liisibrasiilias-blog

[liisibrasiilias-blog]

Jõulud/ 4 kuud

OLA!

Olen reisil olnud 30 päeva ja  võin päris kindlalt väita, et need on olnud parimad 20 päeva minu Brasiilias oldud 141 päevast. Nende 30 päevaga olen saavutanud ka teise nahatooni :D 

2 lendu mis Ingridiga Fortalezasse jõudmiseks pidime tegema läksid hästi, kuid väga väsitavalt. Esimene lend oli tegelikult päris jube. Meie lend oli keset ööd. Olime umbes 15min lennanud, kui jõudsime äikesse pilve ja korraga rappus, kukkus lennuk ikka korralikult.. Päris palju kordi peale seda sattus lennuk veel turbulentsi ehk siis magada sellel lennul ma küll ei saanud :D Jõudsime Fortalezasse kell 11 päeval ja sugulaste juurde jõudes läksin kohe magama ja magasin kerged 14h :) Ärkasin kell 4hommikul üles, kuid kuna loomulikult teised magasid sellel kellajal siis pidin niisama voodis veel 3h pikutama ja ootama :D Toast välja ei julgenud ka minna :D Elasime umbes 5 päeva seal korteris kahe sugulase ja kolme koeraga. Päeval käisime rannas, linna peal, õhtul väljas jne. Minu arust olid need rannas imeilusad, kuid selle peale naersid mu sugulased ja ütlesid, et pean ikka kindlasti teisi randasid Brasiilias nägema :D Üritasime Ingridiga ujuda ka, aga no lained olid ülemõistuse suured, seega ujumisest oli asi kaugel, hüppasime nendes lainetes lihtsalt :D 

Päev Beach Parkis: Ärkasime varakult (Mina, Ingrid ja sugulane Silmara) kella 7 aeg, et jõuda Beach Parki, mis asus teise linna otsas, normaalsel kellajal, enne rahvamassi. Sinna jõudsime kell 9, seega saime tund aega rannas jalutada ja niisama päikest võtta. See park oli tohutult suur ja imelise vaatega, nagu ka piltidelt mis siia postituse alla hiljem lisan, on näha. Hakkasime siis otsast pihta järjest igasugustest torudest alla laskma :D Need olid ühed maailma kõrgemad, seega me Ingridiga värisesime ikka korralikult :D Kuna järjekorrad olid üsna pikad ja tornid kust üles pidime ronima väga kõrged, siis väsisime kiirelt ära. Vahepeal otsustasimegi puhata ja niisama kummirõngastel basseinis ulpida ja muusikat kuulata.Terve päev rääkisime, et me ei saa ennem sealt minema minna, kui me pole INSANOLt alla lasknud. INSANO on maailmas 3. kõrguselt:D Mõtlesin, et kui ma siin juba olen siis ükskõik, pean ära proovima:D See hetk, kui olin pikali seal torus ja valmis alla laskma mõtlesin, et okei nüüd on minuga kõik, tagasi teed ka enam pole:D See oli NIIIII USKUMATULT HEA TUNNE! Reaalselt meil oli Ingridiga ikka väga uhke tunne, kui selle ära tegime :D Kuigi mõtlesin enne alla laskmist, et ma ilmselt minestan ära poole lennu pealt:D Bassein kuhu sa lõpuks suure hooga sisse lendad on ümbritsetud pinkidega, ehk siis inimesed istuvadki seal basseini ümber ja vaatavad neid hulle, kes sinna üles ronivad ja alla lasevad :D See toru ongi minu arust peaaegu 90kraadise nurga all, ehk siis kui alla lendad siis su selg ei puutugi seda toru, vaid selline tunne, et reaalselt kukudki kusagilt tornist alla :D PS: Me läksime veel teist korda ka sealt alla laskma, sest tahtsime, et sugulane filmiks meid. Meil oli mõlemal üsna kurb olla, et selle viimaseks otsustasime jätta, sest see oli tõsiselt üks parimad kogemusi üldse ja me oleks nii väga veel sealt alla tahtnud lasta :D Vabadan, et nii pikalt ühest torust olen rääkinud, aga ega te ennem ei saagi aru, kui hull see reaalselt on kui ise ära proovite ;) Seega i challenge everyone who has a To Do list, to add this in. Kui keegi kunagi Brasiiliasse plaanib reisida, siis soovitan väga Beach Parkis ära käia.

Peale 5päeva Fortalezas sõitsime vanaema juurde, väga väga pisikesse ja kuuma linna nimega Tabuleiro. Sõitsime sinna autoga umbes 5h. Vanaema on väga vaikne ja armas, nagu eestlasedki :) Kuna see linnakene, oli tõsiselt väga väike, siis polnud seal absoluutselt midagi teha ka. Veetsime 5päeva nii, et hommikul ärkasime, sõime, vaatasime igal hommikul ühe osa Harry Potterit, seejärel sõime lõunasööki, peale seda pikutasime niisama ja siis ootasime kuni õhtu kätte jõudis ja läksime jalutama. Brasiilias on kombeks, et tubades on võrkkiiged ja mu hostema ja vanaema magasidki nendes :D Mina kukuksin suure tõenäususega öösel kõhuli põrandale, seega ma parem ei hakka üritama :D Neli esimest päeva meeldis mulle seal väga, kuidagi hubane oli seal ja rahulik, kuid viiendal päeval hakkas küll juba väga igav, õnneks sõitsimegi siis tagasi Fortalezasse. Paar päeva olime jälle Fortalezas ning läksime linna nimega Natal. Autosõit oli jälle 6h jee. Elamesime sugulase Jessica juures. Kuigi Fortaleza on väga ilus linn, siis pean ikkagi ütlema, et Natal on palju ilusam. Natal tähendab eesti keeles ka jõule ;) Natal on väiksem ja vähem ohtlikum linn. Rannad seal on ka väga ilusad. Veetsime paar päeva randades ning niisama avastades :) Käisime Ingridi ja sugulase Silmaraga 11h tripil. Hommikul kell 7 tuli meile matkaauto järgi, autos oli koos juhiga veel 4 inimest. Sõitsime kuhugi liivamägede vahele (meid pandi muidugi nii öelda pagasnikusse istuma, ehk siis kui autojuht liivateedel rallis, saime mõusalt pead vastu lage ära lüüa) ja seal tegime pilte ning söötsime mingisuguseid pisikesi kalu. Sealt sõitsime edasi ranna taolisse kohta, kuid see veekogu seal polnud ookean ega meri, vaid pigem nagu jõgi. Seal veetsime 2h, ujusime, pikutasime ja sõime. Järgmisena sõitsime muidugi jälle randa. Seekord ookeani äärde, saime seal ka jälle peaaegu 3h ujuda ja süüa. Siis sõitsime delfiine vaatama, teised nägid, mina kahjuks mitte :D Peale seda sõitsime hästi kõrgele liivamäele, kust lasime lumelauaga (sandboardiga) alla. Kõik lasid istukil, meesterahvad ka ja siis tuli Liisi Roosvald, kes pidas seda liiga igavaks ja otsustas püsti seistes alla lasta. Mägi oli tõsiselt päris kõrge, piltidelt pole väga näha. Kuna Eestis sõidan talvel lumelauaga siis veidikene ikka tean kuidas sõidetakse. Ehk siis arvasin, et see saab midagi sarnast olema, aga kus te sellega :D Hüppasin lauaga püsti ja alla laskmis asendisse ja siis HAHA laud ei libisenudki. Pidin äärepealt näoli liiva sisse lendama. Sain siis mõne hetke pärast laua liikuma, aga see polnud kohe üldse selline sõit nagu lootsin :D Ühesõnaga suhteliselt tuimalt ja väikese hooga niisama libisesin alla :D Peale seda hakkasid teised ka kohe püsti proovima. Proovisin istukil ka ja see palju lõbusam, sest seekord sai vähemalt suure kiirusega alla lasta :D Hostõde küsis peale alla laskmist, et kas lume peal sõitmine on sama :D Kohe kindlasti mitte :D Peale seda tsirkust sõitsime pisut kõrgema liivamäe otsa päikeseloojangut vaatama ja pilte tegema. See päev oli tohutult lahe, kuigi lugedes ilmselt tundub päris igav. Lisan pilte ka sellest tripist, ehk saate veidi parema pildi :) Päeva lõpuks olime surmväsinud. Koju jõudes avastasin ka selle, et olin totaalselt ära põlenud. Käed, õlad, nägu...... tomatpunased. Siiamaani kõik kohad kuumetavad ja õhetavad. Viimasel õhtul Natalis läksime Jessica sõbranna koju, kus toimus pisike istumine kitarri saatel. Jessica mängib kitarri ning seal olidki kõik ta "kitarrikaaslased", kellega ta koos laulis. Väga mõnus õhtu oli, sain jutule vanema naisterahvaga, kes oli elanud 3a Inglismaal ning siis veel 7 Itaalias. Samuti oli seal veel kaks noormeest, kes olid Hiinas ja Jaapanis vahetusõpilased olnud. Enamus selles seltskonnas olid ka Euroopas käinud, seega jututeemasid oli palju.  Õhtu lõpuks hakkas veidi kurb, sest teadsin, et see on mu viimane õhtu selles linnas ja ilmselt ka nende armsate inimestega. Tagasi sinna linna satun ilmselt alles mõne aasta pärast. Natal on ja jääb ilmselt üheks mu lemmikumaks linnaks, kus üldse kunagi käinud olen. 

Jõulud (tagasi Tabuleiros, vanaema juures)

Kaua mitte-nii-väga-oodatud-päev jõudis lõpuks kätte. Mitte, et mul Brasiilias jõulude veetmise vastu midagi oleks olnud, vastupidi, just uus ja huvitav siis oli pool sellest päevast ikkagi üsna kurb olla. Ärgates olin saanud perelt pilte, kus nad kõik koos jõululauas istusid ning siis läks tuju küll kurvaks. Jõulud on alati olnud selline mõnus aeg, kus terve pere on kodus ja pühademeeleolus. 35 kraadises kuumuses ja ilma jõulutulede, piparkookide, kuuma tee, lume ja villaste sokkideta oli jõulutunne 0. Päeva peale läks õnneks olemine paremaks ning õhtuks oli juba kurbus üle läinud ning sain nautida ja huviga jälgida nende traditsioone. Päev algas nii, et mina ärkasin kell pool 12 (nagu ikka, olen varajane) ning selleks ajaks olid kõik juba välja läinud, köögis toimetasid ainult vanaema ning hostema. Terve päev käis vaikselt vaaritamine ning midagi olulist me ei teinudki. Päev venis päris pikalt ning lõpuks kella 8 ajal hakkasid asjad vaikselt liikuma. Nimelt oli kõik see venitamine sellepärast, et siin (vähemalt minu peres) ei hakata sööma enne südaööd, ehk siis enne jeesuse sündi. Seda kuuldes olin küll veidi shokis, sest esiteks ma kujutasin ette, et olen surmväsinud selleks kellajaks ning teiseks ilmselt juba ära nälginud. Kui kell hakkas 9 saama läksin sugulaste juurde, kes elasid paar maja edasi, jõuluehteid meisterdama. Peale seda läksime koju ning hakkasime sättima. Lõpuks, kui kõik olid pidulikult/korralikult riides saime sööma hakata. Ei jõudnud keegi meist südaööni oodata seega tegime pattu ja alustasime pooltundi varem. Ilmselt huvitab nii mõndagi, mida siin pühade ajal süüakse. Kõik mis silma jäid: Riis ja oad, kalkun, salat, kartuli -ja porgandiviilud, Ingridi kunstiteos ehk siis ta esimene juustukook, veider marmelaadi/kummikommi? kook, vein ja limonaad. Minule küpsetati tegelikult eraldi roog, sest olen taimetoitlane ning nad nii väga tahtsid teha mulle midagi, mis oleks kas eestilik või lihtsalt midagi uut. Sain siis Ingridi tehtud vegan lihapallid, hiljem pani ta need ahju juustu ja tomatikastmega ning siis nägi see rohkem välja nagu lasanje... või no mitte päris.. aga midagi taolist. Maitses väga hästi :) Peale söömist (mis toimus päris kiiresti, sest kõik olid ilmselgelt väga näljased) istusime kõik ringi ning mängisime mingisugust mängu. Mina tegelikult ei mänginud, vaid vaatasin kõrvalt ning üritasin mõistatada mis toimub. See oli päris lõbus tegelikult, naerda sai. Siis mängis sugulane kitarri ja kõik koos laulsime. Toimus veel paar mängu, kerge kingituste jagamine (minu peres ei ole erilist kingituste kommet, tehakse loosiga ning igaüks saab midagi pisikest), minule kingiti pisike Brasiilia lipp ning seda nähes läksid vanaemal suunurgad üles ning ta hakkas plaksutama, mis oli nii-nii armas. Peale seda lugesime kõik koos palvet ning siis kallistasime kõik üksteist läbi ning soovisime häid jõule. See kõik oli tegelikult päris emotsionaalne, endalgi tuli peaaegu pisar korraks silma, õnnepisar. Selle lõppedes olid kõik väga väsinud ning enamus läksidki magama. Mina, Ingrid, sugulased Maria Emilia, Lara ning Jessica jäime veel veidikeseks laua taha istuma. Ühesõnaga, see oli väga huvitav ning lahe kogemus. Jõulud pole nende jaoks küll nii eriline püha nagu meile eestlastele, kuid kuna minu pere siin saab aastas ainult korra kokku, sest kõik elavad üle riigi laiali, siis on see jõuludeaeg ikkagi eriline aeg neile. 

Need 30 päeva on olnud tõsiselt uskumatud. Imeilusad kohad. Kurb lausa mõelda, et pean mingi hetk tagasi Rio Brancosse minema, kui tean milline elu siin teisel pool Brasiiliat on. Kuna tegevust on palju olnud ja liiga palju avastamist siis pole väga jõudnud jõule ka igatseda. Mul on hea meel, et siia tulime pühasid veetma, sest ilmselt Rio Brancos konutades oleks koduigatsus palju suurem. Pean ka seda mainima, et selles Brasiilia osas on brasiillaste aktsent erinev. Alguses ei pannud seda üldse tähele, kuid kui kuulama jäin siis kuulsin erinevust küll. 

Vahepeal sai täis 4 kuud, pole enam kaua jäänud, et täis saaks pool siin oldud ajast. See on tohutult kurb. Kuigi igatsen oma Eesti peret ja sõpru, ei kujuta ma ette, et pean üks hetk tagasi koju minema, kui see siin, see riik on saanud praktiliselt minu teiseks koduks. Kardan, et uuest aastast hakkab aeg väga kiirelt minema. Peale kevadet, polegi enam palju jäänud. Tegelikult on vara veel koju minekule mõelda, kuid paratamatult mõtlen sellele alateadvuses kogu aeg. Selle ajaga siin teisel pool maailma olen saanud palju asju enda jaoks selgeks, olen õppinud tohutult. Tunnen, et 4 kuud tagasi olin alles laps, kes ei teadnud maailmast suurt midagi. Nüüd, kui olen näinud elu halvemat poolt, näinud kuidas elatakse vaesuses, näinud kuidas igat päeva nauditakse, elanud Brasiilia peres, käinud Brasiilia koolis, teinud igasuguseid hulljulgeid asju, võin öelda, et nüüd tean maailmast rohkem, kuid tean ka seda, et mul on veel palju näha ja õppida. Maailm on suur ja lai. Tean ka seda, et see ei jää mu viimaseks aastaks välismaal. Uskumatu, kui palju imelisi kohti on olemas ja kui palju meil kõigil veel üksteise kohta õppida on, üksteise kultuuride. Mitte miski ei õpeta rohkem, kui välismaal elamine, miski ei õpeta sind oma kodumaad rohkem väärtustama. Vahetusaasta on tõesti üks imeline asi ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Vahetusõpilased on ühed hulljulged ja ägedaimad inimesed keda te kunagi kohata võite. Kõik inimesed võiksid käia vahetusaastal, ma arvan, et siis maailm oleks palju parem koht. Ühesõnaga, aasta 2016 on olnud siiani kindlasti kõige raskem, huvitavam, parim aasta minu elus. Ma ei oskagi midagi muud öelda. Tuli pikk postitus, kuid samas see on ka viimane sellele aastal, seega pole hullu. Minu aastavahetus möödub rannas koos hostõe ja paari sugulasega. Sain ennem asjad ka pakitud ja otsustasin selle viimase postitusega ühelepoole saada. Kell on 04:05 hommikul ning 2h pärast peangi juba ärkama, et sõita sinna rannaääresse linnakesse. Ma loodan, et teil kõigil saab olema super aastavahetus ning veel parem uus aasta. 

Head uut aastat kõigile! 

"Do you ever realize how badly you are going to miss a moment while you are living it? Like wow, these are the good days. I am here and i am happy and i feel alive" - väga relatable quote "But i would rather look back and regret something i did when i was young and crazy, than look back and regret something i never had the courage to do, and realize it is too late"

         Pildid:  http://teekondbrasiilias.tumblr.com/   

See on INSANO

Vaade Beach Parkist

[liisibrasiilias-blog]

100 päeva / Jõulud rannas

Olaaa!!

Laisk nagu ma olen, siis lükkasin jälle iga päev blogi kirjutamist edasi.  

Möödas on rohkem, kui 100 päeva. Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab.  Umbes 1/3 vahetusaastast on juba läbitud. Enam ei kipu väga päevi lugema ka, üritan lihtsalt elada siinset elu mõtlemata, et pean üks hetk tagasi Eestisse lendama.

Kooliaasta saab siin kohe läbi, viimane nädal veel ning siis on 2kuud vaheaega. 2 viimast koolinädalat on neil igapäev ainult testid/kt seega praegult ma ei ole pidanud koolis käima. Ükspäev läksin, sest ei teadnud, et neil testide nädal on ning istusin siis seal suures ruumis piinlikult, kui teised teste tegid :D

Tegelikult lähen nüüd pisut rohkem, kui kuuks ajaks reisile. Üleeile lendasin Porto Velhosse ja olen siin kolmapäevani ning siis lendame ranniku äärsesse osariiki nimega Ceara. Hostema lendab otse Rio Brancost sinna. Läheme sinna vanaemale külla ning lihtsalt puhkama ja avastama. Oleme linnades Fortoaleza ning Natal. Lisan siia postituse alla googlest leitud paar pilti ka nendest linnadest. Uskumatult ilus. Ühesõnaga veedame pühad seal. Tagasi jõuame alles Jaanuari esimesel poolel. Hostõde ütles, et siin peetakse aastavahetust rannas, ehk siis suured rannapeod. Tundub väga lahe, ei jõua ära oodata :D Samas kardan veidi seda reisi, sest see osariik pidi olema veel kuumem ja ohtlikum, kui minu oma. Ma ei suuda ette kujutada hullemat kuumust, kui mul siin on. Loodetavasti saame palju rannas olla ja ujuda, ehk siis pole nii hull. Sain veel ühe hea uudise. Reisilt pean tagasi lendama üksi, kuna me ostisime piletid mulle hiljem.

Niisiis minu lennud:1) Fortoaleza - Sao Paulo                                2) Sao Paulo - Brasilia                                3) Brasilia -  Porto Velho

Ega ma midagi selle kohta öelda ei oskagi :D Olen selle ühekorra juba läbi teinud, küll paari piinliku olukorraga, aga sain siiski hakkama. Niiet loodan, et läheb ka seekord hästi. Ainuke halb asi on see, et need lühikesed 1,5-3h pikkused lennud on kohutavalt väsitavad. Poodides, linnas ja kaubamajades on juba ammu jõulukaunistused väljas, on ikka veider tunne küll jõuluehteid ümber palmide näha :D Kahtlen, et mul mingisugune jõulutunne see aasta üldse tuleb. Vahel jään ikka lumest, mandariinidest ja villastest sokkidest unistama. Aga pole hullu, üritan nende moodi jõule nautida. Viimased nädalad Rio Brancos möödusid väga hästi. Üritasime Ingridiga iga päev jõusaalis käia, vahel see hästi ei õnnestunud, aga peaaegu. Halloweeni ajal olid jõusaalis kõik treenerid kostüümid selga ajanud, terve jõusaal oli paksult erinevaid kaunistusi ja õhupalle täis ja siis olid veel DJ ja pildistaja kutsutud. Viimasel kahel nädalal sain tuttavaks paljude uute inimestega, käisin palju kinos, väljas söömas ja veetsin niisama sõpradega aega. Käisime Ingridiga ühel koolist vabal päeval linna avastamas. Külastasime linnamuuseumi, linna kuulsamaid tänavaid, käisime "laadal" jne. Sain tuttavaks ühe laheda neiuga, kes on pool Euroopat läbi reisinud. Siit on väga raske leida kedagi, kes oleks Euroopas käinud või üldse sellest väga midagi teaks.

Meie linnas toimus üks suur ülemaailmne konverents teemal "World Ayahuasca Conference". Põhjus, miks see siin väga pisikeses, kauges linnas toimus oli see, et meie lähedal vihmametsades elavad päris indiaanlased ning see ayahuasca pärinebki nendelt.... vist. Ühesõnaga, see kestis nädal aega ülikooli linnakus, otsustasime viimasel päeval kohale minna. Seal nägin päris indiaanlasi ja kuulsin indiaani keelt. VÄGA PISIKE indiaani mehike laulis laval ja kõik tõusid püsti ja hakkasid ringis tantsima :D Olin sunnitud ka paar tantsuliigutust tegema. Seal kuulsin esimest korda Brasiilias olles INGLISE KEELT ja nägin BLONDISID JUUKSEID. Kohale oli tulnud üle maailma inimesi. Kui nägin kahte saksa naist siis ma olin väga lähedal neile sülle hüppamisest. Reaalselt see oli nii super tunne. Sain ühe Hispaaniast pärit naisega jutule, kes oli kolmeks kuuks Brasiiliasse tulnud. Rääkisime veidi, kuidas meil portugali keelega läheb ja üldiselt Brasiiliast. Ingridiga võttis ühendust reporter, kes tahtis teha kõigist välismaalt tulnud õpilastega, kes Rio Brancos elavad intervjuu. Meid oli kogu Rio Branco peale kokku siis 4 :D Kaks Peruust, üks Saksamaalt ning mina. Tahtsin kohe ühendust võtta selle neiuga, kes Saksamaalt oli tulnud. Sain ta nime ning kirjutasin talle, kuid kahjuks oli ta just tagasi koju lennanud. Tahtsin nii väga teise vahetusõpilasega kokku saada. Tegelikult ta polnud otseselt vahetusõpilane, vaid tuli siia Ülikooli oma uurimustööd tegema 3ks kuuks. Reporterile oli meeldinud väga minu "lugu", selle all pean silmas seda, et olen nii noor ja tulin siia õppima ning tahtis hoopis teha ühe SAATE, kus filmib minu tavalist päeva siin. Ma pidin sellest kahjuks keelduma, sest olen siin niigi igal pool tähelepanu keskpunktis ning kui minuga kooli kaasa tuleks veel mingisugune kaameramees, siis ma tunneks ennast tõesti piinlikult. Ma ei tea mis sellest intervjuu asjast sai, ilmselt ta plaanib seda uuel aastal teha.

Rio Brancost Porto Velhosse lendasin öösel üksi. Hostema leidis lennujaama check-innis mulle mingisuguse toreda noore Bioloogia õpetaja, kes mul lennuajal silma peal hoiaks :D Veidi piinlik oli, aga oli abiks küll :) Praegu oleme siin Porto Velhos Ingridi ja tema parima sõbra Hendriquega palju aega veetnud. Piljardit käinud mängimas, korvpalli vaatamas, shoppamas, söömas jne. Üks õhtu kui välja läksime, sain tuttavaks veel umbes kümne inimesega. Sain kahega neist hästi jutule. Nad olid mõlemad käinud vahetusaastal Kanadas, seega rääkisime päris pikalt inglise keeles. Enamus kellega tuttavaks sain õpivad arstideks, seega tark seltskond :D Eile sain tuttavaks ühe poisiga, kes käis vahetusaastal Californias, uskumatu :D

Kui keegi plaanib kunagi Brasiiliasse reisida, siis PEATE ära proovima sokolaadi pizzad!

Tegin piltide jaoks eraldi kasutaja ka lõpuks: http://teekondbrasiilias.tumblr.com/

Praeguseks kõik, kui reisil Wifisse saan siis üritan uue posituse sealt teha :)

Fortaleza

vol2

Natal (Natalis pidid Brasiilia ühed parimad rannad olema)

Pipa beach. Loodetavasti veedame vana-aastaõhtu seal

Päikest teile sinna külma Eestisse!:)

Tchau!

[liisibrasiilias-blog]

Kohe kaks kuud!

OLAAAAAA !

Kõige pealt tahaksin vabandada, sest nüüd jäi siia blogisse pikem paus sisse. Plaanisin algselt teha postituse, kui esimene kuu Brasiilias täis sai, kuid sinnapaika see plaan jäigi ning nüüd saab kohe hoopis 2 KUUD täis. Mul on tõsiseid raskusi eesti keeles kirjutamisega, seega ma ei kujuta ette, kui palju vigu mu lausetes sees on. 

05.09 - 09.09.16 Käisime hostema, hostõe ning kahe sugulasega kõrval osariigi ( Rondonia) pealinnas  Porto Velhos nädalaajalisel puhkusel. Sõitsime autoga sinna 8h, mis oli ikka korralikult tappev. Hostpere elas Porto Velhos 15aastat, alles paar aastat tagasi tulid siia Rio Brancosse elama. Neil on seal kahekorruseline päris suur korter, mis seisab praegu tühjana. Hostõde läks Sao Paulosse korvpalli mängima ning jäi sinna 4ks aastaks, samal ajal sai hostema Rio Brancos tööd ning koliski siia. Hostõde tahaks Porto Velhosse tagasi elama minna, mina tahaks ka pigem seal elada, sest seal on palju rohke teha ja linn on ka puhtam ja ilusam. Seal polnud minu arust nii kuum ka nagu siin.  Külastasime seal sugulasi, käisime poodides, avastasime linna vaatamisväärsusi ning õhtul käisin veel hostõega väljas. Tänu sellele õhtule väljas jäin haigeks ning see haigus kestis 2 nädalat :) Paar päeva puudusin koolist ka, sest nohu ja köha ei lasknud kohe üldse olla.

Üldiselt käin nagu ikka koolis, tundides väga midagi aru ei saa, seega tõlgin lasteraamatuid sõnastikuga, lahendan klassiõe koostatud harjutusi, joonistan, mõtlen või kuulan salaja muusikat. Klassist suhtlen üldiselt enamusega, kuid mõnega klapib nagu veidi rohkem. Näiteks tihti tuleb klassivend Gabriel minu kõrvale istuma, nii tore, temaga on nii huvitav rääkida, minu tüüpi inimene :) Teda huvitab väga euroopa ajalugu, Venemaa, üldiselt Euroopa jne. Arutame tihti USA presidendi valimisi, räägime natsidest (jah päriselt ka :D) ja siis avastasime, et me mõlemad armastame sõjafilme ja ka nendest on palju räägitud. Ta mängib väga palju erinevaid pille, üks päev tõi kitarri kooli ja no tõesti väga andekas. Ta on heledanahaline nagu mina, sest ta vanaisa on sakslane ja kusjuures ta oskab isegi saksakeelt :) On veel üks klassivend, kellega saan hästi läbi ning vahel istumegi kolmekesi, jutustame ja teeme nalja :) Peale kooli olen tavaliselt kodus, vaatan telekat nagu brasiillased ikka ja vahel käin hostõega õhtuti jalutamas või kodu lähedal pargis välijõusaalis. Käisime pealt vaatamas Jijujitsu ja Hiinapoksi trenni. Ühe korra läksime isegi selle mõttega sinna, et proovida siis Jijujitsu ära, kuid treener otsustas mitte kohale tulla :) Nüüd ma enam ei teagi, mida teha, sest Jiujitsus on paksud riided (nagu hommikumantel) ja ma ei suuda 30kraadiga sellise riietusega ausalt ennast liigutada ka mitte. Hiinapoksi tahaks väga minna, aga kuna mul oli randmel opp suvel siis ma kardan sellepärast. Peab veel mõtlema, kuhu minna, võib olla hakkan lihtsalt jõusaalis käima. Korvapalliga on nii, et see on ainult kord nädalas. Eile käisime hostõega õhtul niisama mängimas ta sõprade ja mingite võõrastega. Otseselt kooliväliseid sõpru pole veel tekkinud. Nädalavahetusel on pidudele kutsutud ja klassiüritustele, aga peod mind väga ei tõmba ja klassiüritusele ei saanud ka minna, sest olin reisil. Koolis on paar sellist inimest küll, kellega tahaks väga rohkem suhelda ja reaalseteks sõpradeks saada, kuid selleks pean keele selgeks saama, sest praegu oleme suhelnud inglise keeles, aga nad ei oska väga kahjuks. Kodutöid pole siiani mulle antud ja kontrolltöid ei pea ka kaasa tegema. Mõned õpetajad annavad kontrolltöö mulle ikkagi, niisama tutvumiseks ja lugemiseks. 

Üleeile sain oma EESTI PAKI, mille mu kallis emps saatis, sest isu Eesti sokolaadide ja kommide järele oli liiga suur. Vahepeal olime emaga juba lootuse kaotanud, et pakk ilmselt ei jõuagi minuni, sest möödas oli 12 päeva, öeldi, et 10-14 päevaga peaks jõudma. KUID SIIS. Neljapäeval, kui magasin, viskas hostõde mulle kasti voodisse ja OH SEDA RÕÕMU. Hakkasin unise peaga kohe sokolaadi õgima. Täna viisin kooli ka kommi ja kõigile väga maitsesid. Ma olen nii palju kommi söönud 2 päevaga, et õudne, aga ei pole hullu, see on seda väärt. Neljapäevast rääkides. Käisime õhtul kirikus ristimisel (siin ristitakse 2korda, lapsena ja teismelisena. Aasta aega peavad nad kirikus nii öelda tundides käima selleks). Kaks mu sugulast said ristitud ning kõik see kestis umbes 1.5h. See oli nii huvitav, mis sest et midagi aru ei saanud, kuid üritasin kaasa ikka teha kõike, mida nemad tegid. Lisan ka paar pilti hiljem, mis salaja telefoniga tegin. 

Siiani pole ära harjunud selle kliimaga siin. Kui keskmiselt tõuseb temperatuur päeval kuni 37kraadini siis on ikka raske hingata küll. Ehk siis istungi konditsioneeri all kodus olles. Õue ei suuda ka minna nii kuumaga. Igatsen nii väga Eesti külma, tee joomist, kamina ees istumist, õues jalutamist ja soojade riiete kandmist. Täna unistasin terve päev jõuludest ja lumest. Oktoobris on tavaliselt see esimene raske aeg vahetusõpilastel ja nii ka minul. Koduigatsus tuleb iga paari päeva tagant ja veidi kurvemaid hetki on ka olnud. Vahel on tulnud mõtted, et miks ma pidin tulema, kuid siis järgmine hetk olen nii õnnelik, et tulin. Ühesõnaga üks suur emotsioonide segadus. Teadsin, et see aasta saab raske olema, kuid ilmselt keegi peale vahetusõpilaste ei tea, kui raske see tegelikult on. Ei ole see ausalt ainult üks palmide all istumine ja puhkamine, kui kellelgi selline mulje on jäänud. Näiteks täna kooli kõndides, vaatasin enda ümber ja mõtlesin, et ma reaalselt olengi siin ja ma reaalselt kõnningi kooli nagu oleks see mega loomulik. Mis sest, et olen teises maailma otsas, 100% erinevas riigis ja kultuuris. Üldse vahel jääd jälgima kellegi liigutusi või asju mis on nende jaoks nii tavalised, kuid meie jaoks nii veidrad. Mõtled, et see ongi nende elu ja see ongi nende jaoks normaalne ja see kõik on nii imelik lihtsalt. Uskumatu kui erinev võib kõik olla. Neil pole aimugi, kuidas meie elame ja mis luksused tegelikult olemas on, kuid ega see neid ei häiri ka, nad on sellegi poolest kõik nii positiivsed ja oma eludega rahul, mis ongi kõige tähtsam.

Olen endale üles kirjutanud asju/nähtusi, mis on minu jaoks imelikud või harjumatud:

1) Linnas on väga väga palju kodutuid koeri (süda murudub igakord, kui neid näen, tahaks kõik endale võtta)

2) Väga palju kerjajaid/kodutuid inimesi (neid leidub igal pool maas magamas)

3) Palju motoorrattaid. Arvan, et neid on umbes sama palju kui autosid, võimalik et isegi rohkem. 

4) Kõik sõidavad motikatega, kordan, KÕIK. Kas siis miniseelikuga preilid, kes peole on minemas, 60-aastased vanatädid, pereisa oma kahe lapsega (väga tavaline, kui motikal istub 3 inimest ja kaks neist on väikesed lapsed, ilma kiivrita muidugi)

5) Mootorratta takso - nagu meilgi Eestis, ainult et auto asemel on mootorratas

6) Põlemise hais - see on asi, mis mind kohutavalt häirib. Kuna siin on väga kuum, siis on siin kogu aeg metsapõlengud. Paljud tulevad kooli mask näo ees, sest reaalselt, pole õhku mida hingata. Kui Porto Velhosse sõitsime siis samuti põlesid teeääred kuumusest. 

7) Õlu - Te ei kujuta ette ka, kui palju siin reaalselt õlut juuakse. Kõik joovad. Eestis on õlle joomine rohkem meeste teema, kuid siin joovad seda kõik ja igal pool. Ilmselt igal brasiillasel on kodus suur külmik, kus hoitakse VÄGA suures koguses õlut. Tavaliselt juuakse seda nii, et klaasi äär määritakse soolaga kokku ning sisse pressitakse laimi või sidrunit. 

8) Mustad tänavad - K O H U T AV.  Kõik praht, prügikotid, absoluutselt kõik visatakse tänavale. Ma pole Eestis elus näinud ühtegi tänavat, mis oleks nii must. 

9) Kilekotid - Jälle asi, mis mind kohutavalt häirib. Poodides on olemas inimesed, kes panevad ise su kauba kilekottidesse. Ei, nad mahuta kahte suurde kilekotti su asju, vaid igasse kilekotti panevad 2-3 asja. Ehk siis poest lahkudes on sul reaalselt 8 kilekotti näpuotsas. Mina olen üldiselt kilekottide vastu ning ise kasutan Eestis paberkotte, seega seda on väga valus vaadata, kui keskkonnakahjulikult siin käitutakse.

10) Vaba aja tegevused - Puuduvad. Kui küsida ükskõik kelle käest koolis, mida sa täna peale kooli teed, siis 99% on vastuseks: "Midagi, olen kodus." - A P P I. Lihtsalt ollaksegi kodus, väljas ei käida, hobisid enamusel pole. 

11) Varastamine -  Näiteks hetk enne kooli sisenemist varastati ühel tüdrukul telefon ära. Üldse, vargaid on väga palju.

12) Söömine - Kogu aeg. Ainult süüakse. Vahet pidamata. Hommikusöök-snäkk-snäkk-lõunasöök-snäkk-snäkk-õhtusöök-snäkk. Snäki all ei mõtle ma paari küpsist või puuvilja, vaid tavaliselt on selleks kas juustusai, pirukas või tapioca (palun googeldage seda, sest ma ausalt ei oska seletada, mis asi see on). Kui hostõde küsib kas süüa tahan ja vastan ei, siis järgneb sellele alati üks pikk vingumine, et ma ei söö midagi. No vabandust, aga ausalt, ma lihtsalt ei suuda.

13) Mõlgid -  Olen suhteliselt kindel, et kui hästi otsida, siis leiad igalt autolt vähemalt ühe mõlgi. Liiklus siin polegi vist otseselt liikulus. Autos istudes hoian tavaliselt hinge kinni, sest see on täiesti jube, kuidas siin sõidetakse. Mitte kedagi ei huvita, kellel eesõigus on, lihtsalt see keerab, kes esimesena jõuab. 

14) Külm -  Klassiruumides on konditsioneer umbes -25 kraadile vist keeratud. Mina värisen oma pusaga klassis, teised ei tee teist nägugi. Ja muidugi siis saan kommentaare, et kuidas mul külm on ma oled ju Eestist. 

15) Nohu - Olen pidevalt haiglane, ilmselt selle külma konditsioneeri õhu tõttu.

16) Teleka vaatamine -  Ma pole elus nii palju telekat vaadanud, kui siin. Päevad otsa vaadatakse telekat.

17) Kanad - Mu kõrval tänaval jooksevad vahel kanad ringi, mujal olen neid ka ringiliikumas näinud.

18) Plätud -  Igal ühel on umbes 20 paari varbavahe plätusid.

19) Toidupoed - Bauhof. Jah nende toidupoed on meie mõttes ehituspoed. Maast laeni kõrged riiulid, umbes nagu laos oleks. 

20) Facebook - Kõik võimalikud asjad peab alati facebooki kirjutama. Iga liigutus mis teed läheb facebooki.

21) SUHKUR- PALUN EI. Kõik toidud on nii magusad, et neid lihtsalt pole võimalik süüa. Mustkohv - selline tunne nagu keegi oleks 7 lusikatäit suhkurt sisse lisanud. Piim - kondentspiim. 

22) SIPELGAD - Siin on meie sipelgatest kaks korda väiksemad sipelgad ja neid on NII PALJU ja IGAL POOL. Seinte peal, põrandal, laua peal, kõikjal. Kui jätta mingi toiduaine välja siis minuti pärast on seal 100 siplegat. Tihti leian neid enda käe peal ronimas, arvake, kui meeldiv see on, kui sa reaalselt vihkad putukaid :) 

23) Sool - Koolis olen märganud, kuidas klassikaaslased lisavad mangole soola. Lisataksegi magusatele puuviljadele soola... MIKS 24) Rämpstoit - Koolis söögipausil ostetakse alati krõpsu, Cocat, limonaadi, saiakesi. Näiteks minu Eesti koolis ei ole puhvetis sellised joogid ja krõpsud lubatudki. 

25) Relationships -  Võin suhteliselt kindlalt väita, et 80% õpilastest koolis on suhtes. 

26) Jõllitamine - Olen sellega juba üsna harjunud, et mind igal pool suu ammuli vaadatakse ja jõllitatakse, kuid sellegi poolest on see ebameeldiv. Mööduvatest autodest on kuulda igasuguseid "komplimente", vilistamisi jne. Kõnnitakse mööda ja siis jäädakse veel seisma ja jõllitatakse suurte silmadega edasi. Iga päev saan kelleltki ikka mõne komplimendi, et olen väga ilus jne. Kohe üldse ei tunne ennast mugavalt nendes olukordades. Ma ei kujuta ette enam mis tunne on olla siniste silmadega inimeste keskel. Reaalselt kui näen kusagil MITTE PRUUNIDE silmadega inimest siis jään ka jõllitama. Vahel istun ja jõllitan oma kassi, sest tal on suured sinised silmad.

27) Koolitöötajad - Üks asi mida tähele olen pannud on see, et õpetajatel oleks nagu assistendid. On olemas eraldi töötajad selleks, et tuua õpetajatele kontrolltööd, markereid või õpilastele nende vanemate saadetud asju. Veider.

28) Riis ja oad -  No see pole otseselt mingisugune avastus, kuid pean ära mainima nendele, kes veel ei teadnud siis siin on IGA PÄEV toiduks RIIS ja OAD. Hetkel pole veel isu nendest täis saanud, kuid eks see päev veel tuleb :D

Ma arvan, et teen eraldi Tumblri, kuhu hakkan pilte lisama, sest nii on kindlasti mugavam teil ja mul ka.  Lisan selle lingi siia blogisse ning ka Facebooki, kui selle ükskord tehtud saan.

Kuna elu siin hakkab vaikselt rutiinseks muutuma, siis on ka vähem, millest kirjutada. Ma annan endast parima, et sellist pausi enam sisse ei tuleks. Kui on tekkinud küsimusi või on ettepanekuid, millest kirjutada võiksin, siis kirjutage mulle kindlasti:)

Järgmise postituseni! Tchau!

Eesti paki sisu:)

Porto Velho korteri rõdul

Õhtune Rio Branco tänav

See masin seisab meil kooli ees ning sealt on võimalik osta jääjooke ning jäätist (ise pole veel proovinud)

Kirikus ristimisel

Pizzaisu oli nii suur, et ajasin terve pere välja pizzat sööma

Õhtul nii öelda linnaväljakul

[liisibrasiilias-blog]

Esimene nädal koolis

Olaaa!

Eelmine esmaspäev käisin koolis nimega Wizard, et oma kooli direktrissiga rääkida. Ta hilines umbes tund aega ning senikaua sain kooliga tutvuda, sest Adrielle töötab seal pisikeste inglise keele õpetajana. Wizard ongi tegelikult tasuline kool noortele inglise keele õppimiseks, ehk siis vabatahtlik. Adrielle vedas mind õpetajate tuppa, kus sain lõpuks ometi inimestega suhelda, sest siin on see ikkagi üsna erakordne, kui korralikult inglise keelt oskad rääkida. Õpetajad olid kõik üsna noored (19-30a) ning väga lahedad :) Viskasime nalja ja jutustasime niisama veidi ning siis läksin Adriellega tundi kaasa. Ta andis tundi umbes 7-aastastele. Nad olid väga uudishimulikud ja naersid MINU inglise "aktsendi" üle. Sain veidi paaristööd ka teha :) Poole tunni pealt pidin kahjuks sealt lahkuma, sest direktriss jõudis. Tutvusime, vahetasime paar lauset, küsis kas tahan minna teise või kolmandasse klassi (Eesti mõttes siis kas 11ndasse või 12ndasse klassi). Ütlesin, et teisse, sest arvasin, et see äkki mõistlikum ning ta oli minuga samal arvamusel. Hostema arutas temaga veel veidi portugali keeles ning siis läksime minu kooli ( Colegio Sigma) mingisuguseid pabereid täitma ja koolivormi ostma. Mäletate, kui hõiskasin, et õnneks on koolivormiks ainult t-särk? Niisiis pidin kuhugi ruumi minema t-särki proovima ning siis anti mulle ukse vahelt ka püksid :) Tegelikult on need siiski dressid, kiledressid. Kui ma neid nägin, siis mõtlesin, et kuidas ma nendega käima hakkan, kui siin on 30+ kraadi kogu aeg. Eestis ei paneks ma iial selliseid pükse jalga, kuid siin on mul ükskõik, sest esiteks absoluutselt kõik õpilased kannavad neid ning teiseks on need ikka väga mugavad. Teate, kui lihtne on hommikul, kui teil on kindlad riided mida selga panna ning ei pea 30 minutit riidekapi ees seisma ja paaniliselt otsima mida selga panna. Üldiselt olen rahul koolivormiga, t-särk, mis on Eesti värvides ning mugavad püksid - super. Mulle meeldivad tohutult koolitöötajate (mitte õpetajate) vormid. Õpetajad kannavad halli lühikeste käistega kitlit, see pole väga ilus, rohkem nagu koristajate vorm. Kuid ülejäänud koolitöötajate vormid on küll väga ilusad. Ma ei tea, kas nad on sekretärid, huvijuhid või valvurid, aga neil on vormideks sinise ja valgega kleidid. Igatahes anti mulle veel tunniplaan ja õpikud ning siis saimegi tulema. Olin eelnevalt päris mitmelt inimeselt kuulnud, et Brasiilias on koolid tavaliselt kella 7-12ni. No muidugi mitte minu kool eks. Minu kool algab 7:30, kõige lühem päev on lõppeb 12:50 ning kõige pikem päev 18:05. Õppeained koolis on enamasti kahekaupa, ehk siis näiteks kaks füüsikat järjest.

Kell 12:50 saame koju lõunapausile, sest vahetunde meil pole (ainult üks 15min paus). Paus kestab 14:30ni. Kuigi kooli ja kodu vahemaa on umbes 1km, sõidutab hostema mind kogu aeg kooli ja tagasi. Ka lõunapausil. See on minu jaoks veel väga harjumatu, et iga väiksemgi teeots tehakse autoga, aga väidetavalt on siin liiga ohtlik. Mõtlete küll võib olla, et nii hea ju, et mis ma vingun, aga ma lihtsalt vajan jalutamist. Kool on mega pisike minu Eesti kooliga võrreldes ning kuna vahetunnid puuduvad ja kõik tunnid on ühes klassis, siis ma praktiliselt ei liigugi siin üldse. Ainult autosse ja klassi. Piin. Nädalavahetusel istusin toas, võtsin julguse kokku ja küsisin hostemalt, et kas ma võin jalutama minna, mõtles siis paar minutit ja siis ütles, et okei aga ainult siin meie tänaval. Meie tänav on 250m pikk :) Kõndisin siis ühest otsast teise 15min. Nagu vanglas oleks :D Õnneks jõuab hostõde kolmapäeval siia ning loodetavasti saan siis trennis hakata käima. Esimene koolipäev läks üsna hästi, sest tänu ajavahele läksin juba kell 8 õhtul magama ning hommikuks olin hästi väljapuhanud. Kooli ümber on kõrged raudväravad ning peavärava juures seisab valvur, kes kontrollib nimekirjast kas oled ikka selle kooli õpilane ning siis laseb su sisse (Minu nimi oli tema nimekirjas Leesi Roosvald, aga ma ei hakanud midagi ütlema kah :D). Jõudsin vara kooli ning siis polnud veel peale paari õpilase kedagi näha. Sekretär, kes värava juures istub ja kontrollib, et kõik talle ikka hommikul "Bon dia" (Tere hommikust) ütleksid, kutsus kaks 14a poissi, kes inglise keelt oskasid ning käskis neil mulle kooli näidata. Varsti hakkas järjest inimesi tulema ning oli ikka imelik olla küll, sest kõik vaatasid mind nagu maailmaimet. Kohe tulid siis ka juurde ja hakkasid uurima kes või mis ma siis olen ja mis ma selles koolis teen. Siis toimus klasside kaupa rivistus, mis toimub igal hommikul (reedeti algab rivistus osariigi hümni kuulamisega). Peale rivistust läksid kõik oma klassidesse hanereas ning mina pidin direktorit ootama jääma, kes mind siis hiljem klassi saatis ning klassi ees tutvustas. Klassi sisenedes tõusid kõigi suunurgad üles ja silmad hakkasid särama, nii naljakas oli :D Algamas oli hispaania keele tund (pole elusees hispaania keelt õppinud) ning see õpetaja oli väga lahe ja sõbralik. Paigutas mind ette ritta kahe tüdruku vahele, sest nad õpivad Wizard koolis ja oskavad veidi inglise keelt. Kõik hakkasid siis kohe küsimustega pommitama ning nii need tunnid siianigi mööduvad. Klassis käib umbes 20 inimest ning pooled neist oskavad päris hästi inglise keelt. Klassiõde tõi isegi inglise-portugali sõnaraamatu klassi, et minuga ikka suhelda saaks. Klassid on jahedad tänu konditsioneerile, seega hirm, et lämbun palavusse ära selles koolivormis, oli asjata. Aa jaa, telefonide väljavõtmine koolis on keelatud.

Klassikaaslased on väga toredad ja abivalmid, Eestis peab ikka väga kaua otsima, et nii abivalmis inimesi leida :D Näitasid mulle kohe, kus mu kapp on, lõunapausil aitasid süüa osta, tegid mulle lehe lausetega mida vaja võib minna jne. Sain kohe ka kutse klassivenna basseinipeole, kinno ja shoppama :D Igapäev teel klassist puhvetisse jõuab mind vahepeal umbes 7 inimest peatada ja ennast tutvustada. Väikesed vaatavad mulle rõõmsalt otsa ja kui neile vastu naeratan siis hüppavad õnnest õhku ja jooksevad kohe sõbrannadele rääkima :D Ka koolitöötajad vaatavad mind pingsalt ning kui neile naeratan siis kohe hakkavad nagu väikesed lapsed itsitama :D Puhveti järjekorras tulevad kõik, kes vähegi saavad mulle ligi ja ütlevad tere ja oma nime. Nimedega on selline lugu, et olen loobunud neid kasutamast. Absoluutselt lootusetu on siin nimesid meelde jätta. Paari klassikaaslase nimed on meelde jäänud, aga ülejäänud on üks suur null. Tundides istun, õpin oma sõnastikust sõnu, kirjutan vihikusse lauseid, uurin mis tahvlil toimub ja räägin klassikaaslastega juttu. Ei, ärge arvake nüüd, et tunnikorda rikun, siin räägivadki kõik segamini, ka õpetaja. Tavaliselt tuleb üldse õpetaja pealt kuulama mida ma teistega räägin ning üritab sõna sekka öelda :D Õpetajad siin - no nii lahedad. Kõik on nii elurõõmsad, sõbralikud, abivalmid ja elavad. Õpetaja ja õpilase suhe on võrreldav sõprusega. See on nii lahe, et enamus õpetajad siin oskavad inglise keeles öelda vaid paar sõna, aga üritavad ikka kõigest väest minuga rääkida ja klassiabiga mulle tahvlil toimuvat seletada :D Nad on ise sellest mega vaimustuses. Matemaatika õpetaja( 50-aastane meesterahvas) küsib alati peale pikka, väga vigast seletamist, kas sain aru ja siis jookseb minu juurde viskab plaksu ja ruskat :D Õpetajad siin ainult naeratavad terve tund, no nii super. Vahepeal laulavad ka koos õpilastega. Kui teile jäi nüüd mulje, et tunnis nad ainult lärmavad ja midagi ei õpi siis ei. Tegelikult käib tunnis kogu aeg töö ning õpilased on ise väga õpihimulised. Lihtsalt õpetajad suudavad teha õppimise vabamaks ja lõbusamaks oma rõõmsa olekuga :) See kool on osariigi parim kool ja kui Eesti kooliga võrrelda siis ütleksin, et samal tasemel, võimalik, et isegi raskem. Nende kontrolltööd on 6lk pikkused ning kodus jääb neil palju õppida. Õpilased kallistavad õpetajaid nagu oma sõpru, aga see ongi muidugi Ladina-Ameerikale kohane. Hommikuti kallistavad ja musitavad kõik üksteist läbi ning siis võib maha alles istuda. Mina, kui kinnine eestlane, kes ei kannatanud, kui keegi mulle lähemal, kui 30cm oli, olen 12-päevaga suutnud ennast ikka väga palju selles osas muuta :D Enamus õpetajad ei eelda, et tunnis midagi väga kaasa teen, sest teavad, et ei oska veel keelt. Sellegi poolest üritan kuulata ja tahvlilt midagi arusaada. Enamus tundides õpetab klassiõde mulle portugali keelt ja üritab seletada, millest õpetaja parasjagu räägib. Täna kutsus direktriss lõunal mind enda juurde, et küsida, kuidas mul läheb ja kuidas õpetajad meeldivad ning ütles, et ma ei pea kontrolltöid kaasa tegema, et oleksin rahulikult. Lubas homseks Wizardist (Ta on nii minu kooli Colegio Sigma, kui ka Wizard kooli direktor)  mulle laste inglise-portugali keele õpiku tuua, et parem oleks keelt õppida, nii armas :) Kui keegi näeb, et üksi istun kusagil, siis kohe tullakse juurde ja hakatakse oma inglise keelt harjutama ja loomulikult kutsutakse ka peole :D Söögipausil istub minu klass puhvetis suure laua taha, kõik laovad enda toiduvarud lauale ning siis söövadki üksteise toite, nagu peolauas :D Täna sain teada ka seda, mida tähendab kehalise tund Brasiilias. Klassi astub õpetaja ( 30a naisterahvas), meie istume, õpetaja räägib klassi ees meile karnevalist ja korvpallist. Ütleme nii, et nii igavat kehalise tundi pole mul veel elus olnud :D Üldiselt olen peale koolipäeva väga väsinud, sest kui päev otsa ainult lärm ja portugali keel su ümber on, siis on ikka raske. Kodus mulle õppida pole antud, seega peale kooli saan lihtsalt puhata. Nädalavahetusel käisin sugulase sünnipäeval, olin kodus ning käisime Adrielle, ta noorema õe ja kahe nõoga loomaia taolises kohas, kus nägin madusid, ahve, gepardeid jne. Muidu oleme käinud ka peale kooli õhtul pargis jalutamas, kesklinnas osariigi rahvustoite proovimas ja niisama avastanud :) Vahepeal tuli veidi koduigatsus peale ning ka pisike kultuurišokk, kuid nüüd on jälle paremaks läinud :) Raske on, kui veel keelt ei oska, kuid õpin ikkagi igapäev midagi uut juurde, küll ma selle selgeks saan. Võin öelda, et oskan portugali keelt paremini, kui vene keelt, mis sest, et portugali keelt olen õppinud vaid 12 päeva ning vene keelt 4aastat :D Oskan koostada juba vaikselt lauseid ja üritan oma sõnavara igapäev suurendada. Üks tore lause meenus ka tänasest: " Kas sina oledki see tüdruk Sloveeniast?" Ma ei tea, kui hästi see tekst nüüd välja kukkus, sest täna oli kool kella 6ni, seega olen väga väsinud.

Lisan veidi salaja tehtud pilte ka siia alla.

Järgmise postituseni, Päikest!

Mu Portugali keele oskused

Minu elu siin

Minu kool

Minu armas klass

Siin toimub hommikune rivistus

Minu klassiruum

Rohelise popcorni söömine tunnis

[liisibrasiilias-blog]

Olen kohal!

Ola 11 228km kauguselt Brasiiliast!

Nagu juba teada, siis 10ndal Augustil kell 07:30 tõusin Eestimaa pinnalt, et veeta 11kuud Brasiilias.

Kõige pealt vabandan, et pole blogisse jõudnud kirjutada, mul lihtsalt puudus internet. Viimased päevad Eestis möödusid üsna stressirohkelt, sest pidin veel sõpradega kokku saama, pakkima, asju kaasa ostma, dokumendid üle vaatama jne. Pean lihtsalt mainima, et mul on maailma parimad sõbrad, kes otsustasid korraldada mulle üllatuspeo enne minu lahkumist. Kõige parem osa sellest oli see, et nad tegid mulle päeviku, kuhu kirjutasid ning lisasid pilte kõik mu sõbrad ja tuttavad, ka need, kes peole tulla ei saanud. (Äitah kõigile, eks päevikusse kirjutasid, tohutult armas!) “See tundub ebareaalsena ma ei oska seda sõnadesse panna, kui segaduses ma olen, ilmsegelt pole mulle veel kohale jõudnud, et nüüd ongi minek, alles oli 100 päeva minekuni, nüüd loetud tunnid”- kirjutasin selle siis, kui lennujaama sõidsin

Lennujaama jõudes olin väga väsinud, sest olin ainult 1.5h maganud. Kohver oli õnneks napilt õiges kaalus (maksimum oli 23kg, minul oli 22.3kg). Sain oma kodugrupi vabatahtlikult Liisilt viimased paberid ja piletid ning siis oligi aeg sõbrannadega viimased kallid teha ning minna. Meil oli siis kaks lendu Tallinn-Amsterdam ning Amsterdam-Sao Paulo. Lennukisse istudes käisid veel paar sellist lauset peast läbi: “Mida ma praegu teen??” ,  "Täiesti segi peast". Amsterdami lennujaamas oli meil järgmise lennuni aega 1.15h ning see 1h möödus üle lennujaama joostes ja väravat otsides, õnneks siiski jõudsime. Lennuk oli mega suur ja mugav, kuid sellegi poolest magada ma ei saanud üldse. Meie ees istus pisike Brasiilia tüdruk, kes meid kiusas :D Süüa sai ka väga hästi lennukis. Kui kohale jõudsime võtsin lennukis pusa ära, sest olin alati ette kujutanud, et kui lennukist välja astun, siis õhk on nii kuum, et hingata ei saa. Päris lollike olin ausalt öeldes, sest välja astudes oli NII KÜLM, et see pusa läks minutiga selga tagasi. Läksime siis Theresega oma pagasit ootama. Ootasime pooltundi, ootasime tund aega, ootasime 2h, kuni lõpuks jäimegi ainult kahekesi sinna. Me lihtsalt palvetasime, et äkki veel meie omad tulevad, aga ei. Läksime siis kadunud pagasi järjekorda, kus saime ühelt brasiillaselt,kes tuli samade lendudega, teada, meie kõigi pagas jäi tulemata. Täitsime siis mingid paberid ja andsime oma hostpere aadressid ja jäime parimat lootma. Öeldi, et 3 päeva jooksul peaksid jõudma. Väljas ootasid meid Brasiilia yfukad, kes olid nii mures meie pärast. Toimetasime veel veidi lennujaamas ning tutvusime 3 vahetusõpilasega (2prantslast ning pisike tüdruk Taist). Peale seda läksime kuhugi suurde poodi, kust pidime Theresega endale riideid ostma, sest meil ju puudusid need:) Peale seda sõitsime tund aega oma laagri kohta, meie Theresega muidugi magasime terve aeg, sest me olime surmväsinud. Kohale jõudes läksime kohe magama. Hommikul kell 8 oli äratus, hommikusöök ning siis algasid tunnid, meid oli jaotaud grupidesse, meie Theresega olime eraldi gruppides. Minu grupis oli 8 sakslast, prantslane ja norrakas. Tundides võtsime läbi paksu Brasiilia YFU õpiku, mille me kõik saime. Õppisime veidi portugali keelt ja näitlesime. Laager oli väga tore, sai palju uusi tutvusi, kuid…. NII KÜLM OLI. Te ilmselt ei kujuta ette kuidas saab Brasiilias külm olla, aga VÄGA KÜLM OLI. Magasin kahe pusa, dresside, paksude sokkide, salli ja kahe tekiga :) Teisel päeval läks õnneks paariks tunniks soojemaks, sest päike tuli välja. Laagri lõpuks oli meil kõigil sakslastest kopp nii ees, sest no vahepeal oli tunne, et oleme Saksamaal mitte Brasiilias. Sakslasi oli umbes 25, 2 prantslast, 2 eestlast, 1 tailane, 1 taanist ja 1 soomest, seega te võite ette kujutada kui kohutav see oli:) Laagri viimasel õhtul ehk siis 12ndal Augustil oli meil infotund, kus saime teada, mis kell ja kuidas 13ndal peredesse saame. Nüüd tuleb minu lemmik osa. Niisiis, tahvlile hakkasid järjest tulema kõigi lennud. Kõikidel oli üks lend või autosõit oma perre. Ning siis. LIISI ROOSVALD- 1) Sao Paulo - Rio De Janeiro                                2) Rio De Janeiro- Brasilia                                3) Brasilia - Rio Branco “Jah, muidugi. Muidugi on minul 3 lendu.” - Ega ma rohkemat ei suutnudki sellel hetkel mõelda. Siis muidugi olin tähelepanu keskpunktis ning yfukad näitasid kõigile kui kaugele ma elama lähen jne. Mis te arvate, kuidas te ennast tunneksite, kui tuleksite teisele poole maailma ning peaksite üksi mega suurtes lennujaamades orienteeruma ja no üldse ellu jääma?:)  Järgmine päev tegime siis check in-id ära ja asusingi teele. Tegelikult startisime terve laagriga juba kell 6 hommikul ning kell 7 jõudsime lennujaama. Minu lend läks alles 13:20, seega me lihtsalt istusime ja ootasime 5h. Kui kell oli 12 jätsin vahetusõpilastega hüvasti, kallistasin Thereset ning otsisin oma gate-i ülesse. Nii. Nüüd tuleb minu järgmine lemmik osa. Istun oma värava taga, kell on 13:00, mõtlen miks kõik rahulikult ikka veel istuvad. Kell saab 13:05, ikka, kõik istuvad. Kell saab 13:10, kuulen lennujaama kõlaritest: “LIIZI RUUZVALD blablablabla 10min” - Jap. Tore. Sain aru, et olen vales kohas ning et minu lennuk läheb 10 minuti pärast. Jooksin elueest enam vähem õiges suunas enda arust. Ma ei kujuta ette kui naljakas see kõrvalt vaatajatele võis olla :D Ma ei saanud kohe üldse endaga sel hetkel hakkama. Igastahes, peale maratonijooksu, siiski õnneks jõudsin viimasena lennukile. Edasised lennud läksid õnneks hästi ning rohkem ma enda nime lennujaama kõlaritest ei kuulnud. Kuid ma olin surmväsinud. Hommikul kell 5 ärkasin ja oma koju Rio Brancosse jõudsin alles 23:00. Kui viimaselt lennult maha sain, kõndisin 15sek ja siis mõtlesin: “Mul on soe” ja siis 5sek hiljem jõudis alles kohale “MUL ON SOE, LÕPUKS OMETI”. Vot see oli see, mida alati ette olin kujutanud, astusin lennukist välja ja polnud õhku mida hingata. Nüüd saan aru, mida brasiilia yfukad selle all mõtlesid, kui ütlesid, et Rio Brancos on väga soe. Igastahes, lennujaamas tulidki kohe Adrielle(peaaegu nagu hostõde) ning hostema mulle vastu. Kallistasime, tegime pilte ning sõitsime koju. Kuna ma olin vägaväga väsinud, siis nad lubasid mul kohe magama minna. Nad elavad umbes nagu ridaelamus, aga meie korter on kahekorruseline. Minul on enda tuba. Hommikul kui ärkasin, oli veidi imelik olla, sest ma ei julgenud väga oma toast välja minna :D Võtsin siis julguse kokku ning läksin kööki, ütlesin bom dia (tähendab tere hommikust) ning adrielle ütles et endale midagi süüa teeksin. Adrielle oskab hästi inglise keelt, seega ta on mu ingel siin :D Aitab tõlkida hostemale mida ma räägin ja vastupidi. Peale söömist läksime toidupoodi ning peale seda pidi olema lõunasöök perega, sest neil oli Isadepäev. Igastahes, Brasiilias tähendab siis lõunasöök perega seda, et tulevad kõik sugulased, kes üldse olemas on kokku, söövad tohutult, tantsivad, ujuvad, karjuvad jne:) Üritasin enam vähem kokku lugeda palju neid oli ja sain 40 :) Adrielle tutvustas ükshaaval mind kõigile. Ütlesin portugali keeles siis tere, kuidas läheb, mis su nimi on, meeldiv tutvuda jne. Nad olid isegi üllatunud ja õnnelikud, kui kuulsid, et ma midagi isegi oskan öelda. Osad neist oskasid hästi vähe inglise keelt ning nad tahtsid kohutavalt oma väheseid oskuseid praktiseerida seega natuke sain ikkagi inglise keeles ka rääkida. Naljakas oli see, et nad ei lubanud mul üldse päikese käes olla :D Tõid mulle päikesekreemi ja kogu aeg käskisid seda peale määrida ja 5min lubati mul ainult päikese käes istuda, sest Adrielle oli neile rääkinud, et meil pole Eestis päikest ning, et see mu esimene kord päikese käes :) Nad kartsid sellepärast ka, et ma olevat nii valge. Igastahes. Olime seal umbes 5h ning siis hostema küsis kas tahan magama minna, sest nägin väsinud välja. Ma pole selle ajavahega (8h) veel ära harjunud, seega mul tuleb juba siinse aja järgi kell 18 uni. Kuna see sugulaste maja, kus me olime on minu kodust vaid 150m kaugusel, siis tulingi koos hostemaga koju. Ütlesin talle, et ta võib tagasi minna, aga ta ei tahtnud mind siia üksi jätta. (Tegelikult ma ei öelnud talle midagi, vaid meie suhtlus omavahel käib nii, et mina panen lause google translate-i ja tema vastab sama moodi :D). Skypeisin siis 4h oma eesti sõbrannaga ning jäin magama. Praegu on kell siin kohe 11, ootan hostema ning siis me lähme käime mu koolis. Nad tutvustavad mulle klasse, annavad mulle koolivormi (selleks on ainult t-särk õnneks) ja vormistavad mingeid pabereid vist. Homme on mu esimene koolipäev! Yay. Imelikke fakte Brasiiliast ja brasiillastest mida tähele olen pannud: 1) Paberit ei tohi wc-potti visata (kõige raskem asi vahetusõpilaste jaoks) 2) Peale igat söögikorda peab hambaid pesema 3) Päevas peab mitu korda riideid vahetama, sest muidu oled nende jaoks lihtsalt vastik 4) Nad söövad VÄGA palju 5) Dussist tuleb ainult külma vett (Minu jaoks on see õnneks okei, sest siin on VÄGA palav) 6) Nad ärkavad väga vara (kell6) 7) Kätega on väga ebaviisakas süüa (Ma sõin literally õuna salvrätiku vahel, sest kartsin, et olen ebaviisakas)

Hommikul kui ärkan, on tavaliselt 25kraadi, päeval kusagil 33 ja õhtul kell 21 umbes 34kraadi. Tore on see, et see on nende talv siin praegu:) Lõuna-Brasiilias on ikka väga külm (10kraadi) vahepeal, aga siin ongi kogu aeg palav. Praeguseks siis kõik :)

!Lisan pildid järgmisse postitusse sest see internet siin ei lase sellesse postitusse lisada:)! Tchau!

[liisibrasiilias-blog]

50 days left | ELO

Ola! Hei!

Kuna eelmisest postitusest on möödas üsna pikk aeg, siis kõigepealt viin teid oma vahepealsete tegemistega kurssi.

14.05.16 - Toimus Kodugrupi teine kohtumine, kus peamisteks teemadeks olid kultuur ja kommunikatsioon. Sain jälle palju uut ja huvitavat teada. See kodugrupi kohtumine oli eriti SUPER, sest üllatuskülalisena oli kutsutud endine vahetusõpilane Kirsi, kes käis 2014/15 Brasiilias! Sain Brasiilia osas targemaks, küsimustele vastused ning nõuandeid vahetusaastaks:)

23.05.16 - TEINE INFOPAKETT- See sisaldas Brasiilia viisainfot ning Parent Premissionit.

31.05.16 - Brasiilia Welcome Letter - See on kiri Brasiilia YFUlt, kus on nõuandeid vahetusaastaks, kohaliku raha kohta infot, üldine Brasiilia tutvustus, kliimast, riietusest, perest, koolist, keelest, vaktsiinidest jne.

08.06.16 - Nüüd see kõige parem uudis - MINU OSALUSTASU SUMMA SAI MAKSTUD!!!!!!!!!! Ebareaalselt hea tunne!!!!!

Niisiis, põhiteema, millest rääkida tahan, on ELO ehk eelorientatsioon:

18-20.06.16 ELO

Nendele, kes veel täpselt pole aru saanud, mis on ELO:

Eelorientatsioon ehk ELO on YFU Eesti 3- päevane laager, mis valmistab ette õpilasi vahetusaastaks. ELO-l saavad kokku kõik õpilased, kes alles lähevad vahetusaastale.

Kui enne ELO olin arvamusel, et olen vahetusaastaks valmis, siis nüüd, olles ELO-l ära käinud, võin öelda, et eksisin kohe kindlasti.

Kohale jõudes (Pärlselja Puhkekeskusesse) saime oma nimega mapid, kus sees olid ajakava, ELO reeglid ning hiljem lisandus sinna veel töölehti.

Nagu näha, siis päevad olid väga tihedalt sisustatud. Absoluutselt kõik “töötoad” olid mega huvitavad ja väga vajalikud. Näiteks reisikorralduses ja kindlustuses räägiti sellistest asjadest, millele poleks ise tähelepanu osanud pöörata. Muidugi kogu see YFU seltskond on üldse nii super. See tunne, kui su ümber on nii palju inimesi, kes on ette võtnud selle sama hullumeelse otsuse minna vahetusaastale, on kirjeldamatult lahe. Viimane päev oli tegelikult ikka väga kurb, sest kogu aeg tiksus peas mõte, et näen kõiki neid inimesi alles aasta pärast uuesti. Üldse igatsen kogu seda üritust, need 3 päeva läksid nii kiiresti. Eriti jään igatsema oma kodugrupi “töötube”, need said nii koduseks ja armsaks. Meie kodugrupp on lihtsalt nii super, ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen <3

Pilt meie awesome kodugrupist siis ka:

Kogu ELO grupp :)

Ühesõnaga ELO oli mega hästi korraldatud, väga kasulik ning lõbus:) Üks parimatest üritustest, kus käinud olen 100%. Tänaksin kõiki vabatahtlikke, te olete kõik nii toredad ning saite ELO-ga super hästi hakkama!

ELO-lt sain nii palju motivatsiooni, et tahaks juba kohe vahetusaastale minna. Tegelikult enam polegi palju jäänud, kõigest 50 päeva! Siiani ei suuda uskuda, et ELO on läbi. Eelmine aasta, kui võppide blogisid lugesin tundus see kõik nagu üks hea unenägu. Nüüd ongi ainult veel viisa paberid ja vaktsiinid korda ajada ning siis ongi minek. Still can’t belive, et ma tegelt ka lähen, kuid ma ei jõua seda minekut ära oodata.

Seda on nüüd küll väga hirmus kirjutada, kuid võimalik, et järgmine postitus tuleb Brasiilias, või siis paar päeva enne minekut -  oh god

Kui kellelgi tekib küsimusi siis küsige julgelt :)

Päikest!

[liisibrasiilias-blog]

Pere... hakkan vihmametsas elama?

OLA! HEI!

Nüüdseks on mul teada nii pere, kui ka lennuinfo -  u s k u m a t u

Pere sain teada juba üsna ammu: 11.03.16 - Oma sünnipäeval! Ausalt öeldes oli see parim sünnipäeva kingitus, midagi paremat poleks tahta osanudki.

11/03/16

Olin koolist just koju jõudnud, polnud isegi veel jalanõusid saanud ära võtta, kui kuulsin, et mu telefon helises. Vastu vaatas mulle võõras number, kaalusin veidi, kas ikka võtan vastu - jumal tänatud, et võtsin

Telefonikõne:

YFU- Tere Liisi! Helistame sulle YFUst.

Mina- Tere! (Mõtlesin, et millega nüüd hakkama sain)

YFU- Meil on sulle head uudised!

Mina- Nii... (Surmahirm)

YFU- Sulle on leitud pere!

Mina- “piinlik vaikus, ma ei osanud midagi öelda, telefoni otsas kiljuma ka ei tahtnud hakata” -  VAU (Jah, kõik mis suutsin öelda, oli “vau”, sest ma olin reaalselt shokis)

YFU- Saadame sulle paari minuti pärast infot pere kohta ning pere ootab väga, et nendega ühendust võtaksid!

Telefonikõne lõppes - Ei saa hingata, hüppan, kargan, jooksen mööda tuba ringi, kiljun, naeran, nutan, kirjutan kõikidele, nutan ja naeran korraga edasi

Lihtsalt parim tunne, ma oleks seda kõnet oodanud juunis või juulis, sest enamik saavad pere tavaliselt alles suvel.Sellel hetkel olid pere saanud ainult kaks võppi, seega tundsin ennast eriliselt. Ma ei tea kas YFU helistas mulle nimelt mu sünnipäeval või oli see kokkusattumus, igastahes it made my day!

Pere/família

Minu peres on ema Maria ning 19-aastane õde Ingrid.

Kuna olen eelneval kuulnud seda, et ladina pered on väga suured siis see, et minu peres on vaid 2 liiget tuli mulle üllatusena, kuid ma olen väga rahul, sest olen suures peres üles kasvanud ning võib olla suur pere Brasiilias olekski minu jaoks liiga tavaline.

Pere kiri: Meile meeldib käia kinos ning vaadata telekat. Meile meeldib reisida ning avastada uusi kohti. Meile meeldib olla looduses. Sageli käime sõpradel külas. Kui meil on puhkus siis reisime sugulaste juurde. Ingrid mängib korvpalli ning huvi korral aitab sul ka korvpalliga jätkata. Ingrid aitab sul inimestega sõbruneda. Me oleme väga õnnelikud, et saame olla vahetuspereks ning tutvustada sulle meie kultuuri ning kombeid. Me elame Amazonase piirkonnas. Meil on kass. Sul hakkab olema oma tuba. Meil on sõber, kes on olnud varasemalt vahetuspereks.

Need kes mind teavad, võivad öelda, et see kiri oleks nagu minu kirjutatud, sest nad klapivad minuga 100% ning ma olen nii õnnelik, et nad mind valisid!

Kirja juures oli ka lause, et peres ei räägita võõrkeeli. See on veidi vale, sest hostõega räägin ma inglise keeles :) Oma esimese kirja neile kirjutasin loomulikult Google translate’iga. Tegelikult käis see nii, et kirjutasin inglise keeles teksti brazilian portugese translate’orisse ning siis kontrollisin teise translate’iga üle, kas laused on ikka loetavad ning arusaadavad. Ütleme nii, et ma ei saanud 90% sellest tekstist aru, mille neile saatsin :D Võib olla olin isegi veidi pettunud, et sain vastuse inglise keeles, sest oleksin oma suuri portugali keele oskuseid veel praktiseerida tahtnud. Hostõde küll ütles, et võime portugali keeles ka suhelda, aga kuna me räägime nüüd Facebookis, siis portugali keeles suheldes peaksin igat lauset tõlkima ning sellega läheks palju aega. Peaasi, et seal kohapeal ei lange ma mugavustsooni ja ei hakka hostõega kogu aeg inglise keeles rääkima. Suhtlen hostõega suhteliselt tihedalt ja no ta on ikka nii lahe. Ütles, et üritab mulle nii palju Brasiiliat näidata, kui võimalik. Ei saa ka seda mainimata jätta, et ta on väga kõva korvpallur, mängis vist isegi koondises :O Saatsin talle meie lumisest Eestist pilte ning ta sai shoki vist :D Lund ta pole kunagi näinud, nagu enamus brasiiliased ikka. Kiitis kui ilus Eestimaa on :)

Elama hakkan Acre osariigis, Rio Brancos. Rio Branco on Acre osariigi pealinn. Linnas on veidi üle 300 000 inimese. Nagu juba mainitud sai, siis asub see Amazonase piirkonnas - VIHMAMETSAD JESS. Saan ikka seda päris õiget Brasiiliat tunda :D Kodused ikka hirmutavad, et seal palju madusid, kuigi mulle maod meeldivad, siis loodan, et otseselt ma kusagil metsas nendega kohtuma seal ei pea :D

Mõned pildid Googlest:

See piirkond pidi ikka suhteliselt kuum olema. Öösel tavaliselt umbes 22 kraadi , kuid kõige kuumematel päevadel võib temperatuur tõusta 38kraadini. Hostõde ütles, et ma sokke kaasa ei võtaks, kui siis ainult trenniks :D (Jääbki rohkem ruumi kohvrisse!)

Vahepeal sain hostõelt teada oma kooli - Colegio Sigma. Suur pluss on see, et see pidi väga lähedal kodule olema.

18.04.16- ESIMENE INFOPAKETT

Infopakett sisaldab:

-Lennuinfo

-Vaktsiiniinfo

-Pangakaartide kasutamine

-The Guide brošüür (75-leheküljeline infoteatmik vahetuaastast- inglisekeelne)

Ausalt öeldes pole ma siiani suutnud selle lugemist alustada, aga annan endast parima ja üritan paari päeva jooksul seda teha :D

LENNUINFO- See kõige tähtsam!

Eriti lahe, et kui Amsterdami jõuame siis on meie järgmise lennuni ainult tund, mis möödub 100% mööda lennujaama joostes, oma väravat otsides :D Läheb väga kiireks.

Mulle ei jõua kohale, et sain lennuinfo kätte. 10. august lahkun aastaks Eestimaa pinnalt. Alles ma istusin siin arvuti taga, lugesin võppide blogisid, unistasin vahetusaastast. Nüüd kirjutan ise blogi ja lahkun juba 94 päeva pärast - JUBA 3 KUU PÄRAST LÄHEN - APPI.

Vahepeal saime ELO eelkutse ning käisin ka Ladina-Ameerika kodugrupi kohtumisel. Minu kodugrupis on Brasiilia, Mehhiko ning Ecuador. Arutasime kõikvõimalikke asju, mis ladinaga on seotud (suhtlemine perega, kool, toit, kultuur, kombed, koduigatsus jne). Ei puudunud muidugi ka söök ning tänaval ringis tantsimine ja karjumine :D

Tuli üsna pikk postitus, kuid järgmine postitus tuleb ilmselt alles pärast ELO.

Päikest!

[liisibrasiilias-blog]

Üritused, kuupäevad

Hei! Ola!

Kui siia on blogi lugema sattunud keegi, kes ei tea, kuidas vahetusõpilaseks saadakse, siis see on õige koht.

Selles postituses üritan anda ülevaate yfu üritustest, kus olen osalenud ning mida olen siiani pidanud tegema, et saada vahetusõpilaseks.

Kuidas kõik alguse sai:

14.06.15 - Taotlus yfusse (yfu taotlusankeet, hinnete ülevaade, motivatsioonikiri)

05.08.15 - Kutse valimispäevale 

Jah, alles kaks kuud hiljem sain kutse valimispäevale. Ootasin muidugi yfult tagasisidet ning iga päev vaatasin meili. Ühel päeval kirjutas siis ema yfusse ning saime teada, et neil oli minu taotlus kahe silma vahele jäänud - suur kergendus, mõtlesin, et äkki tegin midagi valesti ja nad isegi ei vaevunud mulle vastu kirjutama :D  Kohe järgmisel päeval sain kutse valimispäevale.

14.08.15 - Valimispäev Tallinnas

Mäletan, et kardsin meeletult valimispäeva. Õnneks oli mul sõbranna, kes oli selle teekonna juba läbinud ning ta suutis mind enam vähem maha rahustada. Kõik võpid kirjutasid ka blogides, et valimispäev on täiega lahe üritus. Valimispäev - sõitsin Tartust Tallinnasse bussiga ning kohale jõudes hakkasin google mapsiga yfu kontorit otsima. Kui sinna kontorisse sisse astusin, siis kadus umbes 80% hirmust, sest kohe võeti ülisõbralikult vastu ning juba alguses sai naerda ka :D (Kuna valimispäevast on peaaegu pool aastat möödas, siis on mul mõningad mäluaugud ning kõike ma täpselt ei mäleta). Tulevasi vahetusõpilasi oli koos minuga 8 ning vabatahtlikke oli 5 (kõik olid tüdrukud). Istusime suure laua taga, mis oli head-paremat täis. Pidime end tutvustama ning nimesildid tegema riigi nimega, kuhu läheme (minul oli siis valikuks veel USA). Mängisime erinevaid mänge, pidime rühmatööd tegema, kuulasime vabatahtlikke meenutusi vahetusaastast,siis läksime õue keset teed tantsima ning seejärel tuli see “jube” individulaane vestlus vabatahtlikuga. Vabatahtlik küsis palju eriteemalisi küsimusi ning siis pidin vastama ühele ta küsimusele inglise keeles. Meil oli nii tore, olime mõlemad nii õhinas vahetusaasta pärast :D Jäin sinna vist kõige kauemaks.. . Hiljem, kui ära hakkasin minema, tuli üks teine vabatahtlik ka saatma ning siis põhimõtteliselt suutsidki nad mind 2min jooksul USA osas ümber veenda. Igastahes valimispäev- ülitore päev, palju nalja, palju uusi teadmisi, ehk siis absoluutselt pole vaja karta seda üritust :)

19.08.15 - Valimispäeva  vastus- JAH

JEEEEEEEESSSSS

Kuupäeva ei leia - Lepingu vestlus Tallinnas

Käisin emaga Tallinnas lepinguvestlusel. Seal lugesid yfu programmispetsialist ning tegevjuht ette kõik ametliku, mis vahetusaastaga seostub. Seal otsustasin ka selle, et lähen vahetusaastale Brasiiliasse.

05.09.15 - Leping allkirjastatud 

Lepingu allkirjastasime kodus digitaalselt.

16.09.15 - Rahvusvaheline fail

Sain kätte rahvusvahelise faili. Rahvusvahelise faili põhjal leitakse vahetusõpilasele pere. Kuna rahvusvaheline fail on väga mahukas ning aeganõudev siis vajasin yfult veidi ajapikendust. Failis oli väga palju küsimusi minu hobide kohta, vabaaja tegevuste kohta, pere kohta, toitumise kohta jne. Pidin käima arstide juures, et nad vajalikud paberid ära täidaksid, õpetajatel laskma täita pabereid ning ka ise kirjutama inglise keelse kirja oma perele. Hiljem pidin kõik need paberid arvutisse skannima ning laskma yful üle vaadata. Failiga läks mul tegelikult üsna ladusalt, erilise probleeme sellega ei esinenud.

04.10.15 - Saatsin stipendiumi taotluse

22.10.15 - Rahvusvaheline fail täidetud 

25.10.15 - Toetajate otsimise koolitus Tartus (TOK)

Seal osalemine oli kohustuslik, kui tahtsid stipendiumile kandideerida. TOK oli väga tore üritus ning kindlasti ka väga kasulik. Seda viis läbi vabatahtlik, kellel oli toetajate otsimine hästi õnnestunud. Muidugi oli ka laud süüa täis ;) Kui ennem ei olnud väga ettekujutust, kuidas toetajate otsimine välja peaks nägema või kust alustada, siis pärast TOK-i oli pilt kohe palju selgem.

23.11.15 - Esimese stipendiumivooru tulemus- läbisin

28.11.15 - Stipendiumiintervjuu Tallinnas 

Kõige kardetum päev. Olin ikka väga pabinas, üritasin ennast maha rahustada ning jääda lihtsalt iseendaks. Läksin bussiga jälle Tallinnasse, minuga tuli Tartust veel üks võp, kellel oli vestlus enne mind. Bussis arutasime veel koos läbi, et mis meilt küsida võidakse. Ruumis olin mina + neli või viis vabatahtlikku. Istusime kõik seal laua taga ning siis küsiti mult umbes selliseid küsimusi nagu arvasin, et võidakse küsida. Aga... Ma polnud kunagi varem nii pabinas olnud, seega ma ei osanud enda arvates ühelegi küsimusele normaalselt vastata. See oli minu jaoks nii hirmus, et nad kõik istusid mu ümber ja vaatasid mind. Kokutasin nii jubedalt, ma ei tea, mis minuga juhtus... Vestlus kestis u 15min. Sealt välja tulles oli mul ausalt öeldes nutt kurgus, sest tundsin, kui halvasti see läks.

01.12.15 - Stipendiumiintervjuu tulemus 

Pärast seda vestlust olin kindel, et stipendiumi ma ei saa, kuid siiski vaatasin meili iga 10min tagant. Lõpuks tuli kauaoodatud vastus: “Oled osutunud YFU koostööpartneri Sorainen Law Offices poolt välja antava 1500 euro suuruse stipendiumi kandidaadiks. Stipendiumi saamiseks tuleb Sul läbida veel üks etapp, mis tähendab seda, et Sorainen Law Offices esindaja soovib Sind intervjueerida, et seejärel teha lõplik otsus. Juhul kui Sa ei osutu nimetatud Stipendiumi saajaks, toetab YFU Eesti sind omalt poolt 1000 euroga” - Ausalt, ma olin väga lähedalt minestamisele. KUIDAS? MIKS? MINA? POLE VÕIMALIK?! - siiani olen shokis, sest ma ei saa aru, miks nad minu valisid...

11.12.15 -  Täiendav intervjuu Sorainen Law Offices esindajaga (Tallinnas)

Võite arvata, kui palju ma seda intervjuud kardsin. Läksin Sorainen Law Offices kontorisse, kus saadeti mind kabinetti ootama. Paari minuti pärast sisenes esindaja ning siis istusime laua taha. Tutvustasin ennast, rääkisin miks just Brasiilia, miks vahetusaasta Brasiilias mulle kasulik on, miks mul stipendiumi vaja on, kelleks saada tahan jne. Arvan, et mult küsiti umbes 10 küsimust. Tundsin ennast üsna hästi, kuna küsitleja oli väga sõbralik ning õhkkond ei olnud pingeline. Intervjuu lõppes ning kui kontorist välja jõudsin avastasin, et möödas oli vaid 9min :D

14.12.15 - Stipendiumi otsus- JAH 

Kuidas ma seda tegin? Kuidas ma selle stipendiumi suutsin saada? Pole võimalik... Need mõtted käisid peast läbi päris mitu korda. Ma olin nii õnnelik, et isegi ei oska kirjelda, kui õnnelik. See tähendas seda, et astusin suure sammu vahetusaasta poole ning minek tundus reaalne!

NB: Suur-suur aitäh, Sorainen Law Office’le otsustasite just mind aidata, minu unistuste täitumisel!

11.03.16 - PERE

Kõige parem sünnipäeva kingitus tuli yfult telfonikõnega, et mulle on leitud pere! Perest räägin järgmises postituses veidi pikemalt :)

Tulemas on veel kodugrupi kohtumine, millest räägin ka mõnes teises postituses :)

[liisibrasiilias-blog]

Kes? Kuhu? Kellega? Millega? Miks?

Tervist! Ola!

Niisiis... otsustasin vaikselt blogiga alustada, eks ole näha, kui hästi see mul välja tuleb :D

Blogis räägin oma tegemistest enne vahetusaastale minekut, elust vahetusaastal Brasiilias ja üleüldse kõigest, mis on seotud vahetusaastaga. Blogi pean eelkõige oma pere, sõprade ning enda jaoks.

Alustuseks siis veidike endast:

Minu nimi on Liisi Roosvald, olen 17-aastane ning minu suurimaks sooviks on veeta 2016/17 õppeaasta yfuga Brasiilias. Hetkel õpin Tartus ja käin Tamme Gümnaasiumi 10. klassis. Pärit olen Ida-Virumaalt Iisakust. Olen üsna suurest perest: mul on kaks õde, kaks venda ning muidugi ei puudu minu perest ka hunnik koduloomi.

Vastan populaarsematele küsimustele:

Kes või mis on yfu?

YFU ehk Youth For Understanding on rahvusvaheline mittetulunduslik organisatsioon, mis pakub haridusliku eesmärgiga kultuurivahetusprogramme enam kui 60 riigis.

Rohkem infot yfu kohta: https://www.yfu.ee/

Kust tuli mõte minna vahetusaastale?

Mäletan, et paar aastat tagasi kuulsin kusagilt, et on olemas programm, millega saab minna välismaale õppima. Olin ülivaimustuses sellest kuni sain teada, et pean elama võõra perega :D Pärast seda kadus see mõte. Eelmine aasta käisid yfukad meil koolis rääkimas oma vahetusaastast, tutvustasid seda programmi jne. Kuid ma ei mäleta, et mul oleks eriline vaimustus sellest siis olnud, sest see tundus nii hirmus ja suhteliselt võimatu. Paar kuud hiljem, kui olin koolist koju jõudnud, avastasin, et mu sõbranna on teinud facebooki lehekülje, kus kirjutas, et läheb vahetusaastale Mehhikosse. Asi hakkas mind uuesti huvitama ning asusin kohe uurima selle kohta. Umbes 15 min pärast selle lehekülje avastamist helistasin juba emale ja küsisin kas võin ka minna.

Miks just Brasiilia?

Brasiilia jäi minu lõplikuks valikuks just sellepärast, et mõtlesin, et kui juba minna siis võimalikult kaugele ja Eestist erinevasse kohta. Brasiilias on ju Amazoni vihmametsad, kuulus Rio De Janeiro karneval, valged liivarannad, kuum kliima - mida veel tahta?

Tegelikult ei olnud see riigi valmine nii lihtne midagi :D Kõige esimene riik, mida nähes teadsin, et see on see õige, oligi Brasiilia, kuid mida aeg edasi ja mida rohkem ma lugesin vahetusõpilaste (edaspidi VÕP) blogisid, tuli kahtlus, et kas ikka Brasiilia. Vahetuski mu soov minna Brasiiliasse USA vastu. TOP 3 riiki olid mul taotlusankeedis USA-Brasiilia-Mehhiko. Valimispäevale läksin siis teadmisega, et lähen USAsse. KUID, valimispäeva lõppedes, yfu kontorist välja astudes, oli soov USAsse minna kadunud :D Põhjus oli selles, et endised võpid, kes seda üritust seal korraldasid, suutsid mind ümber veenda :D Kuid sellest räägin mõnes teises postituses hiljem. Igastahes, olin alguses tagasi. Pidin uuesti alustama seda valimisprotsessi. Ma arvan, et mu valikust käisid läbi kõik riigid, kuhu oli võimalik minna. Peamine valikulist oli selline: Brasiilia-Uruguay-USA-Paraguay-Mehhiko- USA- Norra- Brasiilia- Ecuador- Taani- Rootsi- Prantsusmaa- Taani- Tai- Brasiilia- Lõuna-Aafrika- Tai-Brasiilia- Tai- Taani- BRASIILIA. See oli täiesti uskumatu, kuidas ma ei suutunud valida. Olen vist kõik võimalikud võppide blogid juba läbi lugenud. Ma arvan, et paljudele võppidele on just nimelt blogid abiks otsustamisele, kaasa arvatud minule. Tegin kõik võimalikud tabelid plusside ja miinustega, et näha kuhu tasuks minna, kuid nendest polnud absoluutselt abi. Lepinguvestlusele minnes polnud ma ka veel ära otsustanud, kuhu riiki ma siis lähen. Lepinguvestluse alguses kohe küsiti, kas mu riigi valik on muutunud ka vahepeal ning siis ma ütlesingi jah, tahan minna hoopis Brasiiliasse. Tegelikult teadsin koguaeg, et Brasiilia, sest ükskõik mis riiki teised soovitasid, teadsin alateadvuses, et valin Brasiilia.

Kuidas raha kokku saad?

Iga võpi suurim mure ilmselt- osalustasu

Brasiilia osalustasu on ikka väga suur 7700 eurot. Õnneks on mul parimad vanemad, kes toetavad mind. Vanematega sai kokkulepitud, et mina pean kokku saama 1/3 summast. Tohutult aitas mind 1500eur stipendium, kuid siiski lisanduvad osalustasule veel erinevad kulutused:

Viisatasud

Registreerimine kohalikus politsei asutuses

Vaktsiinitasud

Võimalikud kooli lisatasud

Transport kooli vahetusaasta vältel

YFU Brasiilia korraldatud väljasõidud kooliaasta vältel  

Kas tagasi tulles pead klassi kordama?

Jah, pean. Kui praegu käin 10ndas klassis ja Brasiilias lähen 11ndasse klassi siis tõesti, tagasi tulles ei lähe ma 12ndasse, vaid 11ndasse.   Minu jaoks ei loe see absoluutselt, sest olen kindel, et vahetusaasta on seda väärt. Kui kohe üldse ei taha klassi "kordama" jääda siis peaks olema võimalik kooliga läbi rääkida, et saad õppida eesti materjali vahetusaastal olles või siis tagasi tulles võtad kaks klassi korraga vms.  Ma arvan, et mõistlikum oleks ikka see aasta maha jääda, sest kui sa oled vahetusaastal, kus sul on niigi uus keel, uued inimesed, uus kultuur jne siis lisaks veel eesti materjalide õppimine ei laseks sul vahetusaastat maksimaalselt nautida.

Järgmises postituses räägin lähemalt kõikidest yfu üritustest, kus olen käinud :)

Kui tekkis küsimusi siis küsige julgelt!

Aidata saab mind kandes toetus YFU Eesti MTÜ arveldusarvele:

Swedbank a/k EE042200221001141378

Selgituseks: Aitan Liisi Roosvaldi Brasiiliasse õppima!