kaoseluu

[kaoseluu]

15.2.2021 kõnnin ringi uinunud silmadega

juuste ja suu vahelises ruumis on ainult valget vatti

suus sõnad häbelikud, sest olen neid peitnud petnud tänane taevas on nõnda sinine ja õhk nii karge

maailm püüab end mu magavasse kehasse sisse pressida

katkised villasokid keset talve südant

seisatan täpselt õigel kellaajal et näha

kuidas langev päike vana majaseina krobelisust riivab

seekord me talve vastu ei saa

ei raevu, ei kavaluse, ei viisakusega

pärast iga kaduvat emotsiooni, elusündmuste vahele jäävas vatises tühjuses

kui lund jälle sajab, tuhandendat korda

tuleb ta oma vägevas pimeduses

tuhandendat korda

ja surub meid kõiki põlvili

jällening seal, lumes,kammitsetuna, vastupõiklevalt pikali maha surutuna

meie pilgud kohtuvad

väljasirutatud käed ulatuvad üksteiseni

ja südamest südamesse

üle köögilaudade ja veinipokaalide

üle teetasside ja jagatud õhtusöökide

ja viimaste sõnadega enne väljaminekut, kui jope on juba seljas üks saabas jalas aga viivitame veel

selles põlvilisurutuses on märkamine

toeksolemine ja äratundmine

selles alandlikkuses on ausus, sina ja mina, sõber

läbi teineteise mõranenud olemuste näeme pärisolemust, mis maailmale saladus.

[kaoseluu]

18.2.2021

kas sa näed mind

üle enda kõrvulukustava sära?

kas ma näen sind

üle enda taassünni müra?

[kaoseluu]

23.9.2020

kes hüüab kuuse ladvas kui

istuda liikumatus kehas

loojangujärve kaldal

kivikuju sisemuses tuletormi tuul

ja praksuv sädemeteraju

kelle sõnadega kõneleb rohekuldselt küütleva kiili lend üle vaikse vee?

kuusk on õpetaja.

kiil, loojang ja tuul on õpetajad,

sisemine põlemine on õpetaja.

küll kõrvetab ta su sõrmi

jääb soovida vaid vaikset südant

et nende sõnatut tarkust teadmiseks võtta

[kaoseluu]

18.12.2020

tuhande maski tempel

pimedusest joonistuvad esile

helendavad näoilmed

õrnad

kurjad

valjud

kummitavad

suudle nende kiviseid otsmikke

pühi nende huultelt samblikku ja aegade tolmu

ehk saad vaadata seintetagusesse sisemusse

läbi nende liikumatute silmade

miski tabamatu hoomamatu hiigelsuur

liigutab end aeglaselt templi hämaras südames

paljajalu ümber tuhande maski põletava pilgu

ööpimeduses laulavad ööolendid oma aariaid

pole ühtki ust, kust pääseks sisse või välja

ainult silmad

ja suud

[kaoseluu]

kunagi supilinnas

viimased sõnad hajuvad lõõgastunud mitteolemisse

neoontempel kesk virvendavat pimedust

sulismao lennu kaja

lõkketuled laugeil

kuma soojus küütleb mu

soomustega nahal

mustmiljon heli

mandoliini ainsalt keelelt

sina

pillikeelena pingul

pilliroona paindud

põrandal mu jalge ees

[kaoseluu]

7.12.2020

hea nõuandja juurde

jõuad ikka siis, kui on abi vaja

ta ootab mind

kui sisenen pühasse metsa

alandlikuks lööduna

pimedaks lööduna

selle maailma üüratust vägevusest

ilusast jõhkrusest

mis annab kõik ja võtab kõik

mu nõuandja täna on iidne pärnapuu

tema, nagu ka mu hing

on täna alasti, 

murtud ladva ja tühjade kätega

pärna samblasele seljale toetan suvel oma selja

jändrikele okstele toon talvel mõtteid ja punaseid linte

tema hiirekõrvad mitte ei kuuluta kevadet

nad 

on 

ise

Kevad

ja lein teeb ta juured aina tugevamaks

meil on lõputult õrnust

samblal teejoomisi ja küllap ka päiksetõuse

mõtlesin ma

(kuskil purskas üks saatusejumal naerma, kui olin selle mõtte ära mõelnud)

ära püüa nime panna sellele

mida sa ei taha taltsutada

ütleb pärn täna

ka sina maandud  lõpuks nõtkelt käppadele nagu kass

kui mõistad

et ei saa kunagi kedagi omada

[kaoseluu]

1.12.2020 libisen armastuse tule poole

justnagu libiseks mööda kaldus parketti alla, villasokkides

kuskilt pole kinni hoida

saamata praegu veel aru

miks on soov kinni hoida ja mitte libiseda

lihtsalt tõmbab järjest

vältimatult

sinu soojusesse

vastuvõetusse

täna öösel ärkab ta

ja raputab oma tähesärast kasukat

tume valus olemasolu

mida tiigritriibutavad ekstaasi viirjad mustrid

kes tahaks uputada oma äsjasündinud armastust

sentimentaalsusse, klammerdumisse, kleepuvasse kiindumusse

mitte meie

aga jumalad naeravad, kui inimene plaane teeb

eriti kõvasti naeravad nad siis, kui me armume

kõhust kinni hoides

oh sa kullake, oh sa imearmas nunnu, kõõksuvad nad

pisarsilmil, jumalik kops täiesti koos

lõputu ilmaruum vappub nende rõkatustest

aga me oleme ainult inimesed

libiseme ja libiseme värelevas maailmas

algava talve eel

üksteisele lähemale

vääramatult, loodusjõudude kombel

soojusesse

vastuvõetusse

[kaoseluu]

kui lõppenud on vaimukirvestega vehkimine

piisavalt palju luid on purustatud halastamatu hommikuvalguse poolt

väsinud käest liivale pillatud vaimumõõgad

vastumeelselt loobutud viimaste tulenoolte laskmisest

meie ühise kodu rookatusesse

kui lõrisevate sõjahuntide hambuisse on visatud viimased lahkumiseräbalad

kui laastav häving on üle südame keerelnud kui puhastav torm

metsapõleng, pärast mida tärkab rohelus

mustas laanes uitajate huulilt on kuulda heameeleaariaid üksindusele

kiidulaulu lahtiütlemisele

järgmisesse ilma kiirustava pimeda taeva all

variseme oktoobripuu lehtedena maapinnale ja vaatame ülespoole

kas kusagilt justnagu

või ei

kuid siiski?

kuuldub mingisugune leppimine

mingit sorti andestus läheneb

pehmetel jalgadel kaugusest

ma loodan, et ta nende sõjakirveste otsa ei koperda

ei lõika mõõgaga kogemata oma kauneid jalgu otsast

ei kuku nendesse mürgijärvedesse, mis me kogemata valmis vihastasime

ei upu laukasoosse, kuhu meie nii mitu korda kinni jäime

et ta kasukas ometi ei süttiks meie põletatud kodudest mis ikka veel heledalt lõõmavad

andestus, jõua juba siia

et saaksin su ära kinkida

[kaoseluu]

13.9.2019

tantsid kadunud tsivilisatsioonide varemetel

paljajalu värskelt niidetud heinal

täiskuu lööb lõkkele tulesid all helgib järv

hõbedas

ei puutu sind ükski viirastus siin

kui viskud metsloomana üle mineviku kõdu

ja kontide

ainus soe, elus asi siin varemete vahel varjudes

sina

14.9.2019

aeg mängib meile kõigile oma hõbedast mandoliini

me uneleme ja unistame ja

unustame

mäletan su suletud silmi ja seda kuidas me köögis hommikul tantsisime

kaks tassi kohvi

kuidas sa hoidsid oma kassi ja siis mind

kaks klaasi veini

kuidas sa jõe ääres luuletuse lugesid

ja pärast tülli läksime

lõputud hommikud paradiisiaias

kus viljad küpsesid liiga kiiresti

sina ju ei näinud, kuidas pihlakad järjest punasemaks muutusid

vaatasin neid iga päev ja teadsin

et ühekorra kui nad on arterivere värvi

siis lähed sa ära

muusa kas oled kunagi kartnud punaseid marju nii nagu mina

verevaid ja halastamatuid vastu tõusva päikese sinitaevast

ühe teise jõe ääres saime sinilindudeks

jõe jääkülm vesi voolas üle meie kehade

külm selge vesi

libisesime läbi tartu öö nagu kaks mänglevat varju

alati tantsusammudel

alati liikumises

üksteise sees keereldes

muusa ma mäletan vaevu su silmi

ja köidikud meie vahel on kõdunenud ja lehvivad sügistuules

sild südamete vahel on pehkinud ja me ei kõnni sellel enam

sina uinud kauges kivises linnas

mina aga tantsin täiskuu unetuses

ja terve ilm huugab

järsust vaikusest

[kaoseluu]

8.8.2019

kui armastus

laseb hingata

kui armastus

laseb kasvada

kui armastus

langeb hommikuse vihmasajuna

aususe õrnvalgetele õitele

armastus laseb näha Muusa kohalolu kõiges

mitte ainult emajõe voolus või uduses päiksetõusus

mitte ainult vägevas ja grandioosses

ei

ka vaikselt suletud ukses

kui linn alles ärkab

tühjas asemes, mis veel õhkab sooja

üksikus tühjas kohvitassis kastemärjal

millel sinu hommikuse puudutuse jälg

kortsunud bussipiletis

mis mul lahkudes taskus oli

need ei pane igatsema

vaid tõeliselt nägema.

[kaoseluu]

6.8.2019

me veedame aega üksteise ümber keereldes

õrnuse puudutustes, kuldses roheluses

kehade sisemuse lõputu aegruum

värelusevoos ürgjõgi

hommikuti hüppab voodile must panter

hommikuti tantsime köögis

mu muusa

on viitsütikuga pomm

on murenev tamm, mis hoiab vetevoogusid kinni

on armastus, mille surmab sügis

[kaoseluu]

1.8.2019

muusa tuleb läbi juulikuuöise revelatsiooni

põuast järgneb mulle jahedasse neitsikoopasse, ilmaüska

kus kaotame tasa lauldes nägemise

ning saame hulludeks

nagu saaksime valgustatuiks

koopa põrandale jäävad maha meie helendavad varjud

ma võtan kleidi seljast ära

ma võtan jääkülmast allikast surnud pääsumuna

oma soojade pihkude vahele

muusa, järgne mulle läbi suve viimase öö

mis on pehme ja tume

ja süüdanud lõkke, tõmba mu suvekuumale nahale

söestunud loitsude mustreid

muusa, vaata kuidas ma seisan põlvini Ahja jões

ja armun sinu alastusse ja tähtedesse ja lõkkesse

ja sipelgatesse ja nälga ja sooja jõevette ja pääsumunasse

mille asetasin õrnalt vetele hõljuma

üks valev kogu kaob jõe vaikses voolus kaugusse

ja muusa sa röögid nii, et Taevaskoja seintelt kukub liiva vette

sest sa oled elus

ja ma tantsin keset ööd sädemetega ja

mu kummastav nõiatrumm kumiseb hommikuni

meid isegi puud

jäävad kuulama

muusa, hulgume koos sinu unenäos

süvamaastikkel hulluse taga trummilöögid me sammudeks

teineteist kardame meeletult kuid usaldame siiski

seda viimast sooja ööd

voolavalt veelt peegelduvat tillukest leeki

usaldame seda et sädelev hullutav kaos me ajusagarate vahel

on tegelikult selgus

rebi mul riided seljast, muusa

ja viska mind alasti samblale

sa lubad mul oma ekstaasis kaarduvast kehast tükke hammustada

ma luban sul oma hingega vete peal tantsida

kusagil öö südames

ritsikate laulust pitsiks põimitud pimeduses

koorub pääsumunast

kuldne

täiuslik

andestus

[kaoseluu]

ajatu

ma käisin üksi pimedas metsas

helendaval allikal silmi pestes tuli naine taltsutatud hundiga

selge hõikega

“olen 200 aastat vana

aga näen noor välja

sest pesen end iga päev emalättel”

tundsin naiselikku väge endasse voogamas

pimedus ei saanud mind hirmutada

vaikus ei saanud mind kohutada

tundetus ei saanud mind paigale sundida

[kaoseluu]

ma kohtan teda keda ma kord kohtasin kui me olime hundid ja temast on saanud inimene,

ma kohtan teda keda ma kord kohtasin võlurina kui me olime võlurid ja temast on saanud inimene,

ma kohtan teda keda ma kord kohtasin jumalana kui me olime jumalad ja temast on saanud inimene.

[kaoseluu]

FELINE INTERVENTION

lamasin maas, sarved peas

täiuslikus rahus

kuni mulle astus tiiger näkku

palus vabandust ja kadus

gongihelisid täis ruumi hämarasse sügavusse

mõnikord on vaja sekkumist

et ise end liiga tõsiselt ei võtaks

[kaoseluu]

kuidas oleksid sa kui oleksid algusest peale

kuulanud südametunnistuse häält

kõndinud pea püsti välja hirmuarmastuse külmadest lossidest

kasvõi üksinda, ainult taevas kaaslaseks pea kohal

[kaoseluu]

24.1.2019

kuu tõuseb üle külmunud väljade

sügavkollane ja suur

kusagil laane südames külmub puid lõhki

kusagil lõõmava lõunamaa päikese all ma alustasin oma hommikut

otsekui unenäos vahtisin kriidist kaljudel oliivisalust alla

helesinisele märatsevale ookeanile silma

ja ajasin lõua vastu tuult püsti

kui päike loojus lendasin üle horisondi

ja mu jalad kõnnivad jälle lumel

mälestus kollane

sidrunipuust

sidrunikuust

kes rändab, näeb raskeid mett tilkuvaid kuutõuse

ja mere peegeldusi keskööl

kes rändab tunneb apelsiniõite lõhna enne tormi

ja tantsib võõrastele rütmidele

tunneb hämmastust ja rõõmu ja aukartust

maailma külluse ees

ja unistab tagasi koju

kes kodus see näeb unes

võõraid lõhnu ja maitseid ja puudutusi

kes kodus see unistab alati ära