustades esimese tantsija peaaegu et paljaks võtmisega, siis toodi lavale erinevad heli ja valgusega toetatud seisundid, üle võlli keeratud peoolukorda ning diskoatmosfäär, kus vaid interijöör oli laval ja vilkusid prožektorid. Veidi kontekstist välja kukkus minu jaoks nn kasside stseen Karl Gustav Kasemaaga (kes eelnevalt ja pärast oli küsimuste esitaja, nö õhtujuht), kes küll veenvalt imiteeris kassi vahtimist ja peapöördeid (eriti lahe ja tabatud oli olematu hiire jahtimise hetk), kuid see jäi siiski pelgalt pantomiimiks ja minu silmis nö nalja tegemiseks. Kahtlemata tantsijad katsetasid ja nende eesmärk oli leida igas asjas point ja ka iseennast. Juba etenduse ajal, aga ka hiljem vestlusringis, osa publikust ei saanud aru tahvlil toodud teisest küsimusest, vormiga suhestumise hindamisest ja sellega oli seotud järgmine teema: kas toodi lavale paroodiaid või sooviti kehastuda tõsiselt. See jäigi paljudele vaatajatele lahtiseks, kuid minu hinnangul selle läbi ei kahane noorte tantsijate loodud mõnus, lõbus, üllatusi täis atmosfäär. Sarnaselt eelmisele etendusele tegeles ka see etendus nö meeldimise teemaga, kasutades selleks publikult saadava tagasisidet (mida aga kahjuks ei jõutud pärast etendust analüüsida), tantsijad kinnitasid mulle hiljem, et selle läbi soovisid tõesti saada vaatajatelt tagasisidet, mis aitab neil edasi areneda ja paremini mõista, mida nad teevad.

05.08.2017, festivali kuues päev

Vaatlused jätkuvad

1.45-12.30 Praktiline kinesioloogia (Kaili) Kultuurikeskuse väikeses saalis

Jõudsin töötuppa kohale hetkel, mis Kaili tutvustas esitluse ja praktiliste harjutustega abaluu ja pahkluu, ning õla ja kätte ühendatud liikumise toimimist. Edasi palus ta moodustada paarid, et õpetada vastastikust õlapartii massaaži. Kuna kõik osalejad olid leidnud endale paarilise ja Kailil oli ette näitamiseks inimene puudu, kutsus ta mind katsejäneseks. Seega loobusin vaatleja positsioonist ja olin õnnelikus olukorras, et saada väga kasulikku mudimist ja ka mõned uued võtted. Viimane praktiline harjutus oli teineteist kätte vastu pingutades vastastikult tasakaalust välja lükkamine, mida pidi teostama abaluu jõuga. Lõpetuseks palus Kaili kõigil osalejail panna lühidalt paberile, mida nad said kolme päeva jooksul kogeda ta töötoas ja festivalil. Kriipsujukkude ja Hiiumaa lainete kõrval joonistati ka draakoni sabasid. Minagi joonistasin midagi, mis on minu jaoks oluline: impulsi plahvatusest tekkivaid samast keskpunktist algavaid ise oma oma teed leidvaid ümarjooni. Selline töötuba on tantsijatele ülivajalik ja ma loodan, et need seal jagatud tarkused jäävad osalejatele teadmisesse ja rakendusse.

13.30-15.00 Kaaseaegne tants (Ilona)

Selles töötoas viidi algul läbi samu asju, mida ka varasemate gruppidega (festivalile omane rotatsiooniprintsiip). Siis aga harjutati ühendatuid kombinatsioone, mis kujunesid väga vaadatuvateks rühmakompositsioonideks, kõigepealt aeglasemalt (vastavalt ka aeglasem muusika), siis elavamalt (kiirem muusika); algul grupiti (3–4 osalejat), lõpuks ühinesid kõik hoogsaks improt kasutavaks puntraks, mis liikus pikupidi läbi võimla kasutades samuti kõiki võimalike kõrgustasandeid ja luues väga mõnsat atmosfääri. Lõpetuseks kutsus Ilona tantsijaid keskele kokku ringi, mida järkjärgult kokku tõmmati, kuni teineteise põlvede peal istudes loodi sooja omavahelist sidet selleks, et tunda end ühtse grupina ja maha rahuneda aktiivsest liikumisest. Tegin taaskord palju pilte ja eriti palju filmisin erinevatest rakurssidest, põrandalt, tavakõrgusel, ülakõrgusel ja rühmadega kaasa joostes.

15.15-16.00 Parkuur (Märt ja Imre)

Jälgisin veel sama rühma parkuuri töötoa tegevusi (toimusid seekord söökla eesruumis), kus õpetati osaliselt selliseid trikke, mida ma varem juba nägin teistes rühmades. Seekord aga näitasid õpetajad päris palju ägedaid võtteid ette, lasti nendega eksperimenteerida, parandati vigu ja anti vihjeid, mida paremini teha. Kokkuvõttes oli seegi, nagu eelnevadki töötoad täis rõõmu, kiljumist, õnnestumisi ja katsetamisi.

#KolmasEtendusõhtu #TeetKask #TLÜtudengid

Etendus 05.08.2017 Yacht Service hall Kärdla

Teet Kask “Miks mitte, Volkonski?!”

Olin lavastuse esmaetendust näinud ka TLÜ KorFestil, kuid tollal mitte kõik aspektid ei avanenud mulle piisaval määral. Võib öelda, et lavastusele suur jahtide hall oli sobivam nii ruumiliselt kui ka akustiliselt. Ruumiliselt oli rohkem õhku (hingamisruumi) ja publik sai tegevusi jälgida ümberringselt. Akustiliselt kostis tantsijate trummeldamine toolidel, enda kehal ja põrandal selles kajalises ruumis võimsamalt ja selgemalt. Lavastusse oli kaasatud esinejate enda valitud erisuguse sõnumiga tekstid, millest viimane oli tantsija enda loodud ja mõjus seetõttu minule kõige veenvamalt. Etenduse kuldlõike kohas toimus ka selle põhikulminatsioon Volkonski rokklaulu „Die Woche“ (nädal) näol, mis pani tantsijaid, kes on enamik nö HTFi kasvandikud, täiest jõust ringi panema nagu rokipeol. Ülejäänud osade liikumised olid enamasti minimaalsed, impulsidest kantud või seisnesid kõndimises, mingis tegevuses või nägude tegemises. Peab ütlema, et ka seekord oli etendust raske jälgida, sest see toimuski suures osas ilma helita, aeglaselt ning eeldas keskendumisvõimet nii esinejatelt kui ka publikult. Pärast etendust lavastajaga vesteldes avanesid mulle mõned detailid veel, mis lihtsustasid lavastuse ideest aru saada, sh identiteedi otsingute ja suhtlemise teemad, mis kandsid lavastust sisuliselt. Samuti mainis Teet, et tantsijatele endile oli etendus väga arendav (vaikuse pingestatusega hakkama saamine) ja huvitavam teha kui ilmselt publikule paistis.

#Improjämm #ArtjomAstrov

Jämsession (Artjom) alates kl 21.30

Selleks aastaks saadi nõusse improsessioonile muusikat pakkuma Artjomi (mul endal ei olnud sel aastal tehnikat kaasas ja soovisin seekord jäädagi vaatlejapositsiooni), kes valis igati huvitavat ja sobivat muusikat, sh pikemalt kestvad helimastikud, samuti kasutas ta kohati ka helide moonutamist ja mikrofoni kaudu häälitsemist. Viimane meenutaski mulle festivali esimesi aastaid, kus ma ise samuti olin kasutanud mikrofoni ja helide moonutamist. Lapsed, noored ja korraldajad korda mööda liikusid, nagu igal aastal, huvitavalt ja fantaasiarikkalt. Osa sellest improst ma salvestasin videole.

#VIIMANEPÄEV

06.08.2017, festivali seitsmes ehk viimane päev

Jagamine 10.40–12.00 võimlas

Jõudsin veidi enna algust ja nägin, kuidas lapsed ja noored jooksid Imre ja Märdi õhutusel võimlas aktiivselt ühelt poolt teise, teineteist kandes ja muid huvitavaid kombinatsioone tehes. Jäin mõtlema, kas sellega juba algas näitamine ja seega jäin hiljaks... kahjuks ei jõudma seda enam filmida.

Laste loovtants (Christin)

Näidati laste joonitusi suurtel ja väikestel paberitel ja taustal kõlasid eelmisel päeval salvestatud laste märksõnad elamuste ja kogemuste kohta festivali päevadest. Kõik said heli saatel võimlas ringi liikuda ja vaadata tulemusi. Ma filmisin joonistusi samuti ringi liikudes.

Kinesioloogia (Kaili)

Seinale pandi samuti suurel paberil joonistatud osalejate joonistusi, mis kajastasid nende elamusi ja kogemusi. Lisaks sellele lasi Kaili läbi viia huvitava harjutuse, mis seisnes selles, et kõik pidid võimlas enda trajektooril liikuma ilma kellegagi kokku põrkumata. Mõne aja pärast Kaili hüüdis märksõnad, mille peale pidi seisma jääma ja lähedal seisva inimese pea peal ja seljal kättega erinevaid liigutusi tegema (trummeldamine, väänamine), mis progresseerusid väikesest vihmast, tugevama vihma ja äikeseni, kujutles tuult ja tormi ning pärast vihma pidi vastastikult kuivaks väänama. See harjutus oli ülimalt mänguline lähenemine massaažile. Liikusin kaameraga kõikidega kaasa ja sain algul kerge vihma endal peale, edaspidi jäin vaatleja positsiooni.

Kaasaegne tants (Ilona)

Kuna Ilona oli juba ära sõitnud, näidati vaid erinevatel kõrgustasanditel improviseerimist rühmas algul romantilise tšellomuusika, hiljem ägedama rütmimuusika taustal. Lubati osaleda kõigil, kes soovisid. Kahjuks töötoas harjutatud tantsulisi kombinatsioone ei näidatud.

Parkuur (Imre ja Märt)

Selleks pandi üles võimlasse kogu interjöör ja lubati näidata õpitu ainult neil, kes olid aktiivselt nende õppimisega tegelenud. Vahepeal õpetajad ise näitasid mõnda ägedat trikki. Paljud õnnestumised said aplausi. Mõni võttis nii suurt riski, et hing jäi kinni, kuid keegi viga ei saanud ja kõigil oli lõbus, nagu ka töötubade ajal.

#ProtsessideEttenäitamine

6.08.2017, Kultuurikeskuses

Viimane lusikas (Ajjar ja Riina)

Lavastus kogemusega noortele tantsijatele oli mitmeski mõttes muljetavaldav: esiteks oli väga palju tantsijaid laval ja festivali kunstniku Krete kleidid olid oma lihtsuses võluvad, teiseks oli Artjomi helindamislahendused sügavmõttelised (moonutades mh J.S.Bachi muusikat) ja igati sobivad (sh ka elavettekandes efektsed), kolmandaks meeldis ka Kristo valgustus, neljandaks kaasati osavalt festivali algul viga saanud tüdruku lavastusse kasutades ära need võimalused, mida ta teostada sai: istumine, lamamine; joonistamine lava esialal; lavastuse viimase ja kõige mõjuvama efekti saavutamine - õhupalli plahvatuseni täispuhumine. Millegipärast kujunes lavastus veidi liiga matuselikuseks (Bach, mustad kleidid), kingade järjest edasi (ja üle) andmine ja viimases stseenis nende kasutamine vastastiku puudutamise eesmärgil (aegluubis) olid võtena efektsed, kuid nende sisuline funktsioon ei avanenud mulle piisaval määral. Samuti ma etenduses millegipärast ühtegi lusikat ei näinud (mille erinevaid liike lubati saatetekstis välja), ainult „viimane lusikas“ seostus minu jaoks etenduse matuselikusega. Võib aga öelda, et ka eelmistel aastatel on nii mõnigi noorte lavastus kujunenud sarnaselt sügavmõtteliseks, hardushetketeks või peaaegu religioosse atmosfääriga piltideks.

Lehm (Sylvia ja Aap)

Lavastus oli omamoodi keeruline ja aeglane transformatsiooniprotsess, mida oli esmavaatamisel raske mõista. Aimasin, et inimene muutub lehmaks ja sealt edasi keerab see kõik kuhugi ära... Pärast esinejatega vesteldes selgus, et mu mõtted olid liikunud õiges suunas. Lavastuse inspiratsiooniks või lausa librettoks oli Witold Gombrowicz'i päeviku sissekanne (mis kahjuks kavalehele ei jõudnud), mis räägibki sügavalt filosoofilisel tasandil tema kohtumist lehmaga (1958) ja lavastajad on püüdnud lavale tuua inimese imestust, ebalevust, hiljema muundumist lehmaks jms. Lavale paigutatud mikrolaine ahi oli põhiliseks heliallikaks, mis aeglaselt ja järjest valjenes (mitme kulminatsiooniga), lõpuks uks avaneski (nagu võis arvata – pinge kruvis end üsnagi selle hetkeni) ja Sylvia ehk lehm, kes lamas ahju peal, pistis pead ahju, hakkas rääkima ja siis laulma... sellest arenes välja tuntud Herman’s Hermitsa lugu „No Milk Today“, mis võtis ligi pooltundi vältel kasvanud aeglaste liikumiste ja grimasside (Sylvia kujutas tabavalt lehma liikumisi) pingeid väga humoorikal moel maha.

Opportunities not used (Londid)

Selles lavastuses, mis minu hinnangul (erinevalt pealkirjas öeldust) kasutas siiski oskuslikult kasutusele võetud süsteemi võimalusi. Ehkki vaid räägiti sellest, mis on ja mida ei ole siin ruumis väga vastuolulisel, kohati emotsionaalsel, kohati poliitilisel moel, tehti seda nii kujundlikult, et nii mõnegi asja võis lausa elavalt ettekujutada vaimusilma ees. Kõneldi vahedumisi konkreetsete keelelis-semantiliste reeglite alusel (kuid võis neid ka murda), mis tähendas esinejatelt pidevat ajuragistamist, mida aga laval ei olnud minu arvates tunda (kes seda tausta ei teadnud ette), sest esineti veenvalt ja järjest huvitavamaid ja ootamatuid asju, seoseid jms esile tuues. Seejuures tekitati enamasti tahtikult/planeeritult (ja võib-olla ka tahtmatult?) humooorikat naeru publikus. Kõnetati ka publikut üldiselt ning liiguti vaikselt laval keskosas publiku poole järjest laiemate seisupositsioonidega. See minu arvates lisas antud lavastuse seda miskit, mida olin proovi jälgides kuidagi igatsenud näha, hiljem lavastajad mainisid, et sellel liikumisel võis olla ka ohutunnet tekitav efekt, seda ehk neile, kes istusid esimestes ridades. Filmisin nii esinejaid kui ka publikut püüdmas nende reaktsioone ja naerupurskeid. Ka esinejad ühel korral puhkesid intensiivselt naerma, muul ajal püüdsid nad hoida tõsisemat ilmet või maigutada vaid suud. Lõppkokkuvõttes oli tegemist igati õnnestunud teistsuguse etendusega, kindlasti võis noor publik imestada, miks professionaalsed tantsijad ei liigugi, kuid nad tegelikult kogesid kõrgemal tasandil sünapside ja ajurakkude liikumist ;)

IGAVIK (tantsufilm) (Karolin, Laura Lisete)

Film näitas, kuidas noored Hiiumaal üksinda erinevates paikades liiguvad, tegevust otsivad ja lõpuks suure kiige juures kohtuvad, teineteist aitavad ja kiige peal lõbutsevad. Heliliselt oli valitud suhteliselt ühetaoline lahendus, masinliku taustamüra taoline heli, mis tantsijate pilgusuuna vahetusega oli katkestatud kiigukrijuksust. Viimane oli kiige kujundi ja lõppvaatuse heliline ettekuulutaja. Staatiline müra mõjus ähvardavalt, uinutavalt ja iga kiigekrijuks ehmatavalt. Lõpuks kostid rõõmsad hääled, kuid ka need olid nö üle vindi keeratud ja mõjusid ebareaalsetena. Ka pildikeeles oli valitud modifitseerimisvõtted, värvid olid tugevamaks ja ebareaalseks keeratud, mis tugevdas selle filmi vastuolulisust ja ühtlasi sobis väga hästi filmi mitmetähendusliku pealkirjaga kokku: igavik – ühtaegu kujutades igavust ja igavikulisust.

#KojuMinek #PikkBussireis #Praamisõit #Bye-Bye #Tsauuu! #Tschüss! #Tiiuonikkakatki #FestivalJälleLäbi!

#NatukeneMinust #SeosTantsuga

Eestisse tulles hakkasin ka interdistsiplinaarseid kunste uurima ja looma ning algas intensiivne koostöö tantsijate ja koreograafidega TLÜ koreograafia osakonnas (alates 2005). Olen intensiivselt jälginud Korfesti, olen olnud kaasatud ka koreograafia õppetösse (muusika ja tantsu ehk koreomuusikaliste seoste teemal) ja ECA Nordplus võrgustiku tegevusse. Minu juhendatud muusikakompositsiooni tudengid avasid 2014 koos koreograafia esmakursuslastega uut Stella teatrit. Aktuaalselt juhendan TLÜs interdistsiplinaarset nn ELU (Erialasid lõimiv uuendus) kursust, mille teemaks on improvisatsioon ja loovus muusikas ja tantsus, improviseerisime ka kuuldavaks tehtud ajulainetega.

#txt

0 notes

ilusnaeratus · 8 years ago

Text

01.02.2017

Kas ma juba ütlesin, et 2017 on muutuste aasta? Ei? Aga seda see on!

Tänasel ortodondi visiidil sain palju positiivset - sain tagasi oma kalli teraskaare alumisele hambareale, sain kinnitust sellele, mida olin avastanud eelmisel päeval hambaid niiditades.. nimelt on mul need hambavahed põhimõtteliselt koos ja põhimõtteliselt olen opi aja planeerimiseks valmis. Sain saatekirja kirurgi konsultatsioonile, millel on kirjas ka see, mis mind oletatavalt ees ootab või mis mul siis viga on?

Viga vä? Kirjutan selle targa jutu parem saatekirja pealt maha.

Patsiendil teostatud ortognaatse kirurgia op ettevalmistus. Ülemised kalded veidi suured, alumised vähendatud.

Esineb canting. Canting on siis ebasümmeetria.

Midagi sellist. Tegelikult täpselt selline see ongi.

Alalõua ettetoomisel tekib asümmeetria (obviously).

Esialgne op plaan: ülalõug segmentides LE Fort 1 (vajalik laiendus).

BSSO, asümmeetria korrigeerimine kirurgiliselt.

BSSO on siis alalõua ettetoomine.

Op ei saa kindlasti olema lihtne, aga Dr.Nestal-Zibo teab kindlasti, mida ta teeb :) Saatekirja lõpus on kirjas palve määrata opi aeg ja lause, et põhimõtteliselt on op ettevalmistatud al. juuni 2017. Pole just kõige parem uudis muidugi, aga parem hilja kui mitte kedagi ;) Muidugi võib see ka varem või siis ka hiljem tulla. Hetkel sain konsultatsiooni aja 20.02.17 ja eks ta siis räägib, millal tal mu jaoks vaba aega on. Põhiline on siiski see, et olen lõpuks ometi valmis..olen valmis... valmis!!!! Ma olen nii õnnelik ja suurest õnnest vaatasin muidugi pilte ning sattusin ka mõne väga häiriva ja väga üksikasjaliku video peale.. Õõõh, soovin, et poleks sattunud. Aga ma ikkagi ei karda, sest ma ju magan. Usaldan Dr.Nestal-Zibo´t 100%.

JUHHHUUUUU!

0 notes

wolf-helius · 8 years ago

Text

Sonnet 73

Odaraputaja Villi, maakeelde ümberpandult.

Seda aastaaega võid sa minus kaeda Kui lehed kollased, või ei üht, või mõni, rippu veel Neil oksadel, mis külmas värisedes näevad vaeva. Laged võlvivared, kus laulab hilja ilulinnu keel. Mus näed sa selle päeva hämarikku Kuis pärast loojangut see läände ära hajub, Ning läbini must öö eks endale ta õsu ajapikku Surma teine mina, sellesse kõik igaveseks vajub. Sa minus näed veel selle tule kuma Mis tuhastunud nooruses kord loitis, Kui surivoodi millel ta peab kustuma Neelatuna sest, mis varem teda toitis. Eks seda tajud, mis teeb su lembust aina tugevamaks, Armastamaks seda millest peagi pead end lahutama.

#luuletus #inglise luule #sonett

0 notes

teyytb-blog · 13 years ago

Text

Varastatud kohtumine online

Varastatud kohtumine movie download

Actors:

Kaie Mihkelson Hilja Varem Maria Klenskaja Andreas Kangur Terje Pennie Lembit Peterson Sulev Luik

Download Varastatud kohtumine

Piret Tibbo-Hudgins - IMDb Piret Tibbo-Hudgins, Producer: The Singing Revolution.. Tags For varastatud kohtumine. Ootan perast etendust takumise ukse taga.. i vos que sos mi hermana pecado varastatud kohtumine florida girl whos on first luukkaankangas - updated. htuleht - Anne Veesaar: 'hel hetkel judsin tdemuseni, et. Lilleslemi juures oli tapeeditkile kirjutatud kiri: Olen teid ninud Laine Laiuse vilmis "Varastatud kohtumine". Doctor. Bsqueda de Ttulos de IMDb IMDb: El mejor, ms grande y premiado sitio de red cinematogrfico en el planeta.. 1988 Gosudarstvennaya granitsa: Solyonyi veter (TV series) Linda. NOTA FILM (IMDB: 6.3). Watch varastatud-kohtumine Movie Online For Free Watch movies online for free without downloading, enjoy large collection absolutely free.. watch-free-movie-online.net / 2008-2011. . Isa (1996) | movie details Short movie information Isa (1996). Find and download subtitles. Ita Ever - IMDb Ita Ever, Actress: Tayna chyornykh drozdov.. htuleht - Phapeval kell 13.30 Kanal 2 "Varastatud kohtumine", Tallinnfilm 1988

Melvilasam Sariyanu divx

#Varastatud kohtumine #Kaie Mihkelson #Hilja Varem #Maria Klenskaja #Andreas Kangur #Terje Pennie #Lembit Peterson #Sulev Luik

0 notes

seeviishaarasmind · 6 years ago

Text

2. nädal - Ja läkski madinaks!

Meie teine nädal IDEA Akadeemias möödus linnulennul. Saime oma esimese kliendibriifi, pesime peegleid, käisime Humanas, kuulasime IDEA töötajate hullumeelseid seiklusi ja kogemusi reklaamimaastikul, võitlesime herilastega, otsisime elu mõtteid, saime ilgelt palju uusi teadmisi-kogemusi ja ehmusime räigelt, kui Stenly oma telefoni öösel järve viskas.

Mis siis täpsemalt juhtus?

Esmaspäeva õhtu lõppes kurnatud meeleolus

Meie esimene klient oli kirjastus SEIK, kes annab välja Tegude Kalendrit, 100 asja raamatut, ägedaid kaarte ja muid põnevaid tooteid. Kirjastus SEIKi viib eest Rudolph. Ta on eelmise aasta IDEA Akadeemia vilistlane. Saime temaga esmaspäeval kokku, ta tutvustas meile oma briifi ja rääkis oma firmast.

Meie esimene kliendikohtumine

Siis soovis Rudolph meile edu ning me jäime viiekesi koosolekuruumi, ees 4-leheküljeline briif ja hunnik erinevaid kalendreid ja raamatuid. Kahe ja poole päeva pärast tuleb meil juba oma tööd esitleda.

Kirjutan kiire ülevaate asjadest, mis ideaalis neljapäevaks tehtud peaks olema: meediaplaan, turundusplaan, välismaale sisenemise plaan, video idee ja teostus, e-poe kampaania plaan, kampaania idee ja materjalide teostus, toodete kirjelduse muutmine.

Meie ägedad mentorid Kaarel (loovkirjutaja) ja Hanna (kunstiline juht) ütlesid meile eelmisel nädalal, et kõik kliendibriifid on sitad ning et meie ülesanne on teha endale täitsa oma briif. Noppisime briifist välja mõned mõtted, millega me suhestusime kõige enam. Ja siis esitasime endale küsimusi – mis on firma probleem? Mis on kliendi probleem? Aga miks? Miks, miks, miks? Selliste raskete küsimustega läksime edasi lõunale.

Ruumis on tunda ajude raginat.

Päeva teises pooles täitsime Joao soovitusel meie seinal olevat Kanban boardi. See on tööprotsessi kiirendamiseks ja optimeerimiseks loodud tööriist. Oma olemuselt on ta põhimõtteliselt nagu üks suur to-do list, aga tal on palju väikseid lisasid. Kanban boardi täimine osutus keeruliseks ja natuke masendavaks. Me lihtsalt ei olnud keegi varem paljude ülesannetega kokku puutunud, mille Rudolph meile andis. Seetõttu pidime me tegema palju eeldusi, et kuidas teoreetiliselt peaks või võiks nt välismaale sisenemise plaani tegemist alustada, palju mingi samm aega võiks võtta ja kui raske see võiks olla. See läks nii vaevaliselt, et meile tundus, et me ei liigugi üldse edasi. Väljavaated ei tundunud olevat eriti head.

Leppisime kokku, et tuleme homme värske peaga, lihtsalt alustame kusagilt ja anname endast parima. Me oleme siin, et õppida, ja noh eks feilides õpipki tegelikult kõige paremini.

Teisipäev ja kolmapäev möödusid väga tegusalt.

Alustasime teisipäeva hommikut brainstorminguga, et kohe oma mõtted jooksma saada. Panime paika meie kampaania eesmärgi ja lööklause. Kui see oli paigas, läks kõik üsna ladusalt. Kolmapäeval juba panime esitlust kokku.

Töö käib.

Neljapäev oli lihtsalt hullumeelselt äge!

Neljapäev algas kohe hommikul kell 9 sellega, et me jutustasime ja näitasime Rudolphile, mis me vahepeal siis ära tegime. Ta oli meie ideedega ja teostusega väga rahul. Võibolla me jätkame temaga koostööd. Spoiler alert! Hoidke Tartu sügisestel Tudengipäevadel silmad lahti. ;)

Pärast esitlust läksime Retro Humanasse, et leida endale gepradimustrilisi pluuse, lehtedega kaunistatud dressikaid ja explorer mütse. Miks? – Sest juba kell 12 läks buss IDEA SUVEPÄEVADELE! Suvepäevade stiilika teemaks oli sel aastal JUNGLE IS MASSIVE ja suvepäevad toimusid sellises imelises kohas nagu Paekalda Puhkekeskus.

Jungle is MASSIVE!

Tutvusime lähedalt paljude ägedate IDEA töötajatega. Loovjuht Jaana ja tema disainer Pasha jutustasid meile palju reklaamimaailma telgitagustest, oma mõtetest ja kogemustest. Kõige huvitavamad nõuanded on postituse lõppu välja nopitud.

Loovjuht Jaana meile oma seiklustest rääkimas (Foto: Marek Metslaid Photography)

Aga miks siis ikkagi Stenly oma telefoni järve viskas?

Kui väljas oli juba väga pime, taevas oli näha Linnuteed, tähed langesid väga muinasjutuliselt ning me olime DJ retromussist ära väsinud, läksime paadisilla peale. Seal käis hoopis teine muusika. Saime rahulikult edasi jutustada, tähti vaadata ning paadisillal pikutada. Oli väga romantiline. Umbes kella 2-3 vahepeal tõusime me püsti ja tegime paadisillal oma peo.

Maagiline Rummu karjäär õhtuhämaruses. (Foto: Marek Metslaid Photography)

Mõne hetke pärast langes meie peale tugev roheline valgus. Järve vastaskaldalt, linnulennult umbes 1 km kauguselt lasti meie suunas rohelist laserkiirt. Mina ja Liisa olime kindlad, et vastaskaldal olevad inimesed on meie peale pahased, et me õhtul hilja sellist kräud korraldame ja kellelgi magada ei lase. Üle järve levivad helilained väga hästi. Stenly võttis selle peale taskust oma telefoni, oani taskulambi tööle ja kukkus sellega hüppama ja vehkima.

.. ja siis kukkus telefon järve. Taskulamp veel töötas, telefon liugles aeglaselt Rummu karjääri sügavustesse. See hetk oli nii pikk! Ja minu meelest ka väga maagiline. No kujutage ise ette – taevas säravad miljonid tähed, iga mõne minuti tagant ilmub taevasse kiirelt ere valgusjoon, kui perseiid Maa atmosfääris eredalt põleb. Ja siis lööb särama ka muidu nii sügavalt tume järv, kui sinna kukub üksik täht, mis vaikselt järvepõhja liugleb.

Stenly hüppas vette ja paarikümne veniva sekundi järel oli täht taas paadisillal. Kas telefon nüüdseks pildi ette on võtnud või mitte, kuulete ehk järgmises blogipostituses.

3 tähtsamat asja, mida me õppisime:

Nõuanne nr 1 (Jaanalt): Empaatia on ülitähtis! See on juba vana uudis, et empaatia tuleb kasuks, kui mõtled end tarbija kingadesse. AGA! Tehingu võidab see, kes suudab end õnnestunult panna hoopis otsustaja kingadesse.

Nõuanne nr 2 (Pashalt). Ole enesekindel! Vaigista endas see, kes alati kahtleb, kas oled piisavalt hea või piisavalt äge. Ole see, kes sa oled ja ole seda enesekindlalt!

Nõuanne nr 3 (Jaanalt): Mõtle sügavamale! Mine nii sügavale kui saad, ja siis astu veel 10 sammu sügavamale.

Autor: Laura Eiche

#teinenädalideas ideaacademy design paekaldapuhkekeskus lifehacks

0 notes