marisaustrias

[marisaustrias]

Halftime

Jah, ma pole väga väga ammu kirjutanud ja ka see postitus tuleb üks päev hiljem. Mul tõepoolest pole mingeid muid vabandusi kui see, et mu elu siin on amazing ja mul ei jää sellist aega, kus ma mõtleksin blogi kirjutamisele. Eile, 27. jaanuaril sai mul Austrias aga täpselt viis kuud täis ja täpselt viis kuud on ka veel jäänud. 

Mäletan veel, kuidas Eestis sõpradega lennujaamas kalliringe tegime ja lennukis mõtlesin, et mida kuradit sa Maris endaga nüüd teed. Nüüd olen osa sellest elust siin, olen õnnelik ja tänulik iseendale, et ma ennast piisavalt usaldasin mida sellist tegema. Olen palju mõelnud, kuidas hakkab mu elu Eestis tagasi olles välja nägema, mitte selle pärast, et mul koduigatsus oleks, vaid sellepärast, et ma kardan. Kardan isegi rohkem kui siiatulekut. Minu siinne elu on saanud mu normaalseks eluks ja selle juurest lahkumine, ei tuleks praegusel momendil kõne allagi. Ega elu Eestiski pole selle aasta aja jooksul freezi peal olnud, vaid edasi läinud. Ma ei hakka mitte kunagi elama seda sama elu, mida ma 16 aastat elanud olen ja see fakt on küllaltki hirmutav. Vahetusaasta alguses mind visati juba vette, kus ma ujuda ei osanud, kuid tagasitulek oleks võrreldav kiirteel sõitva auto roolis istumisega, mida ma juhtida ei oska. Elame näeme, kuid olen kindel, et siinsest elust lahti ütlemine saab olema mitu korda raskem, kui Eesti elust lahti ütlemine

Ma olen nii palju muutunud. Ma ei oskagi öelda mis omadused need minu enda juures täpselt on, sest seda märkan arvatavasti alles tagasi tulles, kuid mu maailmapilt, väärtushinnangud ja suhtumine on teinud sellise arengu, et ma ise ka imestan. Ma poleks elu sees uskunud, et elu Euroopas võib riigiti nii palju erineda.

Keel... saksa keelest saan ma absoluutselt kõigest aru, rääkida oskan ka juba peaaegu veatult. Mu hostisa ütleb alati, et vead, mida ma teen ja millest ma õpin on kirss tordil ja keele peened nüansid. Eesti keelega on lood nii, et see lihtsalt ununeb. Ma tean sõnu inglise ja saksa keeles, aga eesti keeles on need ununenud. Ka seda postitust kirjutades pidin nii mitmeid kordi lauset üle lugema ja uuesti ja uuesti parandama, sest mingi instinkt ütleb, et midagi on valesti, kuid mis, seda ei tea.

1) Kaua sa juba Austraias oled olnud? 2)Viis kuud 1)Ohh, lahe. Aga kas sul koduigatsust ei ole? Kas sa oma pere ei igatse? Mina ei suudaks seda teha.          ...          Ei, mul pole siiani mitte kordagi veel koduigatsust olnud. Muidugi igatsen ma oma pere ja sõpru ning lähedasi inimesi, kuid ma näen neid ju uuesti. Ma ei leia, et see on halb, et ma tegelikult millestki oma vanast elust otseselt puudust ei tunne (muidugi paari erandiga), sest see tähendab ju seda, et ma tunnen ennast siin nagu kodus ja inimesed mu ümber on saanud mulle sama tähtsaks kui Eestis. Ja nüüd mõelge sellele, et paljusid neist ei näe ma peale viit kuud enam mitte kunagi...

Nendest mõtetest hoolimata püüan nüüd järgmisest viiest kuust viimast võtta. Kui kellelgi on küsimusi minu siinse elu kohta, siis kirjutage mulle julgelt! Nagu öeldud, on siinne elu mulle normaalseks saanud ja ma ei teagi millest kirjutada. See oleks suureks abiks. Aitäh!

Heast Oida, I bin nun ned fertig. Heit hob i wieda wos vor. Aso Griaß eich! 

[marisaustrias]

Avameelselt koolielust

Olen praeguseks natukene kauem kui kaks kuud käinud Austria koolis. Olen õpilane nagu iga teinegi, kui välja arvata minu vahetusõpilase staatus. Teen koolis kõik asjad kaasa ja ausalt öeldes ei leia, et mul, kui võõramaalasel, kes keelt nii hästi veel ei valda, raskusi oleks. Nende kahe kuu jooksul on aga mitmeidki korda ette tulnud olukordi, mis panevad pead vangutama või naerma, võrdlema Austria kooli Eesti omaga.

Tähelepanu! Alljärgnev tekst ei ole kogu tõde ei Austria ega ka Eesti koolielust. Minu tähelepanekud põhinevad enda kogemustele või teiste seletatud lugudele.

1) Austrias on kooli territooriumil nii tubaka kui kanepi suitsetamine täiesti tavaline nähtus. Õpetajad viskavad äärmisel juhul halvakspaneva pilgu, kuid paljud küsivad õpilastelt hoopis ise tuld oma sigareti süütamiseks. Täiesti tavaline on hakata tunni lõpus oma jointi valmis keerama, et tunni lõppedes saaks võimalikult kiiresti nikotiinilaksu kätte.

2) Koolitunnid kestavad 50 minutit ja esimesed neli vahetundi 10 minutit, viies ja kuues vahetund on viis minutit pikad ja sealt edasi lastakse tundidel jutti joosta.

3) Nende 50 minuti jõuaks Eestis siinse kahe/kolme nädala materjali läbi võtta. Ilma naljata. Kõige jaoks võetakse aega ja tihti räägitakse hoopis muudest asjadest. Mina isiklikult tihtipeale igavlen tunnis, kuna ühe ülesande kallal jauratakse terve tund, millele saaks vastuse ja seletuse paari minutiga.

4) Kodutöid antakse nii umbes kolmes aines. Ülejäänutes ainetes teevad kaks õpilast tunni alguses suulise kordamise eelmises tunnis õpitud materjali peale ja saavad siis vastavalt kas plussi või miinuse.

5) Lõpphinne moodustatakse testide hinnetest ja kaasatöötamisest, mille juures on testidel poole suurem osakaal.

6) Kontrolltöid on seni olnud kaks. Matemaatikas saavutasin mina viie paralleeli peale kõige parema tulemuse. Inglise keele teste pole tagasi veel saanud, kuid ükskõik mis aines kontrolltöö ka ei oleks, juba nädal aega enne lähevad kõik sellepärast endast välja ja õpetajad lasevad varem tundidest ära, et õpilased õppida saaksid. Kusjuures on nädalas maksimaalselt üks kontrolltöö lubatud. (Mõtlen vanadele TSG aegadele, kus võis nädalas olla iga päev mitmes tunnis küll KT-eid, küll teste, küll hindelisi töid, küll jutustamisi ja mida iganes veel.)

7) Kui üle poole klassi saavutab kontrolltöös negatiivse tulemuse, korratakse kontrolltööd. Seda sama matemaatika kt-d kordasid kõik neli ülejäänud parallelklassi... Ma ei oska ette kujutada, kuidas see kodune õppimine välja näeb, et hoolimata nädalaajalisest kordamisest kukkusid nii paljud läbi.

8) Viis või rohkem paralleelklassi ühes vanuseastmes on täiesti tavaline nähtus. Seejuures on klassid palju väiksemad ja rahulikumad.

9) Inglise keele tase on Austria koolides nii keskelt läbi allapoole nulli. Väga vähesed oskavad elementaarseid jututeemaseid üleval hoida. Võrdleks nende taset Eesti neljanda klassiga äkki...?

10) Klassi kordamine on täiesti tavaline. Minu klassis on kolm õpilast, kes aastat kordavad ja kaks ei saanud eelmisel aastal üheksandast klassist läbi. Tunnen õpilasi, kes kordavad juba teist või kolmandat aastat ühte ja sama klassi.

11) Kooliastmed on hoopis teistmoodi. 1-4 klass on põhikooli nime all ja 5-12 klass käib nö gümnaasiumis, kus hakatakse klasse uuesti 1st lugema ja tihtipeale vahetatakse siis ka kooli. Ehk mina käin gümnaasiumi kuuendas klassis. Imelik on aga kuulda, kui mu 10ne aastane hostõde räägib, et ta läheb järgmisel aastal gümnaasiumisse.

12) Minu koolis saab siis juba alates viiendast klassist valida viie suuna vahel. (muusika, kunst, matemaatia, loodusteadused, informaatika) Mina käin kunstiklassis.

13) Projektide ja loomelise töö osakaal (hoolimata kunstikallakust) on siin palju suurem. Käsitööd ja puutööd eraldi ainetena ei ole. On kunstitund, kus me meisterdame aga see hõlmab ka puutööd ja joonistamistund, kus me töötame paberi ja pliiatsitega.

14) Muusika ja kunstitundides pannakse rohkem rõhku ajaloole kui Eestis.

15) Kehalises kasvatuses tulevad õpetajad alati õpilastele vastu. Tehakse ka palju muud huvitavat. Näiteks käisime kehalise kasvatuse tundide asemel vesijalgrattaga sõitmas, bowlingut mängimas ja nüüd teeme viis nädalat enesekaitsekursust. 

16) Enda pesemine avalikus pesemiskohas nagu kehalise kasvatuse garderoobis või tantsukoolis on tabu. Austerlastele ei meeldi teiste ees alasti olla.

17) Samas käiakse koolis ringi väga väga nappide seelikute ja särkidega. 

18) Söökla ja soe koolitoit on asi, mida ma igatsen. Oskan seda alles nüüd väärtustada. Üldjuhul on meil koolipäeva jooksul üks täiesti vaba tund, kus käiakse poes, väljas söömas või puhvetis.

19) Tunnis õpitud materjal kirjutatakse lihtsalt KUHUGI, kuhu saab, üles. Üksikutel on vihikud või mapid. Kõik kulgeb kohati kaootiliselt.

20) Koolis käiakse ringi välisjalanõudega ja joped riputatakse klassis olevatesse nagidesse.

21) Ühele klassile on määratud üks klassiruum. Õpetajad vahetavad ruume, õpilased jäävad üldjuhul alati oma klassiruumi.

22) Muusika tunnis lähme tihti terve klassiga bändiruumi ja taasloome mingit tuntud laulu. Eelmisel tunnil oli lauluks 'Tear in my heart' Twenty One Pilotsilt. Õpetaja näitab, kuidas erinevaid instrumente selle laulu noodi järgi mängida ja tunni lõpuks ongi meie oma teos valmis.

23) Tunnivälised tegevused koolis on väga IN teema. Valik on ka muidugi suur ja lai, aga tõesti väga väga paljud võtavad neist tegevustest osa. Eesti on sellistel tegevustel pigem halb maine.

24) Kogu aeg on koolivabad päevad või vaheajad. Kõik võimalikud pühad, mida kuidagi tähistada saab, on koolivabad.

Kokkuvõtteks ütleksin, et Eestis on kõik palju distsiplineeritum ja õpilased targemad. Mina leian Eesti koolisüsteemi palju paremana, kui Austria oma. Jah, siin on palju lihtsam, kuid üleüldine intellektuaalne tase on madalam. Jah, ka austerlased lõpetavad ükskord kooli ja neist saavad samuti inimesed, kuid siin saavutatakse kõik kuidagi läbi raskuste, mis minule tundub väga lihtsana. Kohati tekibki küsimus, et kuidas osad õpilased üldse nii kaugelegi jõudnud on. Eestis võiks muuta ainult kehalise kasvatuse tunni põhimõtet ja õppekavasse lisada rohkem loomelisi ülesandeid/tunde. Eestlased väärtustavd kooli palju rohkem kui austerlased. Nähes elu 1500km kaugusel, võin käsi südamel öelda, et EESTIST SAAB HEA HARIDUSE! 

[marisaustrias]

PARADIISILINN

Ärgata unelmais tundub olevat võimatu. Seda arvasin minagi, kuni laupäevani (29.10), mil ärkasin üles Veneetsias. Mulle on alati meeldinud reisida ja uusi huvitavaid paiku avastada. Igal pool on midagi paeluvat, mis jääb alatiseks meelde. Neid paeluvaid detaile ei saa kunagi liigitada gruppidesse hea või halb, saab ainult õelda, ‘erinev’.

Veneetsia on TÄIESTI erinev kogu muust maailmast. “To live in Venice or even to visit it means that you fall in love with the city itself. There is nothing left over in your heart for anyone else” - Peggy Guggenheim Just nii tundsin ennast ka mina, kui astusin välja Veneetsia rongijaamast ja heitsin pilgu Grand Canal’ile. Oleks mõttetu kirjutada pikka kirjeldust, milline see linn (või täiesti erinev maailm) on. Seda tunnet tuleb lihtsalt ise kogeda. Piltide ja filmide põhjal oli mul alati eelarvamus, et ega see ei saa ju kõik nii kütkestav olla, aga uskuge mind,  saab. Teen selle postituse pigem piltidele põhineva. Veneetsia ongi nii ilus kui sealt paistab! 

Veneetsias ei ole mitte ühtegi autot. Bussiliinide asemel sõidavad paadiliinid ja inimesed liiguvadki kas jala või paadiga, sest muud võimalust lihtsalt ei ole. See paneb linna palju rohkem elama ja inimesi omavahel suhtlema. Kui Euroopas on autoummikud, siis seal on inimummikud, kuid ainult teatud kellaaegadel teatud kohtades.

Itaalia köök on mu lemmikköök, kuid nüüd tean, et seda saab nautida ainult Itaalias. Pitsasid ja pastasid süües on iga suutäis naudinguks. Itaalia magustoidud ei jää põhitoidukordadele absoluutselt alla ja nii saigi igast toidukorrast söögiorgia. 

Teisel päeval käisime Burano saarel. See väike armas saareke oma erivärviliste majade ja viltuse kirikutorniga on oaas suures Euroopas. 

Marcus plats ja kirik on omaette maailmaime. Minul jäi reaalselt suu lahti.

Kunstimuuseum

Lõpetuseks tahan kindlasti öelda, et Veneetsia sai koha mu südames, Austria on mu teiseks kodumaaks ja sama kütkestav kui Itaalia, kuid väike armas Eesti on siiski vaieldamatult mu lemmikmaa oma heade ja veadega. Tervitusi teile sinna! 

M.

[marisaustrias]

WHAAAAAT! ÜKS KUU JUBA TÄIS!

Nonii... minu jaoks on täiesti uskumatu, et ma juba tervelt kuu aega olen siin elanud. Minu ajaarvamise järgi oleks siin oldud aeg umbes kaks nädalat, aga kalender ei valeta ja tõepoolest kuu aega tagasi jätsin ma oma kodumaaga hüvasti. Praeguseks hetkeks võin tõdeda, et mul on tegelikult kaks kodumaad ning ma armastan neid mõlemaid sama palju. 

Kirjutan teile natukene minu elust siin, imelises Viinis. Täpselt kolm nädalat tagasi (7.09) mõtlesin, et miks ma endale nii teinud olen... Nimelt oli esimene koolipäev. Tegelikult mõtlesin ma selle enda jaoks palju hullemaks, kui see tegelikult oli. Täiesti võõral maal, uude kooli ja uude klassi minna, kus ei räägita sõnagi su emakeelt, tundus hirmutava mõttena, kuid hommikul läksin vapral sammul kooli ja endalegi üllatuseks olin omas elemendis ja kõik läks hästi.  Õpetaja vaatas uued näod üle ning tema ja kogu ülejäänud klass said teada, et keegi kuskilt Eestist on nüüd nende uus kaasõpilane. Mind võeti südamlikult vastu ja mulle meeldib mu klass tohutult.

Praeguseks on välja kujunendud argipäevane elu. Esmaspäevast reedeni käin koolis. Vabal ajal õpin vene keelt, mängin saalihokit, käin mägijalgratast sõitmas või jooksmas ning nädalavahetusiti olen koos teiste vahetusõpilastega või oma kalli perega, kellega mul tohutult vedanud on. Nad on teinud kõik selleks, et ma ennast kodus tunneksin ja ausalt öeldes tundsin ma seda põhimõtteliselt esimesest päevast peale.

Veel tahaksin mainida, kui soe siin on. Täna, septembrikuu lõpus, sõime lõunat terassil. Esimesed kaks nädalat koolis möödusid põhimõtteliselt higistades, sest kogu aeg oli 35+kraadi. Nüüd on temperatuur veidikene langenud ja olukord paranenud. Täna on näiteks 25 kraadi sooja. 

Kirevamaid hetki:

Teine koolipäev ja uued sõbrad

Esimene kokkusaamine yfukatega, mis tähendas minu jaoks olla esimest korda suures Viini linnas. Sõidan Stephansplatzile umbes tund aega trammi ja metrooga. Kui ma metrood ootasin, kuulsin järsku kuskilt eesti keelt. EESTLASED! Neli eestlast ootamas sama metrood, seletamatul kombel olin nii rõõmus, et neid kohtasin ja läksin ütlesin neile tere. Nad sõitsid samasse suunda kuhu minagi ning kogu tee rääkisime juttu elust siin ja Eestis. See oli nii tore!

Kehalise tundide asemel läksime vesijalgrattaga sõitma. Doonau on hämmastavalt kaunis ja nii tore oli klassikaaslastega midagi koos teha. 

Yfukatega on alati nii tore kohtuda. See annab mulle alati nii positiivse laengu. Hanalei (USA), Vera (Soome), Emilia (Rootsi), Kersti ja mina (Eesti), August (Taani).

Mägijalgrattasõit hakkas mulle alates esimesest sõidust tohutult meeldima. Paar pilti minust ja Wiener Wald'ist, kus käin ka jooksmas. 

[marisaustrias]

Esimene nädal-Osttirol (mõtteid päevade kaupa)

27.08.2016

Siin ma siis nüüd olen, istun rongis, kuulan eesti muusikat, vaatan mägesid, mõtlen elu üle... Ma olen Austrias!

Äralend...

Terve eilne päev oli tegelikult seest väga tühi tunne. Korraga sain aru, et need ongi need viimased korrad nendes kohtades ja nende inimestega.  Lennujaamast sisse astudes, (jah, ma jõudsin sinna õigeaegselt, tervitan siinkohal Petsi hahahahah) hittis korra kogu see värk ja ega pisaradki jäänud tulemata. Aitäh teile kõigile, kes mulle helistasid, kirjutasid, kokku said ja lennujaama tulid! Hea on olla ümbritsetud inimestega, kes must hoolivad ja edu soovivad, ükskõik, kui hullumeelseid asju ma ka ei teeks. AITÄH! Kallis YFU pere, te teate isegi, kui olulised te olete. Aitäh teile kõige eest ja saadan teile kõigile üle maaailma südameid!

Lennud möödusid rahulikult, kuigi mõni minut enne õhku tõusmist tehti Tallinna lennujaamale pommiähvardus. Sellest saime aga teada alles Austrias, kui me juba väga väga väga kaua oma kohvreid oodanud olime. Jah, meie kõigi pagas oli kadunud... They had one job and they screwed it... Pole hullu, mida hullemalt vahetusaasta algab, seda lahedam see tuleb!

28.08.2016

Öö vahele jätmine ei olnud vist tõesti kõige targem mõte, aga it was worth it, nagu ütles mu esimene mehhiklasest sõber, kellega eile rongiteed jagasime. Eile kell kuus ma igastahes juba magasin, tänagi oli mägede vahel mitmel korral tunne, et laseks silma looja, aga eip, matkasin edasi... Niisiis kulgeski mu esimene päev Austrias ühele õigele austerlasele kohaselt mägedes matkates. Poole tunni pärast oli mu perele selge, et hoolimata sellest, et Eesti kõrgeim mägi on 318meetrit, jaksan ma ka 10 korda kõrgemate mägede tippu ronida. Minu armas treener ütleks selle peale, et korvitüdrukud ongi tugevad! :D Esimene vallutus oli 2018 meetrit: Wetterkreuz

29.08.2106

Ärkasime üsna varakult, umbes seitsme aeg, et oma plaanitud matkarada enne läbida, kui vihma sadama hakkab. Mägedes võib ilm hetkega muutuda ja sellepärast peab alati ilmateadet jälgima. Niisiis läksin mina oma kiire sammuga jälle ees ja tegin teistele tempot, hostisa ütles veel, et Du bist ja wie eine Profi, ehk sa oled nagu proff. :D Teine vallutus 2082 meetrit: Glanzalm

Teate, mis mäkke minemise juures kõige parem osa on? See, kui sa oled tipus ja tead, et nüüd saab tee ainult allamäge minna. Kuna jõudsime varakult koju, siis lebotasime niisama, näitasin perele oma kooli, Tallinna erinevaid regioone, laulu- ja tantsupidusid. Seda kõike nähes otsustasid nad, et tulevad millalgi kindlasti Tallinnasse.

30.08.2016

Hommikune udu...

Megalahe päev! Ilma tõttu otsustasime, et ei hakka mägedesse ronima, küll aga ronisime seikluspargis. See oli ikka mega suur ja mõned rajad olidki ainult pikkadele laskumistele ülesehitatud. Olime seal umbes neli tundi. Kōiki radu läbi ei teinud, sest lõpuks lihtsalt ei jaksanud enam... Otsustasime, et lähme Lienzi jäätist sööma, aga enne seda tuli mäest alla saada... Osttirodler ehk alpi roller coaster meenutab ameerikamägesid, aga OMG on palju lahedam ja sellega me alle sõitsimegi. Istud oma istmesse, kinnitad turvavöö ja edasi sõida nii kiiresti, kui ise tahad. Kogu teekond on umbes 3km pikk ja kestab 7min. See on kindlasti üks lahedamatest kogemustest mu elus. See vaade mägedele ja orgudele + ehtne fun ja adrenaliin tegid kokku tõeliselt suurepärase elamuse.

Lienzi jõudes otsisime sobiva jäätisekohviku, jah, jäätisekohvikud on siin nagu real thing ja need isutavad ikka täiega, ning nautisime suurepärast ilma, linna ja seltskonda.

Õhtul käisime söömas ja andsin hostperele kingid üle, kuna FINALLY saabus mu kover, mis oli vahepeal terve Austria läbi rännanud. Vanemad olid megarahul ja õnnelikud, tänasid mitu korda. Hea oli neile midagi vastu pakkuda.

31.08.2016

Täna läksime hostisaga ratastega sõitma mägedesse. Mäkke sõitsime 3h ja tagasi 40min hahaha, see oli raske tho... Ikka väga. Hostisa ütles mulle korduvalt, et kui sa tahad siis me võime tagasi minna, aga minu kangekaelsus ei lubanud seda. Cmon ma olin juba nii palju vaeva näinud ja tagasi pöörata oleks olnud allaandmine. Sellest tripist on raske kirjutada, sest ma ei suuda seda nii sõnadesse panna, et lugejail õige kujutluspilt tekiks. Põhimõtteliselt sõidadki esimese käiguga kolm tundi ülesmäge, vahepeal tuleb surma tunne peale, väntad tuimalt edasi, lihased on krampis, päike paistab ja tundub nagu tee oleks sile, ja erlist tõusu ei olegi, aga ikka on kuradima raske. Lõppude lõpuks rassid mingi tunde ajel sinna tippu välja ning kui sa lõpuks kohal oled, siis see tunne on lihtsalt MEGAAAA! Siis vaatad sealt ülevalt mäe otsast, et WOW WTFQ kuidas ma seda tegin, uskumatu. Kuna tipus oli ka Itaalia piiripunkt, siis kasutasin võimalust ja astusin korraks Itaaliasse ka. Nüüd olen ka seal ära käinud. Enne tagasisõitu sõitsime umbes 100 meetrit alla poole ühte majakesse ja sõime Kaiserschmarrnit (toidu kohta tuleb eraldi postitus). Ja edasi... ainult allamäge õnneks. Tagasisõit on lihtsalt kirjeldamatu. Oled ümbritsetud umbes 3000 meetriste mägedega, all orus voolab lai kiirevooluline jõgi, mille kohin vallutab su meeled, tee ääres olevad lehmad saadavad sind oma pilkudega ning nõnda sõidadki tuule vuhinas allamäge ja saad aru, kui kõrgele tegelikult su eelnevad pingutused sind toonud olid. Ligi 25km tagasisõitu ja need kiirused... need on ikka korralikud, mida rattaga saavutada on võimalik, täiesti haige. Eestlasena on seda kõike raske ette kujutada, võib arvata küll, et lihtsalt ju üks mägi, pole midagi rasket, EI, lihtsalt ei. See siin on omaette klass ja neid tundeid, mis selle sõidu ajal tekkisid on väga väga raske sõnadesse panna. Igaüks peab selle ise järgi proovima. Väike aimus füüsilisest koormusest annab põletatud kilokalorite arv, milleks oli selle tripi puhul ligi 2000kcal. Lõunaks sõime jäätist ja õhtul läheme grillipeole. Kolmas vallutus mägijalgrattaga 2292meetrit: Nationalpark Hohe Tauern.

1.09.2016 Kuna eelnevatest trippidest olime kõik üsnagi väsinud, siis tegime rahuliku jalutuskäigu mägedes. Sinna sai autoga peaaegu tippu sõita ja siis jalutasime, sõime, puhkasime ning õhtul käisime söömas ja vanemate pulmaastapäeva tähistamas.

2.09.2016 Lõpureisiks saime oma korteriomanikult Gabilt hinti, et minna Rote Wand mäe tippu. Nõnda me siis läksimegi. See tripp meeldis mulle kõige enam, kuna see oli tõesti imeilus ja olenemata raja pikkusest, oli seda minu meelest lihtne läbida. Jõudsin jälle kõige esimesena tippu ning nautisin seda lummavat vaadet suu ammuli. Mägi ise asus Itaalias ning tipust avanes pilt kogu alpide mäeahelikule. Ükski pilt ei suuda seda vaadet edasi anda... Tagasiteel lugesime hostisaga kokku kõik tervitused, mida kuulsime, sest rahvast oli sellel rajal üsnagi palju ja kõik eranditult teretavad üksteist ja soovivad edu. Guten Tag! Guten Morgen! Morgen! Grüß Gott! Grüß dich! Servus! Chao! Salve! jne...

Homme alustame sõitu Viini, minu uude kodulinna!

[marisaustrias]

long time no see- ehk mis vahepeal juhtunud on?

Nonii, siin ma siis nüüd olen... Eelmise blogi lõpus ootasin veel infopakke ja nüüd olen just ELO-lt koju jõudnud. 

Mis selle ajavahemiku jooksul kõik juhtunud on? 

Olen saanud kaks infopakki, kus on kirjas kogu oluline informatsioon: lennuajad, guide book, kindlustused jne. Neid oli nii tore saada, sest neid oli täiega põnev lugeda, for real nagu :D. Ehk siis, kes veel ei tea, 27. augustil väljub minu lennuk kell 6:00. 

Käisin kodugrupi järelkohtumisel.

Veetsin kolm väga meeldivat päeva ELO-l ehk eelorientatsioonil. See toimus Pärlselja puhkekeskuses 18-20.06.2016. Meie päevad seal olid väga tihedalt sisustatud, saime palju uut infot ning lõpuks oli see kõik üsnagi kurnav, kuid tore oli sellegipoolest. Ma nägin ja sain tuttavaks hästi paljude tulevaste vahetusõpilastega. Respekt vabatahtlikele ning peakorraldajatele, et nad meile sellise ürituse korraldasid *clap*. Peamiselt olid meil seal erinevad workshopid ja loengud, mängisime energizereid, lavastasime Kuke surma ja kõige viimasena kirjutasime endale kirja, mille saame vahetusaastalt tagasitulles uuesti kätte. Ma tahaks nii väga seda kirja juba avada... 

Nii palju erinevaid emotsioone on seoses lõpetamise, ELO, ja peatselt saabuva vahetusastaga. ELO-lt koju sõites sain aru, et ma näen neid kõiki vahavaid inimesi alles järgmisel aastal uuesti ja siis oleme me kõik juba täiesti erinevad inimesed. 68 päeva pärast olen juba samal ajal oma uues kodus. On palju, mille üle järele mõelda... ja lahkumispäev tuleb aina lähemale. 

Mina ja Eglyd oma YFU pusasid demonstreerimas. Much love juba väga vähese ajaga.

Imelised inimesed ELO-l ehk grupipilt.

[marisaustrias]

Kodugrupi esimene kohtumine

Eile sain YFU Tallinna kontoris kokku veel kuue tulevase vahetusõpilasega. Kolm neist lähevad samuti Austriasse ja ülejäänud Šveitsi. Olgu siis juba ka mainitud, et Austria ja Šveitsi kodugrupid on koos.

Meie peamiseks teemaks oli Kommunikatsioon ja Kultuur. Me rääkisime veelkord üle peamised teemad seoses vahetusaastaga. See tähendab siis seda, et arutlesime eri peretüüpide, kooli, religiooni, sõprade, kommete, tähtpäevade ja reeglite üle ja nii edasi ja nii edasi... Käsitlesime stereotüüpe, tegime grupitöid, mängisime ja mis kõige tähtsam- sõime :D. Väga tore oli teisi YFUkaid kohata ja näha, et meil on samasugused kartused ning ootused. Me ei ole selles hullumeelsena näivas ettevõtmises üksi! 

Järgmine kodugrupi kohtumine peaks tulema järgmises kuus ehk Mais. Ma ootan siiamaani oma postkasti infopakki :3. Loodan tõesti, et see peagi saabub! 

Only 131 days left.

[marisaustrias]

Hey,

vaadake millisesse imelisse riiki ma lähen!

Peagi peaksid tulevaste vahetusõpilasteni jõudma infopakid, siis tuleb pikem postitus. Seni leidsin ma aga paar huvitavat/naljakat pilti Austria erinevatest osadest, ehk kas lihtsalt tasty chicken wing või midagi enamat... :D

[marisaustrias]

Kuidas see kõik üldse alguse sai?

Hey!

Jah, kell saab varsti juba 23, aga mina otsustasin endale blogi teha. Kirjutades oma esimest postitust tuleb järjekordne väike ärevushoog sisse… peagi on minu uueks koduks Austria.

Kirjutan põgusalt ka endast. Olen 16 aastane tüdruk Tallinnast. Ma olen nüüdseks juba kaheksa aastat korvpalli mänginud. Minu muusikamaitse varieerub seinast seina, kuid rap ja rock on alati kindla peale minek. Sushi is love sushi is life ja mu lemmikfilm on Zootroopolis (ei, ma ei tee nalja :’D).

Aga kuidas ma siis sellise esmalt hullumeelse mõttena näivale ideele tulin? Oli 2015 aasta suvi ja ma lihtsalt otsustasin, et lähen. Jah, just nii see oligi. Muidugi on mul tuttavaid, kes on käinud või praegu on vahtusaastal ja nende poolt on tulnud alati ainult positiivset tagasisidet. Kodus tegin kohe YFU Eesti kodulehe lahti ( https://www.yfu.ee ) ja peagi hakkasin avaldust täitma. Saadetud. Ja peagi saabuv kiri postkastis teatas, et olen kutsutud valimispäevale.

Valimispäev? Mis see veel on? Algul arvasin, et see on üliametlik ja range meeting, kus mulle ristküsitlus tehakse. Ma ei tea, miks mul selline ettekujutlus oli, kuid kohale jõudes oli kõik vastupidi. Tegin ukse lahti ja juba naeratas üks YFU vabatahtlik mulle vastu ja ütles, et ma edasi tuleks. See YFU kontor on üks kõige mõnusamaid kontoreid ever. Mis kõige tähtsam, seal oli palju süüa! Peamiselt rääkisid YFU vabatahtlikud meile endi vahetusaastatest, me mängisime mänge ja lõpus oli intervjuu, kus pidin vastama kõige basicumatele küsimustele.

7.09.2015 vaatsin mitmendat korda oma meili, kuni lõpuks oli seal kiri pealkirjaga ‘Valimispäeva vastus’. See kõige tähtsam oli vist nimme PDF faili pandud, et pinget kasvatada. Postiivne! Vastus oli positiivne! See teadmine, et ma lähengi kuskile mujale aastaks, sai korraga palju reaalsemaks kui alguses. Tol hetkel ma veel ei teadnud täpselt, kuhu ma minna tahan. Lepingus seisis lõpuks   Vahetusmaa: Austria   . There’s no way back anymore! Ma lähengi.

Catch ya soon!