nooreloome-blog

[nooreloome-blog]

kui oleksin metshaldjas

suures laanes elaksin

ihu oleks piimjas paljas

või piibelehega kataksin

juuksed peas pulstund segi

varbad mustaks muld mul tegi

põsed roosad punetavad

nii kui pihlad kumetavad

koduks sõnajalalehed

end peseks vaid vihma käes

ei teaks, kes on mehed

vabadus hinges ja väes

ümiseksin linnulaule

sööksin rohe-hernekaune

üksi poleks eal

sest taimedest mul sõpru seal

-e.t

[nooreloome-blog]

kivimüüril jalad paljad

varbavahel pehme sammal

roosiõitel omad naljad

sõbraks saanud valge lammas

õrnroosa pitskleit

tuules laineid loob

tuttav naabrivanaeit

ruudukilti koob

hinge hääl poeb torupillist

kõrtsis tantsin varbad villis

nurgas noormees, peas tal soni

loeb ajalehte, vilistab

mina tema sülle ronin

arm põske silitab

-e.t

[nooreloome-blog]

uppumine

judinaid loovasse jahedasse avamerre

mille kohin täidab hinge

lained tekitavad saamatu kuid rahustava tunde

olen nüüd taas looduse osa

see võtab võimust

ma ei saa ega üritagi panna vastu

mil on taevane jõud ning vägi.

rahunen ja saan üheks,

ehk ongi olemas maagia

ja minust saab näkk?

- e.t

[nooreloome-blog]

ma tahan luua

visuaale, sündmusi, lugusi

mis meie maailmas on võimatud

või lihtsalt peidus

kõige materjaalse ja reaalse all.

elustada

legendid, müüdid, keeled

teha kombekaks taas mehed.

kes ütleb,

et ajas rändamine on võimatu?

- e.t

[nooreloome-blog]

minu ilu pole sinu ilu

sest ma ei jaga suga sama vilu

võin tunda end kui karbis kilu

kuid tema sinu juukseid silub

miks sina oled tema ilu

ei taipa minu silmapilu

ta valik minu elu vilub

see elu pole enam ilus

-e.t

[nooreloome-blog]

olen sõstar punetav

õdesid mul mitusada

talvel üpris lumetav

talun suurt jutuvada

lobisevad sõsarad

vahel mõtlen

nad peast nõdarad

sõstraelu ma kõhklen

jah, olen sõstar punetav

õdesid mul mitusada

täna põõsalt kukun

lähen oma rada

kuid siis lumme upun

-e.t

[nooreloome-blog]

te ei luba mul kurvastada

rõõmu ei tohiks ju peale survestada

siiski naeratama pean

jagu tömbilt edasi vean

ütlete, mul elu hästi

”kunagi kõike teha kästi”

saan sest ju kenasti aru

südames siiski karvane karu

ütlen ausalt mul on kurb

ei pea olema seotud vaid surm

sest eri asjad võivad olla kurvad

mitte ainult sõjad, surmad

-e.t

[nooreloome-blog]

rahustus/needus

sa ei lähe ära, ma tean

samal ajal rahunen kui nean

keegi ei tohi seda pihtimust kuulda,

ainult tuul võiks võtta seda kuulda

-g.v

[nooreloome-blog]

üks piinlik armumine

1. täna olen ma hästi kadunud

ja õnnetu

alles mõni päev tagasi polnud,

olin muretu

kurbusest lõikasin endale tuka

ja saatsin sulle sõnumi

üksindusest tahaksin nutta

kuid rääkida pole kellelgi

niivõrd salajane minu tunne

nädal tagasi samal ajal

ma veel polnud tabatud

see kõik nii järsult sisse sadas

nüüd ma olen haavatud

enne teda teistegagi on ju olnud nõnda

pisisuhteid olnud palju, senini ma üksinda

2. aga kui ma vaatan tagasi

kuulan peas taas sinu sõnu

usun - just seetõttu muutus viis kuis arvasin

mitte keegi ei mõistaks sõpradest mu mõnu

kuid sa teisigi külastanud nõnda

vähemalt nii ma kuulsin

sul on mitu kompleksi - ravisid minuga neist mõnda?

samas too laupäev nii helisevalt naersin

naersime* koos 

oleksime koos?

utoopiline mõte

-g.v

[nooreloome-blog]

hallid päevad, hallid tunded

ma mõistan, et mandun

põlastan, et sinuni sirutan püüded

aga näis, et sina taandud

sa ei ole mõistuspärane 

oled nutumaiguline

mul on sinu pärast piinlik

ent räägi mulle jutte neid

mis on sinu südamel

keegi ei pea teadma meid

ma istuksin su reitel

ma ei ole ideaalne

olen teisejärguline

sul on minu pärast piinlik

näen, et sa tõused ruttu

näed, et varsti tõmban uttu

sest ma kardan! palun mõista - ma kardan!

mõtled, mis mul viga on?

mõtlen, mis küll mu südamel on...

sest see väriseb! see nõnda rinnus väriseb

aga äkki jagaks piinu? 

-g.v

[nooreloome-blog]

miski alati häirib me vahel

imelik, ma aru ei saa

kas sind on liiga palju

või liiga vähe ja mul janutab?

miski ei lase mul olla rahus

ja mõistmatu on hingevärin

sõprus ollagi võib piinav arm

argipäevast saab elu karm

-g.v

[nooreloome-blog]

kas Te mind pilkate?

on see mõni mäng?

minust midagi ihkate?

tund-tunnilt suureneb äng.

Teie pilk nii sulnis,

mõistus arenend’,

muie Teie hääletoonis -

ent mis on ajend?

kas läbi minu teist õrritate?

miks peaksitegi tahtma muud...

ükskõik, mida üritate -

ma imetlen Te suud

-g.v

[nooreloome-blog]

miks on mõned noored

populaarsemad kui teised?

samal pulgal on ju mõlemad pooled

kuid poppide suust lendavad teravad nooled

siirad, targad, väärtuslikud

on tembeldatud veidrikeks

tüdrukud kui tuletikud

poisid põkkis päkapikud

peavad end sotsiaalselt kõrgeteks

- e.t

[nooreloome-blog]

loodan, et sa täheldanud pole

vaatan alatihti su poole

ju õrritad mind, mis kole

sattusid korra silme alla

nüüd imetlusega silueti üle kallan

ja juuksed lasen tuules valla

unistan, et keeraksid pilgu ka minu poole

too soov unelmatesse jääb igaveseks mulle

leidub rohkelt noormehi, kohti ja koole

kuid silmad mul kuuluvad vaid sulle

oma moosisaiast loovutaksin poole

kas ambur lasi südamesse armunoole

su ümbruses käituda ei oska

ning ei oma aimu, mida kosta

magusat häält kuuldes, punaseks läeb põsk

ja rindu tekkib kerge rõsk

mis ütlema pean, ei tea...

sest rumalusest valutab mu pilveis pea

kas mõte minust sul üldse peas hulgub

kui jah, mu süda igaveseks teistele sulgub

- e.t

[nooreloome-blog]

mul sööb seest

ajab iiveldama

igatsen meest...

hakkan hingeldama

kaua nüüd niimoodi -

terve gümnaasium?

jätkates vanamoodi

kaob luist kaltsium

olen ma tõesti siis ise

enese hingehädades süüdi?

kas seljatan surmtõsise

nukrameelse neiu müüdi?

kui vaid teaksin

kõik on asja pärast

ehk ära kannataksin,

jumalapärast!

vist peaksin lugema rohkem

ja sõnu südamest kirjutama

olema enese üle uhkem

ja kohe ruttu unustama

kõik selle muu, ebaolulise

mis elu räsib hetkel

imetleda tundeelulise

minu mõtteid sellel retkel

kuis lootma jääda saan ma talle

kui garantiid ei ole

enam ma ei mängi elu ohvritalle

aga metsa - vihkan eliitkoole

-g.v

[nooreloome-blog]

ma kardan ma kardan ma kardan

ma kardan et olen armund

ma kardan ma kardan ma kardan

ma kardan sest olen armund

ma vaatan peeglisse

kas olen armu väärt

või olen nagu arvan

ma miskit häbiväärt?

-g.v

[nooreloome-blog]

annaks kõik

et olla su lähedal,

toas soojas teki all

mässida oma käed ümber

sinikirju kampsuni,

pugeda su sisse

ja jääda sinna kauaks lubad

pead hoida su rinnul,

jätta meelde iga hingetõmme,

kamina ees siduda sõlme me käed

ja hingata su õhku

kuum põsk puhkamas mu laubal

olla nii lähedal,

et ripsmed kõdistaks teineteist

annaks kõik

et saada need paar hetke,

soe hingetäis.

rohkem ei vajagi -

sind hoida ses mälestuses

armu lõpuni

- e.t