Statistics
We looked inside some of the posts by armunaljas and here's what we found interesting.
Average Info
Notes Per Post
221K
Likes Per Post
122K
Reblog Per Post
99K
Reply Per Post
256
Time Between Posts
8 days ago
Number of Posts By Type
Photo
12
Text
5
Last Seen Tumblr Blogs
Fun Fact
12.7% of mobile users access Tumblr.
Text
#4: Kirurg
Ühel õhtul käisime sõpradega baaris, kus tutvusin ühe noormehega. Ta oli väga nägus, kandis ülikonda ning võitis koheselt mu huvi. Saime kiiresti jutu peale, mistõttu rääkisime terve õhtu. Kirurg saatis mind eeskujulikult koju - selleks hetkeks olin juba mõistnud, et tegemist on tõeliselt hea saagiga. Seisime mu maja ees pikalt, kuni ta lõpuks mind suudles. Järgmisel hetkel juba uuris, kas võib minu poole sisse tulla. Vastasin ausalt, et pigem mitte. Üheöösuhted lihtsalt pole väga minu teema, kuigi huvi erandi nimel oli muidugi suur.
Läks paar nädalat mööda, kui sattusime jälle koos peole. Kõik kordus - jutustasime, kutt saatis mind koju, suudles kirglikult ning uuris, kas võib sisse tulla. Keeldusin jällegi pakkumisest tuues vabanduseks, et päike on juba tõusmas, kuid pean mõne tunni pärast roolis olema.
Jälle läks natuke aega mööda, kuni me uuesti peol kohtusime. Seekord teadsin juba ette, et näen teda õhtul, seega valisin hoolikalt oma riietuse ja meigi. Seekord me peol väga palju ei rääkinud, kuid olin juba otsustanud, et täna on see õhtu, kui ma ta sisse kutsun. Ühel hetkel teatasingi talle, et liigun koju, mille peale ta taaskord mind koju saatis.
Nii, kui tuppa astusime, hakkasime kirglikult suudlema. Olime vaevalt üleriided pealt heitnud, kui juba vaikselt voodi poole liikusime. Kutil olid kirurgile omaselt väga täpsed käed - osavate liigutustega leidis ta üles kõik lukud ja haagid, mille nimel mind aeglaselt lahti riietada. Samal ajal edasi suudeldes ja mind vaikselt voodile asetades. Tõepoolest polnud ma varem kogenud nii meisterlikku lahtiriietumist. See oli omaette tase! Ma ei pidanud ise mitte midagi tegema, kui lihtsalt vooluga kaasa minema.
Iga sekundiga läks olukord aina kuumemaks. Ta suudles mu jalgu, tiris ükshaaval sukad jalast.. seejärel jõudis kõige põnevama kohani - juba oligi ta keel väiksel avastusretkel ja mina mõnust oigamas.
Pärast pikka eelmängu oli aeg hoopis tema püksid jalast rebida ja viimaks ometi jõuda selle hetkeni, mille nimel ta mind nii palju kordi juba koju saatnud oli. Kondoom juba ammu pihus, valmistusin seda talle peale panema, kuid... tulutult.
Esimest korda elus seisin silmitsi ületamatu probleemiga - Kirurgil lihtsalt ei läinud kõvaks.
Hoolimata pingutustest ja üritamisest ei tulnud sellest mitte midagi välja. Alkohol oli teinud oma töö ja mehe täiesti maha niitnud. Pidime oma aktsiooni pooleli jätma. Kui see selgeks sai, muutusime mõlemad hetkega kaineks. Kirurg oli pettunud - seda oli näha kogu tema olemusest ja lõppematust vabandamisest. Tänase päevani ei ole ma kindel, kas pettumus oli tingitud:
Variant A: metsikust häbist, sest tal ei tõusnud.
Variant B: karmist reaalsusest, sest ta oli juba lugematu arv kordi oodanud, et ma end kätte annaks, ja nüüd jäi ikkagi seksist ilma.
Siiski jäi kutt mu poole ööbima. Kui järgmine kord nägime, siis käitusime justkui seda intsidenti poleks kunagi olnud. Iseenesestmõistetavalt saatis ta järgmisel peol koju juba teise tüdruku.
- K
0 notes
Text
#2.3: Kutsikas
Uus deit saabus juba järgmisel päeval. Seekord otsustasime Telliskivis brunchile minna. Olime just maha istunud ja menüüd uudistamas, kui ta järsku teatas, et “on nüüd numbrid kokku löönud ja annab teada, et ma olen talle võlgu 15 ja pool euri”. Olin jahmunud. Olime küll varasemalt kokku leppinud, et ta ei pea mulle mitte midagi välja tegema, kuid ma ei oodanud ka sellist “arve” esitamist. Eriti veel, kuna olin eelmisel päeval ise kinopiletite ja snäkkide eest tasunud, seega oodanud, et oleme enam-vähem tasa.
Meie brunch möödus piinavalt aeglaselt. Tema muudkui naeratas ja vaatas mind vaikides. Mina tundsin ennast ebamugavalt. Enne arve tasumist pakkusin talle välja, et võin ju tema eest maksta. Ta oli algul väga vastu, sest “tema lõuna läheb maksma 12€, aga mina olen ju sees 15€”. Lõpuks ta nõustus ja sõnas enesekindlalt: “Olgu, ma lasen sul maksta - seda ei juhtu just tihti, et naine minu lõuna eest tasub”. Ning kui lõpuks maksmise aeg käes oli, vaataski ta kogu olukorda vääääääga magusa pilguga, naudingupiisad lausa silmadest helkimas. Ise samal ajal oma kallist veini rüübates.
Oeh. Tundsin ennast nii vastikult. Eriti veel, kuna ta on ka varem maksmisel kelkinud ausalt, et “mul on arve peal üle 2000 euri, seega ma võiksin täiesti vabalt sinu eest maksta, aga ma lihtsalt ei tee seda”. Minu jaoks oli selline suhtumine väga kummaline - eriti veel, kui minu sõprade seas kehtib kirjutamatu reegel, et vahel tasub üks, siis jälle teine, kuid raamatupidamisel ei aja keegi näpuga järge.
Brunchi ajal otsustasingi, et kogu see lugu peab lõppema. Soovisin tegelikult juba kohe lahkuda, kuid mõtlesin siiski ümber. Pärast brunchi jalutasime ringi ning lõpuks istusime pisut aega pargis, kus jällegi pingil väga ennastunustavalt suudlesime. Kui püsti tõusime, märkasin, et ta pistis välkkiirelt käe püksi ja lausus siis “pidin natuke kohendama.. ;)”.
Võeh! Ma ei suutnud uskuda, et juba paarist suudlusest oli ta ennast nii üles kütnud..
Sellel päeval saingi aru, et ma tegelikult ei naudi tema (üleolevat) seltskonda. Olin kõikidel eelmistel kohtumistel alati purjus/švipsis olnud ja seetõttu jäid paljud asjad tähelepanuta. Olin alkoholi meelevallas, tundsin ennast lõbusalt ja miski muu polnudki oluline. Kui lõpuks üks kord temaga kainena aega veetsin, sain koheselt aru, et meil pole mitte mingit tulevikku.
Paar nädalat hiljem kirjutasin talle, et ei soovi temaga enam kohtuda. Naljakal kombel proovis ta mind ümber veenda. Läks umbes 12h, kuni ta lõpuks aru sai, et ma ei tee nalja ja olen oma otsuses kindel.
- K
0 notes
Text
#2.2: Kutsikas
Pärast tema pool veedetud ööd kohtusime uuesti alles paari nädala pärast. Vahepeal ta isegi ei kirjutanud mulle - nagu hiljem selgus, oli see tema hästi valitud taktika. Nimelt ei soovinud ta mulle liigselt tähelepanu pöörata, et jätta mulje nagu “tal oleks oma elu” ja “ta ei mõtle mu peale 24/7″. Mulle tema taktika siiski sobis - juba piknikule sõites ütlesin talle ausalt, et ma ei soovi midagi tõsist.
Niisiis oli pärast väikest pausi aeg uueks deidiks. Käisime poes, ostsime šampust ja apelsinimahla ning läksime parki mimosasid nautima. Kell oli alles 12, kui meie tiba švipsis peaga päikese all naeru kihistasime. Ühel hetkel tõmbas ta kotist välja karbi ning teatas, et see on minu sünnipäevakink. Tegelikult oli tal plaan olnud mind enda poole kutsuda (päeval on ju vanemad tööl..) ning mulle oma pisikeses voodis “väike kingitus” pakkuda. Keeldusin sellest pakkumisest viisakalt, sest kujutasin juba ette, kuidas ma taaskord kingituse nautimist teesklema pean..
Siiski olin väga üllatunud (ja meelitatud?), et ta mulle kingi tõi, sest olin talle öelnud väga kindlalt, et ma ei oota mitte midagi. Kingi avamisel valdas mind paanika - karp oli piisavalt suur, et mahutada endas küünlaid, tassikest või hoopis pisikest kaisukaru. Ma polnud valmis ühekski läilaks armastusväljenduseks. Kui lõpuks karpi avasin, pidin jahmatuses lausa naerma hakkama - minu hirmudest hoolimata oli karbi põhjas üks korralikult rollitud joint. Esimesed plusspunktid Kutsikale.
Hiljem käisime kinos lastefilmi vaatamas ja veini joomas. Jäime pärast filmi lõppu pimedasse saali nii kauaks ennastunustavalt suudlema, et teenindaja pidi lausa saali tulema ja tagantutsitamiseks tuled täie laksuga põlema panema.
(jätkub)
- K
0 notes
Text
#3.1: Kahe lapse isa
Me kohtusime esimest korda 2018. aasta sügisel. See oli üks romantiline sügis. Andrusega Pierre’i hämarate nurgalaudade taga veedetud lõunad olid ühed minu lemmikud. Tegemist ei olnud ebaintelligentse meesterahvaga, hoopis vastupidi. Ja temast hõõgus seksapiili. Ma ei hakka valetama, ma tahtsin seda meest endale. Tuli välja, et meil oli ka omajagu ühiseid tuttavaid ning kuigi Andrus oli minust päris mitu aastat vanem, siis huvitaval kombel oli meil väga ühine just kooliaja tutvuskond. Kõik, mis ta mulle rääkis, sümpatiseeris mind. Ta lood ja eluvaated olid täis kirge ning iha uute seikluste ja kogemuste vastu. Ma kunagi ei küsinud, kuid mõtlesin mitmeid kordi, et kuidas selline mees küll vallaline on.
Detsembri keskpaigas sain esimest korda aru, et midagi on valesti. Me olime just kokkuleppinud kohtingu minu pool – väike vein, muusika, midagi kerget kokata koos. Ma olin vägagi valmis, et tol õhtul ta minu korterist ei lahku. Ja siis, nagu ta oleks mu mõtteid lugenud, ta kirjutas mulle: „Mitu deiti oleks viisakas oodata, enne kui teatan, mis kõike ma sinuga teha tahaks?“
No nüüd oli küll kõik ilmselge. Romantiline sügis on vilja kandnud ning lõpuks tuli ta mind nende pimedate ööde käest päästma. Kuid mu õnn ei kestnud kaua. See oli teisipäeva õhtu, õhtu enne meie kokkulepitud kohtingut, kui ta mulle ilma ühegi selgituseta sõnumi saatis: „Pean homse canseldama.“ Küsimusele „Miks?“ ma sel hetkel enam vastust ei saanudki. Mees oli kui tina tuhka ära kadunud.
(jätkub)
- P
0 notes
